Tere ja head uut aastat soovib toimetaja maris Johannes. Tänaseks olen välja valinud ühe essee, kus väga ratsionaalselt minnakse emotsionaalse kallale. Pis mängitakse säravat mõttemängu lapsepõlvel eluga. Nimelt loeme ette Philosophy füüsiku ja kirjaniku Madis Kõivu analüüsi Lydia Koidula luuletusele Meil aiaäärne tänavas. Essee on ilmunud 1989. aastal ajakirjas akadeemia. Aga Madis Kõiv on selle kirjutanud juba 1976. aastal. Teksti loeb Aarne Üksküla muusikaliselt kujundanud Külli tüli. Ja olgu veel meenutatud, et jõululaupäeval oli Lydia Koidula 160. sünniaastapäev. Aga tegelikult sama täna sama aed plank. Aed on juba seal, kes ka ei tulekoguga ei tule, asub sinna, asub seal, elab seal, jääb sinna, jääb sinna ja ei tule sealt enam kunagi. Kuid mitte selles ei seisa tema õudus tema igivõõrus. Võõrusmise pehmene ei mahene kunagi. Kui kaua seal ka ei elataga, seal elatakse igavesti. Ei mahenese kriipsu võrra. Tema õudus on tema realiseerumise võimatuses tema võimatusest täituda aistitavaga. Igavesti siin ja igikodune on ta samal ajal aistitamatusest, teda ei saa olla. Mitte sellepärast, et oleks seal kusagil igavikus, kus ta ei tule ära, kust ta tulla ei saa. Ei, ta realiseerub ta muutubaistitavaks, kuid ta muutub eestitavaks valesti. Meil aiaäärne tänavas. Kõik need eraldi omaette muutuvad, muutuvad, aistitavaks muutuvad. Kombatavaks on. Kuid igaüks eraldi. Ei kunagi. Iialgi ei või need sõnad ühineda, tiheneda lauseks selleks, mis on. Meil aiaäärne tänavas ei. Sest kõiki neid sõnu eraldab üksteisest hirm. Surm, isegi. Nad ei lähe kokku iialgi. Nende vahelt vaatab hirm. Nad ei ühine. Kuid ka mitte selles seisa tema õudus ei, vaid selles, et nad ühinevad siiski. Seal igavesti olevas alati olevas on nad koos, moodustavad lause, on nii, on nii painevalt selgelt, et ongi Astitavad Donzo Jer, kes ikka veel. Ja see aed jääb ja see hüpe jääb. Ja päike, kui teda veel näha on, kõik nad jäävad. Kuigi nad ei saa olla. Kuigi seda tänavat maal ja linnas samaaegselt seda õhtut ei saa olla. Ei või olla. Ei tohi olla. Mis kunagi ei realiseeru, kuid siiski on. Teiseks, kus kasteheinas põlvini me lapsed jooksime. Kuid see lause on vigane. Sest jooksmist ei ole. Jooksmist ei ole, jooksmine on võimatu. Vähe sellest, jooksmine on illusioon. Lohutus ehk. Jooksu asemel on mäng, sest kuid kust on pärit kastehein, mil kombel, mis võimalikul viisil on sattunud kastehein siia Meil aiaäärses tänavas, kust ja kuidas. Kuid seal ta on seal kasteheinas põlvini, võimatu, kui Don on, et seal oldakse seal põlvini oldaks. Et seal mängitaks, et tekiks illusioon, nagu joostaks, koguni kui jooksu siiski ei ole, seal mängitakse, vaid mängivad meelapsid. Niisiis kastehein, kuigi võimatu on siiski olemas ja seal mängivad lapsed ja nad mängivad põlvini. Kuid kes nad on, need lapsed, kes nad on, kes nad üldse saavad ja võivad olla, kust tulnud? Kes nad on küsinud, kes on meil lapsed, kes jättis nad sinna, kes on need kadunud kadumisele jäämisele maha jäetusele määratud lapsed toodud, kust pandud sinna kasteheina mängima, jäetud ja unustatud ja määratud kaduma. Sest ei kunagi ei, kuna nii enam ei pääse sealt lapsed. Ja ei kunagi enam, ei pääse keegi nende juurde. Nad on maha jäätumalt, kui Tomsfeer võrreldamatult ja võrratult maha jäätunud. Sest Tomsoier on, sest ta hüppab, hüppab, hüppab ja hüppab igavesti. On igavesti hüppamas. Ta on seal, see tähendab, ta seisab, see tähendab, ta hüppab. See tähendab, ta seisab hüppess seal Blanca ja kohal koos õhtu koos Blanca ja koos Meil aiaäärse tänavaga, ta on seal ta on ja alati saab olema. Kuid lapsed, kes istuvad ja ainult istuda nad suudavadki, kuidas saab rääkida siin jooksust ja mängivad kollaseks kuivanud tihedas kasteheinas kase all. Need lapsed ei, olin seal. Need, lapsed ei ole, need lapsed ei ole jaajaa reseid tänavast, nad ei ole kusagil. Nad olid. Nad olid sinna olima, sinakas alla, sinna, kuhu nad viidi, viidia jäeti kollasesse heinakase alla. Ainuke puu üldse mahajäetud lapsed kõhnade käsivartega ja käsivarred ongi ehk ainukesed, mida neist näeb mille järgi nende olima soli ära tunneb, sest mäng, mäng, mida nad mängisid, seisis käte, pea kohale tõstmises millegi pea kohale tõstmises, millegi, mis peab peost kukkuma jalgade vahele kasteheina langema. Mida siis jälle pidi tõstetama, kui seal ülepea midagi tõstali. Seal nad istuvad ja tõstavad käsipeade kohale, aga minevikus kõik kolme või neljakesi pead peanupud mustade vastu liiga valget valgust ja ainult vastu valgust võib, võis neid näha. Nende mustad peadja ehk raasuke ehk aimamisi triibulist, madrusepluusi kraed vastu liiga valged, kuid möödapääsmatult valgust. Ja see mäng ei lõpe kunagi, session minevikus oli minevikus jääb minevikku kadunud lapsed igiminevikku kadunud lapsed. Kolmandaks, seal Ehani mängisin küll lille rohuga kuid siiski. Kõigele vaatamata on pääs olemas. Kõigele vaatamata selgub, et isegi lastele, sealt kasteheinast, sealt puu alt, kes sinna jäid, isegi neile leidub tähes. See pääs on seal Ehanima mängisin küll lille rohuga. Pääson Ehani pääs on lille-rohuga. Pääson Ehani õhtuni Mi tehani õhtuni ei ole pääsu, kunagi. Õhtu jääb, kus ta on sellega, millega ta on. Sinna kase alla ei jõua kunagi õhtu. Sest õhtu ei ole kunagi kasse alga. Kasteheinas põlvini, see tähendab õlgadeni, see tähendab madrusepluusi krae, nii on, see tähendab, oli päeval, jääb igavesti olima päeval. Õhtu ei suuda neid aidata. Aidata suudab vaid Eha ja lillega ja rahuga. Tänu ehale tänu lillele tänu rohule lapsed pääsevad. Sest nad surevad, lapsed surevad, nende pääs kaovad pead ja ka seal üles-alla liikuvad käsivarred, lapsed surevad, meelapsid surevad, jää pehani. Ma mängin, jääb lille-rohuga. Kuid see pääsun siiski kahtlane, vähemalt kahemõtteline, võimalik, et lihtsalt illusoorne kindlasti ainult osaline, petlik, tõeliselt teise tähendusega, sest mingis teises kahemõttelises võimalikus, kuid siiski mitte liiga töölisest töölisuses surevad meil lapsed ja jääb maa. Sest ei maa, ei Ehani, ei lille-rohuga ei ole küllaldaselt nõutavalt tõelised, et nende poolt peale pandud surm oleks vaieldamatu. Sest Ehani lillega rohuga on olemas paid ainsuses. Ja see on otsustav, ei ole olemas eha on vaid Ehani Jes ainult ühes kordumatuks unikaalses eksemplaris. Ei ole lilli ega rohtuvaid, ainult unikaalsed lillega ja rohuga. Ja seegi rohuga ainus unikaalne eksemplar, mis saab, kui ta kaduma läheb, ei ole vajalikult pealetungivalt kehaline kalmus näiteks takjas näiteks? Ei, see on juhuslik, kuid ainus kasteheinakõrs või orasheinaleht üks, kuid mitte üks paljudest, vaid ainus eksemplar, viimane, seetõttu habras kaste tema ise ja samuti lillega, igaüks on teda näinud ja tunnetada kaugelt seda lillakassinist poolenisti läbipaistvat kellukad, samuti ainust, samuti unikaalset viimast eksemplari. Ja mäng nendega Ehani. Kuid ja see on kogu asja juures kahtlasi, see, mis teeb asenduse ülimalt küsitavaks. Ei ole olemas mängijat, on olemas maa kuid tegelikult ei ole näha mingit mina, Ühtegi mängijat, ainult too kõrs, lill, lillakassinine, kellukas ja mäng. Kuid mäng on mitmuses, mängud, kõikvõimalikud mõeldavad mängud, lille ja rohuga. Puudub mängija, vähemalt kusagil ei ole näha mängijat, kuid on mäng, on mängud, kõik mängud viimseni, kõik mängud, kõik mängud, mida eales võib mõelda mängitavat lille-rohuga. Kõik nad, kõikvõimalikud mängud, Ehani. Ei ole võimatu, et lill ja rohi on pärit herbaariumist. Neljandaks küll üle aia, tahtsin siis ta kombel vaadata. Tärn metso. Me seisame aiad, aga mina ja tema, mina ja vanataat võõrad siin tänavas võõrad Aias võõrad omavahel. Kunagi ei ole meist kumbki mina Ivanadalt käinud, teisel pool aeda kõndinud või seisnud tänaval, aed on piir ja selle ületamine on meile keelatud. Kuid asjata. Kunagi ei ole meil olnud seda kavatsust mõtetki, me seisame ja vaatame. Me tuleme kusagilt, kust ei tea, ta toob mind käekõrval siia siia, aia juurde, siia tänava äärde. Kunagi ei viida mind tuppa magama, sest pole olemas tuba. Pole olemas magamist on vaid seismine ja siiatulek. Kõik, mis jääb meie selja taha, lihtsalt olematu. Niisiis, tuba ei ole, maja ei ole, on vaid aed ja tänav. Ja veel üks rada, mida mööda me tuleme, mina vanataadi käekõrval, see rada on, seda ma tean, sest kogu tee äkki teadmata, kuidas olen ma teel vanataat hoiab mu käest. Me tuleme vaatama maha, teetolmu, mõjuma saabastele, kunagi ei vaatama üles. Me tuleme, ma kõnnin, vanatädi kõrval. Me tuleme, kuni me jõuame aiani. Me jääme siia seisma, seisame ja vaatame. Ja nüüd alles vaatan, vaevles nüüd esimest korda länna vanatädi nägu, mis väga vana ei olegi kunagi vaatama üle aia, kuigi ma võiksin või läbisest aialatid on löödud hõredalt. Kuid kunagi ma ei mahuta ikka ja alati vanade nägu tema pruuni narmastega ilustatud indiaanikuube ja tema laiaäärset kuklasse lükatud kaabut. Ta vaatab liikumatult ühte punkti kauguses, kusagil horisondil peaks olema see punkt, kuhu ma ei julge pilguga järele vaadata, sest ta hoiab lõuga üleval. Veidi kergitatud on ta nägu, ta pea ta niigi kuklas, kaabu. On õhtu ja päike paistab, sest vanadaline kond päikesest punane. Midagi näe ma peale tema näo ja tema indiaani kuueutrapperigaabu. Ma vaatan üles ja ootan, et ta ütleks. Kuid ta ei ütle midagi. Me seisame ja vaikime. Viiendaks, laps, oota, kostis ta. See aeg on kiir küll tulema. Kuid seegi pilt, nagu kõik siin maastikus siin Meil aiaäärses tänavas on, pane eksitus, juhuslik arusaamatus. Õhtu Aia taga kaks seisvat kuju. Midagi niisugust ei ole, ei ole ja ei saagi olla, sest juba ta ütleb, laps, oota. Aga kes, kes siis mõttetu küsimus, kes siin ikka ütleb siin, kes siin siis ikka räägib? Ta ütleb laps, laps, oota. Ja jällegi on see laps, kes ootab, kes seisab aia taga, kes peab seisma ja ootama, sest öeldud on laps. Oota. Ta ootab. Vanad tattunud kadunud, läinud sinna, kuhu ta vaatas kuuma järele ei julgenud vaadata. Kuid kuhugi ei ole ta läinud. Teda ei ole olnudki. Nagu mindki on laps. Laps ootab laps ootaja lapsutabki pikali rohus või sunnitakse teda koguni seisma. Võib-olla ta seisabki, hoiab aialattidest kinni, seisab oma nõrkadel kõveledel, rarhiidistel, jalgadel, madrusepluus seljas, jahutab. Midagi ta ei oota, sest ta ei mõistagi oodata. Temal lapsel ei olegi midagi oodata, aeg aga on kiirtulema. See tähendab, tal on kiire ja ta liigub kiiresti. Keegi näe teda, ta liigub kusagil seal tolmupilve taga, seal hägu tagamis hõljub eemal karjateel sest tee aia taga on tolmuks tallatud karjatee, mis keerab vasakule ja laieneb kuid kaob siis peagi tolmu, kollasesse pilve, mille taga võib olla päike ja see kell on kiirtulema. Symbol pilve aga. Meil aiaäärne tänavas ja laps, kes ootab. Kõigil, kel on kiire ja kes seetõttu liiguvad, on seal sealpool pilve. Siin ei kedagi, vaid laps ja lehm. Kui teraselt vaadata, siis on siin peale lapse lehm eemal karjateel, kuid seegi liikumatu, ehmunud saba püsti, jalad laiali, silmad pärani, keel sõrmes. Kuuendaks aeg tuli maa ja mere peal. Ta tuleb aga iialgi maa peal, ei, ainult merd mööda ta liigub, meri on Temastiisija, ta tuleb ja nüüd me näeme teda. Nüüd ometi näeme, kuidas ta tuleb nüüd ometi viimaks, kuid kes meie meie kõik siin aia ääres tänaval, sest öeldud on meil Aia ääres tänavas. Niisiis meie on kes? See ei ole veel selge, aga segi selgub seegi aeg ei ole kaugel. Aga seni, aga nüüd tuleb aeg, maa ja meresee tähendab ainult mere peal, kuna seal ta juba ainult liigubki. Öö on tegelikult juba aiaäärses tänavas, aed on pime, tee, Ongime ainult meri on valge veel. Merel on isegi päev. Kuigi siin aia ääres tänaval on öö ja pimedus on merel kuumi, vaatame päev ja valguskirg asja, terav valguskoguni millesse valgus, kuid ka see selgub. Otsejoones liigub ta meie peale otse risti. See on tema viis liikuna kunagi tule ta teisiti kunagi näidata ennast küljelt, tagant või ülevalt. Alati tuleb ta hääletult sirgloodis meile peale. Õieti me ei näegi teda. Ainuke asi on see, mida me näeme, laine vallveetiivad, mille ta laiali laotab mere kohale. Ta terav ots lõikab v ja keerab selle rulli laineks vee piibadeks. Ja neid tiibu me näemegi. Vot see ongi, mis tuleb, see, mis tuli, ta tuli. Ja kuna ta tuli, siis tuleb ta alati. Ta tuleb minevikus, ta tuleb minevikust, aeg tuleb meie juurde üle mere minevikust kuid ta ei jõua kohale kunagi sesse minevik, see, kust ta tuleb, ei ole tõeline minevik sündmustega juhtunuga, minevik. Ta tuleb puhtast minevikust, grammatilisest minevikust ja seepärast ei jõua ta iialgi kohale. Ta tuli ja see minevikul grammatiline, absoluutne, aga sega tühi. Läbipääsmatu. Ma tulin sattulita tuli parrandigmaatilisest minevikust tuleb aeg. Ja me vaatame sind pimedast aiast temast satendavaikesi tiibu. Seitsmendaks, silm mõnda seletas. Meie son, silm, silm, mere kohal, silm, mis seletab, mis vähemalt mõnda seletab. Ja ainus viis selle silmaga selle meiega näha on. Et ta seletab, see tähendab silm, see on meie ripub mere kohal, seega näeb ta aega ülevalt isegi küljelt, mida meie ise kunagine ta näeb ülevalt, tagant ja küljelt. Ta näeb seda ja räägib meile. Ta seletab, kuidas aeg liigub missuguse tohutu kaarega liigub ta mööda merd. Me ise näeme teda ainult teest tulevana. Kuid õnneks mitte kunagi jõudmana. Otse meie peale. Silmaga silm mere kohal näeb teda külgelt, näeb kõrgel tema lainet, tema laine, valget kaart, ainukest, mis merel, mis meresinisel tasandil on ja olla võib. Kuid mis on see silm õieti, kes meiesilmse silm seal üleval, mere kohal, üks silm seal üleval, üks silm, üksi seal üleval mere kohal, meie silm, kes näeb, kes näebjasega seletab, räägib räägib, mida näeb. Mida näeb merelt tulevat. Näeb teda seda, kes tuleb ülevalt küljelt eest ja tagant näeb teda koguni Alt. Kuigi seal üleval näeb teda kõikjalt ja kõigiti kes mere kohal silm. Meie, kes me siin seisame ja vaatame, vanataat, laps, Tomsoier oma igaveses hüppes, lapsed puu all lillrohi pimedas kõik meie sind pimedas, aga mere kohal säravas sätendava kiirgava mere kohal. Valgussilm. Silm, kes näeb kõikjale, sest ta valgustab sest ta vaatab, sest ta on valgus ise sellega, et ta matab, valgustab ta merd, sest ta näeb, ta näeb seda valget, selle valget vesi piibaga, ta näeb seda ülevalt kõrvalt ja tagant kõikjalt. Silm, mis näeb kõik silmis, seletab meie. Aeg ise on see, mis vaatab, ülevalt, vaatab ülevalt, kuidas tuleb, üle mere tuleb üle mere tuleb meie peale meie otsa, kui te ei jõua õnneks kunagi tuleb meie peale see valgete tiibadega vahutav kes. Sest just nimelt ja ainult aeg on see, kes tuleb, tuleb mööda merd tuleb mere peal, kes ei suuda varjata oma tulemist ja seepärast tuleb lainete vahutades, kuid ei jõua iialgi pärale. Kes ei suuda ennast varjata, ei suuda ennast, kui aega varjata ei suuda, sest üleval mere kohal seisab silm meie aeg. Aeg tuleb ja vaatab, kuidas aeg tuleb iialgi aeg kohale. Aga aeg on meie, meie tuleme ja me vaatame, kuidas me tuleme ja me tuleme mööda merd. Ja me tuleme lainete lehvides meile meile peale, kes me seisame pimedas Meil aiaäärses tänavas. Kuid õnneks ei jõua me kunagi meile otsa, meie, kes me õnnetuseks iialgi ei jõua pärale, tuleme ja seletame, kuidas me tuleme. See tähendab, kuidas me iialgi tulla ei saa. Kaheksandaks ei poolt, nii armas olnud seal kui küla tänavas. Ja lõpuks, mis tähendab seal, kus on see seal siin küla tänavas siin Meil aiaäärses tänavas on, on seal, siin küla tänavas on seal, kuid mis on seal, mida tähendab siin küla tänavas, seal on see tõesti midagi. On see midagi tõelist, mõni asi, mõni koht või on see sõna vaid kõlks kuulujutt, uudis, kummituslugu lootusegi salaja soov, et oleks veel midagi peale selle selle meil aia ääres tänama. Kuid lootus, tegelikult lootusetus, masendus, aastus seal on tühi. Ta ei täitu millegagi. Miski ei lisandu sellele sõnale. See jääb sõnaks vaid sõnaks, mille ainukeseks tähenduseks on tema olemine olemine. Lisaks kõigele See tähendab kõigele lisandub veel midagi seal aga seal on tühi, midagi lisandub aga lisandunud tundmatus, mitte seda, et seal võiks sisaldada midagi tundmatut, vaid seda, et seal lisaks kõigele lisaks kõigele tuntule. Tundmatu on predikaat, seal predikaat, seal on teadmata, seal on tundmatu, seal on oletatu kõik tühjad sõnad, mis ei sisalda midagi. Kõik, kuid peale ühe ei pool, nii armas. Seal on ei poolt, nii armas. Seal sisaldab siiski, sisaldab poolt nii armas. Mis tähendab poolt nii armas, poolt, nii armast, tähendab, poolt nii armsast poolt nii armsast oli sealpool või natuke vähem kui pool. Pool nii armsast oli seal. Mis on seal? Seal on see, kuid. Seest kuid mis on pool seest pool seest. On see poolitatud Meil aiaäärne tänavas on ikka Meil aiaäärne tänavas. Kõik, mis siin on, on kõik, mis siin ei ole. Meil aiaäärne tänavas ei poolitu. Poolitatud Meil aiaäärne tänavas on uuesti aiaäärne tänavas. Ainult ta on seal seal poolitatud aiad tänavas on uuesti aia tänavas, kuid on seal. Kuid on sealt vaadatuna seal ka sealt vaadatuna, seal on aiaäärne tänavas, aga ka sealt vaadatuna, seal on Meil aiaäärne tänavas seisab sellest tema tõeline tema Igi õudus. Ei tema õudus, tema tõeline õudus seisab tema õudusetuses. Ja ülim mõeldav õudus, õuduse puudumine, tühjus seal, kus peab olema õudus. Õudus, mis on siin, kuid on kadunud, aga ei ole kadunud, vaid ei ole kunagi olnudki õudus puuduva õudu sees, lõpmatu kordne. Meil aiaäärne tänavas. Meil aiaäärne tänavas kuulsite Madis Kõivu analüüsi Lydia Koidula luuletusele. Tekst on ilmunud 1989. aastal. Ajakirjas Akadeemia luges Aarne Üksküla muusikaliselt kujundanud Külli tüli. Järgmisel nädalal jätkame juba filosoofide Mart Raukase ja Enn Kasak uga. Ja siis on jutuks praktiline eetika kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.