Viimati osalesin ühiskondliku sallivuse ümarlaual, kus arutlesime tänapäeval aina olulisemaks muutuvaid teemasid rahvuste kultuuri ja rahvuslikku identiteedi valdkonnas. 
Seega soovin ka teile sellest kõneleda.
Tänapäeval on immigratsioon kujunenud levinud fenomeeniks, millega kaasnevad sellised teemad nagu lugupidamine teiste rahvuste, nende kultuuri, kommete ning ka keele vastu ning samuti võime oma rahvusliku identiteeti säilitada. 
Kõik me teame, et igal rahvusel on oma päritolu ajalugu, kultuur, tavad ja keeled, kuid mitte kõik meist osavad neid austada. 
See on üks selle teemaga seotud probleem. 
Igal inimesel on õigused, nende alla võib tuua ka rahvuslikku identiteeti ning inimeste õiguste piiramine ei ole õiglane. 
Kuid samas tekib küsimus kultuuride segunemise kohta. 
Üks rahvus võtab teise rahvuse traditsioone üle või ühe rahvuse keel mõjutab teist keelt.
Kas on see nähtus positiivsete või negatiivsete tagajärjedega?
Teine oluline teema on inimese valmisolek ja võimalused hoida rahvuslikku idenditeeti ka võõrsil. 
Mina pooldan arvamust, et kui inimene on otsustanud kolida teise riiki, siis peab ta osama oma rahvuslikku identiteeti ka säilitada. 
Teine küsimus on kuidas ta seda teeb: kas oma pere piires või üritab luua oma kultuuri hoidmise jaoks vajalikku keskkonda (erinevad organisatsioonid, üritused, huvigrupid või muu). 
Näiteks rahvuste jaoks, kes on jäänud vähemuses see teema on eriti oluline, kuna kui nad ei suuda oma kultuuri hoida, siis nende surmaga võib kogu rahvus igaveseks kaduda.
Mõlemad teemad on tänapäeval palju arutletavad ning omavad nii pooldajaid kui ka vastu olevaid inimesi.
Oluline on võime jääda igas situatsioonis inimeseks, austada erinevaid rahvusi ning suhtuda lugupidamisega nende kultuuri ning keele vastu. 
Kuid samal ajal ei tohi unustada oma kultuuri ja rahvuslikku identiteedi tähtsust ning peab olema valmis ka seda hoida.

Olen osalenud mittu päeva tagasi ühes väga huvitavas ümarlaual, kus käsitleti ühiskondliku sallivust.
Seal osalesid erinevate riikide esindajad, kes tutvustasid meile oma rahvust, kultuuri, kombeid ja keelt.
Veel üheks oluliseks teemaks oli: "Inimeste valmisolek ja võimalused hoida rahvuslikku identiteeti ka võõrsil", mis käsitlemise jooksul tekkitas eriarvamusi ja isegi vaidlusi osalejate vahel.
Kõikide inimeste lojaalsus oma rahva kuuluvuse suhtes sõltub puhtalt kodu kasvatusest. 
Näiteks kui lapsele lapsepõlvest õpetatakse rahvustantsu või rahvusmuusikat kuulama, siis ta õpib paremini tundma oma kultuuri ja edaspidi temast pigem saab lojaalne riigikodanik, kes väärtustab riigi kultuuri ja kombeid.
Olla mingi riigi kodanik on väga uhke, kuid mis tõesõna paneb rohkem uhkust tunma on selle riigi ja rahvuse kommete, kultuuri ja keele tundmine ja jälgimine.
Kuid mitte kõik inimesed, kes elavad oma riigis mõistavad ja jälgivad neid kombeid. 
Ehe näide oleks näiteks Türgi, kus ükspool kodanikke palvetab mittu korda päevas ja ei joo alkoholi ja on teine pool, kes seda juba ei tee. 
Minu arvates see pigem sõltub vanusest, kui palju neid kombeid jälgitakse. 
Kahjuks noorema generatsiooni väga ei huvita riigi kultuur või kombed.
Minu arvates väga oluline aspekt, mis kujundab meie isiksust on see, kuidas me suhtume teistesse. 
See ei peaks olema ainult riigi siseselt, kuid ka välismaal. 
Kui reisida kuhugi välismaale, peab olema lugupidav selle riigi rahvuse, kommete ja kultuuri vastu, sest see on tegelikult peegeldab inimeste hinge ja kujundab nende isiksust. 
Keegi ei tahaks kogeda lugupidamatust enda riigi või kultuuri suhtes.
Üks olulisemaid asju on jääda inimeseks ükskõik mis olukorda inimene satub.
Osalejaid ärritas ühe osaleja arvamus, et välismaal olles peab jälgima ainult enda riigi ja kultuuri kombeid ehk reeglid. 
Ma ei nõustunud sellega, sest minu arvates keegi ei anna meile õigust tulla võõrsile ja dikteerida ma riigi reegleid.
Kokkuvõtteks antud ümarlaual osalemine oli mulle kasulik ja laiendas minu silmaringi ja maailma vaadet. 
Soovin mõistlikult suhtuda erinevate riikide rahvustesse, kultuuri ja nende komete vastu. 

Käisin ühiskondliku sallivuse ümarlaual. 
Vestlus oli üsna huvitav: räägiti peamiselt kahest teemast, kuidas peame lugu teiste kultuurite vastu ja kuidas hoida rahvuslikku identiteeti võõrsil.
Mõlemad teemad on ajakohalised. 
Mõlemaid on käsitletud palju ka meedias, aga minu arvates oleks hea, kui me kõik arutleksime nende üle ka isiklikult.
Võib tunduda enesestmõistatav, et peame lugu teiste rahvuste vastu. 
Aga kas me tõesti teeme seda oma igapäevase elu olukordades?
Ma osalesin mõnd aastat tagasi rahvusvahelises noorte vabatahtliku tööprojektis välismaal, mis kestis üheksa kuud.
Olin enne seda projekti arvanud, et olen salliv inimene, aga alles selle projekti jooksul sain aru, et kõik inimesest erinevatest maadest ja kultuuritest on põhimõteliselt sarnased. 
See et see tähelepanek tuli mulle peaaegu üllatusena, hämmastas mind. 
Ja just seepärast ma arvangi, et me ei kunagi saa tõeliselt pidada lugu teistest rahvustest, kui me ei õpi neid isiklikult tundma. 
Seepärast oleks tähtis, et erinevatest kultuuritest pärinevatele inimestele pakutaks võimalusi kohtuda teine teisega. 
Ja sellest saamegi järgmise küsimuse juurde: kuidas saaks meie töökoht neid võimalusi pakkud?
Teine ajakohaline teema oli võõrsil elamine. 
Inimesed on alati kolinud maast teiseni, aga tänapäeval tundub et maailm on nii väikseks läinud, et mujale kolimine on kergem kui kunagi varem. 
Tean ise oma elukogemusest, et võõrsil elades hakkab oma kodumaa ja selle kombed huvitama rohkem kui kodus. 
Hakkab igatsus oma söökide-jookide järele, tekib tahtmine rääkida oma kodumaast, kui imelik see on.
Aga kas ma saan teistele rääkida oma kodumaast, kas ma saan igatseda, kui ma ei tea milline see on ja millised on selle kombed? 
Seepärast oleks tähtis tutvuda oma maa kultuuriga juba kodumaal elades.

Tänapäeval kasutatakse arvuteid ja nutiseadmeid väga palju. 
Ilma nendeta on raske meie elu ette kujutada, sest need teevad meie elu lihtsamaks ning annavad võimalusi, mis ei olnud varem.
Üheks teemaks, mida arutati digipädevuse seminaril oli "Digipädevus kui tänapäeva ühiskonnas toimetuleku eeldus".
Nagu ma olen juba varem maininud, digipädevus on tõesti suur abistaja inimestele. 
Tänu sellele on võimalik vajalikku informatsiooni kiiresti üles leida või näiteks dokumendid üle kontrollida. 
Digipädevus avab meie palju uusi võimalusi töö tegemisel. 
See töö, mis varem võttis palju aega ning tehti käsitsi, on nüüd võimalik, kas arvuti või teise digiseadme abil, väga kiiresti ja mugavalt ära teha.
Vaatamata sellele, et digiseadmed annavad eelduse, tuleb arvestada ka sellega, et nendel on turvariskid.
Seminaril osalemine andis hea võimaluse kaasa mõelda ja oma arvamuse avaldada sellest, kuidas oma andmeid kaitsta ning turvariskidest hoiduda. 
Nüüdisajal on loodud võimsad viirused, mis nakatavad meie digiseadmeid ja varastavad informatsiooni. 
Selleks, et seda ei juhtuks, on vaja ettevaatlikult kahtlevaid lehekülge avada ning osta ka rakenduse, mis võiks kontrollida arvuti või teise nutiseadme seisundit.
Seminarist osavõtmine meenutas seda, et digipädevus on meie riigi tugevam külg ning seda tuleb nutikalt ja targalt kasutada selleks, et saada veelgi suurema eelduse. 
Ainult meist sõltub, kuidas digipädevus edasi areneb ning millest kasu toob.

Tere päevast lugupeetud kolleegid. 
17. mail mul õnnestus osaleda digipädevuse seminaril, mis toimus Tallinna Tehnika Ülikoolis. 
Täna ma tahan seal kuuldu teieni viia. 
Konverentsil esinesid külalised Hiinast ja nende ettekanne teemaks oli "Digipädevus, kui tänapäeva ühiskonnas toimetuleku eeldus". 
Nad rõhutasid seda, et digipädevuse kujunemist tuleb alustada juba lapsepõlvest saadik. 
Miks just lapsepõlvest? 
Vastus on lihtne - tänapäevane maailm on muutunud digimaailmaks, kus inimesi ümbritsevad masinad ja robotid ja last peab õpetama suhelda mitte ainult inimeste vaid ka arvutitega, et ta saaks ennast tulevases elus tunda mugavalt ja turvaliselt. 
Mina olen selle mõtega osaliselt nõus, kuna tõesti digiseadmetega töötamisoskus on tõesti oluline, sest koolis on vaja hästi palju töid teha arvutiabil ning oskusest seda teha sõltub see, kas laps tunneb ennast edukas või mitte. 
Kuid minu arvates palju olulisem on lapse üld- ja peenmotoorika arendamine, tema liikumisvõime, sest, et lapse loomulik asend ei ole istumine digiseadmete taga, vaid liikumine. 
Kahjuks aeg nõuab teist ja ühiskond ei mõista seda, et mõne aja möödudes inimeste füüsilised võimed nõrgenevad just tänu digiajastule.
Väga olulist teemat käsitles oma ettekannes SEB-panga esimees, kes rääkis digiseadmete turvariskidest ja nendest hoidumise võimalustest. 
Ta rääkis sellest, et IT-alased spetsialistid on väljatöötanud digiseadmete turvaprogramme, kuid neid ei tohi sajaprotsendiliselt usaldada, sest inimese digiseadmete turvalisus sõltub kõigepealt temast endist. 
Paljud inimesed jatavad vahele väljalogimist ja see ongi üks olulisem risk just sellel ajal on võimalik nende isiklikke andmeid ja ressursse kuritarvitada. 
Ma olen temaga selles osas täiesti nõus, sest et iga meist vastutab oma elu ja varanduse eest ise.
Seminaril oli palju teisi asjatundlikke esinejaid ja ma siiralt soovitan teile võtta selles seminarist osa, kui tekkib võimalus, kuna kõik käsitletud teemad on väga atraktiivsed.
Tänan teid kuulamast!

Digitehnoloogiad ja digipädevus on tänapäeval väga põletavad teemad. 
Hiljuti käisin seminaril, mis oli seotud nende teemadega ning tahan kuuldu materjali põhjal oma arvamust väljendada.
Esimene käsitletud teema oli "Digipädevus kui tänapäeva ühiskonnas toimetuleku eeldus". 
Oli toodud tuhat plusse ja elu näiteid, kuidas digipädevus aitas igapäeval hakkama saada. 
Võimalus IT-spetsialistina raha teenida võib ebareaalseks paista, aga näiteks oskus leida Internetist nõutavat infot on kasulik igaühele. 
Ostud Internetist on praegu tõesti tavaline asi, mis aitab raha, aega ja närvi kokku hoida lähtub just digipädevusest.
Digimaailm on juba ammu populaarne meelelahustus ja hobbi paljudele.
Digipädevus võimaldab laiendada silmaringi, ennast arendada ja aitab mõnusalt aega veeta. 
Seega on raske vaielda
Seminariumi teises osas oli jutt digiseadmete turvariskidest ja nendest hoidumise võimalustest.
IT-maailm on kuritegijaid täis. 
Ebausaldusväärsed veebilehed püüavad saada mitte väga ettevaatliku kasutaja konto salasõna. 
Isiklikud andmed on ka pidevalt ohus. 
Mõned tavalised kasutajad võivad olla varastajad ja mõrvarid. 
Igapäeval programmeeritakse uued viirused, mis teevad digiseadmetest hoopis telliskivi. 
Riske pettunud olla on päris palju. 
Mida aga tuleb teha katastroofi ennetamiseks?
Reeglid on lihtsad. 
Esiteks kontrollid küllastavaid kodulehte.
Teiseks võimalikult vähe jätta isiklikke andmeid. 
Kolmandaks uskuda ainult usaldusväärseid mainekaid portaale.
Neljandaks on tarvis välja mõelda mitu keerulist salasõna selleks, et isegi juhul, kui kuritegija sai teie konto hakkida, kõik muud veebilehtede kontod polnud tema jaoks kättesaadavad. 
Viiendaks e-poes kasutatud kaardil peab olema võimalikult vähe raha, nii kuritegijal pole üldse ajendit teie peale aega raisata.
Lõpetuseks võib öelda, et digimaailm ja temaga seotud pädevus on kasulikud ja isegi hädavajalikud tänapäeval. 
Aga tuleb hoida turvareegleid, et kuritegijate kätte mitte saada.

Oleme koos
Esmaspäeval 3. septembril toimus Tallinnas kodanikuühenduste konverents. 
Teema aktuaalsust tõestas vestlusringi osalejate aktiivsus.
Esimesena arutati kodanikuühenduste vajaduse teemal ja nende rollist kohaliku kogukonna elus. 
Peaaegu kõik osalejad arvasid, et igasugused ühistud ja seltsid peavad olema ühiskonna elus.
Ühinedes teiste inimestega, kellel on samad eesmärgid või huvid, võidab mitte ainult inimene aga kohalik kogukond ka. 
Tänu sellele, areneb terve elu, kas maakonnas või riigis ka.
Koos on parem toetada mingisuguseid projekte ja hoida kultuuripärandeid.
Teiseks käsitleti vabatahtlike kaasamise teemat. 
Mõned osalejad rääkisid oma panusest heategevusse. 
Väga tähtis iga inimese elus, et oleks ta valmis aidata teist inimest mitte ainult raha eest.
Töötades päästeametis, töötaja võtab osa ka elupäästes. 
Aga, kui inimene samal ajal või vaba ajal osaleb kuulturietenduses, tema tegevusest saab kasu palju rohkem inimesi aga teistpoolt. 
Siin võiks rääkida vaimsest elust. 
Vaimne elu on iga inimese eluosa. 
Kui inimene on rahul oma tööga, aga vaimne elu ei ole paigas, siis võib oletada, et temal on depressiooni tekkimise oht.
Kokkuvõteks võib öelda, et konverents oli väga kasulik ja informatiivne.
Paljudel osalejatel tekis võimalus esitada oma arvamusi kodanikuühenduste teemal. 
Loodame, et edaspidi rohkem inimesi võtavad osa erinevates ühendustes ja vabatahtlikult tulevad sellele, et see tegevus on väga oluline kõikide jaoks.

"Vaba tahe" paneb ühiskonda käima
"Ühiskond sõltub sellest, mida sa sellesse panustad".
Sellised väljendid on lugenud vist igaüks kuskil oma elu jooksul.
Kas need on ainult tühjad fraasid mingist Euuropa Liidu poolt välja antud lehest või kas tegemist on hoopis ehtsa elutarkusega?
Nende küsimustega tegeles eelmisel nädalavahetusel Tartu raekojas toimunud kodanikuühenduste konverents. 
Ürituste fookuses olid aktuaalsed probleemid ja šanssid kodanikuühenduste tegevuses. 
Erinevate organisatsioonid osalesid viljakas arutelus. 
Teema liikus kiiresti selle juurde, kuidas kodanikuühendused arendavad kohaliku kogukonna elu. 
Ühine toon oli see, et kuigi nii Eesti Vabariik kui Euroopa liit panustavad aina rohkem kogukondade arengusse, ei saaks kumbki neist hakkama ilma kohalike ühingutega, ega nad kavatseksidki. 
Põhipõhjus on see, et kohalikud ei investeeri ainult oma raha, jõudu või oskusi kohalikesse projektidesse, vaid ka südameverd, kreatiivsust ja emotsioone.
See, kes elab ühes kogukonnas, teab paremini, mis toimib ja mis ei toimi, mis puudub, kust leida ideid.
Just selline emotsionaalne lähenemisviis tekitab meie kogukondades kangelasi - inimesi, kellel on visioon oma kogukonna arendamiseks. 
Vabatahtlike kaasamisest kultuurivaldkonda, heategevusse, loodushoidu, päästetöödesse jne. räägiti teises konverentsil toimuvas ümarlauas pikemalt. 
Selle teema arutamisel tekkis siiski kaks erinevat seisukohta. 
Mõned esindajad rõhutasid, et just vabatahtlike töö teeks nende tegevus spetsiaalseks. 
Vabatahtlikud tegeleksid huvi pärast, mitte kohustuse pärast. 
Suur hulk osalejaid arvas siiski, et vabatahtlike osakaalu kasv avalikus sfääris viiks selleni, et riik või omavalitsused tugineksid liiga mugavalt sellele olukorrale.
Mõlemad seisukohad olid hästi argumenteeritud.
Nagu alati, võib leida tõde arvatavasti kuskil positsioonide keskel. 
Vabatahtlikud, ehk nende "vaba tahe", paneb ühiskonda käima, sellest pole kahtlustki. 
Vabatahtliku tegevuse funktsionaalsuse nimel tuleb siiski ikka selle peale silma hoida, et vabatahtlikuid ei kasutata ära.
Siis nad jääksid selleks, kes nad on - kangelasteks.

Kodanikuühenduste konverentsil käsitleti sellised teemad, nagu seltsid ja ühingud kogukonna elu arendajatena ning vabatahtlik kaasamine. 
Loomulikult kodaniku elu tuleb alati parandada ja sündmusterikaks teha. 
See võimaldab kodaniku tunnete arengut, lojaalsete kodanikete kasvatamist. 
Kuidas siis teha nii, et rohkesti inimesi kuulusid kodanikuühendustele ning kuidas see aitab riiki arendada.
Esiteks, kui inimene külastab koosolekuid, kui ta võtab osa erinevatest üritustest, kui ta on mingi ühingu liige, kasvab tema suhete võrgustik, ta hakkab end turvalisem tunda. 
Samuti tekib tal huvi seltskondliku elu vastu. 
Selle abil tunnevad inimesed rohkem huvi riigielu vastu, nad võtavad aktiivsed osa valimistest ja avaldavad oma arvamust.
Tuleb tõsta kogukonna teadlikust ühenduste vallas ning teha nii, et võimalikult palju inimesi võisid leida endale mingisugune ühing, mille töö vastu nad tunneksid huvi.
Teiseks, kogukonna elu arengule mõjutab hästi vabatahtlike kaasamine. 
Kui kogukond on kultuurivaldkonna või heategevusega kaasatud, kasvab inimeste koostunne, tekivad uued tutvused ja sidemed. 
Arvatakse, et kui inimene on oma eluga rahul, kui ta tegeleb millega, mis talle meeldib, siis ei teki tal soovi oma elukohast lahkuda, kuna ta teab, et on raske parema kohta eluks leida.
Lisaks sellele, on teada, et igasugune koostöö teeb kogukonna tugevaks. 
Sellega kasvavad inimeste turvalisuse- ja rahutunned
Lõpuks on vaja öelda, et erinevad ühingud, seltsid ja erinevates valdkondades tööd kasvatavad lojaalseid kodanikke. 
Seega kasvab riigiga rahulolek, tugevdavad inimsuhted. 
Mida rohkem on inimestel võimalusi kokku saada ja suhelda omavahel, seda aktiivsemad kodanikud nad on. 
Tuleb vaeva nägema selleks, et võimalikult paljud inimesid kuulusid ühendustele ja võtsid osa kas või loodushoiust või päästetöödest - või teise riigielu valdkonnast.

Lugupeetud kolleegid, Mina osalesin tervisekonverentsil, kus räägiti sellest, kuidas tõsta inimeste tervisetaset. 
Konverentsil oli pakutud kaks väga olulist teemat, mille kohta ma sain palju kasulikku infot kätte.
Esimeseks teemaks oli "Kohaliku omavalitsuse võimalused ja viisid elanike tervise eest hoolitsemisel". 
Esimese teema kohta pakuti mitu varianti, mida kohalik omavalitsus võiks teha selleks, et elanike tervis oleks korras. 
Mulle väga meeldisid järgmised ideed.
Omavalitsus võiks pakkuda rohkem võimalusi spordiga tegelemiseks. 
Näiteks, linnas võiks olla mitu spordikeskust, mida inimesed saaksid külastada tasuta või väikese tasu eest. 
Lisaks võiks rajada uusi loodusparke, kus elanikkond saaks tervislikult oma aega veeta. 
Kohalikul omavalitsusel on ka suurepärane võimalus tervislikku eluviisi propageerida - kasutada selleks ajalehti või kohalikku televisiooni. 
Peab küll vähendama kahjulike jäätmete hulka, mida jätavad erinevad ettevõtted ja autod. 
Selleks võiks kasutada erinevaid loodussõbralikke aineid ja materjale ning teha üleminekut biokütusele.
Teiseks teemaks oli "Töötervishoiuarsti juures läbiviidava kohustusliku tervisekontrolli olulisus". 
Ma pean seda teemat väga oluliseks, sest tervis on iga inimese elu väga tähtis osa. 
Konverentsil räägiti, miks on tervisekontroll nii oluline. 
Alustan sellest, et paljud haigused ei anna endast teada kuni on juba liiga hilja. 
Seepärast on tähtis haiguse õigel ajal üles leida.
Teiseks võivad mõned haigused ka inimese sugulaste ja tuttavate jaoks ohtlikud olla.
Selleks, et nad ei haigestuks, peab igaüks oma tervist kontrollima. 
Seal räägiti ka sellest, kus võib oma tervist kontrollida, kui palju see maksab ning kelle poole peab sellega pöörduma. 
Kõige olulisem mõte sellel tervisekonverentsil oli see, et arste ei tohi karta, nad teevad oma tööd ning soovivad patsientidele ainult head.
Tervis on väga tähtis asi ning sellega ei tohi mitte mingil juhul mängida või nalja teha.

Lugupeetud kuulajad!
Mul oli võimalus osaleda tervisekonverentsil, mille arutelu põhiliseks teemaks oli tervis ja võimalused selle parandamiseks.
Soovin kuuldud ettekannete põhjal Teile oma arvamust jagada.
Üks esile tõstetud teemadeks oli "Kohaliku omavalitsuse võimalused ja viisid tervise eest hoolitsemisel". 
See tekitas palju arutelu ning konverentsi osavõtjad tulid otsusele, et kohalik omavalitsus peaks kõigepealt looma võimalusi tervislikuks eluviisiks. 
Ma olen selle arvamusega täiesti nõus. 
Kui elanikkele on antud võimalus spordiga tegeleda, hakkab ta neid kasutama.
Kui linnas on olemas spordiplatsid, terviserajad, ujula, on saadaval spordiringid (naiteks, võrkpall, korvpall ja nii edasi), siis inimestel on võimalus spordiga tegeleda ja tervisliku eluga elada.
Teiseks käsitletud teemaks oli "Töötervishoiuarsti juures läbiviidava kohustusliku tervisekontrolli olulisus". 
Arutlejad tulid kokkuleppele, et kohustuslik tervisekontroll on tähtis ja ilma selleta ei ole võimalik luua inimkonna tervist. 
Mulle tundub see väide õigena, kuna ilma tervisekontrollita ei ole võimalik haigusi varem avastada. 
Tihti juhtub nii, et inimesel endal pole küll kaebusi, aga haigus on juba sees. 
Tervisekontroll aitab haigust avastada ning ravimist varem alustada. 
Kontrolli käigus saab inimene ülevaadet oma tervisest ning saab teada, mis tema kehas vajab erilist tähelepanu.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et konverentsil käsitletud teemad on praeguseks ajaks aktuaalsed ja vajavad tähelepanu. 
Tervis mängib tähtsa rolli inimeste elus. 
Ilma tervist ei ole võimalik õnnelik elu. 
Terves kehas on terve vaim. 
Meie vajame, et meie ühiskond oleks nii vaimselt kui ka füüsiliselt terve!

Minu arvamus tervisekonverentsi kohta
Mina osalesin eelmisel nädalal väga ebatavalisel konverendsil ning soovin oma muljedest ja arvamusest teile kirjutada.
See tervisekonverents on väga prestiižne. 
See oli korraldatud Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis ning korraldajaks oli Eesti Vabariigi tervishoisuministeerium. 
Mina olin üheks paljudest kutsutud ajakirjanikkudest. 
Konverentsil rääkisid erinevadest küsimustest nii edukamaid saadikud, kui ka tuntuimad arstid.
Selle konverentsi teemad olid väga aktuaalsed ja olulised. 
Minu arvates oli aga kõige tähtsam arutelu sellest, mida võiksid kohaliku omavalitsuse esindajad teha selleks, et elanike tervist paremaks teha. 
See puutub kõigepealt Ida-Virumaa omavalitsusse, sest selles piirkonnas me näeme väga halba tervise taset. 
Ida-Virumaa on tööstuspiirkond, just see mõjub inimeste tervisele kõige tugevam. 
Mina arvan ka, et Ida-Virumaa elanikkude tervise olek on väga terav küsimus. 
Antud tervisekonverentsil sain mina aru, et nii riigivalitsus, kui kohalik omavalitsus üritavad koostööd teha.
See on väga suur samm. 
Minu arvates, meil tuleb midagi ettevõtta ka, et see olukord paraneks.
Mina olin šokeeritud, kui räägiti statiistikast. 
Ida-Virumaal on tõesti palju rohkem haigeid inimesi, kui Eesti teistes maakondades.
Üks olulisemaks küsimuseks oli ka kohustusliku tervisekontrolli, mis toimub töötervishoiuarsti juures, tähtsus. 
Räägiti kaua sellest, et ei jõutsunud veel see seadus, mis teeb seda tervisekontrolli kohustuslikuks. 
Praegu on see vabatahtlik ning see on põhjus, miks juhtuvad erinevad ohtlikud ja ebameeldivad situatsioonid nii tööajal, kui ka vaba ajal. 
Minu meelest kõik tööandjad peavad nõudma, et nende töötajad osaleksid sellel tervisekontrollil. 
See aitab inimestel vältida suuri probleeme, kui juhtub midagi nende töökohal. 
Arstid andsid saadikutele teada, mida nad ootavad sellest ja teistest seadustest, mis peavad varsti jõutsuma.
Kokkuvõtteks võin öelda, et see oli väga põhjalik ja vajalik konverents.

Vaatamata selle, et viimaste aastate jooksul on Eestis tehtud palju ümberkorraldusi siseriiklike asutuste töö korraldamisel tagamaks elanikonna turvalisust ja ohutust, ei vaibu ikka jutud selle kohta, et õnnetusjuhtumite arv ei vähene ja tuleb kiiremas korras midagi ette võtta. 
Just sellele teemale oli pühendatud Päästeameti korraldatud teadepäev, kuhu olid kutsutud haridusasutuste, autokoolide ja korteriühistute esindajad, kelle üheks ülesandeks on erinevate õnnetusjuhtumite ennetamine.
Teabepäeva esimesel poolel Päästeameti esindajad püüdsid ära tuua kuulajatele, et õnnetusjuhtumites on suuremas jaos süüdi inimesed ise.
eirates lihtsaid ohutusnõudeid.
Õnnetusjuhtumid varjeeruvad sõltuvuses näiteks aastaajast. 
Sügisel, alates 1. septembrist kasvab liiklusõnnetusete arv, kus ohvriks langevad just koolilapsed, kes ei pea kinni elementaarsetest reeglites sõiduteed ületades. 
Sama rõhutati ka analüüsides liiklusolukord teedel kevadel ja suvel, kui suur õnnetusjuhtumite arv on tingitud alkoholijoobes roolis olevatest autojuhtidest, kes kipuvad ületama kiirust ja uhkustama oma sõiduoskustega. 
Selle tagajärjed on aga väga traagilised.
Mainiti ka tulekahjudele väljakutsete suurendamise arvu, mille põhjuseks on suitsuandurite puudumine, vaatamata sellele, et tehakse suurt ennetustööd selles valdkonnas alates sotsiaalreklaamist lõpetades korteriomaniku isikliku nõustamisega.
Nagu oli näha väljatoodud andmetest ja statistikast, Päästeamet loodab koostööle erinevate organisatsioonidega, mis aitaksid kaasa õnnetuste vältimisel. 
Koolides korraldatud liiklusturvalisuse tunnid ja üritused, kuhu on kutsutud külalisõpetajana Päästeameti esindajad, aitavad kujundada õigeid käitumismalle ja -hoiakuid; autokoolid võiksid teha oma panuse algaja-autojuhtide õpetamisel ning sihikindel seletustöö erinevatel tasanditel katlemata toob oma tulemusi.
Selle päeva motoks võib välja kuulutada "Inimeste elu on tema endi kätes"

Eile Tartu Ülikoolis toimus juba teine globaliseerumiskonverents. 
Konverentsis osalesid rohkem kui sada inimest, nende hulgast olid ka külalised välismaalt.
Kahe päeva jooksul seal arutleti väga erinevaid teemasid.
Esimese päeva peateema oli "kodumaalt lahkumise põhjused ja võimalikud tagajärjed"
Konverentsi konservatiine osa väidas, et peamise lahkumise põhjused on vaba liikumise võimalus Euroopa Liidus ja ebavõrde konkurents.
Tagajärjed võivad olla väga dramaatilised, kuni terve riikide kadumiseni. 
Globaliseerumise pooldajad arvasid teistmoodi. 
Peamise põhjusena nimetasid nad uued võimalused ja kogemus, mis kodumaal omandada ei saa. 
Kodumaalt lahkumine ei tähenda ainult väljarändamist, vaid sisserändamist ka ning seetõttu lahkumine rikastab nii inimest, kui ka riiki. 
Kõik see tähendab, et tagajärjed on üsna positiivsed.
Teise päeva peateema oli "Tehnoloogia kiire areng kui kaugsuhtluse võimaldaja". 
Enamik osalejatest oli nõus sellega, et tehnoloogiline areng on üldiselt positiivne nähtus ja suurepärane võimalus suhelda erinevate inimestega kogu maailmast. 
Mida kiirem areneb tehnoloogia, seda rohkem võimalusi meil on suheldama ja infot vahetada.
Mõned külalised olid veendunud, et kuna tehnoloogia areneb nii kiiresti, see tõttu suhted ja suhtlemine muutuvad, ning see muutus ei ole igati positiivne. 
On olemas andmed, et 80% meie suhtlemist koosneb mitteverbaalsest infost. 
See tähendab, et kasutades erinevaid tehnoloogilisi võimalusi suhtlemiseks me ei saa kogu info kätte saada. 
Seepärast tehnoloogia ei ole ainult positiivne nähtus.
Üldiselt, võin öelda et niisugune konverents on väga kasulik. 
Kõikidel oli võimalus oma arvamuse väljendamiseks, kompromissi leidmiseks. 
Kõige tähtsam seal oli vist see, et keegi ei kartnud oma arvamust väljendada ja kõik arvamused olid teretulnud.

Meedia mõju tänapäeva inimestele
21. sajand on meedia sajand. 
Tänapäeval rohkus inimestest saavad informatsiooni välismaailmast meedia kaudu. 
Leian, et paljud leiavad huvi minu poolt kuuldud ettekannete kokkuvõttes, mida sain meediafoorumil osalemisel.
Üheks olulisematest teemadest oli "Meedia võimalused väärtushinnangute kujundamisel". 
Ettekannete kuulates sain aru, et meedia kujundab laste ja noorukite väärtushinnanguid isegi rohkem kui nende vanemad. 
See on seotud sellega, et tänapäeva maailmas tehnoloogiad on kõige suurem osa inimeste elus.
Lapsed tulevad koolist koju ja kohe istuvad arvuti taga, nad vaatavad videosid, loevad artikkleid ja suhtlevad inimestega teistest riikidest. 
Kõik need tegevused kujundavad nende väärtushinnanguid. 
Ettekandjate arvamused sellest, kas see on positiivne mõju või negatiivne erinesid.
"Meedia roll teavitajana, harijana ja ka meelelahutajana" oli teiseks olulisemaks teemaks. 
Paljud ettekandjad olid nõus sellega, et meedia on kõige suurem ja mõjukam meelelahutaja ning see on meedia positiivseks küljeks. 
Osalejate arvamused erinesid arutades selle rolli teavitajana ja harijana. 
Rohkus ettekannetest väidasid, et meedia valetab uudiste teavitamisel selleks, et olla populaarsem ja saada rohkem raha kui teised.
Paljud olid nõus sellega, et meedia lihtsustab informatsiooni saamist ehk õppimist, kuid selle info usaldusväärsus väheneb väga kiiresti.
Meedial on väga suur mõju tänapäevases maailmas, kuid see mõju on nii negatiivne kui ka posetiivne.
Meediafoorumil kuuldud ettekannete põhiliseks ideeks oli see, et meedial ja reaalsel elul peab olema tasakaal. 
Nagu kirjutas Valdur Mikita oma raamatus "Lingvistika ehk metsa se lingvistika": "Igal eestlasel ühes käes on skype ja teises seenenuga".

Kallid kolleegid!
Mõne aega tagasi osalesin linnastumisteemalisel seminaril. 
Tahaksin jagada teiega saadud informatsiooni ja väljendada ka oma arvamust.
Üheks olulisemaks seminari teemaks oli "Teenused, kulturielu ja töökohad linnades ja ääremaadel. 
Selle teema põhjal räägiti plaanidest ja üldiselt probleemidest, mis tekkivad arengu protsessis.
Arvan, et töökohti ääremaadel ei piisa. 
Seal inimesed elavad ja tihti sõidavad linna tööle. 
Üldiselt probleem on selles, et ääremaadel ei ole ressurse, et luua rohkem töökohti. 
Samuti on kultuurieluga ja teenustega. 
Mulle tundub, et selleks, et need käsiteltud kolm aspekti arendada ja suurendada on vaja luua uued üksused, mis hakkavad sellega tegeleda. 
Linndes ju on peaegu kõik korras. 
Kui me räägime kindlasti suurtest linnadest. 
Väikeste linnade probleem on samuti selles, et ei piisa üksusi kes tegeleski arenguga ja ei piisa finatseerimist.
Teiseks teemaks oli "Riigi kõigi piirkondade ühtlase arengu tagamise võimalused". 
Siin võib rääkida kohalike omavalitsuste reformi kohta. 
Olen arvamusel, et ei saa kõike piirkondi ühtlasi arendada niikaua kui erinevatel piirkondadel ja nende KOVidel on erinevad ressursid ja võimalused. 
Iga piirkond on erinev maa suuruse ja elanikkonna arvult. 
Kõigi seminaril räägitu põhjal ma saan öelda ainult seda, et peaegu ühtlase arenguks võimalusi pole.
Kindlasti neid võimalusi otsitakse ja tehakse kõike vajalikku selle jaoks aga sellest ei ole kahjuks piisav.
Kui tulla tagasi KOV reformi juurde, siis arvan, et see on hea võimalus, sest kui natuke ühtlustatad piirkondade valitsust, siis võib ühtlustada ka arengu tagamise võimalusi.
Kokkuvõteks üten, et seminar oli üldiselt väga kasulik ja info rikkas. 
Olen kindel, et sellistel seminaridel oleks vaja osa võtta.