Algab kirjandussaade tõlkes leitud saatejuht on Peeter Helme. Käesolevas tõlkeloolises raamatus on kolme ilukirjandusliku tõlke näitel otsitud vastust kahele küsimusteringile. Esiteks, kuidas tõlkepraktika Eestis muutunud? Teiseks, kuidas on tõlkimine seotud teiste ühiskonnaelu valdkondadega. Esimene tõlkeoperatsioonilised küljega seotud ülesanne tähendab küsimist tõlkeühikute järele mida on tõlgitud ennekõike kas lugu, stiili või üksikuid sõnu mis on tõlkes olnud tähtsam, kas lähteteksti, sisu või vorm. Lisaks huvitas mind, kas tõlkest tuletatava üldisem ettekujutus sellest, mida on tõlkimiseks peetud. See on, kas tõlkelahendused osutavad mingile põhimõttelisemale alusele. Neile küsimustele vastamiseks olen kasutanud Peeter Toropi tõlkemeetodite tüpoloogiat lummatuna kinnitusest. Et nii mitmekesine tegevus, tikkimine on taandatav ühtsele kirjelduskeelele. Kuidas õnnestub see aga üksteisest ajas üsna kaugete, 1895. 1931. ja 1985. aastal ilmunud tõlgete puhul. Kas kataloogitud tõlkelahendused on üldistatavad, seletatavad? Kuidas sobitub üksiku tõlkekirjeldus oma kaasaegse kriitika ja üldisema tõlke retseptsiooniga? Kas ühelt aluselt kirjeldatud juhtumiuuringutest saab hüpoteesi korrast destilleeritud eesti tõlkele operiotiseeringu? Mina olen Peeter Helme, algab kirjandussaateid tõlkes leitud uus hooaeg ja lugesin praegu ette sissejuhatuse Anne Lange raamatust tõlkimine omas ajas kolm juhtumiuuringut Eesti tõlkeloost. Seega ei ole tegemist seekord mitte ühe tõlkeraamatuga, millest tänane vestlus tõukub vaid räägime vahelduseks tõlketeooriast ja minuga istubki stuudios tõlkija ja Tallinna Ülikooli õppejõud Anne Lange kes on siis katsunud uurida kolme näite varal eesti tõlkeajalugu ja püüdnud seda veidikene prioritiseerida. Võib-olla alustuseks esitabki sellise hästi naiivse küsimuse, et see raamat siin kuulub valdkonda, mida võib nimetada tõlketeaduseks, eks. Teaduseks nimetada või ka tõlke uurimuslikuks raamatuks. Aga mis on tõlketeadus või mis on tõlkeuurimus? Tõlketeadus nagu kirjandusteadus või keeleteadus uurib siis seda, mida, mis on nimetuses öeldud tõlkimist, tõlgete ja tõlkimisega seotud nähtusi, nii nagu need meie empiirilise kogemuse maailmas olemas on. Ja püüab siis tegelikult ka mingisuguseid tulevasi olekuid ennustada. Nii nagu iga teadus leida mingisuguseid seaduspärasusi, mis seda nähtust iseloomustavad. Ma saan aru, et sinu jaoks on oluline näha nende tõlgete ja tõlkimise seost üldisema kultuuriga, et sa ütled seal üsna raamatu alguses välja, et need asjad on omavahel seotud. Jah, ma ei tahtnud jätta tõlkimist asjaks iseeneses. Harva tõlgitakse ju ainult tõlkimise pärast tellitakse ikka kass rahva valgustamiseks või eesti kultuuri rikastamiseks või majandusmõtlemise edendamiseks või poliitilise vabaduse suurendamiseks ta on seotud teiste ühiskonnaelu valdkondadega ja, ja sellepärast proovisin ma teda siis ka nendega siduda. Aga kui palju allub tegelikult tõlkimine üldse teooriale ma saan aru, selle uurimine võib alluda teooriale, aga kui paljud tõlkimine ise teooriale allub? Tõlke teadus nagu kirjandusteaduse keeleteadust ei ole generatiivne. Inimene võib olla väga hea keeleteadlane, aga väga saamatu, ütleme, keelekasutaja retoorilistes mõttes või isikliku kääri edendamise mõttes ja samamoodi. Inimene võib kirjandusteadlasena olla tugev aga ta ei suuda kirjutada kirjanduslikult kunstiliselt veenvat teksti. Nii et samamoodi on tõlketeooriaga. Ta ei tee kellestki tõlkijat. Nii et ma ise alustasin Jumite juriitikuna vaid tõlkijana, siis tundub mulle küll, et kui on mingi probleemne koht siis võib see, et ma olen teooriaga kursis, mind sealt edasi aidata. Muidu öeldakse meil tavaliselt nõnda, et tõlkima, õpetab toimetaja, toimetajad näevad tõlkijatega alguses kurja vaeva. Toimetajat Nad on aga minu meelest suures osas nii-öelda Sunsi põhiselt oma oskused selgeks saanud, et meistri juures on, on keegi sei. Minu enda toimetaja ütles mulle, et ta vaatas Edvin Lember hiideli toimetatud käsikirju, et näha, mida siis toimetaja teha saab ju teha, võib. Toimetaja õpetab tõlkijale siis mingisugust võttestiku. Õpetab ja julgustab Bubba Limsmist loobuma. Sedasama teeb tegelikult ütleme see tõlke Katus, mida nimetatakse ka pilke teooriaks. Et seda võib nimetada selles suhtes selliseks väga praktiliseks teaduseks, siis. No igasugune teadus võiks ju olla mingisuguse kommunikatiivse väärtusega, nende jaoks, kes, kes selles valdkonnas tegutsevad või toimetavad sõltub ilmselt Turiitikutest, kas ta võib kõnetada tõlkijaid kui terminali loogiline on see tema mõttearendus. Aga kui ma nüüd proovisin seda Peeter Toropi taksonoomia rakendada, mis ei ole tegelikult väga atraktiivne popp ja noortepärane nii-öelda lektüür ja kui ma olen seda pidanud loengutes õpetama, siis ma alati näen, kuidas tudengite pilk läheb natukene häguseks ja meil on raske suhestuda sellega. Ja ma tahtsin tegelikult proovida proovida, et kui mul on kolm konkreetset tõlget, kas siis ta kuidagi hakkab tööle see tööle, see mudel? Muidugi ükski tõlkija ei, ei tõlgi Rekodeerivalt või analüüsivalt või sünteetiliselt, kui kasutada Toropi mudeli sõnavara, nii nagu ükski kirjanike kirjuta sihitist või, või, või öeldistäidet. Aga kui võtta see sõnavara, siis sellega saab kirjeldada küll seda, mida tõlkija on teinud. Aga kui palju tõlkijaid ennast teooria huvitab, et kas näiteks oled sa praktikutega rääkinud, kui paljud on sinu raamatu tõlkimine omas ajas kätte võtnud ja kui nad seda teinud on, siis mis on tulemuseks olnud, kas nad selle hirmu ja õudusega kõrvale visanud või leidnud siit ka midagi kasulikku? Tead neid vaesekesi sunniti seda tegema, kirjanike liidu juures on, on see tõlkijate sektsioon ja neil on oma suvekool. Just mõne nädala eest oli siis Käsmus selle raamatuteemaline ülesastumine kus siis heliallika Kaia Sisask, kes on ju mõlemad tõlkijad olid talle raamatu läbi lugenud ja nii-öelda esitasid selle kohta küsimusi või palusid mul endal sellest rääkida ja minu suureks heameeleks nende suuskadega häälest mingit erilist irooniat ja vastuseisu ei ei tundnud. Muidugi Kaia Sisask on ka ise õppejõud. Ta saab aru, et et õppejõuna ja ülikoolis oleva inimesena on mul raske seal olla, kui ma igasuguseid üldistusi naeruväärseks pean. Ma ei saa endale lubada sellist Viiam Pletiliku hoiakut, et igaüks, kes üldistab, on loll, eks ole. Aga rohkem ma ei tea, tähendab A ja ma olen saanud paar kirja apaal mulle täiesti võõrast inimest on, on kirjutanud. Et neid on see raamat huvitanud ja noh, sõltuvalt sellest, mida ta siis ise on pidanud tõlkima, on huvi pakkunud. Erinevad peatükid. Aga kui nüüd minnagi selle raamatu sisu juurde, siis sa käsitled seal täpsemalt siis kolme teost, kolme tõlkijat on vist õigem öelda kolme juhtumit. Jah, kolme tõlkijat ja igast ühest on siis ainult üks tõlge võetud tema tema tõlkimist esindama. Ja vastavalt sa räägid siis Miltonist Eestist 1895. aastal Tammsaare tõlgitud Joseph Conradi Nortšimmist ja siis räägid Henno rajandi keeleteooriast tõlkepraktikast öeldes selle peatüki alguses kohe ära, et tänapäeva teoreetikud ütlevad rajandi teoreetiliste käsitlustega pole väga midagi peale hakata. Nõnda nõnda vas, tähendab ma küsisin lihtsalt lingvistide käest lingvistikat õpetavat inimeste käest, et kas nemad kasutavad rajandi üldkeeleteaduslikke artikleid, mis on eesti keeleteaduse kontekstis üli üliharuldased tavaliselt. Me ei vasta niisugustele suurtele küsimustele, mis on keel, vaid tegeleme konkreetselt keele kirjeldusega ja Arvi tavast ütles, et ta ei ole üldse lugenud, tema õpetab tõlkimist, mitte küll lingvistikat. Anna Verschik ütles, et no kuule, millal need on kirjutatud, et neid, neid ei saa kasutada. Ja mulle tundus see mõnes mõttes võttes mõnes mõttes ülekohtune. Me kipume üldse liiga kergesti oma suuri humanitaari nii-öelda maha matma. Ja nende tekstid jäävad noh, ilma mõtteloo sarja kaante vahele ainult, aga neid praktilises õpetamises ei kasutata. Aga samas rajandi ütleme, keeleõpetus ei ole vananenud, sest kogu moodne lingvistika Missos söörist lähtub ei ole kehtetuks tunnistatud Siniaan ja sellepärast võiks neid keelseid artikleid lasta täpselt samamoodi lugeda nagu meil tudengid tursivad inglisekeelseid raamatuid. Aga millal sa selle raamatu alguses seal nüüd päris nii me rääkisime selle viimasest peatükist, mis võib-olla esitabki fundamentaalsemad küsimusi siis Miltonist rääkides juhib tähelepanu täitsa nagu minnes ühele sellisele iseenesest väga olulisele asjale, millele võib-olla ma väga sageli ei mõtlegi. Et eesti tõlkekultuuri juured on ju mugandustes, mida toodeti sageli ilma algallikatele väga hästi viitamata 19. sajandil ju üsna valimatult ja väga erineva keelelise tasemega. No ja me räägime Kreutzwaldi teoste algupärast, aga tegelikult me võiksime rääkida ka väga paljudega Kreutzwaldi tekstidest kui, kui tõlgetest või samamoodi Lydia Koidula, Saaremaa onupojast tõlkeuuringute kontekstis üldiselt nii öeldakse, tõlge on see, mida tõlkimiskultuurist tõlkeks peetakse. Aga niisugune on kõikide rahvuskirjandust algus, nad algavad mugandustega, kus magandusele tõlkel ei tehta vahet ja teksti autorsus on tematiseeritud, ütleme meie jaoks praegu kummastavalt. Aga miks see vahetegemine üldse algab, ka see näitab mingisugust psühholoogilist nihet üldisemalt rahva meeleseisundis. Jah, see on suur muutus kirjanduskultuuris ja Eestis tõlge kui omaette niisugune sotsiaalne nähtus emantsipeerub vot just täpselt sellel samal aastal 1895. See oli niisugune tore kokkusattumus. Sergei Sakkov, kes on uurinud vene keeles tõlkimist väidab vene kirjanduse retseptsiooni, pinnalet, tõlgete ja muganduste vahel hakati tegema umbes aastal 1895 ja 1895 ilmus ilmus siis kaase timatus, kuusiku Miltoni kadunud ja jälle leitud paradiisi proosatõlge. Aga see selge vahetegemine on seotud paar aastat varasema suure plagiaadiskandaaliga, kui Jakob Kõrv oli esitanud oma luigemäe olli Eesti kirjameeste seltsi algupärase kirjanduse edendamise võidupeole, nagu teda tollal nimetati saanud ka esimese auhinna oma Luige mäe Olliga raamat Liimub pärast auhindamist paariaastase nihkega ja selle retseptsiooni jääb 1893.-sse aastasse, vist oli kõigepealt Donolly läbi lugenud siis venekeelse rõivadki vestja kirjandustoimetaja, kes tunneb selles luige nullis ära Shotobriaani Atala ja kirjutab siis eestlaste auhinnatud teose kohta tavaarvustuse. Nii seda lehte kui ka saksakeelset arvustust, mis on analoogiliselt sapina satuvad siis lugema ka Eesti väljaanded. Jakob Kõrv oli aastaid konkureerinud teiste ajalehtedega vahendeid valimata ja valguse tiraaži suureks väga suureks ajanud. Siis ilmuvad ka eesti lehtedes kriitilised artiklid, kus öeldakse, et see ei ole mitte kõrvi algupärane teos, vaid šotabriaani solgitud tõlge. Ja noh, sealt alates on siis tõlge, tõlge ja algupärand algupära. Aga see tähendab seda, et Jakob Kõrv ei käitunud mitte naiivsusest nii, vaid siiski kuritahtlikult. Või tagantjärele on raske öelda. Kõrv kirjutab esimese hooga küll valguses enda kaitseks üsna kindlas toonis artikli, kus ütleb, et ta on varem ja saab ka edaspidi endale ainult väga häid kirjanikke eeskujuks võtma. Aga kui tema nende teemad Eesti olude kohaselt eesti lugeja, Meie jaoks on ette pannud, siis ei sobi seda ometi nimetada kellegi teise kui ainult tema tööks. Ja ta tuletab seal ka meelde, et meie õnnis laulu isa ja, ja mitmed teisedki toob näiteid ka maailmakirjandusest, on teistes režeesid ümber kirjutanud Enda oludesse, aga keegi ei ole neid sellepärast veel varguses süüdistanud. Aga noh, ei ole parata, aeg oli edasi läinud, et õnnis laulu lauluisa elas ja tõlkis mõnikümmend aastat tagasi ja autoriõiguste teema ei olnud tol ajal lihtsalt veel nii teravalt tõstatunud. No see on päris huvitav tõesti, lubabki ju väga selgelt näidata sellist mitte vist ainult eesti rahva psühholoogilist arengut, vaid üleüldiselt lihtsalt täiesti paradigmaatilised nihet selles kuidas käsitletakse autorlust. Nii ta on ja ütleme, analoogilisi analoogilisi juhtumeid on kõikide kultuuride kultuuride alguses, kui 19. sajandi, ütleme kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel aastatel tõlgitakse kellelegi järgi kaane peale, on, eks ole ja, ja tegelikult ka veel sellesama timatas kuusiku töö retseptsioonist näiteks on, on sünonüümid sõnad tõlkija ja tõlge, et, et see sõnavara, mida kasutati sellise tegevuse puhul ei olnud veel paika paika loksunud. Ja vahet, vahet nagu ei osatud teha, et kui ma ühes keeles loen ja teises keeles kirjutan siis kui lähedal pean ma seisma sellele algsele tekstile või autorile või kui lähedal oma lugejale ja mis on siis need vajalikud või tarvilikud muutused selle üle ei oldud nagu noh, väga hoolikalt hoolikalt mõeldud. Aga need on asjad, mida ei saagi ilmselt kunagi ajas kinni panna, siinsamas oma raamatus sa tsiteerid, Edwin hiid olid, kes on öelnud, et me peame tõlkima. Nii tekst mõjuks, nagu oleks eesti keeles kirjutatud. Ja kui ma mõtlen tänapäeval tõlgete peale, siis väga sageli tahetakse just originaalkeele koloriiti säilitada, seda isegi rõhutada. Ilmselt tõlkijaid on erinevaid, mulle tundub, et meil siin on tõlkijaid, kes tõesti noh, lähtuvad täiesti erinevalt põhimõtteliselt aluselt. Iseenesest tõlge peaks olema siis niisugune tekst, kus on välja vahetatud lähteteksti, leksika ja grammatika aga säilitatud teksti ja autorispetsiifika. Et luuletusest saaks luuletus, et seadusandlusest saaks seadusandlus. Aga artikkel ei tule tõlkide artikliks määrusi, tule tõlkide määruseks ja ütleme, mingisugune referentsiaalne osutus leksikaalne osutus, võib tõlkes olla hoopis-hoopis midagi muud, kui see teksti seisukohalt on õigustatud. No sellest, kui keeruliseks läheb, juhul kui tegu ei ole meie kultuuriruumi kuuluvate tekstidega, rääkisime siinsamas saates Märt Läänemets korra, rääkides sellest, kuidas ta tõlkis hiina keelest romaani punane Sorgo ja kuidas ta ütles, et seal ei ole ei piisa sellest, mis mõne indoeuroopa keele puhul, kus sa pead terve lause läbi lugema, siis mõtlema, kuidas seda tõlkida, vaid tuleb pigem terve lõik või teadlik läbi lugeda ja siis hakata mõtlema, mida üldse sellega peale hakata. Jah, ega tõlkida saab haruharva nii-öelda lineaarselt, et hakkan, aga hakkan aga järjest järjest neid tõlkeühikuid lahendama. Mul peab olema ettekujutus tekstist kui tervikust sele taga olevast maailmavaatest ja sellest lähtuvalt hakkan ma siis pakkuma välja tõlkelahendusi. Sa räägid siin oma raamatus Tammsaarest ja sellest, kuidas Joseph Conradi Lorczymmy tõlkis ja see peatükk kannab pealkirja ainult raha pärast, küsimärk? Ma olen Tammsaare teisigi tõlkeid lugenud, ta tõlkis üsna palju ja need kõik mõjuvad mitte ainult meie ajas, vaid ka võrreldest omaenda tekstidega suhteliselt puiselt. Siiski mina julgeks küll väita, et Tammsaare ei olnud kas siis väga pühendunud või, või üldse väga hea tõlki. Mis järeldusele sina? Mulle tundub, et tol ajal, kui ma olen rohkem lugenud ka, mida tõlkimisest üldse kirjutati oli tõepoolest ettekujutus sellest, mis on tõlkimine siit tänasest veerelt vaadates üsna niisugune primitiivne. Vaatasin seda Tammsaare tõlke käsikirja ka kirjandusmuuseumis, mis on alles ja avastasin seal enda üllatuseks, kui palju on pidanud toimetajad. Need olid Ants Oras kes oli nagu see, kes võrdles originaaliga seal tegema tööd. Me ju ei mõtle, et Tammsaare ei oska kirjutada. Hästi, juba võime möönda, et ta ei ole oma keelekasutuselt ökonoomsem, et saaks vahel lühemini ja napimalt, aga aga et ta ei oska kirjutada, seda ei saa me ju keegi. Ent tõlkides on, on ka Tammsaare võimeline panema kirja eestikeelse lause, mida esimese hetkega lugedes ei ole võimalik aru saada. Ühesõnaga ta tõlgib tõepoolest sõnu sõnu järjest rääkimata siis lause süntaktilisest ümbertegemisest. Ja iseenesest ütleme see lähte keele süntaksi, järgimine, see on eesti keeles ju võimalik, sellepärast et kuna me kääname ja pöörame sõnu, siis, siis me me saame seda nii-öelda sõnajärge säilitada ka sellest lausest on Core raske aru saada, peab hästi kaua ja mitu korda lugema, et kohale jõuaks. Aga mis on jah, tõlkimine, et tõlkimine tähendab ka süntaksi väljavahetamist? Sellest ei olnud, tõepoolest, oli väga vähe kirjutatud tollel ajal ja kui August Palm 32 avaldab loomingus üha pikema artikli, kuidas tõlgitakse meil ja kuidas peaks tõlkima, siis ta ütleb, et meie raamatukogudes ei ole mitte ühtegi tõlketeemalist teksti. Ühtegi näpunäidete kogumit tõlkija jaoks. Aga samal ajal need asjad, millest sa räägid, praegu sealsamas, süntaksi, väljavahetamine, see peaks ju olema suhteliselt elementaarne igaühele, kas mõnda võõrkeelt räägib, selleks ei pea üldse kirjandusinimene olema, et aru saada, et mõtteid, tähendusi ei saa niimoodi üks-ühele tõlkida ja eri keeltes on sõnajärg. Teinekord erineb ja. Vot millegipärast ei ole, millegipärast ei ole seda kinnitab nüüd minu, see õpetamis kogunes ülikoolis mul on tõesti paaril korral olnud noh, niisugune jahmatav kokkupuude väga heade eesti kirjanike tõlgetega, kes on valinud valinud siis selle tõlkekursuse ostavad tõlke, mis on noh, tõesti niisukene Pukvalistik lähteteksti edasiandmine, sellepärast et, et et noh, tõepoolest tähendab igal grammatilise vormi sõnajärjel, onju on mingisugune oma semantiline oreool ja seda kõike säilitada tahtes panete siis kirja teksti, mida esimese hetkega, kui ma originaali kõrvale ei võta, ma ei saa sellest aru. Nii et paistab, et see ei ole, ei ole nii-öelda intuitiivselt kõigile arusaadav, mis on tõlkimine. Mati Sirkeli on ju, kas see on mingi oma raamatu saatesõnas teinud sügava kummarduse lembe hiideljees, kes talle alles tema teksti toimetades tegi arusaadavaks, mis on tõlkimine? Ilmselt koolikeeleõpetus, mis nüüd ehk tasapisi läheb kommunikatiivsemaks, aga keeleõpetus mis seisneb ju väga suures osas nii-öelda sõnadetöös, eks ole, ma tõlgin isoleeritud sõnu või fraase, ma tõlgin neid, see ongi tõlge, eks ole, ja, ja sealt tuleb siis ettekujutus, et, et tõlkima peab üks-ühele. Aga Rehepapp ei ole prantsuse keeles ju Rehepapp, eks ole, kui antaaž väelasele tõlkis. Vaid Rehepapi pealkiri on novembrikuu sõstrad, punased sõstrad, sest et teksti tasandil ei pruugi ütleme see leksikaalne kultuuriline lahendus toimida. Võib-olla enne, kui me siit edasi läheme, siis kuulaks vahepeal muusikat ja sa valisid üheks muusikapalaks David Sylviani loo Iceebrendaga, mis on siis tema 99. aasta plaadilt deep piison Okk ja selle loo valikuks oli sul põhjus ka. Noh, siin on, mulle sobib, sobib üldiselt, sest et ta on rahulik ja rahustav sellisel üleüldise rahulolematuse fooni, mis meie koosolekuid ja kohtumisi ja uudiseid ja vaata, et juba mõtlemistki nagu iseloomustab. Aga selle laseb ala, valisin ma pealkirjas selle ühe sõna pärast, sest sellele on üles ehitanud oma tõlkeõpetuse Kaiaatrichakrowortis Bibak vende siis alistuma, alla andma, aga ka anduma. Meie, Ants varajases pühak näikse olevat küll üsna kauge tegevat. Kummalisel kombel on jugaorase kirjutamise tõlkeõpetuse üles ehitatud nõudele teha anduvad. Anduvad TÖÖD ORAS peabki silmas rohkem seda mentaalset pühendumise momenti spywakonnaga oma soovitusega. Tõepoolest kehaline tema jaoks on tõlkimine ja noh, paljude 90.-te aastate teoreetikute jaoks samatiseeritud tegevus tõlkima peab kuulates kõhutunnet enda, aga ka selle autori oma, sest et Meeles peab pidama. Et ükskõik kui lähedane on see autor või tema tekst. Mulle autor on teine ja teine ei saa olla, teist saab ainult armastada. Ja see on, on slovaki jaoks siis äärmiselt kehaline niisugune tegevus. Ma pean tõlkides proovime aru saada, mis on see, millest autor vaikib, mis on see, milles ta millegipärast ei räägi. No või näiteks, mis on see sõna või valdkond, mille peale ütleme, kirjutaja punastab või ärritub või kohmetu ja ma pean sellesama kirjutama sisse ka tõlkesse, isegi kui see kohmetu mine võis ärritumine ei ole minu oma. See on mulle nii-öelda võõras. Minu jaoks on see teise teise asi, nii et rände on siis üks võimalik. Kirjandussaade tõlkes leitud mina olen Peeter Helme, koos minuga on siin stuudios täna tõlkija ja Tallinna Ülikooli õppejõud Anne Lange ning kuulasime just David Sylviani muusikapala endale. Millal siis, nagu enne kuulsime, on tõlkimisega ka üht-teist pistmist. Mõtlesin, et kui oleme nüüd seda teooria juttu siin nii palju rääkinud, siis võib-olla olekski kohane minna edasi on sinu enda tõlgete juurde. Kui sa rääkisid sellest, et spywak, kes on oma tõlketeooria ehitanud, siis sellele istumise või andumise motiivide üles peab vajalikuks seda, et et tõlkija, nagu ma aru saan, siis anduks oma autoritele, siis kuidas sinul sellega läinud on? Sa oled tõlkinud päris palju oled tõlkinud näiteks arundati Roy väikeste asjade jumala Venn Nokri näljutatud tee või siis Vicramseti tasavägise muusika, kui nimetada vaid mõnda tuntumatest asjadest, mis ehk meie raadiokuulajad kõnetavad. Ma ei arvanud, et me peaksime tingimata nendest teostest rääkima, aga kuidas sinu side autoritega on, kuidas sa oled, leiad ja kas sa tuled nendega toime, kas sa oled nendega ühel lainel või mis siis juhtub, kui ei ole? Kui ei ole, siis on, siis on, siis ei saa üldse tööd teha. Ma mäletan Est näidendit, see oli kögori pühkiga Kaarini Puiestee mida mulle pakuti tõlkida lavastaja Ingomar Vihmar ja kui ma olin selle teksti läbi lugenud, siis minu esimene reaktsioon oli, et miks seda pean tõlkima, nina tegevus toimub. No üsna vahetus kaasajas Šotimaal ühes väikelinnas. Tegelasteks on neli meest, kellest kaks näidendi lõpus surnuks postitatakse. Ja ma küsisin, et miks see pilki olen mina kui teksti statistiline dominantsõna oli kant, et mul hakkab puhtaks toomiliselt Bastik seda seda tõlkida, et miks ta ei võiks tõlkida näiteks autor Peeter Sauter ja ta oli ka väga palju teatrile. Ja siis ütles mulle dramaturg, et, et see antakse just meelega mulle lootuses, et, et ma midagi selle keelega peale hakkan, mis mõjub. Me ei ropenda veel nii palju ja nii ohtralt, kui teevad seda, need neli meest selles tükis ja sellele barokk-sele ropendamisele läheks, ütleme teksti kogu tähelepanu. Iseenesest oli aga aga teema väga tõsine. Töötus, üksindus, hirm tuleviku ees. Ja noh, ma siis pidingi üles leidma selle hääle, kuidas rääkida meeleheitest nii et see minu jaoks oleks veenev. Tähendab muidugi ma proovisin eriti hoolega kuulata meeste minust nooremate meeste kõnepruuki või keelekasutust, et leida üles see keel. Aga ma pidin ennem selleks saama kätte nii-öelda lavastaja ja et mul on voli minna autorist ja tema keelekasutusest kaugele, sest järgima seda teha ei, ei oska. Ei taha. Nii et sa pidid hakkama mugandama nagu siin suured eeskujud, laulu isane. Aga seda on tõlkijad kogu aeg teinud, sinna ei ole midagi parata, tähendab, tõlkimine on, on suhtlemine. Jah, ja mitte ainult Kreutzwald, mitte ainult timatus, kuusik, vaid ka Henno rajandi paneb juurde või jätab ära. Tähendab, katka, tõlkija peab keeleliselt käivituma. Muidu on tuleb mingisugune, mitte kedagi veenev puine, papagoi hääl, ma pean selle inimese või selle hääle üles üles leidma kuskilt. Aga kes sinu tõlgitud autoritest võiks sinu selline lemmikautor olla või keda on olnud kõige mõnusam tõlkida? Võib-olla üks, mis mulle väga meelde on jäänud, on Iiemmekiwani lepituse tõlkimine sest ma olin neid varem ka tõlkinud, olin tõlkinud tema Amsterdami ja olin vist. No kõik, mis ta on kirjutanud, läbi lugenud, nii et mulle tundus, et et ma nii-öelda, et tunnen või, või tajun tema tema temaatikat ja selles lepituses on noh, ütleme see jutustaja hääl on selles mõttes väga põnev, et et ja jõuan, kirjutab siis naiskirjaniku, kellel ta laseb kõnelda siis, kui ta on 13, kui ta on 23 ja kui ta on, ma ei mäleta, kas 73 või et see oli, see oli väga huvitav, jutusta häälega tekst ja niuke hea pikk lause, mulle meeldivad pikad laused. Et Mac, Joan on meelde jäänud teatrile tõlkimine on selles mõttes üks, üks väga tänuväärne asi, et. Ma pärast näen ja kuulen, kuidas teised seda teksti on lugenud. Tõlkearvustusi, hirmud ju väga vähe ja ega kõigiga ja alati oma oma tööst rääkida ei saa, aga, aga teate siis ma näen laval, ma näen, kuidas lavastaja on lugenud ja kuidas näitlejad on lugenud. Ja, ja see on, see on see selle töö puhul niisugune sümpaatne. Sümpaatne ei, tegelikult on jah, lõpuks nad kõik, nad on üsna erinevad Bennokri või või Änbruntiga või Anaiis ning nad on, nad on kõik üsna üsna erinevad, erinevad autorid olnud, aga, aga see on nagu niisugune keeleline keeleline roll, mis, mis tuleb võtta ja ja ei, ta on väga emotsionaalne ettevõtmine, oledki üksinda seal toas, aga, aga elad sisse ja tuled jälle välja ja igav ei ole. Piret Pääsuke ütles, et temale ei meeldi tegeleda surnud autoritega sellepärast, et ta tahab alati nende autoritega suhelda. Kui vajalik on ja ta aga tõesti võimalust mööda üsna aktiivselt suhtleb autoritega, keda ta tõlgib. Kas sinu sellist vajadust ei ole? Ma tean, et mõned teised tõlkijad jälle ütlevad, et see häiriks neid, et nemad ei taha autorist enam midagi teada, et nemad pigem tahavad tegeleda ainult selle tekstiga. Ma ei ole väga paljude autoritega suhelnud, arundati roile, ma saatsin kirja, seal oli paar niisugust asja, kus kus ma jäin. Ta selle Malaia lammi keele- ja kerala kultuurilooga. Ja ta väga lahkesti vastas käsib, ei on, on Tallinnas käinud, temaga ma olen ka kokku puutunud. Aga üldiselt autorid näiteks käsib, ei mulle öelnud ühe mingisuguse küsimuse puhul, mis ei olnud üks-ühele tõlgitav ja tuli kirjutada. Kui ma tahan selle võtta, alles jätta, tuli kirjutada tekst ise siis ma käisin talle välja erinevaid erinevaid versioone ja, ja proovisin siis seletada, mida mina seal tekstis teha saaksin. Aga tema lõplik soovitus mulle olitsioon joob sinu töö. Nii et, et autorid väga sageli, jah, ma saan aru, tal võib olla parasjagu aega, ütleme, süveneda eesti keele ja võimalustesse ja nad üldiselt teavad, et et iga lähtetekst tähendab ühtaegu rohkem ja vähem kui tõlge ja samamoodi võib öelda vastupidi. Tõlge tähendab rohkem ja vähem kui lähtetekst. Aga surnud autorite vastu. Mul ei ole midagi. Mulle väga meeldis tõlkida John pannini palveränduri teekonda. Siin oli taas alguses, kui kui Enn Soosaar selle tõlkimiseks välja pakkus, Fortusliteraaramoli just asutatud ja neil oli mingi stipendiume, nad otsisid sellele tõlkijat. Siis mõtlesin maga, et UFO, et seitsmeteistkümnes sajand kirjandusloo tundidest meelde jätnud, et lihtne katelsepp. Et kas ma oskan aga Öeldi maiuspalaks kohe ette ka defin hiidel on toimetaja. Ja noh, kui paistis niisugune, selles mõttes suurepärane võimalus Edvin hiideli käe all lõpuks see tekst üle käia, siis siis mõtlesin ma seda hoolega lugeda, jäi, see oli, see oli väga huvitav. Väga huvitav, lõpuks väga kaasahaarav muidugi tuli lugeda juurde pandioni kohta tuli endale selgeks teha, et nii lihtne see katelsepp ei olegi. Ja noh, seda enam, et Eesti kultuuriloos on see olnud väga, väga oluline tekst Se palveränduri teekond, käsi kirjalisena levinud ja 19. sajandil väga mitmes trükis väga suurtest iraažides levinud, et mulle meeldib tegelikult see ajalooline perspektiiv, ega ma muidu seda tõlki lugu ei, ei kirjutaks, mulle meeldib istuda arhiivis vahel ka ja mitte, et ma oleksin Esscapist vaid minu meelest. Teised ja kaugemad ajad aitavad, ütleme sellest, kus ma praegu olen võib-olla adekvaatsemalt või rahulikumalt, et toimetada ja valida. Aga kas võib öelda, et aegadel on tõlkeid tehtud paremini, nad on paremini sulandunud sellesse sihtkeelde kui mõnel teisel ajal, et nende raamatusse alustati 1895. aastaga ja sellist väga ei kiida neid tõlkeid ja jääb selline mulje, et mida lähemale v ajale, seda paremaks on tõlked muutunud, aga selline mõte on ilmselt natuke liiga naiivne. Tõlkijate ametioskused ilmselt tõesti on, on edenenud, on ju meie ehitajad ka praegu vilunumad ja neil on ju kasutada ka hoopis paremad töövahendid, kui olid omal ajal kasutada timatus Kuusikul. Ma arvan, et see, kuidas ma tõlgin kas hariliku pliiatsiga paberile ja, ja kui mul on vaja minna paksemat sõnaraamatut vaatama siis lähen kodust välja, raamatuga kokku või ma tõlgin arvutisse ja mul on kõik need tänased guugeldamise võimalused, et see kõik kindlasti mõjutab ka tulemust või kvaliteeti. No aga kas pigem ei ole see, et kuna kõik need tehnilised abivahendid on käegakatsutavas läheduses, siis tekib paljudel inimestel, kelleks selleks oskused puuduvad, illusioon, nagu nad saaksid hakkama? Seda ju väga sageli näeb võõrkeelest tõlgitud asjade puhul mis on tõlgitud täpselt sõna sõna haaval, ilma mõtlemata, mida see kõik ühes lauses koos tähendab. Ja igal ajal on dotosid, igal ajal on neid, kes taipavad, et et ükski asi ei ole nii lihtne kui ta, kui ta pealt paistab, aga, aga laias laastus noh, on vist ikkagi nii, et me tõlgime tänasel päeval paremini, kui tõlgiti, võib olla 100 aastat tagasi. Meie keeleoskus lihtsalt on parem ja inimesed reisivad rohkem ja see õpetab keilt kasutama vabamalt ja loomingulisemalt kui siis, kui ma olen selle keele õppinud ainult õpetajalt ja, ja sõnaraamat abil ei ole loomulikus keelekeskkonnas olnud. Aga millal nad sulanduvad omasse aega? See, missugune tõlge kõnet tab lugejaid, see tähendab missugust antakse välja suurest iraažise mitmes trükis, see on üsna hea sadam kultuuri iseloomust, aja sest et tõlked üldiselt neid valitakse ja nad ongi ju mõeldud sobituma ja mõjutama seda tõlkivad kultuuri ega timatas kuusikuid. Tõlkis Miltonit ei tahtnud suhestuda kuidagi inglise kultuuriga, tema tahtis suhestuda hilisärkamisaegse venestusaja tingimustes elava lugejaga. Nagu me tõlgime ju väga palju. Ma arvan, et üle poole ilmuvast kirjandusest, kui kõik need käsi ja eneseabi raamatuid juurde võtta, on tõlked, tõlge on noh, võib-olla sellisena nii iseenesestmõistetav, eestikeelse kirjanduse osa. Et ta ei ole kuidagi nii tähtis ja pjedestaalil, kui ta oli nõukogude ajal nõukogude ajal, kus tõlkeid nii-öelda Lääne-Euroopa keeltest sai ilmuda vähe ja selliste tõlgete ilmumine oli suursündmus ilmaasjata ei Nad ju inimesed, inimesed Nendes ilmunud tõlgete järel raamatupoodidest sabades ja, ja need pöörased tiraažid, kui varamu alustas Häline raevuga, siis oli sellele määratud 60000 tiraaž, millest praegu ükski kirjastaja ma kujutan ette ei oska, ei oska aru saadagi, kust võeti see see, see julgus niisugune number number määrata? Ta alati on tõlkeid, mis, mis sobituvad tõlkivasse kultuuri, alati on tõlkeid. Mis on makulatuur kirjandus, nagu on öelnud Enn Soosaar, sest kuigi näiteks aastal 45 kuni 55 oli pool Eesti keeles ilmunud tõlkekirjandusest vene ja teiste nõukogude rahvaste keeltest tõlgitud arvan ma, et ja nad muidugi olid mõeldud nii-öelda kultuuri võtma kultuuri muutma. Need tõlked pidid ühemõtteliselt paigutama mentaalselt siiapoole Berliini müüri. Aga ma arvan, et et lugejat niisugune mentaalne vastuseis oli nendele üsna suur, sest et et need raamatud, mis anti nii-öelda kohustuslikus korras kaasa sellele otsitud ja ostetud väliskirjanduse teosele, need raamatud pärast viidi vanapaberi kogumispunktidesse, selles suhtes oli kultuuriringlus nii-öelda süsteemi poolt hästi-hästi sisse töötatud. Aga ma tänan Anne Lange selle vestluse eest, mis loodetavasti meie kuulajaid ka valmistas, ette alanud hooaja järgnevateks saadetaks, kus on külas juba uued tõlkijad, kes räägivad oma tõlgetest ja ilmselt vähem teooriast, aga mine tea, sai siit saatest mingit teoreetilise pagasi kaasa. Ja lõpetuseks kuulame me midagi, mida vikerraadios väga sageli ei kuule. Nimelt kuulame Ludwig van Beethovenit, täpsemalt siis teist osa tema teisest keelpillikvintetti-ist ja selle pala Anne valisid ka sina välja, sest et sellel on jällegi seos meie tänase jutuajamisega. Se Beethoveni c-moll keelpillikvintett tootlus 104 on Ühe minu tõlke Bycram sätti tasavägise muusika nii-öelda peategelane. See on niisugune romaan, millega käib kaasas kahest CD-plaadist koosnev komplekt mille on siis kokku pannud Vicramset tasavägise muusika. Tore, et siis muusika, mis selles romaanis mängimisele tuleb, oleks oleks hõlpsalt ja mugavalt kõrvale kuulatav. Selles romaanis on väga palju jutu tõlkimisest ülekantud tähenduses ühest küljest see keelpillikvintett mis sellel ajal, kui sett seda romaani kirjutas, oli noh, nii-öelda puhtusehõlma vajunud olemas ainult vinüülplaadil digiteeritud esitus tehti selle romaaniga kaasas käive plaadi tarvis. See kvintett on ju olemas muusikutatagi ja aga samas elavaks olemasolevat saata kuulaja jaoks ikkagi siis, kui Beethoveni ja kuulaja vahel on muusikud. Beethoven, Aranseeris selle keelpilli kvintetti oma elu viimastel aastatel, kui ta oli kuulmise juba kaotanud Taranseeris oma varasema overit Triiu oopusest üks ja seoses sellega on on Anis tõlkimise tõlgendamise kõrval väga palju jutuga muusikast kuulmisest, aga ka tähendusest ilmajäämisest ja minu meelest see temaatika on miski, millega iga tõlkija ja iga kirjutaja samamoodi kokku puutub. Lõppkokkuvõttes aga on romaan siiski ülemlaul muusikale ka siis, kui seda enam ei kuule ja ta on sinu jaoks ainult tummalt nii-öelda täppidena paberil. Ma tänan. Mina olen Peeter Helme stuudios koos minuga tõlkija ja Tallinna Ülikooli õppejõud Anne Lange ja nagu öeldud, jääb siis saadet lõpetama Ludwig van Beethoveni teise keelpillikvintett tee teine osas on siis kontsertsalvestus ja meie oleme eetris taas kahe nädala pärast kuulmiseni.