Tere ja erandkorras reedel, kui päeva südametoimetaja ettepanekul vaatan tagasi lõppenud aastavahetusele Eesti meediakanalites. Ehkki uut aastat pole vast eriti ilus alustada nurisemisest. Kuid ma ei saa lihtsalt jätta kordamata vähemasti 10 aastat mind vaevanud küsimust. Eesti taasiseseisvumise järel oleme suutnud jõuda selleni, et vähemalt ükski päevaleht oleks tõesti igapäevalehti ja jõuaks lugejateni absoluutselt iga päev. Või siis noh, olgem inimlikud, vähemalt 360 päeva aastas. Neil tuleb aga lehenumbrite keskmiseks arvuks aastas 300. Niisiis kuuendik aastast on ajalehtede poolt katmata. Kui tõsiselt võib sellist meediakanalit üldse võtta? Ma saan aru, et Eestis ei taha postiljoni pühapäeval lehti laiali kanda, ehkki kõikjal maailmas on see ajalehetarbimise kõige kuumem päev. Paraku ei too sellesse hästi omandatud mugavust, see muutust ka uus postiseadus. Toimetused vabandavad end sellega, et neil on olemas onlain-väljaanded. Paraku see pole võrreldav paberlehega, sest paberlehte on siiski tervikpilt päevast mitte aga vaid põgusad kaadrid. Ma saan aru, et ka toimetustes töötavad inimesed, kes tahavad pere seltsis jõule või uut aastat vastu võtta või et jaanipäeval on mõttetu otsida päris kainet ajakirjanikku. Ent see ei ole mingi arvestatav vabadus. 21. sajandil, kui näiteks taevakanalid töötavad ööpäevaringselt kui isegi kodumaised raadiojaamad peavad töötama jumala iga päev ning ka postivõrdkuju ehk ringhäälingu saatekeskus ega ka Elion saa lubada endale mitmeks päevaks Luhti aega. Ausalt öeldes ei tundu Euroopasse lõimuv Eesti kuigi tõsiseltvõetav riik. Kui mõni siin ajaleht läheb näiteks kaheks nädalaks puhkusele küsiksin, miks on selliseid ajalehti üldse tarvis, sest ajaga pole sellel enam mingit pistmist. Kui ma pean uuel aastal lugema kahe nädala taguseid majandusülevaateid või uudisteagentuuride kokkuvõtete kokkuvõtteid? Kas pole selline vanapaberi produtseerimine märksa suurem kuluallikas kui päevalehtede igapäevane töölepanek? Kui seda suudavad pea kõigi Euroopa Liidu riikide maakonna lehedki, miks siis ei suuda seda nii kohutavalt edumeelse Eesti suurimad päevalehed? Pealegi kajastu lehtede puudumine kuidagi nende tellimishinnas, see tõuseb aasta-aastalt ja põhjendamatult, sest lehetoimetuste palgatase ületab juba ammu elektroonilise meedia palgataseme. Ehkki viimases töötatakse, nagu öeldud, puhkepäevadeta pühendasin nii palju tähelepanu ajalehtedele sellepärast et just elektrooniliselt meedialt oodatakse aastavahetusel mingit omamoodi imet. Mis muu ajakirjanduse puudujäägid korvaks sellest ka too enda varjust ülehüppamise soov, mis valdab televisiooni kanaleid just vana aasta viimasel ja osalt ka uue aasta esimesel päeval. Nalja peab saama kasvõi hambad ristis ja eestilikku tuima järjekindlusega pead vastu seina tagudes. Just selline tuima töö ja higilehk lõi vastu, kui üritasin 31. detsembril sealiha ja verivorsti kõrvalt teise silmaga meie teletöötajate naljatamisi ponnistusi jälgida. Ja üldse, miks peab vana-aasta õhtul ilmtingimata püüdma nalja teha või siis vastupidi, olemas, sügavalt nostalgiline ja ajatu. Eesti televisiooni traditsioon pärineb ilmselt ajast, kui eestikeelne telekanal esindas meile, eestlastele teatavat piiluauku maailma, kus sai veel oma keeles kõnelda, juma, väikseid väärtuslikke mõtteid veeretada, nii et suur ja võimas võim väga pahaseks ei saaks. Eestlane oli kui ahjualune, kes püüdis sel kombel endal kuidagi tuju ülal hoida ja ühtaegu moraalselt võõrvõimust üle olla. Ja see oli omal ajal omal kohal nii kolhoosi naljad kui kultuuriküllased mõttemõlgutused. Täna elab Eesti aga hoopis teistsuguses ajas ja meil pole mingit sellist terviklikku rahvuskehandit mis võiks naljast ühtemoodi aru saada või näiteks lumme mattunud raagus puude piltidest hõllanduda. Enamik eestlasi on eriti muidugi jõukaid. Jõudnud aastavahetusel kas palmide alla või paneb pidu kuskil luksuslokaalis. Noorsugu on teadagi televisioonist ammu võõrdunud ja üle jäänud rahvast suur osa uputab oma turumajandusliku argielu pingeid, sügavale viinaklaasi. Kui ta midagi telerist näebki, siis vaevalt seda adekvaatselt mõistab. Niisugusele publikule pakkuda midagi sedavõrd sürrealistliku kui minu veetlev Kunder pole ainult mõttetu, vaid on ka tervisele ohtlik. Vaataja võib sülti kurku tõmmata. Nagu Kivirähki puhul sageli varemgi juhtunud, satub ta oma ühest ideest sedavõrd innustust, et unustab lõpuks ära kultuurikonteksti, kus liigub Kunder Kunderiks. Kuid kas maksab ikka eakate inimeste, kes just sel ajal moodustavad telerivaatajate enamiku kõige tundlikumatele närvide räppimise kallale asuda? Mis naudingut sellest tunneb autor või näiteks telekanal? Vastukaaluks sellele nii-öelda kultuuritaluvuse piire ületavale lavastusele võiks kõrvale panna tee veejahutaja, presidendi klipid, milles oli jõutud juba üsna lähedale inglasliku telehuumori napisõnaliselt teravmeelsusele. Iseasi muidugi, kas Eestis pole enam muid tegelasi ja kindlasti palju naeruväärsemaid, keda just vana-aasta õhtul vardasse ajada. Igatahes TV3 saates Edekabel ainsana nähtud lõpulõikus esitleti peatset presidendi kõnet. Omapärasel viisil sobiks oma maotuses küllap paremini KGB eriosakonna kui Vaba Eesti kommertstelevisiooni repertuaari. Kui Eesti inimene ei suuda oma iseseisvuse sümboleid enam taluda, ei vääri ta ju ka seda iseseisvust. Ei saa jätta mainimata, et kreisiraadio avaliku etenduse salvestus oli umbes 5,8 korda kehvem kui nende kunagised teleshowd. Aga mida oli siis aastavahetuse telekavas üle pea head ikka sedasama, mida varasemal aastal oli taaskord õhtusöök ühele, mis kuidagi ei kulu ei sisuliselt ega vormiliselt, vaid on originaaliga võrreldes saanud koguni värvid juurde. Oli Eesti film Suvi, mida ka pärast südaööd jaksasid kindlasti tuhanded ehtsas nostalgiapuhangus lõpuni jälgida. Sest see on tegelikult film ajast, kus enamik meist on elanud koos oma inimlikkuse, tinglikkuse ja natuke naiivse südamlikkusega kus ei püütud naeruvääristada ei minevikku, olevikku ega iseennast. Ja muidugi oli kuninglik kontsert, mis tõestab taaskord, et muusikas ka meelelahutusžanris on oma tipud oma aegumatud väärtused, mida on alati parem vaadata kui punnitatud Amatöörlust. Rääkimata siis juba Viini uusaasta kontserdi kustumatust särast. Ühest asjast tahaksin veel kõnelda igasuguste saadete eel tutvustustest, mida kõigil telekanalil oli nii ütlemata palju, et saated ise uppusid nende rohkusse. Millegi üsna kehvake, see lõpmatu üles haipimine muudab selle lõpptulemuse ivakese veel väiksemaks ja armetumaks. Jätan siinkohal kõnelemata täiesti mööda meeletust hotelli, mölludest ja muudest meie mehistest süldipeokontsertidest mida ähmase pilguga oli kindlasti üsna lõbus jälgida ja kaasa rääkida. Ka formaadi saadetist ei tahaksime kõnelda, sest nende eesmärk on ju vaid raha teenida ka küüniliselt heategevuse maski varjus tegutsedes. Taas on meil ees terve aasta. Võib-olla tasuks teletegijal saada lahti veel vene aega ulatuvast krambist, et vana-aasta õhtu kava peaks olema midagi supererilist või kui just teha super erilist, siis ikka maailmatasemel. Sest mõõdupuud on meil selleks ajaks ju kogu Euroopaga üsna ühesugused. Näiteks soomlased ei kippunud selle aastavahetusel küll eriti oma naba paigast rebestama ja nende suurim telekanal TV1 näitas hoopis viimaste aastate parimat sõja epost ruga järveedee. Kartes nüüd saada mädamunadega pillutud, ütleksin lõpuks, et isegi kanal kahe politseiakadeemiate filmisari oli minu meelest parem lahendus kui kolleegide ülepingutatud soov nalja teha. Pole ju midagi kurvemat kui tehtud lõbusus. Toredat ja elurõõmsat aastavahetuse jätku teile sellest hoolimata ning loodetavasti juba esmaspäeval kõneleme tavapärases meediakommentaaris palju tõsisematel teemadel.