Maarjamäel «Rahvaste sõpruse» pannoo katmine, mõne monumendi  teisaldamine või mõne nõukogudeaegse hoone lammutamine ei tee seda aega  olematuks, kirjutab kunstiteadlane Krista Kodres.

Hiljuti näitas ETV saade «Pealtnägija» ühe Tallinna kooli poolt  aastaid praktiseeritud tava teha klassipilti Maarjamäe lossis asuva  seinamaali ees.
42,7 meetrit pika, kunagise lossisaali, nüüdse  muuseumisaali seinu katva monumentaalse seinapannoo teemaks on «Rahvaste  sõprus».

See telliti Evald Okaselt Oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäevaks ja  valmis 1987. aastal.
Kui hiigelpilt - kokku on pannool ligi 200 figuuri -  valmis sai, kirjeldas ajakirjanik seda järgmiselt: «Kahel pikal  külgseinal on see kõik, mille kohta öeldud «Nõukogude rahvaste sõpruse  ja koostöö erinevad tahud»: poliitiline ja riiklik, rahvamajandus ja  kultuur, NLKP kui juhtiv jõud meie ühiskonnas, kogemuste vahetamine  tööstuses, meie ehitajad BAMil, Tallinna sadam, kosmonaudid, laulupidu,  vene ansambel meil külas, meie Kasahstanis ja riigipiiride kaitse»  (Rahva Hääl, 5. 11.1987).

Saali otsaseinale paigutati NSVL ja ENSV vapp, mõlemad hõljumas  dramaatilise taeva foonil.
Evald Okasega vestlusest sai ajakirjanik  teada, et Eestimaa Kommunistiliku Partei keskkomiteest kirjutati punkt  punkti haaval ette, mil viisil NSV Liidu rahvaste sõprust kujutada  tuleks.

Seda, mida ajakirjanik edastas, nimetatakse kunstiteaduslikus keeles  tellija intentsiooniks või taotluseks.
Toonane ajaloovälja suunaja ja  tsensor EKP keskkomitee ideoloogiaosakond soovis, et seinapannoost saaks  ajaloomuuseumi pildiline moto, mis võtaks visuaalselt kokku kogu  muuseumiekspositsiooni sügavama mõtte: muuseumi kontseptuaalseks  keskmeks pidi olema Eesti senise ajalookulu vältimatuse demonstratsioon.

Vastavalt marksistlik-leninlikule ajalookäsitlusele kulgesid ühiskonnad  vääramatult oma lõpliku teostumise poole kommunistlikus formatsioonis.

(Tuletagem meelde, et ka Eesti ajaloo ürgajaga alustavate õpikute  tiitliks oli «ENSV ajalugu», mis samuti peegeldab ilmekalt toonase  doktriini teleoloogilist loomust.) Maalipannoo «Rahvaste sõprus» pidi  näitama Eesti ajaloo kaasaegset õnnerikast seisu ning selle  potentsiaalselt õnnelikku tulevikku.

Nagu aga piltidele üldomane, ei määra tellija ja kunstniku soovid  lõppkokkuvõttes kõike.
Piltidele annab tähenduse nende vaataja, kes teeb  seda omakorda lähtudes oma kogemusest, teadmistest ja hoiakutest.
Ise  mäletan üsna selgelt pannoo valmimise järgset kunstiseltskonna põlglikku  reaktsiooni, mis keskendus eelkõige Okase kui kollaborandi taunimisele.

Mitte vähem oluline ei olnud ka esteetiline hukkamõist, mis rõhutas  Orlov-Davõdovi lossi saali neorenessansliku kujunduse ja Okase  maalilaadi kokkusobimatust.
Ühtlasi võimaldas just see vaatenurk pannoo  suhtes üldse mingit kriitilist positsiooni võttagi, sest sisu avalikult  problematiseerida polnud ju mõeldav.

Teisalt on kindel, et ka toona oli, lisaks ideoloogia-ametnikele,  palju neid, kes Maarjamõisa pannoo sisuga samastusid ja kelle jaoks see  tõepoolest näitlikustas Eesti ajalugu ja olemist.
Kartus pildi otsekui  maagilise võimu ees, mis oma vale sisuga võis eesti rahvast kahjustada,  sundis hiljem, 1990. aastatel Eesti Ajaloomuuseumi selle kinni katma.
Veelgi hiljem, juba uue sajandi algul (2002) lubas rahvusriikliku  identiteedi enesekindlustumine selle taas kardina tagant nähtavale tuua.

Üks koolidirektor otsustas seepeale pildi kunagist poliitilist sisu  enda huvides ära kasutada.

See, millest kogu lugu jutustab, on niisiis sugugi mitte üksnes kõne  all oleva hiigelpildi sisu, vaid inimsuhted pildi taga ja ümber.
Need  suhted on iidsed, ulatudes inimühiskonna ajaloo hälli aegadesse, kui  piltidel oli muu hulgas kanda ka kurja tõrje tähtis ülesanne:  kujutamisest loodeti ka tühistamist.

Euroopa antiigiajastust peale võib pigem siiski rääkida positiivsest  representatsiooni funktsioonist: pildikeel võrdsustati poeesiakeelega  ning pilti käsitleti sõnaga analoogse retoorilise vahendina.
Pildid said  niisiis midagi ütleva/näitava rolli: nad esitlesid jumalat ja ingleid,  evangeliste ja pühakuid, kuid ka kuningaid ja paavste, narre ja  filosoofe ning nendega seotud lugusid.

See vaateviis ei kohanenud ühiskonna ilmaliku ja vaimuliku eliidi  ringkondades aga sugugi valutult: Euroopa varakeskaeg on täis  ikonoduulidest pildipooldajate ja ikonoklastidest pildivihkajate küllalt  veriseid võitlusi.
Need lõpetas alles Nikaia kirikukogu otsus 787. aastal, mis tunnistas pildid kiriku, st ühiskonna jaoks vajalikuks  pedagoogiliseks (loe: ühtlasi sotsiaalse kontrolli) vahendiks.

Viimane seisukoht muidugi lähtuski pildi «ütlemis- ja  veenmisvõimest», mille tunnistamine polnud omane üksnes lääne vaid ka  ida kultuuriruumile.
Kes ei teaks, et kui Osmani riik vallutas 1453. aastal toonase Ida-Rooma riigi pealinna Konstantinoopoli - praeguse  Istanbuli -, lasti sealse Hagia Sophia katoliku katedraali piibli- ja  ilmalikke stseene kujutavad maalingud kõik üle valgendada - need  esindasid võõrast ja vaenulikku usku ja inimesi.

Mõni aasta varem oli lääneliku maalikunstiteooria isa,  renessansiajastu humanist Leon Battista Alberti kirjutanud, et kõige  tähtsamaks pildikunsti ülesandeks ongi kujutada lugusid - historia’id.
Historia  - nagu jutustus ikka - mitte lihtsalt ei demonstreerinud mingit lugu,  vaid pidi ühtlasi esinema selle «taga» oleva tähenduse  representatsioonina.
Esimene massiline ja efektiivne piltide poliitiline  ärakasutamine toimus Euroopas reformatsiooni ajal, mil trükiti  tuhandeid lendlehti paavstikriitiliste piltidega, mille tähendus oli  kohe tabatav.

Ka kogu sotsrealistlik pildidiskursus lähtus usust piltide  retoorilisse võimesse.
Nii eeldasid EKP KK ideoloogidki Maarjamäe  tellimuse puhul, et nende pildiprogramm suudab töötada publiku  veenmisvahendina.
Nagu eespool juba vihjatud, ei suhestunud see  diskursus aga pildi vaatajaga, õigemini öeldes käsitles see  vaatajaskonda homogeense vastuvõtjana, kellesse meedium mõjub vahetult  ja ühetaoliselt, kinnistades temas looja sisestatud tähenduse.

Näib, et ka koolidirektor mõtles just nii.
Sättides lapsi pannoo  vapiseina ette, oli tal kindlasti olemas oma agenda.
Klassipiltide ka  siinkirjutaja meelest adekvaatne tõlgendus on, et kogu nn  inauguratsioonisündmuse ja selle pildilise jäädvustamisega püüti  nõukogude-rahva-identiteedi reaktiveerimise ja sama sõnumi pildi kaudu  kommunikeerimise poole.
Selle järelduseni viivad nii pildikeel kui ka  direktori enda intervjuust kuuldud kehakeel.

On muidugi iseasi, kui teadlik või sama meelt oli direktori soovitud  tähendusloomega keegi koolilaps või lapsevanem.
Olen nõus Ahto  Lobjakaga, kes on kirjutanud, et kui oldigi nõus, siis demonstreerib see  Eesti Vabariigi seni suuresti äpardunud rahvastikupoliitikat (Ahto  Lobjakas «Riik või reservaat?
», PM 24.
11).

Teisalt ei saa vabas ühiskonnas piltide tähendusi ja väärtusi ette  määrata.
Reaktsioone «Rahvaste sõprusele» võib olla mitmesuguseid.
Eelteadmisteta muuseumikülaline küllap lihtsalt jahmatab pannoo  pompoossusest ja naudib tõepoolest meisterlikku värvi ja joone paablit -  talle on see maalija esteetiline manifest.

Nõukogude aja patrioot, nagu nägime, tõlgendab seinamaali õitsva sotsialismi - kadunud maailma - peegeldajana.

Ajaloomuuseum ise esitleb pannood kui nn ajaloopilti - kui pilti, mis  räägib vaatajale ajaloost okupeeritud Eesti positsioonilt, andes aimu  sellest, kuidas nõukogude võim lootis pilte ideoloogilises kasvatuses  ära kasutada.

Selline tõlgendus on kindlasti adekvaatne: tegu on pildiga, mis on  efektne siinse lähiajaloo representatsioon.
Tõlgendades «loetakse»  pannool kujutatut läbi kunagise ideoloogilise koodi, mis tähendab, et  pildil nähtavate kosmonautide, lauljate ja töölistega stseenide  tähendusi ei tuletata mitte neist stseenidest endist, vaid pildi loomise  ajaloolis-ideoloogilisest kontekstist.
Kokkuvõttes - kogu pilti  loetakse kui suurt nõukogude parteipoliitilist narratiivi, millega  üritati kohalikku ajaloo- ja ajateadvust manipuleerida.

Tahaksin väga loota, et muuseumigiidid ei jäta seejuures mainimata,  et oma pildikäsitlusega polnud EKP mingi teerajaja: nagu öeldud, on  sotsiaalsed eliidid, st võimukandjad, pilte alati pidanud efektiivseks  eneserepresentatsiooni- ja/või propagandavahendiks.
Osalt ka tänu  sellele taotlusele on pildid, nagu majad ja asjadki, ajaloo tunnistajad  ja tegelikult ka ainsad ajaloo materiaalsed vahendajad.

Nende puudumine samas ajalugu ennast mõistagi olematuks ei tee.
Nii  ei tee ka Maarjamäel «Rahvaste sõpruse» pannoo katmine, mõne monumendi  teisaldamine või mõne nõukogudeaegse hoone lammutamine seda aega  olematuks.
Teisalt ei piisa piltidest, majadest ja asjadest ajalooliselt  tõepäraste tõlgenduste loomiseks enamasti neist endist, vaid vajatakse  ka nende kunagise «ümbruse» tundmist.

Representatsiooni ja propaganda teenistuses kasutatakse pilte muidugi  ka praegu: piisab, kui avada televiisor, pista nina tänavale või lugeda  reklaamifirmadele laekuvatest rahavoogudest.
Pildid on poliitikas ja  üldse elus endiselt tähtsad, sest neil on olemas toosama  representatsioonivõime, nii nagu ka kultuuris edasikandunud usk sellesse  võimesse.

Äsjane ärevus Tammsaare ja Ämari lennujaama piltide ümber näitab, et  nii poliitikud kui ka publik peaksid pilte siiski senisest märksa  paremini lugema ja kogema õppima.



«Miks peaksime me lisama teie raamatu kõikidele nendele aatomipommidele,  mida meie vaenlased valmistuvad meie vastu käiku laskma?
» olevat NLKP  keskkomitee ideoloogiasekretär Mihhail Suslov küsinud Vassili  Grossmanilt.
«Miks peaksime me avaldama teie raamatu ja alustama nii  avalikku arutelu sellest, kas keegi vajab Nõukogude Liitu või mitte?
»Küsimuse all oli mitmete ordenitega pärjatud endise rindereporteri  panoraamse sõjaromaani «Elu ja saatus» lugejateni jõudmise väljavaated.
KGB oli 1960. aasta lõpupoole kahele kirjandusajakirjale saadetud  romaani käsikirjad pikemata konfiskeerinud.
Et parajasti olid käes  Hruštšovi sula-aastad, kirjanikku ei arreteeritud ning võimaldati talle  isegi neljasilmavestlus kompartei peapreestriga.
Viimane kinnitas  Grossmanile, et tema romaani ei avaldata isegi kahe- ega ka kolmesaja  aasta pärast, ning soovitas kirjanikul oma varasemate romaanide teemade  juurde tagasi pöörduda.

Elu viimastel aastatel üha enam hüljatud ja kibestunud Grossmanil  valmib veidi enne oma surma 1964. aastal viimane teos, mis maksis veel  1989. aastalgi jutustuse avaldanud ajakirja Oktjabr peatoimetajale tema  ametikoha.
«Kõik voolab» sisaldab oma pisut enam kui sajal leheküljel  kimbu portreesid stalinliku totalitarismimasina poolt lömastatud  inimsaatustest, kujutlusvõimelisi pilguheite konformistide ja  pealekaebajate hingeellu ning ajaloofilosoofilisi mõtisklusi vabadusest,  orjusest ja Venemaa messianistlikust rollist.

Inimene ei saa elada ilma lootuseta - see maksiim tõuseb üheks  Grossmani luigelaulu peateemaks.
Nii loodab Mašenka läbi vangitapi ning  laagri külma, nälja, vägistamiste ja sisselöödud hammaste ikka veel näha  oma nimetusse lastekodusse pagendatud tütart ja ilmselt juba ammu maha  lastud abikaasat.
Kord töölt laagrisse tagasi loivates jõuab Mašenka  kõrvu Magadani raadio saade.
Valjuhääldist kostva «lõbusa tantsumuusika  sees kaotas Maša alatiseks lootuse näha Juljat» ja mõistis äkitselt, et  ei kohtu enam iialgi ka oma mehega.
Aasta hiljem pannakse ta, see sama  tantsumuusika esilekutsutud ilme näol, praagitud laudadest kandilisse  kasti.

Jutustuse alguses koju tagasi pöörduvat Ivan Grigojevitši olid läbi  30 laagriaasta elus hoidnud abstraktsemat laadi unistused.
Peategelane  usub läbi kõigi kannatuste vankumatult vabaduse möödapääsmatusse.
Ühel  õhtul pihib Ivan Grigorjevitš mõtetes kopsuvähki sureva armastatu poole  pöördudes oma laagriaastate kibedaimast kogemusest.
«Mul oli naaber,»  räägib peategelane, «ma arvan, et ta oli küll kõige targem inimene,  kellega ma üldse kunagi olen kokku juhtunud.
Kuid tema mõistus oli minu  jaoks kohutav.
» Narinaaber tutvustab ülekuulamiselt kongi tagasi visatud Ivan  Grigorjevitšile ajaloo ainsat seadust: vägivalla jäävuse seadust.
«See  on sama lihtne kui energia jäävuse seadus.
Vägivald on igavene, ükskõik,  mida ka tehtakski selle likvideerimiseks, see ei kao, ei vähene, ainult  muundub,» selgitab peategelase saatusekaaslane, «kord on see orjus,  kord mongoli ike.
Kord rändab ühelt mandrilt teisele, kord on see  klassikaline, siis jälle rassiline, kord langeb värviliste kaela, siis  jälle kirjanike ja kunstnike selga, vägivalla kogus jääb aga maa peal  alati samaks, kuigi mõttetargad peavad selle kaootilist muundumist  evolutsiooniks ja otsivad selle seadusi.
» «Ma tundsin, et midagi rängemat kui see silmapilk ei saa enam ilma  peal ollagi,» tunnistab Ivan Grigorjevitš.
Kergendus tuli vastassuunast -  «mind lohistati uuesti ülekuulamisele, ei antud aega hinge tõmmata».


Eestis võib omavalitsusi liita, ent isegi kui vähendada nende hulka  kaks või ka viis korda, jäävad nad paljude ülesannete täitmiseks ikkagi  liiga väikeseks ja nõrgaks.
Meil on inimesi liiga vähe ja needki elavad  suhteliselt suurel territooriumil hajusalt ja ebaühtlaselt.

Viimase paari aastakümne jooksul on paljud riigid omavalitsuste  liitnud ja nende arvu vähendanud.
Samas ei olda nende reformide edus  üldsegi veendunud.
Kokkuhoidu - kui see oli eesmärk - üldjuhul ei  saavutata, muud mõjud sõltuvad konkreetsest poliitilisest ja  majanduslikust olukorrast, ka juhuslikest faktoritest.
Teiste poolikuid  lahendusi pole Eestis mõtet kopeerida.

Paraku ei pea paika veendumus, nagu tekiks mitme vaese omavalitsuse  liitmisel üks ja rikas.
Ei teki.
Saame hoopis suurema vaese  omavalitsuse, kus raha, rahvas ja otsustamine koonduks keskusesse,  lisanduks aga uut ääremaad ja inimesi, keda on reformi käigus pigem alt  tõmmatud.
Valla uus nimi ja laigu suurus maakaardil ei loo ei töökohti  ega jõukust.
Inimloomus ja majanduslikud seaduspärasused toimivad Eestis  samamoodi nagu mujalgi vabas maailmas.
Lisaks jätab sundliitmine õhku  loogilise küsimuse: aga miks peaks liidetavatest jõukam hakkama kinni  maksma vaesema võlgu ja teisi kahtlase väärtusega otsuseid?

Öeldakse, et liitmine lõpetaks tarbetu laristamise, ning tuuakse  näiteid kõrvuti asuvatesse valdadesse majandusbuumi ajal rajatud  ujulatest või spordihoonetest.
Suures vallas piisaks ühest, öeldakse.
Hüva, sageli tõesti piisaks.
Aga «ülejääva» taristu võlga tuleb ju  jätkuvalt maksta ning vaevalt et keegi hakkaks hiljuti rajatud  spordihoonet lammutama.
Ülalpidamiskuludest pole järelikult pääsu.
Seniste liitumiste praktika näitab, et pigem jätkatakse seniste  munitsipaalasutuste tegevust.
Nii on sõnaselgelt isegi  liitumislepingutes kirjas.

Pole põhjust arvata, et suuremates omavalitsustes oleks vähem  korruptsiooni.
Eesti tegelikkus tõestab pigem vastupidist.
Nagu sedagi,  et meie probleem pole paljude omavalitsuste väiksus, vaid ka ühe  omavalitsuse liigne suurus.
Ka halvad inimsuhted ja mõne ametniku  ebakompetentsus ei ole põhjuslikus seoses omavalitsusüksuse suurusega.
Kui probleem on pigem spetsialistide vähesus, siis pole liitumisest  loota võimalust vähem töötajaid palgata.
Paar töökohta oleks ehk  võimalik piirkonnas kokku hoida, ent tegelikult oodatakse töökohtade ja  maksutulu juurdeloomist, mitte nende kahandamist.

Seal, kus kohalik elanikkond näeb liitumises tulu, kus naabervallad  ajaloolisel, kultuurilisel või muul põhjusel moodustavadki ühtselt  toimiva piirkonna, peavadki omavalitsused liituma.
Kui takistab mõne  liituja suur võlg või mahajäämus, võiks keskvalitsus tulla appi ning  katta need kulud riigieelarvest või Euroopa Liidu fondidest.
Vajalikku  liitumist on võimalik ka praegu teha valitsuse otsusega.
Üleriigilist  suurt reformi pole selleks tarvis.
Ette teada kasutegurita  sundliitmiseks kavandatud rahaga oleks targem teha korda mõni kohalik  tee.

Üsna levinud arvamuse järgi tuleks omavalitsuste «kohale» tekitada  uus valitsemise tasand, et kohalikul kogukonnal säiliks iseotsustusõigus  kohalikes küsimustes, kuid kulukamad ülesanded ja keerulisemad  administratiivsed toimingud oleks viidud mingisugusele regionaalsele  tasandile.

Paraku pole uue juhtimistasandi juurdeloomine (näiteks teise tasandi  omavalitsus) nii väikeses riigis mõistlik.
Maainimesele sellest kasu  poleks, välja arvatud ehk mõned lisanduvad ametnikukohad - neile, kes  need kohad endale saavad.
Veelgi enam, iga ülesande korraldamiseks  mõistlik piirkond on erinev.
Näiteks sotsiaaltöötaja peab olema  inimesele lähedal, et ta tunneks kogukonna muresid ja jaksaks kõiki  aidata.
Jäätmekorraldust, ühistransporti või järelevalvet on mõistlik  organiseerida aga palju suuremal alal.

Häid näiteid just valdkondlikust koostööst Eestis jagub, ent see  teadmine pole väga levinud.
Kui omavalitsustel lubataks luua ühisasutusi  ameti- või hallatava asutuse vormis, laheneksid ka koostöö juriidilised  takistused.
Enam tuleks soosida ka eraalgatust, suhtlust asumi- ja  külaseltsidega, delegeerida avalikke ülesandeid sihtgrupi- või  huvipõhistele kodanikuühendustele.
Kui näiteks raske puudega laste  vanemad organiseerivad üheskoos laste hooldust, et vanemad saaksid tööl  käia, peaks just nimelt riik seda algatust toetama.
Kodanikuühendused,  mille eesmärk on omaenda probleemide parim lahendamine, on enamasti  palju kuluefektiivsemad kui haldusaparaat, kus oluline osa rahast ei  kulu mitte teenusele ehk tööle endale, vaid administreerimisele.

Üha suurema tõenäosusega on inimeste igapäevaelu seotud mitme  kohaliku omavalitsusega.
Olukorda, kus elukoht (või elukohad), töökoht  (töökohad), laste kool ja huviringid ning teised regulaarse liikumise  sihtkohad asuvad ühe omavalitsuse või isegi riigi piires, pole inimeste  muutunud vajadusi, soove ja harjumusi arvestades võimalik saavutada.
Vabas ühiskonnas kindlasti mitte, kui väga ka ei sooviks üleilmseid  trende Eestis tagurpidi pöörata.

Eestile sobiv omavalitsuste ülesannete maht ja rahastamissüsteem  peaks arvestama erinevusi nende sotsiaalses, demograafilises ja  majanduslikus olukorras ning inimeste suurenevat liikumist.
Uus  Lääne-Saare vald ja Tartu linn jäävadki erinema.
See on loomulik.
Mõtteviis, mille järgi maaelu peab olema samasugune nagu linnaelu,  kuulub ühte teise aega.
Maaelu korrashoiu mured ja inimeste vajadused on  linnas ja maal mõnevõrra erinevad.

Ideaalis võiks küsida nii: milline oleks ülesannete ja raha jaotus  keskvalitsuse, kohaliku omavalitsuse, kodanikuühenduste ja eraalgatuse  vahel, kui tuleks kohalik ja riigihaldus praegust olukorda ja tänapäeva  võimalusi arvestades nullist üles ehitada?
On töid, mille puhul annab  hea tulemuse kohalik iseseisev kogukond.
Need ongi tegelikud kohaliku  elu küsimused ja nende lahendamisel tuleks soosida leidlikkust,  paindlikkust ja kodanikualgatust.

Samal ajal on ülesandeid, mille lahendamine on otstarbekas korraldada  riigihalduse raames üle riigi või regiooniti.
Need on riigielu  küsimused, teenused, mis peavad kõigile elanikele olema universaalselt  tagatud, olenemata asukohast või varalisest seisust.
Näiteks arstiabi,  kooliharidus, pääste ja politsei.
Muide, omavalitsusüksustele saab anda  täitmiseks ka riigi ülesandeid.
Kui tunnistame mõne ülesande olemuselt  riiklikuks, ei tähenda, et omavalitsus ei võiks seda soovi ja võimekuse  juures ise organiseerida.
Ja raha liigub koos ülesandega.

Ülesannete jaotuse ja parima rahastamissüsteemi väljatöötamisel tuleb  arvestada, et siseministeeriumis arutatavast regionaalhalduse  spetsiifikast palju tähtsamad on need sammud, mida tehakse  valdkonnaministeeriumites.
Need, mida sotsiaalministeerium võtab ette  perearstide süsteemi reformimisel või haigekassa haiglate rahastamisel,  haridus- ja teadusministeerium koolivõrgu kohendamisel,  kultuuriministeerium piirkondlike muuseumite haldamisel, või ka need,  kuhu paigutatakse päästeameti või politsei regionaalsed üksused.
Just  nende otsustega tehaksegi regionaalpoliitikat ja täidetakse  omavalitsusreform tegeliku sisuga.
Sellised sammud peavad olema omavahel  kooskõlas.

Eestile sobivasse omavalitsuskorraldusse peaksid mahtuma erisused ja  paindlikkus.
Mis oleks, kui hakkakski õige lähtuma põhimõttest, et  omavalitsus pole riigi käepikendus, vaid kohalikult asjade ise  otsustamine ja vastutamine?
Riik tehku julgelt ja selgelt oma otsused  ning linnad-vallad omad.
Vallapiiridega tegelemist võib ju nautida, ent  see ei too juurde ei inimesi ega rikkust.
Energiat on aga mõtet kulutada  sellistele reformidele, mille tulemusel rahva elu paremaks muutub.


Vaatamata hilissügisele on ilm Barcelonas soe ja päikeseline.
Ühe  anonüümse ilmega kortermaja kontorisse kogunenud seltskond  muuseumijuhte, kes on kohale lennanud mõnevõrra külmematest Euroopa  pealinnadest, on seetõttu positiivselt meelestatud ja rahulolev.
Tegu on  Mies van der Rohe Fondi bürooga, mille üsna ahtasse, endise korteri  elutoa-suurusesse koosolekusaali on kutsutud Mies van der Rohe Euroopa  arhitektuuripreemia väljaandmist korraldav komitee.
Samal tänaval asub ka Antonio Gaudi Casa Milà, mille allkorrusel  asuvasse teemapoodi turistide vool ei lakka.
Arhitektuur ja kliima on Barcelona tugevaimad aktsiad ning need lähevad arvesse ka siis, kui asutatakse  rahvusvaheline preemia koos sellega kaasneva sündmuste ja sümbolite  karusselliga.
26-aastase ajalooga Miesi auhind on nime saanud ühe kõige  tuntuma 20. sajandi arhitekti, sakslase Ludwig Mies van der Rohe loodud  Barcelona paviljoni järgi, aastate jooksul on auhinna ampluaa ja tuntus  lumepallina kasvanud, sellest on saanud Euroopa Liidu ametlik arhitektuuripreemia oma märkimisväärse ekspertide  võrgustiku ja Euroopa suurima kaasaja arhitektuuri arhiiviga (2500  projekti).Eelkõige on aga auhinnast saanud see, mis paratamatult igast  avalikkuse ja meedia (ning nii ka toetajate) tähelepanu vajavast  projektist tänapäeval kujundatakse: hästiprogrammeeritud sündmus.
Alates  sellest kevadest on ka Eesti Arhitektuurimuuseum kutsutud Miesi auhinna  korralduskomitee kitsasse ringi ja nii oli mul võimalus selle meilgi  väga ihaldatud preemia tagatuppa vaadata.

Kaasaja kommunikatsiooni põhitõdesid on loo vajalikkus, lugude  jutustamise oskus ja sellest tõusev sümboolne kasu.
Preemiale nime  andnud Miesi paviljon on oma loo või peenemas keeles narratiivi  kujundamiseks muidugi suurepärane materjal: eksklusiivse ehteasjakesena  mõjuva hoone Montjuïci mäe jalamile ehitas Saksamaa 1929. aasta  maailmanäituseks ja see lammutati vähem kui aasta pärast, muutunud  poliitilises kliimas kadusid tükidki jäljetult.
Vaatamata oma  spetsiifilisusele või just tänu sellele sai paviljonist moodsa  arhitektuuri ikoon, mis samas eksisteeris vaid representatsioonina -  näituse ajal tehtud mustvalgete fotode ning jooniste näol -, kuni maja  1986. aastal koopiana algses asukohas jälle üles ehitati.
Kallitest  materjalidest paviljoni ehitasid sakslased vaid Hispaania kuningapaari  võõrustamiseks ja sel pole kunagi olnud muud funktsiooni kui olla ise  eksponaat, olla lihtsalt ilus.
Kolme sorti haruldane marmor, avatud ja  vaba planeering, hõljuv katus toetumas peentele kroomitud postidele,  veepeegel graatsilise skulptuuriga basseinis - paradoksaalsel kombel sai  Barcelona paviljonist odavust kilbile tõstnud moodsa arhitektuuri  luksuslik makett ja esteetiline etalon.
Paviljon ehitati uuesti üles  1980. aastate keskel, ajal, mil kultuuriobjektides hakati nägema  linnamajanduslikku kapitali, ikoonobjektid said sümboolse majanduse  käilakujudeks ning Barcelona valmistus erakordsete arhitektuursete ja  linnaehituslike projektidega võõrustama olümpiamänge.
Kõik järgnev, nagu  öeldakse, on juba (arhitektuuri)ajalugu.

Miesi paviljoni taasloomine tähendas nii füüsiliselt kui  imaginaarselt täiesti uue hoone ja uue loo konstrueerimist - seni vaid  krestomaatilise sümbolina eksisteerinud majale tuli leida koht kaasajas.

Tänu osavale kultuuridiplomaatiale ja Euroopa Liidu kui partneri  kaasamisele said hispaanlased sellega suurepäraselt hakkama,  imagoloogiline kujund muudeti kiirelt majanduslikult elujõuliseks  masinavärgiks, sümbolist sai institutsioon - Miesi fond.
Institutsionaalsest platvormist on lähtunud ka selle kogu edasine  tegevus - anda iga kahe aasta tagant välja Euroopa Liidu ametlikku  arhitektuuriauhinda, korraldada seda sündmust saatev näitus ja  avalikkusele suunatud rahvusvahelist programmi, hoida käigus paviljoni  ennast.
Kuivõrd paviljoni oli juba algselt pigem arhitektuurne  eksponaat, mitte tavapärane näituseruum, siis tuleb sellega ka hoone  tänases järelelus arvestada ning teha näitusi pigem aktsiooni või  sündmuse kujul - igal aastal saab hoolikalt valitud kunstnik või  arhitekt kutse siin «midagi luua», sekkuda maja ikoonilisse staatusesse.

Näiteks on kohaspetsiifilise liigutusena muudetud basseinivesi piimaks  või toodud marmorseinte vahele argine garaažikola.
Omal kombel on Miesi  paviljon ehe näide arhitektuuripärandi, sümbolväärtuse, majandusliku  toimivuse ja kaasaja kultuuritarbimise mudelite läbipõimumisest ja  oskuslikust rakendamisest, samuti  näide institutsioonist, mis  konstrueeriti ühe kindla loo ümber.

Arhitektuuriauhinnad on teadagi suurepärased mainekujunduskampaania  ja enesekehtestamisviisi väljundid, reeglina ongi maailma suurimad ja  mainekamad preemiad mõne eraettevõtte nimelised.
  Miesi preemia  positsioneerib end Euroopa olulisima riikliku arhitektuuriauhinnana,  mille väljaandjaks on Euroopa riik kui poliitiline liit.
Riik, teadagi,  need oleme ju meie, ja nii on loodud laiahaardeline ametkondlike  (arhitektide liidud, muuseumid) ja individuaalsete ekspertide süsteem,  kes kõik saavad preemiale viis kandidaati esitada.
Nagu Eurovisiooni või  põllumajandustoetustega, on ka siin suurematel maadel eelised - nende  kvoodid on kõrgemad ja nende esindajatest moodustatud nn telgitagune  juhtkomitee määrab preemia reegleid ja suunab tegevust.

Siinkirjutaja kutsuti komiteesse ilmselt paratamatu tõdemusega, et  Ida-Euroopat ei saa igavesti ignoreerida.
Pole kerge olla riiklik  preemia, kui riik ise on pidevas muutumises - Euroopa Liidu laienemine  itta on preemia geograafilist ampluaad tugevalt laiendanud ja nii  ekspertide kui nominentide arvu mitmekordistanud, samas ei ole mitte  kõik Euroopa riigid liidu liikmed ja seetõttu ei saa näiteks täiesti  drastilisel kombel preemial osaleda Šveits, kes pole allkirjastanud  Loova Euroopa programmi, kust tuleb ka Miesi preemia raha.
Maailm on  lootusetult globaliseerunud ning rahvuse ja autori piire on  arhitektuuris üha raskem taga ajada, bürood, tellijad, arendajad - kõik  on aina enam rahvusvahelised.
Miesi preemia seevastu peab statuudi järgi  Euroopa tõupuhtust järgima, preemia (60 000 eurot) antakse Euroopa  arhitekti Euroopas asuvale hoonele.

Nii oli selsamal sooja hilissügise koosolekul õhus küsimus, mida teha  tänavuse Serpentine’i galerii arhitekti Smiljan Radiciga, kes on küll  tšiili arhitekt, ent kel on ka Horvaatia pass?
Või kuidas suhtuda  Glasgow’ kunstikooli uue õppehoone esitamisse, sest projekti arhitekt on  kuulus ameeriklane Steven Holl, ent kaasautoriks Briti büroo JM  architects.
Ka arhitektuuri piirid on praegu tunduvalt laiemad ja  ujuvamad - mida teha preemiale esitatud ajutiste hoonete või  installatsioonidega (seesama Serpentine’i galerii Londonis kestab vaid  ühe suve), samuti oli nimekirjas terve näitus - tänavuse Veneetsia  arhitektuuribiennaali põhiekspositsioon «Fundamentals» («Põhitõed»,  kuraator Rem Koolhaas).
Preemia põhitõed jäid siiski muutmata:  nomineeritud objektid ei või olla nii ajutised, et žürii ei saaks neid  külastada, ja näitused ei kvalifitseeru.
Teine, samuti praeguse  arhitektuurimaailma jõujoonte kohta kõnekas aruteluteema oli  preemiaringi laiendamine, asutades Euroopa parimale  arhitektuuriüliõpilasele mõeldud 15 000-eurose stipendiumi.
Korraldajate  idee kohaselt võiks parim lõpetaja selle raha eest aasta aega  peaauhinna saanud arhitektuuribüroos (või kokkuleppel mõnes teises)  töötada.
Tudengite kaasamise laiem idee oli muidugi turgu hõlvav, nii  valikuprotsess kui preemia tutvustamine kaasaks muidu üsna  valge-keskealise- mehe-imagoloogiaga preemia karusselli ka sadu  arhitektuurikoole ja tuhandeid tudengeid, lisaks nihutaks fookust valmis  objektidelt veidi eksperimentaalsema ja uurimuslikuma arhitektuuri  poole.
Kahekümne aasta jooksul Miesi preemia saanuid sirvides jääb mulje, et  maailm on õige vähe muutunud.
Nn preemiaarhitektuuriks oli ja on suured  riiklikud kultuuriobjektid, mida jõuavad ehitada vaid kõige jõukamad.
Prantsuse rahvusraamatukogu (arhitekt Dominique Perrault), Bregenzi  kunstihoone (Peter Zumthor), Oslo ooperiteater (Snøhetta), Berliini  Neues Museum (David Chipperfield) - nad kõik on laureaadid.Kahtlemata  ongi suurejooneline kultuuriobjektidesse investeerimine (vana) Euroopa  traditsioon, monumentaalne betooni ja poliitika ühendus manifesteerib  end muuseumides, teatri- ja kontserdisaalides, nimekate arhitektide  järjekordsetes töövõitudes.

Olles Euroopa ametlik arhitektuuriauhind, osaleb Miesi preemia väga  kindlas kuvandiloomes - preemiale pühendatud kataloogist ja näituselt  vaatab meile vastu kvaliteetselt ehitatud ja arhitektuurselt õnnelik  Euroopa, sile ja sillerdav rahulolu.
Pole näha ei ärihooneid,  sotsiaalkeskusi ega kaubamaju, tüüpprojekte või vernakulaarset kitši.
Ehkki arhitektuurimaastikul laiemalt ringi vaadates on rõhuasetused ja  hoonetüübid ajaga kõvasti muutunud - aktuaalne on nii säästlik  arendamine, liigehitamisest tekkinud tühjade hoonete taaskasutus,  kogukondlikud ühisprojektid ja teisalt ka erasektori ning  kommertsprojektide pidev laienemine linnaruumis - pälvivad preemia ja au  ikka mastaapsed riiklikud ehitised.
Arhitektuur ja võim on alati olnud  nabanööri pidi seotud ja ühiskondlikud hooned on Euroopas üks avaliku  võimu sümboolsemaid kujundeid - need on reeglina kallid ja ajas kaua  kestvad.
Järgmise, 2015. aasta kevadel kätte antava Miesi preemia žürii  alles alustab tegevust, ent olgu siinkohal toodud kõige enam nimetamisi  pälvinud kandidaadid: Taani meremuuseum (BIG), Amsterdami Rijksmuseum  (Cruz y Ortiz), Sileesia muuseum Poolas (Riegler Riewe Arhitektid), FRAC  kaasaegse kunsti kogu Dunkirkis (Lacaton&Vassal), suurt tähelepanu  võib ennustada ka Rotterdami turuhallile (MVRDV).
Preemia saab siiski  loterii olema - kokku on nominente üle neljasaja, žürii valib kahe  päevaga (sic!) välja viis hoonet, mida hiljem kohapeal  külastada ja mille seast võitja selgitada, ning paarkümmend maja, mida  kataloogis ja näitusel näidatakse.

Ehk seletab loteriimoment ka seda, miks Eesti on Miesi preemia  kataloogi ehk mõnekümne väljavalitu hulka sattunud vaid korra -  Rotermanni Laudsepa töökojaga (KOKO).
Projekte kiirkorras läbi klõpsides  loeb kokkuvõttes pilt + nimi + kust sa tuled, kõlagu see nii  ebakorrektselt kui tahes.
Arhitektuur on kõige rohkem «jalad maas»  kunstiliik nii otseses kui kaudses mõttes, ta on maa küljes kinni ja  teda saab väljaspool iseennast esitada vaid vahendatud kujul - reeglina  pildina -, ning nii saabki vaataja/otsustaja jaoks määravaks ainult  visuaalne kogemus ja ajusopist esilekerkiv äratundmine, teatav  tuttavlikkus.
See äratundmine tekib aga järjekindlast promotööst,  võrgustikesse, näitustele ja võistlustele imbumisest, tekib nimede  olemasolust - nagu need on olemas näiteks eesti muusikas.
Nii et päris  juhuslik see loterii ei ole.
Tasakaalu mõttes panen kirja ka Eestist  esitatud viis viimase kahe aasta jooksul valminud kandidaati: Kuressaare  kolledži katsebassein (b210), Noa restoran Tallinna ja Viimsi piiril  (Kamp), Viljandi gümnaasium (Salto), Hedon Spa Pärnus (Allianss) ja Lõvi  Pargi elamukvartal Nõmmel (Alver Arhitektid).Et ka mina sain  Barcelonasse koosolekule midagi kaasa võtta, lisasin nimekirja Tartu  Loodusmaja (Karisma).
Loodame, et mõni neist suurepärastest objektidest  on ka Euroopa silmis «õigest» puust tehtud, kui ei, siis võime vaid  konstateerida ülesande võimatust teha objektiivseid valikuid niivõrd  ambivalentse egiidi all, nagu seda on Euroopa parim arhitektuur.



Mõttekoja Praxis juhataja Annika Uudelepa hinnangul jääb järjest  väiksemaks Eesti juhtide julgus riskida.
Otsitakse turvalisi lahendusi,  aga kui tekib keerukas valdkondadevaheline probleem, siis sellele ei  hakka hammas peale ja seda ei püütagi lahendada.
Kuidas mittekangelase idee Eestis vastu kajaks?

Eestis on kõne all pehmo-teema - pilt on üsna mustvalge.
Ühel pool on  sul kõva käega vana kooli juht, mõnikord agressiivne, mõnikord  verbaalselt vägivaldne, ja teine, keda nimetatakse pehmoks, on nõrk, õrn  ja haavatav.
Mittekangelase tüüpi juht aga pole ei see esimene ega too  teine, vaid selline juht, kes saab aru, et on asju, mida tulebki juhtida  kõva käega ülevalt alla, aga innovatsiooni nii ei juhi.
Mittekangelase  tüüpi juhte iseloomustab käiguvahetusoskus juhtimisstiilis.
Kas me oleme  valmis aktsepteerima juhti, kes ei tea õiget vastust?
Aga selliseid  juhte on vaja, sest neil on uudishimu leiutada vastust koos teistega.
Pehmo ja macho vastandamine ei aita meid.

Tundub, et juhi kuvand on Eestis väga staatiline.
Omadussõnad, mis  iseloomustavad kangelasetüüpi juhte, on samad, millega enamik kirjeldab  häid juhte: jõuline, eestvedav, enesekindel.
See on sissetallatud rada  ja keegi ei küsi, kas see on õige rada või kas ühest rajast piisab.

See, mida palkajad (eriti avaliku sektori) juhtidelt oodatavad, ei  ole sageli kooskõlas sellega, millist töötulemust tahavad neilt  ülemused, ajakirjanikud, avalikkus.
Sageli juhtub, et juht võetakse  tööle riskima, uueks looma ja katsetama, aga tööle asunud juhilt  nõutakse tuletõrjuja stiilis juhtimist.

Tagajärg on see, et järjest vähemaks jääb juhtide julgus riskida -  seda juuritakse mõtlemisest välja üsna süsteemselt.
See tähendab, et  otsitakse turvalisi lahendusi, aga kui tekib keerukas  valdkondadevaheline probleem, siis sellele ei hakka hammas peale, seda  ei püütagi lahendada.

Praegu vaatan huviga, mis saab e-residentsusest, sest see on just  näide sellisest mõtlemisest, mis ei karda riskida ja järele proovida,  kas miski töötaks või mitte.
Tegijad on välja öelnud, et see on nagu  idufirma.
Proovime 18 kuud, vaatame, mida mõõdikud näitavad, vaatame,  mis saab.
Ja kui ei saa, siis paneme kinni, me oleme juba arvestanud  sellega, et võib-olla ei tule välja - ehk on huvi liiga väike ja me ei  suuda seda atraktiivseks teha.

Ma ei mäleta, millal viimati seda tüüpi asja julgeti teha.
Sellised  projekte ei tohi hinnata samade kriteeriumite järgi kui juba töötavat  süsteemi.
Kui hinnataks, oleks tagajärg see, et selliseid projekte ei  võetagi ette.

Ühesõnaga, meil oleks vaja suurema visiooniga poliitikuid.
Et  valimistel ei eelistataks kangelasetüüpi poliitikuid, on vaja üldist  arusaama muutust, aga kust seda võtta?

Palju algab arusaamisest, mis on see töö, mida poliitik enda arvates  tegema läheb, või isegi sellest, kas poliitik endalt seda ülepea küsib.
Kui näiteks minister vastab sellele küsimusele, et ta nüüd lihtsalt  juhib seda maja mõnda aega, siis muutust ei toimu.

Kui siht oleks rohkem ühiskondlike muutuste taganttõukamisele,  muutustele eelduste loomisele, näiteks rahvastiku muutustest tuleneva  trendi tasakaalustamine, siis nii keerulist asja lahendades on täiesti  vastuvõetav öelda, et me ei tea, mida me teeme, aga me teame, kuhu me  tahame välja jõuda.
Näiteks et me tahame, et 20 aasta pärast oleks  tööturul tagasi need inimesed, kes praegu välja kukuvad.

Mikrotasandi jutu kõrvale oleks enam vaja suurt sihti ja  valmisolekut.
Praegu kuuleme, et riik on valmis toimima otsekui  majahoidja: prügiauto käib, vesi jookseb torudes, muru niidetakse,  postiljon toob lehti - riigi asi oleks justkui vaadata, et see kõik  toimiks edasi.
Aga meil ei ole selliseid poliitikuid vaja, meil on väga  tublid riigiametnikud, kes vaatavad, et kõik toimiks.
Meil on vaja  juhte, kes ütleks, et me tegeleme vale asjaga ja selle asemel peame  leidma üles õige probleemi ja tegelema sellega.

Hea indikaator on vaadata, millega täidavad ministrid oma päevakava,  mis tüüpi küsimusi nad lahendavad.
Suur osa on sellised, millega  ministrid ei peaks tegelema, need on asjad, mida saab delegeerida.
Selle  asemel tuleks olla ühiskondlike debattide algataja rollis ja mitte  karta öelda, et ei teata vastust - tuldagu ja aidatagu mõelda.

Kas küsimus on käärides selle vahel, mida poliitikutelt oodatakse ja mida tegelikult vaja oleks?

Ma ei usu, et juhid end seetõttu hästi tunnevad.
Nad saavad aru, et küsimused on keerukad ja lihtsaid vastuseid ei ole.
Aga neilt  oodatakse lahendusi, lumepall paisub, probleemid kuhjuvad.
Lõpuks on  juht kurnatud, ta on tahtnud parimat, aga teda vihatakse, ta tunneb, et  talle on liiga tehtud.

Juhid juhivad eelkõige inimesi, nende töövahend on inimesed, nende  edukust hinnatakse selle järgi, kui hästi nad inimesi oskavad juhtida,  sest ainult nendega koos loovad juhid väärtust.
Oluline on aru saada,  kas inimesed teevad õiget tööd, kas nad tahavad seda teha, mida on nende  meelest mõttekas teha.

Kuulen avalikust sektorist kogu aeg kahte vastuolulist sõnumit: me  teeme nii huvitavat tööd ühiskonna jaoks, aga suur osa meie tööst läheb  tühja, sest me valmistame ette pabereid, millest midagi ei sõltu, me  täidame aruandeid, mida keegi ei loe, paneme aega sinna, millest midagi  ei tule.
Süsteemid on aga nii suured, et nende inimeste mõtted ja  muudatusettepanekud ei jõua kuhugi.
Siin oleks juhi asi küsida, mis on  see, mis ei toimi ja mida saame paremini teha.
Ja siis tee see ära!

Juhi jaoks on küsimus, mida teha oma tööajaga.
Kas istuda  koosolekutel, mida saaks rahuliku meelega delegeerida, või panustada  vajalikesse muutustesse, luua diskussiooni, lasta inimestel pakkuda  ideid.
Neid juhte paraku väga palju ei ole.


Üle aastate on Eestis on alanud tõsine riigireformi debatt.
Reformide,  iseäranis riigihalduse muudatuste elluviimiseks vajab ühiskond  adekvaatset mentaalset seisundit.
Seepärast ei analüüsi suhtekorraldaja  Ott Lumi siinkohal mitte ettepanekute sisu, vaid nimelt mainitud  seisundit.
Hoiakulised vastuolud riigi reformimise katsetel on alati teravad,  sest süsteemi keset on alati palju keerukam reformida kui tema väliseid  siirdeid, näiteks valdkonnapoliitikaid.
Näeme, et kogu debati kohal  laiub risk kapitaalselt kokku joosta, nii poliitiliselt kui ka  administratiivselt.

Laiemalt vaadates ei ole tegemist konfliktiga poliitik vs poliitik, poliitik vs ametnik, poliitik vs  ettevõtja, kuigi kõik need elemendid on olemas.
Probleem on  põhimõttelisem: mentaliteetide kokkupõrkes.
Nimetagem selle debati  osapooli suure üldistusastmega ratsionalistideks ja inkrementalistideks.

Ratsionalistid on veendumusel, et seda riigirummu, mis ajab kodarad  liikuma, saab reformidega ratsionaalselt ja plaanitult kiiremini käima  panna.
Vähemalt selle poole pürgida.
Neid toetab meie ajalooline kogemus  20-15 aasta tagant, mil riigiaparaati viimati fundamentaalselt  reformiti.

Seega, teatud tingimustel on see isegi hõlpsalt võimalik.
Aga  kahtlemata olid ajad teised.
Reformi tehti režiimivahetuse maavärina või  selle järelvõngete raames.
On elu paradoks, et midagi muuta on alati  lihtsam siis, kui midagi on kapitaalselt untsus.
Dieeti hakkame pidama  ka alles radikaalsete ülekilode tõttu.
Mentaalselt on nii lihtsam, sest  selg on vastu seina.

Nii on ka riikidega.
Ameerika politoloog ja majandusteadlane Mancur  Olson näitas oma kultusteoses «The Rise and Decline of Nations»  ilmekalt, et Teise maailmasõja kaotanud Jaapan ja Lääne-Saksamaa tõusid  paarkümmend aastat hiljem maailma majanduse veduriteks, sest alustasid tabula rasa’lt.

Vanad, nõgiselt mittemodernsed institutsioonid polnud mitte ainult  hävinud, vaid ka ebalegitiimsed.
Seejuures jäid sõja võitnud Euroopa  riigid, Inglismaa ja Prantsusmaa, paradoksaalselt toppama, sest vanad  institutsioonid, iganenud grupihuvid ja arusaamad takistasid kaasaja  tehnoloogiate juurutamist.

Ka meie moto riigiehituse algfaasis oli üldjoontes see, et viletsus  on võimalik pöörata eduks.
Kõikjal: kunstis, elus, kultuuris.
Ka  poliitikas.
Peaaegu kõik parlamendivalimised viimase 20 aasta jooksul on  võidetud tulenevalt imperatiivist «vaatamata kõigele me suudame».

Suudame «vabaneda vanast nomenklatuurist», suudame «liituda  euroatlandi struktuuride ja mõttemaailmaga, vaatamata sovetlusele»,  suudame «luua heaolu vaatamata vahele lääneriikidega» jne.

Meie arengu alus on olnud eitusest kantud äratõuge, antitees  olemasolevale.
Üleminekuühiskondi uurinud sotsioloogid on üldiselt ka  jõudnud tõdemusele, et edukaimad ühest režiimist teise liikujad ongi  need, kes suudavad kõige edukamalt vanale vastanduda.
Eriti hästi on  meil läinud neis valdkondades, kus vana, mida jaatada ja kopeerida,  polnud üleüldse olemaski.
Eesti võimekus rakendada ühiskonnas  laiaulatuslikult IT-lahendusi rajaneb just iganenud harjumuste  puudumisel.

Kas sellest aga praegu kasu on või tekitab see pigem ajaloolist ängi?

Kuigi retoorikas elab ratsionalistide imperatiiv jõuliselt oma elu  edasi, mööngem, et vahepeal on saabunud uus ajastu.
Vana valem hästi ei  funka, keskkond on põhjalikult muutunud.
Kodulaenud, koosolekud  Brüsselis, aruanded, kodiftseerimine, reitingupõhine poliitika.

Midagi hullu ei ole, kõlbab kulgeda.
Avalikule haldamisele  orienteeritud stabiilsete institutsioonide ökoloogia.
Ratsionalismil  kipub samm sammu haaval planeeriva poliitika keskkonnas tihti olema  museaalne roll.
Võimuvertikaal istub objektiivsetel põhjustel rohkete status quo’de püünises.
Tuksub, aga sumbub omaenese rutiinides.
Probleeme ei lahendata, neid menetletakse.

Valitsev ideoloogia pole ei liberalism, sotsialism ega konservatism,  vaid inkrementalism.
Kulgeme tasa ja targu.
Ärme tee vigu.
Ärme võta  liigseid riske.
Muutusi aeg-ajalt toimub, need pole välistatud, kuid  neid pakub «elu ise».
See on reaalsuse mõneti võimendatud negatiivne  kirjeldus.
Viisakas seltskonnas ütleme selle kohta «poliitika kujunemine  stabiilsete institutsioonide raamistikus».

Ratsionalistid ja inkrementalistid räägivad eri keelt.
Moraalne õigus  võib ju olla ratsionalistidel, aga inkrementalistidel on õigus, et  päriselus, n-ö üheksast viieni domineerib nende teooria.
Ratsionalistid  võivad mõelda «plats puhtaks»-loogikas, et saaks kuidagi  inkrementalistid väljalt minema ja reformid ära teha.
Ajalugu pakub  suurte kriiside näol selleks võimalust, seda aga juhtub harva.
Inkrementalistide valuuta on stabiilsus.
Ja see on alati kõrge kursiga  niikaua, kui see käibel püsib.

Kas ja kuidas tekitada dialoogi inkrementalistide ja ratsionalistide  vahel?
Üldiselt on see lootusetu, see pole võimalik.
Olari Taal sõnastas  Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kava filmi lõppsõnas, et need  riigijuhid, kes reformida ei taha, peavad arvestama, et neid ootab taeva  asemel põrgutuli ja nende hauale ei tooda lilli.
Ilmekas kujund, ainult  et meie siin peame kahjuks poliitikategemist jätkama maapealse elu  raamistikus.

Taktikaline soovitus ratsionalistidele ehk erinevatele riigireformi  liikumistele võiks peituda siiski selles, et «kõik on halvasti» kõrval  tasuks kirjeldada ka seda, mis on hästi.
Üldiselt on ikka nii, et igas  halvas on üksjagu head ja vastupidi.
Elu on täis dualisme.
Tõsi,  intellektuaalselt huvitavam on mõelda niipidi, et mis on läinud hästi,  on läinud ka selgelt halvasti.
Kirkaid kontraste võib näha palju.
Ka  laiemalt kui vaid riigireformi raamistikus.
Toon mõne lihtsa näite.

Ideoloogiliselt.
Me oleme näidanud, et suudame kollektiivseid  ideoloogilisi kontseptsioone väga tõhusalt luua ja ühiskonda nende ümber  konsolideerida.
Liberaalne ja indiviidist lähtuv ideoloogiline dominant  on aidanud Eestit kodanikuühiskonna arendamisel, valitsussfääris  kodanikukesksete teenuste arendamisel, rääkimata heast  ettevõtluskliimast.

Kuid meie kollektiivne ideoloogiline kliima võib ka lühikese ajaga  rünkpilvedesse mattuda.
Näiteks on mulle kui endisele parempoolsele  poliitikule üsna hirmuäratav vaadata, kuidas kaks paremerakonda  teineteist äärmuskonservatiivsuses üle trumpavad - nõnda, et nende ja  euroopalikus mõttes rahvusradikaalide erinevuse nägemiseks tuleb luup  appi võtta.
Samas, olgem empaatilised, hääli on vaja saada.

Administratiivselt.
Fakt on see, et kui hästi on läinud meie võimekus  kiirelt institutsionaliseeruda ja arendada erinevaid riigivõimekusi,  siis halvasti on läinud see, et haldusahel on reaalsete probleemide  paindliku lahendamise asemel mahukalt täis asendustegevusi.
Ehk nagu  muigamisi tõdeb üks minu Eestiga tihedalt ja tipptasemel kokku puutunud  Saksa sõber: ta pole veel kunagi kohanud nii agaralt eurodirektiive  rakendavat riiki, kus samas sisulisi küsimusi direktiivide väliselt  tipptasemel arutada ei taheta või ei leita selleks lihtsalt aega.
Samas,  olgem empaatilised, direktiivide täitmise kohta tuleb aruandeid  esitada.

Majanduslikult.
Me oleme teatud osas oma ettevõtluskeskkonna  arendamisel väga tublid, osaühingu saab asutada interneti teel mõne  minutiga.
Teeme oma ettevõtluskeskkonnale tublilt väljapoole promo.
Aga  on ka teine «siin ja praegu» maailm: suured ettevõtted, kus töötab palju  inimesi ja mis on majanduse selgrooks.
Neid n-ö lüpsilehmi, mis on  ressursi- ja ekspordipotentsiaaliga, meeldib meile üldiselt piinata.

Lugesin just hiljuti üle 2011 riigikogu valimiste eel avaldatud 14  Eesti maineka suurtööstuse manifesti, kus nad palusid kolme asja:  maksukeskkonna stabiilsust, võrdset kohtlemist ja huvide kaitsmist  välisturgudel.
Ilmselt oleks selle manifesti kordamine väga aktuaalne,  aga pole kindel, kas nad enam viitsivad.
Samas, olgem empaatilised.
Kasvavate sotsiaalkulude jaoks on vaja kuskilt maksuraha kokku korjata.

Jättes iroonia, ei ole mul võlulahendusi.
Ma ei taha kindlasti  otsustavalt moraliseerida valimiskampaaniates ratsionalistlikku rüüd  kandvate poliitikute kasuks.
Kuigi messianism on hingekosutav, nähtub  praktikast, et võimu teostades tulevad uued jutud.
Kvalitatiivne  edasiminek on samas seegi, kui palju mõtteainet on tegelikkuses pakkunud  erinevad riigireformi plaanid.
Kodanikud saavad otsustada, valijad.

Minu eluline observatsioon tõdeb vaid, et seisukoht eelkirjeldatud  dilemmades korreleerub tugevalt istekohaga.
Seegi on muide demokraatlik,  kui kedagi lohutab.


Euroopas on LNG terminalide maht kokku ligikaudu 200 miljardit  kuupmeetrit gaasi aastas.
Selle aasta esimese 8 kuu jooksul oli mahust  kasutuses ainult 16 protsenti ehk enamik Euroopa LNG terminalidest on  alakasutatud.
Vaatamata sellele käib Baltikumis LNG terminalide  ehitamises võidujooks, kus üheks osavõtjaks on Eesti riik.
Imelikul kombel on kuulda ainult ühte korduvat argumenti -  energiajulgeolek.
Enne kui Eesti riik midagi nii suurt otsustab, tuleks  riigil esmalt lõpetada senine Eesti gaasituru moonutamine ning samal  ajal hoolikalt jälgida, kui hästi suudab Klaipeda LNG terminal Leedus  end majanduslikult tõestada.

Aastatel 2006-2007 tarbiti Eestis gaasi üle 1 miljardi kuupmeetri  aastas.
Praeguseks on gaasitarbimisest järele jäänud vaid veidi üle 0,5  miljardi kuupmeetri aastas.
Gaasitarbimise langus on Eesti  energiapoliitika tagajärg.
Riik on doteerinud kohalike kütuste  kasutamist ja samal ajal maksustanud maagaasi aktsiisiga, ehkki maagaas  on siiani Eestis kõige vähem keskkonda saastav kasutusel olev kütus.
Kolmel järgneval aastal tõuseb aktsiis igal aastal 20 protsenti.
See ei  soodusta hästi toimiva gaasituru teket, sest kellelgi pole tahtmist  investeerida languses olevale turule.
Kui mõnedes Euroopa riikides gaasi  tarbimine suureneb, siis Balti riikides ja Soomes see selgelt väheneb.
Kelle jaoks on Eesti riigil plaanis ehitada LNG terminal mahuga 1,2  miljardit kuupmeetrit ehk üle kahe korra mahukam kui Eesti praegune  gaasitarbimine?

Praegu on meil võimalus õppida Leedu Klaipeda LNG terminali  kogemusest.
Selle maht on 4 miljardit kuupmeetrit ning sealt võiks  tarnida gaasi kõiki kolme Balti riiki.
Vaatamata sellele, et Klaipeda  terminal avati suure hurraaga, on Leedu seim võtnud vastu seaduse, mis  kohustab Leedu tarbijaid ostma 25 protsenti gaasist LNG terminalist.
Terminali rajamise ja käigus hoidmise kulude katmiseks on pandud kõigile  Leedu gaasitarbijatele kohustus maksta 21,5 eurot tuhande kuupmeetri  kohta.
Lisaks on pandud kohustus osta LNGd kõikidele ettevõtetele, kes  toodavad ja müüvad energiat kooskõlastatud hindadega.
Lisandub veel  ülekandevõrgu tariif.
Kokku maksab ettevõtja LNG kasutamise eest 63,8  eurot tuhande kuupmeetri kohta, millele lisandub siis veel ka LNG enda  hind.
Viimaste andmete järgi on aga Leetu imporditud LNG hind võrreldes  torugaasiga 10 protsenti kallim (Reuters).

Lisaks on viieaastane leping Statoiliga ainult ajutine kinnitus, et  terminal esimese viie aasta jooksul kahjumit ei toodaks.
Leedu endine  energiaminister Leonas Asmontas nimetab Klaipeda projekti suurimaks  poliitiliseks läbikukkumiseks Leedu energiasektoris.
Ta ütles mõne  nädala eest, et Leedu riik oleks võinud investeerida väiksemasse ja  vanemasse infrastruktuuri ning maksta 145 miljonit eurot.
Selle asemel  maksab nüüd riik järgmised kümme aastat 576 miljonit eurot maksvat  kallist infrastruktuuri ning siis ostab selle endale tõenäoliselt  suurema summa eest kui 145 miljonit eurot.
Lisaks mõjutab see ka Leedu  kaupade konkurentsivõimet maailmaturul, mis väheneb märgatavalt.
Seega  saab teha ainult ühe järelduse: Klaipeda LNG terminal ei ole rajatud  majanduslikest põhjustest lähtuvalt ning ei ole võimeline tegutsema turu  konkurentsis.

Alternatiivsed valikud on vajalikud, kuid hetkel ei ole mitte mingit  põhjust Eesti riigil LNG terminaliga ülepeakaela kiirustada, kui seni  sisseostetud torugaas on olnud alati tarnekindel ja soodsama hinnaga.
Riigil tuleks muuta oma aktsiisipoliitikat maagaasi suhtes ning jälgida  Klaipeda LNG terminali arengut, et mitte korrata Leedus tehtud vigu.
Üheksa korda mõõda, üks kord lõika.


Ehkki Eesti edulugu pole müüt, vaid käega katsutav ja silmaga nähtav,  pidi president isiklikult välja ütlema, et see, mis meid siia toonud,  enam edasi ei vii.
Tunnustatud hääled ettevõtlusringkondadest on  kinnitanud, et Eesti konkurentsivõime lahustub praegu kiiremini, kui  seda tunnistada soovime.
Mõtlemapanev on ka fakt, et rahvusvahelised  konsultatsioonifirmad soovitavad Balti riikidesse laienevatele  ettevõtetele pigem Riiat kui Tallinna.

Üritades kokku võtta Eesti majanduse hetke olulisemaid  makroprobleeme, torkab silma neli märgilist murekohta.
Meie  investeeringute tase on langenud murettekitavalt madalale - seda  hoolimata pankade kinnitustest, et raha selleks oleks.
Tööstustoodang on  küll pärast kriisi taastunud, kuid tänane kasvutempo jätab soovida.
Eesti ekspordi tase pole küll otseselt alarmeeriv, kuid suur osa  ekspordikäibest on koondunud mõne kitsa sektori kätte.
Ning meie tööturg  näitab kokkujooksmise märke.

Pole juhus, et need neli probleemi ilmnevad majandusõpikutes sageli  koos - peatükkides, kus räägitakse keskmise sissetuleku lõksust.
Just  sinna on langenud ka Eesti.

See pole midagi üdini negatiivset - enamik 15 riigist, keda võime  pidada oma saatusekaaslasteks, unistavad sellest "lõksustˮ −, kuid me ei  tohi siia kinni jääda.
Leian et Eesti järgmine arenguhüpe saab toimuda  peamiselt tehnoloogiainvesteeringute otsustava suurendamise abil, minu  lahendus selle saavutamiseks oleks n-ö inseneride ettetootmine.
Keskmise sissetuleku lõks tähendab, et arengumaana alustanud riik on  hoo sisse saanud, arenenud riikidega jõudsalt vahet vähendanud, kuid  enne järelejõudmist on hoog raugenud.
Algne konkurentsieelis (enamasti  odav tööjõud) on ammendunud, kuid hüpet uuele tasemele, arenenud riikide  hulka pole suudetud teha.
Eesti puhul tähendab see lihtsalt, et odavat  tööd me enam teha ei taha, aga kallimat veel ei oska.

Väidan, et lõksust välja murdmiseks peame forsseeritult keskenduma  probleemi teisele poolele - meie ühiskonna võimele teha tarka ja kallist  tööd.
Pelgalt omal jõul sinna jõudmine võib võtta aastakümneid,  murrangu tekitaks vaid suured tehnoloogiainvesteeringud Eestisse.
Meid  aitaksid edasi suured tipptehnoloogiafirmad, kelle partneriteks on  paljud kohalikud ettevõtted, kes omakorda kaasavad kohalike ülikoolide  teadus-arendusvõimekuse.
Vaid nii levib kalli ja keeruka töö tegemine  väljapoole tööstus- ja tehnoloogiaparke, päästes lõpuks Eesti keskmise  sissetuleku lõksust ja kasvatades meie kõigi ühist heaolu.

Seal, kus statistika räägib välismaiste otseinvesteeringute  kidumisest, kõneleb praktika konkreetsetest ettevõtetest, kes kaaluvad  Eestisse investeerimist, ent lõpuks otsustavad seda siiski mitte teha.
Rahvusvahelised tööstusettevõtted, keda selleks kutsutud asutused on  veennud Eestisse investeerima, ütlevad sageli - tuleme, kui siin on  olemas pädev ning koostöövalmis tehnoloogiaülikool ning inseneride baas.

Tehnoloogiaülikooliga on meil päris hästi, kuid kõrgelt  kvalifitseeritud tööjõuga kaugeltki mitte.
Nende puuduse taha on jäänud  palju olulisi investeeringuid.

Suurte tehnoloogiainvesteeringuteta ei tee meie ühiskond arenguhüpet  läbi klaaslae, mis päästaks Eesti keskmise sissetulekuga riikide  lõksust.
Ehkki, nagu mainisin, pole see lõks kõige ebamugavam koht, kus  olla, pole siiski mõeldav käsi rahulolevalt tasku pista.
Selles lõksus  viibimine pole kahjuks miski, mis läheb ise üle, kui ainult pisut aega  anda.
Lõuna-Aafrika Vabariik ja Brasiilia on vaid mõned näited  riikidest, kes on selles lõksus juba aastakümneid.

Minu nägemuse võib lühidalt kokku võtta kui "inseneride  ettetootmiseˮ, et suure hulga kõrgkvalifitseeritud tööjõuga muuta Eesti  atraktiivseks kohaks suurtele tipptehnoloogiafirmadele.
Vaid arvestatav  hulk keerulist ja kallist tootmist suudab tekitada kogu ühiskonda  mõjutava teadmussiirde, luua juurde piisaval hulgal uusi töökohti ja uut  äri, muuta üldpilti meie ühiskonna töötamise olemusest.

Haridusmaailma reaalsus on, et inseneri või muu kõrgkvalifitseeritud  töötaja koolitamine võtab vähemalt viis aastat.
Ärimaailma reaalsus on,  et viie aastaga võib sektor tundmatuseni muutuda.
Loogika, et meelitame  Eestisse ettevõtted ja siis koolitame ka neile vajalikud insenerid,  lihtsalt ei tööta.

Soovitus kõlab lihtsalt, kuid vajab praktikas ei rohkemat ega vähemat  kui ühiskondlikku kokkulepet.
Ma väidan, et tipptasemel  tehnoloogiainvesteeringute nimel, mis aitaksid meid välja eelkirjeldatud  lõksust, peame pöörama senise loogika vastupidiseks.
Lihtsalt öeldes -  insenerid ees, töökohad järel.

Kui ühiskond jõuab üksmeelele, et see on meie ühine põhimõtteline  otsus; on just inseneride koolitamine kaart, millele järgmise aastakümne  jooksul panustame ning mille nimel oleme valmis kuhugi mujale vähem  panustama, sest kõrgelt kvalifitseeritud inimese koolitamine on kõike  muud kui odav.

Praktikas tähendaks see, et meie ülikoolid valmistavad ette oluliselt  rohkem tehnoloogiaerialade inimesi, kui nõuab tänane tööturg või homne  prognoos.
Ühiskond peab ühise tulevikukasu nimel võtma täna kanda  sellega kaasnevad kulud ja riskid.
Viimased algavad kas või sellest, et  mingi hulk tipptasemel spetsialiste võtavad oma hariduse ja lahkuvad  Eestist.
Kehv lugu küll, kuid kindlasti mitte nii traagiline, et selle  nimel suured asjad tegemata jätta.
Sest, nagu öeldud, suured  tehnoloogiaettevõtted ei tule kohta, kus lubatakse viie aasta pärast  vajalikud inimesed TTÜ aulas pidulikult üle anda, vaid riiki, kus need  inimesed on reaalselt tööturul olemas, neid on piisavalt ning nad on  maailmatasemel haridusega.
Tallinna Tehnikaülikooli kogemus kinnitab, et panustamisest üksnes  tugevale fundamentaalteadusele paraku ei piisa: tehnoloogiaülikool  teenib ühiskonda ja maksumaksjat kõige paremini siis, kui seal on toimiv  ja tõhus süsteem teadussaavutuste ja -kompetentsi toomiseks  ettevõtlusse.

Parim viis selleks on oluliselt laiendada ülikoolide juurde rajatud  innovatsioonikeskuste ja doktorikoolide võrku.
Praegu ülikoolide juures  tegutsevates 15 doktorikoolis saavad doktoriõppe parimad pead  interdistsiplinaarse ja rahvusvahelise programmiga õppekavale lisaks  reaalse töökogemuse konkreetses tehnoloogiaettevõttes, sidudes õpingud  konkreetse ettevõtte vajaduste ja spetsiifikaga.
Tulemuseks on  maailmatasemel tippspetsialistid, kellesarnaste nimel võitleb tänaseks  juba kogu arenenud maailm.

Hea uudis on, et ka välismaalt Eesti doktorikoolidesse tulnud  õppuritest arvestatav hulk seob oma tuleviku pärast õpingute lõppu Eesti  riigi ja ettevõtetega.
Halb uudis on, et täna suudame neid koolitada  liiga vähe.
Doktorikoolid on väga tõhus viis kõrgetasemelise  teadmussiirde elluviimiseks, ent see süsteem vajab riigilt praeguse  projektipõhise ülesehituse asemel pikaajalist toimemehhanismi.
See oleks  julge, kindlasti ka kulukas ettevõtmine, kuid selge ja suure  pikaajalise tuluga investeering Eesti tulevikku.

Tahan tuua ka ühe kainestava sõnumi.
Idufirmad on igati kiiduväärt ja  ambitsioonikas sektor, kust kasvab välja nii mõnigi tulevikus oluline  tööandja, kuid ma ei julge võtta neid ainukese võluvitsana ja vaid neile  lootma jääda.
Tegelik edu kasvab sellest, kui hakkame noortele  inseneriteadusi tutvustama maast-madalast.
Vaid nii on lootust saada  meie majandusse piisavalt inimesi, kes Eestis tööstust veaksid ja  teeksid koos ettevõtetega rakendusteadust, mis oleks ettevõtluses  kasutatav ja looks konkurentsieelist.

Me peaksime olema üksmeelel selles, et lisaks kaasmaalastele  koolitame ka välismaalasi − kohe palju välismaalasi, sest meid endid on  lihtsalt liiga vähe -, ning peame tegema kõik selleks, et võimalikult  suur hulk neist pärast õpingute lõpetamist oma elu Eestiga seoksid.

Olen kaugel väitmast, et näiteks viis rahvusvaheliste  tehnoloogiafirmade siinset tehast on kõik, mis vaja Eesti lõksust  päästmiseks, kuid mujalt seda arenguhüpet alustada ei saa.
99,9% Eesti  ettevõtteist on keskmise suurusega või väikeettevõtted - hoolimata  koostööst, muutmispingutustest ning mitmest suurepärasest näitest jääb  suures plaanis neil tootlikkuses murrangu sooritamiseks jaksu väheks.
Saades aga kohapealseks partneriks tugevale tipptehnoloogiaettevõttele  levib nii tehnoloogia kui ka oskusteave märksa kaugemale mõnest suurest  välismaa logoga tehasest.
Tehnoloogiate ja kompetentsi levik loob uusi  keerulisi ja hästi makstud töökohti ka kaugel väljaspool konkreetse  tehnopargi piire.

Üksmeelel peaksime olema ka selles, et me ei oota tulemust üleöö.
See  võtab aega.
Me ei tohi vähendada teadusesse ja haridusse suunatud  vahendeid, vaid vastupidi.
Küll peame julgema kriitiliselt otsa vaadata  raha senisele jaotusele, et saaksime olla kindlad: Eesti maksumaksja  investeerib ühiskonna haritusse kõige tulusamal moel.

Kui Brasiilia ja Lõuna-Aafrika on hoiatavad näited aastakümneteks  keskmise sissetuleku lõksu jäänud riikidest, siis on ka julgustavaid  eeskujusid - need on Lõuna-Korea, Singapur ja Soome.
Kõik kolm riiki  astusid 1960. aastatesse suhteliselt tagasihoidlikena, kuid otsustavad  investeeringud haridusse, eeskätt tehnoloogiaharidusse (koos selleks  vajaliku ühiskondliku üksmeelega) on viinud nad tänaseks maailma  edukaimate hulka.


Eesti kultuuri arengut on katkestanud ajaloolised vapustused ja seetõttu  on meil vaid üksikuid järjepidevalt ilmunud väljaandeid, nagu näiteks  1923. aastast tänaseni ilmunud Looming.
Traditsioonidele viitavate  Postimehe ja Eesti Päevalehe ajaloos on katkestused ning meil võib olla  raske ette kujutada ajakirjandusväljaannet, mis oleks kujundanud  kultuuri- ja poliitilist mõtet saja aasta jooksul.
Veelgi raskem võiks  meil olla aga seedida fakti, et väljaande regulaarne ilmumine katkeb  omanike survel.
Ameerika Ühendriikides on niisugune asi juhtunud detsembri alguses  ajakirjas The New Republic (Uus Vabariik).Tiraažilt sealses mõistes  imepisike (umbes 50 000 eksemplari), ent väga mõjukas ajakiri on  ajakirjanikest tühjaks jooksnud ning üks kaasautor teise järel nõuab  enda eemaldamist impressumist.
Neist üks on ka Eestis käinud Anne  Applebaum.
Kokku on lahkujaid üle kolmekümne.

Mis juhtus, et läinud reedel toimetust väisanud ja töötajatega  kõnelda soovinud omanik Chris Hughes leidis eest vaid üksikud inimesed?
Kas juhtunut võiks võrrelda eelmisel aastal Eestis toimunud  Sirbi-skandaaliga?

31-aastane Hughes ei ole siiski minister.
Kuigi - oleks võinud olla.
Ta on üks Facebooki asutajatest, loomulikult multimiljonär ja  demokraatliku partei pooldaja, kes oli president Barack Obama võidule  aidanud sotsiaalmeediakampaania peamine arhitekt (siis vaid  26-aastasena).
Harvardi ülikooli ajaloo ja kirjanduse alal lõpetanud  Hughes loeb vabalt prantsuse keelt ning näoraamatus tegeles ta  kliendisuhetega, mitte programmeerimisega.

Nõnda on meie peategelane haritud ja liberaalsete vaadetega (tema  elukaaslane on mees), kelle huvi soliidse ajalooga ajakirja The New  Republic vastu ei tulenenud mitte niivõrd tema soovist raha tulusalt  investeerida, kuivõrd soovist omandada mõjukas väljaanne Ameerika  Ühendriikide turul.
Enne ostu 2012. aastal luges Huges New Yorgi  raamatukogus ajakirja vanu aastakäike.
Kohtudes toimetusega, lubas ta  olla pigem konservatiiv kui reformaator, säilitades kõik väärtuslikud  toimetuse traditsioonid.

Mis oleks võinud minna valesti?
Ajakirja paberversiooni lugejaskond  vähenes jätkuvalt ning väidetavalt on selle aastane kahjum ligikaudu  viis miljonit dollarit aastas.
Objektiivselt võttes ei soovi niisugust  kahjumit aastast aastasse kinni maksta ka enam kui 800-miljonilise  varandusega mees.

Võib oletada, et muudatused lugejaskonna hoidmiseks ja suurendamiseks  olid paratamatud.
Paraku suutis Chris Hughes - olles kunagi vastutanud  Facebooki kommunikatsiooni ja kasutajatoe eest - alustada valest otsast  ning minna toimetusega tülli halva personalipoliitika ja läbimõtlemata  retoorikaga.
Oktoobri keskel tõi ta ajakirja uueks väljaandjaks Guy  Vidra, kes oli töötanud prominentsel kohal Yahoo!
uudisteportaalis.
Toimetuses hakkas kostma noortepärast IT-nohikute slängi, mis segunes  n-ö raudhammastega mänedžeride jutuga ajakirjast kui «tootest» ja  «arendustööst auditooriumiga».

Chris Hughes ise olevat vihjanud mõtetele arendada ajakirja  tehnoloogilises suunas - mobiilirakendused, suurem internetiliiklus ning  vajadusele kindlasti suurendada «apetiitsema sisu» osakaalu.
Sõnavaldsel moel räägiti «tabamata imest», mille sisu uutjad ei suutnud  piisavalt avada.
See ajas auväärsetel toimetajatel ning professoritest  kaastöölistel vere keema.

Oma pühapäevases avalikus pöördumises hoiatas Hughes, et oleks väga  vale vastandada «tehnoloogilist argood ja traditsioone».
Temaga võib  Platoni ideeriigi tasandil nõustuda.
Kuid kuukirja üks number on nüüd  vahele jäänud, mida Sirbiga ei juhtunud - kuigi võrdlus Sirbiga, nagu  mõistate, on pigem kunstipärane.


Vale vastus pealkirjas küsitule on meile kõigile teada.
Vanarahvas  oli küll tark, aga mitte eksimatu, ja kui kaks vanarahvatarkust kokku  panna, siis kõhukaudne arm ja õletuli ei kesta kaua.

Ometi on just jõukuseunelm ja -lubadus 21. sajandi Eesti loo teljeks.

Paratamatult kipub niimoodi sõit rappuvaks, sest kui telg on  kõveravõitu ja üha kiirust lisatakse, võib see raputamine hakata üha  rohkem ja rohkemaid iiveldama ajama.

 Tegelikult ei usu me ju ka ise seda kõhu kaudu käivat armastust.
Mäletate, kuidas veerand sajandit tagasi lubasime vajaduse korral kas  või kartulikoori süüa?
Viimatine masu pakkus meile selleks suurepärase  võimaluse, kuid siis niisugune menüüvalik enam ei rahuldanud.
Pigem  võiks öelda, et Eestis tõusis au sisse Soome köök.
Paljud probleemid saavadki alguse sellest, et Eestis on maad võtnud  fassaadiperekonna mentaliteet.
Me oleme nagu mehed, kes raha eest  kaunitari koju toovad ja tema tuunimisse investeerivad, lootes ise, et  kaunitar jääb igal juhul kauniks ja pealekauba veel ka truuks, kui  rahavood peaksid kokku kuivama.
Nii see ju ei ole, sest ostetud  armastuse puhul peab raha kogu aeg ette maksma.
Ükskõik, kas seda  armastust eeldatakse üksikisiku või ühiskonna tasandil.

Võtkem korraks aeg maha ja mõelgem.
Kui vanad on raha, ratsionaalsus  ja kooliharidus?
Mõni tuhat aastat ja - kõik!
Formaalloogiline ja  abstraktne mõtlemine - kaugemasse tulevikku suunatud majanduslik  mõtlemine sealhulgas - on distsipliin, millega siiamaani koolis vaeva  näeme, sest see pole meile loomuomane.

Aga võtkem vastukaaluks meie emotsioonid, vajadus kuhugi kuuluda,  keegi olla, endast lugu pidada ja lisaks kusagil sisimas, kartes seda  valjul häälel tunnistada - tahtmine olla naabrist parem?
Kas või korraks  ja natukene ja oma lähedaste silmis, aga ikkagi!

Nimelt.
Need tunded on sama vanad kui inimkond, sest ratsionaalsus on  õpitud, emotsionaalsus sünnipärane.
Me oleme inimesed, mitte objektid  sotsiaal-fiskaalses maatriksis.
Järelikult eksivad need, kelle meelest piisab sidusa ja riiki oma  riigiks pidava ühiskonna tekkeks majanduslikust edukusest.
Juba  Põrgupõhja Jürka tahtis õndsaks saada ning tema loost teame, et tööga  õndsaks ei saa.
Ei saadud ka Vargamäel, kuid seda osa "Tõest ja  õigusest" ei taha me eriti mäletada.

Nii jõuamegi küsimuseni, mida oleks vaja lisaks korras majandusele.
Mis seoks perekonda, kogukonda ja ühiskonda ning on praegu puudu?
Vastuseks võiks olla see, et meil on vaja tänapäeva ja tulevikku sobivat  LUGU.

Mida see annaks?
Hästi lühidalt öeldes - sidusust.
Selleks, et  saaksime üksteisest aru ja usaldaksime ka neid, keda isiklikult ei  tunne, on tarvis lugusid.
Lood seovad ning panevad paika hea ja halva,  tõe ja vale, lubatu ja lubamatu, siiruse ja valskuse, kavaluse ja  petturluse, mängulisuse ja sigaduse ning veel paljude-paljude  vastandpaaride piirid.

Siit hakkavadki praegused hädad pihta.
Ühiskonnas on alati olnud  vastuolusid.
Kuidas siduda maad ja linna, sini- ja valgekraesid,  põlisrahvast ja sisserännanuid, tavalist ja tavatut?
Vastused on  erinevad, näiteks USA-s on Ameerika unelm ja elulaad, soomlastel oma  sisu ja brittidel mälestus impeeriumist, mille kohal päike kunagi ei  looju.

Eestil on samad mured, kuid vastusega keeruline.
Võttes ilmestamiseks  ühe näite.
Juba paarkümmend aastat on räägitud integratsioonist.
Just  räägitud, aga mitte midagi sisulist tehtud.
Sest sisuline tegemine ei  alga keeleõppest, vaid ühise mõtlemisruumi ehitamisest ehk loost.

Mis peaks siduma eesti ja slaavi kultuuri esindajaid?
Meie lugu on  tammsaarelik töö ja vastupidamine, hoolimata raskustest ja  vallutajatest, keda saatus ja sajandid on siia maanurka saatnud.
Slaavi  kultuur on bütsantslik hiilgus ja nii kultuuriline kui geograafiline  ekspansioon.

Kuidas leida nende lugude ühisosa?
Kuidas jätta kõrvale minevik koos  Teise maailmasõjaga, mis on mõlemale poolele traagiline, kuid ühele  poolele samas viimase saja aasta suurim katastroof ning teisele  kangelasliku minapildi nurgakivi?
Kuidas jõuda selleni, et sõltumata  rahvusest arvaksid siin elavad inimesed, et "ilus on ikkagi isamaa  pale", kusjuures isamaaks nimetataks siinset maanurka Läänemere ääres,  mitte kohta, kust juured kunagi lahti rebiti?
Naiivne on loota, et suur kogukond suure rahva ja kultuuri esindajaid  tahabki olla väiksema rahva ja noorema kultuuri osa.
Selliseid  pretsedente ei ole ja nähtavas tulevikus ka ei tule.
USA-s integreeruvad  hindud ja hiinlased ei ole sobiv paralleel, sest kohalik massikultuur  sõidab seal emamaade omast kindlalt üle ja esiisade koduga on ookean  vahet.
Meil nii ei juhtu.

Oletame, et vastus on olemas ja suudame konstrueerida usutava,  tulevikku suunatud loo, mis kõnetab kriitilist massi Eestis elavaid  rahvaid.
Sellega väljakutse ei lõppe.
Kuidas siduda see lugu naiste ja  meeste, maa ja linna, valijate ja valitutega?
Mis on need allhoovused,  mis aitavad igaühel näha oma rolli suures pildis?
Kuidas teha see nii  usutavaks, et uus hingamine saaks spontaanse kultuuri osaks?

Loomulikult ei ole see lihtne ülesanne.
Aga nagu Runnel kord  kirjutas, ei tasu kõhelda, kas just meie pingutama peame, ega kohkuda  või ehmuda töö ja vastaliste hulgast.
Väga palju sellest, mis paistab  olevat alati olnud, on kunagi loodud ja mugandatud, sest mingi tung  vajab väljundit.
Nii sündis ristiusk, arenes muhameedlus, tuli luterlus,  või maisemalt, sündisid eestlaste ja lätlaste laulupeod sakslaste  eestvedamisel ning poliitilised ideoloogiad.
Kogu meie kultuur loob,  kannab ja levitab lugusid, mõne mõju on lihtsalt katvam ja kandvam kui  teistel.

Kokku võttes.
Meil on olemas tung ja me vajame selle väljundit.
Kui  soovime rahulikumat, enesekindlamat ja koostööaltimat ühiskonda, siis on  möödapääsmatu, et juba lähiajal peame oma uued, ühiskonnaülesed  tüvitekstid paika saama.
Suur lugu ei ole võluvits, mis lahendab  kiiresti ja korraga kõik probleemid.
Ent see loob tingimused selleks, et  inimesed saaksid midagi, mida meie kultuuriruumis on aastatuhandeid  igatsetud - usku, lootust ja armastust.

Usku, et tegutsetakse ühise heaolu, mitte kitsalt isiklike  ambitsioonide nimel.
Lootust, et isegi kui praegu on midagi halvasti,  siis edaspidi läheb paremaks ja ka minul on võimalik kaasa rääkida  selles, mis peaks muutuma.
Ja lõpuks loomulikult armastust, sest kõige  lihtsam on armastada seda, mis on oma usu ja lootuse toel ise rajatud.


Johannes Kert ja Leo Kunnas pidasid hiljuti (20.XI) maha online-väitluse  teemal, kas ka naistele peaks ajateenistus kohustuslik olema.
Riigikaitse on kahtlemata väga aktuaalne teema.
Võitjat välja selgitav  väitlusformaat on poliitiliseks debatiks aga küllalt kehv.
Hea valitsus  võtaks mõlemalt parima, mitte võitjakomplekti koos saba ja sarvedega.
Eriti kui võit on napp.
Rohkem riigimehelikku ideevargust!
Pakun ka ise välja ühe idee, millele ei taotle mingit autoriõigust.
Iseäranis arvestades seda, et ma pole selle idee ainuautor (idee sündis  sel suvel,  Kaupo Vipi kokku kutsutud mõttetalgutel TuleVAeg).

Leo Kunnas ütleb: «Ajateenistus ei ole asi iseeneses.
Selle eesmärk  on sõjaaja kaitseväe ettevalmistamine.
Seega sõltub ajateenistuse maht  ehk aastas teenistusse kutsutavate kutsealuste arv esmajoones sõjaaja  relvajõudude suurusest.
» See on kahtlemata nii.
Aga see ei pruugi olla ajateenistuse ainus  funktsioon.
Viimasele viitas hiljuti ka Indrek Tarand, öeldes, et  ajateenistus peaks olema ka naistele kohustuslik, sest see annab  noortele vajalikku ühistunnet.
Ta sõnastas pealkirja üsna  tähenduslikult: «Unistus Eesti noorte ühisest kogemusest» (PM 16.XI).
Tähenduslikuks teeb selle sõnavalik: just unistus, mitte idee, saati  siis ettepanek.
See on arusaadav, sest on ju meie pikaajalisel  võimuerakonnal põhjalikumate reformidega sama palju pistmist kui Robin  Hoodi hiiglasekasvu sõbral Väiksel Johnil väiksusega.
Ometi kinnitavad  ühiskonnateadlased, et liigume kindlalt edasi(!) demograafilise  vetsupoti, sotsiaalsüsteemi jätkusuutmatuse ja muu taolise suunas.
Tahaks kindlasti midagi muud!

Üheks väikseks abinõuks oleks idee, mis on mõneti sarnane Indrek  Tarandi omaga: kõik gümnaasiumi (või vastava ametikooli) lõpetanud saata  kohustuslikus korras ajateenistusse.
Sest, parafraseerides ühte totakat  poliitmetafoori, praegu karistatakse noori mehi hea füüsilise vormi  pärast.
Võiks ajada saba pahaselt kohevaks ja küsida: miks neile, kes  hoiavad oma tervist, käivad kehalises kasvatuses ja teevad sporti, saab  osaks diskrimineeriv sundus, millest igasugused pehmod, lödipüksid ja  hädakägarad vabastatakse?
Ah?

Loosung «Kõik kohustuslikult ajateenistusse!
» kõlab tõenäoliselt  ehmatamapaneva protofašismina, eriti tänapäeval, mil on kombeks igal  võimalikul hetkel rääkida õigustest (kuidas neid muudkui riivatakse ja  kuhu neid kohe juurde vaja on jne), aga arusaadavalt nii kõikehõlmav  ajateenistus peab olema praegusest niivõrd mitmekesisem, et korrektsem  oleks anda sellele ka teine nimetus, näiteks «elumalev».
Üks osa võiks  sellest ollagi midagi kunagise EÜE-laadset.
Sinna mindi ju lausa  õhinaga.
  Ajateenistusse selle praeguses tähenduses pääseks ainult  füsioloogiline eliit (küllap muutuks seegi sportlikumale kontingendile  omamoodi auasjaks), teistele oleks see eelkõige tööpraktika, võimalikult  universaalne ellujäämiskursus ja sissejuhatus iseseisvasse ellu.

Ainult väga piiratud mõtlemisvõimega inimene hakkaks nooremates  põlvkondades süvenevaid suundumusi vaadates nende kallal hurjutama ja  moraliseerima.
Nagu ütleb universaalesindaja A. H. Tammsaare, et kõige  vähem on selles süüdi noorsugu ise: pole ju nemad teinud neid olusid,  millesse nad sünnivad ja mis neid vormivad (vt «Meie noorsoo arengust»,  KT nr 17).
Ega lapsed ise roni linnakorterisse kuvarivalgusesse, kus ei  saagi areneda ei lihased ega asised oskused.

Sellisel kõikehõlmaval «gümnaasiumi 13. aastal» oleks väga palju voorusi.
Loetleksin siin oletamisi mõned.

1. Ajateenistuse nõrgaks kohaks on peetud seda, et on liiga palju  võimalusi sellest kohustusest kõrvale hoida.
Kui elumalevast kellelgi  pääsu pole, kaob mõte ka kõlbmatust simuleerida.
Sobiv koht leitaks  maksimaalselt kõigile, puuetega inimestele, rasedatele, väikelastega  inimestele jne.

2. Noored ei kaoks pärast koolikohustuse lõppu joonelt välismaale,  olgu seiklema või õppima, vaid kasvataksid aastakese juuri ja  nuusutaksid kodumaa metsasid ja rabasid (ehk isegi paarduksid... ). 3. Elumaleva rühmad komplekteeritaks segarahvuslikult: nõnda  integreerutaks ja kümmeldaks keeles, vennastutaks ühistes katsumustes ja  saadaks mõningast isamaalist kasvatust selle sõna parimas tähenduses.

4. Eelneva elu materiaalne tase elumalevasse ei ulatuks.
See  tähendab, et integratsioon toimuks ka sotsiaalsete kihtide vahel, peale  keelekümbluse oleks see ka klassikümblus.

5. Elumalev oleks rangelt tubaka-, alkoholi- ja narkootikumidevaba  ning juurutaks positiivseid sõltuvusi (nt sport, eneseharimine).
Nagu  üks mu sõjaväeringkonnas töötav tuttav ütles: enamikule siit  läbikäinutele on see nende elu kõige tervislikum aasta.
Noored saaksid  aimu elust ilma meelemürkideta ja ennasthävitava elustiilita.
Küllap  paljud jääksidki suitsupriiks jne.

6. Selline põrutav ja traumeeriv kogemus (vt punkt 5), iseäranis sel  juhul, kui piirata osaliselt juurdepääs internetile (meedia muidugi  jääks), mõjuks tugevalt ühteliitva initsiatsiooniriitusena, nõnda, et  elumaleva läbi teinud inimesed saaksid põhjendatud üleolekuga vaadata  nende peale, kes kelgivad, et nad «septembris ei joo».

7. Noortele inimestele oleks niiviisi organiseeritud minimaalnegi  praktikakogemus, kena linnuke CVs.
Ja mis väga oluline - tööharjumuse  alge, praktilised oskused, koostöökogemus.

8. Elumalev võiks toimida elureipust süstiva impulsina nn neet’idele  (akronüüm ingliskeelsest vastest sõnadele «ei käi tööl, koolis ega  koolitustel»), noortele, kes näevad tulevikku päris lootusetuna  (elumalev hõlmaks ka tänavalapsi ning oma sektsioon võiks olla ka  narkomaanidel jms kontingendil, mis ilma rehabilitatsioonita on  ühiskonnale väga suureks koormaks).

9. Lapsevanemad saavad võsukese materiaalsest toetamisest aastakesegi  puhata, kui mitte päris vabaks.
Teevad endal hambad korda ja siis  sisetarbivad nii, et koduturg ragiseb.

10.
Õigused, mis saab kodanik praegu 18-aastaseks saamisega, saadaks  elumaleva lõpus (juhilubade tegemine võiks olla üks elumaleva osagi).

Ka poliitikutel pole vaja ülemäära karta, et kaotavad elumaleva  planeerimisega hääli.
Need, keda see seadus vahetuimalt puudutab, on  veel hääleõiguseta (pealegi, see ei ole mingi õuduste aasta, vaid ka  tore seiklus ja telklaager).
Ja vanemad inimesed on ehk pigem poolt, et  noortele kuluks ära üks aasta distsiplineerivamat keskkonda ja  selgrookasvatust.
Pealegi, tuleviku pensionärid ei vaja lihtsalt  järgmist, emigreerumisaldist põlvkonda, vaid põlvkonda, kes suudab  riigisüsteemi püsti hoida (kari neetʼisid on ainult koormaks ja  toidukonkurentideks sotsiaalsüsteemis).

Kuna rahvastik on kahanenud juba mõnda aega kindlalt edasi!
, siis on  ehk ka olemasolevatel sõjaväekasarmutel vaba ruumi küllaga, eriti  arvestades seda, et viimati tunnistati kasarmukõlbulikuks alla  neljakümne protsendi meestest (vt PM 9. VI  «Noorte meeste vilets tervis  sunnib kutsealuste tervisenõudeid leevendama»).

Kulusid hoiaks kokku ka see, et enda ülalpidamisega kõige laiemas  mõttes  tegeleks elumalevlased võimalikult palju ise (puulõhkumisest ja  hooneehitusest toidu kasvatamise ja valmistamiseni).

Samuti tasuks teha koostööd mitmete organisatsioonidega, kohe  kindlasti Kaitseliiduga, aga miks ka mitte mõne ökokogukonnaga.
Ehk  võtaks näiteks Lilleoru küla mõne eriti hapra introverdi oma juhendamise  alla.
Kellele aga sõjavägi liiga pehmoks jääb, saadetaks Priit  Pulleritsu juhendatavasse erilaagrisse.


Riigi kinnisvaraga on tõepoolest probleeme, paanikaks aga siiski  põhjust pole.
Esiteks ei vaja riigi kinnisvara inventeerimist (vara  loendamist ja arvele võtmist), vaid andmete korrastamist ja täiendamist.

Sellega tegeletakse pidevalt.
Inventuur viidi läbi 2008-2009, peale  seda on tehtud väga palju tööd andmete korrastamisega, töö jätkub  lähiaastatel.

Me ei arva, et riigi hoonete andmed oleksid halvemas korras kui  teistel omanikel, aga suur osa suure portfelli juhtimiseks vajalikust  infost on veel puudu või on erinevates andmebaasides.
Suurim mure on  seisukorra, kulu ja kasutuse andmetega.
Praegu peetakse riigi  kinnisvararegistris arvestust varade ja lepingute kohta, riigi  raamatupidamises tehtud kulude ja väärtuse kohta, kuid vara seisukorra  ning investeeringu- ja remondivajaduse kohta riigil tervikülevaade  puudub.
RKAS-ile üle antud varadel jookseb tervikpilt kokku, see oli ka  üks tsentraliseerimise põhjus.

Rahandusministeerium hoiab pidevalt riigivaral silma peal.
2015. aasta kevadeks valmib järjekordne riigi kinnisvara koondaruanne, lisaks  on viimastel aastatel läbi viinud mitmeid süvaanalüüse riigi  kinnisvarareformi elluviimise eesmärgil, mh näiteks rahastamismudelite  analüüs ja  RKASiga sõlmitud rendilepingute rendimaksete analüüs.
Meil  on hea meel, et sama teeb ka riigikontroll.

Igasugustes võrdlustes on väga oluline, et analüüsis minnakse süvitsi  ja võrreldakse «õunu õuntega», mitte «apelsinidega», mis võib anda  moonutatud pildi.
Riigikontrolli ehmatanud kuni kümnekordne kulude kasv  peale RKASile üle andmist tuleneb eelkõige kulustruktuuri muutusest.
Riigiasutuste hoonetel käsitletakse kinnisvarakuludena vaid jooksvate  tarbimisteenuste kulusid (elekter, küte, vesi, kanalisatsioon), milleks  deklareeriti aastal 2012 RKASile üle antud hoonetel 1 €/m²/kuus, mis ei  kata kaugeltki kõiki vajadusi.

Üürimudelile üle minnes lisanduvad üür (sisuliselt kapitali- ehk  tehtud investeeringu kulu) ning tasu halduse, hoolduse, heakorra jt  teenuste eest, mida riigiasutus tegi enne oma personaliga või mis jäeti  üldse tegemata.
Lisatakse remondikomponent, et vara kvaliteeti hoida  ning uute investeeringute puhul täiendav kapitalikomponent.
Lisandub ka  käibemaks, mis tuleb ringiga riigile tagasi.
Selline raha ühest taskust  teise liigutamine teenib suuresti avaliku sektori läbipaistvuse  eesmärki.

Üürimudelile üleminekuga tulevad kulud välja, see ei tähenda aga, et  üürimudel oleks kallim.
Ei ole olulist vahet, millise mudeli alusel  rahastamine toimub, küll aga annab keskne juhtimine võimaluse  pinnakasutust suures pildis analüüsida, optimeerimise arvel säästa  ja  saavutada mastaabiefekti.

Näiteks koondas maksu- ja tolliamet paar aastat tagasi oma töötajad  uude hoonesse ja vähendas pinnakasutust kolmandiku võrra.
Kulude  vähenemist ei toimunud, sest uus on kallim kui vana, kuid uues majas on  väiksemad ülalpidamiskulud, sh energiakulud.
Võimalik oleks optimeerida  ka riigiasutuste üleselt, seda saab teha vaid keskselt.
Headeks näiteks  on RKASi juhitavad ministeeriumite ühishoone ning Rapla ja Pärnu  riigimajade projektid.
  Üldpõhimõte on, et kui turul on konkurents, siis tuleb seda kasutada.

Näiteks on võimalik ja mõistlik sisse osta ehitus- ja arendus ning suur  osa korrashoiuteenustest.
Turult üürimine on mõistlik, kui pakkumine on  olemas ja hind soodsam kui ise ehitamine, nt büroodel.

Ühiselamutel peaks analüüsima võimalusi neid koostöös erasektoriga  keskselt opereerida.
Hoonetel, kus üüriturg puudub, on võimalik teha  muus vormis koostööd.
Neid võimalusi oleme praegu analüüsimas ja  kevadises koondaruandes esitame ettepanekud valitsusele.

Mittevajalike hoonete ükshaaval mahamüümist ei ole kavandatud.
Eesmärk on enne müüki vara väärtustada, et riik omanikuna saaks  kõrgeimat tulu.
Riik on siin vigadest õppinud, kuid arenguruumi veel on,  näiteks varade müügistrateegias ning laiemalt üleriigilises koostöös.


Vastukaja sotside poolt avalikkuse hoiakute kontrollimiseks õhku  paisatud ideele riiklike üürikorterite ehitamisest on leigevõitu.
Idee  tundub ka selle propageerijatele pisut segane olevat.
Minister (Postimees, 17.4. 2014) räägib üürikorterist kui  regionaalpoliitika osast, abilinnapea (Tartu Postimees, 15.9. 2014)  samast asjast kui sotsiaalhoolekannet toetavast tegurist.
Segase seisu  tõttu ei ole ainus üürisektori probleemidesse süüvinud poliitiline jõud,  Keskerakond, viitsinud oma seisukohti välja öelda.

Et piiritleda, kellele on üürielamuid vaja, heidame pilgu 2011. aasta  rahvaloenduse tulemustele.
657 000 eluruumist Eestis oli 93 000  püsielaniketa.
11 000 asustus on teadmata (rahvaloendajad ei tabanud  nendes elanikke).

See on kokku 16 % meie eluruumidest.
Potentsiaalne reserv, millest  osa saaks kasutada üürielamispinnana.
Kui jätkuks üürnikke, keda omanik  usaldab.
Üürisektor on Eestis tegelikult märksa suurem, kui jooksev statistika  laseb välja paista.
Rusikareegli järgi on Eesti eluruumidest 4%  avalikud ja 4% eraomandis üürikorterid.

Sama info saame rahvaloendusest.
8% loendatutest teatas, et nende  eluruumi kasutamise alus on üürisuhe.
9% väitel pole tegu ei omandi ega  üürisuhtega.
Üldjuhul on tegu sugulaste, sõprade või tuttavate vahelise  usaldussuhtega, mille puhul korteri kasutaja tasub ainult  kommunaalkulud.
Või kokkulepetega, mille puhul osutatakse omanikule  teenuseid (hooldus, eluruumi remont vms).
Kas neid kokkuleppeid  käsitleda üürisuhtena, on maitse küsimus.

Fakt ise räägib inimeste mobiilsusest, vajadusest omada elamiskohta  seal, kus pole perekonda, seal, kus nad ei soovi või ei suuda kinnisvara  muretseda vms.
Muidugi räägib see ka elamispinna omanike huvidest.
Nimelt ei usalda nad turu pakutavaid üürnikke.
Kui usaldusväärne üürnik  on olemas, siis loomulikult võetakse üürnik.
Kui mitte, siis pigem  tuttav.
Üürita.

Üks poliitikutel hästi kätte õpitud vastuargument soovimatu algatuse  blokeerimiseks on viitamine probleemi uurimise vajadusele.
Tuleb  nõustuda, et peale omandireformi lõppu ei ole elamumajanduse kui  majandusvaldkonna analüüsimisse ülemäära panustatud.
Rohkem on  tähelepanu pööratud eluasemele kui sotsiaalsele nähtusele.

2006. aastal tehtud sotsiaalministeeriumi uuring näitas, et kõige  pakilisemate sotsiaalprobleemide lahendamiseks peaks  munitsipaaleluruumide arv olema 1,4-1,5 korda faktilisest arvust suurem.

Seega mitte 4%, vaid 6%.
See on kompetentselt piiritletud vajadus, mis  ei nõua lisauurimist.
Nii palju kui minul on infot, on Brüsseli arvetel sotsiaaleluruumide  ehituseks sobilik raha täiesti olemas.
Raha sihtotstarbeks on vaesuse  vähendamine, mitteinstitutsionaalse hoolduse arendamine jms.
Paraku,  kuna meie poliitikud sellisest nähtusest nagu vaesus eriti rääkida ei  taha, jääb see arve ilmselt lahti muukimata.

Teisalt on meie rehepapid nii võimekad, et välistatud poleks  kogukonnahoolduseks määratud rahale ligi pääsemine.
Seda ei soovita aga  kasutada korterite, vaid hoopis hooldekodude ehitamiseks.

Eelmises lõigus oli osaline vastus küsimusele, kes vajavad avalikke  eluruume.
Kus neid vajatakse.
Meeldib see regionaalpoliitika  eestvõitlejatele või mitte, kuid eelkõige vajatakse neid Tallinnas.
Kui  lakkab Tallinna areng, siis peame unustama mitte loosungi Euroopa viie,  vaid loosungi viieteistkümne edukama riigi hulka pürgimisest.

Tallinn võistleb edu nimel Helsingiga ja tööjõu mobiilsust toetav  lihtsaim mehhanism on üürielamispind.
Üürikortereid on Helsingis mitu  korda rohkem kui Tallinnas.
Vähesed eestlased teavad briti majandusprofessorit Andrew Oswaldi.
Aga küllap mõni meist mäletab aastatetagust valimisloosungit «Õnn ei ole  rahas».
See on Oswaldi ühe hästi tuntud uurimuse pealkiri.

Britt on tõestanud, et nendes piirkondades, kus üürielamufondi osa on  suurem, on töötus väiksem.
Ja vastupidi, suurema omanikuasustusega  piirkondades on see suurem.
Sest tööjõud on vähem mobiilne.
Tallinn  vajab tavalisi üürikortereid rohkemgi kui sotsiaaleluruume: marsruudile  Misso-Tallinn-Helsingi-Rovaniemi pileti ostnud tavalise tööjõu  rändeahela katkilõikamiseks.

Loomulikult ei pea avalik sektor olema üürikorterite omanik.
Eraehituses kahtlejad väidavad, et seadused on kaldu üürniku poole,  turul toimetavad puuküürnikud.
Pole lootustki, et arendajatel tekiks  huvi üürimajade ehitamise vastu.

Mõtleme pisut.
Ega võlglasi ja muid toredaid subjekte jagu ainult  üürnike hulka.
Arvuliselt palju rohkem on neid korteriomanike seas.
Kahjuks pole kohtute statistika avalik ja ma ei tea nõuete hulka, mida  ühistud on esitanud võlglastest korteriomanikele.
Sisetunne ütleb, et  tegu pole mitte sadade, vaid pigem tuhandete juhtumitega.

Meist lääne pool rakendatakse juba aastaid põhimõtet, mis vabas tõlkes kõlab «üürituru sotsialiseerimine».

Eraomanikuga sõlmib rendilepingu omavalitsus või mittetulundusühing.
Ja annab siis eluruumi allrendi korras isikule, kes vabalt turult  korterit ei leia.
Vahelüli tagab üüri laekumise, lõhutu remondi jms.
See  teeb sotsiaalse kontingendi teatud eraomanikele talutavaks.
Eluruumid,  mis oleks seisnud tühjana, tulevad niimoodi kasutusse.
Probleemiks on  muidugi see, et meil ei pea mõned kodanikud ka omavalitsust nii  usaldusväärseks partneriks, kellega tehinguid teha.

Allakirjutanu peab üürikorterite arvu kasvu otstarbekaks.
Kuid  kahtleb riikliku elamuehituse idee teostumises.
Siiski tuleb asjade  käigul silm peal hoida.
Selleks, et ei ehitataks ainult vaestele  elamiseks mõeldud sotsialistlikke getosid.
Mõni lugeja võibolla mäletab Minoru Yamasaki nime.
Ta on 11. septembril 2001 rünnaku alla sattunud New Yorgi kaksiktornide arhitekt.
Kuid see ei ole tema ainus töö, mis nüüdseks maa pealt kadunud.

Tema esimene suurem projekt, 1954.-1956. aastal valminud Pruitt-Igoe  elamukompleks St.
Louisis Missouris, leidis 1970. aastate alguses  minööri käe läbi lõpu.
Lõhkeaine pühkis 33 korruselamut, 2870 riiklikku  üürikorterit sõna otseses mõttes maa pealt.

Ühiskond ei saanud hakkama sealsete elanike ja nende kuhjuvate sotsiaalprobleemidega.

Mõni rahvamees võib rääkida veenvana tunduvat juttu sotsiaalkorterite  ühte asumisse koondamise otstarbekusest ja saadavast kinnisvara  haldamise efektist.
Sotsiaaltöötajad, naised, peavad sellises olukorras  lumepallina kasvavat sotsiaalprobleemide pundart harutama.
Ja enamasti  on tulemuseks mitte õnnestumine, vaid ebaõnnestumine.
Olen veendunud, et  nad väärivad paremat ja sellistest lahendustest peame kindlasti  hoiduma.


Kuna on ilmunud palju artikleid venekeelse telekanali loomisest ja  vajalikkusest, siis püüan ka ise sõna sekka öelda.
Kaldun arvama, et  seda uut kanalit pole üldse mõttekas avada, sest siin elavat vähemust  huvitavad Eesti asjad vähe ja uue kanali avamisega muutub väga vähe.
Olen 50 aastat töötanud kollektiivis, kus enamuses on vene keelt  rääkivad seltsimehed, ning seetõttu ka tean, mis ja kuidas.
Praegu on  riik selleks otstarbeks eraldanud 2,5 miljonit ja teist sama palju läheb  kindlasti veel, pluss ülalpidamiskulud.
Arvan, et riik peaks hakkama  õpetama tasuta eesti keelt ning siis saaksime poole odavamalt hakkama.
Osates eesti keelt, saab iga kodanik valida, millist kanalit või saadet  ta vaadata soovib - kas põletavamaid päevaprobleeme või arutelusaateid.

Paar sõna ka ajakirjanik Irina Kablukova artikli «Kolmandale katsele» (PM 04.
12.
2014) kohta.

Väga imelik mekk jäi manu järgmisest loetud fraasist «on teise keele  pidev kuulamine mulle väsitav».
Aga mulle ja väga paljudele teistele,  kes päevast päeva peavad kuulama võõrast keelt enda ümber?
Kõrvus kumab  ikka veel minu sõbra kuuldud kahe daami anekdoodimaiguline vestlus  Leningradi rongis: «Jaa, Eestis on muidu hea elada, ainult eestlasi on  palju.
» Lõpetuseks: kõik keelt õppima, kes veel ei valda, ning siis saavad ka paljud probleemid endale lahenduse.
Jõudu tööle!


Lõppev aasta on paljude ümmarguste ajalooliste tähtpäevade aasta, nii  heas kui halvas mõttes.
Euroopa pühitses 25 aasta möödumist oma ajaloo annus mirabilis’est  1989.
Siis langes Berliini müür; siis korraldati Poolas kommunistliku  maailma esimesed peaaegu demokraatlikud valimised, mille kaotasid  kommunistid, ehkki kõik oli kallutatud nende kasuks.
Tšehhimaal toimus  Sametrevolutsioon ning meie vabaduspüüdlust väljendas Balti kett.

Kuid vähem oluline ei ole see, et augusti lõpus möödus 20 aastat Vene  vägede lõplikust lahkumisest meie riigi pinnalt.
Seda ei olnud kerge  saavutada; selle võidu tähtsust ei osatud Eestis tol ajal piisavalt  hinnata.
Praegu näeme, et nendes riikides, kust Vene väed tollal ei  lahkunud, on nad tänini sees.
Moldovas, Gruusias, Armeenias ja muidugi  ka Ukrainas.

Lõppeval aastal möödus ka 75 aastat Molotov-Ribbentropi paktist ning  100 aastat esimese ilmasõja algusest.
Paari nädala eest, 1. detsembril,  täitus 90 aastat 1924. aasta riigipöörde katsest, mida võiks tagasi  vaadates ja tänaseid asjaolusid arvestades nimetada hübriidsõja katseks.

Neidki sündmusi on olnud põhjust meenutada -  paraku mitte ainult  kergendustundega, et need ajad on lõplikult möödas.

Maailmakord, mis 1989. aastal kokku varisema hakkas, püsis enne seda  üpris staatilisena pool sajandit.
Kogu selle aja oli maailm vähemalt  meie toonasest vaatevinklist kahepooluseline: ühel pool, peamiselt  läänes, olid turumajanduslikud liberaalsed demokraatiad, ning teisel  pool, valdavalt idas, neile vastanduvad autokraatsed kollektiivomandiga  riigid ehk kommunistlik blokk.
Tõsi, suurem osa maailmast oli liiga  vaene, et ühte või teise leeri kuuluda, mistõttu tekkis mõiste «kolmas  maailm» - termin, mida enam eriti ei kasutata.

Kui see lihtsakoeline jaotus kokku varises, arvasime ja uskusime, et  kommunistliku maailma esimesed pooldemokraatlikud valimised tähistavadki  järjekordset verstaposti pöördumatul teel vabaduse poole.
1989. aastal  avaldas Francis Fukuyama, tollane Ameerika Ühendriikide  riigidepartemangu poliitika planeerimise töörühma liige, ühe 20. sajandi  lõpus maailmas enim poleemikat tekitanud essee «Ajaloo lõpp», millest  hiljem sai samanimeline raamat.
Fukuyama väitis, et liberaalse  demokraatia ja autoritaarse kommunismi ideoloogiline vägikaikavedu on  läbi ning liberaalne demokraatia on võitnud.

Märgakem: Fukuyama ei öelnud, et liberaalne demokraatia kui  ühiskonnakord on maailmas lõplikult võitnud või et kõik riigid on selle  omaks võtnud.
Fukuyama peamine sõnum oli, et ideede võitlus on läbi ja  et keegi ei saa enam väita, nagu oleks autoritaarne režiim etem  ühiskonnakord kui demokraatia.
Ta kirjutas seda olukorras, kus sündmused  näitasid, et inimesed ei tahtnud enam elada autoritaarses korras - mida  me näeme tänini.

Paraku osutus see lootus ennatlikuks.

Viimase üheksa kuu jooksul oleme liigagi tihti kuulnud, et hoopis  liberaalse demokraatia aeg on läbi.
Eriti murettekitav on see, et me ei  kuule seda ainult meie idanaabrilt.
See nägemus kogub populaarsust ka  Euroopa riikides.

Kui Nõukogude Liit kokku varises, võtsime sedagi tõestusena Fukuyama  hegelliku ajalookäsituse õigsusest ja demokraatia paratamatust võidust.
Mõnda aega tunduski tõepoolest, et me liigume selles suunas.
Meil  Eestis, nagu ka teistes kommunismi alt pääsenud riikides, kes on täna  Euroopa Liidus ja NATOs, tuli demokraatia taasloomine päris hästi välja.

Ent samas, tunnistagem: vastu tollaseid ootusi, Euroopa ei ole täna  ühtne ja vaba.
Kahjuks on viimase aasta jooksul naasnud 20. sajandi  ilmingud, mille koht pidanuks ammu olema sügaval ajaloo prügikastis.
Mitte ainult aastast 1989.
Räägin ka ilminguist, millest oleksime  pidanud lõplikult lahti saama juba 1945. aasta 8. mail.

Käesoleval aastal oleme näinud taas, esimest korda Euroopas pärast  1945. aastat, territooriumite annekteerimist ja piiride vägivaldset  nihutamist.
Ja ehkki Fukuyama arvas teisiti, näeme tagasi tulemas ka  ideoloogilist võitlust.

Kommunismi asemel asetab täna end liberaalse demokraatiaga vastamisi  uuskonservatiivne marurahvuslus, milles usuline fundamentalism sulandub  autoritaarsuse imetlusega ja imperialistlike hoiakutega.
Teisisõnu, tegu  on tänapäevase versiooniga tsaar Nikolai I vene identiteedi  kolmetahulisest määratlusest - ortodoksi usk, «narodnost» ja  autokraatia.

Küsitluste järgi toetab praegu 80 protsenti venelastest Krimmi annekteerimist sõjalise agressiooni teel.
Krimmi territooriumi Anschluss’i  õigustati sealsete rahvuskaaslaste olemasoluga - kasutan Anschluss’i  mõistet teadlikult, sest tegu on sarnase protsessiga, ja sama  õigustusega, mida nägime aastal 1938.

Laia toetust saavad ka antiliberaalsed rünnakud lääne «dekadentliku  kõikelubavuse» vastu, olgu selleks sõnavabadus, naiste iseseisvus või  vaba elukaaslase valik.
Tähendab, et Lääne lipulaev liberaalne  demokraatia - mõtlen siin vabadele valimistele, õigusriigile ja  inimõigustele toetuvat riigikorda, mis on ka Eesti omariikluse aluseks -  on mõnel pool ideede võitluses autoritarismile alla jäänud.

Omamoodi on see uus, kultuurilistele erinevustele ja niinimetet  traditsioonilistele väärtustele rõhuv ideoloogia demokraatiale ohtlikum  kui seda oli kommunistlik ideoloogia - sest kui kommunismi üle 1980ndate  aastate lõpuks pigem naerdi, nii siin- kui sealpool raudset eesriiet,  siis marurahvuslus ja uustraditsionalism evib tunduvalt laiemat  mõjujõudu, nii Venemaal kui ka vabas maailmas.

Paraku pole suudetud ära hoida isegi tõelise fašismi taaselustumist.
Tõsi, seda terminit kasutatakse liiga kergekäeliselt mille kohta tahes.
Aga vaadake näiteks videot tänavu 8. augustil Sevastopolis toimunud  niinimetatud moto-show’st - see on YouTube’is üleval -, et mõista, mida  ma silmas pean.
See on tõeline Gesamtkunstwerk, mille kõrval  Leni Riefenstahli «Tahte triumf» mõjub lausa heatahtliku linateosena.
Seal on ühendatud haakristikujuline ballett, hip-hop, rock,  mootorratturite jõugud, tõrvikud ja tankid laval, ning selle kõige  taustal kõlab sõnaline üleskutse ukrainlaste verd valada.

Sealjures väärib märkimist: kui anti-liberaalsed meeleolud tõstavad  taas pead mitte ainult Venemaal, vaid ka Lääne-Euroopas, mida oleme  harjunud pidama liberaalse demokraatia kantsiks, siis Ukrainas, mida  idanaabri propaganda fašistlikuks püüab tembeldada, kogusid kaks  neofašistlikku kandidaati läinudkevadistel presidendivalimistel kumbki  umbes ühe protsendi häältest.

Lääne-Euroopas aga, samal ajal toimunud Euroopa Parlamendi  valimistel, olid paremäärmuslikud erakonnad mõnel pool isegi kõige  populaarsemate seas.

Samas on need just Prantsusmaa Rahvusrinde, Briti Rahvuspartei,  Hollandi Vabaduspartei, Kreeka Kuldse Koidiku ja Ungari Jobbiku taolised  paremäärmuslikud, euroopavastased, ksenofoobsed parteid, kes toetavad  praegu Kremli aktsioone.
Just nende esindajad käisid vaatlemas Krimmis  toimunud niinimetatud referendumit.
Just nemad korraldavad koos Kremli  ideoloogidega «rahvusvahelisi konverentse»; just nende liikmetest loodi  kahtlane organisatsioon ASCE, mis OSCE’d jäljendades, koguni sama  tüpograafiat ja sümboolikat kasutades, esitas niinimetet valimiste  niinimetet vaatlemist niinimetet Luhanski ja Donetski «vabariikides».
Lisaks paremäärmuslastele olid seal ka vasakäärmuslaste esindajad, nagu  näiteks Syriza ja Die Linke.
Nii et me näeme, et matkides Lääne  tõsiseltvõetavaid organisatsioone püütakse sooritada asju, mis ei ole  kuidagi kooskõlas Lääne kommete ja reeglitega.
Miks siis on ägedalt antiliberaalsed mõttevoolud eriti meist ida pool  nii tugevat toetust kogunud?
Miks on liberaalse demokraatia ideaalid  isegi Euroopa südames kahtluse alla seatud?
Miks tundub maailm täna  ebakindlam kui isegi külma sõja ajal, mil kehtisid vähemalt mingid  kokkulepitud rahvusvahelise käitumise reeglid ning teisi riike ei  ähvardatud tuumarelvadega?

Osa vastusest leiame ühes teises, samuti rahvusvaheliselt populaarses  essees, mis ilmus neli aastat pärast Fukuyama oma - Samuel Huntingtoni  «Tsivilisatsioonide kokkupõrge».
Huntington leidis, et tulevased  konfliktid puhkevad kultuuride ja tsivilisatsioonide vahel.

Seda paistsid kinnitavat 11. septembri terrorirünnakud, mida innustas  usule tuginev protest kogu modernse kultuuri vastu.
Reaalsed rünnakud  New Yorgis, Washingtonis, Madridis, Londonis ja Mumbais olid tõepoolest  rünnakud lääneliku väärtusmaailma vastu.
Rünnati mitte lihtsalt  sümboolseid ehitusi, vaid ühtlasi vabasid valimisi, meeste ja naiste  võrdsust, kiriku ja riigi lahusust, seaduste ülimust jumala ees.
Need  ründajad, kes oma usule toetudes vastandusid läänelikule kultuurile, on  ise suurimad huntingtoonlased.
Nagu ka autoritaarsed riigijuhid, kes  määratlevad oma väärtusmaailma üha jõulisemalt vastandudes  «dekadentlikele» demokraatlikele väärtustele.
Kui Euroopas usuti, et natsismi purustamine ja kommunismi  kokkuvarisemine eelmisel sajandil kindlustasid liberaalse demokraatia  lõpliku ülimuse, siis loodeti ühtlasi  et demokraatia võidab ka  Venemaal.
Nüüd näeme, et see lootus oli vale.

2014. aastal on rahvusvahelise suhtluse reeglid, ühised kokkulepped,  mida isegi külma sõja ajal üldjoontes järgiti, põrmustet.
Sest ühe riigi  juhid otsustasid, et nende kohta need reeglid enam ei kehti.

Kõik senise julgeolekukorra aluseks olnud rahvusvahelised lepped on  mõne osapoole tegevusega sisuliselt kehtetuks muudetud.
Alates ÜRO  põhikirjast 1945. aastast, mis keelustab agressiooni ning sätestab, et  liikmesriigid peavad hoiduma rahvusvahelistes suhetes jõuga  ähvardamisest ja jõu kasutamisest ühegi riigi territoriaalse  terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu.

Järgmine, nüüd mitte enam maailma, vaid Euroopa julgeoleku nurgakivi,  mida on räigelt rikutud, on 1975. aasta Helsingi lõppakt.
Selles  lubasid riigid üle Atlandi, Vancouverist Vladivostokini, mitte kasutada  piiride muutmiseks jõudu, mitte vaidlustada ühegi riigi poliitilist  sõltumatust.
Sellele kirjutas muuhulgas alla Leonid Brežnev, ja Venemaa  on kuulutanud end N. Liidu õigusjärglaseks, kõigi selle juurde käivate  kohustustega.
Helsingi lõppaktis lubasid osapooled pidada üksteise piire  puutumatuks ning hoiduda üksteise territooriumite sõjalisest  okupeerimisest; seal lepiti kokku, et territooriumi okupeerimist ega  omandamist ei peeta õiguspäraseks, seda ei tunnustata ealeski.

1990. aastal võeti Pariisis vastu CSCE uue Euroopa harta, milles  tollased allakirjutajad, teiste hulgas taas Venemaa õiguseellane NSVL,  lubasid vastastikku «täielikult tunnustada riikide vabadust valida oma  julgeolekukorraldus».

Ja ometi õigustati juba aastal 2008 Gruusia sõda sellega, et Gruusia  tahab astuda NATOsse.
Ja nüüd õigustatakse Ukraina ründamist ainuüksi  nende sooviga sõlmida ELiga assotsiatsioonilepe!
Meenutagem - Eesti  sõlmis Euroopa Liiduga assotsiatsioonileppe 1995. aastal, peaaegu kümme  aastat enne Euroopa Liiduga liitumist - sellega võetakse kohustus  järgida Euroopa Liidu reegleid, kuid sisuliselt ei tähendanud see meile  palju enamat kui paremate tingimustega kaubandusleping Euroopaga ning  õpilaste ja õpetajate osalust vahetusprogrammides.
Kindlasti pole see  kuidagi seotud julgeolekukorraldusega.
Ja siiski sobib  Assotsiatsioonileping ettekäändeks agressioonile, ehkki veel 2004. aastal teatas president Putin, et Ukraina ei tohiks astuda NATOsse, aga  Euroopa Liidu likmeks astumise vastu pole Venemaal midagi.
Tähendab,  nõudmised idast eskaleeruvad kõigile neile, kes ei suutnud aastaks 2004  Euroopa Liidu ja NATO sirmi alla joosta.

Veel üks väga oluline leping, mida on rikutud, on 1994. aasta  Budapesti memorandum, milles Venemaa, Suurbritannia ja USA lubasid  tagada Ukraina piiride puutumatuse ehk territoriaalse terviklikkuse  vastutasuks selle eest, et Ukraina loobus oma tuumarelvadest.
Ukraina  oli teatavasti maailma suuruselt kolmanda tuuma-arsenaliga riik, pärast  Venemaad ja USA-d.
Kes on enam nõus pärast 2014. aastat tuumarelvadest  loobuma?
Just selle kokkuleppe rikkumisel on eriti kaugeleulatuvad  tagajärjed.
Kui heita pilk Euroopa senise julgeolekukorralduse filosoofilisele  taustale, siis kõik lepingud, millele ülal viitasin, on sõlmitud  Immanuel Kanti essee «Igavene rahu» (1795) vaimus.

Nii Euroopa Liit kui ka NATO toetuvad intellektuaalselt selles essees  väljendatud aatele.
Kant uskus seda, mis kakssada aastat hiljem on me  keskne välispoliitiline mantra: vabariigid - tänapäeva mõistes siis  demokraatlikud õigusriigid -, mis moodustavad föderatsiooni, ei pea  üksteisega sõda.
Euroopa Liit on alates oma algusest 1951. aasta Söe- ja  Teraseühendusena tõestanud Kanti mõtlemise õigsust.
Sellele toetub ka  NATO.
Milles me aga eksisime, oli usk, nagu kujutaksid kõik mainitud  lepingud endast kantilikku föderatsiooni.
Nii see kahjuks ei ole.

Demokraatlikud riigid ei ole paraku suutnud lahendada küsimust, mida  teha riikidega, mis ei kuulu demokraatlike õigusriikide hulka, kui  nendega sõlmitakse lepinguid.
Oleme oma naiivsuses lootnud, et ka  nendega võib lepinguid sõlmida - see oli vist eksitus.

Niisiis, täna leiame end täiesti uues julgeolekukeskkonnas.
See ei  ole «uus külm sõda», sest külma sõja ajal mainitud kokkulepped kehtisid.

Külma sõja ajal ei ähvardatud kedagi tuumarelvadega, nagu seda tehakse  praegu, kergekäeliselt ja lahmivalt.
Pigem oleme täna tagasi ajas, mida  kirjeldas sadakond aastat enne Kanti elanud Thomas Hobbes.
Seisundis,  kus lepped ei kehti ja elu on «kõikide sõda kõikide vastu».

Selles radikaalselt uues olukorras on demokraatlik Lääs segaduses.
Oleme kehtestanud sanktsioone, kuid olukord eskaleerub üha.
Meil pole  üksmeelset lahendust, mida järgmiseks ette võtta.
Aga me peame aru  saama, et kui reeglid - Helsingi kokkulepe ja kõik teised lepingud -  enam ühe allakirjutanu jaoks ei kehti, siis on olukord muutunud meie  kõigi jaoks.

Oluline on mõista, et jutt ei ole ainult Ukrainast.
Käimasolev kriis  ei ole eriliselt Ida-Euroopa, «meie piirkonna» probleem.
Siin on küsimus  Venemaas, Venemaa suhtes Läänega ja läänelike, vaba ühiskonna  väärtustega.

Me ei saa enam tänapäeval rääkida «kaugest paigast, millest keegi  midagi ei tea», nagu tegi Briti peaminister Neville Chamberlain,  õigustades 1938. aastal Münchenis Tšehhoslovakkia tükeldamist.
Enam ei  tohiks keegi agressiooni selliste väidetega õigustada.
Me ei saa enam  nõustuda maailma jagamisega mõjupiirkondadeks.
Nagu öeldud, tähistasime  tänavu ka 75 aasta möödumist ühest suurest jagamisest, mille järelmeid  tunnetame tänase päevani.

Ometi paistab just see olevat üks praeguse agressiooni eesmärke.
Juba  kuus aastat tagasi, veidi enne Vene-Gruusia sõda aastal 2008 pani  Venemaa tollane president Medvedev ette uue «Euroopa Julgeoleku Lepingu»  sõlmimist, OSCE asemele.
Tollal lükati see läänes tagasi, sest see  oleks NATO ja Venemaa vahele jäänud riigid just nimelt mõjupiiridesse  jaganud, koos vetoõigusega selle üle, kes ühele või teisele poole võib  kuuluda.
On olemas oht, et midagi niisugust, näiteks «Helsingi 40»,  pakutakse välja tänase «uue reaalsuse» valguses.
Me ei tohi lasta end  selliste ettepanekutega libedale teele meelitada.

Et tegu on uue reaalsusega, tunnistas - võib-olla mõnevõrra  üllatavalt - Venemaa president Putin oma 24. oktoobril Valdai klubis  peetud kõnes.
Olen täiesti nõus tema väitega, et senine  julgeolekuarhitektuur on kokku kukkunud.
Aga meie tõlgendused selle  asjaolu põhjustest, ja meie järeldused, on väga erinevad.

Esiteks, Putin süüdistab maailmakorra kokkukukkumises Läänt - nagu  oleks see meie süü, et senised reeglid enam ei kehti.
Teiseks süüdistab  ta autoritaarsuse ja korruptsiooni vastaseid ülestõuse üle maailma -  Süürias, Liibüas, Ukrainas.
Seda kõike peab ta ameeriklaste sekkumise  tagajärjeks, justkui ei oleks kõnealustel inimestel endil mingit osa oma  otsustes.
Nagu poleks võimalik, et inimesed lihtsalt ei taha  autoritaarse ja korrumpeerunud võimu all elada, ja et nad näitavad seda  üheskoos, täiesti omal vabal tahtel välja.

Meie oma laulva revolutsiooni kogemusele toetudes teame, et selline  rahva vaba tahte osutus on võimalik.
Laulev revolutsioon ei olnud  ameeriklaste poolt mahitatud.
Me teame, et ka teistel rahvastel on oma  vaba tahe.
Ja ma väidan, et mitte diktaatorite vastased rahvaliikumised  pole senist maailmakorda paigast kõigutanud, vaid see, et üks riik eirab  lepinguid, millele ta ise on alla kirjutanud.
Seda hr.
Putin oma kõnes  ei maini.

Ma pole just suur psühhoanalüüsi austaja, kuid usun, et Sigmund  Freudil oli õigus, kui ta rääkis projektsioonist kui psühholoogilisest  kaitsemehhanismist - süüdista teisi selles, mida sa ise valesti teed.
Just sedasorti ilmingust on siin suuresti küsimus.
Samuti näeme viimase  aja propagandistlikus retoorikas väidetavaid analoogiaid lääneriikide  tegevusega, mida omakorda tuuakse tänase agressiooni õigustuseks.
Näiteks võrreldakse Krimmi Kosovoga - unustades, et Kosovo  iseseisvumisele eelnes Miloševići režiimi massiline vägivald sealsete  albaania elanike vastu.
Midagi niisugust ei toimunud Ukrainas, mitte  ligilähedaseltki - kuigi sellegi nimel pingutati, et näidata, nagu oleks  see toimunud, see kõik oli võltsing.
Samuti pole lääneriigid, kes  Kosovo iseseisvust toetasid, pürginud ühendama iseseisvunud piirkonda  enda territooriumiga.
Võtab aega, et isegi Albaania saab Euroopa Liitu,  saati siis Kosovo, mida pooled Euroopa Liidu liikmesriigid pole isegi  tunnustanud.

Jah, ka Lääne sõjalised sekkumised, näiteks Iraagis 2003 ja Liibüas  2011, on olnud mitmeti tõlgendatavad.
Nende operatsioonide õigustatuse  ja tulemuslikkuse üle on vaieldud, ja võibki vaielda.
Kuid vaieldamatult  on neile sekkumistele eelnenud tegelik massiline vägivald.
Ning ühelgi  neist juhtudest ei saa me kõnelda katsetest annekteerida teise riigi  territooriumi.

Lisaks demagoogilistele analoogiatele näeme idast tuleva uue jõulise  ideoloogia puhul tahtlikku kultuurilist vastandumist.
Näib, et eelpool  mainitud Huntingtoni teooriat kasutatakse mitte kui olukorra kirjeldust,  millena see oli mõeldud, vaid kui ettekirjutust, õpikuteksti, mida  järgida ja mille järgi tegelikkust vormida.

Panslavistlik uuskonservatism asetatakse vastamisi nõrgaks ja  dekadentlikuks tembeldatud liberaalse Lääne-Euroopa kultuuriga.
Ka meie  soovi dialoogi pidada ja vastu tulla, mida me ise peame küpsuse ja  tsiviliseerituse märgiks, nähakse sealtpoolt üheselt nõrkusena.
Sellise  kultuurilise vastandumise tulemusena tõlgendatakse «läänelikke» õigusi  ja vabadusi lihtsalt lääne kultuuri omadustena.
Kuidas peaksime siin, Eestis ja Euroopas laiemalt, olukorrale  reageerima?
Usun, et paanikaks ei ole põhjust.
Olukord on närviline,  seda aga ühtviisi kõigile.
Kindlasti ei tohiks me langeda ükskõiksusse  või anda järgi väljapressimistele.
Me ei tohiks leppida sellega, et  Krimm ongi läinud; me ei tohi leppida relvarahu nimel piirkondade  jagamisega või külmutatud konfliktide järjekordse tekkega.

Mulle teeb muret olukorraga harjumise tendents, mida ma võrdleksin  konna keetmisega.
Konn kõigusoojase loomana suudab oma temperatuuri  kohandada, kui vett kuumutatakse tasapisi.
Nii laseb ta end ära keeta,  sest ta ei tea, millal on temperatuur talle ohtlikult kuum.
Aga kui ta  kohe kuuma vette visataks, hüppaks ta sealt välja.

Me oleme veidi sarnases olukorras.
Euroopa ja maailma tähelepanu on  üha viimastel halbadel uudistel - Krimmi annekteerimine, siis  «humanitaarkonvoide» tungimine Ida-Ukrainasse, siis juba tankid,  vahepeal ühe reisilennuki allatulistamine.
Iga sammu jälgitakse  õudusega, aga eelmised õudused ununevad.
Protsess tervikuna jääb varju.
Vägivalla ja nõudmiste eskaleerumist ei märgata.

Ometi tuleb mõista, et kui mõni osa Euroopast ei ole vaba, siis ei  saa Euroopa ükski osa end päris turvaliselt tunda.
Juba nüüd  ähvardatakse NATOt, hirmutatakse ka Soomet ja Rootsit, rikkudes järjest  nende õhuruumi - selliseid jõudemonstratsioone on sel aastal olnud  võrreldes varasemaga mitmekordselt.

Kuigi neid on olnud varemgi.
Me mäletame Stockholmi pommitamise  harjutamist lihavõtete ajal möödunud aastal; selle aasta juunis tehti  Taanis Bornholmi saare kohal tuumapommidega lennuharjutusi, sel ajal kui  seal kogunes Taani kogu poliitiline eliit suviseks meie mõistes  arvamusfestivaliks, seal oli ka 90 000 kuulajat.
Kõik see on enneolematu  pärast külma sõja lõppemist.

Samal ajal on propagandaveskid käivitatud üha meisterlikumalt.
Idanaabri propaganda edastamiseks Läänes kasutatakse sadu miljoneid  dollareid.
Uue «postmodernistliku» maailmapildi raames kaotatakse  arusaam empiirilise tõe olemasolust.
Kui faktilise tõe kõrvale  asetatakse mitu erinevat valet - nagu seda tehti näiteks MH 17  allatulistamise asjaolude kohta - siis saab faktipõhisest infost  lihtsalt «üks arvamus» paljude seas.
Sellest «paljude tõdede» abil uue  tegelikkuse loomisest kirjutavad hästi Michael Weiss ja Peter  Pomerantsev oma äsja ilmunud raportis «The Menace of Unreality», vabas  tõlkes «ebatõeluse nuhtlus».
Nende kirjeldusest näeb, et tegemist ei ole  isegi ainult valgustusaja väärtuste vastase võitlusega, vaid me võime  juba rääkida ja Briti, või Shoti empiritsismi vastase võitlusega -  põhimõttel: see, mida näeme, ei olegi tõde.

Küsimusele, kas tegu on uue külma sõjaga, vastaksin siiski, et kui  otsime ajaloost võrreldavat ajajärku, siis leiame selle pigem külma sõja  eelsest ajast, 1946.
või 1947. aastast, mil lääneriigid murdsid samuti  pead, mida ette võtta, mis toimub - nagu meie praegu.
Tollal vaatas Lääs  nõutult, kuidas nende endine liitlane kukutas valitsusi  Tšehhoslovakkias, Ungaris ja Poolas.
See ajendas Briti vasakpoolse  välisministri Ernest Bevini pakkuma USAle välja idee luua NATO.

Praegu tunneme jälle, et oleme jõudnud uude ajajärku.
Mõned loodavad  ikka veel, et probleem kaob ise ära.
Et me võime kohe-kohe sanktsioonid  lõpetada ja igapäevase äri juurde tagasi pöörduda.
Lääneski on piisavalt  neid nõuandjaid, kes manitsevad meid leppima sellega, et Krimm ongi  läinud - nagu manitsesid mitmed Lääne nõuandjad, sealhulgas mõned me  hilisemad sõbrad, meid okupatsiooni aastatel - ning arvestama Venemaa  soovidega näiteks Ukraina ja Euroopa Liidu vahelistes suhetes.

Sisuliselt see tähendakski mõjupiiride taasloomist.

Meile on ka meelde tuletatud NATO-Venemaa aluslepingut aastast 1997,  mille kohaselt NATO olevat lubanud uutesse liikmesriikidesse püsivaid  väeüksusi mitte paigutada.
Sealjuures unustatakse, et see klausel käis  «praeguse ja ettenähtava julgeolekuolukorra» kohta - aga aastal 1997 ei  kuulunud ei tollase ega tollal ettenähtava julgeolekuolukorra hulka  sissetung teise riiki, territooriumi annekteerimine «kaasmaalaste»  olemasolule viidates ega piiride vägivaldne nihutamine.
Tänane olukord  on täiesti uus ja ettenägematu.

Seda enam on liitlassuhete hoidmine meile elutähtis.
«Konnakeetmist»  meenutades peaksime jääma oma väärtustele truuks, me ei tohi teha  järeleandmisi, sest just see kõigutab rahvusvahelist julgeolekut  pikaaegselt.

Meenutagem, et üks Bosnia sõja järgseid suuri võite seisnes selles,  et üksteise vastu sõdinud riigid kirjutasid alla CSCE Pariisi hartale,  nii oli võimalik tõmmata nad meie julgeolekuarhitektuuri osaks.
Mida aga  teha siis, kui mõned riigid otsustavad, et CSCE kokkulepped ei tähenda  enam midagi, et neid võibki rikkuda?
Kui üks riik saab niimoodi  karistamatult tegutseda, tahavad võib-olla ka mõned teised seda teha.
Just see  suurendab maailmas ebastabiilsust.

Tähendab, rahvusvahelise korra taastamine ei ole oluline ainult meile  - see on oluline kogu maailma edasise stabiilsuse ja rahu hoidmiseks.
Nii kaua kui praegune olukord kestab, on parim viis olukorraga  toimetulekuks rakendada Venemaa suhtes ohjelduspoliitikat, mida  rakendati N Liidu suhtes George Kennani algatusel.
Lääneriigid peavad ka  tõsiselt võtma omaenda korruptsioonivastaseid seadusi.
Ja sündmuste  eskaleerumist trotsides, jäägem oma lähtekohtadele kindlaks.
Kui  rahvusvaheliste lepingute asemele pakutakse mõjupiirkondi ja  «tsivilisatsioonide» elutsoone, siis saabki sellistest valgustusaja  väärtustest nagu inimõigused, demokraatia ja õigusriik, lihtsalt «Lääne  tsivilisatsiooni omapära», justkui oleks see klubiline harrastus, mida  meie järgime, aga teised mitte, sest nende tsivilisatsiooni see polevat  sobilik.

See oleks maailm, kus õigus on sel, kel on jõud.
Ehk nagu kirjutas  Thukydides Meeloslaste dialoogis: «Tugevad võtavad, mida nad suudavad ja  nõrgad annavad, mida nad peavad».

Sellises maailmas on väikeriigil raske ellu jääda.
Jah, muidugi  tahaksime ka meie näha kriisile püsivat diplomaatilist lahendust, ent  stabiilsust ei ole võimalik saavutada enne, kui Venemaa lõpetab  sekkumise ja agressiooni Ukrainas ning Ukraina saavutab taas täieliku  kontrolli oma territooriumi ja piiride üle.
Mitte keegi Euroopas ei  tohiks unustada, et Krimmi annekteerimine on illegaalne ning rikub  rahvusvahelist õigust.
Kui me koos liitlastega ei tee Venemaale selgeks,  et ta käitub lubamatult; kui me hakkame järeleandmisi tegema,  rahvusvahelisi põhimõtteid taastamata, siis seisame tulevikus silmitsi  veel tõsisemate konfliktidega.

Just sellepärast, et reegliteta maailmas valitseb tugevama õigus, on  väikeriikidele eriti oluline, et rahvusvaheline õigus kehtiks.
Seega on  meile elutähtis taastada liitlaste abiga maailm, kus reeglitele ja  kokkulepetele võib loota.

Rõõmustav on kõige selle juures see, et ehkki me näeme ümberringi  teatud peataolekut nii ootamatus ja ettearvamatus olukorras, pole Lääs  nüüd enam kaugeltki nii passiivne nagu ta oli pärast Gruusia sõda.
Sanktsioonid toimivad, meie liitlaste toetuses pole mingit kahtlust ja  meil on alust loota, et õigus õnnestub kehtestada varem või hiljem.

Kindlasti ei tohi me alla anda oma väärtuste kaitsel - sõjaline  valmisolek riigi kaitseks on elementaarne, kuid vastates jõhkrusele  jõhkrusega muutuksime lihtsalt ise samasuguseks.
Selle eest hoiatas meid  juba Marcus Aurelius.
Kõige parem kaitse on jääda truuks neile  väärtustele, millesse ise usume.
Hoida ja kaitsta kõigi elanike  inimõigusi, meie oma keelt ja kultuuri, meie riigi aluseks olevat  liberaal-demokraatlikku korda sinna kuuluva sõnavabaduse ja ausate  valimistega.

Ma tänan.


Avatud, sõbralik ja  tolerantne ühiskond tõmbab väljast ligi talente ehk loomingulist «vara»,  mis on muutunud tänapäeva majanduse peamiseks mootoriks, kirjutab  Arengufondi juhatuse esimees Pirko Konsa Arengufondi mõtteraamatus  ilmunud essees.
Me kõik ihaleme suurema heaolu poole, aga fakt on see, et Eestis loob  inimene keskmiselt ligi kolm korda vähem väärtust kui põhjanaabrite  juures Soomes.
llmselt ei ole küsimus meie väiksemas töökuses, vaid  milleski muus.

Igasuguste muutuste ja uuenduste algus peitub inimese loovuses.
Nii  on see juba nendest aegadest, kui õpiti relvadega jahti pidama ja loomi  karjatama.
Kuid kunagi varem ei ole loovusel olnud nii suurt kaalu, kui  tal on täna.

Põhjuseks on üha globaliseerunum majandus ja järjest automatiseeritum  tootmine, mis on vähendanud kapitali, tööjõu ja maa kui Adam Smithi  defineeritud klassikaliste sisendite tähtsust.
Täna määrab edukuse  leidlikkus, kuidas panna tehnoloogia ja kaasaegsed teadmised enda kasuks  tööle, ning oskus oma teadmised realiseerida.
Pisut üle kümne aasta tagasi võttis Richard Florida kasutusele mõiste loominguline klass (creative class),  et kirjeldada majanduses aset leidvaid muutuseid.
Ta peab selle all  silmas just seda osa ühiskonnast, kes on eelkõige seotud loovate  tegevustega, nagu teadus, tootedisain, turundus, juhtimine jne.
Just  need on rollid, mille eest makstav tasu on kõrgeim ja kelle loodav  väärtus on täna hinnatuim.
Arenenud riikides küünib nende osakaal ligi  30%-ni kõigist töökohtadest, olles viimase saja aasta jooksul ligikaudu  kuuekordistunud.

Eesti senine majandusedu on pärast iseseisvuse taastamist üles  ehitatud ennekõike kohaliku ressursi (puit, põllumajandus, põlevkivi)  väärindamisel ja allhanke osutamisel meist kõrgemal arengutasemel  olevatele naabritele.
Oleme selles olnud väga edukad ning võime julgelt  seni saavutatu üle uhkust tunda.
Kuid on selge, et ainult sellest enam  ei piisa ning meil on tarvis leida tee, kuidas saavutada üha  globaliseeruva majanduse väärtusahelas kõrgem koht.

Olgu eelneva kinnituseks teadmine, et näiteks nutitelefonide tootmise  eest makstav tasu moodustab vaid 2‒5% telefoni lõpphinnast ning kogu  tootmiskulu koos logistikaga napi kolmandiku.

Seda, et uue toote/ettevõtte loomise eest ollakse valmis kõrget hinda  maksma, on tõestanud ka Eestist võrsunud Skype, GrabCad, Transferwise,  Guardtime jt.
Skype’i müük tõi ühel hetkel neljale eesti insenerile  sisse summa, mis toona võrdus 1% SKP-st.
Selle teenimiseks kuluks  keskmisel Eesti töötajal tänase palgataseme juures umbes 4700 aastat.

Siiski ei maksa arvata, et see oli vaid pime juhus või veel vähem  loota, et sarnane pime juhus meid lähiajal veel kord tabab, kui me ise  selleks tõsiselt vaeva ei näe.
Richard Florida pakub välja n-ö 3T printsiibi, mis on majanduskasvu  saavutamise eeldusteks.
3T tuleb sõnadest on tolerants, talent ja  tehnoloogia.
Kui kaks viimast tunduvad üsna iseenesest mõistetavad, siis  mis on pistmist tolerantsil majanduskasvuga?
Teadlased on seda viimase  kümne aasta jooksul põhjalikult uurinud ning leidnud, et avatud,  sõbralik ja tolerantne ühiskond tõmbab väljast ligi talente ehk seda  loomingulist «vara», mis on muutunud tänapäeva majanduse peamiseks  mootoriks.

Nõnda ongi ootamatult kriitiliseks muutunud see, kuidas me suhtume  erinevatesse vähemustesse, kas meie ühiskond on siiatulijatele avatud ja  kui raske on väljast tulijatel sisse elada.

Skype püstitas omamoodi rekordi, kui ühel hetkel oli ettevõttes tööl  inimesi 30 erinevast riigist ja rahvusest.
Säärane mitmekultuuriline ja  rahvusvaheline meeskond oli toona väga erandlik.
Kuid ilmselt on see  põhjus, miks on Microsoft Skype’i järeltulijana täna ka sadadele  eestlastele tööandjaks.

Me ei peaks häbenema kutsuda andekaid Eestisse, et nad arendaksid  siin koos meiega ettevõtteid, mis muudavad maailma.
See põhimõte ei vii  neid meilt ära, vaid toob uusi väärtuslikke töökohti juurde.
Pigem  tuleks näha kasu ning õppida, kuidas globaalsete talentidega koos  töötada nii, et nad tunneksid end hästi, oleksid osa meie identiteedist  ja kultuurist.

Nõnda muutub ootamatult oskus austada samasooliste õigust kooselule,  võtta inimesi, hoolimata nende päritolust, nahavärvist, usust, osana  meie ühiskonnast ja majanduspoliitikast.
Kui siiani mõistsime  majandusest rääkides avatust eelkõige kui vaba ja kauplemispiiranguteta  turgu, siis tulevikus peaksime rääkima avatusest kui ühiskonna läbivast  väärtusest.

Ja olgu lõpetuseks öeldud, et meie eeskujuks olevad riigid on sellest juba mõnda aega tagasi aru saanud.


Kui kolonelleitnant Kalle  Teras mullu septembris Vahipataljoni ülema kohalt peastaapi siirdus,  teadsid vähesed, mida ta seal tegema hakkab.
Sel nädalal viis ta  projektijuhina finišisse taasiseseisvunud Eesti suurima kaitsehanke: 44  rauteri CV90 ostu Hollandilt.
Mõistagi oli see meeskonnatöö, kus  võtmeroll ka eelmisel kaitseplaneerimise asekantsleril Ingvar Pärnamäel.
Jalaväe lahingumasinaid, millest Eesti ostujõud üle käinuks, oli palju  erinevaid.
Eksimisvõimalus oli suur, eriti siis, kui mängu tulevad  suurriikide poliitilised ja kaitsetööstuse huvid.
Piir hea tehingu ja  sisuliselt vanaraua vahel on rahvusvahelisel turul sageli taotluslikult  ähmane.
Praegu on riike, kus Eesti ostule vaadatakse kadedusega.
See ei  pruukinud aga nii minna.
Lätlased ostsid veebruaris brittidelt nende  vanad rauterid, mille tootmist alustati 40 aastat tagasi ja erinevalt  Eesti omast pani see tehing nii mõnegi analüütiku juukseid kitkuma.


Sissejuhatuseks tutvustasid TTÜ vanemteadur Kaire Põder ja TLÜ doktorant  Triin Lauri Tallinna koolide kohta tehtud uuringut, millest selgus, et  kõrge staatusega kesklinna koole (nn eliitkoole) saavad oma lastele  õppimiskohaks valida eelkõige kõrgharidusega, keskmisest jõukamad ja  kesklinnas elavad lapsevanemad.
See kinnistab hariduslikku ja  sotsiaalset ebavõrdsust.

Idee, et lapsevanemal peab olema õigus oma lastele kooli valida, pole  uus, vaid pärineb juba Milton Friedmani aegadest 1950. aastatel.
Koolivalik pidi tooma ühiskonda rohkem sotsiaalset õiglust.
Näiteks  USA-s toetati haridusosakute abil vähekindlustatud peresid, et need  saaksid valida kodulähedase nn slummikooli asemel mõne kaugemal asuva  hea mainega erakooli ja lapsed jõuaksid tänu sellele oma vanematest  paremale elujärjele.
Paraku on Tallinnas kooli vaba valimise õigus  andnud vastupidise tulemuse - hariduslik kihistumine süveneb.
Nii  pääsevad Tallinna kesklinna vastuvõtukatsetega koolidesse aastate kaupa  keskmisest parema haridusega, jõukamate ja ühiskonnas kõrgema  positsiooniga ning kesklinnas elavate vanemate lapsed.
Lisaks on  eliitkoolide lõpetanud võidutsenud ülikoolide riigieelarvelistel  kohtadel või lahkunud stipendiumidega välismaale.

On tõsi, et eliitkoolid on efektiivsed, kuid pahaaimamatult on need  toonud kaasa ebavõrdsuse ja haridusliku kihistumise, kuna teatud  sotsiaalsete rühmade lapsevanemad ei suuda taolises koolivalikus kaasa  lüüa.
Sellele nähtusele on raske poliitilist või pedagoogilist õigustust  leida, märgivad Kaire Põder ja Triin Lauri.

Ka oma Riigikogu Toimetistes ilmunud artiklis «Kui avalik sektor  käitub nagu erasektor: Tallinna koolivaliku kihistav mõju» kirjutavad  Põder ja Lauri, et Tallinna koolivõrgumudel on sõjaeelse elitarismi ja  Nõukogude-aegse egalitarismi sugemetega, millega kaasneb kõrgema  sotsiaalse taustaga perede laste koondumine üksikutesse kesklinna kõrge  mainega koolidesse.
2011. aastal Tallinnas kehtestatud kord, mille järgi  koolide piirkonnad kaotati ning kõik lapsevanemad said õiguse oma  lapsele kogu linna ulatuses vabalt kooli valida, tugevdas seda trendi  veelgi.
Eelkoolide fenomenEdukultus sunnib lapsevanemaid oma lapsi üha rohkem eliitkoolide  eelkoolidesse panema, kirjutavad Põder ja Lauri.
Eelkoolidega on aga  juhtunud sama mis koolivalikuga.
Algselt oli eelkool mõeldud nõrgemate  laste järeleaitamiseks.
Näiteks Põhja-Ameerikas on paljud teadlased  näidanud, kuidas eelkoolis käimine on hariduslikku ebavõrdsust  ühiskonnas vähendanud.
Eestis käivad kaheksa kuud kestvates tasulistes  eelkoolides aga peamiselt kõrgema haridustaseme ja suurema sissetulekuga  vanemate lapsed.
Ei aidata järele mitte nõrgemaid, vaid õpetatakse ette  tugevamaid.
Mõnel juhul minnakse äärmusteni - last valmistavad kooliks  ette lasteaed, eraõpetaja, eelkool, lapsevanem ise jne.
Tallinnas käib  üle 90 protsenti lastest lasteaias, aga 2008-2011 kooliteed alustanud  lastest käis 70 protsenti ka eelkoolis, sealhulgas ligi pooled neist  eliitkooli eelkoolis.
Nii saabki käputäis kesklinna koole endale linna  parimad õpilased, nad riisuvad koore.

Kaire Põder ja Triin Laur toonitavad, et kogu Euroopa  haridusparadigma on liikunud koolivaliku soosimise suunas.
See tähendab,  et Eestiski pole kohane rääkida rangetest elukohajärgsetest  koolipiirkondadest, vaid on vaja leida lapsevanematele ja lastele  valikuvariante pakkuvaid lahendusi - selliseid, mis ei süvenda  kihistumist.

Kuidas siis koolivalikut korraldada?
TTÜ Mektory keskuses peetud  arutelusse tõi elavust debatt, mida vedasid riigikogu liige Mailis Reps,  TLÜ kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme, Tallinna linnavolikogu liige  Kairi Uustulnd ja TTÜ vanemteadur Kaire Põder.
Lahenduse toovad lapsevanemad Mailis Reps esindas debatis tiiba, kes eliitkoolides suurt probleemi  ei näe.
Ta märkis, et elukohajärgsed koolipiirkonnad viiksid kihistumise  lihtsalt kesklinnast koolidesse.
Nõukogude ajal meil juba olid  A-klassis ikka kõige tublimad õppijad, B-s keskmised ja C-s need, keda  huvitas ainult sport.

Teiseks märkis Reps, et elitaarse hariduse väärtustamine on Eestis  pikaajaline traditsioon, mida on raske murda.
Juba meie vanavanemad  rõhutasid, et lapselaps tuleb panna linna parimasse kooli.
Probleemiks  pidas Reps pigem seda, et meil leidub lapsevanemaid, kellele on täiesti  ükskõik, kus koolis nende laps käib.
On isegi vanemaid, kellega direktor  peab rääkima piltlikult öeldes püstol laua peal, et poisi isa tema  juttu üldse kuulda võtaks.
Kuhu kihistuvad selliste vanemate lapsed?

Kolmandaks märkis Mailis Reps, et Tallinna mõnes piirkonnas on  kontrastid piirkonna sees suuremadki kui kontrast kesklinna  eliitkoolidega.
Näiteks Nõmmel töötab üks kool kolmes vahetuses, teises  on ruumi ülearu.
Lasnamäel on otsapidi vastamisi kaks vene kooli.
Ühes  õpib 1400 ja teises 200 õpilast.
Kesklinnas võtab ühisgümnaasium  esimesse klassi vastu juba seitse paralleelklassi, tundes suurt  ruumipuudust.
Needki on kihistumise näiteid, kuid neile pööratakse palju  vähem tähelepanu.

Reps oletas, et hariduslik kihistumine võib hakata lahenema tänu  lapsevanemate ettevõtlikkusele.
Möödunud aastal alustas Tallinnas tööd  tervelt kuus lapsevanemate asutatud kooli, kus õpetatakse tavakoolist  erinevalt.
Osa neist on Waldorfi koolid, osa kasutab muud alternatiivset  pedagoogikat.
Tänavu võidakse asutada veel viis-kuus sellist kooli.
Lapsevanemate asutatud koolidest saavad eliitkoolide tõsised  konkurendid, oletas Mailis Reps.

Vaadake õpetajat, mitte kooli Kairi Uustulnd rõhutas, et algklasside puhul pole tähtis mitte kooli  staatus, vaid hea klassiõpetaja.
Lapsevanemad peaksid uurima hoopis,  missugustes koolides on kõige paremad esimese klassi õpetajad, ja viima  oma lapsed nende juurde õppima.
Last kooli pannes pole mõtet vaadata  riigieksamite pingerida, sest enne lõpetamist jõuab laps mitu korda  kooli vahetada.

Veel arvas ta, et pole mõtet eliitkoole laita, selle asemel tuleb  mõtelda, kuidas aidata nõrgemaid koole järele.
Üks võimalus on panna  eliitkoolide direktorid kordamööda nõrgemaid koole juhtima.

Uustulnd kinnitas, et lapsevanematel peab olema õigus kooli valida,  sest valikuvariantide ees seismine sunnib neid kooli ja hariduse üle  põhjalikumalt järele mõtlema ning põhjendatud otsuseid tegema.

Strateegilised otsused kuuluvad linna kompetentsi Kaire Põder seevastu leidis, et tema lapsevanemana ei ole oma lapsele  kooli valimisest huvitatud.
Ta ei kirjuta teadlikult ankeeti, missugune  kool on tema teine ja kolmas eelistus, sest siis ta selle teise või  kolmanda just saabki.
Miks sunnitakse strateegilisi otsuseid tegema  lapsevanemaid, miks ei või neid teha linn, küsis Põder.

Kaire Põder lisas, et riik on jätnud midagi tegemata, kui tema  lapsevanemana peab hakkama oma lapsele ise kooli asutama.
Riik on teinud  valesid otsuseid, kui lapsevanemad pumpavad oma esimesse klassi  astuvaid lapsi teadmisi täis hirmus, et muidu ei saa nende järeltulijad  elus hakkama.
Miks peab lapsevanem olema nii tohutult ettevõtlik, et  laps elus hakkama saaks?
Kas kuidagi lihtsamalt ei saa, küsis Kaire  Põder.

Lahenduse toob pedagoogiline mitmekesisus Tiiu Kuurme märkis, et 1960. aastatel loodud esimesed kallakuga  koolid ei olnud probleem.
Lapsed valisid neid vastavalt oma huvidele ja  annetele.
Probleemiks muutusid need alles siis, kui lapsi hakati võtma  esimesse klassi katsetega.
Siis sai määravaks kooli staatus, mitte tema  sisu.
Tagajärg võib olla, et laps hakkab ka ise mõtlema, et kuulub  eliiti ja talle on kõik lubatud.

Tiiu Kuurme rõhutas, et tungi kesklinna eliitkoolidesse aitaksid  vähendada pedagoogilised lahendused, mitte õige arv kilomeetreid kodust  koolini ja muud kvantitatiivsed kriteeriumid.
Riik peaks toetama näiteks  hea alguse programmi, sest selles on iga laps väärtuslik ja keegi pole  mahajääja.
Waldorfi koolid tunduvad olevat lapsevanematele uus  atraktiivne valik.
Hindeid Waldorfi koolis ei panda, kuid täna ei ole  see paljudele Eesti lapsevanematele enam probleem.
Silmas tasub pidada  ka selliseid liikumisi nagu «Huvitav kool», «Loovuse kool» jt.

Kuurme toonitas, et Eesti kool vajab pedagoogilist mitmekesisust,  sest siis on lapsevanematel ja õpilastel võimalik valida kooli sisu,  mitte staatuse järgi.

Valikuid tuleb pakkuda kooli sees Kuulajate hulgast ütles TTÜ teadur Karmo Kroos, et koolide sees ei  pruugi A-, B- ja C-klassi vahel konkurentsi ja kihistumist tekkida, kui  pakkuda õpilastele valikuvariante: ühtedele majandus, teistele muusika,  kolmandatele kunstiõpe jne.
Igaüks saab siis teistega võrdselt süveneda  sellesse, mis teda huvitab.
Taanis sellises valikutega koolis õppides ei  tajunud ta konkurentsi ega kihistumist.
Kroos lisas, et Eesti  riigigümnaasiumide rajamise mõte ongi, et õpilastel oleks ühes ja samas  kooli palju valikuvõimalusi.
Taolisi võimalusi tuleks õpilastele pakkuda  juba ka põhikoolis.

Teiseks märkis Karmo Kroos, et eliitkoolide sulgemise asemel tuleks  jõuliselt toetada koole, mis pakuvad uusi pedagoogilisi lahendusi ja  valikuvariante kooli sees.
Taanis toetab riik esimeses järjekorras just  uuendusmeelseid koole, jättes vanad ja kõrge staatusega haridusasutused  ise oma probleeme lahendama.
Eestis on olnud paraku vastupidi -  esimesena said superremondi traditsioonilist pedagoogikat esindavad  eliitkoolid.

Väljapääs oleks koolide võrgustikud Tallinna inglise kolledži direktor Toomas Kruusimägi vastas Karmo  Kroosile, et 1995. aastast saadik pole tema kool remondiraha saanud.
Kaire Uustulndile kostis ta, et Inglismaal, Soomes ja mujalgi  rakendatakse direktorite rotatsiooni ja see oleks mõeldav ka Tallinnas.
Mailis Repsile kõlas vastuseks, et piirkonnakoolide vahel ei oleks nii  suurt kontrasti, kui nendest moodustataks konsortsiumid, kus tugevam  kool toetab nõrgemat ja nõrgem näitab omakorda tugevamale, mida tema  väga hästi valdab.
Soome liigub just taoliste koolikobarate ehk  võrgustike suunas.



Lastega jõuludele lähenemine on hoopis teistmoodi kui suurtega.
Päkapikud ju peavad käima, ja miks nad ei peakski.
Õnneks ei ole kusagil  kirjas, mida nad tooma peavad.
Samuti pole ma ka seda reegliraamatut  näinud, mida jõuluvana peab või ei tohi tuua.
Laste jaoks paistavad jõulud olema tasuta asjade saamise aeg.
Minu  poja jaoks oli eelmisel aastal üks suurimaid jõulumüsteeriume see, miks  tema ei saanud jõuluvanalt iPadi, ehkki kirjutas sussi sisse asjakohase  kirja, aga sõber sai selle isegi ilma kirjutamata.
Mina ka ei tea,  kuidas see võimalik on!

Eks nad kuulevad oma peenemate soovide kohta argipäeviti, et üks on  liiga kallis või teine lapsele kasutu.
Niisiis loodetakse jõuludele,  sest see hoiab ju pere raha kokku, kui me ei pea tahvelarvutit ise  ostma, seletab poiss.
Majanduslik mõtlemine on muidugi tore asi, aga kas  igal pereliikmel, sh mudilastel, peab olema tahvelarvuti, tulgu või  tasuta Lapimaalt?

Mina arvan, et ei pea.
Ma arvan seda sellepärast, et need pereliikmed  istuvad siis, külg külje kõrval, ninad-näpud ekraanidel, ning  koosolemise rõõm asendub rõõmuga sõrme libistamisest läikival ekraanil.
Need rõõmud ei ole võrreldavad, ja ma näen seda ka oma laste pealt.
Ma  pole näinud ühtegi inimest, suurt ega väikest, kes pakataks rõõmust ja  energiast, kui on saanud terve päeva ekraanide seltsis veeta.
Pigem on  nad kurvad, väsinud ja närvilised.
Aga ma olen näinud palju kordi  rõõmust ja energiast pakatavaid inimesi, nii suuri kui väikeseid, pärast  «oma inimestega» veedetud päeva.

Tõsi ta on, sisse pakkida sellist kinki ei saa.
Aga sisse pakkida  saab võimalused ja vihjed sellise päeva veetmiseks, ja seda saab küll  teha nii, et isegi lapsed on rõõmsad.

Tihti kingitakse lastele lihtsaid lauamänge, et nad saaksid omavahel  mängida - aga lapsed tahavad koos vanematega olla.
Sellepärast on palju  parem mõte osta lastele «mängimiseks» selliseid asju või mänge, mis on  lastele ägedad, aga mis ka vanematele pinget pakuvad - strateegiamäng,  peretelk või kokaraamat, peaasi, et see oleks suurtele põnev ja lastele  jõukohane ning kõik tahavad seda teha.
See ongi siis ühine aeg, mida te  kingite - koos lahtipakkimise rõõmuga.

Sel hulluks tarbimispühaks muutnud ajal vaatab mõtlev ja  vastutustundlik täiskasvanu enda ümber sellise pilguga ringi, et mida  peab tingimata tarbima ja millest saab loobuda.
Võiks ju loobuda  kohustuslikest kinkidest, mis niikuinii kusagile kapipimedusse seisma  jäävad või halvemal juhul prügikasti rändavad - pole vaja sellele  kulutada kinkija raha, kingisaaja pettumust ega planeedi ressursse.

Lastele on neid väärtusi raske tutvustada, sest ... sest noh,  jõuluvana ju toob!
Kõigile, sest miks ta ei peaks tooma lastekodulastele  või Somaalia peredele?
Ja mis me siis teha saame, kui ta mõnikord  mõttetut jama toob?
Anname järgmisel aastal tagasi või?
Las lastele jääb  see muinasjutt, võtkem see tarbimisjutt üles täiskasvanutega.

Aga see ei tähenda, et ei võiks lastele tutvustada jõulude seda tahku, kus ei ole tasuta asju.

Rääkige lastega õiglusest ja ostke oma maiustustelauale vähemalt  pühadeks õiglast šokolaadi.
Rääkige nendega üksildusest ja veetke päev  (ilma telerite ja nutiekraanideta) vanavanaisa juures.
Rääkige  kodutusest ja tehke-viige koos üks pannitäis muffineid neile, kel pole  ahjusooja või jahuraha.
Vaadake tähti, kujutlege oma kõht ja külmkapp  täiesti tühjaks ja annetage Toidupangale pakk oma lemmikputru.
Las laps  valib lõngad ja mustri, millest koote mütsi ja jätate selle prügikasti  kõrvale.

Kujutlege koos, mis elu oleks lapsel ilma vanemateta, ja kutsuge  külla mõni klassikaaslane, kes elab ainult ühe vanemaga.
Rääkige  üksteisele muinasjutte ja minge tehke metsas lõket.
Jätke need elamused  meelde ja korrake vahel ka kevadpäikesega, jaanipäeval, septembrivihmas.

Ja isegi kui ta siis jaanuaris juurdleb, miks ta seda iPadi jälle ei  saanud, on tema hinges mõned väga erilised hetked.
Saagu neist tema  iga-aastane jõulutunne.


Valimised on imede aeg.
Õigupoolest öeldakse seda küll jõulude kohta,  aga valimiskampaania on kindlasti niisama suur imeliste sündmuste  juhtumise aeg.
Mõni nädal tagasi arutas valitsus pensioniea kaotamist,  täpsemalt öeldes paindlikuks muutmist.
Sotsiaalministeerium oli teema  põhjalikult ette valmistanud.
Valitsus arutas ja andis sotsiaalministrite tandemile rohelise tule  asjaga edasi tegeleda.
Mis tähendab seda, et esialgse analüüsi põhjal  järgnevad õige pea konkreetsed ettepanekud.
Kindla pensioniea kadu ei  ole juba praegu Eestile võõras teema.
Kolmanda samba pensioni võib  igaüks siis välja võtta, kui meeldib.
Teise sambaga tuleb oodata küll  ametliku pensionieani, aga siingi võib inimene teha valikuid.
Kindlustusseltsid ja pangad üritavad küll oma sihikindla müügitööga  inimest võimalikult vara teise samba pensioni peale saata.
Ilmselt on  tegemist puhta hoolivusega, millel ei ole mingit seost teenustasudega.

Kui inimene on veidike teadlikum, siis ta on kursis, et teise samba  pensioni võib lõpmatuseni edasi lükata.
Surmani, kui tahate, et pärijad  sularaha võiksid välja võtta.
Aga nii kaua kui inimesel on tööd, pole  tal teise samba pensioni vaja.
Ja selle samba põhimõte on ju selles, et  mida kauem koguda, seda suurem tuleb väljamakse.
Säästmise ja  investeerimise vaates on makseid kasulik võimalikult kaugele edasi  lükata.

Riikliku pensioniea paindlikuks muutmine lähtub ilmselt samast  loogikast.
Pensionimaksed on isikustatud, mida pikem on sissemakseaeg,  seda suurem võiks olla ka riiklik vanaduspension.
Aga see viimane on  ainult siinkirjutaja oletus.
Seda põhjusel, et sotsiaalministeerium  keeldub selgitustest.
Nii pole teada, mis on need arusaamad, lähteandmed  ja ettepanekud, mis toovad kaasa pensionisüsteemi suure reformi.
See ei  puuduta neid inimesi, kes on praegu pensionil.
See puudutab noori  inimesi, laiemalt kogu ühiskonda.

Sotsiaalministeeriumi teatel aga on kõik, absoluutselt kõik  pensioniea reformi puudutavad materjalid ametkondlik saladus.
Võib  öelda, et isegi riigisaladus, sest need on valitsuskabineti materjalid.
Nende lugemiseks peab olema Uno Puusepp, kes oskab häkkida valitsuse  võrku.

Kui ironiseerimine kõrvale jätta, siis salastamise tegelik põhjus ei  ole oht riiklikele huvidele, vaid valimiskampaania.
Kaks  sotsiaalministrit, Helmen Kütt ja Urmas Kruuse, üks sotsiaaldemokraat ja  teine reformierakondlane, kandideerivad märtsivalimistel.
Nende parteid  tahavad võita.
Kuna nii ministrid kui ka nende koduparteid kardavad, et  pensioniea muutmine võiks mõjutada valimiskampaaniat, on nad lasknud  sotsiaalministeeriumi ametnikel kogu teema salastada.
Ilmselt ka  keelanud sellest avalikult rääkida.
Ja see, et ministrid kardavad  pensioniea reformi valimiskampaania pärast kommenteerida, ei ole  siinkirjuta fantaasia, vaid seda on allikas ka sotsiaalministeeriumist  kinnitanud.

Kui muudatus on väga suur ja puudutab kogu ühiskonda, siis peakski  valimiskampaania olema õige aeg sellest rääkimiseks.
Ma saan aru, et  pensionieaga on hästi lihtne inimesi hirmutada.
Opositsioon tulistaks  valimatult, pikemalt mõtlemata, plaani auklikuks.
Aga asja tuumast saab  ilmselt enamik inimesi õigesti aru - vananeva ja väheneva rahvaga riigi  sotsiaalsüsteemi võimalused ahenevad iga päevaga.
Olukorra teebki  keerukaks see, et kuna poliitikud pole valmis sisulisi debatte avama, on  valimiskampaania nagu lapse jõulud.
Komm sussi sees, pakk aknalaual või  kuuse all.
Suurtele inimestele pakutakse aga virtuaalset  poliittehnoloogilist kingitust: 300, 500, 800 või 846 eurot.
Ma ei hakka  kordama, milline number millise partei poolt kampaaniasussi sisse tuli.

See on juba niigi pähe kulunud.


Vladimir Putin on osav võimur ja karismaatiline suhtleja, tasub jälgida tema pikki  esinemisi ning võimet tema jaoks kokkuvõetud auditooriumit lummata ja   kontrollida.
Mõistagi on see aasta olnud ka tema jaoks eriline ja tuleb  tunnistada tema meeskonna oskust taktika valimisel.
Nagu kriiside puhul  ikka, on pearetseptiks otsepöördumine rahva poole.
Nii algas ka Putini  4. detsembri läkitus  föderatsiooninõukogule ja rigiduumale pärast  viimaste mainimist sõnadega «Venemaa kodanikud».
Aastaläkituse kõlamise  ajal toimisid USA juhtimisel rakendatud sanktsioonid juba täiel määral,  ent kuna eelarve oli just kinnitatud, sai veel rääkida «suurt kukkumist»  arvestamata.

18. detsembrile määratud aastalõpu suure pressikonverentsiga aga läks  nii, et esmaspäeval-teisipäeval tegi rubla sajandikukkumised.
Sestap  pidi neljapäeval sellest rääkima.
Ometi teatati Kremlist kolmapäeval, et  Putin pressikal rublast ei räägi!
?
Igal juhul selge märge, et kellelgi  vedasid närvid alt.
Päev hiljem ilmnes, et lahendus siiski leiti ja  üpris lihtne.

Nimelt alustas Putin ise oma juttu pöördumisega  «Lugupeetud kolleegid» (!
?
). Kuna saalis rohkem riigipäid polnud, siis -  söandan pärast tema esinemise kuulamist ja stenogrammi ülevaatamist  arvata, et «kolleegid» pidi suunama kohalekutsutute enamuse eesseisvale  ühistööle putinluse poolt kordasaadetu ja -saadetava edastamises ja  propageerimises.
Seda, et oleme kõik propagandistid, andis otse mõista  pärast Putini sissejuhatust presidendi abi Dmitri Peskov, kui teatas, et  esimesena esitavad küsimusi presidendi pooli mehed.
See inglisekeelne  sõna jäi kohalolijaile isegi lahti rääkimata, ent tähendab pidevalt  presidendi lähikonnas viibivaid ja kõikjale kaasavõetavaid eriti  usaldusväärseid ajakirjanikke.
Esimesena sõnasaanu pooli vanem  küsiski kohe, et kas vallandunud kriitika keskpanga juhtide ja valitsuse  tegevusetuse vastu on õiglane?
Putin teatas, et ei ole ning oligi kogu  intriig maas - sama seltskond jätkab võimul.
Kõlas seegi, et raskustest  saadakse oma jõudude ja arengute endi siseloogika abil üle kahe aastaga.

Elik - peasõnumid said  kohe selgeks.

Järgmine pooli «starozil» (=kauaaegne) küsis, kuidas edeneb  naftanõelast pääsemine ehk eksporttulude mitmekesistamine.
Selgitati, et  edukalt.
Kolmas «klassik» tuletas meelde Putini lemmikut, 19. sajandi  välisminister Gortšakovi ja tema väidet Venemaa «keskendumisest».
Kinnitati, et see faas on möödas ja käib «õiglase koha» eest võitlemine.

Neljas «mees alati sabas» meenutas Berliini müüri ehk tagas Putinile  võimaluse väita, et mitte Venemaa, vaid teised ehitavad uusi müüre ja  olles ise maininud selle juures Ukrainat, andis Putin ise ja iseendale  (!) viidates kohe järgmise küsimuse võimaluse Ukraina ajakirjanikule.
Ja  näitas ka suunas, kus istus agentuuri UNEAN ajakirjanik Tšimbaljuk.
Viimase meelsus oli Kremlile teada ja kõlas kogu pressikonverentsi  valusaim küsimus: «Kui palju Vene sõdureid ja tanke olete te kõrgema  ülemjuhatajana Ukrainasse tapma saatnud, palju neist on hukkunud, mida  te nende emadele ütlete» jne jne.
Seda hetke võis pidada  pressikonverentsi haritipuks - kõik võisid tunnistada, et Venemaal võib  kriitika kõlada, et Putin kuulab seda külmal näol ja... ei vasta midagi,  s. t räägib oma juttu!
Ainsaks hiljem tähelepanu äratanud  formuleeringuks sellest osutus «oma südame kutsel ja tasu mittesaadavad  sõdivad», mis mõistagi ei vääri kõrvutamist seni väga palju kasutatud  «roheliste mehikestega».

Pinge tõusis uuesti, kui Putinile tuletati meelde, et ta ise oma  Krimmi Venemaa koosseisu vastuvõtmise kõnes mainis «5.
kolonni ja  rahvusreetureid», ent sellestki libises ta osavalt mööda.
Toimuvast  ärritunud Peterburi omaaegse linnapea Anatoli Sobtšaki tütar Ksenia  üritas küll asja tuumastada oma isa «laimamiskampaania" - nagu Putin  seda ise omal ajal nimetas, - meeldetuletamisega, ent seegi jäi kõigest  ponnistuseks.
Küll aga saavutas Ksjuša (nagu antud amatsooni kutsutakse)  Ramzan Kadõrovi feodaalse voli hukkamõistu Putini suu kaudu.

Kaks huvitavat küsimust tulid Reutersi ja BBC korrespondentidelt.
Esimest huvitas, kas Putin ei karda, et lähikond võib ta kukutada?
Kuna  küsiti puhtas vene keeles ja mehel nimeks  Aleksei Anistšuk, jääb õhku  võimalus: oli tegu juhusliku või tellitud küsimusega?
Vastus igal juhul  välistas paleepöörded (pealegi paleesid polevatki!
?
) ja lähtus rahva  kindlast toetusest.
Samas nii antud küsimuse juures kui ka siis, kui  räägiti umbmääraselt oligarhidest ja korruptantidest, püüdis Putin kätte  saada ka nimesid, kuid ebaõnnestunult.
BBC mees küsis inglise keeles ja  andis Putinile võimaluse uue sõnumi edastamiseks Läänele.
Antud  pakkumisele ei reageeritudki, ent vastamise käigus anti veelkord teada,  et Ukraina osas on Venemaal lihtsalt õigus ja Läänel ei ole õigus.
Putin  rääkis kuuel korral oma teooriat, kuidas Ukrainas olla kõik olnud  (riigipööre jmt), ega maininud kordagi Krimmi  okupeerimist/annekteerimist.
Hea seegi, et pressikonverentsi lõpus  õnnestus küsimus esitada ka Krimmi tatarlaste esindajal, ent vastuseks  kõlas vaid õõnes lubaduste üleslugemine.

Tervikuna oli pressikonverents selgelt lühem eelmistest, algas  hilinemisega ja lõpetati järsult.
Emotsioone oli vähe ja aplausid üpris  hõredad, mis - nagu kogu pressikonverentsi ülesehitus - lubavad väita,  et Kremli peremees ei tunne end kindlalt.
 Pool sai oma tööga  hakkama, ent jäi mulje, et suurele osale kohaletulnud «kolleegidest»  jäid paljud asjad ebaselgeks (president ju ise ka tegelikult ebales) ja  tahaks loota, et see kajastub ka nende kirjatöödes.



«Me peame olema avatud maailmale, kuid me ei saa võtta ühtegi riski,  mis seaks ohtu kultuuri ja keele säilimise,» kirjutas loodusteaduste  doktor Robert Kitt tänavu septembris Postimehes.

Rootslased edutasid Kiti Swedbanki  Baltikumi ettevõtete-panganduse juhi ametikohalt Swedbank Eesti etteotsa.

Rootslastele müüdud Hansapank on meile endiselt tähtis: eestlane seob  oma mured just selle asutusega.
Kui äris läheb kehvasti, on põhjus  selles, et Swedbank ei andnud laenu.
Kui riigil ei jätku raha, on põhjus  selles, et Swedbank kühveldab kasumi Rootsimaale.
Kui raha on otsas, on  selles süüdi Swedbank, kes sulgeb kontoreid ja sularahaautomaate.
Rõõmudest enamasti vaikitakse.

Nüüd juhib panka mees, kes kapitali huve teeniva maksusüsteemi või  töörahva südameid köitva alampalga asemel eelistab eesti keelt ja  kultuuri.
Saame näha.


Filmi «Intervjuu» kinodesse jõudmise takistamiseks korraldatud  terroriakt ei hõlmanud üksnes Sony Pictures Entertainmenti dokumentide  ja e-kirjade vargust.
See oli keerukam rünnak.
Psühholoogiliseks  kübersõjaks nimetatud aktsioon hõlmas rahalist, mainelist ja  psühholoogilist aspekti.
Relvadeks olid meedia, hirm ja raha.
Sihtmärgiks sõnavabadus ja ehk laiemalt väärtused, mida oleme harjunud  lääne ühiskonnaga seostama.
Kõigepealt varastati dokumendid ja kirjad.
Järgnes ähvardus varastatu  avalikuks teha ja teade, et kui terroristide nõudmisi ei täideta, on  ohus stuudio töötajate ja nende lähedaste elud.
Järgmine sihtmärk olid  kinod, kus plaaniti filmi näidata.
Viitest 9/11 terrorirünnaku sarnasele  ohule piisas, et jõuludeks plaanitud linastused ära jätta.

Terroristid võitsid - Põhja-Korea otsustas, milliseid filme Hollywood teha ja näidata võib.
Hea küll,  tolle filmi nägemata jäämisest ei kaota me suurt midagi (treileri järgi  on tegu on keskpärase komöödiaga).
Aga järgmine kord ei pruugi see olla  enam keskpärane komöödia, ja seda teavad enam-vähem kõik asjaosalised.

Hirmutav, kui kergesti oleme nõus ise relvaks saama.
«Rahuvalvajad»  teadsid, mida tegid: info levitamise peale pole vaja raha ja aega  raisata, meedia teeb selle töö nende eest ära.
Uudised ei sündinud  probleemist, et grupp terroriste ähvardab minna filmistuudio töötajate  ja nende lähedaste elu kallale, mitte murest, et sõnavabadus on rünnaku  all.

Uudised sündisid lekitatu sisust: kes teenib kellest enam, kellel on  kellega suhe, kes keda millisesse rolli soovitanud on ja millised  intriigid sellest puhkesid.
Nagu telesarja «Newsroom» autor Aaron Sorkin  läinud nädalal New York Timesis kirjutas, meedia tegi terroristide töö  ise ära.
Ja tal on vist õigus.
Kas meie siin oleks käitunud teisiti?

Taani Jyllands-Posteni ajakirjanik Flemming Rose kirjutas reedel New  York Timesis, et üks vähestest võimalikest vasturelvadest on  solidaarsus.
Kui 1989. aastal andis ajatolla Ruhollah Khomeini välja  fatva Salman Rushdie vastu, tegi üks Taani kirjanik kolleegidele  ettepaneku lisada «Saatanlike värsside» leheküljed oma raamatutele.

Paraku näitavad märgid vastupidist: Paramount on keelanud kinodel  näidata kümmekond aastat tagasi tehtud filmi «Team America: World  Police», kus näidatakse Kim Jong-uni isa Kim Jong-ili.
Nood samad ennist  mainitud raha, hirm ja meedia on relvana laitmatud.

Kuid siiski: vähemalt mõnes osas näib ka solidaarsus toimivat.
Londonis asuv «Salakino» organiseeris eile protestiseansid Londonis,  Roomas ja kolmes Ühendriikide linnas.
Mida täpselt näidati, hoiti  viimase hetkeni saladuses.
Ja BitTorrent on teinud Sonyle ettepaneku  «Intervjuu» veebis vabanäitamisele panna.

Kui järele mõelda, siis mõned vabadused meil siiski veel vist ikka on.


Parim vastulöök Russia Todayle oleks üks korralik iganädalane BBC  paroodia «Putinland News», kus Putini valed mõne uue Rowan Atkinsoni  juhtimisel kuupi tõstetaks.
Alles hiljaaegu tuletas Eston Kohvri juhtum meile meelde, kui  ohtlikud on hallid tsoonid.
Need on alati meeldinud kurjategijatele ja  agressoritele, võimaldades neil enda väljavabandamiseks või  õigustamiseks imeväärseid muinasjutte kokku valetada.
Venemaa  puhul on see lausa printsiip.
Oma maa ja välismaa vahele rajatakse  mingi ebamäärane lähivälismaa, mis ei ole päris välismaa ja kus Venemaal  peaksid olema eriõigused.
  Ühtlasi on Kohvri juhtum tähendusrikas Ukraina sündmuste taustal.
Ukrainas toimuv läheb ilmselt ajalukku sõja ja rahu piiri lõpliku  kaotajana.
Tolstoi võis veel arvata, et sõda ja rahu eristuvad  teineteisest nagu elu ja surm, kuid alates 2014. aastast laiutab nende  vahel somnambuulne sõda enne sõda.
Mehed saavad surma, relvad tärisevad,  aga sõda väidetavasti pole.

Tõsiasja, et sõda algab enne sõda, on oluline märgata ja arvestada ka  meil.
Just selle pärast ja selle jaoks on koostatud värske  riigikaitseseadus.
Kindlasti arendamist vajav, kuid igal juhul võimas  samm uuenenud oludega arvestamisel.
Kui sõda algab enne sõda, siis on  selge, et esimesena peab sõtta minema siseministeerium.
Ja kui sõda  «päriselt» algab, tulevad mängu kaitsejõud ja kaitseministeerium (pluss  muidugi kogu ühiskond).
Lihtne loogika ütleb, et nende kahe etapi vahel  on hetk, kus teatepulk peab ühelt teisele minema.
On oluline, et see  toimuks kiirelt, sujuvalt ja juhtimispidevust hetkekski katkestamata.

Kuid isegi sõda enne sõda - kui selle all mõista «roheliste  mehikeste» faasi - pole sõja kõige esimene etapp.
Sellele eelneb  infosõda, mis käib praegu täie hooga.
Tõsi, selles terminis esineb sõna  «sõda» veel selgelt metafoorsena; sõnasõda on ikka ja alati olnud  kõigest sõnasõda.
Ent kui peaks puhkema päris sõda, siis kirjutavad  tuleviku ajaloolased õpikusse: «Venemaa kallaletung Eestile algas 2014. aastal infosõjaga, mis XXXX kasvas üle organiseeritud massirahutusteks  ja XXXX avalikuks sõjategevuseks XXXX ja XXXX piirkonnas /. ..
/»  Infosõda ei käi mitte ainult Eesti pinnal; võiks isegi öelda, et  Eesti on selle sõja teisejärguline lahingutanner.
Puhas ja lihtne  loogika ütleb, et Eesti julgeolek on tagatud seni, kuni püsib juhtivate  NATO riikide otsustavus meile vajadusel appi tulla.
Siit järeldub, et  kui õnnestuks ameerika, saksa, inglise ja prantsuse rahvast veenda, et  Eesti (jt) näol on tegemist õõvastavate natsiriigikestega, siis  nimetatud rahvad lihtsalt ei lubaks oma «pistrikel» sellelesinasele  natsiriigile abi osutada.
Sõditakse mõistuste ja südamete pärast.

Õnneks, nagu ikka, on türannide suurimateks vaenlasteks nad ise.
Venemaa meetodid infosõjas on nii küünilised ja räiged, et isegi unine  lääs on neid märkama hakanud, ja praegu võib juba küsida, kas on targem  Vene desinformatsiooni tõrjuda või hoopis kommenteerida nagu bioloog  prussakat.
Stiilis «vaadake, lapsed, kuidas teid lollitatakse».
Parim  vastulöök Russia Todayle oleks üks korralik iganädalane BBC paroodia  «Putinland News», kus Putini valed mõne uue Rowan Atkinsoni juhtimisel  kuupi tõstetaks.
Putin on sisemiselt hädine olevus (ja sellisena muidugi  ka väga ohtlik), kuid tüübina tõeline maiuspala irvhammastele.

Võib-olla on see üks üllatavamaid tõdemusi, mis meid 21. sajandisse  jõudnult tabab: maailm ei lähegi aina täpsemaks, teaduslikumaks ja  digitaalsemaks, vaid hoopis hägusamaks.
Vähemalt mõnes vallas ja  hämmastavalt jõuliselt, nagu sõja ja rahu puhul näha.
Teisalt ei peaks  see meid üllatama.
Hägustumist on paljud lääne tsivilisatsiooni  ideoloogid ja arvamusliidrid taotlenud vähemalt pool sajandit.
Pole mehi  ja naisi, pole õiget ja valet jne.
Sellesse maailmavaatesse sobib üks  sõda, mis polegi sõda ja algab enne sõda, päris hästi.
  Kuid ilmselt on tung selguse ja täpsete definitsioonide poole meis  siiski väga sügavalt sees ning nõnda tuleb meil vastavat vajadust välja  elada mujal.
Just siit tasuks otsida meie igapäevaelu masendava  ülereguleerituse allikaid.
Maailm hägustub, aga meie bürokraatia toodab  Parkinsoni seadusele alludes aina peenemaid, aina täpsemaid ja aina  tarbetumaid nõudeid ning seadusepügalaid.
Filmitootja Andres Maimik  kirjutab Päevalehes: «Tohutult suureneb mittetootlik bürokraatia: selle  asemel et teha oma põhitööd, pead sa kulutama järjest rohkem aega ja  energiat aruandlusele, deklareerimisele, kombineerimisele.
» Nii ongi.

Kõrvutan neid kaht nähtust - aina süvenev ebamäärasus suurtes asjades  ja aina detailsem täpsus väikestes asjades - sellepärast, et tegemist  on ühe ja sama medali külgedega.
Medal ise on inimene, kes vajab  tegelikult nii reguleeritust kui ka reguleerimatust.
Kuid mõni rohkem  üht, mõni rohkem teist.
Ühed põgenevad hägustuva ja aina arusaamatumaks  muutuvast maailmast täpsete normatiivide mängumaailma ning käivad  algkoolides kraanikausse üle lugemas ning turgudel seaverega kauplejaid  trahvimas.
Teisi ajab seesugune (riigipoolne) väiklus hulluks ja nad  hakkavad otsima pelgupaika, kuhu mõni inspektor ega audiitor järele ei  pääseks.
Mõni leiab selle pääsu pudelist, mõni muutub vägivaldseks ja  läheb kallale oma pereliikmetele, mõni lööb käega ja vaatab niisama,  kuidas päevake õhtusse saada.
  Kas Eestil oleks võimalik selles sogases ja teravaid põhjakive  sisaldavas vees mingit mõistlikku teed leida?
Kas tee on üldse olemas?
Oleme ju maailma osa ja hoolimata vendade Johansonide visioonist ei  purjeta me oma maa ja rahvaga siit kusagile.
Ehkki vahel tahaks.
Näib,  nagu oleksime taas jõudnud teelahkmele, mis on sama otsustav kui laulva  revolutsiooni aegne.
Tollal oli valida lääne ja ida, vabaduse ja  vangistuse, elu ja surma - aga ka vaeva ja mugavuse vahel.
Mis kõik  võeti kokku lühidasse soovi «Venemaa käpa alt» pääseda.
Valik tundub  olevat ilmselge, aga ei olnud nii ilmselge midagi.
Mõnigi rahvas  otsustas teisiti ja mõnigi meie endi seast oleks otsustanud teisiti.
Ent  otsus kummatigi langes.

Praegu on kõik justkui teisiti.
Meie olukord on ohtlikum kui kunagi  varem, aga ühtaegu ka turvalisem kui kunagi varem.
Oleme NATOs ja meie  enda kaitsevõime arendamine on läinud edukalt.
On vaja tempot  kiirendada, kuid suund on õige.
  Milles siis probleem?
Sellessamas riiklikus tähenärimises, mis seob  jalad ega lase hingata.
Kunagi ennast liberaalse ja  ettevõtlussõbralikuna esitlenud erakond põrnitseb iga hakkajat inimest  kui potentsiaalset kurjategijat ja maksupetturit.
Mis teotahet siin  enam?
Ja kus seda ei tee nimetatud erakond oma ministrite ja määrustega,  teeb seda nüri kuulekusega ülevõetud euroreeglistik.
Sageli siiski  soovituslik, kuid meile pühakirjast püham.
  Ma ei süüdistagi eriti oravaparteid.
Praegu pole küsimus selles, kes  on süüdi, vaid selles, et oravapartei ei suuda umbeläinud lõõre puhtaks  nühkida.
Sel lihtsal põhjusel, et oravad isegi ei mõista, et lõõrid on  umbes.
Aga nii on, ning Eesti vajab õhku, valgust, ideid ja  otsustusjulgust.
Päris reforme, mitte reformidest kõrvalehiilimist.
Tarbetute seadusepügalate ja normide kaotamist.
Praegu on nii, et kui  seitsmeaastane tüdrukutirts aitab emal kukeseeni korjata ja nad lähevad  pärast turule neid seeni müüma, siis on tegemist seaduserikkumisega,  lapse ekspluateerimisega, registreerimata tööjõuga ja ma ei tea veel  millega.
Absurd.
Meie õigusruum - ja mõtlemisharjumused - tuleb  sellisest jampsist puhtaks rookida.
1990ndate algul uskusime, et kõik on  võimalik - ja kõik oligi võimalik, nagu targutajate kiuste selgus.
Kuid  kõik on võimalik ka täna.



Olen enda ümber märganud väga palju kibestunud inimesi.
Soovin, et  kibestunud saaksid jõuluks kibedusest välja.
Me võiksime seda nimetada  jõulurahuks iseendaga.
Mina olen seda meelt, et rahu inimeste vahel  algab rahust inimeses endas.
Selleks et teha rahu, on vaja kibedusest  lahti saada.

Tavaliselt on kibestumisel mingi põhjus.
Kibestutakse kellegi vastu  millegi pärast.
Kibestuda võidakse inimese, organisatsiooni või ka riigi  vastu.
Kibestumise põhjuseks võib olla solvang, alandamine, õiglustunde  riivamine, usalduse kaotamine - kõik, mis meid sügavalt haavab.

Olen kohanud inimesi, kes kannavad endas haavumist isegi  aastakümneid.
See tunne võib olla nii sügav, et muututakse ise haavaja  sarnaseks, kuna ei suudeta oma mõtetes temast lahti lasta.
Kibestunu  võib ise oma tundeid eitada ja öelda, et temale see korda ei lähe ja  tema on asjast igapidi üle.
Samas näitavad kibestumise viljad, et midagi  on viltu ja et inimene pole tegelikult sisimas vaba.

Kibestumine mõjutab inimest tervikuna, tema suhteid teistega ja  Jumalaga.
Kibestunu muutub tundlikuks ja pirtsakaks.
Talle läheb iga  pisiasi korda ja sellele reageeritakse enesekeskselt.
Ilusate sündmuste,  sõnade ja tegude puhul ei suuda ta tänulik olla või ei soostu seda  kuidagi väljendama.
Võib tekkida lausa eksistentsiaalne tigedus.

Kibestumise väljenduseks on sarkasm, eesti keeles sapisus.
Alguses  tabab see haavajat, hiljem haavajaga seotud inimesi ja üha laienedes  võib see laieneda elule üldse.
Sapisus on pidevalt ootel, et salvata  vähima põhjuse korral.
Mingi põhjuse leiab alati.

Kibestunu on halastamatult kriitiline.
Sealjuures omandavad pisiasjad  printsipiaalse tähenduse, välistades võimaluse, et teised tohiksid  üldse mingeid vigu teha.
Kibestunu muutub kangekaelseks ja pahuraks,  avamata ennast kellelegi.
Aja jooksul hakkavad teised temast üha enam  eemale tõmbuma, süvendades kibestunu sisekriisi veelgi.

Sügavaimad haavumised tekivad just lähedaste inimeste poolt.
Võõrale  on lihtsam andestada, võõra löödud hingehaavadega on lihtsam toime  tulla.
Üks põhjusi on selles, et lähedase inimese poolt kogetud  haavamised kõigutavad meie usku usaldusväärsusesse ja maailma õiglasesse  toimimisse rohkem kui võõra löögid.
Samuti on meil lähedase inimese  puhul raske seletada, miks ta nõnda tegi.

Psühholoogias on uuritud, et kuidas kibestumisest lahti saada.
Selgub, et selleks on kaks teed - andestamine ja leppimine.
Need on  mõlemad aktiivsed otsustuspõhised tegevused.
Kumbki nendest ei ole  lihtsalt unustamine või kinnimätsimine.
Kumbki nendest ei juhtu  iseenesest, inimene ise peab olema aktiivne.

Andestamine on sisemise kasvamise protsess.
Andestamine tähendab  ülekohtu ja ebaõigluse nimetamist õigete nimedega, tõele näkku  vaatamist.
Andestamine tähendab oma kibestumise tunnistamist ennekõike  iseendale.
Sügavamas mõttes tähendab andestamine vabanemist soovist  kätte maksta.
Andestamine tähendab sisemist lahtilaskmist, sõltumisest  vabanemist, ilma kibeduseta ise edasi minemist.

Leppimine tähendab osapoolte vahel rahu sõlmimist, suhete  korraldamist.
Leppimine nõuab palju mõlemapoolset kuulamist, ka ära  kuulamist.
Meid ei huvita alati mitte niivõrd teod, kuivõrd nende  põhjused.
Aru saamine, mida teine mõtles, miks ta nõnda tegi - see kõik  on tee leppimisele.
Leppimise tulemus on teise mõistmine ja ühise  edasiminemise kavandamine.

Nii leppimine kui ka andestamine on aeganõudvad.
Mõlemal juhul on  oluline selguse tekkimine ka iseendas.
Leppimise jaoks on tarvis teist  osapoolt.
Andestada võib aga ka ilma teisega rääkimata, lihtsalt oma  südames.
Leppida saab ka andestamata, aga see on rohkem probleemi  silumine, mitte lahendamine.
Vahel võib olla nii andestamiseks kui ka  leppimiseks tarvis kellegi kolmanda abi.

Andestamise viljad on ootamatud.
Ei mõelda enam kogu aeg haavajale ja  haavumisele.
Elule tuleb värvi ja maitset juurde ning tunded ei keerle  haiget saamise ümber.
Sapisuse asemele tuleb sõbralikkus, sõpru tuleb  juurde.
Kibedus ei näri hinge, pigem on rahu.
Rahu iseendaga on aga  midagi jumalikku.
Mis võiks olla ilusam kui jumalik jõulukink?


Juba aastaid on Singapuri ja Eesti vahele on tõmmatud paralleele, näiteks eesrindlikkuse ja väiksusega seotud  teemadel.
Tahes-tahtmata tundub, et tänaseks on neist kahest eesrindlik  vaid üks väikeriik ning mitte ainult finants- või teadusvõimekuse osas.
Kindlasti on mitmeid kultuurilisi aspekte, kus Singapuri ja Eesti  kõrvutamine pole mõttekas.
Vaevalt me kujutaksime Eestis ette, et  keelaksime ära närimiskummid nagu seda on Singapuris tehtud - see  ilmselt pole teema, milles peaksime Singapurist eeskuju võtta.
Millistes  valdkondades võiksime aga Singapuriga paralleele tuua või mida lausa  peaksime Singapurist kopeerima?

Täna paistame Euroopas silma meie poliitiliste juhtide kesise  haridustasemega.
Loomulikult lohutame end: «oluline on inimene, mitte  paber».
  Singapuri liidrite ettevalmistus seevastu on äärmiselt  tähelepanuväärne.
Nii kultuuriliselt kui ka riigi arengust tulenevalt on  kokku lepitud juhtide parima hariduse (ja harituse) vajalikkuses ning  ettevalmistus saadakse (antakse) mitte ainult kohapeal (kuid seda  kindlasti ka), vaid laias maailmas ehk parimates ülikoolides üle  maakera.

Tähelepanuväärne on ka Singapuris riiklikult olulistes küsimustes  erinevate ametkondade üleste kokkulepete saavutamine.
Riiklik kokkulepe  võimaldab  teha otsuseid näiteks uute ülikoolide loomiseks, valdkondades  mida riik vajab või konkreetsete teadusvaldkondade finantseerimiseks.
   Meilgi on mitmeid riiklikke dokumente, mis aga paraku ongi vaid  dokumendid: isegi vaid kahe  ministeeriumi vaheliselt ei saavutata  kokkuleppeid, rääkimata siis riiklikest, vajaduspõhistest, arengut  sisuliselt ja finantsiliselt suunavatest kokkulepetest.

Sisuliselt annab mõlema riigi väiksus eelise suurriikide ees -  võimaluse otsustada ja katsetada erinevaid lahendusi.
Loomulikult just  ka seetõttu, et ümber otsustada ja teisiti lahendada saab väikeses  riigis kiiremini ja paindlikumalt.

Umbes juba viis aastat tagasi räägiti Singapuris tervishoiu valdkonna  plahvatuslikust arengupotentsiaalist.
Eesti on jõudnud nutika  spetsialiseerumise valdkondade analüüsi kaudu sama järelduse tagaukseni:  meie räägime e-tervisest ja infotehnoloogiliste lahenduste vajadusest.
Singapur räägib arstide ja teiste tervishoiutöötajate meeskonnatööst,  mida toetaks teaduspõhine uuringu- ja arengutegevus ning  tervishoiutöötajate tegevuse toetamisest kõige uuemate info-  ja  meditsiinitehnoloogiliste lahendustega.
Eesti nutikas spetsialiseerumine  ütleb, et edu võti peitub IT-lahendustes ja geenitehnoloogiates.

Minu tagasihoidliku (23 aasta) kogemuse alusel julgen väita, et ilma  tervishoiutöötajateta ei ole üldiselt vahet kas geenitehnolooge või  IT-mehi on piisavalt või  kas e-tervis funktsioneerib.
Tervishoiutöötajate vähesust kinnitavaid uuringuid on meil juba päris  ohtralt ning poliitikuidki on püütud sel teemal harida.
Tervishoiutöötajatel  endil on selline töökoormus, et nad sel teemal  enam kaasa rääkida ei jõuagi.
  Meeskonnatöö sotsiaal- ja  tervishoiusüsteemi vahel küll paraneb.
On paranenud lausa kõvasti, kui  võrrelda tänast ja viieteist aasta tagust vaadet.
Kuid samale tasemele  jõudmiseks, kus oli näiteks Taani 1995. aastal, on veel pikk maa minna.

Kõige selle taustal tuleks ju midagi teisiti teha juba täna või pole meil ideid?
Haigekassa  rahastamise ja rahastamise põhimõtete muutmisvajadusest on rääkinud nii  tegijad ise kui ka riigikontroll.
Üheselt peaks olema ka võhikule  selge, et tervishoiutöötajate vähesus meil ja Põhjamaades  (puudu 20 000  töötajat!) on üha teravam probleem, väiksem probleem pole Eesti jaoks  seetõttu ka tervishoiutöötajate Põhjamaadesse liikumine.
Ilma uute  lahendusteta haigakassa rahastamises ja funktsioneerimises Eesti riik  kindlasti kaua tervishoiu valdkonnas eesrinnas olla ei suuda.
Tänane  efektiivsus on saavutatud nii töötajate kui ka patsientide arvelt.

Arendades e-tervist, haiglate võrgustumist ning tervisekeskuste  loomist oleme ikkagi õige varsti seina ees kus betooni jagub aga inimesi  mitte.
  Lisaks on üha selgemaks saanud, et e-tervise maksimaalseks  kasutamiseks, haiglate võrgustumiseks on vajalik parandada meeskonnatööd  nii erinevate valdkondade tervishoiutöötajate kui ka tervishoiu- ja  sotsiaalsüsteemi vahel.
Mõningaid suurepäraseid näited on meil kõigil,  kuid süsteemne positiivne pilt puudub.
Tulevikupilt  tervishoiust puudub  tervikuna kogu Eestis.

Tervishoiu kõrgkoolid ning Eesti Õdede liit tegid 2014. aastal  pöördumise Vabariigi Valitsuse poole, kus avaldasime muret ja tegime  mõningaid ettepanekuidki.
Sotsiaalministeeriumilt saime selle peale  viisaka vastuse, kus põhimõtteliselt tänati meid muret tundmast.
   See  aga ei vii edasi!

Võib olla peaksime alustama hoopis millestki radikaalsemast?
Näiteks  uuel  Euroopa Liidu rahastusperioodil  looma täiesti uue kõrgkooli, kuhu  koondatakse kõik tervishoiuvaldkonna (hiljem ka sotsiaalvaldkonna)  õppekavad.
Selliselt õpivad arstid koos õdedega, füsioterapeudid koos  tegevusterapeutidega, farmatseudid koos farmakoloogidega jne.
Nii loodi  näiteks Singapuris  täiesti uus ülikool, selleks et uusi asju juurutada  ning kõik vana kõrvale jätta.
Ehk peaks kõiki neid erialasid õppima uue  nurga alt - sümptomite ja probleemide keskselt, et fookusesse tõuseks  abi vajav inimene?
Üha spetsiifilisemaks muutuvad tervishoiutöötajate  teadmised, üha enam on kolleegil vajalik õpetada ja kaasata kolleegi,  sest patsiendid on hakanud taipama, et nemad on tervikud.
Patsienti ei  saa jagada tükkideks andes kardioloogile südame, füsioterapeudile haige  jala, kopsuarstile allergia, pereõele patsiendi ülekaalu jne.
  Patsient  tahab saada komplektset analüüsi ja koostööd erinevate spetsialistide  vahel ning üht nn juhtumikorraldajat, kes talle kõik võimalused «ära  tõlgib» ja temaga koos otsustada aitab.

Ehk alustame sellest, et õpetame neid spetsialiste üheskoos,  meeskonnana toimima juba õpetamise faasis?
Kindlasti on siin probleemid a  la Tartu Ülikoolis on olnud ajalooliselt arstiteaduskond ja seda ei saa  ju ometigi ülikoolist lahutada,  Tallinna Tehnikaülikool on enda juurde  loonud mitmeid meditsiinitehnoloogilisi  professuure.
Tallinna Ülikool  tegeleb tervise- ja sporditeadustega, tervishoiu kõrgkoolegi on kaks -  üks Tartus, teine Tallinnas.
  Seega on meil vähemalt 5 probleemi.
Aga  kui korraks tõusta asutustest kõrgemale ja vaadata Eestit tervikuna, kui  korraks mõelda et meie väiksus võimaldab luua midagi täiesti uut, siis  ehk peaks ikkagi alustama haigekassa seaduse muutmisest, julgelt  tulevikku vaatamisest ning Eesti Tervishoiu Akadeemia loomisest?


Kas paljukannatanud Tallinn peab tõesti taluma nüüd kahte Savisaart  korraga, eriti kui üks neist lubab olla veel rohkem Savisaar kui  Savisaar ise?

Just samal ajal, kui Edgar Savisaart Estonia teatris oma kogudusele kõnet pidas, andis Marika Vaarik  naaberteatris NO99 muusikali «Savisaar» reklaamikampaania avalöögi,  esinedes ühekordses aktsioonis «Savisaare kõne rahvale».
Muusikali  väljakuulutamisel läks lahti hoogne kõmu teemal, keda võib näha  nimiosas.
Pakuti nimesid Ain Lutsepast Jarek Kasarini, aga keegi ei  tulnud selle peale, et rolli sobib hiilgavalt NO99 parim näitleja Marika  Vaarik.

Vaariku esitus (ja Eero Epneri tekst) oli nii võimas, et naine, kes  Edgarit kõige paremini tunneb, Vilja Savisaar-Toomast, väljus saalist  sügavalt liigutatuna.
Vääriline roll võrratule Vaarikule.


Möödunud nädal tõi sõnumeid Rootsist, mis ütlevad meie meretaguse naabri  olemuse kohta sama palju kui aastatäis uudiseid Venemaalt.
Esimene  sõnum puudutas Rootsit kaugemalt, Swedbanki kaudu, mille Eesti esindus  reklaamis jõulukaardil oma Eesti moraalse peavoolu vaimus  annetuskultuuri, et see kaks päeva hiljem pea peale - ehk Rootsi vaimu -  pöörata.
Teine uudis puudutab kuue partei kokkulepet ignoreerida riigi  parlamendis edaspidi paremäärmuslikke Rootsi Demokraate, et nii vältida  erakorralisi valimisi.
Rootsi vasakpoolsete valitsusparteide üksmeel kodanlike erakondadega  on sama ajalooline, kui seda olnuks märtsikuised ennetähtaegsed  valimised - mis olnuks esimesed Rootsis 50 aasta jooksul.
Parlamendi  töös hakkavad nüüd mõlema tiiva kokku kuus parteid oma otsustes ja  tegemistes tegema nägu, nagu seitsmendat, Rootsi Demokraate, poleks  olemas.
Hoolimata viimaste kolmandast kohast ja 13 protsendist häältest  2014. aasta valimistel.
Põhjuseks tõsiasi, et Rootsi Demokraadid said  parlamendis kahe bloki vahel otsustava kaalukeele rolli.
Olulisem kui  kompromissid eelarvepoliitikas jms on see, mida ütleb kokkulepe Rootsi  poliitilise kultuuri kohta.
Ideoloogilised sõjakirved maetakse suurema  eesmärgi nimel maha.
Rootsi poliitika saneeritakse.
Rootsi Demokraadid  isoleeritakse immigrantidevaenuliku ksenofoobia ja rassismi pärast.

Et aru saada, mida see tähendab, tuleb tunda Rootsi ajalugu.
20. sajandil ligi 70 aastat võimul olnud sotsiaaldemokraadid ehitasid  luterlikule vundamendile üles väljapaistvalt egalitaarse ja solidaarse  riigi.
Külma sõja aastail võttis Rootsi endale maailmale avatud moraalse  suurjõu positsiooni, millega kaasnes sisserändepoliitika, mis tões ja  vaimus püüdis aidata kõige väetimaid.
Kandvaks elemendiks oli kaemus, et  rootslane võib saada igast sisserännanust.
Et Rootsi on riik, kus  määrav pole ei veri ega nahavärv.
See mõttelaad settis Rootsi ühiskonnas  nii sügavale, et hoolimata Rootsi immigratsioonipoliitika praegustes  pingetest, leiavad Rootsi Demokraadid end äärmuslikus üksinduses.
Rootsi, tema poliitikud ja rahva enamus pole nõus oma ühiskonda sulgema.

Mis võiks meid ehk ajendada mõtlema laiemale kontekstile.
Rootsi  ühiskond on keskmisele Eesti elanikule viimase aastakümne jooksul  naaberriigi kohta tähelepanuväärselt kaugeks jäänud.
Aeg-ajalt tekib  tunne, et Eesti valijate valdav enamus, kui nad saaksid osaleda Rootsi  valimistel, hääletaks just nimelt Rootsi Demokraatide poolt.
Paljud  eestlased tunnevad muret Euroopa pärast, väärtuste pärast, mille nad  arvavad Rootsi olevat minetanud.
Esmaseks väärtuste seas loetakse  tugevat rahvuslikku identiteeti.
See on muidugi väärtushierarhia, mis  peegeldab meie muresid ja millel on vähe tegemist Rootsi ja Euroopaga.

Selles võtmes tuleb ilmselt näha Swedbanki Eesti haru  mainekujunduslikku visklemist jõulude ajal.
Kõigepealt kiideti end  privaatklientidele saadetud jõulukaardil Aadu Luukase  missioonipreemiasse tehtud annetuse eest.
Viimane läks teatavasti  mittetolerantsele Sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks.
Ühe  Rootsi panga arvates oli tegemist väga kummalise valikuga, arvestades  Rootsi ühiskonna toetust inimlikule paljususele.
Päev hiljem võttis  Swedbank Eesti sotsiaalmeedia survel ja ilmselt Stockholmi peakorteri  ebameeldivalt üllatunud nõudmisel raha tagasi ja veel päev hiljem  annetas selle missioonipreemia ülejäänud nominentidele.

Eesti pangategelaste vääratus näitab veel kord, kui suur on lõhe  selle vahel, mida peetakse euroopalikuks Tallinnas ning mida  Stockholmis.
Tulevikku ei tea keegi, aga senine ajalugu kannustab  Euroopas panustama kaugelt enne Rootsile kui Eesti besserwisserʼitele.


Aastavahetus on ukse ees ja ühes sellega ilmuvad paljude väljaannete  esikaantele selgeltnägijad, astroloogid, nõiad ja posijad, kes  ennustavad, mida järgnevad 12 kuud meile toovad.
Need iseteadjad ei  piirdu aga ainult trükimeediaga, vaid trügivad ka televisiooni poliitika  ja majanduse teemadel oma «tarkust» jagama.
Oleme sattunud olukorda,  kus šarlatanide väljaütlemistel on sama suur kaal kui vastava valdkonna  ekspertide hinnanguil.
Ühe tuntud «maagi» horoskoop tõstab kord aastas Maalehe tiraaži  tähtede poole ja purustab rekordeid.
Julgen siinkohal ennustada, et nii  juhtub ka tänavu.
Olen päris kindel, et paljud horoskoopide uskujad ei  tea, mida astroloogia üldse tähendab, sest ma ei näe muud põhjust, miks  inimesed peaksid seda tõsiselt võtma.
Lääne astroloogia juured peituvad  Babüloonias, kus usuti, et see, millises tähtkujus on Päike ja Kuu  inimese sünnihetkel, määrab tema saatuse.

Kuna astroloogia nn reeglid on aga mitu tuhat aastat muutumatuna  püsinud ning maa telje kaldenurk muutunud, pole suur osa inimestest  sellest tähtkujust, mida väidavad horoskoobid.
Babüloonlased polnud aga  ainsad horoskoobihuvilised, sest astroloogiaga tegelesid ka kreeklased,  egiptlased, hiinlased ja roomlased, ning nad kõik rääkisid üksteisele  vastu.
Astroloogiaga meedia levitatav umbluu paraku ei piirdu.
Eesti  telekanalitelt leiab aasta läbi saateid erinevatest nõidadest ja  selgeltnägijatest, kes lahendavad ülesandeid ja müsteeriume või  ennustavad lausa otse-eetris televaatajatele tulevikku.
Loomulikult ei  jäeta neid kõrvale ka nüüd.
Uue aasta esimesel päeval leiab kahelt  suurimalt erakanalilt saateid, kus sensitiivid tõsistel teemadel oma  ennustusi jagavad.
Nad ei ennusta tulevikku aga kristallkuulilt, sest  see on ilmselt liiga klišeelik, vaid tänapäeva nõiad kasutavad hoopis  pendleid, kaarte, võlukive või muid rekvisiite.

Maailmas on uuritud paljude sensitiivide «võimeid» ning kontrollitud  keskkonnas pole keegi suutnud nende olemasolu tõestada.
Mitmes riigis,  sh Eestis, on välja pandud rahalised preemiad selgeltnägijatele, kes  suudavad ekspertide silme all oma väidetavaid võimeid tõestada.
Paljud  on proovinud, keegi pole veenvaid tulemusi näidanud.
Seega seni kuni  ükski sensitiiv pole oma võimeid tõestanud, pole põhjust neid uskuda.

Selgeltnägijate saated pole dokumentaalid, vaid need on kokku  lõigatud nii, et vaatajale tunduks, nagu neil on mingid võimed.
See on  meelelahutus.
Sellest lähtuvalt kutsun inimesi üles skeptiliselt suhtuma  iga nn kõiketeadja väidetesse ja õpetustesse ning mitte elama oma elu  nende järgi.
Iga inimene loob oma saatuse ja isegi need, kes arvavad, et  kõik on ette määratud, vaatavad tänavat ületades vasakule ja paremale.


Üldlevinud arusaama kohaselt peaks iga eestlane end ise aitama, seda  enam, kui sa oled leiutaja.
Tegelikkus on aga hoopis see, et  tehnoloogilised mõtted tabavad sageli ka neid inimesi, kellel puudub  selleks igasugune ettevalmistus.
Just nõnda antakse meile uusi ideid  kõrgemalt mõne probleemi lahendamise või tegevuse käigus.
Idee võib  tekkida ka üsna ootamatus olukorras või lihtsalt hommikul ärgates ning  isegi tualetis istudes.
  Mida siis ikkagi teha, kui sind üks selline idee äkitselt on  tabanud?
 Nutikamad leiavad alati võimaluse teostuseks, kuid enamus meist  kahjuks mitte.
Nõnda tähendab see vaid üht - uued ideed jäävad sageli  kusagile sahtlipõhja lebama või unustatakse mõne aja pärast sootuks.

Näiteks võiks tuua, kuidas ka üks isevärki idee tabas Londonis elavat  amatöörleiutajat Trevor Baylis’t, kui ta parasjagu oma kodus  televiisorit vaatas.
  Tulemuseks oli see, et Baylis läks oma töötuppa ja leiutas seal vändast laetava  raadio valmis.
Vähe sellest, tänaseks on sellel raadiol ka  päikesepatarei ning sinna külge saab laadimiseks kinnitada veel  taskulambi ja mobiiltelefoni.
 See on aga juba innovatsioon, mis põhineb  leiutistel.
Just nõnda tuleb seda mõista, sest ilma eelnevate  leiutisteta ei oleks olnud ei temal ega ka meil suurt midagi  innoveerida.

Teise maailmasõja järgne Jaapan sai oma olukorrast väga selgesti aru  ja palus inimestel leiutama hakata.
Tulemuseks on riik, mida täna teame  kui tehnoloogiliselt üht arenenumat maailmas.
 Oleme siin juba enam kui  20 aastat oma riiki üles ehitanud, kuid ei EAS, majandusministeerium ega  Arengufond pole veel aru saanud, et innovatsiooni kui sellise aluseks  saavad olla vaid leiutised, mille loomist peame toetama.

Huvitav, kaua veel läheb, enne kui see lihtne printsiip kohale  jõuab?
 Julgen nõnda väita, vaadates intellektuaalomandi alast nõrkust ja  madalat rahvuslike patentide arvu tänases Eestis.
Teadaolevalt vaid  umbes 30 protsenti meie ettevõtetest kasutab intellektuaalomandit kui  strateegiliselt olulist vara oma firma portfellis (allikas: eitk.ee).
Rahvuslike granditud ehk välja antud patentide arv aastas on aga kusagil  20-40 vahel, mis on paremal juhul kohane vaid arengumaale.
See aga  tähendab omakorda, et välisfirmade patendid «ruulivad» meie  majandusruumis, teenides kasumit, mis kusagil mujal välja võetakse.
  Kui me soovime suurendada lisandväärtuse loomist riigis, et seeläbi  tõsta meie majanduslikku võimekust, peame ilmselgelt panustama  intellektuaalomandisse.
 Seega peame aitama ka meie leiutajatel leiutada,  et tekiks rahvuslik intellektuaalne kapital mida oleks võimalik  kommertsialiseerida.
  Aga kuidas seda teha?
 Vastus on lihtne - tuleb luua tugistruktuurid,  mis aitaksid meie inimestel senisest märksa tõhusamalt oma leiutisi  registreerida, prototüüpida, seeriatootmisesse juurutada ja  maailmaturule viia.
 IT-sektoris on arenguid juba märgata, kuid  mehhaanika poolel ehk siis päris asju ja tooteid luues on meie võimekus  jätkuvalt üsna madal.
Sellega tuleks aga ruttu tegelema hakata, kui  soovime kunagi arenenud riikide perre jõuda.

Head avastamist ja teretulemast leiutajate maailma!


On teada-tuntud tõsiasi, et kõige suuremas  vaesusriskis on meil lapsed, kes kasvavad üksikvanemaga peres.
Neist  kümned tuhanded elavad vaesuses lihtsalt sellepärast, et perekonna  juurest lahkunud vanem ei täida oma kohust ega maksa lapsele elatist.

Statistikaameti  andmetel sai 2012. aastal elatist alla neljandiku ühe täiskasvanuga  leibkondadest, kus sirgub vähemalt üks suurtest sõltuv laps.
Ainuüksi  täitemenetluses - see aga tähendab vaevalist asjaajamist ja ka kohtuuste  kulutamist - on ümmarguselt 12 000 elatise sissenõudmise nõuet; elatise  võlgnevuse kogusumma möödunud aasta lõpul oli ligemale 11 miljonit  eurot.
Täit ülevaadet, kui palju lapsi on ilma jäänud õigusest saada  elatist oma lahusolevalt vanemalt, Eestis ei ole.

Korduma kippuv muster Annab  jumal lapse, annab ka lapse leiva, usuvad häbemata paljud rongavanemad -  ja vilistavad nii jumalale kui ka oma lapsele.
Aga seadused, mis  kohustavad vanemat oma last kasvatama?
Need teadagi on ainult  lihtsameelsetele täitmiseks.
Raha annab teenida ka mustalt või lasta see  semu pangakontole kanda, et kohtutäitur ei saaks sealt tsutikestki  lapse tarvis ümber kantida.

Samal ajal kasvab kusagil üks laps, su  oma liha ja veri.
Kasvab poole aastaga riietest välja.
Läheb  varahommikul märgade jalgadega lasteaeda, sest ainsad parajasti jalga  passivad jalavarjud on eelmise päeva lörtsiga läbi ligunenud.
Oh, ja  täna peab kindlasti meeles pidama, et laps tuleb tund aega varem aiast  ära võtta: teistel on tantsutrenn.
Tasuline muidugi - mida siis meie  ajal ilma rahata saab?
Seda, natukest küll, pole aga üksikvanemal  kusagilt näpistada.

Kas jätkame?
See on tuhandete laste igapäevaelu.
Üksikvanema elu - 92 protsendil juhtudest on selleks ema -, kes küll  nuputab ja nõiub, ent ometi ei jaksa kasvavat last kõige vajalikuga  varustada.

Kui suur on tõenäosus, et teismeea ilmajäetuse kibedusest  saab noore inimese käegalöömine - kord ka omaenese lapsele?
Muster on ju  ette antud.

Valitseb usaldamatus Mõne aasta  tagusest uuringust selgub, et lõviosa küsitletutest ei usu vabatahtlike  lepete pidavusse, kui laps jääb ühe vanema kasvatada.
Samuti ollakse  seisukohal, et lapseraha nõutamine ei tohiks olla üksikvanema enda asi,  vaid lapse juurest lahkunud vanemale peaksid survet avaldama nii  tööandja kui ka riik, kellel oleks voli lapsele elatist maksta ja see  pärast kohustatud isikult välja nõuda.
Rahvas pooldab elatisfondi, aga  seadusandja?

Kord suuremate, kord väiksemate lootustega on ka  riigikogu juba kümmekond aastat hellitanud elatisfondi loomise mõtet.
Selle aja peale on idee leidnud toetust peaaegu kõigi erakondade  saadikute seas.
Nüüd viimaks võttis sotsiaalkomisjon ohjad enda kätte:  kokku kutsutakse töörühm, kelle ülesanne on elatisraha tagamise fondi  põhimõtted paika panna.

Kõrvalehiilimine elatisraha maksmisest ei ole  te üksnes meie probleem, seda tunneb kogu Euroopa.
Soomes näiteks ei  lubatagi niisama naeratuse saatel vanematel hüvasti jätta: lapsele  elatisraha maksmine tuleb ametlikult vormistada.
Peaaegu kõikides  riikides on aga loodud institutsioonid, kes koguvad ja maksavad  elatisraha välja.
Nii saab laps elatise kätte korrapärase avansina.
Riigi ees maksuvõlglaseks olek paneb teise vanema paremini oma kohustusi  täitma, ent isegi riik ei saa kogu võlasummat tagasi: Rootsi näiteks  30-40 protsenti, Läti, kus süsteem on värskem, ümmarguselt 12 protsenti.

Ometi on valitsev mentaliteet sealgi tükk maad tervemaks muutunud.

Nii  või teisiti, lapse elatise süsteemi ümberkorraldamisel saame toetuda  rahvusvahelisele kogemusele: riigiti on kasutusel eri mudelid, aga võtta  on ka OECD, Euroopa Nõukogu, teadusringkondade ja ühiskondlike  organisatsioonide uurimistulemusi ja soovitusi, et luua meie väikeriigis  kõige paremini toimiv mehhanism.

Laps kui sõjapidamise vahend Kui  kõik inimesed mõtleksid südamega või kui kogu täitemenetlus töötaks  laitmatult, poleks küllap uut süsteemi vajagi.
Sest peale fondi  rahastamise katteallikate (kas võtta raha riigieelarvest,  sotsiaalmaksust, kas mõeldav on ka omavalitsuse osalus) tuleb lahendada  ka ridamisi praeguseid probleeme: kuidas toimida, kui üks vanem elab  välismaal, milliseid sanktsioone rakendada, kui kohtuotsust ei täideta  või esitatakse valeandmeid jne.

Kui tõhus on aga meie praegune  täitemehhanism, näitab hiljutine kurioosum, kus Tallinna halduskohus  mõistis riigivastutuse seaduse alusel justiitsministeeriumilt välja  kopsaka valuraha isale, kuna riik ei suutnud kolme aasta jooksul tagada  kohtuotsuse täitmist ja võimaldada mehel pojaga kohtuda.
Ometi oli isa  ära kasutanud kõik seaduslikud võimalused.
Vanema ja lapse suhtlemist  tagav seadustik on puudulik ja sõltub paljuski kohtutäituri ja/või  eeskostjaks määratud lastekaitsetöötaja isikuomadustest.
Võtsin nimme  selle näite, et juhtida naisena tähelepanu sellele, et ka emad kasutavad  lapsi relvana naise ja mehe vahelises sõjapidamises.

Muidugi ei saa  riik miski jõuga sundida inimesi mõistlikult käituma: lapsega suhtlemise  korra peavad vanemad omavahel kokku leppima.
Et aga issanda loomaaed on  suur, võib elatisfondi plusspoolele kanda ka vanematevaheliste  konfliktide mahendamise, rääkimata korrapäraselt laekuvast rahast, mis  leevendab vaesust ja üksikvanemat niigi painavaid pingeid.

Elatisfondi loomine on riigi auasi, kohustus, kui tahate.
Jõuluaja heategevusprojektidest üksi jääb väheseks.



Kui riik püüab vähendada energiajookide  tarbimist, on see kiiduväärt.
Ent rahva tervise seisukohalt on  probleeme, mis tunduvad veelgi pakilisemad.
Ehk peaks riik kiiremas  korras tegelema näiteks alkoholismi, rasvumise ja südamehaiguste leviku  tõkestamisega?

Äsja saime lugeda, kuidas põllumajandusministeerium,  tarbijakaitseamet, tervise arengu instituut ning veterinaar- ja  toiduamet töötasid üheskoos välja energiajookide turustamise hea tava  (mis muide pole mitte kellelegi kohustuslik).

Kuid võib-olla oleks  aeg läheneda Eestit vaevavatele muredele süsteemsemalt?
Ehk vajame  rahva, eriti noorte tervise pärast südant valutades toimivamaid  lahendusi?
Peaksime näiteks kehtestama magusamaksu?
Isegi siis, kui see  ei suunaks kedagi tervislikuma eluviisi poole, võiks selle arvel pakkuda  koolides lastele äkki rohkem värskeid puuvilju ja smuutisid või  hommikusööki?

Ehk peaks riik soodustama ettevõtteil töötajate  sportimisvõimaluste eest tasumist?
Võib-olla on koguni aeg tuua tagasi  laste ringitasude kompenseerimine lapsevanematele?
Ehk saab mingitegi  hoobadega mõjutada turusituatsiooni nii, et jõusaali või ujula külastus  ei maksaks kodanikule (vahel mitu korda) rohkem kui Soomes, Belgias või  Prantsusmaal?

Kas poleks ehk aeg keelustada lõpuks alkoholi reklaam?
Ka igasuguste sponsorlepingute kujul, mis praegu lubavad silmakirjalikku  keerutamist, et õlletehase nime võib ometi kasutada, sest seal  toodetakse ju ka näiteks kalja.
Vaatame õige üle lahe Soome poole ja  küsime, miks ei võiks ka meil näiteks kangemat kui viiekraadist õlut  ning loomulikult ka muid kangemaid jooke müüa ainult alkopoes?
Ehk on  ELi aluslepingutega vastuollu minemata võimalik lõpetada meie  põhjanaabreid alandav viinaralli?

Millal taastame hambaravihüvitise  ja kas sellest jätkub siis vähemalt üheks visiidikski arsti juurde  aastas?
Haigushüvitise taastamisest kujul, mis ei löö haigestunud  inimese rahakotti valusa augu, me parem ei räägigi.
Või sellest, et  haigekassa raha eest ravitaks inimesi, mitte ei valataks betooni?

Need oleksid päris lahendused, mis töötaksid päris elus.


1992. aastal toimunud valimised olid ainsad, kus riigikogusse võisid  kandideerida kodanike ühendused.
Järgmiste valimiste aegu oli see  võimalus kadunud.
Praeguste arusaamade põhjal on kaunis raske seletada,  miks niimoodi tehti.
Toona, üle kahekümne aasta tagasi, oli  seletamine lihtsam - avatud, arusaadava ja demokraatliku poliitika  tegemiseks on vaja tugevdada erakondi.
Veidi kahtlevalt võis sellise  seletusega toona ka nõustuda.
Nüüdseks on erakonnad enam-vähem välja  kujunenud ning ei tohiks peljata, kui nende kõrval ka teistsugused  ühendused poliitikat kujundavad.

Praegune valimisseadustik lubab riigikogusse  kandideerida ainult erakondadel ja üksikkandidaatidel.
Samas ei pea  erakondlikes nimekirjades olema ainult erakondade liikmed.
Erakond  otsustab ise - keda võtta, keda jätta.
Äsja tekkinud poliitiline ühendus  Eesti Valimisliitude Vabakond näikse tahtvat tuua poliitilistesse  arusaamadesse uut mõõdet.
Aga nagu paljudel teistelgi nähtustel on ka  sellel kaks otsa.

Päris kindlasti on taoline kodanikualgatus  teretulnud.
Loodame, et tulevastel riigikogu koosseisudel ei tule  mõttessegi parandada valimisseadust nõudega, et erakondlikud nimekirjad  peaksid koosnema erakondlastest.
Võib uskuda, et erakonnaga mitteseotud -  ei tahaks kasutada sõna "sõltumatud" -, kuid asjatundlikud kandidaadid  lisavad erakonnale võimekust mõnes üksikus valdkonnas.
Valimisliitude  vabakond panustab näiteks regionaalpoliitikale - sellest võib erakond  ainult võita.
See võiks julgustada ka teisi taolisi võimalikke ühendusi,  olgu need põllumehed, õpetajad või arstid, kes sooviksid tulla  poliitikasse ajama ainult oma asja.
Ei maksa peljata hajutamist - mis  sest, kui taoline ühendus suudab saavutada kokkuleppe mitme erakonnaga.
See on pluss meile, valijatele.
Aga  nüüd varjuküljest.
Kui taolised vabatmehed osutuvad ka valituks, ei  pruugi nad alati nõustuda erakonna seisukohtadega muudes, nende  vaatevinklist kõrvalistes otsustamistes.
Konkurentidel võib tekkida  võimalus kujundada vastasrinna sees omakorda mingit vastasrinda.
See aga  on poeetilisemalt öelduna suisa väljakutse, mille lahendus näitab  üheaegselt nii erakonna tugevust kui ka paindlikkust.

Selline tulemine ei hakka toimuma valudeta -  erimeelsused Valimisliitude vabakonnas endas kipuvad juba praegu  pinnale.
Oleks kena, kui need valud jääksidki ainult lastehaiguseks.



Nädalapäevad  tagasi allkirjastasid Vabaerakonna, Vabaduspartei, Põllumeeste Kogu,  Konservatiivse Rahvaerakonna, Erakonna Eestimaa Rohelised ja Rahva  Ühtsuse Erakonna esindaja ühisavalduse.
Üheskoos juhiti tähelepanu Eesti  poliitikas seadustatud ebavõrdsele kohtlemisele riigieelarveraha  kasutamisel.
Neli parlamendis tegutsevat erakonda saavad umbes 80  protsenti oma otsestest kulutustest kaetud maksumaksjate rahaga.
Aga  näiteks tänavu sügisel formeerunud Vabaerakond ja Rahva Ühtsuse Erakond  ei saa riigieelarvest sentigi.

Peale selle saavad parlamendis ja valitsuses  tegutsevad erakonnad katta oma kulutusi kaudselt, näiteks võttes  sisuliselt parteitööd tegevad noorpoliitikud fraktsioonide ja ministrite  nõunikeks ning kasutades muid avalikke hüvesid (alates telefoniarvete  kompenseerimisest kuni sõjalennuvälja kampaaniavideo ülesvõtmiseni) oma  erakonna eduks.

Raha räägib Kas suhteliselt vähese raha ning napi  liikmeskonnaga parlamendivälistel erakondadel on üldse eelolevatel  valimistel šansse pikaajaliste kogemuste, tuhandete liikmetega ning  priske rahakotiga parlamendierakondade vastu?
Enne vastuse  otsimise juurde asumist teen ühe semantilise vahemärkuse.
Kummalgi  leeril oleks aeg loobuda konkurentide sildistamisest.
Toompead piiravad  jõud ei peaks riigikogus tegutsejaid siunama kartelliparteideks - sest  sinna ringi soovivad nad ju ka ise kuuluma hakata.
Ning  parlamendierakonnad ei peaks uutele tulijatele otsa ette lööma  väikeparteide silti.
Sest näiteks Konservatiivsel Rahvaerakonnal on  liikmeid rohkem kui Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal.

Raha on valimiskampaanias ülioluline, ent  mitte ainus faktor.
Näiteks 2007. aasta riigikogu valimistel said  rohelised vähemalt paarkümmend korda väiksema eelarvega kui oli toonase  Rahvaliidu kasutuses, neist parema tulemuse.
Aga selline vaesena tulek  poliitikasse on olnud pigem erand kui reegel.

Valimiskampaaniate loogika on, et miljoneid  maksvad tele-, raadio-, trüki-, otsepostitus- ja veebireklaamid  päästetakse täies mahus valla umbes kuu enne valimispäeva.
See tähendab,  et rahaliselt kitsikuses olevad erakonnad muutuvad just siis, kui  enamjagu kõhklejaid hakkab reaalselt mõtlema oma võimaliku valiku peale,  hääletuks.
Peale selle suudavad Toompeal olevate erakondade  PR-meeskonnad tekitada meedia uudistevoos seisu, kus uustulnukatel on  end päevauudiste agendasse väga raske murda.

Rahast ehk isegi olulisem probleem Toompeale  pürgijatele on inimesed.
Üks osa uustulnukaid sipleb alles ringis,  millest osa vanadest olijatest hakkab juba üle saama: erakonda juhib  sisuliselt perekond (isa ja poeg või naine ja mees).
Teine osa püüab  vanade olijate eeskujul oma tuntust suurendada, kaasates näitlejaid ja  muusikuid.
Kolmandad lihtsalt ei saa isegi kandidaatide täisnimekirju  kokku.
Kurb, aga headest inimestest on ka meie poliitikas tõsine puudus.

Seetõttu uued tulijad tülitsevad vabakonna aktivistide pärast ning  vanad olijad värbavad parteiridadesse ajakirjanikke.

Ka uued ideed lüüakse üle Kolmas sammas poliitikas on uute ideede  esitamine.
Siingi on toompealased näidanud nutikust mäele pürgijate  ideede kaaperdamisel.
Kujutage ette, IRLi astunud Kalle-Leopold Muuli  räägib nüüd erakonnas, mille liidrid Juhan Parts, Urmas Reinsalu ja  Ken-Marti Vaher olidki omakasupüüdliku parteide riigieelarvelise  rahastamise ühed peaarhitektid, selle süsteemi muutmisest!
Meenuvad ühe  teise partei seestpoolt õõnestamise jutud.
Sotsid aga on oma ridadesse  tõmmanud Andrei Hvostovi, kes on aktiivselt propageerinud  lastevanematele valimistel lisahäälte andmist.

Mitu Toompeal olevat parteid flirdib valimiste  eel hoogsalt nii maksureformi kui ka riigireformi ideedega, millest  enamik on kriitika nende senise saamatuse ja tegematajätmiste pihta.
Ja  liberaalset kahemehesaagi kiigutavad Reformi- ja Keskerakond esitlevad  end muu hulgas ka rohelise maailmavaate eeskõnelejatena, võttes üle  tänaseks marginaliseerunud Roheliste erakonna teemad.

Kaks ja pool eelolevat kuud näitavad, kuivõrd  suudavad uued pürgijad end kiiluda Toompeal tsementeerinud parteide  hulka.
EMORi senised küsitlustulemused erilist optimismi selleks paraku  ei süsti.



Kas  suudate meelde tuletada, millal teil viimati autojuhiluba vaja läks?
Pärast seda, kui juhiloa ja auto registreerimistunnistuse asemel piisab  ID-kaardist, pole plastist juhiluba enam praktiliselt vajagi.
Kui  inimene autoga välismaale sõita ei kavatse, siis juhiluba tuleb meelde  vaid siis, kui seda tuleb tähtaja möödudes minna ARKi büroosse välja  vahetama - juhiluba iga viie või kümne aasta, passi ja ID-kaarti iga  viie aasta järel.

Riigi poolt vaadates võib passi, juhiloa,  ID-kaardi ja muude dokumentide pidev uuendamine olla terve omaette  tööstusharu, mis annab tööd ja leiba ametnikele ning täidab lõivudega  riigieelarvet.
Juhiloa vahetus maksab 26 eurot.
Passi vahetus kallineb  uuest aastast märgatavalt 40 euroni, ID-kaart hakkab maksma 25 eurot.
See pole sugugi väike raha.

Kas on aga mõistlik neid dokumente kogu aeg  ümber vahetada, jooksutades elanikke ja koormates ametnikke?
Pelgalt  plastist juhiloa olemasolust ei sõltu ju inimese sõiduoskus.
Piisaks  vaid nõutava aja tagant e-tervisetõendi uuendamisest.

Mitu riiki Euroopas on väljastanud pikaajalisi  juhilube, mis kehtivad juhi 70. eluaastani.
Euroopa Liidus kehtivad  juhiload kuni 15 aastat.
Eestis seevastu palju vähem - juhiluba 10  aastat, C- ja D-kategooria luba viis aastat.
Me  räägime Eestist kui e-riigist koos e-valitsuse ja e-dokumendihaldusega.

Meelitame välismaalaste investeeringuid riiki, lubades e-residentsust.
Kuid samas nõuame Eestis elavatelt ja töötavatelt välismaalastelt, et  nad vahetaksid oma pikaajalise juhiloa kahe aasta jooksul Eesti  10aastase loa vastu.
Miks?

Kas aga üldse juhiluba füüsilisel kujul ongi vaja?
Olgem uuenduslikud: eesrindlikus e-riigis oleks e-juhiloa aeg ammu küps.

Plastist juhiluba võiks jääda - samuti kui  Eesti pass - neile, kes seda vajavad kehtiva juhtimisõiguse tõestamiseks  väljaspool Eestit.



Neil  päevil avaldati taaskordne rahvusvahelise organisatsiooni Transparency  International korruptsiooni tajumise indeks, mille järgi asume heal 26.
kohal.
Kuid tegelikult seisame korruptsiooni koha pealt paigal, sest  juba aastaid tagasi jõudsime selles näitajas kõrgliigasse, õigemini  selle alumisele astmele.
Edasiliikumise üks põhitakistus on domineeriv  poliitiline kultuur, mis ei ole piisavalt läänelik, allapoole suunatud  läbipaistvusel põhinev ja juhtide suhtes nõudlik.

Peab nõustuma arvamusega, et avaliku sektori  korruptsiooniga võitlemise tulemuslikkus sõltub otseselt riigi  tippjuhtkonna, sh parlamendi liikmete suhtumisest ja tegevusest.
Muu  hulgas kuulub sellesse rubriiki riigikogu liikmete käitumiskoodeksi  koostamisega venitamine, millega kehtestataks ühtsed käitumisstandardid  ja võetaks endale kohustus olla korralik ja tõemeelne.
Eriti isikliku  eeskuju tähenduses on sellega venitamine kahetsusväärne.

Jumalik riigikogulane Riigikogul on plaanis vastu võtta kolmandal  lugemisel alates 2013. aasta algusest menetluses olev seaduseeelnõu  "Riigikogu liikme staatuse muutmise seaduse ja teiste seaduste muutmise  seadus", mis süvendab suurel määral riigikogulaste õiguslikku  puutumatust ehk immuniteeti.
Kuigi eelnõu seletuskiri räägib mesijuttu  rahva esindaja vaba mandaadi teostamisest ja riigikogu töörahust, kumab  kogu eelnõust läbi läänemaises õiguskultuuris vaieldamatult minevikku  kuuluv seisukoht valitsejate absoluutsest puutumatusest ja nende  seadmisest peaaegu jumalate kõrvale.

Riigikogulaste  immuniteedi teemal toimus mõne aja eest diskussioon, kus kaaluti  tõsiselt selle instituudi paljusid poolt- ja vastuargumente.
Neist  vaidlustest pole eelnõusse jõudnud lühidalt öeldes mitte midagi ja  jätkub senine praktika, kus alamad ja avalikkus võivad arutada ja jahuda  ükskõik mida, kuid karavan sammub ikka edasi.

Nii on selgunud, et riigikogu  põhiseaduskomisjon ja üldkogu on selle seaduseelnõuga vaikselt kogu aeg  toimetanud ja nüüdseks on jõutud kolmanda lugemiseni, kus seadus vajab  vastuvõtmiseks vaid riigikogu lihtenamust.
Tehnilises mõttes on aga  praegusel riigikogu koosseisul viimane aeg selle läbisurumiseks, sest  need eelnõud, mille menetlus jääb pooleli, jäävadki lõpetamata.

Kõige olulisemana öeldakse uues seaduses, et  riigikogu liikme suhtes saab esitada kahtlustuse esimese astme kuriteos  ainult otseste tõendite korral, kuid neid tõendeid saab koguda üksnes  riigikogu esimehe loal.
Teise astme kuritegude menetlemiseks oleks alati  vaja riigikogulase enda nõusolekut.
Kuidas on edaspidi üldse võimalik  saada teavet riigikogu liikme korruptiivse tegevuse kohta, kui tema  kohta ei saa avalikult ega varjatult informatsiooni koguda, on  arusaamatu.
Eriti ennekuulmatu on nõue, et väärteo toimepanemise korral  võidakse rakendada vahetut sundi määral, mis on vältimatult vajalik  toimepandud väärteo fikseerimiseks.
Näiteks mida tohib  liikluspolitseinik teha joobes riigikogulase roolist kõrvaldamiseks, kui  riigikogu liige pole sellega nõus?
Eelnõu järgi tegelikult mitte midagi  peale etteheitvalt otsa vaatamise.

Korra juba läbi vaieldud teema, mida tähendab  kriminaalvastutusele võtmine, lahendatakse eelnõus radikaalsel viisil,  laiendades puutumatuse mõistet sisuliselt kõigile süüdistuseelsetele  menetlustoimingutele.
Pealegi rõhutab eelnõu mitu korda, et immuniteedi  äravõtmise taotlus peab olema põhjendatud ning selles peab olema  "veenvalt näidatud, miks muul viisil ei ole võimalik eesmärki  saavutada".

Veelgi puutumatumad Veelgi enam, eelnõu muudab senist  riigikogulase puutumatuse käsitlust põhimõtteliselt ja vabastab  kriminaalsüüdistustest riigikogu liikmed sõltumata sellest, kas kuritegu  on toime pandud riigikogu liikmena või enne seda.
Seega muutuksid  alates märtsist keskerakondlaste Toobali, Laasi ja Vaarmanni  kriminaalasjad perspektiivituteks süüdistuse äralangemise tõttu.
Nende  kohta on kogutud andmeid viisil, mis uue seaduse kehtima hakkamisel  (alates XIII riigikogu koosseisu ametisse astumisest) muutuvad  ebaseaduslikuks.
Samuti poleks tulevikus võimalik Autorolloga sarnaste  juhtumite avalikuks tulek, sest osa inkrimineerivaid andmeid saadi  riigikogus asuvast arvutist ja riigikogu liikme elektrooniline side on  tulevikus kaitstud immuniteediga.

Eelnõu kannab ilmselgeid ebakvaliteetsuse  jälgi, mis ilmneb juba eelnõu kahes tautoloogilises avalauses:  "Riigikogu liikme immuniteet rakendub üksnes sellel eesmärgil, milleks  ta on mõeldud.
Immuniteeti ei saa kasutada vaba mandaadi teostamisega  mitteseotud tegevustes või õigusvastutusest kõrvalehoidmiseks".
Mida  teevad sellised üldised väited selgemaks, kui arvestada seda, et  riigikogu liige ollakse 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas?
Otse  uskumatuna kõlab eelnõusse kirjutatud punkt: "Juhul, kui riigikogu  liiget kahtlustatakse esimese astme kuriteo toimepanemises kuulduste või  kaudsete tõendite põhjal, vajab süüdistuse esitamine riigikogu eelnevat  nõusolekut.
" Kas sellest lausest võib järeldada, et Eestis seni  kehtivate seaduste järgi saab kedagi hakata kahtlustama "kuulduste  põhjal" ning ta seejärel süüdi mõista?
Samuti viitab tegelike eesmärkide  varjamise soovile eelnõu juurde kunstlikult lisatud §19, mis käsitleb  hoopis juurdepääsu riigisaladustele ja ei puutu üldse immuniteedi  teemasse.

Kogu eelnõud läbivad terminid erikord ja  erandid meenutavad ühemõtteliselt nõukogude aegset nn kõige võrdsemate  inimeste erikohtlemist ja ei sobi Eestisse kui XXI sajandi  demokraatlikku õigusriiki.
Avalikkus peaks seetõttu täpsemalt teadma,  kes konkreetselt on niisuguse eelnõu koostamise ja kaheteistkümnendal  tunnil läbisurumise püüete taga.
Minu hinnangul peaks see vastuoluline  ja palju vaidlusi põhjustanud seadusemuudatus jääma uuele riigikogu  koosseisule ettevalmistamiseks ja läbitöötamiseks.

Püüd suruda läbi praeguse riigikogu volituste  lõppetapil eelkäsitletud teisesuunaline s. o vastutust vähendav seadus  suurendaks hüppeliselt riigikogulaste kohtlemist mitte kõigi kodanikega  võrdväärsetena ja kahandaks valitsemise läbipaistvust.

See on kurb näide meie rahvaesindajate  vähesest riigimehelikkusest ja piisava nõudlikkuse puudusest enda vastu.

See on halva eeskuju andmine kõigile siinsetele inimestele, mis suure  tõenäosusega viib Eestit tahapoole järgmistes korruptsiooni tajumise  pingeridades.
Pealegi teatavasti juba antiikmütoloogias hoiatati, et  kellegi soov pidada ennast jumalaks lõpeb alati selle eest karmilt  karistamisega.


Kakskümmend  aastat tagasi aastal 1994 rakendas Eesti toona terves maailmas  uuendusliku proportsionaalse ehk ühetaolise tulumaksusüsteemi.
Maksumäär  oli 26 protsenti nii üksikisikutele kui ka ettevõtetele.

Aastaks 2008 langes maksumäär 21 protsendile  ja järgmisest aastast kehtib maksumäär 20%.
Ühetaolise tulumaksusüsteemi  puhul ei maksustata teenitud tulu alates esimest eurost, vaid  kehtestatakse tulumaksuvaba tulu määr.
Maksuvaba tulu rakendamise  eesmärk on väikese sissetulekuga inimeste maksukoormuse vähendamine ja  traditsiooniliselt on seda määra korrigeeritud kooskõlas keskmise palga  ja hindade kasvuga.
Viimati tõusis maksuvaba tulu määr aastal 2008 ja  järgmine korrigeerimine alates järgmisest aastast.

300 eurot tulumaksuvabaks Võrreldes 2008. aastaga, on aga keskmine  brutokuupalk tänaseks kasvanud üle 30 protsendi, maksuvaba miinimum  kerkib järgmisel aastal 10 protsenti.
Maksuvaba tulu miinimumi tõus ei  kata ka nendel aastatel olnud tarbijahindade kasvu, mistõttu maksuvaba  miinimumi tõus peaks jätkuma.
Enne 2008. aastat oli korrigeerimisi  tihedamini.
Meie ühetaolise  maksusüsteemi tunnuseks on ka see, et nii ettevõtetele kui ka  üksikisikutele kehtib sama maksumäär, teistes riikides on need  tavaliselt erinevad.
Kui vaadata viimaste aastate maksupoliitikat  teistes riikides, siis üldiselt üksikisiku tulumaksukoormus on püsinud  samal tasemel, ettevõtete tulumaksu on aga tuntavalt langetatud.

Välised majanduseksperdid on Eesti puhul  rõhutanud vajadust vähendada eelkõige väikesepalgaliste maksukoormust.
Kui miinimumpalga tõstmine suurendab ettevõtete tööjõukulusid, kiirendab  veelgi palgakasvu ja mõjutab tööjõu nõudlust, siis tulumaksuvaba tulu  suurendamine ei lisa majandusele lisariske.

Reformierakonna maksukava kahekordistab  aastaks 2019 tulumaksuvaba miinimumi 300 euroni kuus.
Peale selle oleme  kavandanud sotsiaalmaksumäära langetamise 31 protsendini.
Koos  töötuskindlustusmakse alandamisega väheneb keskmist palka teeniva  inimese maksukoormus 756 euro võrra aastas.
Väiksem maksukoormus  tähendab inimestele suuremaid sisetulekuid, ettevõtetele aga väiksemat  tööjõukulu ja konkurentsivõimelisemat ettevõtluskeskkonda.

Mõni nädal tagasi olime riigikogu  rahanduskomisjoniga visiidil Soome Pangas ja parlamendi  rahanduskomisjonis.
Põhjanaabrite suurim probleem on pikka aega kestnud  stagnatsioon majanduses, kahanev konkurentsivõime ja tööjõulise  elanikkonna vähenemine.
Soome palgatase, mis on kerkinud kõrgemale ka  Rootsi ja Saksamaa tasemest, meelitab sinna meie tööjõudu.
Samal ajal on  Soome maksukoormus kõrgemaid terves Euroopas.
Alates 2008. aastast on  igal aastal vähenenud tootmismahud elektroonika-, metsa-, metalli- ja  metsatööstuses.
Kahanev konkurentsivõime viib riigist minema nii  töökohad kui ka investeeringud.

Meie majanduses on olnud viimastel aastatel  tuntav palgakasv ja palgakulud on suurenenud ettevõtete kasumitest  kiiremini.
Tööjõuturust tingitud surve palkade kasvuks jätkub ja ületab  tootlikkuse kasvu.
Palgakasvu jätkumiseks on vaja kasvatada tootlikke  investeeringuid ja suurendada käibeid eksporditurgudel.

Samal ajal püsivad töötajate palgaootused  kõrged, tööandjad peavad arvestama reaalse olukorraga tööjõuturul, kus  napib sobiva kvalifikatsiooniga tööjõudu.
Majanduskasvu tagamiseks,  ettevõtlussektori konkurentsivõime hoidmiseks eksporditurgudel,  töökohtade tagamiseks ja investeeringute kasvuks on praeguses  majanduskeskkonnas tööjõumaksude alandamine vajalik ja kohane  maksupoliitiline meede.

Tööjõumaksud alla Maksutulude struktuuris nii otseste maksude  kui ka tööjõumaksude osa vähendamine on olnud ka teiste Euroopa Liidu  liikmesriikide eesmärk, selleks et liikuda kasvusõbralikuma  maksukeskkonna poole.
Eesmärgiga jätta majandusse rohkem raha  investeeringuteks ja suurendamaks konkurentsivõimet, on mitu riiki  langetanud ettevõtte tulumaksumäära.

Ettevõtte tulumaksumäär keskmisena on langenud  paarikümne aasta taguselt 35 protsendilt 22 protsendile, samal ajal on  tõusnud tarbimismaksud.
Üksikisiku tulumaksu osas siiski nii  silmatorkavat maksulangetust pole olnud, tööjõumaksud on Euroopa Liidus  püsinud 2008. aasta tasemel.
Vähendades tööjõu maksukoormust, saab Eesti  tõsta oma konkurentsieelist, võrreldes ülejäänud Euroopaga.

Kui me räägime maksusüsteemi ümberkujundamise  vajadusest, siis tuleb kõigepealt tuvastada, milliseid majandusprobleeme  on meil vaja lahendada.
Peab küsima, kas meil on fundamentaalseid  probleeme ettevõtete konkurentsivõimega, kas maksusüsteem takistab  majanduse arengut või on maha jäänud teiste riikide maksusüsteemide  arengust?
Üldiselt peetakse Eesti maksusüsteemi üheks  konkurentsivõimelisemaks, selle kinnituseks on ka kõrged edetabelikohad.

Maksude laekumine on viimastel aastatel pigem ületanud eelarves  plaanitud laekumisi ja maksukoormus tervikuna jääb allapoole Euroopa  Liidu keskmist.

Eesti Tööandjate Keskliit on oma manifestis  kinnitanud, et 1990ndate algul kindlaks määratud maksupoliitika  põhialused on seni olnud õiged, kuid korrigeerimist vajab tööjõu  maksustamine.
Maksusüsteemi pole vaja ümber kujundada vaid põhjusel, et  see oma põhijoontes on püsinud samasugune üle kahekümne aasta.
Ümberkujundamiseks peab olema suurem põhjus ja välja pakutud ka  tõsiseltvõetav alternatiiv.
Väiksema sissetulekuga inimeste  maksukoormuse lahendamiseks sobib kõige paremini tulumaksuvaba miinimumi  tõstmine.



Kolmapäeva  hommikuks oli aasta esimesel poolel suhteliselt stabiilsena püsinud  Põhjamere Brenti toornafta hind alanenud aasta alguse 110 dollarilt  66-le.
Kuid ka see pole piir, sest kõik mõjurid - nii  nõudmine, pakkumine kui ka poliitika - tõukavad hinda jätkuvalt tagant.

Üsna kindlasti tuleb pettuda neil, kes loodavad peagi näha samasugust  toornafta hinda kui aastat kakskümmend tagasi - alla 10 dollari  barrelilt.
Aga samuti tuleb pettuda ka neil, kes loodavad peatset hinna  taastumist aasta alguse tasemel.

Primaarenergia hinna kõikumine mõjutab maailma  riike erinevalt, sest varud on väga ebaühtlaselt jaotunud.
Peamistele  naftaeksportijatele, keda on tosin, tähendab suur hinnalangus hävingut,  ülejäänud riikidele aga tuntavat kergendust.
Kuid vaid sellisel juhul,  kui maailmamajanduses suudetakse vältida sattumist deflatsioonispiraali.

Näiteks tänavune nafta hinna vähenemine ei toeta sugugi maailma  sisemajanduse kogutoodangu kasvu, hoopis võtab sellest mõne kümnendiku  ära.

Eesti on põlevkiviga nende kahe riikide rühma  vahel.
Primaarenergia hinna odavnemisest Eesti ühtaegu võidab ja kaotab,  kusjuures pikaajaline bilanss võidu ja kaotuse vahel ei ole üksnes  eurodes ja sisemajanduse kogutoodangu kasvus mõõdetav.
Eestile  on nendest miljonites, mida primaarenergia hinna vähenemisest või  suurenemisest võita või kaotada võib, palju tähtsam energiaalane  julgeolek.
Tõesti, Eesti on üks väheseid Euroopa riike, kes tänu  põlevkivile oleks põhimõtteliselt suuteline end energiaga täielikult  kindlustama, kel on selleks ka tehnoloogia olemas, lisaks pole  põlevkivist energia tootmine kallim maailma keskmisest energiatootmise  tasemest.

Samas aga muudab primaarenergia hinna suur  kõikumine Eesti investeeringud põlevkivisektorisse küllalt riskantseks.
Pidagem ikka meeles, et toornafta hind on viimase kahekümne aasta  jooksul kõikunud 9 ja 140 dollari vahel.

Paraku on piir, millest alates Eesti põlevkivi  uusarenduste jaoks enam konkurentsivõimeline pole, kuskil praeguse  naftahinna lähedal ehk käes.
Samas on selge ka see, et kui praegune  madal nafta hind kütuste turul paari aasta jooksul sikud lammastest  eraldab, siis kerkib nafta hind taas sellisele tasemele, mis muudab  põlevkivi töötlemise konkurentsivõimeliseks.
Energiajulgeoleku  seisukohalt on Eestile erakordselt oluline suutlikkus hoida kodumaist  energiasektorit seni elu- ja kasvujõulisena, kuni selle aeg kätte jõuab.

See ei peaks Eestile üle jõu käiv ülesanne  olema, naabril Venemaal seisab aga ees märksa keerulisem ülesanne.
Põhimõtteliselt on Venemaa praegu viimase poole sajandi kõige  otsustavamas punktis: esimest korda pärast seda, kui uuendusmeelsus koos  arengulootustega 1960. aastatel luku taha pandi, on riigis odavnenud  rubla, madala nafta hinna ja sanktsioonide tagajärjel kujunenud olukord,  kus kohalikel ettevõtjatel on turult välja tõrjutud impordi asemele  tekkinud võimalus hakata riigis oma tootmist arendama ja tooteid  pakkuma.
Ilmselt on ajalugu Venemaale viimast korda sellise võimaluse  pakkunud.
Kuid ikkagi on iseasi, kas Venemaa on sellise võimaluse  kasutamisest huvitatud.



Kui kodanik kehitab  järjekordsest keskerakondlikust sigadusest kuuldes õlgu ja ütleb, et mis  neist ikka tahta, siis kas see ongi eesmärk, mille poole Savisaare  partei pürib?
Et lõpuks ei kergita keegi enam kulmugi ja nad saavad  toime panna, mida iganes tahavad?

Edgar Savisaare kuulutamine linna  hõbesponsoriks meenutab juba Brežnevi-anekdootide kullafondi.
Ent selle  taga olevat finantsskeemi võiks mõni pädev organ lähemalt uurida.

Kraad kangem jama on Savisaare  päkapikuraamatuga - vaevalt usub keegi, et ta selle ise kirjutas, ent  see selleks.
Linnavalitsuse ametniku vastus, et selle väljaandmist  rahastasid päkapikud, on oma näilisele hardale jõulumeeleolule vaatamata  nii ülbe, et kui siin riigis oleks kord majas, oleks selle lause  väljaütleja tänaseks juba ametist prii.

Hoopis valusam on lugu Tallinna prügilaga,  kuhu Eesti Energia on saanud ladustada tuhka, jättes (asjaosaliste  meelest ilmselt väga kavalat skeemi rakendades)  maksmata paari miljoni  euro eest keskkonnatasusid.
Ja palun ärge tulge meile seletama, et see  juhtus kogemata.
  Vladimir Velmani Moskvas-käik ei tekitaks  küsimusi, kui ta poleks käinud seal  Venemaa-vastaste sanktsioonide alla  sattunud duumasaadiku kutsel ja lasknud sõitu kinni maksta Vene poolel.

Velmani vastused stiilis "käin, kus tahan ja teie asi see ei ole"  näitavad aga taas levinud keskerakondlikku kõrge kaarega /---/  suhtumist.
Edgar Savisaare hiljutised, elavat  vastukaja tekitanud krüptilised vastused linnavolinike küsimustele  kuuluvad vist aga meditsiini valdkonda, mida käsitleda meil siinkohal  meeri sõnaselge loata voli ei ole.


IRLi paika pandud valimisnimekiri suuri  üllatusi ei pakkunud, kui ehk välja arvata Kesk- ja Reformierakonnast  läbi ratsutada jõudnud Lääne-Viru vahepealse maavanema kandideerimine  IRLi nimekirjas suhteliselt kõrgel kohal.
Valija loeb sellest välja, et  nii ratsaniku kui ka võõrustava erakonna maailmavaated on kummist.
Sarnast kahevahelolekut näitavad ka kaks eri isikut erakonnajuhi ja  peaministrikandidaadina - üks ei taha vedada erakonda, aga on valmis  olema peaminister, teine aga ei küüni peaministriks, kuid seda kõvemini  tuleb kinni hoida erakonnajuhi toolist.
Valija loeb sellest vaid välja,  et kumbki ei võta oma tööd üleliia tõsiselt.

Sarnaselt ülejäänud  parlamendierakondadega ei saa ka IRL venelaste häältele panustamiseta  hakkama, kuigi vaevalt suudavad IRLiga liitunud venelased Ossinovskite  ja sotside eeskujul üle võtta terve erakonna.

Mida hakkab aga Maire  Aunaste riigikogus tegema?
Eks ilmselt sama, mida tema kolleegid  Juku-Kalle Raid, Heimar Lenk või Peeter Võsa.
Eks häälemagneteid ole  vaja ka vähempopulaarsete, kuid partei ustavamate oma kiiluvees  riigikokku vedamiseks.
Arvestades aga IRLi asejuhi Eerik-Niiles Krossi  ja Yoko Alenderi skandaalset ülejooksmist Reformierakonda, ei saa IRL  enam lojaalsuse teemal liiga kõva häälega sõna võtta.
Valija jääb aga  kartma, et valides kedagi IRLi nimekirjast riigikokku, võib see mõnda  järgmisse parteisse edasi joosta.

On tõenäoline, et kooseluseadusele  hääleka vastuseismise tõttu, millele Erki Nool äsja veel hagu alla ajas,  kaotab IRL hulga seniseid toetajaid.
Kas nende häälte kadumist suudab  IRL kompenseerida ligimeelitatavate venelaste häältega?
Kui valija  kaalukausil aga kooseluseaduse paradigma ja vorst leiva peal, langeb  enamiku valik ikkagi isikliku hakkamasaamise ja oma pere toitmise  kasuks.

Avalik ultimatiivne sõnasõda erakonna Pärnumaa piirkonna  esinumbri koha pärast on märk mitte just kõige tervemast  organisatsioonikultuurist.
Valimisteni jäänud lühikese ajaga tuleb IRLi  üle võtnud kunagisel poistebändil mõelda, kuidas erakonda tabanud  stagnatsioonist välja rabeleda.


Eilne  rubla kivina kukkumine keskpanga sekkumisest hoolimata lubab  katastroofi Vene majanduses.
Venemaa keskpank tõstis baasintressi 10,5  protsendilt 17 protsendile, kuid abi oli sellest vaid pooleks päevaks,  siis hakkas rubla taas kukkuma - 19 protsenti, saja rublani  ühe euro  eest.
Tugeva languse tegi ka Venemaa börs, kapitali väljavool riigist on  aegade kõrgeim.
  Põhjusi pole vaja kaugelt otsida: lääneriikide  kehtestatud sanktsioonid, nafta odavnemine ja Venemaa nõrk majandus,  mis iseseisvalt toime ei tule.
Kui pole piisavalt naftadollareid, ei saa  Venemaa sisse osta elementaarseidki tooteid, kuid tehnoloogia osas  ollakse läänest täielikus sõltuvuses.
Veidi veel, ja Venemaal ei lenda  lennukid ja ka naftapuurtornid jäävad seisma.
Ent nagu ütleb Mihhail  Hodorkovski - lääs ei ole veel ära kasutanud isegi mitte 2% oma  võimalustest.
  Mis aitaks?
Rahvusvaheline üldsus ei  kehtestanud sanktsioone ju niisama.
Küllap piisaks olukorra  parandamiseks Putini kursimuutusest: sekkumise lõpetamisest Ukrainas ja  Krimmi nn referendumi õigustühisuse tunnistamisest.
Kas rahvahulkade  "piiritut armastust" nautiv suur juht aga lubab endale vea  tunnistamist?
  Ent on ka võimalik, et Kreml asub majandust  päästma keelan-käsen meetmetega.
Iseasi, mis sellest välja tuleb.
Kui  lihtrahvas võib hurraapatriotismi lainel veel pikemat aega püksirihma  pingutada, siis oligarhidel, kelle arvamus Kremlis maksab, võib kannatus  peagi katkeda.
Viimasel suurel, 1998. aasta Vene kriisil  olid tõsised tagajärjed ka Eestile.
Kas seekord läheb paremini?
Võimalik.
Näiteks põllumehed said suurema ehmatuse osaliseks juba  kevadel, kui Venemaa ise lääne toiduainetele piiranguid asus kehtestama.

Võiks ju loota, et ettevõtjad, kes Venemaaga äri ajavad, ei hoia praegu  enam kõiki mune ühes korvis.
Ent üks tõsine majanduskriis võib kaasa  tuua ka ettenägematuid, rahvusvahelises mõõtmes katastroofe.
Jääb vaid  loota, et võidab terve mõistus.



Mobiiltelefon on ikka imeline asi küll.
Eriti aga meeldib igamehel taskus olev telefon salakuulajaile, salakõrvale.
Mõtelda: millal viimati kuulsite fraasi: see pole telefonijutt?

Ühest küljest polegi ju meil,  igapäevainimestel nagu eriti midagi, mida oma riigi eest varjama peaks.
Ja ega see ju riiki eriti huvitagi, kuigi vandenõuteoreetikud väidavad,  et meil kuulatakse kõike ja kõiki massiliselt pealt.
Kui mitte  kaitsepolitsei, siis Echelon niikuinii.

Aga isegi kõige rikkalikuma fantaasiaga  vandenõuteoreetik poleks osanud välja mõelda geniaalset plaani, kuidas  pealt kuulata kogu riigi valitsusametnike sidet.
Niisiis,  "teadmata päritolu" mobiilside võltstugijaamadest on küllastunud Oslo  ja Stockholmi valitsuskvartalid, mobiilside anomaaliaid olla täheldatud  ka Helsingi kesklinnas.

Selles valguses tundub tähelepanu sihiliku  kõrvalejuhtimisena muinasjutusaade sellest, kuidas vapper  kaitsepolitseis pesitsenud KGB superluuraja, tegelikult kaablikutt  nurjas Eesti ja USA luureoperatsioonid istutada lutikad Vene saatkonna  sidekaableile.

Moskva kasutab kogu aeg luures Moskva süsteemi ehk silmast silma kohtumisi, peitpostkaste ja muud mitteelektroonilist.

Ja kuigi Tallinnas pole veel veidraid  sideseadmeid üles leitud, on see vaid aja küsimus.
Seega kui telefoniga  rääkida, tuleb öelda: mesikäpp, päntajalg, mõmmik, mõmm, karumõmm,  karuott, ott, päts, metsaott, metsasaks.
Vanarahvas oli väga tark ja  praktiline.



Euroopa  on peaaegu terve tänavuse aasta olnud sõjasarnases olukorras.
Esimest  korda pärast Teist maailmasõda muudetakse Euroopas riigipiire  vägivaldselt - püssirohu ja verega.
Selline olukord paneb küsima,  millised on Euroopa Liidu võimalused end ja oma liikmeid kaitsta.
Euroopa Liidu suurim tugevus ja ka nõrkus on  ühised poliitikad.
Kui näiteks majanduses ja eelarveküsimustes ollakse  üsna ühel meelel ja tiritakse köit samas suunas, siis välispoliitikas on  sellise joone hoidmine märksa keerulisem ning mõnelgi korral kipuvad  riikide kitsad huvid ühist liini murendama.

Samas on Vladimir Putini agressioon  põhjustanud ühtekoondumise.
Isegi need riigid, kes sanktsioone eriti ei  poolda, lähevad enamusega kaasa ning liit on neis küsimustes püsinud  ühtne.
See on tekitanud Kremlis segadust.
Nüüd on vaja mitte närve  kaotada ning jätkata ja süvendada ühtset joont, kuni Venemaa valitsus  naaseb rahvusvaheliste käitumisreeglite austamise juurde.

Prantsusmaa valitsuse kõhklused anda Moskva  tellitud Mistrali ründelaevad üle Venemaale on asendunud märksa selgema  hoiakuga.
Euroopa Liidu ja ka Euroopa Parlamendi liikmete survel on  Prantsusmaa seadmas liidu solidaarsust ning väärtusi kõrgemale ühest  rasvasest äritehingust.
Euroopa  julgeoleku tugevdamiseks vajame eeskätt ühtset energiapoliitikat,  milles ei vahetata põhimõtteid torude vastu.
Mõne aasta eest heaks  kiidetud otsusega luua ühtne energiaalane siseturg on nüüd eriti kiire  ning Euroopa Parlament teeb kõik, et ükski riik ei jääks  energiavarustuse vallas isoleerituks ega välissurvele haavatavaks.

Üks olulisemaid liidu turvalisuse tagamise  dimensioone on küberkaitse ja -julgeolek.
Uued võimalikud konfliktid ei  hakka enam kunagi olema traditsioonilised.
Pigem on ette näha  hübriidkonflikte, kus kaalukas roll on infosõdadel, ning see muudab  tehnoloogiast sõltuvad ühiskonnad eriti haavatavaks.
Liit peab sellele  erilist tähelepanu pöörama, et olla valmis suurte küberintsidentidega  silmitsi seisma.
Euroopa Parlament võttis 2012. aastal vastu minu  koostatud raporti küberjulgeolekust ning küberkaitsest.

Liikmesriikide sõjaline kaitse on jätkuvalt  NATO kätes.
Tõsi, Euroopa Liit kujundab ka oma julgeoleku- ja  kaitsepoliitikat, kuid see saab NATO-t täiendada, mitte asendada.
Muidugi oleks Eesti julgeoleku seisukohalt tervitatav, kui NATO-ga  liituksid kõik Euroopa Liidu riigid, eriti Soome ja Rootsi.
Selline samm  laiendaks NATO vihmavarju kogu Läänemere piirkonnale.

On hädavajalik kiiremas korras täpsustada  Euroopa Liidu solidaarsus- ja kaitseklausli rakendumist kriisi korral,  et sätestada üheselt mõistetavad kokkulepped, milliseid reaalseid samme  astutakse näiteks kallaletungi, terrorismi või ka katastroofi korral.



Veel  mitu kuud pärast kooseluseaduse vastuvõtmist tekitab ainuüksi selle  mainimine Eesti avalikkuses hüsteerialaadseid puhanguid.

Praeguseks juba kergelt unustusehõlma vajunud  kooseluseadus tekitas äsja uusi pahameelepurskeid.
Esmalt hakkas käärima  Swedbanki klientide seas, kellest paljud ähvardasid sotsiaalmeedias, et  vahetavad panka, kui Swedbank teatas, et toetas selgi aastal Aadu  Luukase Sihtasutust, kes andis tänavu 32 000 euro suuruse  missioonipreemia sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks.
"Sel  aastal märkame neid, kes on silmapaistvalt aidanud Eesti ühiskonnal  tasakaalukalt areneda", kirjutas pank oma privaatpanganduse klientidele  saadetud kaardil.
Kummaline, et pangatöötajail Luukase fondile raha  annetamise eel üldse ohutuluke peas vilkuma ei hakanud, sest selle vastu  protestijad olid üsna häälekad.
Näiteks Inimõiguste Keskus arvas Varro  Vooglaiu sihtasutusele preemia andmisest koguni, et "auhinna laureaat on  mobiliseerinud suure rahvahulga alusetult paanikat ja hirmu külvates.
" Võime olla Varro Vooglaiu ustavad jüngrid või  tema võitluse vihased vastased, kuid nentigem tõde - kindlasti ei  aidanud tänavu kuid väldanud jant kooseluseaduse ümber kaasa "Eesti  ühiskonna tasakaalustatud arengule".

Pank teatas, et küsib annetuse tagasi, sest  "toetab igati mitmekesisust ühiskonnas nii ettevõtte kui tööandjana, see  on meie jaoks strateegiliselt oluline teema nii Eestis kui teistel  koduturgudel.
" Et raha üldse fondile üle kanti, tulnud sellest, et pank  ei jõudnud piisavalt kiiresti reageerida.
Nüüd aga said vihaseks kooseluseaduse vastased ja lubasid omakorda oma raha Swedbankist ära viia.

Vaene pank - teed ühtmoodi, on halvasti, teed  teistmoodi - jälle halvasti.
Seejuures olla kooseluseaduse vastaseid  rohkem kui pooldajaid, nii et ärilisest seisukohast oleks justkui  kasulikum nende meele järele olla.
See aga ei lähe kindlasti kokku  kontserni vaadetega, kes toetab igati "mitmekesisust".
Pank saab muidugi  loota sellele, et eestlane on sotsiaalmeedias kõva kisaja, aga tegudeni  tavaliselt asi ei lähe.


Eestis  elab rahvastikuregistri andmeil 37 inimest, kelle perekonnanimeks on  Jõul.
Seega on vaid aja küsimus, millal mõnes parteikontoris treitakse  valmis pressiteade à la "Jõulu-taat astus meie parteisse!
" Mille sisuks  võiks siis olla sõnum, et mõni vanemaealine härra Jõul on liitunud  erakonnaga X. Kusjuures PR-teenust parteid sellise nikerdise tegemiseks  ei vajaks, saaksid hakkama omal jõul.

See oleks aga tühi-tähi võrreldes faktiga, et  juba on tuntud munitsipaalpoliitik üllitanud oma nime all laste  jõuluraamatu.
Eriti küüniliseks teeb sellise poliitilise triki tõik, et  ilmselt oli tegelikuks kirjutajaks hiljuti oma peremehe pattude eest  vangis istunud linnaametnik.
Jõuluabsurdi tipuks kujunes aga  linnavalitsuse pressiesindaja teade, et raamatu trükikulud katsid  päkapikud.

Poliitiline jõuluraha Sotsid alustasid jõulude eel ukselt uksele  kampaaniat.
Ei imestaks, kui keegi neist saabuks kutsumata külalisena  teie juurde näiteks päkapikumüts peas - värvid on ju samad.
Nii inimlik  ja nunnu kah.
Riigikogu hooaja lõpuistungil esitlesid nad plakatit,  millel jõuluvana kujutati sotsina.
Ida-Virumaal ilmselt esitletakse sama  meest näärivanana.
Jõulud on sobilik  aeg kõikidele poliitikutele igasuguse nänni kinkimiseks, milleks  tüüpiliselt on helkurid, kalendrid, mesi, käpikud, sallid jms.
Aastate  eest saatis Tallinnas linnapea jõuluajal valijatele postkaardi, millel  poseeris ühes nüüdseks dopingukahtlustest räsitud spordikuulsustega.
Aeg  on edasi läinud, tänavu on ilmselt osal munitsipaalnikest tekkinud juba  ootus linnaeelarvest muretsetud apteegi kinkekaardi saamise suhtes.

Poliitikud, kes ühe suupoolega kuulutavad  välja jõulurahu, ei jäta samal ajal oma valimisringkonnas ilmuvas  ajalehes või seal levivas raadios tegemata jõulutervitusi.
Viidates  seejuures justkui muuseas antud piirkonda oma initsiatiivil korraldatud  katuserahale.
Jultunumad mängivad mõnel avalikul üritusel, nagu Heimar  Lenk, tšekk näpus, jõuluvana.

Semantiline tagasivaade: 1990ndate alguses  tähendas katuseraha summat, mida ettevõtjad pidid kriminaalsele räkitile  vägivalla hirmus maksma.
Vastutasuks pakkusid kriminaalid siis "katust"  ehk kaitset konkureerivate jõukude eest.
Nüüd, paarkümmend aastat  hiljem, loevad kõik maakonnalehed uhkusega kokku katuserahana laekunud  eelarvelisi eraldisi.

Raha ikka omadele Katuseraha ehk parlamendis eelarvest  poliitiliste kokkulepete tulemusena otse saadikute valimisringkondadesse  liigutatavate summade suhtes valitseb koalitsiooni ja opositsiooni  vahel haruldane üksmeel.
Kui rahapoti emmale-kummale poolele minevad  summad on kokku lepitud (tänavu 4,5 miljonit eurot koalitsioonile ja 1,5  miljonit eurot opositsioonile), siis detailides enam ei urgitseta.
Mis  vahet seal, kas edasi liigub maksumaksjate raha mõne saadiku jahikire,  tema ämma MTÜ või lapse koolimaja remondi toetuseks?
!

Rahanduskomisjoni liikmed mõmisesid vaid, et  ilmselt saavad need summad mõistlikult kasutatud ning et ühegi objekti  puhul põhjuse tasemini pole vaja minna.
Sel moel riigieelarvest raha  saamine on nagu jõuluime - küsi, ja sulle antakse!

Tegelikult on katuseraha jagamisel reegliks,  et seda eraldatakse sageli mitte niivõrd vajaduse kui parteistumise  põhiselt.
Katuseraha saavad eeskätt need koolid, klubid ja asutused,  mida juhivad Toompeal rahajuga suunavate erakondade kohalikud  parteikaaslased.
Antud summadele küünte tahasaamiseks on kohtadel  tekkinud suisa spetsiaalne termin: projektipõhine parteistumine.

Katuserahade jagamise kohta sõnastan jõuludeks  Murphy seaduse Eesti kohanduse: inimesed, kes armastavad verivorsti  ning ootavad katuseraha, ei peaks kunagi jälgima, kuidas kumbagi neist  tehakse.



Esimene vastus  pealkirjas püstitatud küsimusele on see, et mõlemal aastal on Eesti ja  Venemaa suhted olnud madalseisus.
Teine vastus on see, et mõlemal aastal  on Eesti elanike usaldus Euroopa Liidu vastu olnud ülikõrge.

Ei pea olema Juhan Kivirähk ega Marju  Lauristin, et leida siit selge seos - kui suhetes Venemaaga on kriis,  siis väärtustab see eestlaste jaoks Euroopa Liitu kuulumist.
2007. aastal oli Eesti toetus Euroopa Liidu liikmelisusele tipus siis, kui  pärast pronksiööd rünnati Moskvas meie suursaadikut Maria Kaljuranda  ning Euroopa Liidu eesistujamaa juht Angela Merkel nõudis tema  diplomaatilise puutumatuse kaitsmist.

Tänavuse aasta lõpuks on Eesti elanike niigi  tugevat toetust Euroopa Liidule tõstnud Euroopa Liidu 20 viimase aasta  kõige tõsisem vastasseis Venemaaga.
Riigikantselei tellitud iga-aastase  avaliku arvamuse küsitluse kohaselt pidas tänavuse aasta lõpus Eesti  kuulumist Euroopa Liitu õigeks 84% protsenti küsitletutest.
Pronksiöö  järel oli see number vaid ühe protsendi jagu kõrgem.
Euroopa Liit vaenlaste listis Ent  oluline on ka rõhutada, et vastasseis Venemaa - Euroopa Liit ei  vähendanud tänavu meie venelaste toetust ELi kuulumisele.
Sama küsitluse  kohaselt peab 70% Eestis elavatest venelastest meie kuulumist Euroopa  Liitu õigeks.
Kuigi esimest korda ajaloos pani Kreml oma propagandas  vaenlaste sekka peale NATO ja USA ühemõtteliselt ka Euroopa Liidu ning  paraku elab suur osa meie muulastest Kremli loodud inforuumis.
Pideva  Vene kõige mõjukama teleuudisteprogrammi Vremja vaatajana tajusin ikka  ja jälle, kuidas Kreml kujutas Euroopa Liitu kui Washingtoni  jooksupoissi ning halvustas teda igati ja süstemaatiliselt.

Ent muidugi on 2007.
ja 2014. aasta vahel  peale sarnasuse ka mitu põhimõttelist erinevust.
Esiteks oli lõppev  aasta suhete madalpunkt Venemaaga mitte ainult 1,3 miljoni elanikuga  Eestile, vaid kogu 507 miljoni elanikuga Euroopa Liidule.
Kümneid ja  kümneid kordi on poliitikud ja ajakirjanikud tänavu korranud: Venemaa ja  Euroopa Liidu suhted pole kunagi olnud nii halvad 20 viimasel aastal.

Kremli otsus annekteerida Krimm ja toetada  separatistide tegevust Donetskis ning Luganskis oli uskumatu  rahvusvaheliste reeglite eiramine.
Aasta tagasi ei osanud ükski  maailmanimega poliitik ega politoloog midagi sellist ennustada.
Aga kui  Putin otsustas rünnata Ukrainat, siis tagantjärele tarkusega hinnates  oli vastus talle Euroopa Liidust selgelt üllatavalt üksmeelne ning  oodatust tugevam.

Kui augustis kehtestas Venemaa  vastusanktsioonidena sisseveokeelu Euroopa Liidu toiduainetele, siis  püüti sellega rünnata põllumajandust kui Euroopa kõige selgemalt ühist  poliitika valdkonda, et põllumeeste kaudu mõjutada Euroopa Liidu  liikmesriikide valitsusi.
Paraku alahindas Kreml Euroopat, soovitud  tulemust ei saavutatud.
Aasta lõpuks on juba selgesti näha, et Euroopa  Liidu, USA ja meie partnerriikide ühised sanktsioonid söövad Venemaa  majandust koosmõjus madala nafta hinnaga karmilt.

Vajalik välispoliitiline tööriist Kui tavapäraselt on eestlased tajunud Euroopa  Liitu kui majandusühendust, siis kriis suhetes Venemaaga on taas  näidanud Euroopa Liidu vajadust ka julgeoleku tagajana.
Oleme küll NATO  liige, ent NATO tööriistakastis pole praeguses olukorras nii mõjusat  tööriista nagu seda on Euroopa Liidu majandussanktsioonid.

Vahemärkusena - siin on tõsine mõtlemiskoht kõigile  neile Eesti kodanikele, kes 2003. aastal hääletasid Eesti liitumise  vastu Euroopa Liiduga põhjusel, et alles me ühest liidust tulime ja juba  teise liitu läheme.
Nüüdseks on ilmselge, et kui Eesti poleks teise  liitu läinud, siis oleks eelmise liidu mõju alla jäämine võinud meid  rängalt kummitada.

Eesti suursaadik Euroopa Liidu juures Matti  Maasikas tõdes oma lõppevat aastat kokku võttes, et kui viimastel  aastatel pidi ta sageli oma blogis kirjutama majandusest, siis tänavu  tuli tegelda ja rääkida suhetest Venemaaga.
Loodetavasti tuleb 2015. aastal Euroopa Liidult taas rohkem ning häid majandusuudiseid.
Kindlasti  annavad Euroopa majanduse paigalseisust väljatoomiseks uued Euroopa  Liidu juhid endast kõik.

Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude  Junckeri esimene algatus on 315 miljardi euro suuruse  investeerimispaketi abil Euroopa Liidu majanduse elavdamine.
Järgmistena  tulevad prioriteetide reas energialiidu ning digitaalse ühise turu  loomine, mis on mõlemad sama olulised majanduse elavdamiseks ning  julgeoleku tagamiseks.

Ent Hando Runneli üht tuntud luulerida ümber  sõnastades on selge, et ka 2015. aastal "ei saa me läbi Ukrainata".
See  ei tähenda ainult Euroopa toetust rünnaku ohvriks langenud naabrile,  vaid ka nende enda soovi muuta senine nõrk ja korruptiivne riik  tegelikult toimivaks ning oma kodanike huve kaitsvaks.

Ukraina ja ELi olukorda iseloomustab hästi üks  aastalõpunali: mis on erinevat Junckeri 315 miljardi suurusel  investeerimispaketil ning ELi abipaketil Ukrainale?
Junckeri paketi  puhul ei ole veel täpselt teada, kust raha tuleb, aga Ukraina abipaketi  puhul ei ole selge, kuhu raha kaob.


Eestlastele  pakutakse kindlustunnet näiteks mõnekümne euro võrra kasvavate  lastetoetuste kaudu, kuid mis on see, millega me tegelikult viimase aja  riigi tegevust või tegevusetust arvestades riskime?

Riigi taskust tulevate kulutuste vähendamine  viimastel aastatel hakkab jõudsalt vilju kandma.
Politseinike arvu  vähendamine ning kokkuhoid kütuse ja palkade arvelt on üks nendest  "olulistest" säästu kohtadest.

Politsei pakub meelelahutust Umbes kuu aega tagasi juhtus ühes Eesti  väikekülakeses, et politsei kutsuti pidutseva rahvasumma juurde ühte  väikest liiklusõnnetust fikseerima.
Paarikümne purjus inimese juurde  saabus üksik politseinik, kes käis paar korda autost väljas  plekimõlkimise tagajärgi fikseerimas, kuid läks seejärel tükiks ajaks  politseibussi protokolli kirjutama.

Meelelahutusliku sündmuse tulemuse ootamisest  väsinud pidutsejad lasid seejärel politseibussi tagarehvi tühjaks.
Politseinik ei märganud.
Järgmiseks võeti ette esimene rehv.
Eemale  jooksvate noorte naeru peale käis politseinik ringi ümber oma bussi ning  sõitis seejärel pidutsejatest veidi eemale, kus jätkas protokolli  kirjutamist.
Kõik naersid.
Varsti liikus rahvamass politseibussile  järele... ja politseinik lahkus.
Need,  kelle arvates juhtunu polnud üldse naljakas, seisid nõutult kõrval.
Kõigile oli ju teada, et mõne hetke pärast politsei lahkub ja siis jääb  kohalikuks võimuks jõuline omakohus.
Kui politseibussi rehvid linnas  täis pumbatakse või uutega asendatakse, siis võib omakohtu lõpetamiseks  jälle politsei kutsuda ning kõige varem 45 minuti pärast on ehk isegi  lootust neid näha.
Kui nad ei pea just mõnda samasugust olukorda  lahendama sõitma linnast 40 kilomeetrit teisele poole.

Isehävituv Eesti Politseireformiga plaanitakse politseinike  palku tõsta sisemise ressursi ehk kohtade vähendamise arvelt.
Sellise  käitumise eeldus peaks olema teadmine, et inimesed hakkavad ise oma elu  ja kaaslaste käekäigu eest hoolitsema, kuna korravalvurid enam kõikjale  ei jõua.
Aga kahjuks tundub, et protsess on praegu veidi valepidi käima  lükatud - enne isevastutava Eesti käimasaamist on jäetud tugisüsteemita  (mida politsei kuritegude ennetamises peaks olema) isehävituva Eesti  inimesed, kellel kahjuks pole veel oskusi, et ise oma tegude eest  vastutada.Isehävituv Eesti on kõrgel kohal alkoholi, purjus peaga  vahele jäänud autojuhtide, liiklusõnnetuste, (kodu)vägivalla juhtumite  poolest.
Kuritegude arvu vähendatakse seaduse sõnastuse muutmisega, kus  kõik seni registreeritud teod enam registreerimist ei vajagi või saab  sama tegu uues sõnastuses kergema määratluse.
Statistika sellega  paraneb.
Aga iga üksiku inimese turvatunne ja igapäevane hakkamasaamine?

Ma loodan, et irooniline toon selles loos on  kõigile tuntav.
Olukorra lahendamiseks võib ju soovitada ära teha  relvaluba, endale koju relv muretseda ja oma perekonna kaitsmise eest  ise vastutada.
Aga me kõik teame, millised on selle käitumisega  kaasnevad võimalikud ohud.
  Ma usun, et parim viis igasuguseid kuritegusid  vältida on inimeste enda vastutus ja kaasinimeste tähelepanelikkus.
Nii  kaua kui meil aga kuriteo ärahoidmisele või takistamisele kaasa aidanud  inimestele kaitset ei suudeta pakkuda, ei saa me inimesi süüdistada,  kui nad kuritegude takistamisel vabatahtlikult lõpuni ei osale.

Riik muudkui kärbib Aastaid on räägitud vajadusest riigi  ülalpidamiskulusid vähendada.
Avalike teenistujate vähendamiseks tehtud  muudatused viisid vaid ametikohtade ümbernimetamiseni.
Nii hakkas osa  riigi- ja omavalitsuste asutuste töötajaid töötama töölepingu alusel,  kuid töölaud ja palgakulu inimese kohta jäid samaks.
Ei toimunud isegi  mingit ümberjaotamist, vaid sama asja hakati lihtsalt teise nimega  nimetama.

Valdade liitmisest on samuti palju räägitud.
Mõnel on see õnnestunud.
Nüüd aga tundub sein ees olevat.
Värske  riigikontrolli raportki tõi välja haldusreformi vajalikkuse ja reaalse  paigalseisu ses asjas.

See-eest ollakse hulga edukamad koolimajade  sulgemises.
Mõnes kohas täielikult, mõnes kohas osaliselt.
Küll need  lapsed suudavad ka mõnikümmend kilomeetrit eemal koolis käia.
Aga kas  täiskasvanud sama kaugel vallamajas ei saa käia?
Rääkimata sellest, et  tänapäeval saab enamik asju kodus interneti teel ära teha.

Nii polegi suudetud õigel moel kokku hoida ja  politseis, koolides ja meditsiinis tuleb palgatõusuks kasutada sisemisi  ressursse.
Teenuse halvenemine puudutab aga iga tavakodanikku.

Tavakodaniku turvalisuse arvelt Viimastel kuudel on paljud tavakodanikud  saanud aru, et neid ei kuulata.
See pole tavaline "ah, mis minust,  väikesest inimesest sõltub", vaid sügavam pettumus sellest, kuidas riik  asju ajab.
Kuid riigikogu on üha viljakam ning keerulistest eelnõudest  saavad järjest kiiremini vastuvõetud uued seadused.
Mida rohkem rahvas  ja huvigrupid vastu võitlevad, seda kiiremini seaduseloojad tegutsevad.
Nii et tegevusetuses ei saa neid kindlasti süüdistada, kuid kas see  tegevus on praeguses Eestis kõige tähtsam või peaks keskenduma  reaalsetele probleemidele?

Maal on seis juba praegu seis nagu sõjaaegses  riigis ikka - lagunenud majad, mille õuel toimetavad üksikud naised  lastega või pensionärid.
Kas saame aga seada prioriteediks, et meie  inimestel oleks oma riigis vähemalt turvaline elada?
Et turvaline oleks  politseinikel, õpetajatel, arstidel ja ka teistel tavakodaniku heaks  töötavatel inimestel?
Kas saame teha nii, et palga tõttu meremehe naise  elu elavad naised julgeksid koduuksest välja astuda ka väikestes Eesti  külades, mitte ainult tänavavalgustusest hiilgaval linnatänaval?



Kui vene kool õpiks eesti keeles   Seda      probleemi ei ole kerge lahendada, sest vene lapsed, kes ei valda eesti      keelt, ei suuda kohe võõrkeeles õppima hakata.
Vene      koolides ei ole õpetajaid, kes saaksid vene õpilastele eesti keeles      füüsikat, geograafiat või ajalugu seletada.
Teda      oli võimatu kuulata.
Nii      juhtub kõikides vene koolides, sest spetsialiste ei jätku.
Nad      oskavad kõnekeelt, aga ei suuda võõrkeeles kooli materjali jälgida.
Mina      õpin eesti koolis juba kaks nädalat ja mul on päris raske, kuid eesti keel      ei ole minu jaoks nii võõras nagu paljudele teistele.



Mitte      keegi ei tee meie eest ära asju, mida me ise teha võiksime.
Miks      inimesed ei mõtle ette?
Öeldakse,      et looduse vastu ei saa miski ja ei saagi, kuid me suudame kontrollida looduse      tegude tagajärgi.
Ometi      paljud inimesed ei mõtle nii.
Öeldakse,      et ei tohi anda selleks, et midagi vastu saada, kuid osa inimesi siiski      toimivad nii.
Selle      kohta ütleksin, et parem, kui mitte midagi.
Probleemide      eest ei tohi põgeneda, nendega tuleb silmitsi seista ja vastu hakata.
Kui      mitte niisama igapäevaselt, võiksime seda teha kasvõi hädaolukordades.



Inimene      juba aegade algusest, isegi siis, kui ta polnud midagi muud, kui üks      urisev primaat, ei soovi kogeda ühte ja sama halba elamust mitu korda.
Maailm,      kus me elame, ei ole elektrikarjus, et sellest oleks võimalik eemal hoida.
Inimene,      nähes, et keegi teeb mingi saatusliku vea, proovib seda enam mitte      korrata.
Tore,      aga see tegelane, kes selle vea demonstreeris, ei pruugi olla enam täie      tervise juures.
Usutakse      väljendisse "Välk ühte korda kaks korda ei löö".
Seega,      kui kuskil on juhtunud midagi, siis ei juhtu seda seal uuesti.



·         Vigade tegemine on paratamatu osa elust.

·         Ma päris kindel selles ei ole, kas mingisugusest väikesest äpardusest, mida sa ise tähele ei pane on võimalik midagi õppida.

·         Me ei saa vältida vigu.

·         Isegi, kui ma väga ei tahaks vigu teha, teen ma neid ikka.

·         Ma mäletan oma algkoolist üht lugu mis räägib täpselt sellest, et ma oma veast ei õppinud.

·         Ma ei osanud venekeelt siis üldse, teadsin ainult sõna "raha".

·         Selline eest ära jooksmine kestis pikalt ja ometi ei suutnud ma teist kooli teed leida.

·         Õpetuse said nemad, mitte mina.

·         Huvitav, mis siis oleks olnud, kui nad poleks midagi sellist kunagi teinud.

·         See poleks olnud viga.

·         Vigu me niisama ei tee, selleks on mingi põhjus.

·         Alati ei pruugi sa sellest kohe aru saada.

·         Võib juhtuda ka, et sa ei õpigi oma veast.

·         Muidugi ei saa sind keegi sundida vigu tegema, need peavad tulema iseenesest.

·         Viga pole probleem.

·         Milleta tänapäevainimene elada ei saaks?

·         Ma arvan, et mida aeg edasi läheb, seda võimetumaks inimkond jääb.

·         Jõuetus tuleneb mugavusest.

·         Ma tean oma enda kogemusest, et ma bussiga ei viitsi sõita.

·         See on suhteliselt ebamugav.

·         Aastaid tagasi ma sõitsin kogu aeg bussiga ja ei teinud sellest välja.

·         Ma arvan, et ma ära ilmselt ei sureks, kui ma autoga enam kunagi ei sõita.

·         Varsti osata enam pluusile nööpi ette panna.

·         Seda teeb mingi tark masin, siis miks on midagi mõtetud teha.

·         Info on ka kindlasti üks nendest asjadest milleta tänapäeval hakkama ei saa.

·         Olgu, ilma nendeta oleks raske, kuid me saaks hakkama ja elu läheb endiselt edasi.

·         Kuid sellega asi ei lõppe.

·         Neil olid ka omad asjad, milleta nad hakkama ei saanud.

·         Kui midagi ei muutuks ja meie igapäevane rutiin jääks alati samaks, siis oleks see väga igav.

·         Ma julgen arvata, et mitte ainult tänapäevainimene, vaid ka kiviaja inimene ei suudaks elada ilma põnevusetta.

·         Inimesed ütlevad vahel, et nad ei saa hakkama ilma mobiiltelefonita.

·         Tegelikult on viga selles, et nad on sellega juba liiga ära harjunud, et nad tõesti ei oska ette kujutada kuidas ilma selleta oleks.

·         Nad arvavad sellepeale, et pole võimalik ilma mobiilita.

·         Sul võibolla ei lähe seda üldse vaja, kuid samas ta peab sinuga alati kaasas olema.

·         Selle pärast keegi ei hooli, ainult hoolitakse, kuidas mugavam on.

·         MA ei ole kindel millega see kunagi lõpeb, võibolla see minu eluaja jooksul ei juhtugi.

·         Ma tõesti loodan, et sellest ei tule kolmandat Maailmasõda, inimeste ja masinate vahel.

·         Kindlasti mitte.



·         See, et armastan loodust üle kõige, pole päris õige.

·         Üle kõige armastan ma muusikat kuulata, lampvõimendiga, kuid see ei ole praegu teemaks.

·         Mu maakohas on harva merel jää peal, aga kui on, siis saab mitu kilomeetrit igasse suunda kõndida, pealegi mõnes kohas on suur jäälahmakas ilusat, puhast jääd, kus on hea uisutada, ilma et jääst läbi vajuks.

·         Sügis ei meeldi mulle.

·         Sügis ei meeldi mulle ka sellepärast, et loodus läheb "koledmaks" ja kool hakkab.

·         Kevad ei meeldi mulle samuti, nagu sügis, sest siis on sulav lumi ja jää ja maapind on märg.



·         Elavad päeva korraga ja ei mõtle sellele, et miskit võib juhtuda ja igapäevast elu totaalselt muuta.

·         On ka halbu inimesi, kes ei saa oma eluga hakkama ja lähevad halvale teele.

·         Terroristid ohustavad meie maailma, kunagi ei tea, millal nad võivad meile halba teha.

·         Paljud haigused on ravitavad, aga on ka neid, millele ei ole ravi leitud.

·         Nad ei kujutaks ettegi elu ilma televiisorita, raadiota, et kraanist vesi ei jookseks, tuled säravad kodus jne.

·         Kas kõik ongi see, milleta tänapäevainimene elada ei saa?

·         On ka palju tõsisemaid asju, milleta elada ei saaks.

·         Sõbrad on need, kelleta samuti inimene elada ei saaks, sest neile saad sa alati loota ja muidu lõbusalt aega veeta.

·         Tänapäeval ei ole võimalik ilma töö kohata elada, sest muidu see raha ei tule kuskilt.

·         Vaevalt tahab keegi elada töötu abirahast, mis on kuus ainult mõned sajad kroonid.

·         Selleks tulebki elus pingutada, et mitte nii madalale langeda.

·         Kindlasti tänapäeva inimene ei saaks elada ilma hea terviseta, sest meie toitumisharjumised on suhteliselt ebatervislikud.

·         Ma tahaksingi oma kirjandiga seda edasi öelda, et inimesed on lihtsalt harjunud mugavustega ja kui neilt küsitakse, milleta tänapäeval elada ei saaks, siis nad just esmalt mõtlevad tehnoloogia peale.

·         Kui nad rohkem mõtleks, siis nad saaks aru, et see ei olegi nii tähtis, vaid see kuidas on suhted teiste inimestega ja tervis, need on palju tähtsamad.



·         Eestlased on rahvus, mis ei ole eksisteerinud eriti kaua, kuid juba selle lühikese aja jooksul oleme pidanud üleelama paljutki.

·         Ükskõik, mis eluvaldkonnas, kas siis spordis, teaduses, poliitikas või miks mitte ka pereelus.

·         Kaastunne kehtib aga inimeste puhul, kellel on, vastupidiselt heale, midagi ebaõnnestunud.

·         Ühtegi inimest ei saa sundida teist austama ega kellelegi kaasatundma.

·         Kas see tähendab, et osad inimesed ei austagi ega tunnegi kaasa üksteisele?

·         Omad kogemused ja nähtud pilt elust on näidanud, et suurem osa eestlasi on kadedad üksteise peale ja naudivad, kui neil, kellel on siiani hästi läinud, ebaõnnestub miski.

·         Ma ei ole väitnud, et elus edasi pürgimine ja soov kaugele jõuda oleksid halvad, ei absoluutselt mitte.

·         Ka mina tahan tulevikus edukas olla, kuid leian, et ükski inimene ei tohiks seda teha kellegi teise kulul.

·         On ebainimlik tunda rõõmu selle üle, kui su naaber kaotab investeeringutega suurel hulgal raha ja sellega sinust majanduslikult vähem jõukamaks muutub.

·         Selline mõtteviis näitab, kui tähtis on inimese jaoks raha ja seda mitte ainult Eestis, vaid üle kogu maailma.

·         Mina aga leian, et see on vale, raha ei tohiks olla kellegi elu eesmärk, on asju ja inimesi, kes või mis on sellest tunduvalt tähtsamad.

·         Samuti ei tohiks naerda nende üle, kellel on miskit ebaõnnestunud, neile tuleks kaasatunda, aga mitte haletseda.

·         Me kõik oleme inimesed, meil kõigil läheb aeg-ajalt hästi ja halvasti, seega on kaks asja, mida peaksid kõik endale vahepeal meelde tuletama, et ma ei ela soon maailmas üksi ja ka kõik need peale minu on isiksused.

·         Ma ei taha teada, kui palju inimesi neis hukkunud on, kuid paratamatult ei saa peast mõtet, millal veel midagi juhtub ning kunas tuleb minu kord.

·         Kõige hävitavamad on looduskatastroofid, kuna nende heaks või vastu ei suuda me mitte midagi teha.

·         Miks ei teatatud lähenevast ohust varem?

·         Looduskatastroof ei pea olema ilmtingimata seotud inimestega.

·         Kas sel meremehel ei tule pisar silma nähes telekast üleni naftaseid külmuvaid linnukesi?

·         Religioon, mis on inimesest teinud roboti, kes ei suuda mõelda oma peaga.

·         Kas see ei ole katastroof?

·         Kõik see paneb mõtlema kui vähe on vaja selleks, et mind siin maailmas enam ei oleks.

·         Egiptus ja Türgi on praegu väga populaarsed puhkuspaigad, hoolimata tihedatest pommiplahvatustest.

·         Ka mina olen mõelnud sinna puhkama minna, aga kardan, et tagasilennupiletit ei pruugigi vaja minna.

·         Huvitav kuidas, kui me ei suuda selle üle valitseda?

·         Me ei saa hakkama isegi inimeste ohjeldamisega.



Seisin enne esimest adventi ühel külmal hommikul Tartu bussijaama ooteplatvormil nr 1 ja ootasin kannatamatult, et mu hetk  tagasi kaasa ostetud tee jahtuks sellisele temperatuurile, et ma seda  enne bussi saabumist natuke juua saaksin.
Ma ei märganud eriti  ümberringi toimuvat, kuni tuli üks vanem proua ja istus mu selja taha  pingile.
Mõni hetk hiljem ta tõusis ning läks ja korjas kokku lähedal  maas vedeleva prügi - mõned pabersalvrätikud jms.
Ta pani need  prügikasti ja naasis oma kohale.

Olin teda vaatama jäänud ja ta tabas mu pilgu.
Naeratasin talle, ta  vastas samaga.
Ütlesin talle, et minu meelest on see ilus, mida ta tegi.

«Nojah, puhtana on ju kenam.
Ma ikka teen nii ja vahel mõtlen küll,  et inimesed vaatavad, et misasja ta teeb, aga siis ma tuletan endale  meelde, et ei tohi mõelda teiste inimeste mõtteid.
See on meie kõigi oma  armas Tartu,» vastas vanaproua.

Ma nägin ka neid pilke, millega vaatasid seda naist bussijaamas  seisvad noored mehed - tõesti sügava «MIDA ta teeb?
!
?
»-jahmatusega.
Ehkki ma olen päris kindel, et noorte meeste seljad painduvad tegelikult  palju paremini kui armsate vanadaamide omad.

Ma tundsin selle proua vastu sügavat austust tema märkamise ja  tegutsemisjulguse eest ning sain sellest väikesest episoodist pooleks  Tallinna teekonnaks mõtlemisainet.
Kui kõik mõtleksid nii, oleks terve  Eesti veel puhtam ja ilusam.
Meie elukeskkond parem.
Kui me vaid  märkaksime sagedamini kitsaskohti ja julgeksime rohkem head teha.

Mina tol hommikul ei märganud, enne kui tema seda tegi.
Ma olin  (liiga) keskendunud oma teele (ja teise variandina oleksin ilmselt  võinud olla tähelepanuga oma nutitelefonis, selle asemel et märgata, mis  mu ümber toimub).

Veel üks asi - muidugi olen minagi teinud väikseid heategusid, aga ... enamasti meelsamini omaette, poolsalaja.
Ehkki see on tegelikult ju  absurd, heade tegude tegemist ei peaks häbenema.
Olgu siis tegu prügi  üles tõstmisega või millega tahes.
Julgedes tegutseda ja tehes seda  avalikult, on võimalus teisigi inspireerida.

Mind inspireeris ka tema suhtumine - see on meie oma armas Tartu.
Seda laiendades - see on meie oma armas Eesti, meie oma armas Euroopa ja  meie oma armas planeet Maa.
Nii ju ongi.

Samamoodi on kõik sellel planeedil elavad inimesed igaüks natuke nagu  meie - oma murede ja rõõmudega, tahtmiste ja saavutustega.
Mitte et  seda oleks alati väga lihtne tänapäeva maailmas meeles pidada - et  kõigil on põhjused, miks nad käituvad just nii, nagu nad käituvad -, aga  jõuluaeg on just see aeg, kus seda endale teadlikult meelde tuletada.
Rohkem märgata teisi enda ümber, mõista, tunnustada ja võimalusel teha  kõigi heaks midagi.



Aastaks 2030 suureneb maailma nõudlus elektrienergia järele 63  protsenti.
Samal ajal toimub järk-järguline üleminek fossiilsetelt  kütustelt taastuvatele energiaallikatele.
Euroopa Liit on seadnud  eesmärgiks 2030. aastaks vähendada kasvuhoonegaase 40 protsendi võrra  võrreldes 1990. aastaga ja tõsta taastuvenergia osakaalu lõpptarbimises  27 protsendini.
2014. aastal on maailmas installeeritud tuuleparkide koguvõimsus 320  GW.
2030. aastaks prognoosib Maailma Energeetikanõukogu WEC näitaja  kasvu konservatiivse stsenaariumi järgi vähemalt 620 GWni.
See tähendab  vajadust 100 000 ühiku vähemalt 3 MW tuuliku järele.
WEC julgema  stsenaariumi prognoosi järgi on turu mahud 1060 GW ja 246 000 tuulikut.
Lisaks tuulikud, mis lähevad oma ekspluatatsiooniea lõpule jõudnud  seadmete väljavahetamiseks.
Teisisõnu tuleb 16 aastaga püsti panna 2-4  korda rohkem uusi tuulikuid kui senise 30 aastaga kokku.
Aastaks 2030  prognoositakse Euroopa Liidu tuuletehnoloogia sektorisse 800 000  töökohta.
Rohelised tehnoloogiad, rahvusvahelise terminiga greentech, on  globaalne megatrend.

2013. aasta lõpus jõudis Eesti oma Eleon 3M116 tuuliku valmimisega  esimesena Baltikumis nende Euroopa riikide sekka, kelle ettevõtted  suudavad võimsaimaid nn multi-megavatt-klassi tuulikuid arendada ja  toota.
Esimene 3-megavatine tuulik töötab Saaremaal.
Tuulikutööstuse  globaalsed liidrid on Taani ja Saksamaa ning Euroopa Liidus ei ole palju  riike, kes multi-megavatt-tuulikuid toota suudavad.

Olukorra maksimaalseks ärakasutamiseks asutasime novembri alguses  koos 33 ettevõttega Tuuletehnoloogia Liidu.
Organisatsioon koondab Eesti  tuuletehnoloogia innovaatoreid, aga ka tuuleparkide arendajaid, kellel  on ühine visioon, et Eesti tuuletehnoloogiate sektorist võiks kujuneda  rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline ja kõrgepalgalisi töökohti loov  eksportiv tehnoloogiatööstus.
Tuuletehnoloogia Liit erialaliiduna  täiendab Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni tehtut - tuuleparkide  ehitamisele lisaks saada tuulikute importijast eksportijaks riigiks, kes  suudab tuulikuid arendada, neid maailmaturule toota ja hooldusprogramme  pakkuda.

Eestis on selleks täidetud rida kriitilisi edutegureid.
Esiteks,  Eleoni näol on Eestis välja arendatud esimene maailma tasemel  tuulikutüüp, millest on võimalik edasi arendada terve tuulikute  põlvkond.
Eleon on otseveoga tuulik, millel on seni levinuimate  käigukastiga tuulikutega võrreldes märkimisväärselt suurem töökindlus.

Tuuletehnoloogia innovaatorite suurim väljakutse on arendada tuulik,  mis oma tootmisväljundi stabiilsuselt oleks lähedane fossiilsetele  kütustele ja oleks konkurentsivõimeline ka baasenergiana.
Seejuures on  käigukastide madal töökindlus tuuliku juures üks peamine muust  tehnoloogia arengufrondist tagapool olev eend, mis kogu tuuliku kui  energiaallika arengut takistab.

Teine kriitiline edutegur tuulikute arendamiseks, mis Eestis  täidetud, on võimekas infotehnoloogiasektor.
Tuuliku sisemus on täis  tipptehnoloogiat.
Infotehnoloogial põhinevaid juhtimis- ja  rikketuvastussüsteeme edasi arendades on võimalik tuulikut  märkimisväärselt efektiivsemaks muuta.
Tuult on tuuliku töökõrgusel,  100-150 meetril peaaegu alati, küsimus on omada tarkust see tuuliku  labadega kinni püüda.

Tark tuulik toimib kui automatiseeritud ilmajaam - meteoroloogilisi  andmeid analüüsides, tuule käitumist prognoosides on võimalik  tootmisväljundi volatiilsust vähendada ja tuuliku efektiivsust tõsta.
Teiseks võimaldab tuuliku täpsem juhtimine ja anduritega  veatuvastussüsteem teha tuuliku konstruktsiooni kergema, vähendada  seadmete kulumist ning pikendada tuuliku ekspluatatsiooniiga.

Kolmas kriitiline edutegur on Eesti sadamad.
Suuremate tuulikute  mastid on kuni 150 meetrit kõrged, labade ulatus on 50 meetrit ja enam.
See tähendab, et tuulikuid ja nende põhikomponente on võimalik mõistlike  kuludega transportida vaid meritsi, ja eeldab tööstuse sadamate  lähedust.

Praegu on Eestis hoogu sisse saamas energiamajanduse arengukava ehk  ENMAK 2030+ arutelud.
Suur osa ENMAKist keskendub põlevkivitööstusele.
Kahtlemata on pikkade traditsioonidega põlevkivitööstuses Eestil  maailmas unikaalne know-how, ja kui nafta hind ning muud tegurid  võimaldavad, siis tuleks põlevkiviõli tehnoloogiad riigile raha sisse  toovaks eksportivaks tööstuseks arendada.
Ja kaugeltki ei poolda ma  seisukohta, et põlevkivikatlad tuleks päevapealt kinni panna -  üleminekud toimuvad kindlalt siis, kui need on sujuvad.

Kokkuvõtteks, Eestis on ka teine energeetika tööstusharu, millel on  potentsiaal maailma suures energiamängus kaasa rääkida, eksportida ja  riiki jõukust ning töökohti luua - tuuletehnoloogia tööstus.
Seda tuleks  ENMAK 2030+ koostamisel silmas pidada.


Niinimetatud kunst, mida me Maarjamäel näeme, on inimsusvastaste tegude glorifitseerimine, kirjutab teaduskirjanik Tiit Kändler.
Berliinist 250 km kaugusel asuvas väikelinnas Wolfsburgis toodetakse  praegugi Volkswageni autosid.
Hiiglaslikul moel.
Siin pandi enne sõda  kokku esimene Põrnikas.
Kui mind 15 aasta eest ühe rahvusvahelise  ajakirjanike rühmaga selle hoovi lasti, hoiatati fotografeerimise eest.
Tegin pilte, ja jäädvustasin Hitleri-, õigemini Albert Speeri aegsete  sõjatehaseks muudetud hoonete fassaadidel uste kohal kõrguvaid reljeefe.

Talupojad viljavihkudega, töölised hammasratastega, insenerid  joonlaua ja mõõtesirklitega.
«Meie maal kõik töö on head, vali millist  tahad,» nagu kirjutas Stalini ajal veel hea lastekirjanik olnud Vladimir  Majakovski.
Vaid reljeefide ülaosast oli midagi välja toksitud.
Kolmanda Reich’i kotkad ja haakristid nende küünte vahel.
Volkswageni tehas jäi sõjas puruks pommitamata strateegilistel  põhjustel.
Läheb vaja.

Lõunasöögiks viidi meid direktori tagatuppa ja pakuti roogasid 1930. aastate taldrikutelt (sosinal info), milles võis veenduda, kui taldriku  tühjaks sõid ja selle aluspõhja uurisid.
See oli aeg, mil esmakordselt  ilmus Berliini tehnikamuuseumi haakristidega Messerschmitt - puruks  tulistatuna - ja SS-pagunid lettides, räbaldunutena.
Vastukaaluks DDRi  piirivalvuri isiklik pommivarjend.

Doseerimine toimis, Karl Marxi hiiglasliku bulvari majad olid saanud  enesele ülakorruse funktsionalistliku lahenduse.
Kuid Speeri uue  riigikantselei kabinettide täisehitud seinu polnud ega saa neid ka  olema.

Kui sattusin esimest korda ENSV revolutsioonimuuseumis 1987. aastal  valminud tuppa, mille seinad olid täis maalitud jõhkratest värvustest  nõretavate kangaste all ja sisse mähitud, minu poole tormavatest  hiigelmeestest, vilksas esimese hetkega peas Kafka ämblikuks moondunud  mees.
Kuid iiveldamiseni täidetud jälestus ei taltunud ja see viis mind  mälestustes 1970. aastasse, mil sattusin kord Auschwitzi  kontsentratsioonilaagri värava ette ja taha, barakkide vahele ja sisse.
«Arbeit macht frei»: tõepoolest, vaid siis, kui oled näinud kuhjade  viisi prille - just prillid, mitte kuldhambad või kohvrikesed või laste  joonistused või võllapuud ei hakanud mind painama.
Vaid kuhjade viisi  prille.

Praegu ajaloomuuseumiks nimetatav Maarjamäe loss ehitati ümber just nimelt revolutsiooniajaloo muuseumiks.
Ja Karl Vaino kuuleka ja vabatahtliku käsilase Evald Okase  õuduste kamber oli plaanitud selle kulminatsiooniks.
Jah, see oli ka  aastal 1987, mil huumorikooperatiiv Aara just asutatud ja mille  etenduste käigus pakkusin välja nüüdseks rahvalikuks muutunud  püstijalanalja, et Balti jaama poole tõttavate revolutsionääride  monument on maailmas ainus, mis sisaldab eneses kõik revolutsioonist  osavõtjad.

Oleks see vaid nõnda olnud.
Monument, mille alt oli suhteliselt äsja  maha võetud Stalin ja mille lähedusest minu suureks kurvastuseks  Kalinin, mille all mind esimesel koolipäeval fotografeeriti, kadus ka  kusagile.
Nüüdseks on isegi Tõnismäe pronksmees leidnud enesele  rahulikuma paiga.
Kuid rünnak meie põhiväärtustele - Eesti riigi  vabadusele, õiguskorrale ja demokraatiale - üha jätkub, vindudes lõkkele  märkamatult alanud Vene-Euroopa sõja puhangutes.

Nüüd äsja - jumal hoia ja kaitse - on lõkkele puhutud veel üks  tuluke, justkui me pronkssõdurist poleks midagi õppinud.
Kunsti ei  hävitata, oleme kõrgemal sellest, figuurid on meisterlikud, ütlevad  muuseumirahvas ja kunstieksperdid.
Kuid minul pole ometi kahtlust, et  Okase maalitu maalimata jätmine ei oleks teda viinud isegi mitte  Lasnamäele, Kolõmast või Auschwitzist kõnelemata.

Ja pole kahjuks ka palju kahtlust, et nn kunst, mida me selles  õuduste toas näeme, on inimsusvastaste tegude glorifitseerimine.
Okupatsioon, küüditamine, piinamine, jälitamine, teisitimõtlejate jalge  alla tallamine.

Kurb ei ole mitte see, et me ei ole õppinud pronkssõdurilt - ajaloost  ei õpita kunagi.
Kurb on see, et inimesed, keda võiks ju vähemalt  tinglikult pidada kunstiajaloolasteks, ei ole omandanud tükikestki Juri  Lotmani õpetusest.
Olgu siis selle iva, nõnda nagu üks kunstihuviline  füüsik mõistab, veel kord üle korratud.

Semiootika objektiks on kõik see, mis on võimeline evima ja edasi  andma tähendust.
Juutliku kavalusega antud definitsioonis, mis lubas  tegelda tegeldamatuga, on iva, kui pistame külge ajamõõtme.
Aeg läheb,  märgid jäävad, kuid need ei jää kunagi endiseks.
Sfinks Cheopsi  püramiidi kõrval pole sama, mis sfinks Place de la Concorde’il, ammuks  siis Tallinna linnavalitsuse ees.

Olin üsna uhke, kui lugesin, et eestlane Jüri Reinvere on kirjutanud  ooperi Peer Gyntist.
Kiuslikult vaatasin siiski järele, ja selgus, et  üks ooper on sellest kangelasest juba kirjutatud.
Selle kirjutas  Kolmanda Reich’i helilooja Werner Egk aastal 1938.

Joseph Goebbels kirjutas oma päevikus 1. veebruaril 1939: «Olen väga  entusiastlik, ja seda on ka füürer.
Uus leid meie mõlema jaoks.
»  Võib-olla otsustas Hitler nõnda Göringi kiuste, kellele ei meeldinud  Egki viljeldud Stravinski kõla.
Berliini Riigiooperi peadirigent Egk  kirjutas 1936. aasta suveolümpia muusika ja sai tellimuse hiiglaslikuks  natsiooperiks, mis küll katki jäi.
Loomulikult tuli tema süüasi pärast  sõda arutlusele, kuid et ta ei olnud nats, ehkki Kolmanda Riigi ametlik  muusik, mõisteti ta õigeks ja tema karjäär edenes pärast sõda.
Kuid asja  üle arutleti.

Niisamuti arutleti kollaborantide üle Prantsusmaal ja Norras, mõnegi  jaoks kurbade tagajärgedega, aga ka Eesti NSVs - veel kurvemate  tagajärgedega.
Meil libises asi 1990. aastate alul ajaloo prügikasti, ja  nüüd oleme järjekordse portsu otsas.
Mida teha teostega, mis ilmselgelt  heroiseerivad inimsusvastaseid tegusid?

Küsigem nõu neilt, kes teadsid rohkem.
Kvantfüüsika rajajaid Werner  Heisenberg jäi natside käsutusse.
«Püüan, et nad pommiga valmis ei  saaks,» pihtis ta kahtlevale Niels Bohrile salaja Kopenhaagenis.
Sama  suurusjärku teadlane Edwin Schrödinger aga põgenes ja töötas Dublinis,  kus avaldas 1944. aastal epohhiloonud raamatu «Mis on elu?
». Mida ütleks Heisenberg?
«Küsige Bohrilt.
» Mida ütleks Schrödinger?
«Otsige, mis on elu.
» Samal teemal  Ahto Lobjakas, «Riik või reservaat?
», PM 24.
11  Krista Kodres, «Pildid ja poliitika», PM 2. 12  VV:  Inimesed, keda võiks ju vähemalt tinglikult pidada kunstiajaloolasteks, ei ole omandanud tükikestki Juri Lotmani õpetusest.


Läänes eeldatakse  tihti, et Venemaa taotlus ongi võita: vallutada kogu Ukraina ja liita  see Venemaaga, veenda lääneriikide üldsust lõplikult oma väidete  õigsuses.
Tegelikult on panused aga hoopis teised, osutab eestikeelse Vikipeedia administraator Raul Veede.
Ukraina-vastase infosõja kontekstis on viimasel ajal kõneldud palju Venemaa taktikast tekitada lääneriikide inforuumis segadust.
Paraku pole see võte ainuomane ei Venemaale ega isegi poliitikale.

Infosõja võtteid ja nende toimimismehhanisme on Eesti ajakirjanduses  kirjeldatud kaunis põhjalikult.
Karmo Tüür valgustas Päevalehes (24.11)  Kremli taktikat ja põhjusi «kontrollitava kaose» saavutamiseks nii  infosõjas kui ka füüsiliste meetoditega, kõneldes ühe punktina ka  kaosepõhisest propagandast.
Postimehes kirjutas Mart Raudsaar (26.11)  väärinfo sihilikust levitamisest ja meie võimalustest selle mõju  neutraliseerida.
Head artiklid, hea analüüs.

Ilmselt suudaksid matemaatikud-mänguteoreetikud ütelda mõndagi  valgustavat sellise mitte just päris klassikalise mängu kohta, kus  pooled loevad punkte erinevalt: ühe jaoks on justkui selged võit, viik  ja kaotus, teise jaoks on aga ka viik juba võit, sest päris võidu peale  tegelikult välja ei mindagi.
Sellises olukorras on teisel mängijal  oluline eelis.

Läänes eeldatakse tihti, et Venemaa taotlus ongi võita: vallutada  kogu Ukraina ja liita see Venemaaga, veenda lääneriikide üldsust  lõplikult oma väidete õigsuses.
Tegelikult on panused aga hoopis teised.

Kui jätad vastasele mulje, et tahad tervikut, kaldub ta poole kaotusega  hädapärast leppima, eriti kui otsustamine on raske.

Otsustamise muudab keerukaks aga see, kui heausklikus kuulajas  tekitatakse kahtlusi: «ega teine pool ka päris puhas pole», «meid  provotseeriti», «mõlema vastase väited on kahtlased ja tõde on raske  leida».
Valijate segadusseviimine muudab omakorda otsustusvõimetuks  poliitikud, kuna demokraatlikes riikides mõtleb suur osa neist paraku  ühe või äärmisel juhul kahe valimistsükli piires.
Kui valimised on ukse  ees, julgetakse teha vaid niisuguseid radikaalseid samme, mis on  kindlasti populaarsed.
Risk ei tasu ennast valimistel ära.

Võtteid on palju ja mitmekesiseid.
Levitatakse vandenõuteooriad, mis  on usutavad üksnes igasuguse kriitilise mõtlemisvõimeta inimestele.

Vahetatakse paikade ja sündmuste nimesid - Vene imperialismi ajaloost  kaevati välja «Novorossija» ning keegi FSB andekas propagandist leiutas  Ida-Ukraina protestide kohta nime «Vene kevad», mis loob lugejas  võltsassotsiatsioone araabia kevadega.
Külvatakse jaburaid, mitte  tingimata otseselt Venemaad toetavaid kommentaare lääne leheveebidesse.

Võiks arvata, et kui läänemaailm on tegutsenud juba aastakümneid  postmodernistlikus pluralistlikus taustsüsteemis, ollakse valmis ka  orienteerumiseks segases olukorras, kus info on killustatud,  ebausaldusväärne ning vastane varjab oma motiive ja eesmärke paksus  hämus.
Tegelikult aga käitutakse läänes endiselt nii, justkui peaks head  ja pahad selgelt eristuma, ning kui paha ennast heaks nimetab, tuleks  kasutada süütuse presumptsiooni põhimõtet.
Nagu kirjutati Raudsaare  tsiteeritud raportis, puudub läänel infosõja-vastane immuunsus.

Nii loobki Venemaa situatsiooni, mida samas vaimus tulevikku  pikendades võib kujutleda, kuidas Ida-Euroopast haugatakse üksteise  järel tükikesi, lääneriikides aga kuulutavad kohalikud (vahel Vene  rahastusega, vahel lihtsalt isolatsionistlikud) rahvuslased, et idas  toimuv neid ei puuduta.
Igale provokatsioonile reageeritakse hilinenult,  nõrgalt ja veendumuseta, kokku võetakse end aga alles siis, kui Vene  tankid on Berliinist silmaga näha.
See on muidugi must stsenaarium, kuid  praeguste tendentside projektsioon.

Üks segaduse loomiseks kasutatav võte on demagoogiline tolerantsuse nõudmine.
Teise poole ärakuulamine - audiatur et altera pars -  on oluline printsiip mitte ainult juuras, vaid igal pool, kus tahetakse  jõuda võimaluste piires objektiivse otsuseni.
Kuid mõnikord  tõlgendatakse seda teistmoodi.

Lääne lehtede ja blogide kommentaariumites kirjutatakse tihti  objektiivsusest ja neutraalsusest, püüdes samas mõista anda, et mitte  mingit seisukohta ei tohikski võtta, kuid samas tuleks võrdselt  kajastada kõiki ringlevaid versioone, sõltumata allikast või  jaburusastmest.
Sama toimub Vikipeedia suurte keeleversioonide - vene,  inglise, vähemal määral saksa, prantsuse jt - Ukraina-artiklite  arutelulehtedel.

Vikipeedia on niisuguse retoorika lahkamiseks hea labor.
Vikipeedias  on see kõik nimelt täiesti teises kontekstis väga põhjalikult läbi  mängitud, kuna objektiivsus, neutraalsus ja tasakaalustatus on  Vikipeedia ülesehituses väga olulised.
Sarnase struktuuriga  argumentatsiooni kasutatakse vahel ka teadusliku maailmapildi vastu, mis  on põhimõtteliselt Vikipeedia vundament: nõutakse, et kuna kõik  inimesed ei ole teaduslike seisukohtadega nõus, siis peaks need taandama  võrdseks kõigi esoteerikaharude ja usundite omadega, näiteks andes  meditsiiniartiklites teaduslikult tõestatu kõrval sama palju ruumi hiina  rahvameditsiinile ja ajurveedale.

Vastase ärakuulamine ei tähenda siiski, et ükskõik kelle ükskõik  millisele retoorikale antakse voli laiutada - «luba linnukesel väljas  jaurata», nagu kirjutas Andres Ehin.
Ühe poole laiutamine tähendab  teisel suu sulgemist.
Samamoodi ei tähenda see, kui sa oled nõus teise  poole ära kuulama, et ta ka kohe oma tahtmist peab saama.
Selline  «objektiivsus» ei ole objektiivsus, see on «tolerants» ja «neutraalsus»  üksnes jutumärkides, retoorilise võttena, mille eesmärk on hoopis muu.

Iseseisva kriitilise mõtlemise üks ilming on, et inimene teab omaenda  seisukohti ja põhjendusi.
Ta kuulab vastase ära, kuid laseb end ümber  veenda üksnes juhul, kui argumendid on hoolikal vaatlusel  mõistuspärased.
Mõtlev inimene suudab ka öelda: jah, ma saan sinu  mõtteviisist aru, ma mõistan selle kujunemist ja põhjuseid, kuid ma ei  nõustu sinuga.
Mina seisan siin, ma ei tagane, ma ei kõigu.
Ja ma olen  valmis oma seisukoha põhjal pikema kõhkluseta tegutsema.

Praegu oleks hea aeg mõelda, kuidas saaks Eesti koolides õpetada  noori kriitiliselt mõtlema.
Mitte nihilistlikult kõike eitama või  agnostiliselt teadmise võimalikkuses kahtlema, vaid vaatlema poolt- ja  vastuargumente, treenima oma mõistust põhjendatud otsustusteks ning  vajaduse korral ka oma seisukohtade muutmiseks - kui selleks on alust.

Tõetunnetus, võime eristada tõde hämust on elus ülimalt tähtis oskus.

Kõigil vähegi kõlblikel õpetajatel on see suurepärasel tasemel; küsimus  on, kuidas seda edasi anda.
Võib-olla on siis järgmine põlvkond meist  targem.


Kui lähtuda kolumnisarja teemast, siis riigimetsa majandamise keskusest  (RMK) kirjutades peaks seda muutma.
Kust tuleb raha?
See oleks õige  küsimus.
Riigimetsast seda tuleb, väga palju, ja mida aasta edasi, seda  rohkem.
Oktoobris võttis RMK nõukogu vastu ettevõtte eeloleva viie aasta  arengukava.
See käis suurema kärata.
Mis seal ikka nii väga arutada?
Raiume rohkem, teenime veel rohkem raha riigikassasse.
Meelitame  arvukamalt inimesi matkaradadele ja külastuskeskustesse.
Kaitseme aina  uusi ja uusi elupaiku.
Kõike on rohkem ja paremini.
Millegipärast pole  aga kõik sugugi sellega rahul.

Üks Tartu Ülikooli teadlane otsustas pärast RMK uue arengukava  läbilugemist, et lõpetab uurimisprojekti, mida ettevõte rahastas.
Teadlane ei tahtnud, et tema nime meedias märgitakse, kuigi ta  protestiavaldused on avalikes foorumeis kergesti leitavad.
Looduskaitsjaid häirib, et RMK arengukavast vaatab vastu vaid  metsamajandus.
Muid väärtusi, liigirikkust ja elupaikade kaitset justkui  polekski.

Kuna metsamajandamine on esiplaanil - nagu RMK juht Aigar Kallas  tabavalt ütles, puud tuleb kiiremini kasvama panna -, siis on riigimetsa  majandaja need eesmärgid, mis räägivad elupaikade kaitsest,  keskkonnakaitsjate meelest väärt rohepesu silti.
Viimane tähendab  looduskaitset matkivat tegevust, mis peab looduse kurnamist avalikkuse  ees vaid õigustama.

Puude kiiremini kasvama paneku meetodid on üsna ehmatavad.
Esiteks  tahab RMK hakata puutaimi kasvatama vaid geneetiliselt valitud  materjalist.
Mis tähendab seda, et 60-70 aasta pärast kasvavadki  riigimetsas vaid valitud geneetilise materjaliga puud.
Sirge ja veatu  puu, mis trotsib kõiki haigusi.
Teiseks tahab RMK kõik riigimetsad (90  protsenti) õigel ajal harvendada ja kolmandaks küpsenuna õigel ajal  lagedaks raiuda.
Mõistlikud majanduslikud eesmärgid.

Kui see kõik ka nii läheb, siis vaatavad Eesti metsade asemel meile  vastu puupõllud.
Viimane ei tähenda puude istutamist põllule, vaid  korraliku metsakasvatustööga kujundatud metsa.
See on selline korras  mets, nagu üks teine RMK suhtes kriitiline teadlane ütleb.
Korras mets,  nagu park, kus pole võsa ega risu, ainult puit.

Sama viidatud teadlane ütleb Soome kohta, et see on Euroopa kõige  metsavaesem riik.
Puid kasvab palju, aga metsa ei ole.
Hoogne harvendus-  ja lageraie rikkuvat looduskeskkonna, alles jääb puupõld, mis annab  kasumit, aga erinevatele metsataimedele, putukatele ja elukatele enam ei  sobi.
Soome teadlased protestisid intensiivse metsamajandamise vastu  juba mitu aastat tagasi.
Kümneid liike juba välja surnud ja sadu on  suremisohus, sest puupõllul pole neile enam kohta.

Omaette teema on keskkonnaministeeriumi arusaam asjadest.
Metsade  raieküpsuse, harvendus- ja lageraide normid on aasta-aastalt leebemaks  läinud.
Ikka selleks, et saaks rohkem puitu.
Kiiremini, ja soovitavalt  peaksid ka puud sellest aru saama ja rutemini sirguma.
Aga puu ei taha  ju sirguda, või tahab, kui ta on õige geenikoodiga ja tal on piisavalt  valgust, sest konkureerivad naabrid on ära raiutud.

RMK on peale metsamajandamise üllas asutus, mis säilitab  loodusväärtusi.
Loo alguses viidatud teadlane uurib lendoravaid  metsaraiumisest teenitud raha eest.
Samas torkab silma, et RMK nõukogus  istuvad vaid poliitikud ja metsandusettevõtjad.
RMK nõukogu esimehel on  ilmselge huvide konflikt, sest on samal ajal ka metsatööstusfirmasid  juhtiva organisatsiooni juht.
Reformierakonna poliitikuid, kes  kontrollivad keskkonnaministeeriumi ja selle kaudu RMKd, see ilmselt ei  häiri.


Eesti poliitikas on viimastel kümnenditel aset leidnud nihe  rahvuskonservatiivsuse suunas, mille laineharjal on transformeerunud ka  Reformierakonna neoliberaalne ideoloogia, kirjutab värskes Sirbis politoloog Tõnis Saarts.

Mõne nädala eest 20.
tegevusaastat tähistanud oravapartei on hoopis  teist masti erakond kui see, mis asutati 1994. aastal.
Neoliberalism on  teisenenud millekski, mida võiks nimetada rahvusliberalismiks, kus  liberaalne vabaturuideoloogia on kombineeritud rahvuskonservatiivsete  väärtustega.
Mõningatel puhkudel on partei omaks võtnud ka  sotsiaalliberaalseid põhimõtteid, mis olid sügavalt võõrad Siim Kallase  asutatud erakonnale.
  Selleks et mitte jääda vaid tundmuste tasandile ja rahvusliberaalse  pöörde teesi kontrollida, võtame ette RE programmilised dokumendid,  vaadates maailmavaatelisi nihkeid valimisprogrammides, alates 1995. aasta «Kodanike riigi manifestist» ja lõpetades 2011. aasta  valimisplatvormiga.
Keskendun majandus-, sotsiaal- ja tervishoiu-,  pere-, keskkonna-, lõimumis- ja julgeolekupoliitikale, s. t kuuele  võtmevaldkonnale, mis on ükskõik millise erakonna ideoloogilise profiili  määratlemisel üliolulised.
Majanduspoliitika on vahest üks väheseid valdkondi,  kus RE on algusest peale hoidnud neoliberaalset joont.
Märksõnadeks on  olnud «vähene riigi sekkumine majandusse», «madal maksutasu» ning  «ettevõtluse edendamine».
1999. aasta valimisplatvormi põhiloosung oli  ettevõtte tulumaksu kaotamine, 2003. aastal lisandus üksikisiku  tulumaksu järjekindla vähendamise kava, mida täiendati hiljem  tulumaksuvaba miinimumi tõstmisega.
Arusaam, et inimestele ja  ettevõtetele tuleb rohkem raha kätte jätta, et nad saaksid selle  kasutamise üle ise otsustada, on RE poliitikat läbi aegade  iseloomustanud.
Ettevõtlusega seonduv on RE valimisplatvormides alati  väga olulisusel kohal olnud.
Lubatud on vähendada ettevõtte asutamisega  seotud bürokraatlikke piiranguid (2007, 2011), mitte maksustada  väärtpaberitelt saadud tulu (2007), seada lagi ka sotsiaalmaksule  (2011), väärtustada ettevõtja rolli, arendada koolides ettevõtlusõpet  jne.
Riigi osa majanduse reguleerimisel ja suunamisel nähakse  neoliberaalidele omaselt vaid selles, et riik tagab majanduse  normaalseks toimimiseks vajaliku õiguskeskkonna, baasregulatsioonid,  investeerib taristusse ning haridussüsteemi kaudu ka  konkurentsivõimelise inimkapitali kasvatamisse.

Uue momendina lisandus 2011. aasta programmi riigi kasvav roll  teaduspõhise majanduse arendamisel, seda näiteks ekspordi toetamise ja  riskikapitali hankimise võimaluste tagamise kaudu, Eesti tutvustamisega  välisturgudel, kõrgema lisandväärtusega töökohtade loomise  soodustamisega jne.
Kuigi riigi rolli nähakse praegu majanduspoliitika  suunamisel veidi ulatuslikumana kui 1990. aastatel, pole RE siiski lahti  öelnud neoliberaalsetest tuumikarusaamadest, mille järgi pole riik  majanduspoliitikas mitte suur ja kõiketeadev tüürimees, vaid üks  sõudjatest koos kodanike, ettevõtjate ja vabakonnaga.
    Samasugust ideoloogilist järjekindlust pole aga märgata RE sotsiaal- ja tervishoiupoliitikas.

1995.
ja 1999. aasta valimisprogrammis on sotsiaal- ja  tervishoiupoliitikale pööratud vähe tähelepanu.
Eeldus on, et heaolu ja  sotsiaalse turvalisuse eest vastutab ennekõike üksikisik ja  heaoluteenused on pigem turu, kui riigi kanda.
Riigi kohustus on vaid  toetada neid, kes endaga muidu hakkama ei saaks (eakad ja erivajadustega  inimesed).
2003. aasta programmis jätkati suuresti sama joont, lubades  praegustele sotsiaalprobleemidele lahendust pigem majanduskasvu ja  üldise jõukuse suurendamise kaudu.
Märgatavat hoiakumuutust on aga  täheldada 2007.
ja 2011 aasta valimisprogrammis, kus nii sotsiaal- kui  ka tervishoiupoliitika peatükk on palju mahukam ning selgelt jääb kõlama  seisukoht, et sotsiaalne turvalisus pole vaid inimese mure ja turu  reguleerida, vaid et ka riik võtab endale vastutuse.

Näiteks lubatakse kahekordistada vanaduspensione ja seda mitte  inimeste enda panuse, vaid eeldatavalt maksumaksja arvelt (2007).Kõneldakse minimaalsetest sotsiaalhoolekande nõuetest, mille iga  omavalitsus peaks tagama (2011).
Riiklikest vahenditest toetatakse  pensionäride ja laste hambaravi ning räägitakse kvaliteetse  tervishoiuteenuse kättesaadavuse vajadusest kõigile kodanikele.
See on  üsna teravas kontrastis 1995. aasta «Kodanike riigi» manifestiga, kus  leitakse, et tervishoid pole riigi vastutusala, vaid ennekõike  turupõhine kaup: «Kui tervishoiuteenuste eest maksmine on ebahumaanne,  miks siis toidu eest maksmine on humaanne?
Arstiabi ei vaja iga inimene  iga päev, söömata ta aga olla ei saa.
Selle loogika järgi peaks ka toit  ühiskonnas «tasuta» olema.
» Seega võib RE sotsiaal- ja tervishoiupoliitikas täheldada nihet  sotsiaalliberalismi suunas.
Sotsiaalliberalism rõhutab suuremat riigi  sekkumist majandus- ja sotsiaalpoliitikasse, et suurendada võrdsete  võimaluste kasvatamise kaudu inimeste vabadust, et nad saaksid elada  täisväärtuslikku ja kvaliteetset elu.
Raske on ette kujutada, et keegi  saaks olla tõeliselt vaba, kui talle pole kättesaadavad ei  tervishoiuteenused ega haridus ning ta peaks iga hetk oma baastaseme  toimetuleku pärast muretsema, sest muidu ähvardaks näljasurm.
Sotsiaalliberalism on ideoloogia, mille on omaks võtnud suurem osa  Mandri-Euroopa liberaalsetest parteidest, täielikku minimaalriiki rõhutav  neoliberalism on pigem Angloameerika bränd.
RE puhul saab tõesti kõnelda  pigem nihkest sotsiaalliberalismi, mitte aga sotsiaaldemokraatia või  teiste vasakpoolsete ideoloogiate poole.
Kuigi riigi rolli sotsiaalse  heaolu tagajana nähakse olulisena, rõhutatakse ka erasektori  panust  (nt.eratervishoid) ja inimeste enda initsiatiivi ning vastutust  (aktiivne pensionipõli, terviseteadlikkuse kasvatamine, III samba  pension, erakindlustus tervishoius).
Ollakse vastu ka heldele  laustoetamisele: põhifookuses on jätkuvalt haavatavamad ühiskonnarühmad,  vanurid ja lapsed.
    Nihet võib täheldada ka perepoliitikas.
1990. aastate programmides on perepoliitikale pööratud üsna vähe tähelepanu.
Oluline muutus tuleb sisse 2003. aastal, kui lipukirjaks saab  vanemapalga idee.
2007. aasta programmis rõhutatakse otseselt iibe  tõstmise vajadust, millega seostub ka uus loosung: «igale lapsele  lasteaiakoht!
». Peresõbralik liin jätkub ka 2011. aasta programmis, kus  tuuakse taas esile laste huvihariduse riikliku toetamise idee.

Reeglina pole pere- ja iibeküsimused ent liberaalsete erakondade  prioriteet.
Pereväärtused pole liberaalses ideoloogias kunagi olulist  rolli mänginud ja kuna liberaalid on suuresti rahvus- ja kultuuripimedad  (s.t neile on oluline indiviidide vabadus ja heaolu - see, millise  kultuuri kandja seejuures ollakse, ei oma mingit märkimisväärset  tähendust), siis ei peaks nad ka väga muretsema iibe kasvatamise pärast  ega sellega seoses inimesi kas või kaudselt survestama, et millal ja kas  nad soovivad lapsi saada.
Küll on aga pereväärtused, perekonna  tähtsustamine, rahvuse ning kultuuri edasikestmise eest seismine  konservatiivsete erakondade pärusmaa.
Seega on RE perepoliitikat alates  2003. aastast raske nimetada rangelt liberaalseks, oma rõhuasetustelt  ollakse pigem konservatiivsed või lausa rahvuskonservatiivsed.

Huvitavad nihked on toimunud RE keskkonnapoliitikas.

Tänane RE pole küll omaks võtnud rohelisi ideid, kuid kaldub  ideoloogiliselt ikkagi üsna vasakule, rõhutades riigi ulatuslikku rolli  puhta elukeskkonna tagamisel.
1990. aastatel pööras erakond  keskkonnapoliitikale minimaalselt tähelepanu, nihet on aga märgata 2007. aastast.
Toonases valimisprogrammis on selgelt öeldud: «majandusliku  huvi ning avalikult ja selgelt põhjendatud keskkonnakaitseliste huvide  konflikti korral tuleb eelis anda keskkonnakaitsele».
2011. aasta  programmi keskkonnapoliitika peatükk on ülimalt põhjalik ja seal  loetakse üles terve rida riiklikke projekte ja algatusi, mida peaks  keskkonnavaldkonnas ette võtma.

Neoliberaalselt erakonnalt eeldaks pigem, et ettevõtjate huvid ja  majanduskasv on keskkonnahoiu ees ülimuslikud, või kui üritataksegi  leida tasakaal, siis selline, mis ei riiva liialt ettevõtete  majandushuve ja eeldab riigi minimaalset sekkumist.
Kindlasti pole aga  RE omaks võtnud rohelist ideoloogiat: näiteks tuumajaama rajamise idee  (2011. aasta programmis) on enamikule Euroopa rohelistele täiesti  vastuvõetamatu.

Ennist kõnelesime konservatiivsest nihkest RE perepoliitikas.
Samasugust nihet võib näha ka lõimumispoliitikas.
   Eriti selgelt tuleb see esile 2011. aasta programmis, kus  deklareeritakse, et eesti keel on rahvusidentiteedi nurgakivi ning  rahvuskultuuri ja emakeele edendamisele pühendatud peatükkide mahukus  võiks au teha igale rahvuskonservatiivsele erakonnale.
Rõhutatakse seda,  et oluline on viia venekeelsetes koolides läbi gümnaasiumireform, mis  peaks eesti keeles õpetatavate ainete osakaalu tõstma 60-protsendile, ja  et tõhus eesti keele õpe peaks algama juba lasteaedades.
Liberaalselt  erakonnalt eeldaks, et ta jätab selle, kas ja mis ulatuses vähemused  riigikeelt õpivad, suuresti nende endi valikute küsimuseks, mitte ei  suuna seda rangete riiklike nõuete ja programmidega.
  Samuti on  kummastav lugeda, et neoliberaalne erakond muretseb niivõrd palju  rahvuskultuuri püsimise pärast.
Liberaalid, nagu mainitud, on üldiselt  suuresti kultuuri- ja rahvuspimedad.

Kui paljudes valdkondades näeme, et RE on oma ideoloogilist  orientatsiooni muutnud, siis üks valdkond, kus on muutusi  üsna vähe, on  julgeolekupoliitika.
Kuna julgeolekupoliitika mõiste  on üsna lai, siis siinkohal vaatlen vaid kaitsepoliitikat.
RE on 1990. aastatest peale kõnelnud pigem kutselisest kaitseväest, suhtunud  skeptiliselt üldise ajateenistuse ideesse ja propageerinud isegi  ajateenistuse lühendamist.
See ühildub neoliberaalsete ideedega, kus  üldjuhul leitakse, et kodanikel peaks olema ajateenistuse ja sõjaväelise  karjääri osas valikuvabadus ning kedagi ei tohiks selleks sundida.
RE  praegu (2015. aasta valimisteks) koostamisel programmis aga vaadatakse  need ideed ilmselt ümber ja selleski valdkonnas ootab sel juhul ees nihe  konservatiivsuse poole (julgeoleku ja kodanike kaitsetahte rõhutamine  on üldiselt konservatiivsete erakondade firmamärk).

Niisiis on paljudes olulistes valdkondades REs toimunud nihkeid  neoliberalismist (rahvus)konservatiivsuse või isegi sotsiaalliberaalsuse  suunas.
Kuna suundumus rahvuskonservatiivsusse on vahest kõige  prevaleerivam ja seda erakonnale niivõrd olulistes valdkondades lõikes  nagu pere- ja julgeolekupoliitika, siis on ehk tänast REd kõige kohasem  nimetada rahvusliberaalseks parteiks.
Just rahvusliberaalseks, sest ühes  oma võtmepoliitika valdkonnas, s. t majanduspoliitikas, on RE ikkagi  endiselt neoliberaalsete põhimõte kandja ning seetõttu pole põhjust veel  rääkida läbivast rahvuskonservatiivsusest.

RE flirt rahvuskonservatismiga pole muidugi sugenenud tühjale kohale.

Selle taga on olnud selge ühiskondlik tellimus.
Seoses Pronksiööga  taasaktualiseerunud eksistentsiaalne ohutunnetus ja karmijoonelise  venevastase rahvusluse legitimeerumine Eesti avalikus ruumis on olnud  selle üheks väljenduseks.
  Praegused geopoliitilised vapustused võivad  viia rahvuskonservatismi teise tulemiseni ja just RE näib tundvat tõsist  kiusatust olla selle uue suundumuse peamiseks käilakujuks.
Rõhuasetus  julgeolekule viitab sellele püüdlusele üsna selgelt.
Iseküsimus on, kui  tugevalt venevastase ja rahvuskonservatiivse sisuga see mõiste kampaania  käigus täidetakse.
Teoreetiliselt on võimalik ka pehmem ja liberaalsem  lähenemine.
    Kõigi nende kiusatuste ja ambitsioonide keskel peaks RE siiski  hoolega jälgima, et ei kangutaks põhjast lahti veel viimastki ankrut,  mis seob neid esialgse neoliberaalse suunitlusega.
See ankur on  majanduspoliitikas: kui siingi võetakse valijate «meeleheaks» omaks  riigi suuremat sekkumist soosiv lähenemine, siis muututaksegi  peagi  ujuva ideoloogiaga konservatiivseks rahvaparteiks, millel on oma  esialgsete liberaalsete juurtega üsna vähe pistmist.


Igal vanemal on õigus ja kohustus oma lapsega suhelda ning üksinda  last kasvatav vanem ei tohi keelata teisel lapsega kohtumist ka juhul,  kui ta elatist ei maksa, kirjutab advokaadibüroo LMP jurist Grete Lüüs.
Uue perekonnaseadusega tuli meie õigussüsteemi vanema hooldusõiguse  mõiste.
Hooldusõigus tähendab seda, et vanemal on kohustus ja õigus  hoolitseda oma alaealise lapse eest.
Hooldusõiguse üheks osaks on vanema  suhtlemisõigus oma lapsega.

Hooldusõiguse, sh suhtlusõiguse määramise vajadus on järjest kasvav  probleem.
Seda ilmestab fakt, et 2011. aastal lahutati 3099 abielu,  millest 1683-s kasvas peres vähemalt üks ühine laps, aga ka see, et meil  on palju registreerimata ühiste lastega paare, mis samuti purunevad.
Seadus sätestab vanemate võrdsed õigused ja kohustused oma laste  suhtes, see tähendab ka seda, et mõlemal vanemal on õigus ja kohustus  suhelda oma lastega, seda ka lahuselu korral.
Tihti ollakse  eksiarvamusel, et ülalpidamise kohustus ning lapsega suhtlemise kohustus  on üksteise eeldusteks.
Tegelikkuses see nii ei ole.
Igal vanemal on  õigus (ei tohi unustada ka kohustust!) oma lapsega suhelda ning näiteks  elatise mittemaksmise fakt ei saa olla määravaks suhtlemise keelamisel.
Ka on riigikohus mitmetes otsustes rõhutanud, et lapsega koos elav vanem  peab hoiduma tegevustest, mis kahjustavad suhet teise vanemaga või  raskendab lapse kasvatamist.

On ilmselt vastuvaidlematu, et lapse igakülgse sotsiaalse arengu  tagamiseks on tema elus tähtis roll nii emal kui ka isal.
Vanuses, kus  laps ei saa veel ise vastu võtta otsuseid enda elu määramise osas, ei  tohi üks vanematest võtta endale õigust otsustada, kas laps tohib teise  vanemaga suhelda või mitte.
Lapsel on õigus mõlemale vanemale ning  samuti õigus omada lähedasi suhteid mõlema vanema poolsete sugulastega.
Selle takistamine kahjustab last vägagi ning kahandab tulevikus lapse  võimalusi teha ise oma valikuid, kellega suhelda või mitte.

Kohtutesse on seoses laste suhtlemiskorraga jõudnud väga palju  vaidlusi.
Uuringutes on leitud, et tihti kasutavad vanemad lapsi ära  endistele partneritele n-ö ärategemiseks.
Laste suhtlemise takistamiseks  lahus elava vanemaga leitakse mitmeid võimalusi, näiteks leitakse  ettekäändeid, miks ei ole kohtumine just sellel ajal võimalik,  valetatakse laste haiguste kohta, öeldakse, et laps ise ei taha suhelda  jne.
Siinkohal tuleks taas meelde tuletada vanema kohustust soodustada  lapse suhtlust lahus elava vanemaga.

Loomulikult on laps emotsionaalselt tihedamalt seotud vanemaga, kes  tema eest igapäevaselt hoolitseb.
Seetõttu on selle vanema  käitumishoiakutel ning motiveerimistel lapse jaoks äärmiselt suur roll.
Kui laps tunneb, et vanem teda suhtlemisel toetab, tunneb ta ennast  teise vanemaga suheldes kindlamini ja turvalisemalt, mis on positiivne  lapse vaimse tervise seisukohalt.

Kui on tekkinud probleemid suhtlemiskorra suhtes ehk kui üks vanem  takistab põhjendamatult suhtlemist teise vanemaga, tuleks vaidluse  lahendamiseks esmalt pöörduda kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja  poole.
Tema aitab pooltel vaidluse rahumeelselt lahendada ning vajadusel  lepitakse lastekaitsetöötaja juuresolekul kindlaks lapsega suhtlemise  kord.

Võimalik on ka pöörduda kohtusse.
Siinjuures tuleb tähele panna, et  kohus ei ole seotud kummagi vanema poolt välja tooduga, vaid sellistes  asjades on kohtul äärmiselt suur tegevusvabadus - kohus võib arvamusi  küsida kõigilt lapsega kokku puutuvatelt institutsioonidelt, suunata  pooli kohustuslikus korras perelepitaja poole jne.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt on kohtul kohustus suunata  pooli ka kompromissile.
Hiljutine riigikohtu lahend (riigikohtu  tsiviilkolleegiumi 5. novembri 2014.a kohtuotsus tsiviilasjas nr  3-2-1-113-14) rõhutas veelgi kohtu rolli suhtlemiskorra üle vaidlevate  vanemate suunamisel kompromissile.
Selles asjas olid madalama astme  kohtud teinud otsuse, kaaludes põhjalikult mõlema poole esitatud  argumente, kuid riigikohus tühistas otsused, leides, et madalama astme  kohus ei ole suunanud pooli lapse huvides erimeelsusi lahendama ja  lapsega suhtlemise korras kokku leppima, sh juhtinud tähelepanu  võimalusele kasutada perenõustaja abi või suunanud vanemaid osalema  lepitusmenetluses, et erimeelsused ületada.

Riigikohus on viidatud lahendis andnud madalamate astmete kohtutele  konkreetsed juhised, mil viisil peab toimuma suhtlemiskorra menetlus.
Kohus peab vanema ja lapse suhtlemist reguleerides lähtuma  uurimispõhimõttest ning tegema endast kõik oleneva, et veenda vanemaid  lapse huvides koostööle ja kokkuleppel lapsega suhtlemist reguleerima,  et vältida hilisemaid probleeme kohtulahendiga määratud suhtlemise korra  täitmisel.
Selleks peab kohus arutama vanematega kõiki lapsega  suhtlemise küsimusi, milles vanemad on eri meelt, suunama vanemaid lapse  huvides järeleandmisi tegema ning selgitama, mil viisil kavatseb  lapsega suhtlemist reguleerida, kui vanemad jäävad lepitamatutele  erimeelsustele.
Riigikohtu arvates on last puudutavates vaidlustes väga  oluline pakkuda vanematele võimalust saada last puudutavate küsimuste  laste huvides lahendamiseks abi erialaste teadmistega nõustajalt ning  teatud juhtudel määrata ka kohtuväline lepitusmenetlus erimeelsuste  ületamiseks.

Suhtlemiskorra üle peetavad vaidlused võivad seega kujuneda äärmiselt  pikaks ning kurnavaks.
Seejuures lõpeb suur osa selliseid vaidlusi  tihtilugu ühe osapoole n-ö allaandmisega: mingil hetkel, peale suurt  hulka aja- ning rahakulu otsustab üks pool, et kogu see vaidlus ei ole  seda enam väärt.
Asjade sellise käigu puhul on väga negatiivne see, et  kui üks vanem on niivõrd ära kurnatud takistustega võitlemisel,  lepitakse paratamatusega ning ta loobub edaspidiselt lapsega  suhtlemisest sootuks.
On muidugi ka vastupidiseid näiteid.

Samas tuleb tõdeda, et kõik sõltub suhtlemisõigust nõutava vanema  kindlameelsusest.
Näiteks ühes kohtu menetluses olnud vaidluses soovis  isa kohtulikult paika panna lapsega suhtlemise korda.
Menetlus kohtus  algas 2011. aastal ning see jõudis lahendini tegelikult üsna kiiresti,  ligikaudu poole aasta jooksul.
Edasi juhtus aga see, et lapse ema ei  pidanud kohtu määratud suhtlemiskorrast kinni, mistõttu tuli isal  seaduslikke meetmeid kasutades alustada järgmist kohtumenetlust - nimelt  lepitusmenetlust seoses lapsega suhtlemist korraldava määruse  rikkumisega.
Kuna ema mitte ühelgi korral hoolimata trahvihoiatustest  kohtuistungile ei ilmunud, olid ka kohtu käed seotud ning  lepitusmenetlus tuli lugeda ebaõnnestunuks.
Kuna suhtlemine lapsega oli  jätkuvalt takistatud, ei jäänud isal muud üle, kui pöörduda kohtusse  osalise otsustusõiguse üleandmise nõudega (sellise võimaluse sätestab  tsiviilkohtumenetluse seadustiku pragrahv 563 lg 7 p 1, mille kohaselt  juhul, kui lepitusmenetlus loetakse ebaõnnestunuks, võib kohus määrata,  milliseid muudatusi tuleks teha vanema õigustes lapse suhtes).
Kogu  menetlus lõppes 2014. aastal.

Seega olukorras, kus vanemad ei ole suutnud omavahel leida konsensust  lapsega suhtlemise korra suhtes (mille ilmseks eelduseks on see, et ei  arvestata kummagi õiguse ja kohustusega lapsega suhelda), ei ole  lihtsalt lahendust oodata ka kohtult.
Kohtumenetlus lapsega suhtlemise  korra kindlaksmääramiseks võib kesta kaua ning sinna vahele võivad jääda  perioodid, kui vanemad suunatakse erimeelsuste lahendamiseks  lepitusmenetlusse.
Seetõttu tuleks alati esimeses järjekorras leida  lahendused ning sõlmida kokkulepped kohtuväliselt.
Selleks saavad  pooltele nii õigusliku kui ka läbirääkimiste poole pealt abiks olla  juristid, kelle poole vajadusel pöörduda.
Juristid saavad selgitada  õiguslikku olukorda ning abiks olla lahenduste leidmisel, samuti aidata  kirja panna saavutatud kokkuleppeid, millest edaspidi lähtuda.


Eesti riigiasutused ja Microsoft mängivad Riigi Teataja näitel läbi  olukordi, kus mingil põhjusel tekib vajadus infosüsteeme riigi  territooriumilt välja kolida.
Sellest kirjutavad Jüri Heinla,  justiitsministeeriumi Riigi Teataja talituse juhataja ja Mehis Sihvart,  Registrite ja Infosüsteemide Keskuse direktor.
Lõpusirgel on uurimisprojekt, mille käigus katsetatakse ainult  internetis paikneva Riigi Teataja majutamist rahvusvahelises  pilveteenuses.
Miks see vajalik on ja kuidas aitab riigi andmekogude  paigutamine nn virtuaalsetesse saatkondadesse tagada riigi toimimist ka  kriitilistes olukordades?

Teatavasti kehtivad õigusriigis ainult avaldatud seadused.
Kuid  millal seadus jõustub?
Üks tuntud jurist on veidi irooniliselt öelnud,  et seadused jõustuvad siis, kui raamatukauplus Võitlev Sõna avab oma  uksed.
Sellega pidas ta silmas olukorda, kus seaduses on ette nähtud, et  see jõustub järgmisel päeval pärast avaldamist.
Kas seaduse sisu on ka  tegelikult kättesaadav, sõltub raamatukaupluse lahtiolekuajast.

Praegu ei ole selline väide enam asjakohane, ja seda põhjusel, et  juba üle nelja aasta, alates 2010. aasta 1. juunist ilmub Riigi Teataja  üksnes võrguväljaandena internetis.
Kui me paberil ilmuva Riigi Teataja  ajastul eeldasime, et nendel, kes ei olnud seda koju tellinud, piisas  seadusetähe teadasaamiseks raamatukogu külastada, siis nüüd, e-ajastul,  eeldame, et seadus on kättesaadav igale interneti kasutajale seitse  päeva nädalas ja 24 tundi ööpäevas.

Kui mõelda sellele, et peaaegu 400 seadusest muudetakse igal aastal  üle poolte ning mõnesid neist ulatuslikult ja mitmeid kordi, siis  paberil nende tekstide avaldamine ei olekski mõeldav.
Veelgi vähem on  võimalik seaduste kasutajatel endil, mõnikord sadade muudatuste põhjal,  kokku panna kehtivat seadusteksti.
Seega, meie seadused, mis on aluseks  riigi toimimisele, on kättesaadavad elektrooniliselt ning me peame  tagama, et need oleksid seda igal ajahetkel, ükskõik mis olukorras.

Juhuks, kui keeruliste infotehnoloogiliste tugisüsteemide töö on  häiritud või võimatuks tehtud, näiteks hävivad serverid või  võrguühendused, on juba kasutusele võetud mitmed tehnoloogiast  tulenevaid riske maandavad meetmed.
Need võimaldavad kasutada Riigi  Teatajat lokaalselt või ümber lülitada teise, võrgu kaudu  kättesaadavasse asukohta.
Selline asukoht peab aga eelnevalt olema ette  valmistatud.
Lokaalne, ilma internetiühenduseta kasutusvõimalus on aga  tagatud üksnes valitsusele ja olulistele riigiasutustele, kes seadust  rakendavad.

Seaduse kehtivuse tagamiseks peab olema välistatud Riigi Teatajas  andmete loata töötlemine, mis võiks kaasa tuua seaduse sisu muutmise.
Ka  see on tagatud.
Näiteks saab kasutaja iga avaldatud akti puhul  kontrollida digitaalse templi olemasolu.
Digitaalset templit lõhkumata  või uut templit panemata ei ole võimalik ka akti muuta.
Templit saab aga  anda ainult kindlaksmääratud autenditud isik.
Lisaks kontrollitakse  ajatempli abil kogu avaldamisprotsessi autentsust, ja seda reaalajas.

Tagasiteed paberile ei ole.
Selge on see, et Riigi Teatajat (nagu ka  muid riigi toimimiseks olulisi teenuseid) me paberile tagasi viia ei saa  - see ei oleks mõttekas, aga pole enam ka võimalik.
Seega tuleb aina  enam mõelda sellele, kuidas tagada riigi digitaalne järjepidevus  võimalikes kriisiolukordades.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, justiitsministeerium,  Registrite ja Infosüsteemide Keskus ja Microsoft alustasid septembris  maailmas ainulaadse uurimisprojektiga, mille käigus mängitakse Riigi  Teataja näitel läbi olukordi, kus mingil põhjusel tekib vajadus  riiklikke infosüsteeme riigi territooriumilt välja kolida.
Näiteks  koormusrünnakute vastu võitlemiseks on pilvetehnoloogiatel sootuks  võimsamad lahendused.

Tegemist ei ole pelgalt tehnoloogilise projektiga.
Eesmärk on ka läbi  mõelda ja kaardistada, võimalusel leida ka lahendused juriidilistele  küsimustele.
Millisel juhul saab õigusjõudu omav süsteem kolida riigi  territooriumilt välja?
Kes saab sellise otsuse vastu võtta?
Milline  õiguskord sellisele pilve kolitud andmekogule laieneb.
Need on vaid  mõned küsimused, mis vajavad vastust.

See pilootprojekt on alles esimene samm ning selle käigus tekkivad  ideed ja tuvastatud probleemid vajavad kindlasti veel edasi töötamist.
Näiteks on üsna selge see, et delikaatseid isikuandmeid sisaldavaid  andmebaase erafirmadele kuuluvasse pilve me praegu panna ei saa, vaid  peame otsima võimalusi andmesaatkondade loomiseks ehk serverite  paigutamiseks Eestile sõbralike riikide territooriumile.
Kuid tehnilises  mõttes on juba praegu selge, et meie süsteemidele asukoha-sõltumatuse  näol tagala kindlustamine on vajalik ja võimalik.
Nii ei ole meil vaja  muretseda, et meile tähtsaid andmeid on võimalik hävitada lihtsalt mõnda  hoonet või piirkonda rünnates või et need ei ole interneti kaudu  kättesaadavad.
Pilvemajutus on tulevikus kindlasti turvalisem ja ilmselt  ka odavam võimalus enamiku e-riigi andmekogude hoidmiseks, tingimusel,  et nii tehnilised kui ka õiguslikud riskid on maandatud.

Digitaalsed infosüsteemid muutuvad igapäevaelus üha olulisemaks ning  meil on vajadus olla valmis pakkuma teenust ükskõik millises  kriisisituatsioonis.


Mis riigis sündis inimene, kes nägi ilmavalgust Varssavis ajavahemikus  1940-1945?
Vist ei kahtle keegi, et Poolas.
Kuid võib ka teismoodi  mõelda.
1939. aasta sügisel oli Natsi-Saksamaa vallutanud Poola ning  Varssavi liideti Grossdeutschlandiga.
Sellest tõigast lähtuv ametnik  märgiks dokumenti, et see inimene sündis hoopiski Saksamaal.
Kui  niisugune asi juhtuks, põhjustaks see ilmselt rahvusvahelise skandaali,  ametnik vallandataks ja riigipea paluks kogu avalikkuse ees vabandust.
Ometi, kui selline asi juhtub Balti riikidega, siis jääb mõnedel  välisriikide ametnikel õigust ülegi.
Pean silmas vahejuhtumit, kus  Soomes väljastati Eestis sündinud isikule juhiluba, milles märgiti  sünniriigiks RUS.
Selliseid juhtumeid on Balti riikides sündinutega  mujalgi - Rootsis, Hollandis, Suurbritannias... , kus sünniriigiks on  märgitud kas RUS, SUN; SOV või USSR.
Kuid mis vahe on 1940. aastal  okupeeritud Varssavil või 1975. aastal okupeeritud Tallinnal?

Valdav enamus lääneriike (sh Soome) ei tunnustanud Eesti ja teiste  Balti riikide kuulumist NSV Liidu koosseisu vaid suhtus neisse kui  okupeeritud ja ebaseaduslikult annekteeritud riikidesse.
Mitmed riigid  keelasid seetõttu oma diplomaatidel jt ametiisikutel Balti riike  külastada.
Suurbritannias tegutses kogu okupatsiooniaja vältel näiteks  Eesti saatkond ja USA- New Yorgis Eesti peakonsulaat.
Kas need  diplomaatilised esindused esindasid siis NSV Liitu?
Kuidas said nende  riikide kodanikud olla sündinud äkki okupeerivas riigis?

Eriti kummaline on, kui Eestis Nõukogude okupatsiooni ajal sündinule  märgitakse dokumenti sünnikohaks RUS ehk Venemaa.
Kui ametnik väidab, et  tol ajal Eesti riiki ei eksisteerinud, siis huvitaval kombel on talle  teadmata, et sellise nimega riiki nagu Venemaa ei eksisteerinud samuti,  vaid Vene NFSV oli NSV Liidu konstitutsiooni järgi samasugune  liiduvabariik nagu ka Eesti NSV.
Eesti aga ei olnud Venemaa koosseisus  isegi mitte NSV Liidu seaduste järgi.
Iseseisva riigina ilmus Venemaa  maailmakaardile alles 1992. aasta 1. jaanuaril.
Muide, Venemaa kuulumist  NSV Liidu koosseisu, kas siis seaduslikult või ebaseaduslikult, ei ole  keegi kunagi küsimuse alla seadnud.

Õigusetusest ei saa sündida õigust.
Ametnikud, kes toimivad oma riigi  ametliku seisukoha vastaselt, ei tohiks ametnikuna töötada.
See on  õiguslik küsimuseasetus.
Poliitilise rõhuasetusena on karjuvalt  ebakorrektne, kui vägistatut käsitletakse vägistaja perekonda kuuluvana  üksnes seetõttu, et «aga see on ju fakt, et Sind vägistati!
» Küsisin mõnedelt sõbralike riikide diplomaatidelt, mis riigis on  nende arvates juulis 2014 Krimmis sündinud laps - Kas Ukrainas või  Venemaal.
Kõik vastasid, et enesestmõistetavalt Ukrainas, sest Venemaa  anneksioon on ebaseaduslik.
Aga mille poolest siis Eestis, Lätis ja  Leedus sündinud inimesed on halvemad?
Või miks Eestil, Lätil ja Leedul  ei ole õigust õiglasele kohtlemisele?


Kas teate ansambli Leningrad laulu valimistest?
Seal valmistub  minategelane hoolega valimispäevaks.
Ta püsib kaine, «ei nuusuta midagi»  jne, kui aga saabub otsustav hetk, annab hääle «против всех» - kõigi  kandidaatide vastu.
Venemaal oli valimistel pikka aega ka selline võimalus olemas,  vahepeal see kaotati, kuid nüüd on kohalikel valimistel taas  seadustatud.
Võib  öelda, et selliselt on Vene valimissüsteemi ametlikult sisse kirjutatud  võimalus avaldada toimuva suhtes lihtsalt ükskõiksust - ei hakka  siinkohal kirja panema seda konkreetsemat sõna, millega naabrite juures  asja rahvasuus tähistatakse (ja mida peetakse teinekord sealse  rahvusliku mentaliteedi üheks põhijooneks - tõtt vast sama palju kui  anekdootides, et kõik eestlased on üliaeglased).

Ükskõiksust  on Eestis igatahes kombeks taunida.
Mis aitab ükskõiksust vähendada,  see kõik on hea.
Ükskõiksusega tuleb asuda võitlusse - aktiivselt, nagu  sõditakse riiklikul tasemel alkoholismi, suitsetamise, liiklussurmadega.

Kuid kas ükskõiksus ikka on kohutavalt paha?

Veidi  asjade üle juureldes on ju enamik inimestest enamiku ajast enamiku  maailma asjade vastu täiesti ükskõiksed.
Muud võimalust ei eksisteeri.
Miljonid probleemid, mured, ülesanded, kuid ööpäevas on 24 tundi, enamik  sellest täidetud kohustusliku menüüga.
Piiratud mänguruumis ei tähenda  ükskõiksus paljude asjade suhtes midagi muud, kui et sul on olemas  mingid prioriteedid.

Näiteks  ei ole erilist mõtet taunida seda, et paljud inimesed ei käi valimas.
Meil Eestis ei ole «против всех» lahtrit valimissedelil, seega on  mittevalimine üks võimalusi oma ükskõiksust valimiste vastu just  aktiivselt väljendada.
See on ka mõistlikum kui sedeli rikkumine, sest  viimane tähendab teiste inimeste jaoks lisatööd.

Ei  maksa väga pahandada sellegi üle, kui on inimesi, keda poliitika  absoluutselt ei huvita, ning nad isegi ei jälgi seal toimuvat.
Kogu  rahvas on poliitikas hõivatud üksnes murrangulistel aegadel, nagu meil  80ndate lõpus ja 90ndate alguses.
Meelt avaldama ja allkirju koguma  hakatakse ikka siis, kui midagi on valesti.

Öeldakse  küll, et kui sina ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika sinuga.

Kuid ega ole ka midagi katki, kui inimene tunneb end juba piisavalt  kindlustatuna, turvatuna ja vabana.
Seega on tal võimalik jätta  poliitika eest hoolitsemine teistele.
Tegelikult ju privileeg - võidetud  aeg, mida kasutada muuks.
Eesmärk  peakski olema jõuda ükskord niikaugele, et kõik saavad seda privileegi  kasutada.
Valitsus- ja juhtimisteenust osutavad siis robotid - nagu Iain  M. Banksi «Kultuuri» maailmas, ja kaugemale väljaarendatud utoopilist  heaoluühiskonda annab kirjandusest otsida.
Kui juba laiskus on  sünnitanud ridamisi leiutisi, mis inimeste elu lihtsamaks teevad, siis  miks mitte rakendada ka ükskõiksus helge tuleviku teenistusse.


Üksikemade vaesus tuleneb sageli sellest, et pärast lahkuminekut jätab  teine vanem ühiste laste ülalpidamise kohustuse täitmata.
Pean  üksikemade vaesusriski vähendamist väga oluliseks, see aitab tublisti  kaasa soolise võrdsuse edendamisele ühiskonnas, naistele ja nende  lastele turvalise ning stabiilse elukeskkonna loomisele ja laste võimete igakülgsele  arendamisele.
Valdkonna pikaajaline eiramine otsustajatetasandil  peegeldab paljuski meie valitsevaid hoiakuid - väärtusi, eetikat ja  inimõigusi rakendatakse valikuliselt.
Üksikvanemate vaesuse skaalal on Eesti näitajad ühed kehvemad  Euroopas: mõne aasta tagused andmed näitavad, et üle poolte üksikemadest  ja pisut üle 40 protsendi üksikisadest elas vaesusriskis.
Naised on  vaesed töötuse, viletsate töökohtade, ebavõrdse ja halva palga, kesiste  toetuste, teenuste puudumise ja madalate pensionide pärast.
Samuti  seetõttu, et lahutus ja pereliikmete surm mõjutavad neid rohkem.
Naiste  vaesuse ja laste vaesuse vahele võib panna võrdusmärgi.

Praxise analüüsis tuuakse esile, et üksikemade vaesusriski suurendab  oluliselt ka Eestis valitsev sooline palgalõhe.
2013. aasta oktoobris  oli naispalgatöötajate brutotunnitasu 24,8 protsendi väiksem kui  meestel.
Lapsevanemate hulgas on sooline palgalõhe suurem kui lasteta  töötajate seas.
Palgalõhe on suurim vanuses 25-45 aastat, mil pere  loomine ja laste kasvatamine on tõenäoliseim.

Üksi last või lapsi kasvatavale vanemale langeb peale majandusliku  vastutuse ka topeltkoormus laste eest üksi hoolitsemise näol, mis  omakorda vähendab üksikvanema võimalusi tööjõuturul, valikuid elukoha  vahetamisel, välismaal töötamist jmt.

Perekonnaseaduse järgi on mõlemal lapsevanemal võrdne kohustus oma  lapsi ülal pidada, mida kahjuks sageli üks vanematest Eestis ei täida.
Ligi aasta tagasi sai ajakirjandusest lugeda, et Euroopa Inimõiguste  Kohus on võtnud menetlusse ühe Eesti kodaniku avalduse, mille järgi on  rikutud tema inimõigusi, kuna tema lapse elatisraha kohtumenetlus ja  täitemenetlus on kokku kestnud juba üle kümne aasta.

Kohtutäiturite täitemenetluses on üle 12 000 elatisraha asja.
Riigi  senised meetmed ei ole olnud piisavad, elatisabi on võimalik saada  lühiajaliselt, sotsiaaltoetusi on võimalik taotleda kohalikult  omavalitsuselt ainult siis, kui üksikvanema sissetulek on langenud alla  toimetulekupiiri, kohtu- ja täitemenetlustes on juriidilisi kitsaskohti,  mis pikendavad sageli elatise väljamõistmise ja kättesaamise protsessi.

Oma laste ülalpidamiskohustuse täitmata jätmisel ei ole seni Eestis  olnud tõsiseltvõetavaid ja pikaajalisi tagajärgi, mis on sellise  käitumise ühiskonnas kahjuks normiks muutnud.

Üksikemade vaesus(risk) on suur, emade vaesus võrdub laste vaesusega  ja vaesus toob kaasa selgeid piiranguid laste igapäevaelu  arenguvajadustele - see piirab nende osalemist huviringides, ei võimalda  käia trennis jmt.
Kui iga teine üksikema on vaesusriskis, võib sellest  teha järelduse, et küsimus ei ole enam vaba aja veetmise võimaluste  piiratuses, vaid tegemist on pigem juba elementaarse igapäevaeluks  vajaliku toidu ja riiete nappusega, pideva majandusliku kitsikusega.

Ühiskonna ja riigi tasandil on nii eetika kui ka moraali seisukohalt  lubamatu sellisest igapäevaelu olelusvõitlusest möödavaatamine, sest see  kahjustab oluliselt eelkõige naiste ja laste õigust väärikale ja  turvalisele elule - Eesti väikese sündimuse puhul peaks iga laps olema  ühiskonnale väärtus.


Ajakirjandus toonud taas avalikkuse ette omavalitsuste võlakoormuse  teema - Postimees on kirjutanud kuuest omavalitsusest, mis «on kõrvuni  võlgades», kaasa arvatud sellest, et «Viimsit ähvardab saneerimine.
» Kas  lugu on siis väga paha?
Tänan küsimast, kuid Viimsi valla finantside  tervis on heas korras.
Keelekasutus ja kujundid on vägevad, rõhutamaks veelgi ühe  valitsusasutuse näpuviibutust kohalike omavalitsuste suhtes rahaasjade  korraldamisel.
«Saneerima» tähendab eesti keeles majandusliku seisundi  parandamist.
Huvitav, kuidas majandusliku seisundi parandamine saab  kedagi ähvardada?
See saab olla siiski puhas rõõm, eriti riigi abiga.

Omavalitsuste saneerimismenetlus peaks toimuma ministeeriumiametnike  juhtimisel ja sekkumisel, kuid lähiaastatel me vallamajja töölaudu  siiski juurde tuua ei kavatse - saame ise väga hästi hakkama.
Ilmselt  saavad ise hakkama ka teised n-ö musta nimekirja sattunud vallad-linnad,  keda taas üht kujundlikku ajakirjanduslikku võrdlust kasutades  rahandusministeerium ülekaalulisuse tõttu kaheks aastaks dieedile pani.

Ma peatuks põhiliselt Viimsil, mille olukorda ma kõige paremini  tunnen.
Samas kehtib järgnev jutt paljuski ka ülejäänud 215 Eesti  omavalitsuse suhtes.
Omavalitsuste dieedivajaduse jutte kuuleme paar  korda aastas, samas huvitab avalikkust oluliselt vähem, et nii mõnigi  vald või linn peaks hoopiski mõne kilo juurde võtma, et täita talle  riigi poolt seadusega pandud kohustusi või areneda elukeskkonda oma  elanikele soovitud suunas.
Tihti on selleks laenuraha ainuke võimalus,  mis samas loomulikult ei tähenda, et ennast tuleks lõhki laenata.
Hea on olla heas vormis!

Eesti majandus ja rahandus on heas seisus, kuulsime mitmeid-setmeid  kordi eelmise rahandusministri Jürgen Ligi suust.
See oli meile kõigile  selge ja teada lausa unepealt.

Täpselt sama saan väita ka Viimsi valla kohta - meie rahaasjad on korras ja finantssuutlikkus hea.
Viimsi  pole paks ega õhuke, vaid hoopiski sportlik tüüp, omasuguste seas väga  hea suutlikkus ning sooritusvõimega, muide täpselt nagu ka Jürgen Ligi.
Sama kinnitab ka Geomedia iga-aastane KOV-võimekuse uuring, kus Viimsi vald on pidevalt omavalitsuste pingerea tipus.

Konkreetsemalt - Viimsi valla laenukoormus on praegu 84%, see näitaja  on viimastel aastatel märkimisväärselt vähenenud ning vastuvõetud valla  2015-2020 eelarvestrateegia kohaselt on aastaks 2018 viidud see  praeguse seadusega lubatud piiridesse ehk alla 60%.

Oluline on aga märkida, et alates 2017. aastast hakkab omavalituste  laenukoormuse osas kehtima piirmäär 100%.
Ehk siis viimasega on riik  lõpuks tulnud omavalitsustele vastu ja tegelikult osaliselt lõpetamas  ammu kestnud jaanalinnumängu.
Siiani pole omavalitsustele kompenseeritud  üksikisiku tulumaksuosa vähendamist, kuid Eesti erinevais paigus on  investeeringuid millegi eest vaja siiski teha.
Selleks ongi laenuraha  ärakasutamine.

Tõepoolest, suurema laenukoormusega paistavad eelkõige silma just  kiiresti arenevad linnad-vallad, kuid samas on just nende  laenuteenindamisevõime keskmisest parem või isegi väga hea.
Kaasa  arvatud Viimsil.
  Kõik valla laenukohustused on täidetud, ühtegi  tähtaega ületanud võlgnevust krediidiasutustele pole.
Vald on oma  likviidsete varade mahtu kasvatanud aasta algusest pea viis korda, kahe  miljoni euroni.
Täpselt nii läheb ka eelarve täitmisega edasi - tulude  laekumine ületab prognoosid.

Euroopa raha pole Eestile vaja?

Ilmselt vajaks üle kordamist ka see, mis üks omavalitsus laenu võtab.

Eks ikka selleks, et täita seadusest tulenevaid ülesandeid ja kohustusi  kogukonna ees ehk piltlikult öeldes olla riigi käepikenduseks - seda  seejuures tihti tasustamata, vabatahtliku töö korras.
Me pole laenanud  selleks, et lihtsalt laenata, vaid investeerinud uutesse lasteaedadesse  ja koolidesse, selleks et tagada lastele lasteaia- ja koolikohad.
Nii on  valminud Viimsi keskkool, Karulaugu kool, Randvere kool ka Randvere  lasteaed ja ausalt öeldes oleks vaja juba uut kooli.

Teine oluline investeeringuvaldkond haridusasutuste kõrval on valla  vee- ja kanalisatsiooniprojektide rahastamine, mis on hädavajalik  elanikele kaasaegse ja kvaliteetse teenuse pakkumiseks.
Ma pole  märganud, et Tallinna kesklinnas ministeeriumihoonetes keegi ämbriga  vett veaks või veetorule rauaeraldusseadet paigaldaks.
Miks peaks  viimsilane seda tegema?

Tekkimas on veider, et mitte öelda absurdne olukord.
Ühest küljest on  rahandusministeerium ise avalikkuses hurjutanud, et omavalitsused  kasutavad vähe Euroopa Liidu abirahasid.
Teisalt aga lüüakse erineva  suuruse, elanike arvu, geograafilise asukoha, haldussuutlikkuse ja  finantseerimisvõimega omavalitsustele ühe lauaga, seades neile ette  ühesugused laenupiirmäärad.
Seetõttu on omavalitsustel raske kokku saada  nõutavat omafinantseeringut ja struktuurifondide rahad jooksevad  linnadest-valdadest mööda.
Miks see hea on, on raske mõista.
Samuti ei  paku riik omavalitsustele ühtegi lahendust välja, takistades kunstlikult  edumeelsemate piirkondade arengut.
Mõnes kohas võib seda koguni  suretamiseks nimetada.

Minge sinna, kus te saate oma kooli- ja lasteaiakoha?
!

Kõige negatiivsema stsenaariumi käivitudes kaotaks Viimsi vald  miljoneid eurosid, mis on hädavajalikud erinevate valdkondade  investeeringuteks.
See jutt, et ise olete koha peal võlakoorma liialt  suureks ajanud, paraku juba eelpool mainitud põhjustel ei veena.
Oleme  saanud hästi hakkama.

Teoreetiliselt oleks mul võimalik kõikidele valda kolida soovivatele  lastega peredele võimalik öelda, et koolikohta nad ei saa ja üldse  võiksid nad hoopis Peipsi äärde või Lõuna-Eestisse elama suunduda.
Loomulikult ma ei tee seda, kuna ühe omavalitsuse tugevuse tagavad ta  elanikud.
Me vajame iga pere, iga last.
Me hoolime oma kodanikest väga.
Nagu teevad seda kõik omavalitsused üle Eesti.

See tugevus erineb loomulikult exceli-Eesti fännide nägemusest.
Võib-olla ei tasu väikest laenuvõtmist karta ka riigil endal, kui ta  soovib oma kodanikele pakkuda tööd ja elamisväärset keskkonda Tallinnast  kaugemalgi, eriti ääremaadel.
Eesti on ikka palju suurem kui Toompea  linnus, kus on küll hea vaade ülevalt alla, kuid seetõttu moonutatud  pilt: all tundub kõik palju tühisem ja väiksem, kui ta tegelikult on.


42 muusikalietendust, 13 balletiõhtut, 10 ooperit.
Kalleim pilet  ooperile ja balletile maksab 17 eurot, muusikalile 49 eurot ja 50 senti.

Oi kui odav, hüüataks Londoni West Endi hindu kogenud vaataja.
Aga see,  mida käes hoian, ei ole maailma kommertsteatri ikooni Cameron  Mackintoshi värske flaier, vaid ühe Eesti riigi rahastatud teatri  mängukava jaanuarist märtsini.

Mõistagi pärineb näide Vanemuise kavast ja iroonia käib üle võlli.
Ent asi pole ühe teatri kommertsihõngulistes valikutes, vaid Eesti  teatrite rahastamismudeli põhimõttelises ebakõlas.
Praegune süsteem on  tugevalt kaldu status quo säilitamise poole, ei anna mänguruumi kultuuripoliitikat teha ega võimalda hinnata õnnestumist või ebaõnnestumist.

Meie sõnateater jaguneb laias laastus kolme suurde gruppi:  majaomanikud ehk teatrid, kel on maja ja püsitrupp; üürnikud, kel on  trupp, kuid kes mängivad rendipinnal; seljakotirändurid ehk nood, kel  pole truppi ega maja.

Kolmeks jaotuvad ka kultuuriministeeriumi teatritoetused:  tegevustoetused, mille suurus oli 2013. aastal umbes 13 miljonit eurot;  projektitoetused välisesinemisteks, lastele ja noortele suunatud  tegevusteks, väljasõiduetendusteks maale jne (umbes 600 000 eurot) ning  raha investeeringute ja võlakohustuste katteks.
Selguse huvides käsitleb  alljärgnev vaid tegevustoetusi, mis neelavad lõviosa rahast.

Aastast 2004 on tegevustoetusi jaotatud palga- ja halduskuludel  põhineva skeemi järgi, nii et majaomanikest teatrid saavad toetust  töötasu- ja halduskulu katteks, kõik ülejäänud ainult töötasukulu realt.

Kahe grupi vahele jäävad munitsipaalomandis Tallinna ja Kuressaare  Linnateater, millele ministeerium maksab palgatoetusi.

Riigikontroll on seda süsteemi kümnendi vältel järjepidevalt kritiseerinud.

2013. aastal avaldatud «Kultuuri rahastamise eriaruanne» sedastab  ühemõtteliselt: «Etendusasutuste rahastamisel ei järgita seaduses ette  antud aluseid.
Kui seadusandja on ette näinud, et rahastamine põhineb  lavastuste/kontserdikavade ja külastajate arvul, siis tegelikult lähtuti  toetuse määramisel hoopis tööjõu- ja halduskulust ning kokkuleppeliselt  kasutati toetuse arvutamiseks AITA ehk arvestuslike inimtööaastate  süsteemi (nn optimaalse koosseisu valemit), kuigi see ei olnud üheski  õigusaktis sätestatud.» Miks inimtööaastate skeemi (AITA - etendusasutuse uuslavastuste  väljatoomiseks ja etenduste andmiseks vajaliku tööhulga mõõtühik, mis  vastab täistööajaga töötaja töömahule kalendriaastas) hoolimata  riigikontrolli tähelepanekutest ja asjaolust, et see on raha jagamise  põhialus, ei kirjutatud kümne aasta jooksul etendusasutuse seadusesse,  jääb kõrvaltvaatajale seletamatuks.
Igatahes on ka praegu seaduses must  valgel kirjas: «Toetus määratakse etenduse või kontserdi külastaja  toetusena.
Sellega hüvitatakse etendusasutusele külastaja teenindamise  kulu ja arvestusliku piletihinna vahe.
Toetuse määramise alus on  kultuuriministeeriumi tellitav külastajate arv.
» 2014. aastal lühendit AITA enam ei kasutata.
Aga ega nimi meest riku  ja sisult on teatriraha jagamisalus sama nii tänavu kui ka 2015. aasta  eelarveettepanekus.

Järeleandmisena riigikontrolli nurinale moodustas toonane  kultuuriminister Rein Lang novembris 2013 seaduses nõutud  etendusasutuste rahastamise komisjoni ja asjatundjaist koosneva  ekspertgrupi.
See muudatus on vähemalt esialgu dekoratiivkosmeetiline,  sest kultuuritöötajate palgatõusuga seotud palgatoetuste süsteem ning  teatrimajade ülalpidamise keskmisele kulule toetuv halduskulude  kompensatsioon neelavad enamiku teatrieelarve kasvust.
(Kuna  tööjõupõhist rahastamist kusagil kirjas pole, on täpsem rääkida  tsunftisisesel kokkuleppel tuginevast teatrite õigustatud ootusest  palgatoetuse kasvuks.) Mehhaanilise matemaatika tulemusena on etendusasutuste rahastamise  komisjoni ja ekspertgrupi mänguruum peaaegu olematu ning 2015. aasta  eelarveettepanekus jäi asjatundjate jagada vähem kui üks protsent  teatrite ligikaudu 13 miljoni euro suurusest rahakotist.

Kultuuriministeeriumi ning teatrite loidus süsteemi põhjalikuks  ülevaatuseks on mõistetav ja osati kindlasti õigustatud.
On ju vana  tõde, et ei tasu parandada asja, mis töötab, ja üldjoontes pole  teatrites lahti midagi sellist, mis nõuaks kiiret kirurgilist sekkumist.

Külastuste arv on kerkinud miljoni piirist ülespoole, uuslavastuste arv  kasvab, kunstisündmused on harvad, ent keskmine tase püsib  professionaalne.

Kas mistahes uus süsteem muudaks kunstilise pildi põnevamaks?
Kas  endiste riigiteatrite, nüüdsete sihtasutuste tegevus vajaks ülevaatust?
Kas uutel tulijatel, aina lisanduvatel väike- ja projektiteatritel,  oleks võimekust pakkuda midagi sootuks uut, mis seni takerdunud  rahastamismudeli taha?
Mis on valesti?

Praeguse rahastamisskeemi suurim puudus on jäikus.
See põlistab ja  konserveerib, ent jätab imeväikese mänguruumi nii vanade olijate  kunstiliste kordaminekute vääristamiseks kui ka uute tulijate  toetamiseks.
Sestap võiks süsteemi peenetundeline tolmust puhastamine  olla kõigi osapoolte huvides.
Sest kultuuripoliitikat - kui selle all  mõista enamat kui säilitamine - praegune mudel ei võimalda.

Teatritel, kes kümme aastat tagasi, kui rahastamisalused paika pandi,  jalga ukse vahele ei saanud, läheb see iga aastaga aina keerukamaks.
Kuna eelarve kasvu neelavad poolkohustuslikud, kõigile osapooltele  harjumuslikuks saanud kulud.

Mehhaaniline matemaatika on aastate vältel võimendanud ka raskesti  seletatavat ebavõrdsust vanade olijate vahel, kus sihtasutustena  tegutsevad draamateatrid said 2013. aastal külastaja kohta umbes 13  eurot riigitoetust, ent näiteks Ugala ja NO99 enam kui 20.

Vene Teatris kerkis see arv kriitilisel ja kriisilisel aastal koguni 38 euroni külastuse eest, aga force majeure’i  eest pole kaitstud ükski teater.
Vene Teatri toetamine on kindlasti  kultuuripoliitiline otsus ja nõnda tasuks see ka keerutamata kirja  panna.
(Kui kultuuri toetamise peapõhjus on kunstiväline, peaks ühtlasi  küsima - kas seda ülesannet ei saaks paremini täita muudmoodi?) Halduskulude kompenseerimise mehhanism, mille järgi saavad teatrid  toetust kõigi majade keskmise ruutmeetrikulu alusel, karistab kaudselt  kokkuhoidlikkust, sest teatritele, kes saavad hakkama keskmisest  odavamalt, makstakse kinni tegelikud kulutused.
Mis innustab kulutama  pisut enam, kergitades sellega keskmist ja võimendades lumepalliefekti.

Veelgi mõtlemapanevamad on käärid eraetendusasutuste ehk väike- ja  projektiteatrite vahel, kus joonistub välja selge esikolmik: Von Krahl,  VAT ja Theatrum.
Nende tegevustoetus külastaja kohta on võrdne või  sootuks kõrgem mitmete sihtasutuste omast.
Von Krahli toetus tõusis  2013. aastal peaaegu 27 euroni ehk kaks korda suuremaks kui näiteks  Eesti Draamateatril.
Sedavõrd märgatav vahe mõjub vaieldamatult  kultuuripoliitilise sõnumina ... , ent kahjuks pole eristuse alust üheski  dokumendis sõnastatud.

Enamik väike- ja projektiteatreid, kes kultuuriministeeriumilt  tegevustoetust saanud (viimastel aastatel on nende arv kõikunud 11 ja 14  vahel), peavad hakkama saama parimal juhul mõneeurose toetusega  külastaja kohta või ajama läbi oma rahakotil.
Kunstilisi kriteeriume  aluseks võttes tundub näiteks arusaamatu, et projektiteater Kell 10 on  kümne tegutsemisaasta jooksul toetusnimekirjast sootuks välja jäänud.

Tühja neist numbritest ja kääridest tegevustoetuste vahel.
Nüüd juba  juurdunud süsteemi põhihädad on muus - rahastamise alused ei võimalda  ellu viia sihistatud kultuuripoliitikat ega hinnata rahastamise tõhusust  ja mõju.

Nii on võimatu öelda, kas on põhjendatud, et riigieelarvest kokku 5,6  miljonit eurot toetust saav Vanemuine toob lavale kunstiliselt  riskivaba «Ooperifantoomi».
See projekt paneb kulmu kergitama.

Samas pole võimatu, et toetus on eesmärgipärane - vast kompenseerib  puhtatõulise kommertslavastuse tulu eesti uue dramaturgia või omamaise  ooperi tellimise ja lavaletoomise riski?

Kuni raha jagamise alused on läbipaistmatud, jääb taoline loogika  siiski vaid mõttemänguks, mille paikapidavust on võimatu kontrollida.
Alustame algusest Teravkeelne Bernard Shaw on öelnud: «Kõigi meie nimed tahavad  natukene tolmupühkimist; aga küürimist nad ei kannata.
» Hullumeelne  oleks ka teatrite rahastamise revolutsiooniline muutmine, ent  aluspõhimõtted vajaksid rahulikku ja konstruktiivset tuulutamist.

Alustame algusest.
Küsimusest, mis tundub oma iseenesestmõistetavuses  naeruväärne: miks me üldse maksumaksja rahaga teatrit toetame?
Kas  peapõhjus on turutõrgete tasakaalustamine - sest tehnoloogia areng ei  kandu teatrisse üle võrdselt teiste majandusharudega ja «Hamleti»  mängimiseks on 2014. aastal vaja täpselt sama palju näitlejaid kui 1602. aastal?
Või on olulisim ühiskonna sidususe ja sotsiaalse võrdsuse  tagamine, haritud kodanike kasvatamine?
Ehk hoopis rahvuskultuuri  säilitamine, kultuur kui riikluse alustala?
Või esteetilised põhjused -  särava, uuendusliku, professionaalse teatri jätkusuutlikkus?

Loomulikult, kõik need tahud on olulised!
Rahvuskultuuri püsimine,  noorte kasvatamine, professionaalsete repertuaariteatrite võrgustik,  teatri kättesaadavus, uuenduslikkus.
Seda rida võib kärpida, laiendada,  tihendada.
Esmalt tuleks paika panna eelistused ja fookus.
Sest nappi  kultuuriraha ei jätku kunagi kõikjale.

Teatripoliitika ümbermõtestamist võiks alustada rahastamise  jagamisest kolme suurde lahtrisse: teatrimajadega seotud kulud,  püsitruppide ülalpidamiskulud ning kunsti ehk sisu ja värskust toetav  eelarveosa.
Ilmselt nõuab igaüks neist kolmest vaalast rahastajalt  võimet eri kaugusele tulevikku näha.
Teatrimaja rahastades tuleks mõelda  kümne ja enama aasta kaugusele, truppi rahastades viie-seitsme aasta  kaugusele ning kunstiväärtust võiks hinnata kuni kolme aasta kaupa.
See  tagaks majade ja truppidega teatritele kindlustunde, ent ei põlistaks  neid aastakümneteks, ühtlasi võimaldades kunsti sündi kiiresti rahaga  toetada.

Seejärel tasuks kainelt kaardistada teatrikinnisvara - kas me vajame  järgmisel paaril kümnendil täpselt neid teatrimaju ja kas praegune  regionaalne jaotus on optimaalne.
Mistahes maja sulgemine on äärmuslik,  kuigi võimalik lahendus.
Aga samavõrra õigustatud võib olla mõne  Rakverest idas või Tartust lõunas asuva mängupaiga toetamine, ehk hoopis  lisasaalid Tallinnas või Tartus.

Kõige peenetundelisemat lähenemist vajab püsitruppide arvu ja suuruse  küsimus.
Siin võiks alustada ootuste täpsest ja numbrilisest  sõnastamisest.
Kui palju uuslavastusi ja etendusi me ühelt või teiselt  näiteseltskonnalt ootame?
Kas nende roll on täita igal õhtul üks või  mitu statsionaarset teatrisaali?
Kas nende katta on mõni  kultuuripoliitika võtmeülesanne: noore publiku teatrisse toomine,  külalisetendused püsiteatrita paikades, eesti omadramaturgia arendamine,  eksperimentaalse teatrikeele otsingud?
Nende vastuste põhjal saab  võrreldavalt otsustada, kas trupi optimaalne suurus on 10, 20 või 30  näitlejat.
Unustamata, et jutt käib üksnes riigi toetusest - 20  püsinäitlejaga trupp võib projektide puhuks paisuda mitmekordseks;  teater, millele riik annab toetust sajaks etenduseks aastas, võib  mängida 200, aga siis on see omaniku raha ja risk.

Eesmärkide seadmine aitab valida sobivaimad rahastamisviisid: vahel  on kõige mõistlikum riigi otsetoetus, mõnel puhul projektitoetus,  kusagil piisab ehk maksusoodustusest.
(Erinevalt Eestist annavad 22 ELi  riiki teatripiletitele käibemaksusoodustusi.
Mõtlemise koht, kui tahame,  et piletihind püsiks ka meil taluvuse piires.
) Mõnd toetust saab jagada  mehhaaniliselt ja Exceli tabeliga, teine nõuab kirglikku sisulist  arutelu.

Kui rahastamise peamine argument on, et teatrikunst ei suuda  kasvatada efektiivsust kunagi võrdselt majanduse keskmisega (see on  vististi kõige kõvem ja vettpidavam majanduslik argument kultuuri  rahastamise poolt), siis on ilmselt õigustatud palgatoetuste süsteem,  nii et riik toestab paratamatut tulemuslikkuse mahajäämust.

Kuigi - toetusejagajate kõrvas võiks samas tiksuda küsimus, miks õige  palju väärtuslikku kunsti piletihinda kergitades ots otsaga kokku  tuleb.

Kui seame esiplaanile kunstiväärtuse, siis tundub kõige paremini  sobivat asjatundjate kogu mudel ning selle eelistamisel tuleks jõuliselt  suurendada ministeeriumi juures tegutseva rahastamiskomisjoni  võimupiire ja vastutust.

Ükski variant ei ole iseenesest õige või väär, ainuõige või õiglane.
Ent nende suur voorus on, et toetuse maksmise eesmärgipärasus on  hinnatav ja toetusesaajate positsioon võrreldav - miks tema sai raha ja  mina mitte.

Kui toetamise eesmärgid ja alused selged, on hindamiskriteeriumide  valik ja osatähtsuse määramine juba suhteliselt selgepiiriline ülesanne.

Kunsti sünd on alati harukordne, ennustamatu ja subjektiivne, aga  arusaadavale vundamendile toetuv rahastamissüsteem aitab vastata  küsimusele - kas me saime teatritelt oma raha eest seda, mida ootasime?
Või saime hulga sootuks ootamatuid asju?
Siis saab korrigeerida ootusi,  ülesandeid ja rahastamiseelistusi.
Või sõnastada ümber eesmärgid.

Teatrite rahastamise korrastamine on kultuuriministeeriumi 2015. aasta tööplaanis.
Sellest võib saada kerge kosmeetiline protseduur,  millega rahastamise alused ja etendusasutuse seadus enam-vähem kooskõlla  kirjutatakse.
Põhjapaneva reformi alustamine tunduks ministri täie  teadmise juures sooritatud harakirina.
Või kultuuripoliitilise  pöördepunktina.


«Täna hommikul ei ole ma kuulnud mitte midagi sellist, millest saaksin  loo teha,» ütleb BBC raadio ajakirjanik.
Oleme prestiižikas Frontline  Clubi saalis.
Euroopa riikidest kohale tulnud ajakirjanikud vaatavad  jahmunult Bidia Deperthesele otsa.
«Mida ta selle peale ütleb?
» Sest  Bidia oli just nagu muuseas maininud, et selle ruumitäie seltskonna  tekitamine Londoni kesklinna ei olnud odav lõbu.
ÜRO rahvastikufond UNFPA maksis kinni lennupiletid, luksushotellid,  hommiku- ja lõunasöögid.
Laudadelt veereb põrandale nänni: kondoome,  T-särke, kellasid, märkmikke.
Kohal on kaameramees, kohv aurab, lõhe  lõhnab.
Kõik selleks, et Bidia saaks kahe tunni jooksul meid veenda, kui  olulised on naiste kondoomid.

New York Times on avaldanud foto, kus Bidia seisab oma New Yorgi  kontoris põrandast laeni kondoomidega kaetud seina ees.
«Me palume  teid,» vastab Bidia.
«Kirjutage meist.
See on oluline!
» Siis võtab ta  kondoomid pakkidest ükshaaval välja ja näitab, kuidas neid kasutada.
Ta  räägib HIVst ja Ebolast, mille levikut aitaksid kondoomid takistada.
Ja  sellest, et kolmandates riikides on kondoomide kasutamine meeste jaoks  tihti tabu.
Naiste kondoomid annavad vabaduse end ise kaitsta.
«Kas  teadsite, et Ebola viirust võib spermas olla veel sada päeva pärast  terveks saamist?
» tõstab Bidia libestist läikiva sõrme.
Saame aru.
On probleemid, vaja aidata.
Tõstan käe.
«Kas te näiteks  Ida-Euroopasse plaanite kunagi kampaaniaid suunata?
See oleks ju küll  uudis, kui ütleksite, et kõigepealt päästame Aafrika, siis Eesti!
» Naer.

Bidia ütleb, et Euroopa riike nad ei aita, sest me saame ise hakkama.

See ümarlauake siin maailma ühe rikkaima riigi pealinnas on nii  kaugel sellest, millest me tegelikult räägime.
Nii kaugel Malawist,  Trinidad ja Tobagost, Guineast.
Nagu oleks keegi kusagil  kontor-labürindis otsustanud, et nii, viie aasta jooksul peab naiste  kondoomide kohta ilmuma täpselt nii- ja niipalju artikleid.
Sest talle  tundub, et see on mingi näitaja.
Aga kas probleemid, mida tegelikult  püütakse lahendada, sellest ka lahenevad?
Kuidas aitab botswanalasi  eestikeelne artikkel naiste kondoomidest?

Selle raha eest, mis kogu ürituse korraldamiseks läks, oleks saanud  osta vähemalt 20 000 naiste kondoomi (need on kallimad kui meeste  kondoomid).
Aga oletame, et siiski kirjutan sellest.
Eks meilgi Eestis  ole HIVga probleeme, ega turvaseks ülearune poleks.
Küsin Bidialt, kust  neid osta saab.
«Ei saagi kusagilt.
Me saadame neid kolmandate riikide  haiglatesse, kus neid jagatakse.
» Aga millest me siis üldse räägime?
Tema sõnul on kõigepealt vaja tekitada nõudlus ja siis vaatame edasi.
Maailmas on piisavalt inimesi, kellel ei ole aega vaadata.
Nendesse  maailmanurkadesse jõuavad lääneriikide heategijad oma New Yorgi  klaaskontoritest harva.


Anonüümseid netikommentaare lugedes võib eestlastest jääda mulje kui  vandenõuteooriatele altist rahvast, kuid varjamisnarratiivi  psühholoogiast, retoorikast või esteetikast ei ole kriitilises plaanis  just palju kirjutatud.
Siinsed märkmed ei käsitle vandenõude ajalugu ega püüa selgitada  nende mõju mõne riigi poliitilisele arengule.
Huvi keskmes on ennekõike  nende protsesside või sündmuste metatasandi kirjeldamine romaanides ja  filmis, sest 1) «kunstilise kuvandi» kaudu kinnistuvad mitmed vandenõu  ja vandenõuteooriate kohta käivad  kokkuvõtlikud arusaamad  (stereotüübid) ajastu vaimu väljendusena eriti jõuliselt, 2) kuna  varjamise diskurss eeldab spetsiifilise vaatepunkti konstrueerimist,  siis väljendub vandenõuteema käsitlemises ja analüüsis  üks postmodernse  teglikkuse eriomane  kirjeldusstrateegia.

Ameerika kirjanik Don DeLillo poetas oma 1978. aastal ilmunud romaani  «Jooksev koer» justkui muuhulgas järgmised lühikesed  laused: «See on  vandenõude ajastu, [---] seoste, ühenduste ja salajaste suhete ajastu».
Kahest napist lausest kujunes poliitiliselt keeruliste seitsmekümnendate  ajastuvaimuline «diagnoos».
Seda on kirjeldatud ka võimu  toimemehhanismides aset leidnud muutusena, mis tähendas, et  «mitmed  valdkonnad ja jõustruktuurid (arvutiside, rahvusvahelised  suurkorporatsioonid, spiooniagentuurid, eraarmeed ja poliitilised  mängurid) naeruvääristasid kogu senist arusaama demokraatiast ja  sotsiaalsest õiglustundest».
DeLillo määratlus pole oma mõjujõudu kaotanud: salasepitsuste teemat  käsitlevates tekstides hakati neid ridu massiliselt tsiteerima.
Põhjuseks  järjest süvenev arusaam, et nüüdisaegne peavooluline  mõtlemine on läbi imbunud konspiratsiooni-teemadest ja kunagi  poliitilise spektrumi äärealadel asunud diskursus on viimaste kümnendite  jooksul järjest jõulisemalt  liikunud keskme suunas.
Elektroonilise meedia formaat «loen-ja-kirjutan» loob vandenõuteemalise  informatsiooni levikule veelgi suurema kanali ja kandepinna.
Võiks ju  osutada mõnedele teemaplatvormidele või online-ajakirjadele, kuid piisab  ka lihtsalt sellest, kui avada mõne uudisteportaali kommentaarium, kus  jutustatakse üldjoontes ümber sama alusstruktuuriga lugu: «. ..
kõik, mis  ühiskonnas ka ei juhtuks - eriti sedalaadi juhtumised nagu sõda,  tööpuudus, vaesus, puudus, mis inimestele üldjoontes ei meeldi - , on  mingite võimukate indiviidide või gruppide otseste sepitsuste tagajärg».

Paljudel juhtudel osutatakse konspiratsiooniskeeme analüüsivates  kirjutistes Karl Popperi klassikalisele seisukohale, mille järgi  vandenõuteooria on religioosse ebausu vorm ilmalikus maailmas.
Jumalad  või mingid kõrgemad taevased jõud, kelle tahtele allusid  kunagi kõik  maailmas aset leidvad protsessid, on kadunud või surnud.
«Kuid nende  koha on hõivanud võimsad inimesed või grupid - pahatahtlikud  survegrupid, kelle kurikavalus on süüdi kõigis hädades, mida me peame  kannatama -, nagu näiteks Siioni targad või monopolistid või  kapitalistid või imperialistid.
» Teadvuse struktuurides väga sügavale juurdunud vajadus  transtsententaalse tähistaja järele nihutab tekkinud tühikusse  sekulaarsed jõud, mis omakorda demoniseeritakse ja millega kõike  juhtuvat põhjendatakse.
Siit lähtub üldjoontes ka teoreetilistes  vandenõu-uuringutes sageli esinev väide, et konspiratsiooniteooriad  esindavad ratsionalistliku maailmavaate kriisi ja valgustusajastust  pärit  mõistuslikkuse printsiibi ning konspiroloogilise  tegelikkusekäsitluste vahelist «katkestust».

«Valgustuse vaenlastest» kõnelevad kriitikud näevad  vandenõuteoreetikute viljeldavas «medotoloogilises hulluses» ja  epideemiana levivas kergeusklikkuses varitsevat ohtu nii kausaalsuse  printsiibile kui kogu demokraatlikule debatile.
Filosoofilises plaanis  on antikonspiraatorite sõnutsi muuhulgas vastutavad ka vasakpoolsetest  ideedest innustust saanud poststrukturalismi teoreetikud, kelle ideed on  kujundanud 1960. aastatest intellektuaalse maastiku rajajooni ja kelle  mõju on ulatunud kaugele väljapoole akadeemiat.
Möödunud sajandi teise  poole kunstid peegeldavad neid muutuvaid subjektikäsitlusi ja katkestuse  ideid üsna adekvaatselt.
  Vandenõu allegooria, konspiratsiooniteemad ja varjamise motiivid  kuuluvad kaheldamatult 1960.-1990. aastate postmodernistlikus  narratiivis palju kasutatud elementide hulka.
Üldjuhul räägitakse  näiteks kirjanduse kontekstis vandenõudiskursusest iroonia, mängulisuse  ja tumeda huumori kaudu.
S. t tõsiseid teemasid nagu Teine maailmasõda,  külma sõja poliitiline kurss või vandenõuteooriad vaadeldakse teadlikult  distantsilt ja patriootilise hoiaku katkestusena ning see toob kaasa  konkreetseid ajaloolisi protsesse või sündmusi parodeeriva  käsitlusviisi.

Ometi ei pruugi paroodiline paatos olla väga ühemõtteline või üksnes  naljakas, vaid  neid tekste võib käsitleda ka perioodile tüüpiliste  avatud ja edasimõtlemist võimaldavate struktuuridena, sest nt  vandenõunarratiivis sisalduva saladuse või otsingu kujundi kaudu  pöördutakse teinekord ka laiemate eksistentsiaalsete teemade,  tõlgendamisprobleemide keerulise olemuse ja muutunud subjekti temaatika  juurde.
Üheks möödunud sajandi olulisemaks vandenõuromaaniks peetakse  Robert Shea ja Robert Anton Wilsoni triloogiat «Illuminatus!
»  (1969-1971), mille teadvuse voolu vormis («voogesituslik») fragmentaarne narratiiv peegeldab pingelise poliitilise tegelikkuse  kirjeldamise uusi poeetilisi allikaid (nt psühhotroopsed ained) ja  vahendeid (nt paroodia).

Post-JFK ajastu poliitilisi hoiakuid, hipiajastu kontrakultuurilisi   meeleolusid ja iidsete salasepitsuste teemalisi fantaasiaid salvestavast  vandenõuromaanist on saanud «nurgakivi žanrile, mille saavutustepalett  ulatub Jorge Luis Borgese, Thomas Pynchoni, Philip K. Dicki, Arturo  Pérez-Reverte ja Umberto Eco kõrgkirjanduslikest paranoiatormidest Dan Browni ja Martin Langfieldi tarbemenukiteni».
Kui lisada loetelusse veel eelmainitud Don DeLillo, siis võibki  moodsa vandenõunarratiivi kaanoni piiritletuks lugeda.
Muidugi,  paralleelselt postmodernistliku proosaga kuulub siia ka suur hulk 1970. aastatel tehtud vandenõuteemalisi põnevusfilme (nt «Parallax» või  «Kondori kolm päeva», loomulikult «Kõik presidendi mehed»).Kogu see  nüüdisaegne vandenõuteooriate tuumlugude komplekt (Roswell, JFK, Deep  Throut jne) mängitakse uuesti läbi 1990. aastate taustal telesarjas  «X-files» (1993-2002)  See on suur hulk postmodernismi klassikasse  kuuluvaid lugusid ja kuvandeid, mida ometi ühendavad sarnased  põhihoiakud või  märksõnad, millest mõnel ma järgnevalt lühidalt peatun.

Nagu osutatud, on moodsas kirjanduses vandenõu ilmnemise oluliseks  väljaks paroodia.
Kõige efektsemalt esindab seda Umberto Eco romaan  «Foucault’ pendel», kus põnevusloo foonil käsitletakse templirüütlite  lugu, vandenõude maailma tüvinarratiivi.
Eco versioon vandenõuparanoiast  parodeerib tõlgendamishullust ja tähistajate vabamängu meetodit, mille  tagajärjel «harjus meie aju aina seostama ja seostama, seostama  suvalisel kombel kõike kõigega, kuni see muutus automaatseks».
Kodeerimisprotsessi ja dekonstruktsiooni tagajärjeks on tegelikkuse  muundumine tõlgenduseks, mis omakorda asendab tegelikkuse.
Eco  vandenõukriitika on paroodiavormis hoiatus, mille ajendiks  kõikvõimalikud ületõlgendatud kuulujutud rassi, rahvuse ja  maailmavalitsuse teemal.
   Vandenõu kujutamise võtted  sobivad illustreerima  ka ajastu  esteetikale iseloomulikku vastandlike registrite koosmängu: kõrge ja  madala segunemist, professionaalse ja amatöörliku kokkupuudet, mässaja  ning konservatiivi konflikti.
Sisu ja vormi puudutav lakkamatu   piiririkkumise praktika (žanr, ideoloogia, ajalugu jms) kasvab välja  teema enese ebamäärasest olemusest.Objektiivset tegelikkust kujundava  protsessi (vandenõu), neid paljastava vastutegevuse (vandenõuteooria)  ning neist lähtuva fantaasial põhineva jutustuse (vandenõunarratiiv)  selgepiiriline eristamine võib tihtipeale olla väga keeruline, teinekord  isegi võimatu.
Paljudel juhtudel need eristused hägustuvad, erineva  eesmärgiga jutustamispraktika kattub, faktid küsivad abikätt  fantaasialt.
Millal saab konspiratsiooniteooriatele kinnitusi otsivast  dokfilmist mängufilm?
Kas Dan Browni «Da Vinci kood» on sissejuhatus  kristluse ajalukku?
Ontoloogilises plaanis taandub kõik varjamise või  varjulejäämise aspektile - tühiku, lünga või kadunud fragmendi  esteetikale.
Kui mingi sündmuse kirjeldamiseks napib tõestusmaterjali,  siis asendatakse see skeemi sobiva tõepärasuseks vormimisega,  interpretatsiooniga.

Vandenõuteoreetikute hulgas on väga levinud seisukoht, et puuduv  tõendi puudumine ongi vandenõu tõestus.
Vandenõunarratiivi meetodit  käivitavaks jõuks saab saladuse figuur, mis väljendub varjulejäämise ja  peitmise motiivis.
See käivitabki uuriva teadvuse seoseid loova  mehhanismi, vandenõuteksti struktuur hakkab kuju võtma.
Vandenõuloo  keskne tegelane ongi tõlgendaja: ajaloolane, teadlane, detektiiv või  ajakirjanik, kelle puhul rõhutatakse nende sõltumatust ja  institutsioonivälisust, teinekord ka DIY-hoiakut või asjaarmastajalikku  fanatismi.
Nõnda asetatakse subjekt võimudiskursi suhtes ambivalentsele  positsioonile.
Näiteks 1960.-1970. aastatel oli  konspiratsiooninarratiividel ka kontrakultuurilise tegevuse maiku, see  oli autoritaarse poliitika ja võimuliialduste vastu suunatud kriitika  vorm.

Ning muidugi flirdivad need lood rohkem või vähem mõistatusele ja  kahtlusele rajatud lugude esteetikaga.
Enamik nendest ongi krimilood,  spiooniromaanid, ulmekad ja üldjuhul ei puudu seal ka romansi puudutus.
Suured plaanid Julia Robertsi hirvesilmadest jäävad vaataja visuaalsesse  mällu ka Richard Donneri lavastatud põnevikust «Konspiratsiooniteooria»  (1997), kust võib eelöeldu kinnituseks välja rebida ka järgmise  diskursuse auklikkust demonstreeriva dialoogikatkendi: Kas sa võid seda kuidagi tõestada?

Ei.
Muidugi mitte.
Sest vandenõu ei saa tõestada.
Kui seda oleks võimalik tõestada, siis on nad kuskil midagi valesti teinud.

Nad?

Nad?
Nad!
Ma ei tea, kes nad!
Sellepärast ma ütlengi nad!

Mitmete klassikaliste tõlgendusreeglite hülgamine asetabki   vandenõudega tegelevad isikud üsna ühemõtteliselt valgustusajastu  ratsionalismipärandi vaenlaste hulka.
Meie oma kirjaniku Andrei Ivanovi  romaanis «Hanumani teekond Lollandile» (2009, e. k 2012) esitatakse  kokkusurutuna «suure» vandenõunarratiivi ilmselt kõige sagedamini  esinevad sisuüksused, kuid seda esitust saadab küüniline üleolekutunne  ja selge hinnangulisus: «Seal oli kirjas täielik sogajoga.
Raske oli  uskuda, et sõnade taga seisid päris inimesed.
See oli mingisugune  ulmeromaan.
Seal räägiti mingisugusest salasepitsusest, globaalsest  vandenõust kogu maailma vastu, mingisugusest ladvikust, eliidist, kes  olla kavandanud kõik selle, kõik-kõik; majanduskriisid, ühiskonna arengu  haridus, ideed, revolutsioonid, religioonid, sõjad - kõik, absoluutselt  kõik oli allutatud nende tahtele.
[---] Eliit olevat sekkunud igaühe  DNA-sse, nemad olidki ehitanud McDonald’sid ja McBurgerid, avanud  Spar-kioskid ja Spar-kassad, nemad mõtlesid välja interneti, arvutid,  prussakate võidujooksu ja Cannes’i festivali, nemad näitasid Hollywoodi  ja Bollywoodi režissööride filme [---] Kõik allus neile, sellele  eliidile, isegi surm».
Liialduse ja äärmusluse rõhutamise kaudu tekkiv  iroonia  sulgeb kogu  diskursuse kujutlusvõime vingerpusside ja mängu maailma, «päris  inimeste» tegemistest väljapoole - «ulmeromaani» ukse taha.
   Marginaalsuse kinnistamine puudutab nt tegelaste sotsiaalset  positsiooni, elu- või tegevuspaika, psühholoogilist profiili jms.
Jan  Kausi romaanist «Tema» (2006)  leiab konspiratsiooniteooriate-huvilise  kõrvaltegelase, kes kõige muu kõrval nokitseb pornojutte kirjutada, elab  maal ja on ka muidu peategelase vaatepunktist nähtuna natuke imelik.
See on klassikaline kujutamisviis: lõppude lõpuks leiame samast  olukorrast ju ka kõige kuulsama nüüdisaegse «vandenõueepose» tegelase  Fox Mulderi.
«Salatoimikute» avaepisoodis konstrueeritakse see FBI  struktuuris väga ebamäärases positsioonis ja madalal (ka sõna otseses  mõttes, sest tema kabinet asub marginaalses keldriruumis) töötava  peategelase kuju kõigepealt iroonilisi kommentaare pilduvate kolleegide  ja teadlase ratsionaalse vaatepunkti kaudu.

Marginaliseerimise ja väljaarvamise ideoloogilise maiguga  strateegiaks on psühholoogilise kõrvalekalde rõhutamine.
Kontseptuaalselt on siin oluline Ameerika ajaloolase Richard Hofstadteri  essee «Paranoiline stiil Ameerika poliitikas» (1964), kust hakkab  levima populaarne stereotüüp vandenõuteoreetikust kui liialduste,  kahtluste ja fantaasia küüsis vaevlevast indiviidist, kes projitseerivad  psüühikahäirete tõttu oma isiklikud probleemid,  staatuseküsimused ja  hingehaavad avaliku elu protsesside foonile.Luues vaenlasi  («deemoneid»), keeldudes kompromissidest ja kirjeldades oma võitlust  maailmalõppu kuulutava sõnavara kaudu, ignoreeritakse samal ajal  tegelikke majanduslikke ja võimujaotusega seotud küsimusi.
«Valge kitli»  positsioonilt sünnivadki toonaste lehelugude ja filmide kesksed  kangelased, kes Umberto Eco «Foucault’ pendlis» on ristitud  «pimeloomadeks»:  obsessiivsed ullikesed, paranoilised poolemeelsed,  hullusärgis idealistid.

Kuid siit astutakse järgmiste kümnendite narratiivides suur samm  edasi ambivalentsema tüübi poole: paranoia mõiste dünaamika seisneb  kliinilise diagnoosi tühistamises, stereotüübi ümbermängimises.
Subjekti  meditsiinilise väljasulgemise idee pööratakse tagurpidi ja paranoiast  saab salajastele võimumängudele üles ehitatud ühiskonna tunnusjoon.
Sümptomaatiline on eelviidatud «Konspiratsiooniteooria» peategelane,  keda kõigepealt tutvustatakse kui sundmõtetega, närvilist ja kõiges  vaenulike jõudude tegevust nägevat paranoilist indiviidi, kuid kes  lõpuks leiab siiski oma esialgu ebamäärastele kahtlustustele kinnituse.
Ilmselt on sellise nn paljastatud vandenõuloo mudeliks kunagine  Watergate’i skandaal (ja sellest tehtud film), kus tõde tuli  salasepitsuste tagant ikka lõpuks siiski nähtavale.
  Ajastu vaimu väljendusena esineb vandenõuteema kirjeldusi või neile  viitavaid motiive ka viimaste aastakümnete eesti kirjanduses.
  Näiteks  Indrek Hargla romaani «Vabaduse kõrgeim määr» (2003) viimase osa  totalitarismikriitilisest allegooriast leiame Müürseppade  organisatsiooni tekkimise ja mõjukaks kujunemise loo, mille taga võib  vist aimata vabamüürlaste eeskuju.Kuid märksa efektsemalt on kasutatud  seda teemat eesti postmodernistliku kirjanduse ühes võtmeteoses, Jüri  Ehlvesti romaanis «Ikka veel Bagdadis» (1996).
Vandenõu esineb raamatus  väga tähenduslikul kohal, loo raamjutustuse ühe osana.
Peategelane  kohtub juhuslikult vanamehega, kes hakkab peagi pidama esoteerilise  filosoofia ja vandenõu teemalisi monolooge.
Vanameeski tahab paljastada  mingit saladust ja jõuda tõeni, kuid tema metodoloogia on hoopis  teistsugune kui peategelase oma: see on klassikaline segu paranoiast,  vana- ja uueaegsest müstikast ning arusaamast, et keegi varjab maailma  kulgu määravat informatsiooni.

Selle mitmetasandilise romaani üks kihistus moodustub  vandenõunarratiivi parodeerivast kirjutusest.
Tõde või tõlgendust otsiv  peategelane satub arutlema keelepragmaatika teemadel, kuid ummikusse  sattununa sedastab, et «tuleb haarata vähegi ulatuslikemate tekstide  järele, et jobustuta sügavuti» (lk 45).Kohe esitab  ta teksti S4, mis  on «tehtud mingite USA XX sajandi lõpu udukirjanduse refereeringute  järgi» (lk 48).
«S4» kujutab endast lühikest lookest tulnukatele  omistatava maavälise tehnoloogia ja selle varjamise teemadel.
Seda  ristatakse omakorda mingi kristluse algaegadest pärit gnostilise  tekstiga ja nende kahe koosmõjus peaks astutama samm keeles väljendatava  tõe või saladuse paljastamise poole.
Vandenõužanri elementide kaasamine  loo ülesehitusse kinnistab selle raamatu postmodernse poeetika  domineerimist.

Ühtlasi võtab jutustaja ka väga selge seisukoha  konspiratsiooniteemalise kirjanduse suhtes: «Tekst «S4» on aga  massiinimestele mõeldud tarbekaup, lollus, mille müümisest teatud  inimesed loodavad kasu saada» (lk 48).
Kuid sellega saladus ei lahene,  vaid kandub vandenõudiskursusi paroodias tavapärase minevikusaladuse  jälitamisele.
Ühe narratiivi peategelane Hakob on «labürinditeadlane»,  kes püüdleb Bagdadi poole mingi erilise tarkuse õppimiseks.
Edaspidi  eitatakse veel kahtlev kommentaar Descartes'i filosoofiale, mille olla  lõpuks kujundanud vabamüürlased jne.
Kogu see paroodia täiendab aga  romaani peaküsimusena esitatud «mis on tõde?
» kontsepti, moodustades  ühendusnarratiivi filosoofilise ja fiktsionaalse (armastusloo) tasandi  vahel.
Vaimukalt mõjub ka osutus mingi korteri nr 6 elanikule, kelle  nimeks on Udam.
Kas selle vihjega peetakse silmas kõige muu hulgas  esoteerika ja vandenõuteemadega tegelenud Haljand Udamit?
See näide  kinnitab üldjoontes üsna tüüpilist situatsiooni, kus skeptiline  peategelane kohtab konspiraatorit või satub juhuslikult lugema mingit  salaühingute-teemalist teksti.
Salasepitsusi mitte mõistev kõrvalpilk on  üldiselt naeruvääristav või koomiline.
Niimoodi asetub Ehlvesti  vandenõukäsitlus selgelt kõrvuti Eco jt seda teemat käsitlenud  autoritega.

Kuigi vandenõuteemaliste lugude massilises levikus on nähtud  reaktsiooni indiviidi või gruppi tabanud posttraumaatilisele sündmusele,  on üsna suur hulk õpetlasi ühel meelel ka selles, et vandenõud on  majanduslikult kriitiliste ja karmide aegade tulem.
Näiteks Ameerikas ei  puudunud aga ka majanduslikult edukatel 1980.-1990. aastatel väga  jõuline vandenõuteoreetiline loome.
Poliitiliselt rahumeelne ajastu ei  pruugi kustutada teinekord sajandite taha ulatuvaid nähtamatuid  hirmukujutelmi ja vaenlasekujusid.

Sajandivahetusel on märgata selget muutust kogu  konspiratsiooniteemalise materjali käsitlemisel: ühiskondlikest ja  sotsiaalsetest probleemidest võrsuva «uustõsiduse» survel mõeldakse see  1960. aastatest pärit diskursus läbi juba tasakaalustatumaid suhtumisi  ja emotsioone arvestavana.
Emma A. Jane ja Chris Fleming on püüdnud vaid  paranoiadiagnoosist lähtuvat ning «õige» ja «vale» positsiooni  klammerduvat käsitlusviisi ületada raamatus «Tänapäeva vandenõu.
Kui  tähtis on olla paranoiline» (2014).
Autorid on hüljanud psühholoogilise  lähenemise idee ja analüüsivad konspiratsiooni üksikjuhtmeid skaalal,  mille ühes otsas on määratlus «sotsiopoliitiliselt kasulik» ja teises  «sotsiopoliitiliselt kahjulik».
See lähtub äratundmisest, et nt  Watergate’i juhtum on küll laiduväärne, aga ei tekita põhimõttelisi  purustusi või kahju.
Ametlikult aktsepteeritavat salanõu  (valimisstrateegia, tootekampaania jms) on raske käsitleda kõrvuti nt  looga end Valges Majas varjavatest tulnukatest jms.Uueaegsemas  käsitluses vaadeldakse vandenõu niisiis vastandeid ületava paradigma  raames: «episteemilises keskkonnas», mida iseloomustab kahtlus,  skeptilisus ja paradoksaalsed suhted institutsionaalse autoriteedi ning  tõe (Tõe) vahel.



Reedel, 5. detsembril avaldas mõjukas Saksa ajaleht Die Zeit  kirjatüki pealkirjaga «Wieder Krieg in Europa?
Nicht in unserem Namen!
»  («Euroopas jälle sõda?
Mitte meie nimel!
»).
Kirjale oli alla kirjutanud  60 Saksa poliitikut, kultuuri- ja teadusinimest, aga ka lobisti.
Ühisavaldus kritiseeris Saksamaa poliitikat Venemaa suhtes ja nõudis selle muutmist.
Allakirjutanute rida on tõesti  prominentne.
Näiteks endine liidukantsler Gerhard Schröder, ekspresident  Roman Herzog ja kuulus režissöör Wim Wenders.
Kirjatükk ise on  saksalikult põhjalik, käsitledes allakirjutanute arvates mitmeid  põletavaid teemasid.

Kirjutis algab nendinguga, et ei Venemaa, Euroopa riigid ega USA taha  mingit sõda, et järgmises lauses süüdistada läänt «laienemises itta»,  mis on tinginud Venemaa vastureaktsiooni.
Selles situatsioonis usuvad  kirja autorid, et Saksamaa kannab «Ukraina kriisi» lahendamisel erilist vastutust, eriti kuna on tänu võlgu  Venemaale, kes lubas Saksmaa ühinemisel teoks saada.
Meenutatakse, et  juba 1990. aasta nn Pariisi hartaga lubasid 35 riigi juhid luua ühtse  julgeoleku- ja majandusruumi Vancouverist Vladivostokini.

Saksa liiduvalitsuselt nõutakse, et nad teadvustaks oma vastutust  Euroopas rahu tagamisel.
Tuletatakse meelde, et Venemaa on alates 1815. aasta Napoleoni sõdu lõpetanud Viini kongressist «Euroopa poliitikat  kujundav jõud» ja et kõik katsed Venemaad Euroopast välja tõrjuda on  lõppenud katastroofiga, viimane kord siis Hitleri lüüasaamisega.
Riigipäevale pannakse südamele, et nad kannustaks valitsust  rahupoliitikat ellu viima.
Sealjuures soovitatakse hoiduda  «ühepoolsetest süüdistustest», mis ainult kruvivad pingeid üles.
Lõpuks  apelleeritakse Saksa meediale, et see Venemaad ei demoniseeriks, vaid  saaks aru Vene hirmudest NATO laienemise ees.

Allakirjutanud võib jagada kolme rühma.
Eri põlvkondade «Venemaa  sõpradest» poliitikud, kes usuvad, et Saksa-Vene liit on kindel rahu ja  stabiilsuse tagaja Euroopas.
Intellektuaalid, kelle jaoks Venemaa on  euroopalik kultuurmaa Dostojevski ja Mussorgski-Tšaikovski muusikaga,  mis suudab aidata vastu seista ründavale ingliskeelsele kultuurile.
Majandusinimesed, kes heameelega ajaks äri Vladivostokini ulatuvas  majandusruumis.
Ühelt poolt on kiri Saksamaal kasvava  Vene-sümpatisantide grupi vaadete väljendus, teisalt ka appikarje  Merkeli järjest resoluutsema Vene-poliitika vastu.

Ei maksa arvata, et ühiskiri Saksamaal ainult vaimustust esile  kutsus.
Frankfurter Allgemeine, Süddeutsche Zeitung ja Die Welt  avaldasid kriitilisi seisukohti, mille Leitmotif oli, et sõda  juba käib, nimelt Ukrainas, millest kommünikees on vaid serva peal  juttu.
Ka tuletati Schröderile meelde, et tema ise oli üks «lääne»  laienemise toetajaid, sest ilma tema nõusolekuta poleks uusi liikmeid ei  NATOsse ega Euroopa Liitu vastu võetud.
Venemaa ise ajavat ennast  Euroopast ära, rikkudes rahvusvahelist õigust ja teiste riikide  territoriaalset terviklikkust.

Laias laastus on kommunikee sõnum ühene: väikeriikidel pole suurde  poliitikasse asja, bipolaarsele maailmale pakutakse alternatiiviks  tripolaarset Euroopat, kus USA ja Venemaa kõrval liigutab niite ka  Saksamaa, kantuna oma ajaloolisest «humanistlikust rahutagavast  missioonist».

Mind ennast ei üllatanud niivõrd prominentide kiri (need seisukohad  on üldteada), vaid mõjukate lehtede kriitiline vastureaktsioon.
 Et  liidukantsler Angela Merkel järsult suunda muudaks, tundub  ebatõenäoline, sest see viiks ka valitsuskoalitsiooni purunemiseni.
Teisalt, kui Venemaasse positiivselt suhtujate osakaal Saksamaal kasvab  pooleni Saksamaa elanikest, tõotab see kaasa tuua uusi pingeid ja  huvitavaid sisepoliitilisi arenguid.


Vanast Kreekast on meieni jõudnud üks metafüüsiline pähkel: kui meil  on liivahunnik, siis pärast mitme liivatera eraldamist pole hunnik enam  hunnik?
Sel ülesandel pole lahendust, kuna tema eeldused on  vastuolulised: ühelt poolt ei tee ühe liivatera eemaldamine hunnikust  kunagi mittehunnikut, teiselt poolt pole viimane järelejäänud  liivagraanul enam hunnik.

Seda paradoksi tasub vaimusilma ees hoida, mõeldes kapost ning selle  reetmisskandaalidest.
Ikka ja jälle ristuvad kaks vastandlikust  lähtekohast pärit mõtteviisi, mille kokkusobitamine ei pruugi  loogiliselt võimalik ollagi, on aga ometi vajalik tänapäevase ühiskonna  turvaliseks toimimiseks.
Pangem kohe tähele: ükski sõna eelmises lauses  polnud ühetähenduslik, iga sõna tähendus sõltub lähte-eeldustest.

Ühelt poolt on meil seisukoht (teooriaks oleks seda palju nimetada),  et iga järjekordse riigireeturi tabamine oma ridadest näitab kapo  kasvavat tugevust: meetodid paranevad, reeturite read hõrenevad.
Organisatsiooni sisejärelevalve töötab, tõeprožektor valgustab  struktuurides halastamatult kõiki nurki.
Keegi ei pääse.

Teiselt poolt on meil teooria (seisukohaks seda nimetada ei saa), et  tabatud - või nüüd Uno Puusepa näol end ise narrivalt üles andnud -  riigireeturite loetelu on vaid jäämäe tipp.
Meie luureilma tagurpidi  panteon.
Kusjuures on võimalik, et suuremad kuradid on kinni püüdmata.
Võibolla pole need viimased kapos endaski, vaid kusagil kõrgemal.
Sellestki on sahistatud.

Kõik sõltub lähtekohtadest.
Need omakorda pole sõltumatud muutujad,  vaid sõltuvad iste- ja seisukohtadest, huvidest, sõpradest jms.
Puusepp  näib lisavat argumendi teise liini kasuks.
Vähem puhtaritmeetiliselt,  kui seepärast, et ta ise varjust välja astus.
Teda ei saadud kätte, see  paistab olevat fakt.
Muidugi on Puusepp selsamal ajal instrument ka  Moskva kätes, mis toob sellesse niigi keerulisse asjade seisu kolmanda  mõõtme.

Kuid see, et Puusepp on ettur Moskva malelaual, ei tähenda, et  ülejäänud küsimused kaotaksid automaatselt tähtsuse ja ühiskondlik  debatt peaks naasma sinna, kus tal Eestis tihti on kombeks konutada, pea  iiahlikult norus metafoorse unustuspuu all.
On selge, et rasvaselt on  üle joonistatud küsimärk nende eks-KGB-laste kohal, kes on seni Eesti  eriteenistustes tegusad.
Mingil määral langeb sama vari tumedamalt  kõigile ekskommunistidele, kes on tänases Eestis juhtivatel kohtadel  poliitikas ja äris.
Ühelt poolt on Eesti luure- ja vastuluureasutuste headust kiitnud  Edward Lucase kõrval Michael Weiss ajakirjas Foreign Affairs.
Weiss  osundab oma paljukajastatud loos endist USA Rahvusliku  Julgeolekuagentuuri analüütikut, kes tõstab esile  «eestlaste... intuitiivset arusaamist Venemaa luurekultuurist».
Teiselt  poolt meenutab sama Weiss, et NATO ajaloo ametlikult kõige kahjulikum  «mutt» (ingl k mole, topeltagent), Hermann Simm, tabati tänu Leedu  vastuluure alustatud uurimisele.
Enne eestlaste kaasamist lisandusid  sellesse Saksa BND ja Ühendriikide FBI, lisab Saksa ajakiri Der Spiegel.

Selles valguses meenutagem Postimehe poolt 5. detsembril usutletud  endise GRU kaastöötaja Boriss Volodarski hoiatust «Otsige mutti!
». Laiemal ühiskondlikul pinnal heiastuvad sama dilemma sarved  küsimuses, kuidas saab üks luureagentuur üldse avalikkusele  demonstreerida oma headust?
Ülejäänud maailma praktikast võib järeldada,  et üheks õnnestumise kriteeriumiks on see, et midagi ei juhtu.
Luuramise modus operandi eeldab varje, kui mitte täielikku  pimedust.
Ometi ei vähenda see dilemma teise sarve tähtsust.
Kõik  luureorganid on riigiasutused ja sellistena seadusest all-, mitte  ülevalpool, maksumaksja rahastatud ja avaliku kontrolli subjektid.
Nagu  näitab teiste riikide kogemus, on aeg-ajalt ühiskonna elulistes huvides  omada vahendeid varjudes liigselt sirutuvate eriteenistuste tiibade  kärpimiseks.
Edward Snowdeni kaasus on üks hiljutine näide, kuid  hoiatavaid meenutusi on ainuüksi USA-l igast sõjajärgsest kümnendist  (teistest rääkimata).
Reeglipäraks on, et selline tiibade kärpimine  kipub olema seda keerulisem, mida väiksem on ühiskond ja mida suuremad  on tema panused, vaenlased ja liitlased.

Panused toovad meid põhimõtete juurde.
Luureorganid tegelevad ühega  kahest vaba maailma alustalast.
Selleks on julgeolek, vabaduse kõrval.
Nende kahe tasakaalu saamine on keeruline ka arenenud ühiskondades.
Kogemus näitab, et vabadus kipub jääma vallaslapseks, kelle õiguste  taastamine nõuab aega ja vaeva (vt CIA piinamisraport).
Ükskõik kui vähe  see luurajatele meeldiks, peab avalikkusel olema värav nende maailma.
Vastasel juhul tõstetakse millalgi katus pealt.

Varjudega on see probleem, et hallid toonid kalduvad tungima sinna,  mis tegelikult peab olema mustvalge - ehk ühiskonna  väärtushinnangutesse.
Võtame CIA piinamisraporti.
Ükski Eesti  peavoolupoliitik ei öelnud ühtegi karmi sõna, ometi on piinamine  universaalsete inimõiguste räige rikkumine.
Oht, mis siit kummastub  Eesti-sarnase ühiskonna jaoks, on väärtuste painutamine liitlassuhte  järgi.
USA võib meile praegu isegi tänulik olla, aga kümne aasta pärast,  ütleme, kui meie ise peaksime - hoidku jumal - härjana Jupiterist  eeskuju võtma, võib juhtuda, et USA-l oleks probleeme meie kaitsmisega.
Ütles ju Obama Tallinnas: kaitstakse vabadust.

Kapo ja Puusepa kaasus jõuab samasse kohta vastupidisest suunast.
Venemaa ohu suurus ei tohi muutuda ettekäändeks meie luureasutustele ega  valitsusele, millega saab vabandada kõike.
Selle vastu on läänel  äraproovitud ravim.
Skandaal on eksimine, korduv skandaal viitab  ebakompetentsusele.
Keegi peab vastutama, ametnike või poliitikute  seast.
Vastutusel on profülaktiline väärtus, ükskõik kui kibe see rohi  kellelegi ka ei tunduks.
Muidu tuleb järgmine reetur, ja järgmise järel  järgmine ja see kõik oleks kui üks looduse loomulik ringkäik.
Ei ole.

Vastutus lubaks paremini proovida uutel juhtidel - kui nad muidugi  ise «mutid» pole, hoiatab külmagi sardelli peale puhuv alateadvus.
Aga  see on sireenlik hirm.
Küsimused on reaalsed: spioonide kõrval nõuab  vastutust Eston Kohvri operatsioon, mis ju selgelt äpardus suure  ühiskondliku hinnaga, mille sisse kuulub riigi seisukohast kriminaalne  ajastus (Obama oli just lahkunud, samal ajal toimus NATO tippkohtumine).

Värske veri laiendaks ehk ka julgeolekukontseptsiooni, milleks on suur  vajadus.
Viimasest viiest kapo aastaraamatust ei leia me ühtegi viidet  Venemaalt Eestisse suunduvale uimastilaviinile, mis on väärt kümneid,  kui mitte sadu miljoneid eurosid aastas ja kvalifitseerub  julgeolekuohuks mitte ainuüksi seetõttu, et selle suurimat haru,  fentanüüliäri seostatakse Vene eriteenistusega.

Ehk küsigem endalt: kaua aitab auguline kilp?


Naiste ja meeste positsioon Eesti ühiskonnas polegi ehk nii ebavõrdne,  kui räägib meile EL suurim sooline palgalõhe, mille kohaselt on mehe  tunnipalk naise omast Eestis keskmiselt 30 protsenti kõrgem.
Üllataval  kombel on tippametis naiste hulgas Eestis sooline palgalõhe Kesk-Euroopa  riikide hulgas kõige väiksem, kõigest 3,8  protsenti.
Nii selgub detsembri alguses konsultatsioonifirma Deloitte eestvõttel  koostatud Kesk-Euroopa riikide ärifookusega soolise võrdõiguslikkuse  uuringust Deloitte XO Survey 2014 «Women In Business in Central Europe: Faster, higher, stronger»,  mida esitleti Berliinis pidulikul kõrgetasemelisel koosviibimisel 9. detsembril.
Euroopa Liidu Kesk-ja Ida-Euroopasse laienemise 10. aastapäeva puhul läbi viidud uuring tugineb suures osas Eurostati ja  Maailmapanga andmetel.
Uuritavateks riikideks olid Küpros, Tshehhi,  Eesti, Saksamaa, Ungari, Läti, Leedu, Malta, Poola, Slovakkia,  Sloveenia.

Tippjuhtide palgalõhe näitaja (Managerial Gender Pay Gap) saamiseks võrreldi naiste ja meeste tunnipalku kõrgharidusega juhtivtöötajate hulgas üle 10 töötajaga ettevõtetetes.

Võrdluseks on näiteks Saksamaal tippjuhtide  seas sooline palgalõhe  üle 16 protsendi.
Samas on naisi tippjuhtide hulgas Eestis alla 10  protsenti, mis on silmapaistvalt madal näitaja (Lätis nt 31 protsenti,  Saksamaal 22 protsenti).

Võib järeldada, et naisi on Eestis juhtivatel positsioonidel vähe,  aga kui nad seal peaks olema, siis saavad nad meestega võrreldavat  palka.

Soolise võrdõiguslikkuse mõõtmiseks maade ärielus  koostati uuringu  jaoks nn «naiste indeks».
Selleks arvestati naiste osakaalu  populatsioonist, iibekordajat, tööpuudust naiste hulgas, naiste  vaesusriski, kõrgharidusega naiste osakaalu kõrgharidusega meestega  võrreldes, üldist soolist palgalõhet, soolist palgalõhet tippjuhtide  seas, kvootide kasutamist, naiste osakaalu parlamendis, naisministrite  arvu, naisi suurfirmade nõukogudes ja naisfirmajuhtide osakaalu.

«Naiste indeksi» kohaselt on Eesti Kesk-Euroopa maade hulgas üsna  heal positsioonil ehk kolmandal kohal.
Tõrvatilk meepotis on ehk vaid  teadmine, et esikohal on Läti.
Euroopa Liidus liikmeksoleku ajal on  Eesti indeksi kohaselt edenenud ühe koha võrra, neljandalt kohalt  kolmandale.
Naiste tööhõive Eestis on selle aja sees tõusnud 4  protsenti.

Naiste haridustase on meil endiselt kõrgem kui meestel - kui kümme  aastat tagasi oli 100 kõrgharidusega mehe kohta naisi kaks ja pool korda  rohkem ehk 252 naist, siis 2012 on meeste haridustase tõusnud ja 100  kõrgharidusega mehe kohta on naisi vaid ca kaks korda rohkem ehk 204.

Kõrgele tööhõivele (2012 65 protsenti naistest ja 70 protsenti  meestest töötas) vaatamata on meie iibekordaja 1,56 last naise kohta,  mis on Kesk-Euroopa kontekstis suhteliselt kõrge ja jääb uuritud maade  hulgas alla vaid Sloveeniale (1,58 protsenti).
Muide, uuring näitas, et  kõrge tööhõive ja iive pole teineteisega vastuolus, nagu argitõde sageli  kõlab.

Uuring sedastab ka meile teadaoleva asjaolu, et erinevalt mõnest  teisest maast pole Eestis kasutusel sookvoote üheski valdkonnas.
Hiljuti  võttis näiteks Saksamaa Angela Merkeli isiklikul juhtimisel kasutusele  sookvoodid suurfirmade nõukogudes.
Miinuseks loeb uuring asjaolu, et  meil ei ole olnud naispeaministrit ega naispresidenti, erinevalt näiteks  Lätist ja Leedust.

Naiste osakaal Eesti parlamendis oli uuringu ajal 19 protsenti, mis   on  osalenud maade keskmisega võrreldav (praeguseks on riigikogus naisi  üle 20 protsendi).Naisi on meil suurfirmade nõukogudes vaid 7  protsenti ja suurettevõtete (public interest companies) juhtide hulgas andis mõõtmine Eesti tulemuseks 0 protsenti.

Mida nendest numbritest järeldada?
Eesti naiste positsioon pole  Kesk-Euroopa kontekstis üldsegi paha, pigem toodi uuringu esitlejate  poolt esile meie häid näitajaid nagu hea haridus ja kõrge tööhõive.
Mõnigi maa näeb naiste tööellu siirdumist veel suure väljakutsena,  millega loodetakse juurde luua ühiskondlikku rikkust.
Meie üldist suurt  soolist palgalõhet saab seletada struktuurse ebavõrdsusega ehk naiste  kõrge tööhõivega madalapalgalistel tööaladel nagu haridus ja  sotsiaalvaldkond.
Võib spekuleerida, et Eestis on ka palju töötavaid  naispensionäre, samas kui mehed on pensionieaks sageli meie hulgast  kahjuks lahkunud.
On arvatud, et väikese soolise palgalõhega maades on  naiste tööhõive madal ja juhul kui naine töötab , on ta karjäärile  orienteeritud ja hästi makstud.

Kindlasti on palgalõhe ja palgavaesus Eestis probleem ja tõusma  peavad haridus ning sotsiaalvaldkonna palgad, kuid samas annab  tippjuhtide palgatasemete võrdlus kindlust, et väga kõrge  kvalifikatsiooniga töö eest makstakse hästi vaatamata töötaja soolisele  kuuluvusele.
Seega naistel tasub Eestis karjääri teha.


Ida-Ukraina vinduv relvakonflikt ja hirm suure sõja ees ning muidugi Maidanil hukkunute taevane sada ei lase meil tähistada Ukraina rahva suurt võitu  - Viktor Janukovitši autoritaarse režiimi kukutamise peatükki veel  kirjutamata Ukraina ajalooraamatutes.

«Kõiges on süüdi Maidan,» on trump­äss paljude  Ida-Ukraina elanike käes.
See lajatatakse lauale, kui vastused  küsimusele «kelle relvad ja võitlejad sõjakollet kütavad?
» otsa saavad.
Maidan tõi kaasa vennatapusõja, hävitas majanduse ning lõhestas riigi.
Samal ajal kui läänes (Kiievis jt Kesk- ja Lääne-Ukraina linnades) märatsesid radikaalid, tegime meie tööd ja hoidsime majandust üleval.
Riigipöörde järel tulid võimule fašistid, kes tahavad Donbassi elanikud hävitada.
Janukovitš võis varastada, aga vähemalt ei toonud ta sõda.
Oleme Venemaaga üks riik, üks rahvas ja meil on üks Putin.
Kümned ja kümned sellised vestlused Donetski ja Luhanski oblastis, sealne kollektiivne tõde, millest teadasaamiseks  pole tegelikult vaja piirkonda sõitagi.
Tasub vaid telekas sisse  lülitada ja Kremli kanalites tunnike uudiseid ning jutusaateid vaadata.
Piinlik suur vale võib meid muigama ajada, aga seal võtavad paljud seda  puhta kullana, juba aasta(kümne)id.

Sisuliselt kukkus Ukrainale 1991. aastal iseseisvus  sülle.
Neil puudus suuresti idee, mida sellega peale hakata, kuhu riigi  ja rahvana jõuda.
Loodeti, et Nõukogude Liit jätkub, kuigi uute  sümbolite ja väikse uuenduskuuri läbinud majanduspoliitikaga.
Nii elab  sovetivaim Ukrainas jõudsalt edasi eriti idaoblastite  tööstuspiirkondades.
Ida-oblasteid hoidis viimastel aastatel Kiievi  küljes Janukovitš ja tema oligarhide bande.
Kui Euromaidan oli nad minema löönud, ei suutnud uus võim pakkuda ühendavat riigiideed, olla läänt ja ida ühendavaks jõuks.
Seda  kasutas osavalt ära Kreml, pakkudes viimasele helge tuleviku  narratiivi.
«Vaid Venemaa suudab pakkuda meile heaolu kasvu ja kaitset  fašistide eest,» põhjendas mulle aprillis Luhanski separatistide laagris  valge-punase-sinise lipu all seisnud töötu kaevur.
Sõnastus vahetus,  mõte kordus.
Unistus Krimmi stsenaariumi järele puhkes kevadel õide ja  veretu kiire ühinemise lootus soojendas paljude südant.

Sügiseks olid sellest unistusest järel vaid rootsud.
Veel kogunetakse loosungite ja lippude  alla, kuid tunneli lõpus enam valgust ei paista.
Sõda ja vaesus, uksele  koputav külm ja nälg on separatistide alal elavate inimeste argipäev.
Kreml neid ei taha ja Kiievit ei taheta, oma riigi ülesehitamiseks jääb  puudu oskustest, tahtest ja rahast.
Janukovitši aega meenutatakse  härdusega.
Jah, palk oli väike ja korruptsioon suur, aga vähemalt tuba  soe ja kord majas.
Kes kogu selles jamas süüdi on?
Maidan ja kõik need,  kes Ukraina ja Euroopa lippude all Kiievis revolutsiooni korraldasid!

Maidani süüdistamine on levinud ka läände, sh  Eestisse.
Oli neil «kaikameestel» vaja Kiievis barrikaade ehitada ja  kumme põletada, vaadake, mis nad selle eest said.
Oleks nad rahulikult  oodanud aastakese kuni valimisteni, poleks sõda ning võimuvahetus oleks  saanud toimuda demokraatlikul teel.
Tegelikult oli Janukovitši otsus  loobuda viimasel hetkel assotsiatsioonileppele Euroopa Liiduga  allakirjutamisest vaid viimane piisk lootusetuse karikas.
Just lootuse  kadumine on see, millega minu ukrainlastest sõbrad on põhjendanud, miks  nad kuid Maidanil eluga riskides karmis pakases õlgõla kõrval seisid (ja  hukkusid).

Revolutsioonilistest sündmustest esitatakse  välismaailmale lihtsustatud pilt, see on kahjuks paratamatu.
Õhtustes  uudistes on ruumi paar minutit, visuaalne pilt peab olema võimas,  seisukoht selge.
Mõistmiseks tuleb kohale sõita või siis lugeda neid,  kes sündmuste keskel elavad.
Eesti keelde tõlgitud Andrei Kurkovi  «Ukraina päevik: ülestähendused kriisikoldest» ei anna lihtsat vastust  küsimusele, miks ukrainlased enam oodata ei jaksanud.
Vastus on kirjas  ridade vahel, peidetud argipäeva ja ühiskonnakorraldust põgusalt  kirjeldavatesse lõikudesse.

Kurkov on staar-kirjanik, tema teoseid on tõlgitud  kümnetesse keeltesse.
Ta on ainuke Ukraina kirjanik, kelle raamat on  olnud Euroopa müügiedetabelite esikümnes, tema esseed leiavad laialdast  lugemist kodumaal ning on mõjukad.
Kurkov on venelane, sündinud  Leningradis, ja kirjutab vene keeles.
Pesuehtne sisserändaja poeg ja  veel selline, kes ei teagi olla üliettevaatlik.
Ta ei pelga kritiseerida  võimu ei Kiievis ega Moskvas.
«Olen vene rahvusest Ukraina kodanik,»  kirjutab Kurkov (lk 60) ja lisab: «Aga ma ei ole venemaalane, sest mul  ei ole Venemaa ega selle poliitikaga midagi pistmist, mul ei ole Vene  kodakondsust ja ma ei tahagi seda.
» Teda üllatab, miks paljudel on raske  aru saada, et sõnadel «vene» ja «Venemaa» on suur vahe.

Just temasugused ja need, kes teda mõistavad, on minu arvates Ukraina (ja muuseas ka Eesti) tuleviku, ühtsuse ja rahu võti.Statistika järgi on  umbes 20 protsenti Ukraina elanikest vene rahvusest (ehk vähem kui  Eestis), pärast Krimmi annekteerimist ja kahelt idaoblastilt kolmandiku  okupeerimist on neid de facto veelgi vähem.
Tööl-kirikus-köögis  räägib vene keelt aga ligi pool elanikkonnast ja Putin pidas neid kõiki  enda omaks.
Luhanski ja Donetski kaevuritele võib Moskva olla  lähemal, kuid täiesti venekeelne (ja Nõukogude Liidu ajal suletud  sõjatööstus) linn Dnipropetrovsk värvus sõja eelõhtul sini-kollaseks.
Põhjuseid on mitu, seletas mulle novembris Tallinna külastanud Ukrainast  pärit Berliini Humboldti ülikooli ajalooprofessor Andrei Portnov, kuid selgelt on tugevnenud vene keelt rääkivate elanike Ukraina identiteet.

Mul on tunne, et see on Putinile valusaim löök.
Olla venelane, venekeelne ja/või õigeusklik ei tähenda olla venemaalane,  Kremli-meelne ja ammugi mitte Putinile lojaalne.
Õige venelane on  anti-Putin ja pro-Euroopa, see, kes hoiab kinni oma kultuurist ja  keelest, kuid austab liberaaldemokraatlikke väärtusi ja vabadusi ning  armastab riiki, kus ta elab.
Riik ja ühiskond peab sellise identiteedi  tugevnemiseks võimaluse ja aega andma.
Selle asemel et peale suruda  riiklikku tõde, tuleb mõista ja toetada seda, et pole ühte ajalugu ega  kultuuri.
Sellises vabaduses kaotab Kremli propaganda oma jõu, selle  laetud sõnumid lendavad bumerangina tagasi.

Andrei Portnovi vanaisa hukkus 1943. aastal võitluses  fašistide vastu, «kuid nüüd kasutatakse sõna «fašist» nii suuliselt kui  kirjalikult minu enda aadressil, kuna ma võtan sõna selle vastu, et  Putini armee on Ukraina okupeerinud, kuna ma võtan sõna totaalse  korruptsiooni vastu, mille pagenud president Janukovitš koos oma  klanniga kõikjal sisse seadis, ning teen seda ka edaspidi ja kuna ma  tahan, et maa, kus ma elan, oleks õigusriik.
Ei, ma ei ole  poliittegelane /. ..
/. Ma olen lihtsalt oma riigi kodanik.
» Ei, «Ukraina  päevik» ei keskendu uuele identeedile.
Kuid seda raamatut lugedes  hakkavad kõnelema ikka need kohad, mis praeguse  Eestiga dialoogi astuvad.
Küsimus on, kuidas ja kui palju kõnetavad  2013. aasta 21. novembri ja 2014. aasta 24. aprilli vahele jäänud päevad  eesti lugejaid.

Kurkovi raamatu põhjal on võimalik Euromaidani kulgu  mõista neil Eesti lugejatel, kes on iga päev Ukraina sündmusi jälginud  või on seal viimase aasta jooksul kuid viibinud.
Sündmused,  sündmuspaigad ja osalised ilmuvad päevikusse ilma sissejuhatuseta.
Selgituste osa ja mõned joonealused märkused on ehk abiks, kuid Kiievi  tänavanimed ja Ukraina linnad ning revolutsiooni võtmesündmuste ja  -isikute taust tuleb kuskilt mujalt lisaks lugeda.
Nii on revolutsiooni  ohvriterohkemale päevale, 20. veebruarile pühendatud vaid kolm lõigukest.
See on mõistetav, sest  autor oli just siis lähetusel Saksamaal ning päevikusse sai vahetute  emotsioonide asemel kirja panna vaid need, mis tekkisid uudiste ajel  kaugelt rahutust kodulinnast.

Päevauudised on läbivalt päeviku oluline osa.
Need  esitatakse tuimalt, vahel võõrkehana pressituna perekondliku väljasõidu  kirjeldavasse lõiku või mõne pikema mõtiskluse sees.
Uudised on paratamatult vägivallast, piinamisest ja surmast ning need tungivad  normaalse elu (=elu, mida meie siin Eestis elame) sisse.
Mida kaugemale  esimesest protestipäevast, seda enam tekib tunne, et vägivald,  piinamine ja surm on uus normaalsus ning perekondlikud kevadtööd  suvilas, laste sünnipäevad ning kirjandusõhtu raamatupoes midagi  veidrat, justkui teiselt planeedilt.

Nalja saab ka, peamiselt on see muidugi must huumor.
Kuid selle kõrval tõstab pead üha süvenev äng ja sõjahirm ning  püüd jääda normaalseks.

«Kõik on väsinud sõja ootamisest, Venemaa ähvardustest, tuleviku pärast  värisemisest.
Nii väga tahaks selle lehekülje Ukraina ajaloost  võimalikult kiiresti edasi keerata ja õnneliku lõpuni jõuda,» kirjutab  Kurkov viimases, 24. aprilli sissekandes (lk 206).
Järgmised leheküljed  on veelgi verisemad.
Järgmistel kuudel hukkub kümneid kordi rohkem  inimesi kui Euromaidani revolutsiooni käigus.
Nii mitmedki jäätunud  Gruševskõi tänaval vastastikku kive ja  kummikuule lennutanud seisid (ja hukkusid) juba varasuvel üksteise  kõrval välisvaenlase vastu võideldes - kes liitudes vabatahtliku  pataljoniga, kes jäädes truuks vandele teenida sisevägedes riiki.

Sõda käib edasi, kuid Ukrainal on vähemalt lootus.
Lootuse tagas Euromaidani revolutsiooni võit, sõja organiseerisid  kukutatud Janukovitši režiimi riismed ja Kremli relvad.
On võimalik, et  ühel päeval mõistavad seda ka need Ida-Ukraina elanikud, kes ikka veel  Moskva poole kiikavad, kuid see sõltub eelkõige Kiievi suutlikkusest  ehitada lõpuks üles normaalne õigusriik.
Tosin päeva enne Krimmi  annekteerimist märtsis kirjutas Kurkov päevikusse:  «Maailm on kogunenud Ukraina nagu haige lapse ümber, üritab teda päästa  ja talle uut eluvaimu sisse puhuda.
Vähirakkude arv on kriitiline - aga  tänu jumalale veel mitte surmav.
»  Tänu jumalale kehtib see diagnoos ka 2014. aasta detsembris.



On huvitav kõrvalseisjal vaadata, kuidas hakkab toimuma «Kolgata  tee»  riigikokku.
Ajakirjanikud, lauljad ja muud organiseerijad on  avalöögi  juba teinud.
On selge, et nad kõik trügivad lootuses sisse  saada, kuna arvavad, et rahvas usub nende siiraid kavatsusi muuta rahva  elu paremaks: livideerida palgavaesus, tõsta sündivust, peatada  väljaränne ja taastada demokraatia.
Täpselt niimoodi vastas üks  kandideerija-ajakirjanik, kui talt küsiti, mida tegama ta sinna läheb?
Ilus vastus.
Aga kuidas seda teha, jättis küsija küsimata ja vaevalt, et  vastajal vettpidav vastus olemaski oleks olnud aga trügitakse ikka,  arvates, et küll me seal midagi ära teeme, peaasi, et rahvas meid  usuks  ja valiks.
Pärast on meie elu tipp-topp: kõrge palk, suured  kuluhüvitised, pikad puhkusd, tasuta välisreisid, tagasi kutsumist pole  karta, omal ajal hakkab jooksma kõrge personaalpension ja veel palju  muudki.

Meenub hiljutine Aarne Rannamäe telesaade «Vabariigi kodanikud».
Sinna olid kutsutud kandideerivad ajakirjanikud.
Üks nendest  arvas, et  rahvas peaks mind valima, sest ma olen terve suvi tegelenud  riigireformi- ja külakogukonna teeside välja töötamisega.
Aga uurinud  seda riigireformi, siis on see huvitavalt, küsimustele üles ehitatud ja  äärmiselt üldsõnaline.
Näiteks: «regionaalarengu korraldamine viisil,  mis tagab piirkondade arenguvõimekuse ja konkurentsivõime kasvu».
Tekib  kohe küsimus, millisel viisil?
Loodetakse ikka, et olen tuntud, sõnaosav  ja peaasi, et esinemiskindel, küll rahvas siis usub mind.
Ja usubki.

Teine ajakirjanik samas saates rõhutas korduvalt, et nende võim tuleb  seal üleval murda ja tagatoad likvideerida.
Sellel mehel on lihtsam, et  petjaks mitte jääda.
Selles saates naisajakirjaniku - sotsiaalsfääri  asjatundja väited ja riigikokku kandideerimise põhjus olid  kõige  usutavamad.

Kangesti oleks tahtnud kuulda saatejuhilt kandideerijatele küsimust,   kas oleksite ka siis kandideerinud kui palk riigikogus oleks olnud  ainult poolteisttuhat  ja kuluhüvitised peaaegu olematud.
Pole kahtlust,  et kõik oleksid vastanud «jaa», sest teadagi, seal ei ole nii... ja  rahvas peab nägema, et me palga pärast sinna ei trügi.

Midagi teisiti pole ka nendega, kes juba sees, aga tahavad seda  ihaldusväärset elu edasi elada, seega ka uuesti kandideerida.
Ei ole  kuulnud, et keegi nendest esitaks ideid, kuidas konkreetselt suurendada  riigi sissetulekuid, tulusid (maksude tõstmise või kättesaamise jätame  kõrvale) tööstuse, s. h. tehnoloogiate ja innovtsiooni kaudu, või kuidas  vähendada riigi püsikulusid, näiteks: likvideerida presidendi  institutsioon, kus selle esindusfunktsioon võiks minna üle riigikogu  esimesele esimehele ja juriidiline funktsioon õiguskantsleri juristide  büroole, või kuidas konkreetselt luua olukord, et siit ära ei mindaks  või juba siit lahkunud tagasi tuleksid.
Mitte midagi sellist!
Neli  aastat on riigikogus nämmutatud, aga asjad paremaks pole läinud, küll  aetakse süü väliskeskkonna mõjude ja kes teab veel mille kaela.
Aga, oh  imet, meil lõpetanud spetsialist leiab kohe tööd välisriigis.
Käib  ainult üks jahumine, kuidas jagada ümber riigi tulusid: kellel tõsta  makse, kellel neid alandada jne, aga kuidas luua ja kuidas käivitada  süsteemid, et riigi tulud tõuseksid, sellest konkreetselt ei räägi  koalitsioon ega opositsioon.
See näitab selgelt riigikogu kvaliteeti.
Toetusi oskab igaüks jagada, kuid nii rumalalt, et toetada 300 euroga  kolmanda lapse kasvatamist, nii rikkas kui vaeses peres, ühe vitsaga,  siis see on küll juba ülim:  lennukilt raha külvamine.
Selle raha eest  oleks parem võinud toetada vaesemaid tehniliste erialade tudengeid,  andes nendele kõrgemad stipendiumid või pooltasuta ühiselamukohad.
Ka  õpetajate või päästetöötajate palgad ootavad tõstmist jne.

Aga mida siis teha, et sorteerida terad sõkeldest?
Arvan, et tuleb  luua pikaajaline teledebatt, näiteks ETV2-s.
Koguformaat tuleks välja  töötada spetsialistidel, aga arvan, et võiks kasutada ühe osana ka  sellist formaati, kus kaks konkureerivat erakonda on vastamisi ja  esitavad teineteisele küsimusi.
On loomulik, et tahetakse tabada  konkurendi nõrku kohti, kuid seejuures peab ka ise valmis olema neile  teravatele küsimustele vastama.
Ja siis rahvas teeb järeldused.
Selline  debatt võiks kesta erakondade vahel paar nädalat, a 3 tundi õhtusel  ajal.
ERR ei pea selle eest midagi rohkem maksma, peale tehniliste  kulude ja saatejuhtide palkade, nende eest peab ta niikuinii maksma,   kandideerijad teevad oma töö tasuta.

Kordan veel.
Oleks juba aeg hakata trügijatelt konkreetseid ideid,  tõestusi- põhjendusi ja lubadusi küsima.
Aga tegelikult ka sellest on  vähe.
Saanud riigikokku, ei hoolita enam populistlike lubatuste  täitmisest, muututakse sõltumatuks ja valijal pole enam midagi teha:  oodata tuleb neli aastat, aga selleks ajaks on rahva mälu kustunud.
Trügijale-sissesaajale aga on garanteeritud kõik hüved ja tulevik.

Kas me sellist riigikogu tahame, kes ei oska meie elu paremaks muuta, olgugi, et sinna on valitud kõik ilusad ja jutukad saadikud?


Kas Tove Jansson on soome või rootsi kirjanik, arvestades, et Soomes elanud autor pani muumilood kirja rootsi keeles?
Kui aasta tagasi Saksamaal tema romaani esietendusel Ivanovilt  küsisin, kas ta on eesti autor või ei, jäi ta vastuse võlgu, sest tema  lihtsalt kirjutab ega mõtle sellele.
«Kirjutan vene keeles, elan  Eestis,» nentis Ivanov.
«Kui minult küsida, kas olen eestlane või mitte,  vastaksin, et olen venelane.
» Andrei Ivanov sündis 1971. aasta jõululaupäeval Tallinnas ja tema  romaanidki on sama rammusad kui jõulude ajal müüdavad pähklitest,  rosinatest ja kõigest muust heast koosnevad maiused.
Ainult et Ivanovi  kirjutised pole magusad, tema raamatute maailm on sünge, lootusetu,  kujundirohke ning mõjuv.

Mina pean Ivanovi suureks kirjanikuks, keda kirjandusajaloolased  tulevikus soovivad nimetada eesti kirjanikuks.
Ka venelane võib olla  eestlane.


Mis on meid toonud siia, ei vii meid  edasi - sellest mõttest aitab reisijale, juht peab tagama ka sõiduki ja  liikumise.
Kui tahta juhtida riiki, peab teadma, et kogu aeg nõutakse -  alates kiiremast sõidust kuni pööramise, tagurdamise, rooli ja sõiduki  tükkideni välja.
Selles demokraatlikus reaalsuses tuleb jätta kõrvale  vastukäivad huvid, valida parim tee ning vahendid, mis aitavad tegelike  probleemide, mitte pelgalt kellegi kehva meeleolu vastu.

Eesti riigi juhtimisel ei saa olla  suuremat visiooni kui eesti rahva, kultuuri ja keele säilimine ning  kodanike heaolu, ent nikerdamisi ja sammumisi asutuste, maksude ja  kasvõi põlevkivi kallal räägitakse ikka jälle sellest suuremaks.
Kui  siis enda pisike lugu enam ühise suure sisse ära ei mahu, on kerge  kostma protest paigalseisust või hüüd hädapiduri järele.

Eesti on täiusest kaugel, ent  inimarengu aruanne ütleb, et veel kaugemal täiusest on meie hinnang  Eestile.
Koostajad ise võtsid aruande kokku nii, et meil on läinud  paremini kui õieti kellelgi, kellega sarnane saatus laseb end võrrelda,  aga me ei usu seda.
Saatus on siin oluline märksõna - tülgastavalt  tarbetu on poos, et parimatest mahajäämusi ei sobi õigustada ajalooga  - keegi ei õigusta, aga see poos õigustab küll - mineviku eitamist ja  valesid otsuseid sellelt pinnalt.
Eesti arendamisel ei ole vaja  õigustust, vaid vahel oma inimestele meenutamist, et sotsialismile ja  nõukogude võimule kaotatud aja ületamiseks ei ole vaja ületada ruumi ega  sõita minema.
Vaja on tööd ja kannatlikkust, tubli pool ajavahet on  ületatud.

Koostöö OECD, IMFi ja Euroopa Komisjoni  ekspertidega on mind veennud, et inimarengu aruanne võeti kokku  täpselt.
Võrreldes teiste riikide ja parimate praktikatega oleme suutnud  vältida suuri vigu ning olla otsustavad.
Elukvaliteedi edenemist kümne  aastaga mõõdab oodatava eluea kasv viie aasta võrra, elukestvas õppes  osalejate arvu kahekordistumine, kuritegevuse langus kolmandiku võrra  ja hukkunute arv kaks korda, jäätmete taaskasutuse kahekordistumine, 20  000 inimese tööle saamine.

Majandus on samal ajalõigul  reaalväärtuses poolteisekordistunud.
Kui ka parajasti pole parimad ajad,  ei tohi majanduse vallas esimesena heita pilku riigile, vaid põhjuste  analüüsidele ja pikematele arengutele.
Eesti ettevõtluskeskkonda,  asjaajamist, maksundust ja eelarvedistsipliini hinnatakse majanduse  toena.

Kasvu aeglustumise peale pole mõtet  rääkida ka sissetuleku lõksust või klaaslaest - vangi enesetunne ja  valed reaktsioonid ei toida kedagi.
Sissetulekute kasv polegi too  momendi valupunkt, on hoopis pikem küsimus selle jätkusuutlikkusest,  see, kas majandus jõuab palgakasvuga kohaneda.
Viimane on seadnud meid  kehvemasse seisu näiteks paarkümmend protsenti odavama tööjõuga Lätist  ja Leedust, majanduse struktuuri uuendused nõuavad aga aega ja äriideid.

Kõigepealt tuleb eristada asjad, mida  me riiklikult muuta ei saa: väikese majanduse sõltuvus välisturgudest,  langus Soomes ja Venemaal, seisak Euroopa eksporditurgudel, ebakindlus  Vene agressiivsuse pärast.
Muud kasvuprobleemid nõuavad aga pühendumist.

Majandusstruktuuri tuleb kallutada  suurema lisandväärtuse suunas ning inimressurss kaasata kasvu paremini.
Ainuüksi tarbijaskonna vananemine pidurdab majandust, aga alanud on ka  tööealiste arvu vähenemine.
Hädavajalik on seepeale täpsem sotsiaal-,  haridus- ja tööturupoliitika, mis aitab tööturule nii kehvema  kvalifikatsiooniga, nii vanemaid kui puudega inimesi, pakub pere- ja  tööelu toetavaid teenuseid (lastehoid, haridus, huviring, tervishoid,  omastehooldus) ning suunab rahalised toetused õrnemasse eluperioodi ning  vaesematele ja suurematele peredele.
Kokku lisab see tarbimisnõudlust  ning tööjõu pakkumist.

Inimressursile lisandub veel kolm i-d,  mille taga on enamik meie heaolu reservist - positsioonist  rahvusvahelises tööjaotuses ja väärtusahelas: innovatsioon, mis on  ettevõtetes Euroopa võrdlustes madal, investeeringud tehnoloogiasse ning  inseneride ettevalmistus.
Lootusi, et majanduse struktuuriparandus  õnnestub riiklike toetustega, kustutavad küll kriitikasahmakad  riigikontrollilt, aga miljoneid kindlasti saab täpsemalt suunata.
Asja  algus on praegu insenerides, kelleta ei tule vajalikku tehnoloogiat ega  uuendusi.

Ka maksumuudatused peavad silmas pidama  Eesti konkurentsivõimet.
OECD maksuliikide kasvuvaenulikkuse järjestus  algab ettevõtte tulumaksust, mille järel tulevad tööjõumaksud.
Töö ja  tulu kõrgem maksustamine vähendab investeeringuid ja töökohti, mistõttu  ei saa kõne alla tulla parteide propageeritavad ettevõtte ning astmeline  tulumaks.
Autoriteetse Tax Foundationi arvates on meie maksusüsteem  juba lausa OECD kõige konkurentsivõimelisem, ent konkurents ei peatu ja  praegu tuleb keskenduda tööjõumaksude alandamisele.

Revolutsioonid nagu rahareform,  erastamine, pensioni- ja tervishoiureform, turumajanduse reeglistik,  suured liitumised või maksureform, mida paljud demokraatiad tehtud ei  saa, on Eestil juba pagasis, mis tähendab paraku, et neid pole varus.
See pole aga peatumist tähendanud.

Oleme omandatud buumi õppetunnid,  lahendanud kriisi, vahetanud rahaühiku ning reforminud igavamaid asju:  tööturgu, avalikku teenistust, töövõimet, tugiteenuseid, riigi  finantsjuhtimist, eurorahastust, koolivõrku, kiirabi, haiglavõrku jm.

Meie väikeseks narratiiviks sobib  endiselt laineid lööv e-valitsemine: britid valisid meid ainsana  Euroopast partneriks viie riigi koostööinitsiatiivis ja peaministri USA  visiidil suutsime pälvida väga suurt huvi.
Käivitunud e-residentsuse  projekti siseviimistlus on alles pooleli, aga näiteks Ernst&Young  pidas vajalikuks nimetada seda lausa majandusprognoosi kokkuvõttes.

Riigijuhid üksi ei pea kodanikesse  suuri visioone sisendama, aga seda ei pea tegema ka sel aastatuhandel  Eesti mütoloogias ülemäärase rolli haaranud Hädapidur, koondkuju,  kellele värskelt nime ja dramaatikat on andnud Kalle Muuli.
Esimesest  aastast peale, kui Eesti oli saanud jalad tugevamini alla ning pea ja  pilgu selgeks, on Hädapidur loonud manifeste eetilisest, poliitilisest  ja sotsiaalsest kriisist, kahe kolmandiku laste vaesusest, elementaarse  turvalisuse puudumisest, Kesk-Aafrikast, demokraatia kaaperdamisest ja  rahva valest eelistusest valimistel.

Hädapiduri häda on, et suur osa hädast  on ainult tema peas, ja ta arvab kogu viletsuse lähtuvat riigist, ta on  julmalt ebaõiglane sõnades ning täiesti kasutu tegudes.
  Asendusteemad ja libaskandaalid ei  kõlba visiooniks, vaid ainult varjutavad tegelikke ohte ja muresid, nii  nagu kirjeldas üks prominentne nädalakommentaator, kui väsinud ta on  igal hommikul ärgates sellest, et poliitik näitas end reklaamis Ämari  lennuväljal, teine osutanud kellegi päritolule, kolmas vahetas erakonda.

Tähelepanu selline hajutamine laseb  hullutada lihtsameelseid riiklikest eluasemetest ja keskmise palga  muutmisest kohustuslikuks miinimumpalgaks, rünnata kaitsekulusid ja NATO  liitlaste kohalolu, toimetada poliitikas idarahal, seada kahtluse alla  eesti keele eelisseisundi, kodakondsuspoliitika ja ajaloo, olla korraga  kohtus süüdi mõistetud ja parlamendis, mängida palakatitel maksumaksja  raha eest Supermani.

Eriti praegu peaksid küsijad ja  kommenteerijad keskenduma tegelikele probleemidele ja küsimustele, mis  jäävad kõigil valimistel ikka jälle küsimata, mis jõuavad seepärast  kokkulepetesse, mille eest peame hakkama jälle maksma, mis aga Eestit  kuidagi edasi ei vii.


Tänavu sada aastat tagasi algas Esimene maailmasõda.
Prantsuse  sõjamuuseum Pariisis Invaliidide palees oli tolleks hetkeks tegutsenud  vaid üheksa aastat.
Selle juht - kindral Noix - ei kahelnud juba 1914. aastal, et lahti rulluvad sündmused, mida tuleb asuda ka muuseumi  tarbeks jäädvustama.
Kuigi nii fotograafia kui filmikunst olid tolleks  hetkeks juba päris kaua eksisteerinud, polnud 74-aastasel kindralil  siiski erilist usaldust «uute tehnoloogiate» vastu.
Sestap otsustas ta  rindele ajaloolisi hetki kujutama läkitada maalikunstnikud.
Prantsusmaal muuseumi juhtima pandud kindrali arvamistest hoolimata  pärineb suurem osa tänaseni tuntud Esimese maailmasõja mälestuspiltidest  siiski filmirullidelt.
See oli moodne sõda, kus isegi lihtsad  rindemehed - mitte ainult kutsutud fotograafid - oma elutingimustest ja  võitluskaaslastest pilti tegid.
Ja moodne mitte ainult sõja kujutamise,  vaid ka võitluses kasutatud vahendite poolest.
Teraskiivrid, tankid, kamuflaažimustrid, traadita side, allveelaevad,  õhusõidukid, õhutõrjerelvad - kõik need asjad läksid laialdaselt  kasutusse Esimeses maailmasõjas.
Mürkgaasid arenesid iga selle konflikti  aastaga - juba 1914. aastal lennanud pisargaasist kuni tõsiste tapjate  ja põletajate ning lõpuks gaasimaskideni ja pärast sõda 1925. aasta  Genfi protokollini, mis õnneks selle relva pruukimisele suuremalt jaolt  piiri pani.

«Prantsuse ohvitserid oma «õhtuvormis»,» pilab 1915. aasta 4. novembri kuupäeva kandva Der Welt Spiegeli esikaas fotoallkirjas  pildile, kus seisab kaks porises vihmamantlis meest, silma- ja  suuaukudega «kollimask» peas.
Ka siiani aeg-ajalt tavamoodi tulevad  vihmamantlid on esimese ilmasõja leiutis.
Nagu sõjas osalenute rõhuva  enamiku sugu arvesse võttes esmapilgul tiba veidral kombel ka ühekordsed  hügieenisidemed - neid hakkasid massiliselt pruukima meditsiiniõed, kes  pidid raskelt vigastatud meeste sidemete vahetamise kõrvalt oma  «naisteasjadega» võimalikult väikse tülinaga toime tulema.
Tsiviilotstarbelisest kraamist võime seda rohkem kui neli aastat kestnud  verepulma «tänada» ka näiteks verepankade eest.

Pariisi sõjamuuseum tegutseb ka sada aastat hiljem.
Ja kindral Noix  oleks otsusega saata maalikunstnikud ilmselt siiani rahul.
Esimese  maailmasõja 100. aastapäevale pühendatud näitusel «Vaade rindelt: suure  sõja kujutamine» pakuvad maalid ja graafika filmidele ja fotodele  väärilist konkurentsi.
Mõne teose autorist sai hiljem väga tuntud  kunstnik, teiste loomingulise tee viimasteks punktideks aga jäidki  rusutud kirjad ja kritselduselt kaevikuist ning me ei saa iial teada,  millega võinuks nad inimeste ilumeelt erutada, kui sõda poleks  kustutanud eluküünalt juba varastes 20ndates.

Eric Kenningtoni «Haavatud ja gaasitatud» (1918), Jean Galtier-Boissière’i «Võidupidustused: vigastatute paraad» (1919)  või Félix Vallottoni «Verdun» (1917) on vägagi oma ajastu viimaste  moodide vaimus maalitud.
Aga samas jääb neid vaadates paratamatult  kummitama mõte, et kuivõrd suudab arenev ja muutuv tehnoloogia muuta  midagi sõja sisulises olemuses?

Käesolev Riigikaitse.
ee number on pühendatud moodsale sõjale.
Sellises vormis, nagu me näeme seda aastal 2014.
Praegusel ajahetkel  tähendab moodne sõda näiteks mehitamata luure- ja ründelennukeid.
Ja  kübervahendeid, millega võib teoorias rivist välja lüüa hulga  elutähtsaid teenuseid.
Aga ka «vanu häid» propagandarünnakuid, kus nüüd  lihtsalt tehnilised võimalused on määratult kasvanud nii hea kui kurja  sõna levitamiseks.


24. veebruari veetsin sellel aastal Donetskis.
Lendasime sinna  fotograaf Raigo Pajulaga Kiievist kohale, kuna Iseseisvuse väljakul  polnud sel ajal küüniliselt öeldes ajakirjanikuna enam suurt midagi teha  - nädal varem oli toimunud suur tulistamine ning kuigi rehvihunnikud  ikka veel tossasid, oli sõjakas meeleolu asendunud leinaga.

Donetskis aga tundus, et midagi võib toimuda.
Mugavas pisikeses  lennujaamas kargasid, nagu ikka, juurde taksojuhid.
«Ei, siin on väga  rahulik, siin küll midagi ei toimu.
» Sõitsime siis kesklinna, taksojuht  näitas käega: siin asub Janukovõtši poja Oleksandri maja.
Pilvelõhkuja  oli üüratu suur - ja uus.
Pole ka ime, alles 2011. aastal oli sealsamas  asunud Družba hotell, mis lihtsalt maatasa tõmmati, et oleks, kuhu  Oleksandri ehitusfirma MAKO tellingud püsti lüüa saaks.
Kui aga  kõrvalmajade elanikud nurisema tulid, et ehitis neelab ka laste  mänguväljaku, saabusid platsile dressides mehed, kes tegid kohalikele  kähmlusega selgeks, et probleemi pole.

Nagu selgitas taksojuht, on sellised lahendused tavapärased.
Meie aga  olime sõiduga jõudnud kesklinna Lenini kuju juurde, kus tõesti toimuski  midagi, nimelt sama kuju kaitse.
Kogunenud oli ehk paarkümmend  kommunisti-aktivisti, kuid sõgeda tigeduse kontsentratsioon oli  märkimisväärselt kõrge.
Üks härra küsis meilt nõudlikult, miks Eestis  venelasi hallide passidega kiusatakse, teine päris mult otse, kas ma  olen fašist.
Kolmas rääkis loo, kuidas ta oli kuulnud, et keegi noor  naine oli läinud ühes Baltimaas kohvikusse ja vene keeles kohvi palunud,  kuid seepeal oli kukutud teda toolidega peksma.
Loo jutustaja tahtis  teada, et kas see juhtus Eestis või Lätis.

Jutud kõlavad küll koomiliselt, kuid asja kurb pool on see, et teatud  ühisosa jagatud mineviku näol libiseb meil jäädamatult käest - sest me  oleme edasi läinud, samas mitte ära läinud.
Solidaarsust Ukraina sündmustega on sel aastal näidatud nii mõnelgi moel.
Ukrainas ja eriti  Krimmis aga kogesin, kuidas teatud osa inimeste jaoks ei ole me enam  sõbralikust Pribaltikast, vaid hoopis NATOga mesti löönud vaenlased,  kellest võib kõike uskuda.
Krimm on läinud, Donbassist saab aga  vältimatult ka järgmisel aastal kirjutada.

Veebruariga võrreldes on Donetsk nüüdseks läbi teinud täieliku  muutuse:  lennujaam on maatasa tehtud ja miljonilinna elanikud peavad  nüüd pättide vabariigi hundiseaduste järgi elama.
Ikka juhtub, et  kellegi läkitatud mürsk maandub mõne inimese elutoas või tabab jalutama  läinud kodanikku otse tänaval.
Oleksandr Janukovõtš ehitab aga  takistamatult edasi  - ruumi tekib ju iga päevaga juurde.
Mis edasi  saab, on võimatu ennustada, aga välistada ei saa ka võimalust, et kõik  läheb hoopis hästi.
Loodame parimat.


Vaid iseenda islamitõlgendust tunnistav, ambitsioonikat nime Islamiriik  (IS) kandev äärmusrühmitus tõi lõppeva aasta uudiste igapäeva peade  mahalõikamise, valeusuliste hukkamise, naiste täieliku allasurumise ja  teisi võikusi, mille abil kindlustada oma isehakanud kalifaadi võimu.
Ehkki rühmitus oli Süüria kodusõja kaoses juba varem vallutanud suuri alasid, tõusid nad  maailma uudistes esile juunis, mil äärmuslased suutsid hämmastava  kiirusega kinnitada kanda Põhja-Iraagis, vallutades sealjuures vaid mõne  päevaga riigi suuruselt teise linna Mosuli.

Augustis rabasid nad läänemaailma videoga, kus lõigati pea maha USA  abitöötajal, kellele oli selga tõmmatud Guantanamo vangide vormiriietust  meenutav oranž ürp.
Sealjuures esines videos džihadist, kelle kõnepruuk  oli äratuntavalt britilik.
Hiljem riputati internetti veel nelja  lääneriikide kodaniku hukkamisvideod, neis tuvastati veelgi läänest  pärit värskeid niinimetatud pühasõdalasi.
Septembrist saadik on aga enim  tähelepanu saanud Türgi piiri ääres asuv Süüria linn Kobane, mida  kaitseb ka USA juhitav rahvusvaheline koalitsioon.
Ankara lubas läbi  enda territooriumi liikuda kurdide Pešmerga-sõdalastel.

Kalifaadi kuulutas ISi juht Abu Bakr al-Baghdadi välja peagi pärast  Mosuli vallutamist ning siis võeti endale ka praegune nimetus, millega  krooniti end justkui kõigi maailma moslemite esindajaiks.
Ehkki oma  keelde ja käske põhjendavad äärmuslased koraanivärsside ja hadith’ide ehk prohvet Muhamedi ütluste abil, ei ole tegemist kindlasti mitte isegi sunniitide jaoks üldtunnustatud tõlgendustega.

Paljud õpetlased ja usuühendused üle maailma on esinenud nii ISi  tegusid ja ideoloogiat hukka mõistvate avaldustega kui ka soovitustega  vältida nime Islamiriik kasutamist, et hoiduda neile legitiimsuse andmisest.

Isehakanud kalifaadi aladel asus IS läbi viima oma džihaadi, mis  tähendab muuhulgas ulatuslikku etnilist puhastust.
Selle ohvriteks  langevad nii väikesed vähemusgrupid nagu ježiidid ja mitmed piirkonna  vanad kristlikud kogukonnad kui ka šiiidid ja need sunniidid, kes ISi  nõudeid ei järgi.
Salafistliku lähenemisega ISi jaoks ei tähenda džihaad  mitte lihtsalt moslemite võitlust vaenuliku maailmaga, vaid  niinimetatud algse ja tõelise islami kehtestamist, mis algab  ideoloogilisest puhastusest moslemite endi seas.
On üksainus õige  ideoloogia - oma toetust sellele väljendavad suured ja väikesed  džihadistid üles tõstetud nimetissõrmega.

Need igas vanuses särasilmsed sõrmi püsti ajavad niinimetatud  pühasõdalased on aga tõeliselt hirmutavad.
ISi edu taga ei seisa mitte  ainult piirkonna ebastabiilsuse ärakasutamine ja meeletu rikkus, mida  kasvatavad hõivatud naftaväljad ja kopsakad lunarahad.
Nad suudavad  suurepäraselt manipuleerida massidega, püüdes eelkõige noori ja väga  noori mehi, kellele pakutakse reaalsest surmaohust hoolimata väga  ahvatlevat maailma.

Nende igapäevaelu ei pruugi pakkuda just kuigi palju  eneseteostusvõimalusi, IS annab aga nii kuuluvustunde, kamraadid kui  kohe ka võimaluse tunda end olulisena.
Isegi kui rahvusvaheline  koalitsioon jõulisemalt sekkub, paistab ISil veel kauaks kahuriliha  jätkuvat.
Ehkki nende noorte sõdurite lahingväljaõpe võib olla kehv, on  nad saanud põhjalikud teadmised elust paradiisis ja valmis surema.

Islamiriigi tegusid kirjeldatakse kui pimedasse keskaega või kuskile  ajaloo prügikasti tagumistesse soppidesse kuuluvaid.
Nii väga kui me  seda aga ei tahaks, on tegemist fenomeniga, mis ei taha kusagile kaduda.

IS on orjanduseeskirjade väljaandmisest ja teiseusuliste  saatanakummardajateks tembeldamisest hoolimata just nimelt kaasaja  nähtus.

See oli 2014. aasta, mil korraldati samaaegselt nii moraalituks  tembeldatud naiste kividega surnuks loopimist kui ka mõjusaid  internetikampaaniaid, millega suudetakse tuhandeid noori üle kogu  maailma.
Värbajate, radikaliseerunute ja džihaadi toetajate  ohjeldamiseks mõeldud seadusi võetakse vastu nii Austraalias, Indias kui  Suurbritannias ning seda jätkatakse kindlasti ka uuel aastal.

ISi ja värbamiskampaaniate olemasolu õhutab omakorda islami- ja  immigrantidevastaseid liikumisi.
Need omakorda loovad õhkkonna, mis  aitab mosleminoori äärmuslaste rüppe tõugata, ehkki värbamise  vähendamiseks on paljud kogukonnad alustanud rohujuuretasandil  kampaaniaid noorte tegevuse jälgimiseks.

Rahvusvaheline koalitsioon on siiani piirdunud õhulöökidega, Türgi  aga sõjaväe piirile paigutamisega.
Õhulöögid ja kurdide visa vastupanu  ei ole lasknud näiteks ISil Kobanet kätte saada ning viimaste teadete  kohaselt on pidurdunud ka äärmuslaste edasitung mujal.
Siiski on nende  käes umbes Suurbritannia-suurune ala ja isegi USA välisminister John  Kerry tunnistab, et äärmuslaste võitmiseks võib kuluda aastaid.
Sealjuures tasub meeles pidada, et IS pole sugugi piirkonna ainus mure  ja Süürias käib endiselt verine kodusõda.


Kuigi tundub, et eksamite tegemise aeg on alles kaugel, siis lähenevad  need ju iga päevaga ühe päeva võrra.
Õpetajad üritavad ära arvata  teemad, mis sel aastal eksamiülesannetes kajastuvad ja lapsed jooksevad  peale tunde ühe repetiitori juurest teise juurde, et eksamil võimalikult  palju punkte saada.
Kui jõuluaegset ostuhullust peetakse narruseks,  sest ostetakse kokku suur hulk tarbetuid esemeid või õnnestub need  kingituste nime all pähe määrida oma sugulastele ja tuttavatele, siis  eksamihullusel on jõuluhullusega mõned sarnased jooned.
Kohustuslikud põhikooli- ja gümnaasiumi eksamid annavad igavesest  ajast igavesti tööd ja leiba eksamitööde koostajatele, parandajatele,  auväärsetele õpilaste peldikussesaatjatele, välisvaatlejatele ja veel  igat sorti pisematele tegelastele.
Ka raamatu-kirjastajad saavad oma  osa.
Aastast-aastasse antakse välja eksamiraamatuid, mis erinevad  üksteisest vaid selle poolest, et on lisatud eelmise aasta  eksamiülesanded ning kuskil mainitakse ära ka eksami toimumise aeg.

Mida näitavad eksamitulemused?

Kui gümnaasiumi riigieksamite tulemuste põhjal koostatakse  edetabeleid ning koolides mõeldakse välja vigureid, kuidas n-ö naabrist  parem olla, siis põhikooli eksamitulemustest ei kõnelda peaaegu üldse  või siis räägitakse väga vähe.
Koolis töötavate inimeste peamine eesmärk  saab olla vaid üks - lapse arendamine.
Kui aga vaadata viimaste aastate  põhikooli matemaatika eksamil läbikukkujate osakaalu, tekib väga palju  küsimusi.
Kas õpetajad on laisad ja lapsed lollid või vastupidi?
Kas  meil kasutusel olev eksamisüsteem on ikka mõistlik ja kas põhikooli  lõpus peavad üldse eksamid olema?

Statistika on halastamatu.
Viimastel aastate «saak» on selline: 2014 -  26,0 protsenti; 2013 - 15,6 protsenti; 2012 - 16,1 protsenti; 2011 -  23,7 protsenti; 2010 - 21,4 protsenti jne.
Statistika on tehtud ca 1000  juhuvalimisse sattunud eksamitöö põhjal.
Eespool toodud protsendid  näitavad, kui suur osa õpilastest igal aastal matemaatika eksamil läbi  kukub.
Kui veerand õpilastest ei saa eksamitööga hakkama, siis on midagi  väga valesti.

Aastal 2000 (mõni õpetaja veel mäletab seda lugu) lasti pärast eksami  lõppu eksamitööd ümber hinnata, sest töö osutus üllatuslikult (!
!
!
)  väga raskeks ja läbikukkujaid oli palju.
Pärast 2014. aasta eksamit  tõusis suur kära selle ümber, et mõnes koolis oli ebaõnnestujate  protsent peaaegu 50.
Mis toimub, miks nii?
Leiti, et süüdi on õpetaja,  kelle õpetamise metoodika pärineb Stalini aegsest ajast ja ega lapsed ka  väga õpihimulised olnud.
Bingo!
Mis saab edasi ja kas tehakse mingeid  olulisi järeldusi?

Pettusega saadud lõputunnistus Kui praegune eksamisüsteem on ainuõige (nagu teaduslik kommunism),  siis polegi lootust, et midagi muutub.
Need 25 protsenti õpilastest, kes  eksamil ebaõnnestuvad, lõpetavad üldjuhul ikkagi põhikooli.
Mis kombel  siis?
Kolme-nelja päeva pärast peale põhieksamit tehakse järeleksam ja  ime on sündinud - peaaegu kõik saavad selle eksami tehtud.
Nii, et  armsad talendikütid - noori, tärkavaid geeniusi tuleb otsida nende  hulgast, kes üheksa aastaga midagi selgeks ei saanud ja siis tegid kolme  päevaga kosmilise arenguhüppe.
See tuleks kuldsete tähtedega kirjutada  rekordite raamatusse.
Tehke järele, armsad Ameerika ja Aafrika sõbrad,  soomlastest rääkimata!

Viimased on valinud küll selle tee, et põhikooli lõpus eksameid ei  korraldata, küll aga omavad olulist kaalu meie mõistes kolmandas  kooliastmes (7.-9.kl) saadud koondhinded.
Sel juhul ei saa nii, nagu  meil kombeks, et kaks aastat olen loru ja viimasel aastal saan  kuidagiviisi «kolmed» kokku ning pean saama gümnaasiumisse.
Kutsekooli  ei taha minna, ema ka ei luba ja tädi ütleb, et tema kolib üldse  Austraaliasse, kui Juhan perekonda häbistab ja kutsekooli läheb.

Kui on huvi, siis vaadake Innove veebilehelt eksamite statistikat.
Eelnevalt jäi kirjutamata, et teiste eksamite (eesti keel, võõrkeel jm)  puhul on ebaõnnestujaid alla viie protsendi.
Paneb ju mõtlema.

Kui vaadata eksamitulemusi graafiliselt, siis torkab silma, et hästi  vähe on neid õpilasi, kellel jäi puudu üks punkt kolmest (pidi see  õpetaja ikka paras tõbras olema, kes vajaminevat punkti ei leidnud) ja  üllatavalt palju neid, kes said just täpselt selle punktisumma, mis  kolme saamiseks vaja.Seega on tegemist seadustatud topeltpettusega:  parandame töid nii, et vajalik punktisumma kokku tuleks ning järeleksami  (loe: libaeksami) tulemused on mõne väikese erandiga positiivsed.
Olen  ka ise järeleksamil küsinud, kui pikk on ruudu neljas külg, kui kolm  ülejäänud külge on nelja meetri pikkused.
Hea küsimus, sest enamik  õpilastest suudab pärast pikka mõtisklemist siiski õige vastuse anda.

Kui neid libaeksameid ja tulemuste ilustamist ei toimuks, siis  oleksime seisus, kus suur hulk põhikooli lõpetama pidanud õpilastest  kordaksid klassikursust (lapsevanem pole nõus lõputunnistusega, millel  puudulik hinne) ning aasta pärast saaksid nad eksamil jälle ühe või  kahe.
Pärast seda on ees ootamas tupik, sest väga vähesed  kutseõppeasutused võtavad vastu noore, kel on lõputunnistusel puudulikud  hinded.
Mida nad tegema hakkavad?
Seisavad enne kella kümmet kaupluse  ees ja pärast kella kukkumist poe taga.
Kurb perspektiiv.

Raipel uisud jalas Ühel pärastlõunal läinud mehed merre sulistama.
Korraga silmas üks  vees olijatest, et keegi hulbib lainetel.
Tiritud ka kiiresti kaldale ja  hakatud kunstlikku hingamist tegema.
Pärast veerandtunnist asjatut  ponnistamist märganud keegi äkki, et liival lebaval kodanikul on uisud  jalas.

Meie eksamisüsteemiga on sama lugu, et siin kosmeetilised parandused  viljakad ei ole.
Pole suurt vahet, kas eksamitöös on seitse või kaheksa  ülesannet ja kas lahendamiseks on aega kolm või neli tundi.
Vaja on  restarti, mis tähendab seda, et kogu süsteemi tuleb muuta.
Kui  eksamiusku haridusametnikud ja ka mõned õpetajad peavad põhikooli  lõpueksamite kaotamist ennekuulmatuks ketserluseks, siis võib neist ka  aru saada.
Samas ei keela keegi võtta kasutusele mõni mõistlikum  eksamineerimise vorm.
Selliseid on olemas ja nende kasutuselevõtmiseks  pole vaja suuri rahalisi kulutusi.
Kõik jääb vaid ühe pisiasja taha -  kas on julgust öelda, et veerand eksamitegijatest kukub läbi seetõttu,  et eksamisüsteem on nõder või teeme näo, et nii peabki olema.
Sel juhul  tuleb see ka avalikult välja öelda.
Mina pooldan seda, et mõistlik oleks  üle võtta soomlastel kasutusel olev põhikooli lõpetamise kord.

Torukool kui läbikukkunud eksperiment Meie koolisüsteem meenutab umbset toru, mille ühest otsast topitakse  lapsed sisse ja nad on esialgu ka rõõmsad ja edukad.
Algklassides  pannakse valdavalt vaid neljasid-viisi ja kui mõne lapse tunnistusele  mingil põhjusel juhtub «kolm» pudenema, siis on lapsevanemad  tagajalgadel - mida see õpetaja õige endast arvab?
Kuuendas-seitsmendas  klassis on hinne «3» juba tavapärane ja klassi saab lõpetada ka  kahtedega.

Jukul on aasta lõpus tunnistusel kuus kahte ja vaatamata  kõikvõimalikele konsultatsioonidele ning suvetöödele ei muutu midagi -  Juku teab, et teda klassikursust kordama jätta ei saa nii lohiseb ta  mööda koolitoru vaikselt edasi.
Üheksanda klassi lõpus üritatakse talle  anda lõputunnistus, sest pole ka kool Jukust, kes on küll silmarõõmuks  köögitädidele, kuid pinnuks silmas õpetajatele, eriti huvitatud ning nii  saabki laps lõputunnistuse, kuid ei mingeid teadmisi ega oskusi.
Juku  üliagarad vanemad oskavad Juku ka mõnda gümnaasiumisse sokutada ja  varsti avanevad ka ülikooli uksed.
Ehk oleks aeg pöörduda tagasi selle  juurde, et kui lugemine ja rehkendamine selge ei ole, siis järgmisse  klassi ei saa.
Sellest sõltumata, et habe juba kasvab ja naisevõtusoovgi  olemas.

Ütlete, et maalitud pilt pole usutav.
Jah, selle autoriks pole  Kazimir Malevitš või Pablo Picasso, kuid mõelge hetkeks enda ja oma  laste koolitee peale ja ehk saate aru, et siin kirjapandu pole mitte  halb unenägu, vaid reaalne pilt 21. sajandi Eesti koolist.


Lootsime, et igaveseks on möödas on ajad,  kui eestlane pidi Londoni Gatwicki lennujaama saabudes tõestama, et ta  on piisavalt eurooplane, et saareriiki siseneda.
Kuid Suurbritannia  peaminister David Cameron tahab piirata immigratsiooni moel, mis kümme  aastat pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga jaotab ikka veel  eurooplased õigeteks ja vähem õigeteks.
Cameroni kava alusel saadaksid  Briti võimud sisserändaja maalt välja, kui too pole poole aasta jooksul  tööd leidnud, et ta ei jääks elama toetustest ega koormama nii Briti  sotsiaalsüsteemi.
Peale selle poleks - erinevalt põliselanikest - EList  Suurbritanniasse tööle saabunud inimestel nelja aasta jooksul õigust  küsida maksusoodustusi ja toetusi.

Cameroni kava läheb vastuollu  mitme ELi aluspõhimõttega, sest see piiraks inimeste liikumisvabadust ja  õigust valida töökohta.
Cameron väidab, et kavatseb taotleda ELi  aluslepingute muutmist.
See aga tähendab, et kõigi 28 liikmesmaade  parlamendid, sealhulgas meie riigikogu, peaksid tema ettepanekuid eraldi  arutama.
Osa riike peaksid korraldama ses küsimuses lausa  rahvahääletuse.

On kummaline, et Cameron räägib oma immigratsiooni  piiramise kavas just Euroopa Liidust pärit sisserändajatele.
Ehkki keegi  seda otsesõnu välja ei ütle, on tema sihtmärk nn poola torumees:  idaeurooplane, sealhulgas ka eestlane.
Jah, me ei saa olla kindlad, et  mõni sisserändaja ei saabu Suurbritanniasse plaaniga elada briti  maksumaksja kulul, kuid kõigi idaeurooplaste (või isegi kõigu  eurooplaste peale brittide endi) käsitlemine parasiitidena on siiski  solvav.
Seda enam, et tegelikult on uuringud EList sisserännanute kohta  näidanud, et kokkuvõttes toovad EList sisserännanud Suurbritannia  majandusele rohkem kasu kui kahju.

Ühed Euroopa Liidu kodanikud on taas leitud olema paremad eurooplased kui teised.


Eesti  huvides on head suhted kõigi naabritega.
Suhteid tagab muuhulgas  selgelt määratletud piirijoon.
Kui põhjas, lõunas ja läänes on meie  naabriteks Euroopa Liidu riigid, kellega piir tähistab põhiliselt  majandus- ja haldusvööndi territooriumi ega ole takistuseks inimeste  liikumisele, siis ida pool on lugu teine.

Oleme riigina Venemaaga piirileppe alla  kirjutanud, kuid jõustunud see seni ei ole.
Objektiivselt ei ole  piirileppe jõustumisele mingeid takistusi, kuid Eesti ei saa seda  kehtima panna ühepoolset.
Naabrite vahel piiris kokku leppimine ja selle  kokkuleppe austamine nõuab kahepoolset tahet.
Samas ei peaks me ka väga  muretsema.
23 aastat on Eesti riik püsinud kokkulepitud  kontrolljoonega, arenenud, saanud Euroopa Liitu ja NATOsse, ning püsib  kindlalt ka tulevikus.
Isegi kui Venemaal erinevatel põhjustel ei ole  huvi ja tahtmist piirileppe ratifitseerimisega tegeleda.

Kui viimastel kuudel pärast Eston Kohveri  röövimist on räägitud võssakasvanud kontrolljoonest Kagu-Eestis, siis ei  ole õige selle info põhjal emotsionaalselt otsustada, et piir ei ole  hästi kaitstud.
Endise siseministrina infot vallates saan kinnitada, et  piir on kogu aeg olnud korralikult valvatud.
Tegemist on loomulikult  teemaga, kus kõiki asjaolusid ajaleheartiklis lõpuni avada ei saa, sest  lehti loevad ka need, kellel huvi Eesti piiri nõrgana näidata.
Ühte on  aga küll võimalik meenutada: Eesti ei oleks saanud 2007. aastal liituda  Schengeni viisaruumiga, kui Eesti piiri ei oleks sellele eelnevalt  hinnatud sama tõhusalt toimivaks kui on teiste Schengeni riikide piirid.

Politsei- ja Piirivalveameti inimesed, kes  idapiiril tööd teevad, on head spetsialistid, nende varustatuse tase on  aasta aastalt paranenud ja paraneb veelgi.
Peatselt alustab täiendav  eriüksus, mis luuakse siseministri Hanno Pevkuri algatusel ja mille  rahastamiseks on juba vahendeid leitud.
Tegu on kiirreageerimisüksusega,  mis vastavalt ohuolukorrale ja intsidentide tekkimisele hakkab  baseeruma kas Narvas või Piusa kordonis.
Üksusel saab olema ka  merevõimekus.
Mistahes juhtumi puhul on mehed seal, kus neid on vaja ja  neid on täpselt nii palju kui vaja.
Meetmeid  piiri veelgi tõhusamaks toimimiseks on teisigi.
Riigimetsa Majandamise  Keskus on alustanud piirijoone puhastamist võsast ja seejärel saab piiri  ka looduses kõikjal veel selgemalt maha märkida.
Pole vaja käsi  laiutada, et miks seda varem pole tehtud.
Põhjuseks on olnud lootus, et  peatselt jõustub piirilepe ja siis saab juba kahepoolselt ametlikult  kokku lepitud piirijoonega tööd alustada.
Nagu eelpool juba kirjutasin:  seni on see ootus olnud asjatu.
Pole viga, teeme nüüd ära omapoolsed  sammud ajutise kontrolljoone selgel märkimiseks ja julgeoleku tase  paraneb veelgi.

2014 aasta novembrikuu Diplomaatias kirjutab  analüütik Richard Weitz oma artiklis Silmitsi Venemaa hübriidohtudega  järgmist: "Infooperatsioonid, mis sisaldavad propaganda,  desinformatsiooni, diplomaatilise kahekeelsuse, ajakirjandusega  manipuleerimise ja otseste valede segu, mis on mõeldud avalikkuse  segadusse ajamiseks ja lõhestamiseks sihtriigis kui ka mujal.
" Arvan, et me ei tohiks Eestis julgeolekust  kõneldes olla liiga kartlikud ja kahtlevad, pigem tasuks käituda  enesekindla väärikusega.
Oleme osa maailma võimsaimast  kaitseorganisatsioonist, NATOst täites seal oma kohustusi ja  põhjendatult lootes liitlastele.
Suurim oht julgeolekule pole mitte  piiril, kus nagu eelpool selgitatud, on asjad korras, vaid kahtlejate  mõtetes, mis vahel ka tuules kõikuvate puude varjudes tonte näevad.



Kui toonane kaitseminister Urmas Reinsalu  jaanuaris julges öelda, et Eestis võiksid asuda USA väed, järgnes  poliitiline pahameeletorm, mis oleks ministri äärepealt ametist viinud.
Reinsalu avaldust nimetati provokatiivseks ja Eesti julgeolekule  kahjulikuks.

Paraku on Venemaa tegevus muutnud vähem kui aasta  jooksul julgeolekuolukorda terves Euroopas nii, et täna tundub Reinsalu  soov meile kõige tõsiseltvõetavama julgeolekugarantiina.

Vene  politoloog Andrei Piontkovski on mitmes tänavu ilmunud artiklis  visandanud pessimistliku stsenaariumi, kuidas Putin lõpetab NATO kui  kollektiivkaitse organi eksistentsi ja alandab Ameerika Ühendriike  maailma liidri rollis, tekitades Krimmi-laadse kriisi näiteks Narvas või  Läti idaosas, eeldades, et allianss ei suuda võimaliku tuumarünnaku  hirmus otsustavalt vastata.
Piontkovski nentis, et - piltlikult öeldes -  alliansi liikmesriikide kodanikud pole valmis surema mingi Narva eest.

Äsja  tõdeb aga Piontkovski raadiojaama Ehho Moskvõ blogis, et praeguseks on  olukord kardinaalselt muutunud ja paraku Putini kahjuks.
Lääneriigid on  aru saanud, et Venemaad ei ole enam võimalik käsitada partnerina, vaid  ohuna rahvusvahelisele julgeolekule.
Seda suhtumise muutust  demonstreeriti Putinile ühemõtteliselt G20 tippkohtumisel Brisbane'is.

Ent  USA sõdurid on juba praegu Eestis.
Piontkovski nendib, et praegu  tähendaks esimese "rohelise mehikese" ilmumine Narva automaatselt Vene  Föderatsiooni astumist täiemõõtmelisse sõtta USAga.
Vene sõjaõhutajatel  ei tasu enam veenda ennast ja Putinit, et Obama on nõrk ja  otsustusvõimetu.
Kas te olete valmis surema mingi Narva eest, härra  Putin?
küsib Piontkovski nüüd.

Äsja otsustasid NATO välisministrid  Brüsselis, et liitlasväed jäävad Eestisse ka järgmiseks aastaks.
Juba  uuel aastal alustab tegevust NATO ajutine kiirreageerimisüksus, mis on  valmis tegutsema 48 tunni jooksul.
2016. aastaks loob NATO veel kiirema  reageerimisvõimekusega üksuse.
Järgmisel aastal toob USA Ida-Euroopasse  ja võimalik, et ka Eestisse tankid - meeldigu see kõigile kodanikele või  mitte.


Riigikohtu esimees Priit Pikamäe hakkab  riigikogu otsusel saama peale oma 5200eurose palga veel 20 protsenti  kuluhüvitisi.
Pikamäel veab, sest ohtralt kuluhüvitisi tarbiv riigikogu  polnud kade, et teistelgi hästi läheks - ja üle tuhande euro ongi  justkui maast leitud.

Halvasti lõhnavaks muudab selle õnne aga  asjaolu, et põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste sõnul tegi  ettepaneku esinduskulude saamiseks Pikamäe ise.
Ühtlasi käis Pikamäe  riigikogu komisjonile oma rahavajadust põhjendamas.
Et riigikohus asub  Tartus, riigikogu aga Tallinnas, siis ei pidanud riigikohtu juht  järelikult paljuks kulutada oma väärtuslikku tööaega ja sõita pealinna,  et endale lisaraha välja rääkida.

Tegelikult ei saanud ju Pikamäele  tulla saladuseks, milline töö teda riigikohtu juhina ees ootab.
Koha  vastuvõtmine tähendab ka töötingimustega nõustumist.
Nii on näotu pärast  kohale asumist kohe raha juurde nuruda.
Veel näotum on aga see, et  Maruste ja laiemalt Reformierakonna toetusel riigikohtu juhile lisaraha  andmisest jääb mulje, et Pikamäele tuldi personaalselt vastu.
Iga teene  aga tähendab tänuvõlga ja eeldab justkui vastuteenet.

Märt Rask suutis riigikohtu juhina hakkama saada kuluhüvitisteta.
Pikamäe mängis oma rahaküsimisega end ise lõksu.


Mis kasu on meile kõige paremas korras  rahandusest, kui riik lapib eelarveauke nõrgemate arvelt?
Seda me juba  teame, et raha meedikute palgatõusuks leidis riik toimetulekutoetuste  arvelt.
Kui aga läheb läbi riigikogu rahanduskomisjonis juba heaks  kiidetud riigieelarve parandusettepanek, võetakse järgmisel aastal  puudega laste hoiuraha 50 000 euro võrra vähemaks, raha antakse aga  soovolinikule, et ta kontrolliks, kuidas tööandjad kohandavad töökohti  puudega inimestele.

Parandusettepanekute seletuskiri põhjendab:  tänavu jääb ligi 40 protsenti hoiurahast kasutamata, seega pole tuleval  aastal nii palju raha vaja.
Kahjuks on parandusettepaneku tegijad asjast  kas valesti aru saanud või hämavad meelega, et hoiuraha on lausa  üleliia.
Riikliku lapsehoiuteenuse ostmiseks ette nähtud raha taotlemine  on tehtud nii keeruliseks, et juba seetõttu jääb see enamikul peredel  kasutamata.
Raha on tegelikult vaja ja on vaja palju rohkem, sest  arvestades lastehoiu tunnihinnaks viis eurot, ei jätku 400 eurost, mis  ühele lapsele mõeldud, isegi mitte neljaks ööpäevaks aastas.
Kolm päeva  puhkust aastas, mõtelge... Enamgi veel, paljud omavalitsused ei suuda  hoiuteenust pakkuda, sest pädevaid hoidjaid, kes puudega laste eest  hoolitsemisega hakkama saaksid, on vähe.
Selle asemel aga, et teha  hooldajatele raha taotlemine lihtsamaks ja leida hoidjaid erivajadustega  lastele, võtab riik hoiuraha veelgi vähemaks.

Väheseid puudega laste  hoiukodusid ja tugikeskusi aga rahastatakse praegu heategevuse abil.
Tänavu on asutatud neli väikest hoiukodu Võrus, Pärnus, Tartus ja  Jõhvis, kus iga laps saab aastas olla 1500 euro eest, mille maksavad  kinni annetajad.

Sotsiaalministeerium lubab, et võtab 2015. aasta  lõpus lapsehoiuteenuse eest maksmise täies mahus enda peale, kasutades  selleks Euroopa Sotsiaalfondi raha.
Ent ka selle ajani peavad puudega  laste vanemad kuidagi oma järeltulijad hoitud saama.

Ent riigi  seisukohalt on kahtlemata odavam, kui puudega laste vanemad ise neid  aastaringi hooldavad, ilma igasuguse puhkuseta.
15-, 19- või 25eurose  hooldajatoetuse eest kuus.


Noored soovivad tööle asudes praegu saada  818eurost brutopalka, selgus CV Keskuse statistikast.
Selge, et keegi ei  taha tööelu alustada miinimumpalgaga.
Kõrgharidusega noor eeldab üle  1000eurost netopalka, umbes sama suur on aga praegu riigi keskmine  brutopalk - millega oleme Euroopa alumiste seas.

Kui töötajad  eeldavad suuremat palka, kui tööandjad on valmis maksma, lahkub tööjõud  mujale: Soome, Suurbritanniasse, Austraaliasse.
Viimases avab Eesti riik  isegi suursaatkonna, et sinna siirduvate Eesti kodanike huve paremini  kaitsta.
Mida aga teha, et meie inimeste huve kaitstaks ka kodumaal?

Keda  korra välismaa palganumbrid on näksanud, see naljalt kodumaise palga  peale enam ei lähe.
On fakt, et tööjõud väheneb nii väljarände kui ka  elanikkonna vananemise tõttu.
Selles olukorras oleks tarvis omamoodi  ühiskondlikku palgalepet.

Töötajate palgaootused on ju üldjoontes  teada.
Ka erakonnad on nimetanud erinevaid miinimumpalga ja maksuvaba  miinimumi numbreid.
Ettevõtjad on neile enamasti reageerinud  põhjendustega, miks palkade tõstmine soovitule liiglähedaselgi määral  kõne alla ei tule.
Töötajad ootavad aga põhjenduste asemel, kuidas  midagi teha ei saa, hoopis ettevõtjate palgavisiooni.
Olgu selleks siis  konkreetne palgatõusuprotsent mitme aasta perspektiivis, selle sidumine  majandusnäitajatega või vähemalt kokkulepe istuda regulaarselt selle  teemaga laua taha, et numbrid selgeks vaielda.

Arstid näiteks saavad  riigiga suhelda jõupositsioonilt ja riik pingutab, et nendega kokkulepet  saavutada.
Õpetajatel seda võimalust pole, sest piiri taga nad erialast  tööd teha ei saa ja see kajastub leplikus meeles ning kasinas  palganumbris.

Kui väikesepalgalisel oleks ette teada, et näiteks  viiel lähiaastal palgatõusu väljavaateid pole, saaks kohe alustada uute  väljakutseta otsimist kas siin või raja taga.


Ma lähen ka poliitikasse.

See  on viimase aja kõige sagedamini kuuldud ja loetud lause.
Kõik paremad  ja edukamad Eesti kodanikud lähevad.
Iga päev toob uusi nimesid juurde.
Kas Kati Murutar ja Anu Saagim - väga tublid ja silmapaistvad isiksused  mõlemad - on juba oma soovi välja kuulutanud?
Ei julge kinnitada ega  ümber lükata, ehk homme selgub.

Partei aitab riigikokku Lähen ka.
Mille poolest ma teistest kehvem  olen?
Lähen jah.
Üks takistus tekib, ma pole parteis.
Ja parteid, kes  mind kutsuks, ilmselgelt ei leidu, igaühel omi jobusid juba niigi jalaga  segada, paljusid vaja eest vedada ja tagant lükata, sest ilma parteita  nad püsti ei seisa, edasiliikumisest rääkimata.

Ma lähen ise,  üksinda.
Kas nii saab?
Pole kuulda olnud, et keegi üritaks.
Parteiga on  kindel värk, sõbrad panevad su esinumbriks, saad viisteist häält ja oled  parlamendis sees.
Viiesaja häälega nimekirja viimane jääb välja.
Paras  talle.

Tänased poliitikasse pürgijad ei tee mingit saladust, et nad  liituvad erakonnaga ainult selleks, et sealtkaudu parlamenti pääseda.
Aga kui ei pääse?
Kui kogu hiigelreklaamile vaatamata ikkagi ei osutu  valituks?
Ei tehta saladust, et siis oleks justkui kõik läbi, ei mingit  poliitikat enam.
Jääb üle vaid võimalus veel üks raamat kirjutada, olgu  küll, et iga lugeja kohta on juba olemas neli kirjanikku,  "kirjanikkudest " rääkimata.

Kes esindab parteitut?
Ilma  naljata, kes esindab riigikogus mind ja minusuguseid parteituid?
Eesti  vabariik ju parteitutest inimestest koos seisabki.
Erakondadesse  kuulujaid on väga vähe ja hästi ongi, sest muidu peaks maksumaksja neile  parteis olemise eest veel rohkem raha maksma.

Kujutage pilti, sajad  tuhanded parteitud elavad ja teevad tööd, enamik pole iialgi Toompea  lossis käinud, paljud ei teagi, kus see asub.

Eluilmaski pole nad  hääletuspulti puudutanud.
Võib-olla sellepärast meist, lihtsatest  parteitutest, ei hoolitagi?
Meie ei ole Eesti asi.
Kuigi, pean  tunnistama, juba mõnda aega pole aimugi, kes, mis või kus too asi on.

Egoistlikult  ja salaja palvetan, et mu lemmikud Andrus Kivirähk ja Mart Juur ei  kuulutaks välja enda poliitikasse minekut.
Kes siis "Rahva Omakaitset"  hakkaks tegema ja kust leida pisukestki hinge tervendavat vahepala  sünktõsiste propagandasaadete sekka?

Üleeile avastasin, et mul on  kindlalt veel ainult kolm lähisõpra, kes ei taha poliitikasse minna.
Need on Marta, Mart ja Svetlana (nimed muudetud, loomulikult).
Saime  rahvusraamatukogu kohvikus kokku ja arutasime asju.

"Mis poliitik on  näomoonutaja või muul viisil meelelahutaja?
Kas ta riigikogu saalis ka  hakkab oma vigureid tegema?
" küsis Marta.

"Mõni on teinud ja teebki vigureid edasi.
Ei ole teda sellepärast parlamendist välja arvatud," teadis Svetlana.

"Kui valijal oleks saadiku tagasikutsumise õigus, küll siis mõnigi sealt enne tähtaega vabaneks," oli Mart kindel.

"Praegu oleks just viimane aeg valimisseadusse parandusi teha.
" "Jah, uue riigikogu jaoks paras aeg.
Jõuaks veel.
" "Muidu on need tänased väga töökad olnud, seaduseelnõusid muudkui menetletakse ja võetakse vastu.
" "Üks tarbetum kui teine.
" "Riigikogulase  palga seadust saab muuta ainult järgmise riigikogu koosseisu jaoks, nii  on nad sada korda kinnitanud.
No tehku nüüd siis ära.
" "Egas nad lollid ole, nad kõik tahavad ju ise järgmisse kogusse ka.
" "Rahvas ei tea midagi.
" "Ja-jah, kirjutagu seadusesse ka just sedamoodi lause sisse.
" Tahan Marta, Svetlana ja Mardi käest küsida, miks nemad poliitikasse ei lähe, kui on ometi nii sõnakad?

"Kuidas ei lähe?
Me oleme alati poliitikas olnud.
Eluaeg.
" Vaat sulle sõprust.
Ega ole vist mulgi vaja eraldi minema hakata, väikest viisi olen kogu aeg poliitikas olnud.

Vihaselt poliitikas Kui kas või Kuku raadio "Vox-populi" saadet  kuulata, siis on terve Eesti praegu poliitikas.
Aga mõnikord tahaks  hüüatada: "Inimesed, mis teil viga on?
" Viha üleskütmine mis tahes  konkureeriva erakonna vastu on ju viha ka tuhandete valijate vastu.

Mõnikord,  jah, tahaks poliitpuhkust.
Näiteks praegu.
On advendiaeg ja varsti  jõulud.
Ilmadki ajakohaselt lumiseks läinud.
Veel veidi ja päevad  hakkavad taas pikenema, kaamos kaob.
Omaenda paremuse iga hinna eest  kergitamise ja teiste vastu vaenu õhutamise asemel võiksid erakonnadki -  inimesed ju - jõulutunde oma koduuksest sisse lasta, rahuajast ja  olemasolemisest rõõmu tunda.
Elame ju veel.

Kaunist jõuluaega kõigile!



Ma  arvan, et ei olnud.
Midagi olulist jäi tal puudu.
Jakobson võitles  Eesti asja eest oma ajalehega, esinemistega, isamaakõnedega.
Ta õpetas  eesti rahvast, kirjutades "Kuidas põllumees rikkaks saab" - kas viie  rikkama riigi hulka - kerkib keelele?
Arendas välja Kurgja näidistalu.
Ja temast peeti väga lugu.
Aga südamest õnnelik ta tõenäoliselt polnud,  sest tema kolm tütart - Linda, Ida ja Elsa - jäid vanatüdrukuiks ja  lastetuiks.

Carl Robert Jakobsoni "Kooli lugemise raamatut" anti  välja kordustrükkides 15 korda 40 aasta jooksul, aga temal lapselapsi  seda lugemas polnud, sest neid polnudki.
Vanaisana lapselapsi hoida ta  ei saanud.
Ja neile oma eeskujulikku talu pärandada ka mitte.

Ma ei  tea, miks see nii läks.
Võib-olla keegi teab, sest ta tütred elasid ju  meie ajani.
Ilmselt oli viga mõtlemises.
See oli viga kasvatuses, vales  meelsuses.
Mida mõtlesid preilid Jakobsonid meestest ja suhtlemisest  nendega?

On nüüd vist rohkemgi kõrgelt koolitatud naisi, kes õigel  ajal õieti pole mõelnud ja vastavalt pole tegutsenud.
Kui pole järglasi  elu jätkamas, kipub elu olema täis asendustegevusi.

Feministid pressivad peale Kõik peavad võrdselt tööl käima ja äri tegema.

Unarusse jääb lastesünnitamise töö, mis aga ennast valusalt kätte  maksab.
Seda tööd ei saa edasi lükata ja hiljem, pärast rikkaks saamist,  ära teha.
Maa jääb tühjaks, koolid pannakse kinni, rahvus kidub.
Riik,  kurat, kus sa oled, et alahindad reprodutseerimistööd?

Rahuldamata  vanatüdruk muutub pealegi tüütuks ja õelaks.
Arukas kaasamõtleja Mannu  aga arvab, et ehk hulk naisi ongi juba algselt tigedikud ja see peletab  mehi eemale.
Eks ka nii võib olla.
Üksi elades kohanemisvõime  vastassooga üha kahaneb.

Ülikoolid on täis parimas eas tüdrukuid.
Tasemel mehi ei jätku.
See on üldteada asi.
Oli hämmastavaid  ülesastumisi noorte ajakirjanike-feministide poolt, kes postuleerisid,  et keegi ei saa panna kedagi sünnitama, kui ta ei taha.
Riigi tulevik  hoopiski mitte.
Jätame siinkohal nimed nimetamata.
Ometi hankisid nad  hiljem endale lapse - hakkasid täitma naise põhifunktsiooni!
Parem hilja  kui hoopiski mitte.

Kui ei jätku printse, kes tuleks valgel hobusel,  võiks aidata polügaamia - nii propageeris üks tore eestiaegne mees  Juhan Vilms.
On ju islamimaade polügaamsed naised eluga rahul.

Mannu  toob positiivse näite oma Pootsi koolist Pärnumaal.
Noored kõrgharitud  kooliõpetajannad, kes suunati maakooli, oskasid kohemaid abielluda  kaluripoistega ja luua asised kodud.
Ikka naistest lähtub elu juhtimine  kõigepealt, ürgsest emainstinktist.
Mõtlemisvead selles valdkonnas on  saatuslikud isiklikus plaanis ja rahvust silmas pidades.

Kuidas ilusti mõeldi Hoopis  kena mõtlemist esitab Bernard Kangro oma romaanis "Jäälätted" (1958),  kus 30ndate lõpul vestlevad Tartu tudengipreili ja noormees: "Unistan.
" "Millest?
" "Tulevikust".

"Hm, tulevikust: Mis seal siis on näha?
" "Mees, lapsed... seitse poega riburada sabas... " "Kas mees on teada?
" "Meest  veel ei ole, aga lapsed on teada puha, missugused nad on.
Suured  kisakõrid, kaklejad, laulumehed, naljamehed, tüdrukute petjad.
Nannipunne meie peres ei ole, mammapoegi ei tunta.
Ainult viimane,  pesamuna, sellele paneme nimeks Laur, see on paipoju, ripub ema  põllepaela küljes, ainult see.
" Üks kummaline vahepala siia veel -  mida naised üldse tahavad?
Raamat "Viiskümmend halli varjundit", mida  läbib sadomasohhistlik seks, müüb kogu maailmas.
Seda loevad sajad  tuhanded naised ahnelt.
Pornopilt naistele peale ei lähe, aga kirjutatud  porno küll?
Kas tõesti vägivaldne seks ja peks võib käia normaalse  seksielu juurde?
Kas seda alateadvuses ihaldataksegi?
Ürgset alluvust  mehele?
Kas siis suure naaberrahva tõdemus, et kui mees peksab, siis  armastabki, kehtib ka meil?

Kas sina sured välja?

Kirjanik Aili Viitar kirjutab oma romaanis  "Kummelimuru" (1993) elu ja tõekspidamisi möödunud sajandi algusest, kui  eesti rahva arv veel kasvas - õige tüdruk pidi minema lips leeri ja  naps naiseks.
Kui 19aastaselt peigmeest veel silmapiiril polnud, siis  vaevalt teda hiljemgi tuli.
Naine võib umbahtraks jääda.
Kelle jaoks sa  rügad, kui pole pärijat.

Kas sina, noor inimene, tahad täita maa  lastega, olla kestmajäämise usku?
Kas sina, vana inimene, tahad seda  toetada?
Kas sina, riik, ka ükskord targaks saad ja vastavat ellujäämise  plaani arendama hakkad?
Ärge valige tühikargajaid parlamenti!

Jüri  Pino kirjutas kusagil - las teised surevad välja, kui tahavad, mina ei  sure; vihjates oma järglastele.
Heinz Valk, kes koos Savisaarega  Rahvarinde asutas, tõi maailmale termini laulev revolutsioon ja loosungi  - ükskord me võidame niikuinii!

Nende inimeste aktsioone võib  võrrelda Jakobsoni kolme isamaa kõnega.
Aga Heinz Valk on õnnelik kümne  lapselapse vanaisa ega usu eestluse hääbumist.
Tema ei sure välja, aga  sina?



Eelmisel nädalal lõpetas Eesti Jalgpalli  Liit mitu aastat väldanud põhjaliku uurimise  kihlveopettuste teemal.
Lugu lõppes sellega, et üheksa inimest inimesi sai tähtajatu, kordan,  tähtajatu keelu mängija ja ametiisikuna jalgpallis tegutseda.

Hea, et veel on olemas keegi, kes ei vaata seadustele ja normidele  läbi sõrmede ega tegele teemaga lihtsalt sümboolselt.
Jalgpalliliit  andis väga selge sõnumi nii kihlveopetturitele kui ka neile, kes  tulevikus ehk tahaksid sellele teele astuda.
Aga ka ühiskonnale laiemalt  - miks mitte kehtestada paljudel muudelgi elualadel nulltolerants.
Sest  liberaalsus ja pehmus on juba ammu andnud pättidele karistamatuse tunde  ja muudab ausate kodanike elu keeruliseks.

Alustaks liiklusest, kus mõndagi teguviisi (ülbus, jõhkrus, teistega  mitte arvestamine), mille tagajärjel need raskemad õnnetused juhtuvad,  tuleks karistada senisest hoopis rangemalt, samamoodi tähtajatu  juhtimiskeeluni välja.
Liiga karm?
Aga keegi ei käsi seadust rikkuda,  seda teevad juhid vabatahtlikult!
Näiteks jalakäijal üle varvaste  sõitmine kohtades, kus talle teed tuleb anda, üliohtlikud möödasõidud ja  muud levinud rikkumised.



17. novembril  teatati doktor Martin Salia surmast - see on teine ebolasurm Ameerika  Ühendriikides.
Doktor Salia suri vahetult pärast evakueerimist Sierra  Leonest.

Iga inimese surm Ebolasse on õudne, kuid arsti  surm on rahvuslik katastroof - riigis, kus kuue miljoni elaniku kohta  on 136 arsti.
Neile lisanduvad veel mõned meditsiinitöötajad, õed,  vabatahtlikud abilised, kuid seda kõike on ülivähe isegi ilma ebolata.

Kui ma 2012. aastal Sierra Leones valimisi  vaatlesin, siis tundus mulle, et umbes kolmandik mu ajast ja vaimsest  energiast läheb haigeks jäämise vältimise peale: ühelgi sääsel ei  tohtinud lasta ennast hammustada, aknad ja uksed tuli kinni teipida ja  ruumid ka hotellides desinfitseerida, kuid ikka pääsesid sisse putukad,  kes üle naha jalutades mu näole punased vorbid jätsid.

Minul läks hästi, kuid üks minu kolleeg  evakueeriti tserebraalmalaariaga Euroopasse, kus ta vaakus elu ja surma  piiril.
Freetowni haiglas öeldi, et kui ta oleks jõudnud sinna kolm  tundi hiljem, siis oleks ta surnud.
Praegu jäävad Sierra Leones  malaaria, lassapalavik, koolera või kõhutüüfus tihti tähelepanuta, sest  ressursse lihtsalt ei ole.
Libeeria ja Guinea olud on sarnased, arste on  seal aga veelgi vähem.
Inimesed frustreeruvad ning ründavad haiglaid,  arste ja humanitaarabitöötajaid.
Sierra Leone,  Libeeria ja Guinea kannatavad Ebola all eelkõige seetõttu, et nende  meditsiinisüsteem on äärmiselt nõrk, arste ei ole ja nende töö suhtes on  suur umbusaldus: Ebola tuleb haiglatest, arvavad mõned.

Ebola is real (Ebola on olemas - ing  k) ütlevad harivad plakatid Sierra Leone teedel ja tänavatel.
Tegelikult  levib Ebola ainult kokkupuutel kehavedelikega.
Selle nakkuse  ärahoidmine on eelkõige töömahukas, aga mitte tehnoloogiliselt nõudlik.
Nigeeria on heaks näiteks - et leida üles kõik, kes Ebolasse  nakatunutega kokku puutusid, küsitleti Nigeerias 19 000 inimest.
Nigeerias praegu Ebolat pole.
Ka Libeeria, Sierra Leone ja Guinea  vajavad eelkõige toetust struktuuride ehitamisel, mis võimaldaksid neil  ise oma inimesteni jõuda.

Eesti on seni toetanud ebolavastast võitlust  tubli 100 000 euroga läbi Maailma Terviseorganisatsiooni ja ÜRO  peasekretäri asutatud ebola tõrjefondi.
Kuid rohkem kui raha vajavad  Lääne-Aafrika riigid inimesi ja kogemusi.
Kui me praegu ei aita, siis  ootavad neid riike ees ainult järgmised epideemiad, mis võivad meieni  jõuda nii, nagu Ebola jõudis USAsse ja Hispaaniasse.


USA  senati luurekomisjoni piinamisraport esitles mustvalgelt ebahumaanseid,  alandavaid äärmuslikke ülekuulamismeetodeid.
Kogu maailm sai lugeda, et  demokraatliku maailma lipulaeva, Eesti suurima liitlase ja  julgeolutagaja USA luuretalitused on terroriohu kilbi taha varjudes  kasutusele võtnud vangide mitmeööpäevase sunnitud ärkveloleku,  alastikiskumise, päraku kaudu sundsöötmise ja -jootmise.

Raporti avalikustamine ei toonud kaasa šokki  ei läänemaailmas ega moslemite seas.
Ent see tõstatas küsimuse: mis nüüd  muutuma peab?
Kui kurjategijatega võideldes tuleb hakata kuritegusid  toime panema, oleme oma väärtustest lahinguta loobunud.

Teisitimõtlejate keetmine Usbekistanis  õõvastas maailma kuni hetkeni, kui USA hakkas kasutama Usbekistani  teeneid oma vangistatutelt info kättesaamiseks ebatraditsioonilisel  moel.
Poola ekspresident on tunnistanud, et nende võimud survestasid  USAd Poolas asuvas salavanglas CIA karme ülekuulamismeetodeid lõpetama.

Sarnaseid salavanglaid on arvatud tegutsevat  ka mujal, meile lähimaina Leedus.
Raportis ilmsiks tulnu valguses tuleb  uurida, kas Euroopal on selge ülevaade, mida nende liitlane on siin  korda saatnud.
Kümme aastat tagasi ju osutati mitmele Ida-Euroopa  riigile, kes ise osalust piinamisturismis eitasid.
Kas Eesti valitsus  võib kätt südamele pannes öelda, et meie pole millegi sarnasega seotud?
Kas Eesti on seda ametlikult uurinud?
Kas Euroopa Liidul jätkub mehisust  ja enesekriitilisust, et omalt poolt käivitada juurdlus, mis asja  selgitaks?
Meil  on ebameeldiv aimus, et kui sarnased piinamised tuleksid ilmsiks  Venemaal, siis poleks Eesti Kremli suhtes sama vaikivalt mõistev.

USAd tuleb tunnustada, et nii ebameeldivat ja  üldiste väärtustega kokkusobimatut tõde ei püüta kalevi alla peita.
Kuid  tunnustamisest edasi tuleks astuda ka järgmine samm: kes peaks toimunu  eest võtma vastutuse.



Sajune õhtu Tallinna bussipeatuses.
Mitu  inimest üritab sõidugraafikult bussiaegu teada saada, aga loobuvad - ei  näe.
Sõiduplaan pole mitte ootepaviljoni küljes, kus ta koht olema  peaks, kuid seal laiutab tulireklaam.
Graafik kui vaene sugulane on  tuulele ja vihmale valla laternaposti küljes.
Laternad aga on välja  lülitatud.
Tahad infot saada, käi linnas taskulambiga.

Tavamõistus  ütleks, et lampe ei keerata isegi kokkuhoiu ajal välja ristmikelt ega  bussipeatustest, sest kuidas bussijuht saab pimeduses veenduda, et keegi  pole näiteks rataste alla komistanud.
Jutt ei käi agulist ega magalast,  vaid kesklinnast, Estonia ja kaubamaja ümbrusest ning Narva maanteest.

Kuid  nüüd peaks Tallinna 21. sajandil pikki aastaid valitsenud keskaegsele  pimedusele tulema linnavalitsuse armust lõpp, kui valimisteks lubatakse  kustunud lambid sisse lülitada!
Võiks ju küsida, miks mitte kohe nüüd,  aasta pimedaimal ajal, vaid alles märtsiks, kui valget aega juba tunni  võrra rohkem?
Miks siis mitte juba jaanipäeval?

Ilmselt on  linnavalitsusel meeles, et vanasti tuli rahvale valimiste puhul  puhvetist defitsiiti pakkuda.
Sellest siis ka plaanitav valguse  pakkumine.
Loodetavasti jõuab linnapea oma vihmavarjurite brigaadiga iga  7000 väljalülitatud lambi juurde isiklikult linti läbi lõikama ja  linnatelevisioon teeb sellest katkematu otseülekande.


Pretsedenditu juhtum, kui venelased  avalikustasid nende heaks kapos 15 aastat tegutsenud agendi, on  tõenäoliselt suunatud Eesti luureametkonna diskrediteerimiseks lääne  partnerite silmis ja segaduse tekitamiseks enne riigikogu valimisi.

Ülesehituselt  ja kasutatavalt retoorikalt hobuse unenägu meenutaval telesaatel, kus  "vapper FSB luuraja" Uno Puusepp räägib oma vägitegudest, on ka hulk  väiksemaid liine.
Näidata kodumaisele publikule, kui edukalt tegutseb  FSB.
Mustata Raivo Aegi.
Kleepida eestlastele külge vanu häid  natsisilte.

Teisalt - isegi kui Puusepal õnnestus nurjata Vene  saatkonna valguskaabli pealtkuulamine, siis jutud suurtest NATO  saladustest, mis ta FSB-le üle andis, tunduvad olema pigem telešõule  omane liialdus.
Raske uskuda, et eriti salajased dokumendid kapo majas  nii hooletult vedelema jäetakse, et suvaline kaablikutt neile  takistamatult ja vahele jäämata ligi pääseb.
Nii ei tasuks juhtumit ka  üle dramatiseerida.
Vaevalt suutis Puusepp midagi hullemat kokku keerata  kui näiteks Herman Simm.
Ning küllap on kapo vastavad järeldused teinud  ja võimalikud ohud maandanud juba ammu enne seda, kui Puusepp NTV  saatesse lobisema läks.
Ei saa ju ometi võimalik olla, et pensioneerunud  kapokas läheb Moskvasse elama ja sellele ei järgne kogu ametkonnas  põhjalikku suurpuhastust.

Asjaolu, et endised KGB ohvitserid omal  ajal üldse kaposse tööle võeti, on kahtlemata kahetsusväärne.
Ehk peaks  prokuratuur selle kohta toonaselt kapo peadirektorilt Jüri Pihlilt ka  konkreetsemat selgitust nõudma?
Jutt, kuidas Eestist polnud võtta muid  inimesi tehnikaga töötama kui endised kagebiidid, kõlab kummastavalt,  kui arvestada, et mitmed teised Eesti luureametkonnad said oma  struktuuri üles ehitatud ka ilma KGB abistava käeta.

Ning muide, kas  me pärast Dresseni, Veitmani ja Põderi juhtumeid oleme kuulnud, et keegi  oleks kaitsepolitseiameti juhtkonnast juhtunu eest reaalse vastutuse  võtnud?
Siseminister Pevkuri lausega, et Puusepa riigireetmise eest  vastutab (vaid) tema ise, on raske nõustuda.


Arutelu  selle üle, kas ajateenistuse läbimine teeb pehmost ja lödipüksist mehe,  on igihaljas ning selles vallas peab end spetsialistiks igaüks.
Poliitiliselt on teema käsitlemine mõnevõrra komplitseeritud, sest võimu  tippu on jõudnud põlvkond poliitbroilereid, kes kaitseväes teeninud  pole.
Pruugib neil vaid riigikaitse asjus sõna võtta, kui neile isikliku  kogemuse puudumist kiirelt meelde tuletatakse.
Nad võivad küll viidata,  et mingil ajal sai kõrgkoolis õppides kaitseväest pääseda, kuid  vabatahtlikult ajateenistusse minek oli ju ikka olemas.

Nüüd oli meil nädala algul riigikoguski Norra  eeskujul arutuse all ka naiste kohustuslik ajateenistus.
Norrast tulnud  uudise peale võttis esimesena sõna ekskaitseminister Urmas Reinsalu ja  pooldas ka Eestis naistele sõjaväekutsete saatmist.

Kui Õhtuleht soovis teada saada IRLi juhi  käest arvamust, miks ajateenistuse läbimine pole Eesti noorte hulgas  tihti auasjaks ning kuidas võiks ajateenistuses mitte käinud isa  tulevikus oma tütrekesele selgitada, miks too peab minema isa asemel  püssi alla ajateenistusse, saabus idee propageerijale Reinsalule  esitatud küsimustele vastus hoopis... IRLitarilt Kaia Ivalt.

Eestis on alati olnud kanged naised, kes  sünnitasid otse heinakaarel ega lasknud elul välja surra ka siis, kui  mehed oli Siberisse viidud.
Asi see pole siis tublil naispoliitikul ka  mõne mugavusparteijuhi eest dzotile viskuda.
Kas kõik naised peaksid ka kaitseväkke teenima minema, on juba teine jutt.



Lähiriigid  on ümber vaatamas ajateenistuse korraldust.
Rootsi kaalub uuesti üldise  ajateenistuskohustuse sisseseadmist, mille ta alles neli aastat tagasi  kaotas.
Norra muutis koguni ajateenistuse kohustuslikuks ka naistele.

Eestis on Reformierakond korduvalt pakkunud  välja üldise ajateenistuse likvideerimist ja vaid palgaarmee edendamist.

IRL on kindlalt toetanud kohustusliku ajateenistuse säilitamist ja  arendamist.
Nüüd, kus Norra on võtnud hoopis kangema kursi, küsitakse,  kas ka Eesti peaks naiste ajateenistuse kohustuslikuks muutma.
Arvan, et  seda vajadust meil ei ole ning seda ei peaks käsitlema omaette  eesmärgina, mille suunas lähiaastatel liikuda.
Küll aga toetan naiste  vabatahtliku ajateenistuse võimaluse tutvustamist.

Piisab riigikaitseõpetusest  Riigi kaitsevõime kõige sügavam vundament  on mõistagi riigi iga kodaniku tegevus: igapäevane tubli erialane töö,  panus laste kasvatamisel, ühiskondlike organisatsioonide tugevdamine,  võimetekohase hariduse omandamine, lugupidav suhtumine ümbritsevasse  ning austus teiste inimeste ja riigi suhtes.
Spetsiifilise, kuid  laiapõhjalise kaitsevõime annavad kolm alussammast: riigikaitseõpetus  koolides tavahariduse osana, üldine ja meessoost kodanikele kohustuslik  ajateenistus ning vabatahtlikud riigikaitseorganisatsioonid.
Kõige  esimesed sammud väljaõppes teevad noored Kaitseliidu  noorteorganisatsioonides Noored Kotkad ja Kodutütred ning teistes  skautlikes liikumistes.
See on äärmiselt tänuväärne ja vajalik töö, mis  võib olulisel määral suunata noorte edasisi valikud ning suhtumist riiki  ja selle kaitsmisse.
Soovitan kõigil emadel-isadel uurida oma kodukohas  võimalusi laste suunamiseks neisse organisatsioonidesse.
Ja muidugi  kaaluda ka seda, et koolitada ennast noorte rühmajuhiks ja see töö oma  õlule võtta, sest sageli on puudu just täiskasvanud juhendajatest.
Olen  ise Kaitseliidu toetajaliige ning ka napid koostöötunnid noorkotkastega  toovad alati rõõmu südamesse.

Teine, väga tähtis ülesanne on, et koolides  oleks võimalik kõigil soovijail läbida riigikaitseõpetuse kursus.
Samuti  tuleks seada eesmärgiks, et igas Eesti piirkonnas oleks gümnaasium, kus  oleks sisse seatud riigikaitsesuund, et õppida seda valdkonda  süvendatult.
Mõlemad arengud nõuavad riigilt pingutust, et tagada heal  tasemel õpetajate olemasolu.
Koolis õpitu peaks olema nii noormeestele  kui ka tütarlastele oluliseks baasiks kaitsealaste teadmiste ja oskuste  osas, samuti andma hea võimaluse mõelda, mil moel ollakse edaspidi  valmis riigikaitses osalema.
Kui meestele on Eestis ajateenistus  kohustuslik, siis naistele on see võimalik alates eelmise aasta  kevadest.
See tähendab, et nad saavad endale võtta vabatahtlikult  kaitseväekohustuse, läbida ajateenistuse ning olla reservväelased.
Sellega on tagatud kõigile võrdsed võimalused.
Eelmisel aastal nägi  riiklik kava ette võtta ajateenistusse pisut üle 3000 kutsealuse, neist  kuni 16 naist.
Selleks aastaks oli kaitsevägi valmis vastu võtma juba  kaks korda rohkem naisi.

Arvan, et Eesti on astunud sellise võrdse  võimaluse loomisega pika ja vajaliku sammu edasi.
Kuid lähiajal oleks  mõistlik neis raamides ka tegutseda ning ajateenistust naistele  kohustuslikuks muuta ei pea ma õigeks.
On ju naisel kanda perekonna ja  ka riigi elus eriline roll, laste sünnitamine ja kasvatamine.
On  eluetappe, kus ema asendamine pole võimalik või ei tule lapse arengule  kasuks.
Samuti on Eestis probleeme töö- ja pereelu ühitamise  võimalustega.
Mitmes piirkonnas on ülimalt keeruline saada  lasteaiakohta, raske on leida osaajaga tööd või pole osakohaga töötamine  majanduslikult võimalik.
Sageli kasvatab ema last üksi.
Visalt juurdub  isade suurem osalemine järeltulijate kasvatamisel ja kodustes töödes.
Selle tulemusena sünnitavad naised vähem lapsi, kui on nende tegelik  soov ja vähem, kui on vajalik eestlaste arvukuse püsimiseks.
Kui selles  olukorras muuta naiste ajateenistus kohustuslikuks, siis suure  tõenäosusega lükkame edasi ja halvimal juhul pärsime veelgi laste sündi.

Naised niigi riigikaitses  Küll aga tasub tähelepanu pöörata sellele,  et noored naised oleksid hästi informeeritud võimalusest ajateenistusse  minna ja saaksid teha oma teadliku valiku.
Parimaks infoallikaks ja ka  hea eelkogemuse saamise kohaks on kooli riigikaitseõpetuse kursus.
Samuti võiks kaaluda kaitseväeteavituse saatmist kõigile vastava  aastakäigu neidudele ning huvi korral oleks neil võimalus sellele  positiivselt reageerida.

Praegu on kaitseväes 325 ja Kaitseliidus 13  naissoost tegevväelast, 2000 naist on Naiskodukaitses ja 1207  Kaitseliidu malevates ja küberkaitseüksustes.
Seega on naiste jõud ka  praegu meie kaitseorganisatsioonides arvestatav.
See on tähtis ja  ühiskonna poolt hinnatud.
Oluline suund võikski olla Kaitseliidus ja  selle eriorganisatsioonides naiste osaluse suurendamine.
Emana olin  uhke, kui vanem poeg otsustas enne ülikooliõpinguid kohe ajateenistuse  läbida ning teine poeg on sama suunda võtmas.
Tütrele, kes on alles  koolitee alguses, soovitan kõigepealt tutvust teha kodutütarde  organisatsiooniga.



Kas riigikogu liikme hea tava, mille  parlamendi vanematekogu eile heaks kiitis, suudab parandada Toompea  lossi mainet avalikkuse silmis?
Või mis veelgi tähtsam - kas see  takistab mõnd riigikogu liiget panemast toime ükskõik millist  taunimisväärset tegu?

Aus vastus mõlemale küsimusele on ei.
Kaja  Kallase algatusel koostama hakatud riigikogu liikme eetikakoodeksist  võrsunud hea tava koosneb punktidest, mis oma lihtsakoelisuses  meenutavad omaaegset pioneeri käitumiskoodeksit.
Puudu on vaid paragrahv  stiilis - riigikogu liige peab lugu hügieenist ja peseb ennast  regulaarselt, kaasa arvatud kael ja kõrvatagused.

Kas meil on alust  arvata, et mõni riigikogu liige edaspidi punastaks häbelikult ainuüksi  mõtte peale, et võiks lugeda konkureeriva erakonna juhtiva tegelase  meilivahetust, ja keelduks solvunult, kui talle seda pakutakse?
Või et  kui on võimalus saada erakonnale kilekott musta rahaga, siis tuleb  riigikogu liikmele tulikirjas silme ette riigikogulase hea tava rida:  "Riigikogu liige ei võta vastu kingitusi ega teeneid, mis on seotud tema  tööga ja ületavad tavapärase viisakuse piirid.
" Ainus viide hea tava  rikkumisega kaasnevale on punkt, mis sedastab, et rikkumist arutab  riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon.
Süüteo tunnuste ilmnemisel  võib erikomisjon edastada materjalid uurimisasutusele või väärteo  kohtuvälisele menetlejale.
Põhimõtteliselt on erikomisjon riigikogu  liikmete tegevusel silma peal hoidnud ka seni, kuid ainus, millega  seoses me komisjonist kuuleme, on kord aastas esitatavad riigikogulaste  majandushuvide deklaratsioonid.

Tore, et nüüd on kirja pandud mingigi  moraalne juhis riigikogu liikmetele.
Ent inimene, kel enamvähem  korralik lastetuba ning kes teab, et valetada, varastada ega võõrast  kirjavahetust lugeda pole ilus, ei vaja mingit head tava.

Kui mõni  riigikogu liige aga edaspidigi pätti tahab teha, siis kes või mis saab  teda takistada?
Ühe käega antud, teisega võetud - riigikogulase  kriminaalvastutusele võtmise tegi riigikogu alles möödunud nädalal  märksa keerulisemaks, kui see seni oli.


Rääkisin  mõni aeg tagasi ühele keskkooliklassile ajakirjandusest.
Rõhutasin  põhilist: ajakirjanik peab olema kajastatava teema suhtes neutraalne ja  andma sõna kõigile osalistele.

Üks noor küsis: aga kui üks osapool on paha, näiteks mõni  kurjategija?
Kordasin: õigus sõna saada on kõigil osapooltel.
Kui nad  ise seda ei soovi, siis on teine asi.
Kirjutasin nädala hakul artikli,  kus oma versiooni juhtunust rääkis Triin Tulevi peksmises süüdi  mõistetud Rasmus Vesiloo.

See pole tema heroiseerimine või käitumise vabandamine.
Ta polnud  siiani meedias pikemalt sõna võtnud, kommentaarid piirdusid sellega,  mida ta ütles kohtus kohtuniku ees.
Tulev on saanud oma lugu rääkida  mitu korda, alates "Pealtnägijast" ja lõpetades oma raamatuga.
Kindlasti  näeme tema mõtteid peagi taas ka mõnes naisteajakirjas.

Sestap üllatas mind mõneti reaktsioon, et Vesiloole meedias  sõnaandmine oli vale.
Ma arvan, et vale oleks see, kui teine osapool  lihtsalt suukorvistataks.
Uudisartiklites pole selline asi mõeldav ja  neutraalne ajakirjanik nii ei käitu.


Uuest  aastast kehtib Lätis Eestilegi silmad ette tegev seadus, mis annab  viimases hädas olevatele kodulaenuvõtjatele võimaluse laenust priiks  saada, kui nad ostetud kinnisvara pangale tagastavad.
Teisisõnu, võtmed  pangale tagasi ja laenust vabaks!
  Tundub ju igati kauaoodatud euroopalik seadus,  mis peaks Maarjamaal juba ammu kehtima?
Kahju küll, aga nii kaua, kuni  meie riik on Reformierakonna või IRLi võimu all, eesti rahvas sellise  inimliku seaduse vastuvõtmist oma õnnetuseks ei näe.
On avalik saladus,  et eelpool nimetatud parteid on välispankadega igatpidi seotud, mistõttu  kaitsevadki nad võõrpankade, mitte eesti laenajate huve.
Ja on  tõepoolest silmakirjalik, et Lätis peagi jõustuvale seadusele sarnased  laenusaajasõbralikud seadused kehtivad küll põhjamaiste pankade  koduriikides, aga mitte meil siin.
  Eesti peaks Lätist eeskuju võtma  Muide, Lätis jõustuva seadusele samalaadse  ettepaneku tegi Keskerakond riigikogule juba 2009. aasta sügisel.
Kuulda  ei ole meid siiani võetud, aga oma valijate abiga võitleme eesti rahva  nimel edasi.

Läti  võttis vastu seaduse, mille eesmärgiks on panna eelkõige just panku,  aga ka laenuvõtjat vastutustundlikumalt käituma.
Sellega astusid  lätlased suure sammu meist ette.
Ometi võime Eesti meedias lugeda  kummalisi mõttevälgatusi sellest, kuidas Lätis on võetud vastu halb  seadus, mida meie kindlasti ei peaks ega tohiks järgida.
Selle taga  paistavad muidugi Skandinaavia pankade kasumiahned kõrvad, kuna  arusaadavalt ei ole laenuvõtjasõbralikud seadused nende huvides.

Teatavasti on Eesti majandusruum Põhjamaade  pankade kontrolli all.
Kes lasi sel aga juhtuda?
Võtmeroll antud loos on  IRLil Mart Laari isikus.
Asi sai alguse välispankade ihast allutada  endale kõik Eesti laenukliendid.
Mängu võitvat see, kes ahmib endale  kõige rohkem eluaegseid laenuorje.
Niimoodi saidki kunagistest Rootsi  pärisorjadest Rootsi pankade võlaorjad.

Pangandusturu liider Swedbank leidis endale ka  poliitilise kaitseingli, kes andis garantii, et Eestis ootamatult  laenuvõtjaid kaitsvaid seadusi vastu ei võetaks ja panganduspoliitika  inimkeskseks, see tähendab pangavaenulikuks, ei muutuks.
Mart Laar  valitigi Swedbanki nõukogu liikmeks 2006. aastal.
Majandusharidus oli  ebaoluline, kuna pank tahtis poliitilist käepikendust, kes sillutaks tee  eesti rahva totaalsele laenuorjusele.

Mäletame ju kõik, kuidas laenubuumi ajal isegi  madala ja ebastabiilse sissetulekuga inimesed said kodulaenu.
Käidi  peale, et inimene võtaks lisaks kodu ostmisele laenu ka mööbli ja  köögitehnika ostuks, mis tähendab, et juba siis laenati inimesele  teadlikult rohkem, kui oli tema kinnisvara väärtus.
Paljud neist  laenuorjadest on tänaseks kaotanud ka oma kodu, pere, tervise ja  tänavale tõstetud, kuid pangalaen ripub neil jätkuvalt kaelas.

Laenumulli lõhkedes varises kinnisvaraturg  kokku, majandus paisati sügavasse kriisi ja mõistagi ei võtnud  riigivalitsus pankade röövretkede vastu mitte midagi ette.
Rasvaseid  kasumeid teenivad pangad kaotavad maapiirkondades ja väiksemates  asulates sularahaautomaate, sulgevad kontoreid, koondavad töötajaid ja  suruvad meilt viimsegi eurosendi välja.
Eestis on lubatud paljud asjad,  mis koduriigis on neile keelatud.
  Riik peab laenuvõtjaid kaitsma  Arusaadavalt tuleb laenu võtta  vastutustundlikult.
Laenu tuleb aga ka anda vastutustundlikult, mis ongi  see, mida on täpsemalt ja rangemalt tarvis seadusega paika panna, et ka  laenuvõtja oleks lõpuks kaitstud.
Usun, et keegi meist ei soovi olla  olukorras, kus oled kaotanud küll oma kodu, aga pead nö surnud hobust,  see tähendab kodulaenu edasi maksma.

Teame ju, et suheldes pangaga on tavakodanik  alati nõrgemas positsioonis.
Viimasele peaks appi tulema riik.
Eestis  see kahjuks nii ei ole.
Tuleb lõpetada olukord, kus riik on laenuvõtjad  jätnud laenuandjate, st pankade meelevalda.

On viimane aeg midagi jõuliselt ette võtta.
Me  ei saa ju ometi lätlastest kehvemad olla.
Nemad on meist õiglasema  ühiskonna osas suure sammu võrra ees.
Seega peaks Eesti Läti endale  kindlasti eeskujuks seadma ja võtma vastu seaduse, mis annaks  laenuvõtjatele võimaluse pankadele n. ö võtmed tagasi anda ja seeläbi  võlaorjusest vabaneda.


Riigikogu võttis mõni päev tagasi vastu  korrakaitseseaduse muudatuse, mis taastab enne 1. juulit kehtinud  olukorra ja keelab taas avalikus kohas joomise.

Seda tegi seesama riigikogu, kes algul häälekalt ja ausa näoga  põhjendas, kuidas mõistlik avalikus kohas joomine on alkoholikultuuri  osa ja et vaja on usaldada inimesi ja et käskude-keeldudega ei tohi  liigselt piirata inimeste vabadusi ja nii edasi.

Nüüd avalikku tarbimist taas keelates tuuakse sama ausa näoga ära  värske uuringu tulemused, mille järgi tervelt 82 protsenti elanikest on  avaliku joomise vastu.

Kas poleks lihtsam olnud korraldada selline  uuring enne korrakaitseseaduse jõustamist?
Või siis ei olnud seda vaja,  nüüd aga oma näo päästmiseks küll?

On avalik saladus, et oma tugevat rolli seadusemuudatuse  läbisurumisel etendas Tallinna maitsetu aktsioon sinikollaste siltidega,  mis presidendi akna all Kadriorus ja Toompea lossi ees justkui lubasid  juua.
Ent nendest nüüd ju ikkagi lahti ei saa, sest omavalitsusele  jäetakse õigus määrata kindlaks kohad, kus on alkoholi tarvitamine  lubatud.


ANNUS HORRIBILISVÄGA TÄHTIS PÄEV 3. septemberUSA  president Barack Obama kinnitas Tallinna visiidil 3. septembril, et NATO  kollektiivkaitse kehtib absoluutselt, viivitusteta ning igasuguste  tingimusteta ka Eesti, Läti ja Leedu kohta.
Ta lubas USA ja NATO nimel  suurendada liitlasvägede kohalolekut põhjala ja Balti piirkonnas,  sealhulgas Eestis, et vähendada Venemaa võimalusi agressiivseid plaane  ellu viia.
   VÄGA MUST PÄEV 27. oktoober15-aastane  õpilane laskis Viljandis Paalalinna koolis tunni ajal revolvrist maha  saksa keele õpetaja Ene Sarapi.
Eesti esimene koolitulistaja loobus  vabatahtlikult relvast ega hakanud politseile vastu.
Ta on siiani  arstide järelevalve all.

2014. aasta oli laulupeoaastaTäie ette lähevad ikka need aastad, kui on laulupidu.
AASTA, MIS MUUTIS MAAILMA Euroopa esimene sõja-aastaKui eelmise  aastavahetuse paiku lahkus Euroopast viimane USA tank, ei osatud läänes  arvatagi, et Venemaa kindralstaabi planeerijail on juba valmis uut  sõjapidamisviisi, sealhulgas massiivset infosõda kasutavate  suuroperatsioonide kavad.
Balti riikide õnneks võtsid Kremli valitsejad  riiulist esimesena köite pealkirjaga "Krimmi vabastamine".
Teist köidet,  "Ukraina vabastamist" on ellu viidud kogu ülejäänud aasta.
Ukraina peab  seni vastu, ukraina rahvas on ühtsem kui kunagi varem.
  Laadung 200Üha enam tavasõja  mõõtmeid võttev lahingutegevus tabas Ukrainat ja ka läänt täiesti  ootamatult.
Muutus toimus siis, kui venemeelsed lasksid Ukraina kohal  raketiga alla Malaysia Airlinesi reisilennuki.
Hulk hukkunuid ehk Vene  sõjaväe termineid kasutades "last 200" oli murdepunkt, kust edasi asus  konflikte mitte armastav lääs Kiievit ka tegudega (aasta lõpu poole  isegi relvadega) toetama.

Majandussõda on edukasLääne riikide  kehtestatud sanktsioonid, et sundida Moskvat Ukrainast lahkuma, kutsusid  Kremlis esialgu esile vaid nilbet irvitamist.
Sanktsiooniveskite  aeglane jahvatamine on Venemaa poelettidelt nüüdseks viinud Camemberti  juustu ja Tallinna kilud.
Kapitali pagemise ja nafta hinna vähenemise  tõttu on Vene rubla asunud kiiresti väärtust kaotama.
Halvimat on edasi  lükatud massilise kullamüügiga ja riigijuht Vladimir Putini  telejutlustega.

Peaaegu rinderiik Eesti Kui aasta alguses hakkas eelmise valitsuse  kaitseminister Urmas Reinsalu energiliselt selgitama valitsuse vahetuse  ohtlikkust riigi kaitsele, siis pidasid paljud teda hüsteerikuks.
Koos  Ukrainas jätkuvate lahingutega muutusid aga tegusamaks ka Eesti  kaitseringkonnad ning sõjalised sõbrad.
NATO ja suurriikide juhid,  sealhulgas Tallinna külastanud USA president Barack Obama, on mitmel  korral valju häälega kinnitanud, et NATO kaitseb nii Eestit kui ka kõiki  oma liikmeid.
Sellega kaasnes sõjalennukite ja väeüksuste Balti  riikidesse toomine.
Sügisel toimus ka Eesti ajaloo suurim relvaost - 44  soomustatud lahingumasinat Hollandist.
Aasta lõpus teatati, et Eesti on  paremini kaitstud kui kunagi varem.

Tihe liiklus jätkubÕnneks pole  Prantsusmaa Venemaale andnud üle Mistrali tüüpi sõjalaevu.
Samas aga  hoiab Venemaa poolt Euroopat ärevuses sõjalennukite lendudega küll  rahvusvahelises, küll rahvuslikus õhuruumis.
Ning Läänemeres patrullivad  üha sagedamini Vene sõjalaevad.

Ikka kaks sõda korragaÜheks Venemaa  Ukraina agressiooni valla päästnud teguriks on paljude analüütikute  hinnangul islamisõdalaste edukus Lähis-Idas, mis viis osa USA ja  lääneriikide tähelepanu Euroopalt kõrvale.

Külma sõja uus lõppUSA ja Kuuba  teatasid enam kui pool sajandit kestnud vastasseisu lõpetamisest, nüüd  asuvad riigid taastama diplomaatilisi suhteid ning USA lõpetab  majandusblokaadi Taltumatu taudLääne-Aafrikas  leviv tappev Ebola viirushaigus on tõsistest tõkkeabinõudest hoolimata  nõudnud ligi 7500 inimelu, haigestunuid on ligi 20 000.
Üksikjuhtumeid  on esinenud ka Euroopas ja Ameerikas, ohvrid on nakkuse saanud Aafrikas.

Maailma terviseorganisatsioon on tunnistanud ligi aasta kestnud  epideemia nüüdisaja kõige tõsisemaks SALAJANE SÕDATelefonid Veel  enne Venemaa-Ukraina sõja vallandumist paisati internetti osaliselt  moonutatud lindistus telefonikõnest, mille olid pidanud Ukrainas oludega  tutvumas käinud toonane välisminister Urmas Paet ja toonane Euroopa  Liidu välispoliitika juht Catherine Ashton.

Ukraina  sõjaväeluure sai just telefonikõnesid pealt kuulates esimesi tõendeid,  et Ida-Ukraina kohal olid Malaysia Airlinesi reisilennuki alla  tulistanud venemeelsed mässulised Vene sõjaväe osalusel.

PiirSeptembris  röövisid Vene võimud Eesti piirilt Eesti kaitsepolitseiniku Eston  Kohvri.
Kohver on siiani eeluurimise all, teda süüdistatakse spionaažis.

Nõuded ta vabastada on jäänud tulemuseta, kohtuistungi algus on  teadmata.

MeriOktoobris toimus  Rootsis Stockholmi lähedal skäärides ulatuslik mereväeoperatsioon, mille  käigus otsiti "tundmatu riigi" allveelaeva.
Väidetavalt  jälgimisseadmete paigaldamisega tegelnud väidetavalt Vene allveelaev jäi  leidmata.

Suured kõrvadNorra, Rootsi ja  Soome pealinna valitsuskvartaleist avastati detsembris tundmatut  päritolu mobiilside tugijaamad, millega saavat pealt kuulata kõiki neis  piirkondades peetud telefonikõnesid.
Taani ja Eesti kohta selliseid  teateid (veel) pole.

KaabelVene  televisioonis paljastas nüüd Moskvas elav endine KGB ja pikaajaline  kaitsepolitsei tehniline töötaja Uno Puusepp, kuidas ta olla ideelistel  põhjustel nurjanud hulga kaitsepolitsei ja USA luure keskagentuuri  ühisoperatsioone kuulata pealt Vene saatkonda.
Kaitsepolitsei kinnitusel  kiitlevad Puusepp ja FSB suuresti tühja.

KULTUURIRINDELT GrammyUSA muusikaauhinna Grammy pälvis parima kooriesituse eest Arvo Pärdi kooriteost "Aadama itk" juhatanud Tõnu Kaljuste.
1 SotšiVenemaa  presidendi Vladimir Putini ja Venemaa reklaamürituseks kujundatud  taliolümpiamängudel Sotšis oli Eesti koondise parim tulemus iluuisutaja  Viktor Romanenkovi 24.
koht, kõige tagasihoidlikum lasksuusataja Kauri  Kõivu 78.
koht.

Kultuuri-NobelJaapani  kunstiühing andis helilooja Arvo Pärdile üle Jaapani keisriperekonna  kultuuripreemia Praemium Imperiale, mida peetakse kultuurivaldkonnas  samaväärseks Nobeli preemiaga.

Mägi nagu mägiSpordiaasta  meeldejäävaim sportlane on tõkkejooksja Rasmus Mägi, kes võitis suvel  Zürichis toimunud Euroopa meistrivõistlustel esmalt isikliku rekordiga  poolfinaali ja tuli siis tänu tugevale lõpuspurdile finaalis hõbedale.
Jätkuvat head stabiilsust näitas Zürichis ka Gerd Kanter.
Võidetud  Euroopa meistrivõistluste hõbe oli tema jaoks juba kümnes  tiitlivõistluste medal.

Ülemaailmne PÖFF1997. aastast  Tiina Loki juhtimisel korraldatav Pimedate Ööde filmifestival arvati 15  maailma kõige tähtsama filmifestivali hulka.
Sellega koos sai PÖFF  õiguse korraldada ülemaailmseid võistlusprogramme.

Oscari ootel Jõulude eel nimetas Ameerika  filmiakadeemia üheksa linateost, mis jätkavad võõrkeelse filmi eest  antava Oscari konkurentsis.
Teiste seas on ka Eesti-Gruusia koostööfilm  "Mandariinid".
Viis kandidaati, mille hulgast valitakse Oscari saaja,  avalikustatakse 15. jaanuaril.
IntervjuuUSA  korporatsiooni Sony Pictures vastu peetav paljastusrohke kübersõda  jõudis selleni, et arvatavalt Põhja-Korea rünnakute tõttu jäeti ära  filmikompanii Põhja-Korea liidrit pilava filmi "Intervjuu" plaanitav  esilinastus.
USA on palunud häkkerite vastu abi Hiinalt, Põhja-Korea aga  on ähvardanud USA-d (relva)rünnakutega.

TEADUSRINDELT Põhialustest Cambridge'i  ülikooli professor Stephen Hawking esines vigade parandusega.
Tema uue  teooria järgi toimivad mustad augud pigem nagu "hallid augud" ning nn  sündmuste horisont ei pruugi täielikult hävitada kõiki mateeria vorme.

Ürgelust Prantsusmaa  teadlastel õnnestus ellu äratada Siberis Tšukotka poolsaarel 30 meetri  sügavusel igikeltsas 30 000 aastat peitunud hiidviirus.
Avastatud  liigile pandi nimeks Pthovirus sibericum ja see on uurijate kinnitusel  inimesele ohutu.

Maavälisest elust 43  protsenti Eesti elanikest arvab, et elu leidub ka mujal kui Maal.
Lisaks  on nad kindlad, et maaväliste tsivilisatsioonide esindajad külastavad  aeg-ajalt Maad.
Iga neljas inimene usub, et inimtsivilisatsioon on Maale  sisse toodud.

Marsi elust USA  kosmoseagentuuri NASA kulgur Curiosity avastas Marsi pinnalt kraatri,  milles on kümneid miljoneid aastaid tagasi asunud järv.
Kulgur tegelebki  võimalike elu jälgede otsimisega punaselt planeedilt.

Komeedi elustEuroopa  kosmoseagentuuri mehitamata uurimisjaam Rosetta oli 10 aastat teel  sihtpunkti - komeedi 67P / Tšurjumov-Gerasimenko juurde.
Jaama ülesanne  on uurida ürgvana taevakeha koostist.
Esimest korda ajaloos komeedil  maandunud moodul Philae täitis ülesande osaliselt, andmete uurimine  alles käib.

SuguelustEesti teadur Elga  Mark-Kurik on kaasautor teadusajakirjas Nature ilmunud John Longi  juhtimisel kirjutatud artiklis, milles kirjeldatakse arvatavalt esimese  sisemist viljastamist kasutanud olendi rüükala seksuaaltavasid.
Kalakivistised kaevati välja üle 40 aasta tagasi Võhandu jõe  kaldajärsakust.

Vastolu lõpp Singapuri  ülikooli kvanttehnoloogia instituudi teadlased Patrick Coles, Jędrzej  Kaniewski ja Stephanie Wehner teatasid, et nende hinnangul on kaua aega  kvantfüüsika teoreetikuid vaevanud fundamentaalne ja ühitamatuna  tundunud kahelisus, kuidas ühendada osakestefüüsikat laineteooriaga,  kõrvaldatud.
Tegu on määramatuse printsiibi ilmnemise vormidega.

VALITSUSRINDELT Uued inimesedKevadine  valitsusvahetus, mil Reformierakonna valitsuspartner Isamaa ja Res  Publica Liit asendati Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga, oli ühtlasi uue  poliitikakultuuri algus.
Peaministriks sai noorpoliitik Taavi Rõivas,  kellest loodeti kergesti juhitavat valitsusjuhti.
Sügise poole ilmnes,  et algul vaid stiilsete riietega silma paistnud "poisil" on iseloomu,  mitmesuguste keeruliste käikudega tõrjuti võimu juurest eemale  ambitsioonides kahtlustatud veteranvälisminister ning raudseks peetud  rahandusminister.

Uued kombedSelgus ka, et  uus, heaolu kuulutav valitsus teab oma alamatest paremini, kuidas nende  heaolu kindlustada.
Teerulli põhimõttel ja massilisi proteste eirates  vastu võetud kooseluseadus, töövõimereform ning hulk väiksemaid  muudatusi on ühiskonda lõhestunud rohkem, kui ükski infosõja kindral  plaanida osanuks.

Uus sõnavara Põlvkondade  ja maailmavaatelise tausta erinevused on sel aastal vallandanud mitu  ohvritega sõnasõda.
"Sisserändaja poja" lugu viis ametist  rahandusministri, vägevatest sõnadest põhjustatud lainetusi on olnud  veelgi.

Uus kanal Kevadel,  sõjakõmina valjenemise ajal, tuli taas meelde, et Eesti puudub  venekeelne telekanal.
Enne jõule jõuti esimeste tegudeni - eraldati  kanali loomiseks esimesed miljonid eurod.
Esimesi saateid annab siiski  oodata vähemalt jaanipäevani.

Uued kodanikudÜleilmset  tähelepanu pälvis Eesti e-residentsuse programm, mille kaudu saavad  inimesed ja ettevõtjad üle ilma kasutada Eesti elektroonilist  isikutuvastus- ja asjaajamislahendust.

Vana raha Riigikontroll  leidis VEB-fondi uurides, et Eesti Panga 20 aastat tagasi Moskvasse  saadetud valeandmetega kiri oli koostatud ettekavatsetult.
Selle abil  saadi Nõukogude Liidu Välismajanduspangast kätte 32,3 miljonit dollarit  Eesti pankade kontodel külmutatud raha.
Siiani pole selge, kes kirja oli  kirjutanud, ja on avaldamata, kes oli raha välja võtnud.

TARISTURINDE UUDISED Porgandid Elroni uued  porgandikarva rongid põhjustasid reisijate arvu hüppelise kasvu ning  segadusi kogu aasta vältel.
Viimati ilmnes, et osa rikkeid on rongid  tootnud tehase praak.
Muhvid Eesti ja Soome  elektrisüsteemi ühendavate merealuste kaablite rikke põhjuseks oli  vigaselt projekteeritud muhv.
Katkestuse tagajärjel tegi elektri hind  börsil mõneks ajaks hüppelise tõusu.
Aasta lõpuks selgus, et merekaabel  Estlink-2l puudub ehitus- ja kasutusluba.

Rööpad Aastaga  on rahvusvahelise raudtee Rail Baltic trassi väljatöötamine jõudnud  lõpusirgele, vaidlused nii trassi kui ka kogu uue raudtee üle jätkuvad  siiski tuleval aastal.

Toru Loodusliku veeldatud  gaasi ühisterminali kui Eesti energiajulgeoleku ühe alustala üle  peetavad läbirääkimised lõppesid põhjanaabrite ülekaaluga ehk otsusega  rajada peaterminal Soome ja mere alla Eestisse suunduv toru.

Laev Samas  jätkub Paldiskis eraterminali ehitus.
Sügisel Leedus käiku võetud  ujuvterminal peaks suutma vajadusel katta ka Eesti gaasitarbe.

LaevadAastaid  suursaarte ja mandri vahel parvlaevaliiklust hallanud Saaremaa  Laevakompanii tõrjuti majandusministeeriumi hankes kõrvale.
Hoolimata  paljudest kohtuvaidlustest peaks kahe aasta pärast asuma reisijaid  vedama Tallinna Sadam nelja uue laevaga.

Sild Saaremaa  ja mandri sillaga ühendamise uurimise kavva on nüüdseks maetud üle kahe  miljoni euro.
Aastakümneid kavandatud silla ehituse algust pole siiski  lähiajastuil oodata.

Majad Lõppeval aastal valmis  vabateatrite ühenduse suur teatrimaja Vaba Lava ja hiiglaslik Tondiraba  jäähall.
Põhja- ja Baltimaade esimese IMAX-tehnoloogiaga kinona avati  taas kunagi panoraamkinona tuntust kogunud Kosmos.
Lisaks avati 120  meetri kõrgusele tõusev vaateõhupall Balloon Tallinn.

Kirik Eesti  luteri kirik valis uueks peapiiskopiks Urmas Viilma.
Kirikupead ootab  tõsine väljakutse - kuidas kindlustada juhtimisvigade ja võimalike  kuritarvituste tõttu pankrotti läinud Narva koguduse kiriku kasutamine  kirikuna.


Vähe  sellest, et Rakvere tänavune jõulukuusk on üle ilma kuulus, näitab  järjekordselt, kuidas eestlane Eesti Nokiat ära ei tunne isegi siis, kui  ta sellega laupkokkupõrkesse peaks sattuma.

Sest mida öeldi kodutanumal, kui Rakvere  linnakunstniku Teet Suure eestvõttel linna peaväljakule puidujääkidest  kuusk püsti pandi?
"Skandaalne".
"Jõulurõõmu rikkuv".

Nüüd, mil mitmed välismaised väljaanded, nende  seas ka näiteks Huffington Post, nimetanud 15 000 elanikuga Rakvere  kuuske maailma ilusaimate seas kõrvuti Pariisi, Londoni, Berliini, Rio  Sydney ja teistega, on nurin vaibunud.
Ohoo, on eesti inimene imestunud.

Vaata aga, mis kirjutavad.
Tõepoolest, ilus kuusk teine jah.
Kuidas ma  küll enne ei märganud?

Hea, et lõpuks märgati.
Väike Rakvere aga  tsementeeris arusaama, et on rutiinivaba mõtlemisega linn, kes ei karda  väljakutseid.
Võiks isegi öelda, et heade mõtete linn, kui see lause  juba reserveeritud ei oleks.
Ning mis peaasi - kui sul on hea mõte, siis võib vabalt ära teha sellele, kellel on kasvõi tuhat korda rohkem raha.



Eestlane  on vajadusel valmis siiski oma abi pakkuma.
Seda kinnitasid pühade ajal  ETV ja TV3 jõulukampaania käigus kogutud vastavalt 145 000 ja 218 000  eurot.
Et põhiosa annetustest koguti paari euro kaupa, siis oli lahkete  annetajate koguarv üsna suur.
Raha kogumise eesmärgid olid sama üllad  kui varasematelgi aastatel - abi vajavate laste huvihariduse toetamiseks  ning kolme Eesti pere abistamiseks.
Varem on ETV "Jõulutunnel" kogunud  raha lastehaiglale seadmete soetamiseks, toidupanga toetuseks või isegi  8400 elanikuga Hiiumaale oma kompuutertomograafi soetamiseks.

Kindlasti on kõik sellised toetused aidanud  parandada kellegi olukorda: toidupangast abi saajad on rõõmu tundnud ja  lastehaiglas on soetatud seadmetega palju lapsi ravitud.
Lisaks  annetajate rõõm oma panust andes ühises ürituses osalemisest.

Küll aga peab küsima pärast neid iga-aastaseid  aktsioone, kas otsusetegijad on neile tehtud otsesest vihjest piisavalt  hästi aru saanud?
Pole ju võimalik, et ühiskond lahendab kõik meie ees  seisvad probleemid kord aastas tehtavate jõulukampaaniate abil.
Kui raha  kogutakse toidupangale, siis tuleb Toompea saadikuile nõudlikult otsa  vaadata ja küsida - kuidas on võimalik, et Eesti riigis on nälgivaid  inimesi ning mida on riik selle probleemi lahendamiseks ette võtnud?
Või  kus on omavalitsuse ja sotsiaaltöötajate silmad, kui hädas peresid peab  abistama üleriigiliste kampaaniate kaudu?

Lisaks on pidevalt mingit valdkonda  kampaaniate käigus toetades oht, et seda on märganud ja arvestavad ka  rahajagajad.
Kui ikka haiglale ostetakse pidevalt seadmeid heategevuse  korras, siis võib sellel, kes peaks tegelikult need seadmed ostma,  tekkida kiusatus ostuks oma raha mitte kulutada ja pigem kokku hoida.
Sellest on vähe abi, kui seesama poliitik  poetab jõulusaadet vaadates härdumuspisara ning sööb ja joob  puudustkannatajate terviseks.
Seepärast peaks pühade möödudes nööbist  kinni võtma oma riigikogu saadikul või omavalitsusametnikul ning pärima  aru, mida on tema ja tema erakond teinud selle probleemi lahendamiseks?



Pühade eel käis ennustusvõistlus, kas  jõulud tulevad mustad või valged.
Seekord tulid valged ja jälle oli  paljudel häda majas, sest maanteed olid libedad või lumised.
Tegelikult  oleks patt nuriseda, kui linnast välja sõites sai kõik need päevad ka  meie teedel nautida puhast valget talvemuinasjuttu.

Argipäeva kiireks  elutempoks ei pruugi maanteede korrashoidmise kvaliteet piisav olla.
Ka  teeoludele vastav sõidukiirus võib olla väga individuaalne - kui rekka  pidas lumisel maanteel paslikuks popsutada 60ga, siis reisibuss lasi  uljalt 110ga, efektne lumepilv taga tuhisemas.

Kui Tallinna-Narva  maantee oli nädal tagasi väga libe, teatas maanteeamet, et nad on  olukorda tõsiselt analüüsinud.
Nädalavahetuseks sai maanteeametil  kriitikast ilmselt villand, kui nende esindaja teatas ühtäkki, et  teehooldajaid peaks rohkem austama.
Vene stiilis pidu jõuab tõepoolest  kontrollküsimuseni - aga kas sa mind ikka austad?
Maanteeametilt eeldaks  ikka asisemaid vastuseid.
Teehooldajad pole ju vabatahtlikud  pritsumehed, kes teevad tööd vabal tahtel ja tasuta.
Ühiskond ostab  neilt teenust, et teed oleksid aasta ringi sõidetavad, seega on sõitjail  ju õigus ka nõudmisi või pretensioone esitada.

Ma ei tea, miks  maanteeamet arvab, et neid ei austata.
Saha või puisturi teel nägemise  üle oleks vaid hea meel ning töö teadagi kiidab tegijat.


Ehkki  valitsuskoalitsiooni ja eriti seda juhtiva Reformierakonna poliitikud  on viimastel päevadel kibedalt ametis iseendale õlale patsutamisega,  tuleb neilgi nentida, et teist nii ebaõnnerohket aastat lähiminevikust  ei meenu.

Kevadine sujuv valitsusevahetus, kus Siim  Kallas pidi valge hobuse seljas Eestisse naasma, nurjus.
Eestile  aastakümnete kaupa rahvusvahelise olukorra mõttes kõige raskemal ajal  sai aastatepikkuse Euroopa -kogemusega veterani asemel peaministriks  poliitbroiler, kellest seda kõige vähem oodati.

Reformierakonna aseesimees, eksvälisminister  Urmas Paet tegi Euroopa Parlamenti minekut ja mitteminekut kaaludes  ennast piinlikul moel naerualuseks.
Uueks välisministriks sai aga taas  broiler, kel vastamata küsimused oma isa firma üle poole miljoni euro  väljakantimise kohta.

Eesti ei saanud endale strateegiliselt olulist  veeldatud maagaasi terminali, see ehitatakse Soome.
Töövõimereform  suruti riigikogus läbi hoolimata puuetega inimeste organisatsioonide  protestidest.
Kooseluseadus võeti vastu arusaamatu rutuga ja president  kuulutas selle välja kiirusel, mida ootaks ehk mobilisatsioonikäsust.
Veidi enne aasta lõppu kindlustasid riigikogulased aga veelgi enda  saadikupuutumatust.
Ettevõtjaid nöögiti nii 1000euroste arvete  deklareerimise kui ka autode käibemaksusoodustuste kaotamisega.
Eston  Kohveri röövimisele järgnenud meediakajastusest saime teada, kui  haletsusväärses seisus on tegelikult Eesti Vabariigi piir, vabandust,  kontrolljoon.
Vähe sellest, et mahamärkimata ja võsastunud, ka  piirivalve inimkoosseisu on viimastel aastatel oluliselt kärbitud.

Üleüldisest uskumuse taustal, et  Reformierakonna telgitagustes toimetavad geniaalsed poliittehnoloogid,  on tulemused hämmastavalt mannetud.

On muidugi ka alternatiivseid vaatenurki,  peamiselt Reformierakonnal endal.
Taavi Rõivase ladusast enesekiitusest  läinudpühapäevases riigiraadios jääb mulje, et kõik on kõige paremas  korras.
Jürgen Ligi eilsest arvamusloost Postimehes saime veel kord  kinnitust, et tegelikult on Eesti suurim mure hädaldajad, kelle  kriitikal pole mitte mingit alust - vaadake vaid statistikat.



Oli  suurte äratundmiste ja lootuste purunemise aasta.
Kinnitust sai see,  mida me pelgasime, kuid sisimas ikkagi lootsime, et ehk seda ei juhtu.
Ent suurel naabril ikkagi jätkus jultumust sõjakatelt sõnadelt tegudele  üle minna ja alustada suurt mängu, et rahvusvahelise üldsuse  taluvuspiiri katsuda ja proovida, mida head ja paremat õnnestub mandunud  läänelt seekord välja pressida.

Õnneks on meil sõpru ja liitlasi.
Ja ka lääs  näib olevat aru saanud, et maskid on langenud ja Venemaaga vanamoodi  enam ei saa.
Austraaliast tuli suur tiigrite taltsutaja ja kurgede  lendama õpetaja tagasi, saba jalgevahel.

Käes on suurte kõnede ja  aastalõpuintervjuude aeg.
Ei üllatanud seekord keegi.
President hoiab  ilmselt paremaid padruneid vabariigi aastapäevaks, Savisaar rääkis nagu  ikka seda, mida tema auditoorium temalt ootab ja Rõivas... Jah, see oli  nüüd küll ootamatu.
Rõivas tõdes, et Eesti sai endale tänavu väga hea  peaministri.

TV3 ärajäänud intervjuus, mille teravamad  küsimused valitsusjuhile ei sobinud, poleks ehk tõesti saanud sellise  seisukohaga välja tulla.
Tulumaks  langeb 1% ja lapsetoetused tõusevad 45 euroni.
Alampalk tõuseb 35 euro  võrra 390 euroni kuus ja töötutoetus kasvab veidi.
Kütuse hinnad on üle  aastate madalad ja talv seni üsna pehme, nii et küttekulud lakke pole  tõusnud.
Lootust on, et äkki tulebki uus aasta kodanikule veidi parem.

Ennustame ka.
Putin järgmist aastat  Kremlis üle ei ela.
Kas aga tema järeltulija on mõistlikum, pole kindel.

Reformierakond teeb järgmise valitsuse, aga ilma peaminister Rõivaseta.

Võimalik, et Keskerakonnaga, kui Savisaar on nõus pildi ilu nimel  erakonna juhtimisest taanduma.

Tundub küll, et tegelike probleemide  asemel teeb Eesti aina enam suurejoonelisi PR-projekte, nagu e-valitsus  ja e-residentsus.
Reaalset tulu ei ole julgenud sellest lubada isegi  nende väljamõtlejad ja propageerijad.

Ilusat vana-aastalõppu ja veel ilusamat uut aastat!



Euroopa Liidu ja rahvusvahelise merendusorganisatsiooni nõuete  kohaselt ei tohi alates tuleva aasta 1. jaanuarist Euroopa sisemerel  (Põhjameri, Läänemeri ja Inglise kanal) sõitvate laevade kütuse  põlemisjäägi väävlisisaldus ületada 0,1 mahuprotsenti.
Keskkonnakaitsjad  on saavutanud järjekordse võidu.
Väävliühendid ohustavad inimeste  tervist ning vähendavad merevee hapnikusisaldust ja sellega kalade  populatsioone.

Direktiivi täitmiseks on mitu tehnilist võimalust, nagu väga puhta ja  kalli diislikütuse kasutamine senise raske kütuse asemel, veeldatud  maagaasi (LNG) või heitgaaside puhastussüsteemide kasutamine, seniste  mootorite väljavahetamine või ümberseadistamine.
Kõik need meetmed  suurendavad reisi- ja kaubaveo hindu.

Suvel (EPL, 23.
07.
2014) näitasid Tallinki arvutused, et laevapiletite ja kaubaveo hinnad võivad tõusta paarkümmend protsenti.

Nüüd on 2015. aasta piletite hinnad nähtaval Tallinki koduleheküljel.

Kui lõppeval aastal maksis Tallinna-Helsingi pilet keskmiselt 24 eurot,  siis uuest aastast tõuseb see 37 euroni ehk 54 protsendi võrra.
Lennupiletite hinnad jäävad loodetavasti kaks korda kallimaks.

Kindlasti tõusevad ka kaubaveo hinnad.
Värske uuringu kohaselt  suureneksid väävlidirektiivist tulenevalt soomlaste kulutused meritsi  kulgevatele kaubavedudele hinnanguliselt 600 miljoni euro võrra aastas.
See sunnib kaubasaatjaid ja -saajaid valima mere-, auto- ja  raudteetranspordi vahel.
AECOMi uuringu alusel võib Soome  80-miljonilisest aastasest meritsi kulgevast väliskaubaveost 10-12  protsenti suunduda Euroopasse Muuga sadama ja Rail Balticu kaudu.
See  aitaks Balti riikidel kanda Rail Balticu ekspluatatsioonikulusid.

Kui kunagi peaks valmima Helsingi-Tallinna raudteetunnel, suureneks  Rail Balticu kaudu käiv Soome-põhine kauba- ja reisijatevedu veelgi.
Tunneli rajamise reaalsust selgitava eeltasuvusuuringu tulemused  avaldatakse tuleva aasta veebruaris.


Nelja lapse isa, ettevõtja Kalle Pilt on teinud Facebookis Vabaerakonna  nimel ettepaneku, et iga laps saaks tasuta tegelda ühe  huviharidusvaldkonnaga.
See mõte ei ole tegelikult midagi uut, sest  eelmise valitsuse koalitsioonileppesse oli kirjutatud riiklik ringiraha,  mis ei realiseerunud ja on seetõttu endiselt aktuaalne.
Minu kui lapsevanema ja elukutselise treeneri ning Tartu  linnavolikogu kultuurikomisjoni liikme prioriteet on alati olnud  tegevus, mis tooks lapsed tänavalt ära, tegelema kas spordi või mingi  muu huvitegevusega.

Millega tegelda, seda ei saa riiklikult ette määrata, tähtis on, et  laste füüsiline ja vaimne areng oleks neile sobival viisil tagatud.

Tartu mitmed sammud Kuna selle pöördumise taga on tunda ehedat muret, siis tahan jagada  arvamust, et ka Tartu linn on astunud mitmeid samme teel taskukohasema  huvihariduse poole.
Muidugi on vajadused võimalustest suuremad, kuid  lapsevanemad ootavad veel enamat.
Üks linnapoolne samm on kindlasti  osalemine noorte riskikäitumise uuringus «Noored Euroopas», mille  tulemuste põhjal edasi liikuda.

Milliselt platvormilt peaks Tartu edasiste meetmete väljatöötamisel  startima ehk siis milline on seis meie kodulinnas huvihariduses ning  lastele ja noortele suunatud tegevustes praegu?

Hea ülevaate arengusuundumustest laste sporditegevuse ja huvihariduse valdkonnas saab andmetest, mis on kõi- gile avalikud ja lihtsalt kättesaadavad Tartu linna kodulehel.

Tartu linn on välja töötanud kindlad kriteeriumid, mille alusel  toetusi jagatakse.
Oluline on, et lapsevanem ise kinnitaks igal aastal  oma laste huvitegevuse osalust ja eelistusi.
Kui seda kinnitust ei ole,  ei saa ka linn raha jagada.
Laste huvitegevuse raha jagatakse tegevuse  läbiviija kaudu, mitte otse lapsevanemale.

Linn toetab 78 klubi-kooli-seltsi, kus tegeldakse kokku 33 spordialaga.

Aastal 2012 oli toetatavaid lapsi 5068 ja toetussumma ühe lapse kohta  223 eurot.
Koos andekate noorsportlaste toetustega panustas Tartu linn 1  000 540 eurot.

Käesoleval aastal on spordiklubides tegutsevaid lapsi 5428,  toetussumma ühe lapse kohta on kasvanud 236 eurole ja kogusumma koos  andekate noorsportlaste toetustega on 1 180 500 eurot.
Lihtne  aritmeetika näitab, et potentsiaalseid nii-öelda tänavalapsi on 414  võrra vähem ja see on ju igati positiivne.

Toetuste jagamisest rääkides ei saa ma vaikida asjaolust, et siin on  likvideerimata teatav ebaõiglus.
Üldjuhul toetatakse 7-19-aastaste laste  sporditegevust, kuid võimlejatele on tehtud erand ja toetust saavad ka  nooremad lapsed (seda küll 0,4 koefitsiendiga).

Olen Tartu linnavolikogu kultuurikomisjoni liikmena mitu korda  juhtinud tähelepanu asjaolule, et tuleks rakendada võrdõiguslikkuse  printsiipi ja toetada ka teiste spordialade nooremaid lapsi.
Ilmselt  pean aktiivsem olema.
Kunagi ei saa tagasi lapse jaoks kadunud aega.

Liiguvad ja spordivad Hea meel on aga tõdeda, et toetuste summa ja spordiga tegelevate  laste hulk on suurenemas.
Kindlasti aitab sellele veelgi kaasa praegu  paljuski entusiasmist lastega töötavate treenerite suurem motiveeritus,  kui järgmisest aastast käivitub riigi toetus treenerite palkadele.

Üks Eesti spordi uues arengustrateegias määratletud eesmärke - valdav  osa Eesti elanikest liigub ja spordib - toimib Tartus juba praegu päris  hästi.

Lisaks linna korraldatavatele massiüritustele teeb juba väga väikeste  lastega tänuväärset tööd klubi Tartu Maraton.
Käesoleval aastal osales  Tartu Maratoni suurüritustel kokku 13 566 last ja esimene medal, mille  kõik särasilmsed osalejad saavad, võibki olla esimene samm tervislike  eluviiside ja spordi poole.

Populaarne on pargijooksude sari ja mitmed suusaüritused, mis pakuvad osalemisrõõmu kogu perele.

Üritusi, nii spordi kui muu huvihariduse vallast, kus lapsed saavad  koos vanematega osaleda, peaks tegelikult rohkem olema, sest eluterve  hoiak algabki perekonnast.
Linna toetused spordiüritustele on 2012. aastaga võrreldes kasvanud käesolevaks aastaks 38 protsendile.

Tartu kultuurkapitali spordikomisjoni esimehena võin öelda, et oleme  alati konsensuslikult toetanud laste spordiürituste korraldamist, olgu  see siis lasteaedade spordipäev, ülelinnaline võimlemispidu või  pisikeste ujumisvõistlused.

Huvitegevuse laialt alalt muusikast, kokandusest ja loodusest kuni  lennumudelismini on linnalt tänavu toetust saanud 39 ühingut, kus  tegutseb kokku 1662 noort tartlast.

Samuti on toetatud 2241 lapse osavõttu mitmesugustest laagritest  (spordi- ja vabaajalaagrid, vähekindlustatud peredest pärit laste  laagrid, töökasvatuslikud laagrid).
Toetus noorsooprojektidele on  võrreldes 2012. aastaga kasvanud umbes 35 protsenti.

Milleks osalustasu Lugejal võib tekkida küsimus, et kui linn nii-öelda pearahaga toetab,  miks siis peab maksma veel osalustasu või õppemaksu.
Linna toetus on  ette nähtud tegevuskuludeks, ruumide rendiks, kommunaalkuludeks ja  juhendajate töötasuks.

Õppemaksu või osalustasu suurus lapsevanemale tuleneb sellest, millistes tingimustes ja ruumides ringid-klubid töötavad.

Selge on see, et kõik püüavad osalustasu hoida nii väikse kui  võimalik, et ka vähekindlustatud perede lapsed saaksid tegelda soovitud  huvialaga.

Tartu liigub vastavalt võimalustele tasapisi õiges suunas ja iga aastaga panustatakse huviharidusse natuke rohkem raha.

Meie pere lastest üks tegeleb võistlustantsuga ja lööb kaasa  Vanemuise etendustes, teine on alles väga väike, kuid olen tema tuleviku  pärast rahulik.

Tartlasena ei pea ta kaubanduskeskuses hängima, siin saab leida  meelepärase ja taskukohase tegevuse kas spordi- või mõnes muus  huvivaldkonnas.


Võimu jagamine erakondade vahel muutub Euroopas üha keerulisemaks.
Tõsiasja, et uute populistlike parteide esiletõus raskendab  enamusvalitsuste moodustamist, pidi nüüd tunnistama ka Stefan Löfven ja  tema punaroheline vähemusvalitsus.
Rootsi sotsiaaldemokraatide liider, kes septembri keskel tähistas koos  erakonnakaaslastega valimisvõitu, ei suutnud sel nädalal parlamendis  eelarvekavas kokku leppida.
«Teisel pool lauda ei ole kedagi.
Läbirääkimiste pidamine on mõttetu,» nentis ta.

Aga juhtus hoopis nii, et koalitsiooni ja opositsiooni vahel  kaalukeeleks olevad Rootsi Demokraadid ei toetanud eelarvet, hoides  ülejäänud opositsiooni poole.

Valitsuskriisis vaevlev Rootsi liigub nüüd esimest korda pärast 1958. aastat erakorraliste üldvalimiste suunas, mis viiakse läbi 22.
märtsil.

Kas need viivad riigi ummikust välja, pole kindel.
Teada on, et  paremäärmuslikud Rootsi Demokraadid kavatsevad valimistest teha  referendumi immigratsiooni küsimuses.


Neutraalne, rahulik ja stabiilne Rootsi on suutnud viimase kahe kuuga  tekitada nii sise-, kaitse- kui ka välispoliitilist rahutust ning  ebastabiilsust.
Rootsi sotsiaaldemokraadist peaministri Stefan Löfveni  juhitud valitsuskoalitsiooni eelarvekava lükati tagasi, kuna Rootsi  Demokraadid, kes nõuavavad 90 protsendi ulatuses immigratsiooni  kärpimist, otsustasid hääletada paremtsentristliku Allianseni  valimisliidu eelarve-ettepaneku poolt.
Ennetähtaegsed valimised on Rootsis varem välja kuulutatud vaid  kolmel korral: 1887.
, 1914.
ja 1958. aastal.
Neist kõige  tähelepanuväärsemad on ilmselt 1914. aasta ennetähtaegsed valimised, kus  Rootsi kuningas Gustav V nõudis koos parempoolse erakonna toetusega  kaitsekulutuste tõstmist, mille vastu olid liberaalid ja  sotsiaaldemokraadid.

Viimaste uuringute kohaselt toetab ainult kaks protsenti vastanutest,  et sotsiaaldemokraatide ning rohelise erakonna valimisliit on Rootsile  parim valik.
Arvestades eelmainitud üüratult väikest toestust sama  koalitsiooni jätkamiseks, on vägagi üllatav, et Löfven on siiski  väljendanud oma soovi minna järgmistele valimistele vastu samas  koosseisus.

Seda väljaütlemist on tugevalt kritiseerinud endine  sotsiaaldemokraatide juht Göran Persson, kes leiab, et kuigi oli õige  otsus kuulutada välja uued valimised tuleva aasta 22.
märtsiks, peaksid  sotsiaaldemokraadid tema sõnul iseseisvalt edasi liikuma.

Dagens Nyheteri ja Ipsose andmetel leiab 19 protsenti küsitlusele  vastanutest, et Allianseni valimisliit oleks Rootsile kõige sobivam ning  kui sotsiaaldemokraatide ja rohelise erakonnaga liituks veel  vasakerakond, kasvaks nende toetus 14 protsendini.
Arvestades, et alates  1917. aastast on sotsiaaldemokraadid olnud suurem osa ajast võimul,  välja arvatud viiel valimisel, kus paremtsentristlikud valimisliidud on  suutnud valitsust moodustada, on praeguse valitsuse väga lühikene eluiga  tugev löök sotsiaaldemokraatidele.

Loomulikult ei tohi ära unustada, et seda segadust ja ebastabiilsust  pole tekitanud vaid Löfveni nõrgemapoolne juhtimine, vaid olulist rolli  mängib ka eelmainitud Rootsi demokraatide tugev tõus Rootsi poliitikas -  nüüdseks on nad kogunud pea 13-protsendise toetuse.
Praegune patiseis  Rootsi poliitikas on kindlasti murettekitav ka paljudele teistele  Euroopa riikidele, kus äärmuslike vaadetega erakonnad on samuti suurt  populaarsust kogunud, näiteks Nigel Farage’i UKIP Ühendkuningriigis või  Marine Le Peni Rahvusrinne Prantsusmaal.
Kui Suurbritannias on UKIP  suutnud üldist poliitilist fooni ja suurte erakondade arvamust  immigratsiooni küsimustes enda vaadetele lähemale liigutada, siis praegu  pole ükski teine erakond nõustunud Rootsi demokraatide vaadetega.

Vältimaks seda, et hiljuti üles kerkinud äärmuslikumad erakonnad ei  suudaks lõputult läbi kukutada nii Rootsi kui ka teiste Euroopa riikide  eelarveettepanekuid ning takistada efektiivse valitsuse moodustamist, on  üks lahendusi ilmselt see, et parem- ja vasakpoolsed valimisliidud on  sunnitud tegema koostööd ning moodustama nn suurkoalitsioonid.
Rootsi  kontekstis tähendaks see sotsiaaldemokraatide juhitud punaroheliste  valimisliidu ning Moderaatide Alliansi valimisliidu koostööd või ühist  valitsuskabinetti.

Võttes arvesse Venemaa hiljutisi sõjalisi manöövreid Rootsi  läheduses, on järgmiste valimiste üheks teemaks ilmselt ka NATOga  liitumine, kuid tundub, et peamiseks küsimuseks kerkib siiski vasak- ja  parempoolsete valimisliitude koostöö võimekuse suurendamine ning  eriarvamuste mahasurumine.
Vähemalt kuni on suudetud taastada  stabiilsus.


Jäik võimuvertikaal on üks vasturääkivamaid riigivalitsemise  mudeleid.
Ühest küljest võib see olla ülimalt efektiivne ja  sõjaolukorras ka praktiliselt asendamatu meetod, viimaks segadusse  sattunud ja haavatud rahvast valgustatud monarhi poolt vastu helgemale  homsele.
Teisest küljest lülitab see välja tagasiside mehanismid ning  isoleerib vertikaali hoidja ümbritsevast.
Ainsaks sidekanaliks jäävad  nõunikud võivad omaenda heaolu ja turvalisuse nimel muutuda ummistunud  filtriks.
Valgustatud monarh aga võib osutuda pimesi kobavaks  hiiglaseks, kelle ettekujutus ümbritsevast maailmast võib osutuda üsna  erinevaks sellest, kuidas seda näevad muu maailma asukad.
Venemaa Föderatsiooni praeguse presidendi Vladimir Putini aastakõne on selle võimuvertikaali üks nähtavamaid ning oodatumaid  koostisosi.
Selle kõne kaudu annab riigipea edasi peamised suunised,  kuidas ametnikud peaks riiki juhtima ja rahvas selles riigis elama.
Mida  needsamad ametnikud ja rahvas ise asjast arvavad, pole antud kontekstis  isegi oluline.
Kui poliitiline süsteem on üles ehitatud võimuverikaalile, siis  tegeleb kogu vertikaali ümber tiirlev seltskond presidendi soovide ja  ootuste, mõtete ja unistuste äraarvamisega, nende eelneva ja järgneva  tõlgendamisega.
On loomulik, et ajakirjandusse lekitati mõlemalt poolt -  nii alt kui ülevalt - signaale, pakkumaks välja mida võiks kõnest  oodata.

Julgemad alluvad loodavad sel moel oma juhti mõjutada: «ehk jõuavad  mu soovid Tema Enda kõrvu».
Presidendi tegelikud vahendajad või nende  imitaatorid aga proovivad hämarate vihjete kaudu tõestada enda  juurdepääse tõeliselt suurtele tekstidele ja otsustele.

Majanduse osas sahistati võimalusest, et kuulutatakse välja amnestia neile, kes toovad oma rahad offshore’idest  tagasi kodumaale.
Välispoliitiliselt loodeti saada teada, kuidas siis  suhestuda ülejäänud maailma pretsedenditu survega.
Sisepoliitiliselt  oodati mingisugustegi reformide väljakuulutamist või vähemalt uute  rahvuslike programmide käivitamist.
Omamoodi paratamatus on see, et iga uus saadetis (poslanie)  peab olema võimsam kui eelmine või vähemalt millegi poolest eriline,  vastasel juhul võib alluvatel jääda mulje, et juht on kaotamas oma  haaret.
Seekord oli erakordsuseks eriti suur nö publikuhuvi,  teleülekannet vedanud näitsik kordas rõhutatult: «siin minu selja taga  on isegi pandud lisatoole, et kõiki ära mahutada!
» See, et tegu pole  teatrietendusega, kus piletimüügi numbrid näitavad esineja populaarsust,  ei häirinud ajakirjanikku põrmugi.
Iga hea kõnekirjutaja teab, et peamist sõnumit tuleb korrata ning  parim on seda teha kõne alguses ja lõpus, sest inimese heitlik mälu peab  kinni enamasti neid mõtteid, mida eraldi rõhutatakse.
Peamine sõnum  seega oli Krimm.

Krimm kui sakraalne sümbol, Sevastoopol kui Venemaa õigeuskliku  riikluse allikas, pühapaik, mille tagasivallutamise nimel tehtud ohvrid  pole asjatud.

Kogu ülejäänud kõne mõjuski paigutatuna nö sakraalse eesmärgi nimel  toimuvate kannatuste õigustamisena.
Seega kõik see, millega praegune  Venemaa riik ja rahvas kokku puutub on osa pühast võitlusest, kõik  ohvrid saavad seeläbi lunastuse ja väejuhid pühapaiste.
Majanduslangus  on väike hind võrreldes ülima eesmärgiga - suveräänsuse taastamisega.
Ametlik, riikliku meedia kaudu esitatav reaktsioon on mõistagi  vaimustunult heakskiitev.
Kuna aditooriumi võtmefiguurideks olid Venemaa  parlamendiparteide juhtfiguurid, siis nemad väljendavad oma igakülgset  rahulolu.

Omamoodi hämmeldunud nurin on kuulda radikaalsemalt meelestatud  seltskondade blogides - miks ei olnud kuulda teravamaid sõnu  sisevaenlaste kohta?
Ebamäärane näpuviibutus spekulantide suhtes, kes  teenivad kasu rubla nõrgenemisest pole ilmselgelt piisav.
Kuhu jäi  Krimmi kõnest tuttav «viies kolonn», miks nimetati ainult  kaitsekulutuste riisumist kui terrorismiga võrdset tegevust?

Majanduse osas oodatud ja kõlanud otsus kuulutada välja ühekordne  amnestia kapitali kojutoojatele on üks neid kohti, kus ootused ja  tulemused kokku langesid ning seetõttu pole sel teemal ka kuigi palju  kommentaare, välja arvatud ebamäärane urin: «no kes see loll on ja riiki  usub».

Välispoliitika osas pole üllatav, et kõige toimuva süüdlaseks  nimetati «kulisside-tagune ja avalik» niiditõmbaja USA.
Siin jääb aga  vaid mõistatada, mida peetakse Kremlis silmas «mittestandardsete  lahenduste» all, mille abil plaanitakse vastata?
Kas midagi veel  ebastandartsemat kui Krimm?

Liberaalsem ja teravamakeelsem publik ilgub aga varjamatu mõnuga kõne  peamise, sakraalse komponendi üle.
Presidendi poolt välja kaevatud  nimetused Hersones ja Korsun annavad lõputuid ja lõbusaid  sõnamänguvõimalusi, mida ei jäeta kasutamata.

Üldistatult - võimuvertikaal andis endast välja suhteliselt  nõrgapoolse kõneakti.
Sisuliselt sõjaolukorras oleva riigi pealt oodati  jõulisemaid avaldusi ning täpsemaid juhendeid.
Kuid ilmselt leiti  Kremlis, et langeva naftahinna ja rublakursi tingimustes piisab kõigele  sakraalse ja seeläbi mittevaidlustatava tähenduse andmisest.



Maagaasi tootmine ja kasutamine maailmas on plahvatuslikult kasvanud,  vedelgaas (LNG) on maailma gaasikaubanduses jõudnud kolmandikuni.
Baltimaade-Soome regionaalse vedelgaasi terminali rajamine on aga umbe  jooksnud kas oskamatu asjaajamise või koostööst loobumise pärast.
Iga  maa ajab asja omaette.
Nii on Läänemere äärde tekkinud kohalikud LNG terminalid Poola ja  Leetu, terminale plaanitakse Rootsi.
Viimati sai teatavaks nelja  terminali kavandamine Soome kaldajoonele, neist äsjase uudisena  sealhulgas ka Hamina-Kotkas.
Selleks eraldab riik ettevõtetele  ehitustoetust 92,8 miljoni euro ulatuses, lisanduvad toetused riikliku  gaasivõrgustiku laiendamiseks.

Läti varustuskindlus rajaneb regiooni ainsal suurel maa-alusel  gaasihoidlal, kuhu ka naabermaade gaasifirmad püüavad oma varu  salvestada, võimalikult ka Soome, muidugi vaid juhul, kui saab teoks  gaasitoru üle Soome lahe.
Eestis asjad kipuvad sumbuma, vaid Alexela on  kaugeleulatuvalt ette valmistanud gaasiterminali rajamise Paldiskisse.
Ilma riigi toetuseta võib seegi võimalus liiva joosta.

Ükskõiksusega riigi varustuskindluses gaasiga ei saa nõustuda.
Gaas  on kõige paindlikum, efektiivsem ja keskkonnasõbralikem katlakütus, mis  võimaldab ka äkkvajadusel kiiresti asendada teisi kütuseid.
Gaasi  kasutamine tõotab suuri muutusi ka mootorkütuste turul.


Tegelikult sünnib armastusest ju iga laps.
Kuid vastupidiselt Taavi  Rõivasele (PM, 5. 12) ei usu ma, et 300-eurone toetus kolmandale lapsele  aitaks peredel seda otsust teha.
Kolmas laps sünnib tugevasse perekonda,  kus on veendumus, et jätkub hoolt ja armastust veel ühe väikese inimese  jaoks.
Kolmas laps sünnib peresse, kus on kindlus, et ka vanemad lapsed  saavad väiksema õe või venna sündimisel piisavalt hoolt ja tähelepanu.
Kolmas laps sünnib peresse, kus on teadmine, et ema või isa töökoht teda  ühe, kahe või kolme aasta möödudes tagasi ootab.
Ning, kolmas laps  sünnib ilmselt ka peresse, kus ei ole otsuste tegemisel kõige  olulisemaks kriteeriumiks raha.

Muidugi, laste kasvatamiseks on vaja raha ning riigi rahalist toetust  ei saa ka alahinnata, kuid hetkel Reformierakonna pakutav toetus  kolmandatele lastele on kaugel süsteemsest ja läbimõeldud abist Eesti  peredele.
Märksa enam oleks abi kuni kolmeaastaste laste vanematele  makstava lapsehooldustoetuse tõstmisest praeguselt 38 eurolt 300 eurole,  ja seda kõigi laste puhul.
Lapsehooldustasu tõstmine võimaldaks  vanematel peale vanemahüvitise lõppu pikemalt koju jääda, soovi korral  lapse kolmeaastaseks saamiseni.
Lapsehooldustasu tõstmisest võiks olla  ka abi sõime- ja lastehoiukohtadega seotud probleemide lahendamisel,  sest vanemad ei peaks vanemahüvitise lõppedes kohe tööle naasma.

Toetan igati Taavi Rõivase mõtet, et kolm last võiks saada Eesti  ühiskonnas positiivseks normiks.
See aga ei tohiks toimuda esimeste ja  teiste laste arvelt, sest nii võivad needki sündimata jääda.


Kord küsis bioloogist nobelist Peter Medawar oma kuulajatelt - mis on  hüpotees?
ja vastas sellele ise: hüpotees on kujutlusvõime hüpe  tundmatusse.

Viimane kord, kui minu kujutlusvõime sooritas Eesti mainimisel vägeva hüppe, oli selle aasta suvel, kui ilmus Simon Anholti  ja Robert Goversi koostatud «Hea riigi indeks»*.
Hea riigi indeks  näitab statistilistele andmetele tuginedes, kui palju panustab üks või  teine riik kogu maailma hüvanguks.
Eesti on 125 riigi hulgas tublil 34.
kohal.
Kuid ühes kategoorias on Eesti tulemus lausa hämmastav - see on  kultuur.
Eesti on maailmakultuuri panustamises 6. kohal.
Kultuurilist  panust arvestades kuulub Eesti selle mõõdiku järgi maailmakultuuri  absoluutsesse tippu.

Niisiis - meil tuleb nüüd kõnelda Eestist kui kultuurilisest  suurvõimust.
See tähendab, et kui Eesti pole just maailmakultuuri süda,  siis võiks ta olla vähemasti kops või maks.
Kui mõelda «Teeme ära!
»  kampaania peale, sobiks Eesti olema just viimane, lagundades vaikselt ja  järjekindlalt globaalsesse süsteemi ladestuvat mürki.
Pealegi on maks  vanas pärimuses suure maagilise väega organ.

Kui reastada maailma riigid rahvaarvu järgi, siis oleme rahvaste  võidujooksus ehk etnoste seksuaalse edukuse skaalal umbes 150.
kohal,  võttes mõõtu Mauritiuse ning Trinidadi ja Tobagoga.
Meie tulevik näib  kangastuvat pigem okeaanilises liigas.
Isegi siis, kui meie rahvaarv  lähitulevikus ei kahaneks, kukume selles tabelis järjest allapoole -  teised rahvad paljunevad lihtsalt eest ära.

Looduses kehtib tavaliselt reegel: kes on kasvult väike, on  tõenäoliselt parasiit.
Väike peab ettevaatlikult imema suuremate  elumahlu, et ellu jääda.
Kuid parasiit ei ole seejuures sugugi rumal: ta  imeb just nii vähe, et suurt mitte vihale ajada või, mis veel hullem,  elumahladest päris tühjaks pumbata.
Parasiidi ellujäämise garantii on  tegelikult hoolitseda oma peremehe hea tervise eest.
Ainult loll  parasiit imeb oma peremehe kärts ja põmm koomasse.
Kõige nutikamad  parasiidid on need, kes peremehele ka midagi vastu annavad - ja  nugilisest saabki sümbiont.
Nüüd hakkab suurem omakorda hoolitsema  väiksema eest, ta teab, et sellest pisilasest sõltub ka tema heaolu.

Ent siiski - kuidas on see võimalik, et ränk kultuurikatkestuste  rida, orjaaeg ja mikroetnos on võimeline sünnitama kultuurilise  suurvõimu?
Eesti keeles ja kultuuris küpsenud hallollus tundub olevat  väga võimas, kõrge intellektuaalse väärtusega.
Teisisõnu, siin peab  olema midagi, mis akumuleerib vaimset kapitali.
Mis see on?
Kuidas seda  sõnastada?
See eesti imet säilitav DNA tuleb vahest kõige paremini ilmsiks Eesti  looduse ja eesti maastike näitel.
Põlismets, kus on korralik levi.
Ürgne raba, kust on suurlinna poole tunni tee.
Müstilised, teise  ajastusse kinni jäänud suvekodud, kus urbaniseeruv intellektuaalne  kapital puhastub sinna nädala jooksul settinud saastast.
Eesti  geograafiline ime on tsiviliseeritud ja ürgse maailma  iseenesestmõistetav käepigistus.

Sama maagiline puudutus tuleb ilmsiks ka eesti keeles ja kultuuris.
Kultuurilise tegevuse valgussõõr on justkui euroopalik ja  tsiviliseeritud, ent lava külgedel uitab hämaruses olendeid, kes  aeg-ajalt mängu sekkuvad ja oma ebaloogilise käitumisega lavastuse tuksi  keeravad.
Vägisi jääb mulje, et suuremad jõud koonduvad just  servaalale.
Heaks näiteks võiks olla ka meie «Kalevipoeg» - Kreutzwaldi  taotluses täitsa korralik kreeka müüt, millesse on ometi kamaluga  pillutud sedavõrd rohkesti vägevat boreaalset jampsi, et korralikust  antiikheerosest on saanud hirmuäratav soome-ugri kummitus.

Eespool öeldu kehtib üsna hästi ka eesti keele kohta.
Infotehnoloogiliselt kuulukse eesti keel maailma kõige arenenumate  keelte hulka, kuigi terve rida eesti keele ürgsemaid jooni ühendab meid  pigem põlisrahvaste muistse keeleilmaga.
Keel näib siin ikka veel  sündivat üksiku linnu huikest või mingisugusest raskesti mõistetavast  sünesteetilisest nägemusest, mida teadjamad kutsuvad deskriptiiviks.
Tegelikult peaks eesti keele kangema kihistuse nimetama hoopis  nonskriptiiviks.

Nii meie keeles, kultuuris kui looduses on olemas veel piisavalt  Võõrast, teistsugust, tundmatut ja salapärast perifeeriat, lihtsamalt  öeldes - hullu metsikust.
Aju saab küpseda üksnes kokkupuutel  tundmatuga, inimene ei ole loodud omaks võtma etteantud mustreid, vaid  neid ise leiutama.
Aju on abivahend, kuidas ellu jääda tundmatus  maailmas.
Tuntud maailmas hakkab hallollus kiiresti alla käima ja sureb  igavusse.

Vaagime sama mõttekäiku veel teisestki aspektist.

Kultuur kui selline peab mingil viisil suutma ära lahendada süsteemse  arengu põhiparadoksi: kuidas lakkamatult muutuda, jäädes samal ajal  iseendaks?
Laias laastus võib öelda, et kultuurid, mis on leidnud viisi  selle ränga vastuolu lahendamiseks, jäävad ellu, ülejäänud hukkuvad.

Eesti kultuuri puhul tuleks tolle põhiparadoksi lahendamise eest  tänada ka vanajumalat.
Kui taevased jõud maailma lõid, siis  millegipärast on Eesti maastike puhul vanajumala käsi natuke värisenud.
Eks Uku oli juba vana mees ega jõudnud enam kõike ühe jutiga uhada.
See  maa on saanud kole ebaühtlane, tükike siit ja tükike sealt - kõik see  looduse kuulus lapitekk ja võluv mosaiiksus, mis meile nii armas on.
Minu meelest on just see taevaisa väike viperus lubanud eesti kultuuri  põhiparadoksi nii lummaval viisil lahendada.

Eestlase enesekuvand tänapäeval on lihtne ja ühemõtteline: modernne  rahvas, kel on arhailised juured.
Mulle meeldib see esmapilgul  mittemidagiütlev lause väga, sellest vaatab vastu rahva aus loomislugu.
Eesti puhul torkab silma teatud kultuurigeograafiline dihhotoomia, mis  on kujunenud väga pika aja vältel ja hakkas ilmet võtma tõenäoliselt  juba pronksiaja lõpul.
Mis tahes kultuuriinnovatsioon liigub hõlpsamini  mööda lagedaid alasid, milleks Eestis on meri ja põld.
Maaviljelus,  karjakasvatus ja iidsed merelised kaubateed on sidunud Lääne- ja  Põhja-Eestit juba muinasajast saadik Euroopaga, sellal kui metsarohkem  ja maastikuliselt mosaiiksema profiiliga Lõuna-Eesti on säilitanud  arhailisemaid kultuuritüüpe.

Eestis oli, kuhu peita soome-ugri ja muistne korilane, siin oli, kuhu  mahutada ka Euroopa ja modernne maailm.
Võib ka öelda nii, et  metsarohkus hoidis vana, «mererohkus» võttis vastu uut.
Metsa ja mere  piiril on võib-olla peidus meie rahva DNA.
Eesti kultuur, täpsemalt -  eesti rahvuslik intellekt - on sügavalt maastikupõhine.

Eesti loodus, keel ja kultuur on kõik enam-vähem ühevanused.
Kui  lähtuda põlisrahva poeetilisest määratlusest - rahvas, kes on elanud oma  maal mäletamata aegadest peale -, siis võib eestlased kahtluseta  liigitada põlisetnoste hulka.
Eesti kultuuri iseloomustavale paiksusele  vaatamata on eesti keeles ja kultuuris siiski väga palju laenulist  elementi.
Eesti keelde on tulnud sõnu umbes 135 keelest, umbkaudu 85  protsenti eesti sõnatüvedest on laenulist päritolu.
Kultuurilaene on  üsna võimatu üles lugeda, kuid võib päris kindlalt väita, et neid on  palju rohkem kui keelelaene.
Pealegi märgistab iga keelelaen ka teatud  mõttes kultuurilaenu.

Eesti kultuuri kestmise pandiks on oskus hoida habrast tasakaalu oma  ja võõra vahel.
Eesti kultuuri on alati iseloomustanud suur  adaptatsioonivõime, mille ajaloolised juured on varjul lihtsas  tõsiasjas, et siia on kogu aeg loobitud üsna korratult nii võõraid sõnu,  võõraid savipotte kui võõraid geene.
Lihtsalt öeldes on ka Eesti riigi  kõige olulisem ülesanne hoolt kanda selle eest, et selle kultuuri  põhiparadoksi lahendamiseks sajandite jooksul välja kujunenud maagiline  tasakaal ei häviks.
Kuid pöördume nüüd tagasi mõtiskluse juurde Eestist kui kultuurilisest suurvõimust.

Eesti fenomeni tänases maailmas võib kokku võtta kütkestava  kolmikuna, kauni ristikheinalehena armsaks saanud raamatu vahel: ilusad  naised, targad lapsed ja kuulsad muusikud.
Nende järgi meid maailmas  tuntakse, neist on saanud meie rahvuslik kapital.
Muutunud on üksnes  see, et see liikumine on kujunenud kaunikesti ühesuunaliseks.
Ilu,  tarkus ja muusika rändavad emamaalt välja.
Mõnes mõttes me lihtsalt  produtseerime kultuurigeneetilist toorainet maailma jaoks.
Eesti  kurbloolisus on selles, et me oleme maailma jaoks mõne kandi pealt liiga  head.
See on meie nõrkus ja tugevus, meie õnn ja traagika.
MEIL on  ressurssi, mida maailm vajab.
NEIL on raha, et selle eest maksta.

Kui ajude äravoolu heliseva muusika taustal võib veel kuidagi mõista,  siis naiste lahkumine maalib eesti rahva tulevikust juba süngemate  varjudega pildi.
Naise ilu on ajalooprotsesse käivitavate tegurite seas  kindlasti esimese kolme hulgas.
Võimalik, et ka meie Vabadussõda pole  selles suhtes olnud erandlik ajaloosündmus.
On hästi teada, et  Vabadussõja alul läks vabatahtlikuna rindele vaid käputäis rahvuslikult  meelestatud radikaale.
Alles siis, kui sõjameestele lubati tõotatud  maad, hakkas rahvas justkui imeväel mobiliseeruma.

Mõtleme hetkeks, mis võis olla selle tegelik põhjus?
Loomulikult  eesti naise ilu!
Kes tahtis saada endale naist, pidi esmalt hankima  tükikese maad.
Maatamehe võimalused naist leida olid pehmelt öeldes  kehvakesed.
Kuigi meile meeldib mõelda, et meie vanaisad uputasid Cēsise  all Landeswehr’i verre puhtast rahvuslikust vihast, siis pole sugugi  võimatu, et selle kuulsusrikka sõjakäigu saatuse otsustas hoopis üks  hormonaalne faktor.
Steroid on sõjas üsna hirmus relv.
Niisiis oleme oma mõtterännakul jõudnud ühe väga suure küsimuseni,  millel näib olevat eksistentsiaalne tähendus: kuidas hoida tasakaalus  oma vaimset bilanssi, taltsutada kultuuris jõudusid, mis hoiavad  tasakaalu oma ja võõra vahel?
Minu arvates töötab kultuur ühendatud  anumate printsiibil ja väevõimuga ei saa paigal hoida midagi, mis liigub  gravitatsiooni mõjul niikuinii teise kohta.
Kultuur on loomult  rahvusülene nagu ka intellekt ja sellel on oma sügav mõte.
Kõiki  kunstlikult loodud kultuuribarjääre ootab viimaks ühesugune saatus -  need pühitakse lihtsalt minema.
Järelikult on ainult üks viis, kuidas  hoida oma kultuuri tasakaalus: mida rohkem meilt vaimset kapitali välja  voolab, seda rohkem tuleb seda erineval moel juurde toota.

Ja hea uudis on see, et meil on selleks ressurssi.
Eestis on olemas  see «miski», mis akumuleerib intellektuaalset kapitali.
See on meie  hajaasustus, mets, suvekodud, justkui teisest ajast pärinevad  pastoraalsed maastikud.
Eesti maastikud on eksistentsiaalsed, võimsad,  nägemuslikud.
Nad on meid elus hoidnud, päästnud nii sõdade kui katku  eest, olnud pelgupaigaks meie peamisele vaimuvarale - vanale  animistlikule mõttelaadile.
Keel, kultuur, loodus - kõik see on maailma  pealt kokku laenatud, miski pole õieti päris oma.
Sõnad, potikillud,  puud-põõsad ja isegi veri pärinevad suuresti kusagilt mujalt.
See, mis  meid kõige enam rahvana on kujundanud, on maastikud.
Paiga vaim.

Niisiis - genius loci.
Suures osas maailmast on paigavaim ära  narritud: jõed on sirgeks aetud, metsad parkideks tehtud, hundid-karud  puuri pistetud.
Meil on genius loci veel elus, see on reaalne jõud,  kuigi seda pole väga lihtne mõista.
Siiski tundub mulle, et eestlane on  paigarahvas kõige sügavamas mõttes.
See vanajumala loodud segane maastik  on nagu tohutu häll, mis kaitseb ja kiigutab meie õrna intellektuaalset  kapitali.

Seda müütilist hingust on vahest kõige paremini tabanud Lennart Meri.

Teda võiks hüüda mitte ainult presidendiks, vaid ka geniaalseks  maastikuarhitektiks, kes tõmbas Eesti riigi välja Kaali kraatrist nagu  mustkunstniku kübarast.
Tähelepanuväärne on see, et rasketel ja  keerulistel aegadel on eesti rahvas ikka ja alati pöördunud maastike  poole.
Isegi linaleotiik - see Kaali kraatri väike vennike - on meie  ärkamisaja sünni juures tähtis rahvusliku kapitali müntimise koht.
Peamiselt linakasvatusest saadud hõberubla toel võrsus eesti esimene  intelligents.

Lennart Meri mõistis hästi, et jõudmaks Euroopasse tuleb lauda lüüa  hoopis soome-ugri kaart, üks vägev Põhja Jokker, mis paneks mängijaid  hetkeks imestusest kulmu kergitama.
Ühelt poolt igatseb Euroopa küll  endasarnast, kuid teist küljest - just nimelt erinevat.
Ja seetõttu  kõlbab Euroopast lahtilükkamiseks kasutada sedasama soome-ugri kaarti.
Meie kultuuri pulss lööb võimsalt üksnes teatud vahemikus, me ei tohi  olla Euroopast liiga kaugel, kuid ei või talle olla ka liiga lähedal.
Elu on võimalik üksnes Maal, kuid mitte enam Veenusel või Marsil.
Meil  pole enam tarvis rääkida kultuuriautonoomiast, nüüd võime laial rinnal  kõnelda kultuuriastronoomiast.

Minu arvates on taas saabunud hetk, kus tuleks mängu panna seesama  soome-ugri kaart, ja mitte seepärast, nagu meis oleks tingimata säilinud  väga palju soomeugrilikku, vaid just seetõttu, et see hoiab meid  Euroopast ohutus kauguses.
See soome-ugri sõnapaar võtab kõikidele  ohtudele vaatamata üsna hästi kokku kõik selle, mis on meile kallis,  hoiab ja väärtustab meie eluilma metsikumat poolt.
Eestis hakkab tasahaaval kanda kinnitama üks omamoodi kiht inimesi,  keda võiks kutsuda kultuuripõgenikeks.
Need on ületsiviliseeritud  maailmast pärit tegelased, kes on siia pakku tulnud just ülemäära  arenenud ühiskonna eest.
Need on inimesed, kes mõtlevad maastike kaudu,  kellele Hiiumaa või Käsmu on paradiisile lähemal kui Pariis või London.

Ja lisaks terve hulk lugusid meie külalistest, keda on aiva  hämmastanud meie vaba, rohelise, metsiku ruumi rohkus.
Mulle meeldib  kõige rohkem ühe tuttava suust kuuldud lugu lolliks läinud jaapanlasest,  kes suvekodu väravas autost välja ronides tormas pärast hetkelist  tardumist huilates, käed pea kohal, ringiratast mööda vanaema niitmata  õunapuuaeda, nagu oleks teda tabanud mõni isevärki terviserike.
Mis seal  salata - meile niisugused meeldivad!

Nõnda on vahest just Eesti maastikest pärinev pööritustunne see  imelik jõud, mis meelitab siia võõramaist intellektuaalset kapitali.
Aga  just seda tulekski taotella: me oleme liiga väikesed, et ise ennast  elus hoida.
Eesti maastikud on justkui looduslik püünis, mis püüab kinni  väärtusliku saagi.
Võtame kolm täiesti suvalist, esimesena pähe  turgatanud näidet: Sofi Oksanen, Justin Petrone, Richard Millet.
Igaühel  on oma lugu, kuidas nad Eestisse sattusid ja mis neid siin inspireeris.

Need on näited, mis tasakaalustavad meie ühesuunaliseks kippuvat  kultuuribilanssi ja osutavad tegelikult ainsale võimalusele, kuidas ellu  jääda - meelitada siia rohkem tarku inimesi.
Ja hea riigi indeks ei  tundugi enam Eesti puhul üksnes ebahariliku statistilise kurioosumina.

On tõsi, et Eestit mõista ja eesti kultuuri unikaalsust märgata on  sageli palju lihtsam tulnukatel, mitte meil endil.
Eesti kultuur vajab  hädasti uusi vaatenurki, teravat pilku väljastpoolt.
Eesti kirjandust  jääb usutavasti veel üsna pikaks ajaks painama lotovõit, mille võttis  välja Sofi Oksanen.
Oksanen ei ole geniaalne kirjanik, ta on väga  nutikas kirjanik.
Minu arvates tuleb talle tänulik olla mitte üksnes  raamatute eest, vaid esmalt selle eest, et ta osutas šarmantse  arrogantsiga sellele, mis on eesti kirjanduse ja teatud mõttes terve  eesti kultuuri Suur Probleem.

Eesti kultuuri igavene rist on see, et siin kirjutatakse raamatuid ja  tehakse filme enamjaolt täiesti valedest asjadest.
Meil on terve hulk  andekaid inimesi, kes püüavad meeleheitlikult jalgu alla saada vokkide  tarnimise või kirjutusmasinate parandamisega, selle asemel et kirjutada  tänapäevast tarkvara.
See on suur õnnetus, sügav isiklik traagika.
Kuna  eesti film taandub suurelt osalt eesti romaanile, siis peaksid just  kirjanikud kõigepealt kastanid tulest välja tooma.
Minu arust on Eestis  praegu kümmekond maailmaklassi kirjanikku, kui nad vaid ära tabaksid,  millest maailm puudust tunneb.
Kui eespool oli juttu eesti naisest, siis võrdsuse huvides tuleks  kõnelda veidi ka eesti mehest.
Eesti naine näib olevat muutuvas maailmas  märksa paremini kohanenud kui eesti mees.
Üldiselt on teada, et suured  ühiskondlikud muutused rõhuvad mehi rängemalt kui naisi.
Tundub, et see  euroopaliku ja soomeugriliku maailma põrkumine, mis istub nii sügavasti  sees meie kultuurigeneetilises koodis, avaldub nähtavasti ka sugude  lõikes.
Mehed on meil rohkem soomeugrilased, naised eurooplased.

Kui tahta paksude värvidega karikeerida meeste halbu iseloomujooni,  siis võiks öelda, et Y-kromosoom on üks mõttetu roigas, kus on säilinud  hulk arhailist geneetilist jampsi, millega pole tänapäeva maailmas suurt  midagi peale hakata.
Just siin avaldub kõige ilmekamalt küti viletsus:  ta pole nõus metsast välja tulema isegi mitte siis, kui see mets on  viimase kui puuni maha saetud ja ta on sunnitud selle lihtsalt välja  mõtlema.
Soomeugrilisus on nägemuslik Y-liiteline haigus.

Muidugi oli see lihtsalt süngevõitu nali ja tegelikult mõtlen ikka  niiviisi, et kui meis peaks surema viimane kütt, sureb välja ka meie  rahvuslik kultuur.
Kuid sellele vaatamata näib eesti meeste kohta  kehtivat üks vana hiina needus: et sa elaksid huvitaval ajal!
Huvitaval  ajal on tõesti huvitav elada, ent see tähendab ka seda, et maailm muutub  palju kiiremini, kui see meile tegelikult meeldib.
Meeste kohta käib  väga hästi üks igipõline ja halvasti varjatud tõde: enamik meist on  sisimas lihtsalt uskumatult konservatiivsed.
Mees ei ole loodud maailmas  (loe: elu jooksul) muutuma - me tulime selleks, et jääda.

Põlisrahvaid võib tänapäeval iseloomustada väga mitme parameetri  järgi, kuid kõige kindlam viis on joonistada tulpdiagramm  sõltuvushäiretest.
Need rahvad, kellel on kõige kõrgem tulp, ongi  põlisrahvad.
Sõltuvushäiretest on saanud tänapäeval põlisrahvaste üks  peamisi tunnusjooni.
Kõik need arhailised kultuuristereotüübid, mis ei  ole leidnud kohta tänapäeva maailmas, on ajapikku muundunud puhtaks  etanooliks.

Sellest vaatevinklist pole meie tulevik just kergemate killast.
Võib  oletada, et eesti rahva tervisekäitumine liigub enam-vähem soome mudeli  järgi.
Meie põhjanaabrid on peaaegu kõik tervisekäitumist mõjutavad  faktorid mõnekümne aastaga suutnud positiivseks pöörata: nad nälgivad ja  jooksevad ja vehivad keppidega, nagu oleks neil kurat kannul.
Ent on  üks, kus edenemine on nullilähedane.
Seda soome sugu rahva põlisvaenlast  pole tarvis isegi nimetada.

Jah - me elame otse viinakuradi rahvuspargis.
Keeruliseks teeb asja  veel ka halb geograafiline asend: igas suunas ümbritsevad meid  joodikrahvad.
Soomlased kaanivad nagu koerad, venelased joovad nagu sead  ja lätlased on vaata et kõige hullemad - nemad joovad nagu eestlased  . ..
Justin Petronele kuulub teravmeelne tähelepanek, et Eesti  supermarketid on kõik enam-vähem ühesugused: tohutu alkoholiosakond,  mille külge on aheldatud väike piimalett.
Nii Eesti külade kui linnade  maastikupilti kuuluvad kohustusliku elemendina poe kõrval kaheliitrist  «tasujat» kummutavad väsinud mehed, Y-kromosoom odana abaluudesse löödud  nagu õudne mütoloogiline kahvel.

Silmitsedes neid hirmkõrgeid kaheliitriste tünnide kastivirnu, mis  võtavad igas kaupluses poelisi vastu, haarab mind teinekord paanika, et  kohe-kohe ilmub kastivirna tagant nähtavale mõni piima järele  kooberdanud pensionär, kelle jalg jääb surmatorni taha kinni ja kogu see  õudne lasu sajab talle kaela ning me oleme kõik sunnitud kuulama  jubedat heli, kuidas vanapapi kõhetu rinnakorv murdub raginal sisse nagu  vana savipott.

Soome sugu rahvaid närivad kaks pahalast: pahaloomuline kurbus  (depressioon) ja pahaloomuline joomine (alkoholism).
Need on meie iidsed  põlisvaenlased.
Igasugune hingehäda muutub meie laiuskraadil kiiresti  pahaloomuliseks.
Eesti inimese psüühiline kude on kuidagi iseäranis  läbitungimatu, animaalne ja kõikide psühhoterapeutide mõnituseks veel ka  äärmiselt vähekausaalne: naabri arusaamatu mühatus või morn pilk päädib  varem või hiljem sellega, et Jaan valab Matile kaikaga pähe või Piret  mürgitab ära Epu koera.
Seda ei ole võimalik ennetada, muidugi kui  kellelgi ei tule pähe oma mees või koer juba enne varjupaika viia.

Eesti inimese psüühika on samamoodi tsiviliseerimata nagu meie  kuulsad maastikud - see toob kaasa nii head kui halba.
Eestlast  iseloomustab meeletu kannatlikkus, kangekaelsus ja vastupanuvõime, aga  ka ettearvamatus, bipolaarsus ja pärilik kalduvus anduda hälbelisele  käitumisele.
Kuulsad põhjarahvaste muinasjutud elavad edasi meie hinges.

Eestlasel ei ole kombeks oma käitumist põhjendada, sest küti maailmas  valitseb Tegu.
Kõigepealt asjad juhtuvad, ja alles siis asutakse neid  lähemalt uurima.
Eestlane olla ei ole kunagi olnud kerge, ei ole praegu ja ega ole  vist ka tulevikus.
Asja konks on selles, et niipea, kui me muutume liiga  kergeks, pühitakse meid maa pealt minema.
Meie kollektiivne hingehäda  on teisest küljest vaadatuna ka rahvuslik rikkus.
Kui võrrelda eestlasi  mõne elusorganismiga, siis minu meelest meenutavad nad kõige rohkem  seeni.
Seened on omamoodi maagilised eluvormid: nad kasvavad väga  kiiresti ja hämmastavad ümberkaudseid, seejärel tõmbuvad aga tagasi  samblasse, et ebasoodsad ajad üle elada.
Selleks, et seent hävitada, ei  piisa tema jala lõikumisest või juurelt üleskiskumisest - maha tuleb  võtta terve mets.
Mikroetnosest on saanud aja jooksul käsitamatu  ulatusega mükoriisa, nähtamatu ja bilansivõimeline osa globaalsest  ökosüsteemist.

Eesti metsalist päritolu seenjuur ongi osa maailmakultuurist.
Eestlased on etnosena niivõrd vana rahvas, olles siinsamas paigas läbi  teinud vägeva ajarännaku kivikirvest kosmoseraketini.
Siin me lihvisime  oma kivist tööriistu ja küttisime viimaseid mammuteid, siin lendas ringi  kuretiibadel šamaan, siin me ehitasime valmis geenivaramu ning  ESTCube’i päikesepurje.
Meie kestmine etnosena strateegiliselt niivõrd  olulises piirkonnas Läänemere rannikul on mütoloogiline ime.

Oleme omamoodi elav fossiil etnoste hulgas, meie väljasuremist on  ennustatud ja vahetevahel ka planeeritud juba vähemasti viimased  tuhatkond aastat.
Kuid alati on selgunud, et just siis, kui surm näib  olevat eestlasele juba vikati kindlalt selga löönud ja kirst  hüvastijätuks viimast korda avatakse, ei ole seal kunagi lebanud meie  õnnis esivanem, vaid üksnes roostes vikat.

Rahvas, kelle kõige kuulsam kirjandusteos on viieköiteline  sookuivendamise käsiraamat, ei saa olla normaalne - ja ei peagi.
Võimalik, et meil on ilmaruumis hoopis üks teine asi ajada.


Mind häirib ebaõiglus rohkem kui kihistumine.
Ma ei arva, et  kihistumist saaks ära hoida, küll aga saab ära hoida maksumaksja arvel  toimuvat kihistumist.
Me ei peaks ju õigeks, kui Tallinna tasuta  ühistranspordis oleks mõne sõitja jaoks paigutatud nahkdiivan, samal  ajal kui teised reisijad sõidavad püsti.
Paraku hariduses me seda näeme.

Me ei peaks õigeks ka seda, kui laulukaare all antaks neljale-viiele  lauljale mikrofon, et nende hääl teistest ilusamini kõlaks.
Solistide  vastu pole meil midagi, kuid laulukooris on ju kõik lauljad võrdsed.
Me  ei peaks õigeks ka olukorda, kus mõni haigla hakkaks ravile võtma ainult  kergeid haigusi põdevaid inimesi, sest nendega on haiglal kergem  hakkama saada, pealegi leviks siis varsti üle linna kuuldus, et see on  linna parim haigla - seal saavad kõik terveks, keegi ei sure ära.
Paraku  peetakse hariduses sellist lähenemist normaalseks.

Üks võimalus ebaõiglus likvideerida on seada sisse elukohajärgsed  koolipiirkonnad.
Jõukamad perekonnad elavad muidugi kesklinnas, kuid  seal on küllaltki palju ka n-ö tavalisi perekondi, kelle lapsed  pääseksid siis samuti kesklinna koolidesse.
Koolipiirkondadeni  jõudmiseks tuleb aga kõigepealt haridusest korruptsioon välja juurida.
Seaduste järgi see muidugi korruptsioon ei ole, kui riigikogu liikmed  võtavad vastu seadusi, mis võimaldavad neil panna enda ja oma  sõprade-tuttavate lapsi eliitkoolidesse, kuid korruptsiooni lõhn on  asjal juures küll.

Samas peaks inimestele siiski ka valikuvõimalus jääma ja  valikuvõimalust pakuks korralikult väljaarendatud erakoolide võrk.
Näiteks kõik kesklinna vastuvõtukatsetega koolid tuleks erakoolideks  muuta.
Kui ühiskonnas on inimesi, kes on ilusamad, julgemad ja rikkamad,  siis see, et nad oma laste õppimise eest maksavad, pigem võrdsustab  ühiskonda.
Erakooli valides nad nagu koliksid paneelelamu üürikorterist  eramusse, mille eest hakkavad ise hoolt kandma ja kulusid katma.

Ebavõrdsus jääb nii ehk naa.
Ühed on võimekamad, teised jõukamad,  kolmandad tugevamad jne.
Tegelikult me seda tahamegi, et osa õpilasi  teistest ette rebiks ja meil oleks tõelisi tippe.
Kuid etterebimine peab  olema aus.
Kui sõidan linnaliinibussiga, siis on sõit Tallinnas tasuta.

Kui aga tahan kihistuda ja eriline olla ning sõita taksoga, siis pean  selle eest maksma.
Hariduses peab olema samuti: kui tahan oma kooli  õpilaskonna komplekteerida teiste koolide kõige parematest õpilastest,  siis pean selle eest maksma.


«Ma olen ütlemata rõõmus selle üle, et Eesti ja Venemaa suhted arenevad  mööda tõusvat trajektoori, lähenedes tasemele, mis on kohane lähedastele  naabritele.
/---/ Arvan, et tänasel pidupäeval on kohane meelde  tuletada, kuidas lähiminevikus nii venelased kui eestlased seisid  seinana koos totalitarismi ja kommunistliku diktatuuri vastu.
Meie  tollaseks sõjahüüuks olid unustamatud sõnad: «Teie ja meie Vabaduse  eest!
»»  Eks ole, täna näivad need read täiesti kohatuna.
Aga veel 15 aastat  tagasi tundus see kõik täiesti normaalne, kuigi ei saa öelda, et  Eesti-Vene suhted oleksid olnud pilvitud.
Aga võrreldes praegusega olid  need siiski nagu päev ja öö.

Need ülaltsiteeritud read kirjutas Eesti esimene president Lennart  Meri Venemaa esimesele presidendile Boriss Jeltsinile idanaabri  iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmise tähtpäeva (Venemaa päev, 12. juuni) puhul 1999. aasta suvel.

Teades Lennart Meri erilist suhet Venemaaga, võib öelda, et need tema  sõnad ei olnud protokollilised viisakused.
Protokolliline viisakus ei  nõua naaberriigi tähtpäeval, kusjuures mitte sugugi kõige olulisemal  pühal, leheküljepikkuse kirja kirjutamist.

Pool aastat pärast seda südamlikku kirja, millele Jeltsin muide  vastas kolme nädala pärast kahe ja poole reaga, tuli Kremlis võimule  Vladimir Putin.
Sel uusaastaööl möödub sellest juba 15 aastat.
Väga pikk  aeg, ja muutused on ka suured.

Seoses sellega meenub taas Lennart Meri.
25. veebruaril 1994 pidas ta  Saksamaal Hamburgi raekojas ühe olulise kõne.
«Miks tõrgub uus,  postkommunistlik Venemaa, kes väidab, et on teinud lõpparve NSV Liidu  hirmsate traditsioonidega, miks tõrgub ta kangekaelselt tunnistamast, et  vallutas ja annekteeris eestlased, lätlased ja leedulased aastal 1940  ja taas 1944 vastu nende rahvaste tahtmist ja enesemääramise õigust?
»  küsis Meri oma kõnes.

Veidi pärast neid sõnu tõusis üks mees kuulajate seas püsti ja lahkus  demonstratiivselt saalist.
See mees oli tollase Peterburi linnapea  Anatoli Sobtšaki nõunik Vladimir Putin.
«Finaaliks kõigele langes raske  sepistatud uks Putini järel kinni kõrvulukustava mürtsuga,» öeldakse  Putini elulooraamatus «Ot pervogo litsa».

Praegust Eesti ja Vene presidenti on väga raske, kui isegi võimatu, ette kujutada koos hüüdmas «Teie ja meie Vabaduse eest!
». Andes eelmisel nädalal intervjuud Doždile, ühele Venemaa vähestest  veel tegutsevast sõltumatutest telekanalitest, ütles Toomas Hendrik  Ilves, et inimeste omavahelise suhtlemise pinnal pole Eesti ja Venemaa  suhetes mingeid probleeme, aga «riiklikul tasemel on raske vastu võtta  inimõiguste rikkumisi (Venemaal)».
Ilves oleks võinud öelda palju  rängemini, nagu näiteks Leedu president hiljuti tegi, aga Ilves ei  öelnud!

Küsimus on selles, kas Eesti presidendil on veel kunagi üldse põhjust  oma Venemaa kolleegile selliseid sõnu öelda või isegi meelde tuletada.
Näiteks 15 aasta pärast.
Või on «meie ja teie» vabadus selleks ajaks  juba liiga erinevad mõisted?


Riigireformi väitlus on täistuuridel käima läinud ning see on  iseenesest hea, et me mõtleme ja arutleme oma riikliku olemise üle.
Vahelduseks lõputule vaidlusele maksude, sotsiaaltoetuste või selle üle,  kes kellega koos elab.

Me oleme oma riiki juba inimpõlve ehitanud, lihvinud ja sättinud.
Seni tehtu ei ole ehk küll mitte reformimine, kuid arendamine kindlasti.

Sestap ei ole vast päris õiglane arvata, et siiani pole mitte midagi  tehtud ja nüüd tuleme ning teeme reformi.

Siiski, olud muutuvad kiiremini, kui tahaksime.
Kord suhteliselt  kiirelt paigale saanud tegevusmudelil on peale aegumisohu ka sisemine  sund mitte muutuda, kindlustada stabiilsust ja olemasolevat, et vältida  muutustega paratamatult kaasnevat määramatust, harjumuspärase kadumisega  kaasnevat ebamugavust jmt.
Nii nagu eluslooduses - kes ei kohane, see  hukkub -, on ka sotsiaalses elus.
Et hakkama saada ja edukas olla, tuleb  kohaneda.
Seepärast on riigireformi üle väitlust alustada igati  mõistlik ja vajalik.

Üks, milles väitluse tulemuslikkuse huvides tuleks aga kokku leppida,  on see, mida me riigireformi all mõistame.
Muidu räägib igaüks ise asja  ja neil kõigil võib omast kohast õigus olla, kuid reform ise jääb  tegemata ja kukub keskpõrandale maha.

Tahan järgnevalt peatuda mõnel seni väljakäidud ideel riigikogu  kohta.
Pole kahtlust, et seadusandja on olemuslikult riikluse ja selle  reformimise osa.
On tõsi, et riigikogu maine ei ole hea, ja sellega ei  saa meie parlamentaarses riigikorras kuidagi rahul olla.
Kuid sellel,  miks asjad nii on, on omad põhjused ja seletused.
Ja see ei piirdu  ainult saadikute arvu või kvaliteediga.
Viimast ei otsusta üks või teine  inimene ise, vaid ikka valija.
Üks keskseid probleemide põhjusi on  kivistunud kodu- ja töökorra seadus ja selle alusel välja kujunenud  tavad ning töömeetodid.
Seda tuleks kindlasti uuendada, kuigi see saab  olema raske.

IRL ja mõned muud autorid on näinud lahendusena vähendada riigikogu liikmete arvu ca  ühe neljandiku võrra - 101-lt 75-le.
Samal ajal ollakse päri vajadusega  tugevdada parlamendi tugiaparaati nii arvuliselt kui ka pädevuselt.
Puhtalt finantsiliselt on selles ettepanekus raske näha mingit kulude  kokkuhoiu efekti.
Küll aga toob see kaasa suuri lisaprobleeme, mida  riigikogu sisulise tööga vähe kursis olevad inimesed näha ei oska.

Kõigepeal protseduuriline külg.
Meie põhiseaduse paragrahvi 60 esimene lause ütleb ühemõtteliselt: «Riigikogul on sada üks liiget.
» Seega, et vähendada riigikogu liikmete arvu, tuleb  alustada põhiseaduse muutmisest.
Põhiseadust saab muuta kolmel teel: 1)  rahvahääletusega, 2) riigikogu kahe järjestikulise koosseisu poolt või  3) riigikogu poolt kiireloomulisena.
Viimast saab teostada riigikogu 4/5  häälteenamusega.
On vähetõenäoline, et mõne kuu pärast alustav uus  koosseis saaks sellega kiiresti hakkama.
Seega müüb IRL kaupa, mille  kasutamisõigus on veel selgusetu.

Asja sisuline külg.
Riigikogu koosseisu vähendamine ca ¼ võrra tähendaks, et ka komisjone, mis on meie põhilised sisulise töö organid, vähendataks umbes kahe  inimese võrra.
Seega aheneb komisjonis vaidlustes osalejate arv  üldiselt ja valikute hääletamisel otsustajate arv neljale-viiele  inimesele.
Kas me soovime sellist legitiimsuse vähenemist?
Pealegi,  keegi saadikutest võib olla haige, keegi matustel, keegi ametliku  delegatsiooni koosseisus välislähetuses.

On terve hulk rahvusvahelisi kohustusi, mida parlament peab täitma,  sest see on loomulik ja paratamatu osa meie kuulumisest rahvusvahelisse  ellu.
Lai rahvusvaheline integreeritus on üks osa meie  julgeolekugarantiidest.
Näiteks peavad riigikogu delegatsioonid osalema  NATO Parlamentaarse Assamblee, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee,  ELi mitmesuguste organite töös jne.
Seega, igapäevases töös osalejate  arv kahaneb veelgi ja nii mõnigi oluline rahvusvaheline osalus jääb  katmata.
Nagu näeme, ei ole asjad nii lihtsad, nagu nad näivad või neid  näidata püütakse.

Veelgi «huvitavama» ideega on tulnud välja Eesti Koostöö Kogu.
Nende  arvates võiks küll saadikute arvu jätta samaks, kuid muuta nad n-ö  korrespondentsaadikuteks.
Valdav osa ehk 2/3 neist võiks edasi töötada  oma töökohtadel ja kord kuus tuleksid nad siis riigikokku, kus seadused  ühe nädala sees vastu võetaks.

Parlamendiliikme senine tavatöö asenduks kaasalöömisega  digikeskkonnas.
Sest näiteks relva-, maksu-, riigipiiri-, loomsete  jääkide utiliseerimise-, valimis-, apteegituru-, kodakondsuse jne  seaduseelnõude üle saab ju mõelda ka siis, kui kirurgina operatsiooni  teed, insenerina objektil viibid, õpetajana klassis tundi annad või  ärimehena tehingut ette valmistad.
Ilmselt on see ettepanek tehtud heas  usus ja parimate soovidega, kuid ma ütleks selle kohta:  tere tulemast  ülemnõukogu ja selle presiidiumi aega.

Lisaks.
Eesti Koostöö Kogu on kogu aeg seisnud kaasamise ja avatuse  eest.
Ka meie oleme valmis seda laiendama.
Kuidas see kaasamine ja  huvigruppide ärakuulamine, samuti parlamentlik järelevalve, peaks aga  toimuma siis, kui püsivalt on riigikogus kohal ja tööl ainult  komisjonide ja fraktsioonide esimehed ning riigikogu juhatus?
Kas anname  huvigruppidele ja kodanikuühiskonnale teada, et neid kuulatakse  edaspidi ära digitaalselt?
Ja vahetult kord kuus mõne tunni jooksul,  sest puhtprotseduuriliselt ei jääks ühenädalase töötsükli sees rohkem  aega täiskogu saalitöö, fraktsioonide ja komisjoniistungite ja  kohtumiste kõrvalt veel huvigruppidega kohtumiseks ja nende  ärakuulamiseks.
Kuhupoole see vaene riigikogu siis jooksma peaks?

Enamik seni arvamust väljendanuid on tõdenud, et meie parlamentliku  riigikorralduses on raskuskese liikunud liiga täitevvõimu poole.
Seega,  parlamenti ei tuleks mitte nõrgendada, vaid otsida teid ja võimalusi  selle elavdamiseks, tugevdamiseks.
Muutmaks seda ühiskondliku  poliitilise elu keskmeks, nagu rahva heakskiidetud põhiseadus seda  eeldab.


Salli lugu  Läinud aasta jõulude ajal, kui kingid kõigil käes, tõmbus mu  nelja-aastane lapselaps kergelt mossi, kui ta pärast ühe kingipaki  lahtiharutamist leidis oodatud mänguasja asemel hoopis pehme käsitsi  kootud  salli.
No nii, mõtlesin, selgitusest ei pääse.
Esimene, mis pähe  kargas, oli ürgvana õigustus: kingitud  hobusele suhu ei vaadata.

Lapse nägu lõi särama.
«Vanaisa, kas sa kingid mulle hobuse?
Ausõna,  ma ei vaata talle üldse suhu,» vadistas pisike tüdruk nii siiralt, kui  ainult temavanused oskavad.

Istusime siis kõrvuti tugitooli, jõulukingid ümberringi.
Muidugi  ronis ta mulle kohe sülle, sest ei ole vist maailmas paremat kohta neile  ninatarkadele.

Olin džinni pudelist välja lasknud.
Ta pinnis mind pikalt, kas ma  ikka kingin talle järgmiseks jõuluks hobuse, ja lubas talle üldse mitte  suhu vaadata ja hobust alati kallistada ja talle piparkooke anda.
  Aga mina hakkasin talle rääkima hoopis lammastest.
Nende soojast  kasukast, mida suvel pügatakse, ja kraasidest, millega sellest saab  kohev vill, ja vokist, mille vurina saatel keerdub lõng, ja vanamemmest,  kes sellest kindaid ja salle ja sokke ja kampsuneid koob.

«Kas selle tegi too memm?
» küsis tüdruk kahtlevalt.
Arvasin, et  küllap ikka tema, kes siis veel nii soojalt oskab kududa kui vanamemmed.

«Katsu ise, sa ju tunned, kui soojad käed tal on,» ütlesin ja panin  salli lapsele kaela.

Hobune, kelle suhu ei tohtivat vaadata, kappas kaugele, koheva  kasukaga lambast sai igatsetud lemmikloom, kellele kalli-kalli teha.

Sallist sai tolle õhtu kõige kallim kingitus.
Salliga kuulati  unejuttu (muidugi  lammastest ja voki vurinast ja vanamemmest seal  kaugel metsatalus), salliga rännati unemaale.
Muidugi läksime järgmisel  lumisel hommikul õue just selle salliga.

Lugu tegi sallist lemmiku kõigi teiste kinkide seas.

Kartuli lugu Detsember on, teadagi, raske kuu.
Aasta lõpp, kuhjunud tööd,  jõulukingitused ja kõik  muu.
Juhtus nõnda, et igasugused tegemised  viisid sel õhtul meelest olulise - aknalauale sussi sisse jäi päkapiku  kingitus panemata.
Kui see enne voodisse ronimist meenus, avastasin, et  kodus ei ole midagi, mis sussi sisse sobiks.

Sahvris ringi tuulates leidsin kartulikorvist piraka, veidi lumememme  moodi mugula.
Keerutasin seda käes ja äkki plahvatas!
Selle panengi  sussi sisse.
Miks ei võiks päkapikud tuua kingituseks kartuli?
Vaja vaid  lugu juurde mõelda.

Avastanud hommikul päkapikusussist imeliku kujuga kartuli, oli pisike  preili veidi üllatunud, kuid hoopiski mitte pahane.
«Vanaisa, mis see  on?
» - «See on üks väga maitsev päkapikukartul,» oli mul vastus varuks,  «vaata, missugune ta on, justkui pisike lumememm.
» Ja siis rääkisin talle loo päkapikkudest, kuidas nad oma pika  suvepuhkuse ajal elavad ja jõuluajaks valmistuvad.
Kuidas kasvatavad  porgandeid ja kartuleid ja kapsaid ja kõike seda, mis meiegi aias  kasvab.
Eks nad vaaritavad ju endalegi suppi ja kompotti, teevad  kartulisalatit ja muud suupärast.
Aga osa saagist - ikka see, mis kõige  maitsvam, kõige erilisem (nagu see kartulgi), hoitakse keldris kuni  jõuludeni, et siis lastele sussi sisse poetada.

Oli pühapäevahommik, tööle polnud vaja kiirustada, pesime selle  päkapiku kasvatatud piraka kartuli kenasti puhtaks, mähkisime koos  võitükiga küpsetusfooliumisse ja panime praeahju.
Võtsime sahvrist  teisigi kartuleid lisaks, aga need olid juba tavalised.

Selle hommikueine tähtsaim tegelane oli päkapiku kasvatatud lumememme  moodi kartul, mis ahjus küll veidi pealt kõrbema oli läinud (polnud me  kumbki erilised kartuliküpsetamise meistrid, vanaema jättis meid omaette  õiendama), aga seda maitsvam see tundus.

Lugu päkapikust võlus tavalise kartuli eriliseks.
Nii eriliseks, et  järgmisel hommikul nägin lapse näol pisikest pettumusevirvet, kui ta  avastas sussist kõige tavalisema mandariini, mida ta poelettidel  virnades lebamas oli näinud.
Muidugi rääkisin ka selle kohta pisikese  loo, kuid esmaspäeval on ikka kiire, lugu jäi lühemaks ja kui lasteaias  hüvastijätu kalli-kalli tehes küsisin, kumb meeldis rohkem, ütles pisike  mõtleja tõsiselt: «Päkapikukartul ikka!
» Mõõga lugu  2007. aastal linastunud Peeter Simmi eluloolises filmis «Georg» on  stseen, kus laulja abikaasa Asta nähvab kontserdilt naasnud Georgile  pahaselt (omavahelised suhted olid niigi pingelised): «Täna on meie poja  sünnipäev.
Sellegi unustasid sa ära!
» Selle peale läheb tusane  rahvakunstnik  vannituppa, sorib veidi, leiab sealt pikad puidust  näpitsad - sellised, millega nõukaaegsetest algelistest pesumasinatest  kuuma pesu  välja õngitseti.
Otsib siis tööriistakastist kruvikeeraja,  tangid ja veel mõned riistad, krutib lahti plekiribast vedru, mis  näpitsa mõlemat poolt koos hoiab.
Painutab, saeb ja kõpitseb veel veidi  ning kingib siis improviseeritud mõõga haigele pojale.
Ja räägib selle  juurde loo, kuidas poeg selle mõõgaga vapralt vaenlaste vastu lahingusse  tormab oma lähedasi kaitsma.
Lugu leevendas pereema pahameele ja muutis  pesunäpitsast tehtud asja tõeliseks mõõgaks.
  Möödunudreedeses Postimehes kirjutab Marge Tubalkain sellest, kui  raske on teha täiuslikku kinki - niisugust, mida selle saaja kõige enam  sooviks.
Vahel ongi mõistlikum lihtsalt küsida.
Praegusel asjade külluse  ajastul võid muidu kaubanduskeskuses end hingetuks joosta - mida suurem  valik, seda raskem masstoodangu hulgast seda õiget leida.
  Asjad on lihtsalt asjad.
Neis pole hinge, eriti masstoodangus.
  Siis  tuleb see lugudega sisse puhuda - samuti nagu meistri hing läheb tema  meisterdatud asjadesse... No muidugi, lapsega on lihtne, talle aja ükskõik missugust pada, ta  usub ju kõike, mida täiskasvanud ette söödavad.
Kuid ometi võlub ka  täiskasvanuid kingitusega kaasnev lugu, olete ehk isegi seda märganud.

Kingitustel on võluvõim.
See on rohkemat kui asjade andmine.
See on  suhte loomine, selle kinnitus.
Kingituse saajal tekib vastupandamatu  kohustumus millegagi vastata.
Seda nimetatakse ka vastastikkuse  reegliks.
Psühholoogiaprofessor Robert B. Cialdini (ta raamat  «Mõjustamise psühholoogia» on ka eesti keelde tõlgitud) kirjeldab  vastastikkuse reegli võimsust 5000 dollari suuruse abiraha näitel (mis  on ju samuti kingitus abivajajale), mille Etioopia edastas 1985. aastal   Mexico City maavärina ohvritele.
Kuna Etioopia kannatas ise noil  aastatel põuast ning kodusõjast laostunud majanduse tõttu, tekitas see  annetus ühes ajakirjanikus hämmastust.
Ta sai Etioopia diplomaatidelt  vastuseks, et 1935. aastal saatis Mehhiko abi tollal Itaalia poolt  vallutatud Etioopiale.
Viiskümmend aastat hiljem sai vastastikkuse  reegel täidetud.
  Parim kingitus lapsele on niisugune, mida ta saab kasutada ka koos  vanemaga.
Lapse jaoks on kõige tähtsam teadmine, et ta on armastatud.
Et  ta on oluline, tähtis, et tema jaoks pole kahju ajast.
See tegi  päkapiku toodud kartuli väärtuslikumaks, sest küpsetasime seda koos.

Tehke kingitus, mille kohta teil on jutustada lugu.
Kuid veel parem,  kui oskate ära arvata ka soovi (või - miks mitte lihtsalt seda küsida).
Nagu laulavad vanad tuttavad Uno Loop ja Heidy Tamme: «Ära koo mu  käpikuisse päikest, lumepall võib pihus sulada ... või kui tahad, siis  tükikene kuud.
»

Leidsin eile töölaua sahtlist kaks rublamünti - halli ühe- ja kollase  kümnerublase.
Ilmselt jäänud mullusest Moskva-sõidust, mil riigikogu  väliskomisjon seal piirilepingut arutas.
Üherublasega ei olnud seal  kindlasti juba toona midagi teha, kuid kümnekas oli igatahes metroos  piletiraha kokkusaamisel abiks.
Kusagile sööma minnes tuli arvestada, et  arve tuleb sadades rublades.
See oli aeg, kui euro kurss püsis kusagil  40 rubla kandis.
Venemaa «mustast teisipäevast» lugedes meenus aeg, mil rubla oli  midagi suurt ja tähtsat.
Rubla ei olnud niisama loopida.
Koolilapsele  oli kolm rubla juba suur raha, rääkimata viiekast.
Esimene klassivennalt  ostetud lääne vinüülplaat oli väärt 25 rubla.
Kahekümneviiekas oli  lilla paberitükk, mida juhtus rahakotti harva.
Ma teadsin, et  sajarublane on pruuni värvi, aga kogu kooliaja jooksul sai sellist näha  vast paar korda.

Suhtumine rublasse muutus muidugi nõukogude aja lõpus, kui väärtuse  ekvivalendiks oli Soome mark.
Rubla oli vastuoluliste tunnete allikas -  tema eest sai leiba ja vorsti, aga samas sa teadsid, et võrreldes päris  rahaga on ta praht.
Margad kandsid unistust ilusamast, läikivast elust,  mis asub kusagil kaugel, kus poes on kõike saada.
Rubla kandis halli  argipäeva sõnumit, ning ta muutus üha mõttetumaks.
Tallinna vallutasid  valuutapoed, kus rubla ei kehtinud.
Rublast vabanemise päev, 20. juuni  1992 oli pidupäev, uue alguse ja tulevikulootuste päev.

Edasi rubla lihtsalt ununes, temast sai midagi võõrast, mis on parem  unustada.
Seda veendumust kinnitas käik 1998. aasta sügisel Moskvasse,  toonase kriisi haripunktil.
Tänavatel olid sularahaautomaadid, kuid  enamasti need ei töötanud.
Valuutavahetuspunktid töötasid, aga erilist  mõtet dollareid kohalikuks rahaks pöörata polnud - oli oodata, et homme  saab parema kursi.
Töötav pangaautomaat asus aga riigiduuma majas.

Eestis on muidugi palju probleeme, kuid sellest murest, et taskusolev  raha võib mingite valuutakõikumiste ja majandusmurede tõttu väärtuse  kaotada, saime me 1992. aastal lahti ning juba üle 22 aasta pole see  häda meid külastanud.

Mul ei ole mingit kahjurõõmu selle tavalise Venemaa elaniku üle,  kelle tuppa see mure on nüüd järjekordselt saabunud.
Järjekorrad  poodides, ärev arutelu selle üle, kas pangadki jäävad sellises seisus  püsima - kõik see närvilisus ja ebakindlus.

Inimesed ei ole seda ära teeninud.
Vastutajate ja otsustajate poolt  pakutakse neile majandusstabiilsuse asemel marurahvuslikke müüte,  vaenlase kuju.
Propagandas on leidnud koha isegi tuumarelvaga  ähvardamine.
Täna räägib president Putin oma- ja välisajakirjanikele  taas Venemaa suurusest ning võimu hoolitsusest inimeste eest.
Rahvas  kuulab, vaatab ning veeretab samal ajal peos eurosendi väärtuseni  kukkunud rublat.


Riiki valitsenud kartellierakonnad on nendeks valimisteks unustanud ära  eelmiste valimiste lubadused Eesti regionaalpoliitika teemadel ega taha  sellest enam rääkida.
Reformierakond põrutab «kindlalt edasi» täiskäigul maaelu hääbumise  poole, sotsid rakendasid valimisvankri ette hoopis kadunud hinged ning  eelmise kampaania ajal lubatud suured sõnad asendusid valitsusse minnes  tühja susinaga.

IRL on küll pusinud ikka ja jälle kenasid haldusreformi kaarte, kuid kaugemale ehk sisuni pole kunagi tõsiselt väga jõutud.

Keskerakond uhkeldab sõnades alati maaelu tähtsusega ja omavalitsuste  võime olulisusega, Tallinna «kuningriigis» aga kehtestatakse selliseid  samme nagu tasuta ühistransport just karuteenena maapiirkondade  valdadele ja linnadele.
Sellega meelitatakse maksumaksjana see  elujõulisemgi osa elanikkonnast ära Tallinna.

Kokkuvõtvalt, ääremaastumine jätkub, Tallinn «ruulib» ning kartell  vaatab vaikides oma nurgas kõike seda pealt.
Taas uusi hiilgavaid  valimisteemasid sepitsedes ja pusides ning valimisteks valmistudes on  see teema maha vaikitud.
Vallavalitsused kokku Nende valimiste üks peateema on Eesti regionaalpoliitika, maaelu  jätkusuutlikkus ning tulevik.
Me ei saa ega tohi unustada ära kõiki neid  kaasmaalasi väljaspool suurlinnu ja eelkõige väljaspool Tallinna.
Eesti  on üks tervik ja meid saadab riigina edu ainult siis, kui edust saab  osa kogu Eestimaa.
Nagu on see teada vanast ütlusest: kuni su küla veel  elab, elad sina ka.

Selleks tuleks viivitamata ette võtta järgmised tegevused.
Praegu on  Eestis rahuldavalt hakkama saavaid valdu ja väikelinnu aina vähem.
Selle  taandarengu pidurdamiseks tuleb luua kahetasandiline kohalik  omavalitsus.

Volikogude tasand säilib praeguste piiridega, kuid juhtimistasand  liigub niinimetatud tõmbekeskustesse ja saab kümmekonnale volikogule  ühiseks.
See loob maapiirkonda kompetentsi, sunnib kogukonnad vajalikule  ühistegevusele ning lõpetab omavahelise pealesunnitud konkurentsi niigi  väheste vahendite ja ressursi jagamisel.

Niimoodi moodustuks kuni 50 omavalitsusüksust, tõmbekeskustesse tekiks kompetents koos pädeva täidesaatva võimuga.

Nimetame neid valdade direktoriteks koos oma meeskonnaga.
Need  oleksid apoliitilised ametikohad ja nende ülesanne on viia ellu kohalike  volikogude püstitatud eesmärke.
Nõukogu, mis oleks moodustatud volikogu  esimeestest, annaks direktorile tööülesanded vähemalt neljaks aastaks  ehk siis valimistsükliks.
Kui direktor pole ülesannetega hakkama saanud,  võib nõukogu ta tagasi kutsuda.

Kohalikud volikogud jääksid praeguste omavalitsuste piiridesse,  kusjuures neil ei keela keegi vabatahtlikult liituda.
Ühel direktoril  oleks viis kuni kümme volikogu.

Volikogude valimise kord oleks sarnane praegu kehtivaga.
Sama moodi  nagu praegu valitakse ka volikogu esimees, kes oleks aga täiskohaga  palgaline ametnik.
Tema juhtida ja koordineerida oleks kohapealne  tegevus.
Kaoks ära kohatine dubleeriv süsteem, kus on volikogu esimees  ja vallajuht ning linnapea.
Peale selle oleks tagatud kogukondlik  harjumus ja ühtehoid juba väljakujunenud kogukondades.

Maavalitsueed kaotada Teiseks tuleb kaotada ajale jalgu jäänud ning otstarbetu maavalitsuste süsteem ning luua üle Eesti piirkonnavalitsused.

Nimetatud institutsiooni roll oleks riigi esindamine ehk  omavalitsuste kontroll ning suuremate arenguplaanide koordineerimine  omavalitsuste vahel.
Need on osaliselt praegused maavalitsuse  funktsioonid, kuid mingil määral ka omavalitsusliitude funktsioon.
Põhieesmärk on olla keskvõimu esindaja piirkonnas, kusjuures neid oleks  praeguse 15 maavalitsuse asemel vaja ainult viis.
Regioonivanem oleks  apoliitiline ametikoht, mitte erakondade vahel kokku lepitud poliitik.

Piirkonnatasandi vastutada jääksid üle omavalitsuspiiride käivad  ülesanded, mis vajaksid ühist planeerimist, nagu näiteks transpordi ja  koolivõrgu korraldamine.
Kohalikule volikogule ja kobarvolikogude  direktorile jääksid kohapealsed planeeringud ja tegevused.
See tagaks  pädevuse mõlemal tasandil ning annaks paremad võimalused planeerida  Eestit kui tervikut.

Kolmandaks tuleb, nagu esimeses punktis toodud, jagada ära Tallinna  linn - nii ei oleks vaja pealinnaseadust, vaid ühist ülesehitust teiste  omavalitsustega.
Tallinnas oleksid linnaosade järgi rahva valitud oma  volikogud, kuid juhtimistasand ühine.
See tagab rohkem otsustusõigust  linnaosadele ja annab valitud saadikute kaudu rohkem võimu  kohapealsetele elanikele.

Neljandaks tuleb anda kohalikele omavalitsustele õigus otsustada oma  sissetulekute üle.
Selleks peaks tulumaksu osa olema jagatud keskvõimu  ja kohaliku võimu vahel selliselt, et üksteisest ei sõltuta ja kohalikul  võimul on õigus oma osa vajaduse korral kas suurendada või vähendada  ette antud piirides.

Lisaks peab olema kohalikul tasandil õigus saada ettevõtlusega seotud  maksudest tulu, mis tagaks huvi ettevõtlust enda piirkonda meelitada.
Sellega lõpetataks praegune olukord, kus valla või linna maa-alal  tegutsevast ettevõttest ei saa kogukond sentigi tulu, kuid suhteliselt  kallist infrastruktuuri tarbitakse küll.

Viiendaks peab kohalikule tasandile andma rohkem suveräänsust ka  väljaminekute ja otsuste üle.
Põhimõttel, vähem juhtimist ülevalt alla,  vaid vastupidi.

Keskvõimu ja kohaliku võimu vahel on ülesanded selgelt ära määratud  ning vastavalt sellele on eraldatud ka kohustuste elluviimiseks  vahendid.
See tagab selguse vastutuse ja kohustuste vahel mõlemale  poolele ning tulemuse ka reaalseteks tegevusteks kohapeal.
Jääb ära  praegune olukord, kus keskvõim ja kohalik võim näitavad teineteise peale  näpuga.
Kannatajaks on reaalselt aga ikkagi tavaline inimene kohapeal.

Ühine standard Kuuendaks.
Maaettevõtluse säilimiseks tuleb seada väljaspool  Tallinna, Harjumaad ja Tartu linna sotsiaalmaksu lagi töötaja kohta.
See  elavdaks ettevõtlust, leevendaks maksukoormust väiksema ostujõugu  maapiirkondades ning aitaks tõsta väljaspool suurlinnu palku.

Seitsmendaks töötatakse välja ühine teenustepagas ja standard, mida  peab igale Eestimaa elanikule mõistlikus ja kättesaadavas raadiuses  tagama.
Seda ühiselt keskvõimu ja kohaliku võimuga.
Need teenused  oleksid haridus, meditsiin, turvalisus, transport, avaliku sektori  teenused ning tehno- ja kommunikatsioonivahendite kvaliteet.

Lisaks on veel mitmeid lisateemasid, mida antud kirjatükk ei puuduta,  kuid mille rakendamist on kohe maapiirkondade päästmiseks vaja.

Praegu on Eestimaa haige ja tervikust ei saa kuidagi rääkida.
Meie  jaoks peab olema iga ruutkilomeeter, talu, küla, kogukond ja piirkond  tähtis ja märgatud.
Ainult nii saame üheskoos loota paremale tulevikule.

Nõrgemaid ei jäeta maha, vaid aidatakse kaasa.


Selle aasta jõululauas tasub teha kingitus oma ustavatele sõpradele, kes  kõige muu  kõrval leevendavad stressi, hoiavad ära kroonilisi haigusi  ja kannavad ka muidu hoolt teie tervise eest.
Vastasel korral võivad nad  anda oma panuse toitumishäiretesse, alkoholismi, teistesse  vaimutõbedesse.
Neid on sada triljonit ja nad elavad teie soolestikus.
Kui vanarahvas hakkas kõnelema kõhu kaudu käivast armastusest, ei  taibanud nad ilmselt isegi, kui fundamentaalset mehhanismi nad on selle  metafooriga tabanud.
Alles viimastel aastatel on teadus hakanud jälile  saama, kui olulist rolli mängib kõhuelustik meie tervises.
Seejuures ei  piirdu triljonite soolestikubakterite panus mitte ainult vahetult  seedimisega, vaid järjest enam selgub nende mõju teistele elutähtsatele  inimorganismi funktsioonidele: immuunsüsteemile, isegi käitumisele.

Kuigi armastuse kõhu kaudu käimise molekulaarbioloogiliste  mehhanismideni pole teadlased veel jõudnud ja see jääb endiselt kauniks  kujundiks, on viimased uuringud viinud vähemalt osaliselt kõhu tasandile  mitmed probleemid, mille põhjused arvati seni olevat suuresti ajus:  depressioon, ärevushäire, toitumishäired.

«Taipamine, kui tähtis on soolestiku mikroelustik nii tervise kui ka  tõbede juures, on biomeditsiinilistes uuringutes olnud üks viimase viie  aasta põnevamaid valdkondi,» kirjutavad Iirimaa Corki ülikooli teadlased  John Cryan ja Timothy Dinan peatselt ilmuvas ülevaateartiklis.

See paradigmamuutus avab muu hulgas uusi võimalusi tervise hoidmiseks  ja vaevuste ravimiseks.
Kuna bakterite kooslus meie soolestikus on  mõjutatav ja muudetav, saab selle kaudu hädasid diagnoosida ning tervist  juhtida, kuigi, hoiatavad teadlased, oleme sel teel astunud vaid  esimesed sammud ja mikroobide reaalse kasutuseni on veel pikk tee.
  Veel mõni aeg tagasi puudus ettekujutus, milline elu meie soolestikus  kihab.
Nüüd on selgunud, et jagame oma keha armeega, keda on kümme kuni  sada korda rohkem kui me enda kehas rakke.
Keskmise inimese  soolestikust võib leida tuhat liiki ja 7000 tüve mikroorganisme.
Peamiselt on need bakterid, aga leidub ka viiruseid ja seeni.

Paljudega neist oleme loonud vastastikku kasuliku suhte: meie pakume  neile sooja koha ja toitu, nemad lagundavad meie jaoks aineid, millega  seedekulgla ise hakkama ei saa, sünteesivad vitamiine, tõrjuvad eemale  haigustekitajaid, treenivad meie immuunsüsteemi.
Hulga mikroobidega on  meil suhe, kus kumbki ajab oma asja, teineteist segamata.
Ja siis on ka  selliseid, kes on kas otse paha peal väljas või olude kujunedes osutuvad  kahjulikuks.

See kooslus hakkab kujunema kohe pärast sündi, õigupoolest saame  esimesed bakterid ema sünnituskanalist.
Igaühe mikrofloora on erinev,  see muutub vanusega, sõltudes sellest, kus me elame, mida sööme, kellega  suhtleme, mida põeme, millised on meie geenid.
Siiski on olemas teatud  üldised mustrid (sarnaselt veregruppidega), mis jaotavad inimkonna kolme  rühma.
Neid kirjeldatakse domineeriva bakterirühma alusel.
  Sooleelustiku kasulikku mõjusse uskujaid on olnud ammu.
1908. aastal  Nobeli preemia pälvinud vene bioloog Ilja Metšnikov uskus, et vananemist  põhjustavad soolde kogunevad mürgised bakterid, ning uskudes, et  toitumisega saab soolefloora koostist muuta, jõi iga päev klaasi  hapupiima.
Juba praegu leiab poeriiulitelt arvukalt probiootiliste (ehk  «elu toetavate») bakteritega tooteid.
Kuid fookus, nii bakterite kasu  kui kahju osas, on seni olnud peamiselt seedetegevusel.

Aina enam koguneb aga uuringuid, mis näitavad, et soolestikust  tulevad signaalid suudavad mõjutada kesknärvisüsteemi, seal hulgas aju  toimimist.
Teadusartiklite pealkirjades kohtab fraase nagu «meelt  mõjutavad mikroorganismid» ning «mikrobioomi roll kesknärvisüsteemi  häiretes».

Ühes sellelaadses uuringus osalesid sel aastal ka eesti teadlased:  Tartu Ülikooli psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro, kliinilise  psühholoogia dotsent Kirsti Akkermann ja kliinikumi psühhiaatriakliiniku  söömishäirete keskuse vanemarst Anu Järv.

Prantsusmaa Roueni ülikooli uurimisrühma eesvedamisel läbi viidud  uuringus näitasid teadlased, et üks soolekepike sekkub organismi  normaalsesse toimimisse, aidates kaasa söömishäirete anoreksia ja  buliimia tekkele.
Kuna teatud soolebakterite toodetud valk on  struktuurilt sarnane hormooniga, mis annab ajule teada küllastumisest,  seob bakterivalgu vastu toodetav antikeha ka hormooni, muutes selle  «sõnumit» ajule.
Tagajärjeks on alasöömine (anoreksia) või ülesöömine  (buliimia).

Prantsuse töörühm viis läbi katsed hiirtel, näidates, et bakteri  lisamine või eemaldamine muudab loomade käitumist.
Eesti teadlaste panus  oli söömishäiretega patsientide verepildi uurimine, tõepoolest leides,  et neil oli vastava antikeha tase kõrgem.

Nii näitasid teadlased, kuidas kunagi tihti puhtalt psühholoogiliseks  peetud häiretel võib olla füsioloogiline põhjus.
Umbes samamoodi nagu  1980. aastatel tõestasid Austraalia arstid Robin Warren ja Barry  Marshall, et maohaavandeid põhjustab mikroob Helicobacter pylori, mitte  vürtsikas toit ja ­stress, nagu tolle hetkeni arvati.

Mõned teadlased astuvad sammu edasi ja väidavad, et mikroobide mõju  meie käitumisele võib olla teadlik ja mikro­floora manipuleerib meiega  tahtlikult, mõjutades söömisharjumusi neile sobivas suunas.

Ajakirjas BioEssays ilmunud kirjutises selgitavad teadlased, eesotsas  San Franciscos asuva California ülikooli bioloogi Carlo Maleyga,  mikroobide võimalikke strateegiaid.
Nad sõnastavad kaks peamist moodust,  kuidas soolestikuelustik meid juhtida saab: tekitades isu teatud ainete  järele, mis soosivad nende elutegevust või pärsivad konkurentide oma,  või tõmmates tuju alla, kuni me sööme toitu, mida nemadki tahavad.

On teada, et eri bakterirühmadel on erinevad kulinaarsed eelistused.
«Prevotella kasvab kõige paremini süsivesikutel, kiudained annavad  konkurentsieelise bifidobakteritele ning Bacteroidetes’e hõimkonna  eelistus on teatud rasvad,» toovad autorid näite levinumate  bakteritüüpide kohta.
Kas neil on ka võimekus suunata meie eelistusi, on  siiski vähem uuritud, pigem on ohjad veel meie käes, mõjutades koosluse  liigilist tasakaalu sellega, mida sööme.
  Üksikuid viiteid võimaliku mõju kohta siiski on: nende uriinist,  kelle neelud käivad šokolaadi järele, on leitud teistsugune bakteri  jääkainete kooslus kui magusa suhtes ükskõiksetel, hoolimata ülejäänud  osas ühesugusest dieedist.
Probiootilist Lactobacillus casei’d tarbinute  rühmast paranes tuju tunduvalt enam neil, kel see enne oli olnud kõige  madalam.

Inimestest märksa rohkem on soolestikufloora võimalikku seost  käitumise ja haigustega uuritud hiirte peal, kuna nendega saab  kontrollitud katseid märksa paremini läbi viia.
Nii saab üles kasvatada  hiiri, kel soolestikufloora puudub, ja võrrelda nende käitumist  geneetiliselt identsete liigikaaslastega.
Sellistel hiirtel paistab  näiteks suus ja soolestikus olevat rohkem magusaretseptoreid ja  teistsugused rasvaretseptorid.

Needsamad loomkatsed on toonud päevavalgele mitmeid teisi muutusi,  mis annavad aimu soolestikumikroobide mõju ulatusest.
Üks hiirel  hõlpsalt uuritav käitumine on ärevus, näiteks mõõtes, kui julgelt tutvub  loom uue keskkonnaga või kui palju veedab aega turvalises puurinurgas.
Mikroobivabalt üles kasvanud hiired reageerivad stressile ägedamalt,  kuid on vähem ärevad, samas on nende käitumine muudetav, kui neile  siirata ärevamatel hiirelt pärit mikroobe.
Ja ka vastupidi: julgemate  hiirte soolebakterid suutsid ärevamad hiired maha rahustada.
Rahustavat  mõju on nähtud ka teatud probiootiliste bakteritega söötmisel.

Hiirtel on probiootiliste bakteritega suudetud leevendada ka  sümptomeid, mis meenutavad inimeste depressiooni ja autismi.
Selliseid  sümptomeid õnnestus muu hulgas tekitada aga just hiiri mikroobivabalt  üles kasvatades.

«Uuringud mikroobivabade hiirtega näitavad sotsiaalseid puudujääke ja  käitumiskorduste suurenemist, mis on sarnane, nagu on täheldatud  autismi­spektrumi häirega inimestel,» kirjutab John Cryani juhitud  töörühm ühes ülevaateartiklis.
«See viitab, et mikrobioom on kriitilise  tähtsusega faktor sotsiaalse käitumise arengus.
» Teadlased väidavad, et normaalse soolestikufloora olemasolu on eeldus  aju tavapäraseks arenguks ning kõhuelustiku koostis võib mõjutada aju  struktuuri.
Los Angeleses asuva California ülikooli professor Emeran  Mayer püüab seda tõestada, võrreldes magnetresonantskuvaga saadud  ajupilte ja inimeste mikroobimustrit.

Käegakatsutavaid tulemusi tal veel pakkuda pole.
«Kuid ma tõesti  usun, et soolemikroobid mõjutavad seda, mis toimub meie ajus,» ütles ta  intervjuus raadiokanalile NPR.

Ent kuidas?
On mitu viisi, kuidas bakterid ajuga suhelda saavad.
Kas  tootes aineid, mis mõjutavad aju otse, või millele reageerib keha muud  moodi, näiteks antikehasid tootes.
Need võivad muuta retseptorite tööd.
Ja need võivad «kaaperdada» ka peremehe sõnumisüsteemi.

Peamine sidekanal aju ja soolestiku vahel on uitnärv, mille kaudu  saab aju teateid näiteks selle kohta, kui täis on magu, ning saadab  vastavalt söömist reguleerivaid käsklusi.
Ilmselt suudavad mikroobid  närvisignaalidega manipuleerida ja saata selle kaudu ajju endale  sobivaid teateid.
Seda kinnitavad tulemused hiirtel, kellel bakterite  suunatud käitumine kadus, kui uitnärv läbi lõigati.

Isegi kui bakterite mõju ulatus meie käitumisele pole täpselt teada,  näitavad teadustööd, et see on olemas.
Vältimatult kerkib küsimus,  kuidas saaksime ise seda juhtida, et tagada oma tugevam tervis.

Närvi läbilõikamine on ekstreemne viis.
Vähem ekstreemne pole  antibiootikumide neelamine, sest need harvendavad soolemikroobide ridu  üsna valimatult, niites nii häid kui halbu.
Kuidas aidata eluviisi või  toitumisega inimkeha ja mikroobide kooskõlale kaasa?

Probiootikumide uurimine on aktiivne valdkond ning tuvastatud on  palju tüvesid, mille puhul esialgsed katsetused näitavad inimesele  kasulikku mõju.
Ent ei tasu oodata, et supermarketite või apteekide  riiulid täituksid varsti toodetega, mis lubavad kasulike bakterite abil  leevendada depressiooni või ravida söömishäireid.

Nagu on kogenud ka Eesti oma probiootilised bakterid välja töötanud  teadlased, lähenevad toiduainete maailmas reeglid neile, mis kehtivad  ravimite vallas.
Heakskiidu saamiseks vajalikud ulatuslikud uuringud on  kulukad ja aeganõudvad, ent vaieldamatult vajalikud, et kindlaks teha  toote ohutus ning kas sel loodetud mõju ikka on olemas.
Niisama kõlavaid  lubadusi jagada ei tohi.

Jääb üle targalt süüa.
Ja siin pole peamine küsimus, mida, vaid  kuidas.
Uuringute tulemused viitavad aina rohkem sellele, et paljude  häirete puhul ei mängi rolli mitte konkreetne bakterirühm, vaid  kõhukoosluse olemus.
Liigivaest sooleelustiku nähakse põhjusena  depressiooni puhul ning hiljuti Leuveni katoliiklikus ülikoolis läbi  viidud uuring näitas, et alkoholismiravilt naasnutest kosusid tõhusalt  need, kelle soolefloora oli mitmekesine.
Vaese kõhuelustikuga patsiendid  aga tundsid end enam-vähem sama halvasti nagu enne ravile minekut.

Mõelge sellele jõululauas ja tehke endale ning oma kõhule kingitus mõõduka ja mitmekesise ­einega.


Raúl Castro - Kuuba marksistlik-leninistlik poliitik, revolutsionäär,  riigi president, ministrite nõukogu president, relvajõudude ülemjuhataja  ja kommunistliku partei keskkomitee peasekretär.
Maailmale ka lihtsalt  Fidel Castro 83-aastane väikevend, kes kuus aastat tagasi oma tänaseks  88 aastat vanalt esirevolutsionäärist vennalt ameti päris.
Kas tõesti osutub ta ühtlasi olema silmapaistmatu, ent meisterlik  diplomaat, kes jõudis osavuse ja tarkuse abil läbimurdelise kokkuleppeni  USAga üle aastakümnete?
Tõeline jäämurdja?

Ilmselt mitte.
Mitte kangelane, vaid juhuslik tegelane ajaloos, kes  ilmutas piisavat leplikkust kohanemaks pikkamisi muutunud olukorraga.
Külm sõda on jäänud juba paarikümne aasta taha.
Kuuba revolutsiooniliselt karkassilt kukub krohvi suurte tükkidena ja õitsengut ei terenda kuskilt.

Venemaa lõplik poliitiline seestumine koos majandusliku sööstlaskumisega pakkus võimaluse.
Castro võttis selle vastu.


On lihtne majanduslik tõde: kuidas ühel riigil, majandusel läheb,  sõltub kahest asjaolust.
Kõik ülejäänud (sh sotsiaalsed aspektid)  sõltuvad neist kahest.
Esmalt on oluline, milline on töötegijate ja  ülalpeetavate suhe antud riigis.
Teiseks, kui kalleid asju toodetakse  ehk kui palju lisaväärtust annab üks hõivatu või üks töötund.

Eestis oli 2013. aastal üks miljon tööealist (Eesti statistikaameti  andmetel eagrupp 15-74, kuigi Rahvusvaheline Tööorganisatsioon loeb  tööealisteks kuni 64-aastased).
Neist oli majanduslikult mitteaktiivseid  320 000.
Sealhulgas 120 000 pensionäri.
Kokku on meil vanaduspensionäre  300 000, koos töövõimetutega 400 000.
Seega moodustas majanduslikult  aktiivne rahvastik 680 000.
Neist 59 000 olid töötud ja 621 000  reaalselt tööturul hõivatud.

Seega on pensionäride ja töötegijate (ehk sotsiaalmaksu maksjate)  suhe Eesti juba praegu 2:1 ja see saab vaid halvemaks minna.Selge on  see, et ka meie tagasihoidlikke (võrreldes näiteks Skandinaavia  riikidega) sotsiaalsüsteeme ei ole võimalik juba varsti üleval pidada.
Paljud sotsiaal- ja majandusteadlased on arvanud, et kui ka  töötajate-ülalpeetavate suhe muutub halvemaks, siis võib-olla  kompenseerib selle töö tootlikkuse kasv.
Ehk hakatakse tootma kallemaid  asju.

Vaatame statistikat.
Eurostati andmetel loodi Eestis 2013. aastal ühe  töötunni jooksul lisaväärtust 11,4 euro eest (2000. aastal 7 euro eest -  kasv 61,4 protsenti).Soome vastavad näitajad on seejuures: 2013. aastal 39,7 eurot, 2000. aastal 34,4 eurot (kasv 15,4 protsenti).
Siit  ka see lihtne järeldus, miks sama töö eest (näiteks bussirooli  keeramine) makstakse sada kilomeetrit põhja pool kolm korda rohkem  palka: brutokuupalk on Soomes praegu keskmiselt 3000 eurot ja Eestis  kolm korda vähem.
Ja kui laevapilet Tallinnast Helsingisse maksab 25  eurot ja reis ise kestab 2,5 tundi, siis ongi väga lihtne tekkima Soome  lahe lõunakaldal otsus jätta oma naine ja lapsed ning minna põhjakaldale  rohkem teenima.

Seejuures on oluline vaadata, mis juhtus keskmise palgaga ehk tööjõu  tunnikuluga samal perioodil.
Tund tööd läks Eestis 2013. aastal  tööandjale maksma 9 eurot (1999. aastal 2,6 eurot, kasv 3,5 korda).Soome näitaja: 2013. aastal 31,4 eurot, 1999. aastal 21,4 eurot (kasv  1,5 korda).
Järeldus on mõlema riigi (nagu terve Euroopa Liidu) jaoks  kurb: tootlikkus on kasvanud aeglasemalt kui tootmiskulu.
Teatavasti  moodustab tööjõukulu keskmiselt poole kõikidest ühiskonnas tehtud  kuludest.

Mis siit järeldub Eesti jaoks?
Selgub, et Eesti (ettevõtjad ja  investorid) mängis esimesed kakskümmend iseseisvusaastat lolli ja jättis  ajaloolise võimaluse kasutamata.
Mis mõttes?
Kohe selgitan.
Uskumatu,  aga tõsi - rahareformi aastal (1992) moodustas keskmine palk Eestis 26  eurot, kümme aastat hiljem 643 eurot ja praegu on see u 1000 eurot.
Loomulikult toodeti Eestis üheksakümnendate alguses enamasti rämpsu.
Aga  rämpsu saab kenasti müüa, kui sa teed seda odavalt (näiteks Hiina  praegu).

Fikseeritud kursi ja ülikiire inflatsiooni tingimustes (1992 - 1000%, 1993 - 90%) muutus kõik «Made in Estonia» valguskiirusel  kallimaks.Ühtlasi kasvas samas tempos eestlaste ostuvõime välismaal  toodetud kaupade ja turismireiside suhtes, mis päädis miinus  22-protsendilise jooksevkonto defitsiidiga 2007. aastal (õnneks saabus  majanduskriis).

Meie eespool tõstatatud põhiküsimus - kas ehk kasvas Eesti toodete  kvaliteet (mida raske mõõta) ja tootlikus vähemalt sama kiiresti - sai  ka eespool vastatud: ei kasvanud.Mis tähendab, et Eesti (ettevõtja)  jättis oma ajaloolise võimaluse kasutamata, nii kurb kui see ka ei ole.
Pärast Venemaa poolt Euroopa Liidu suhtes kehtestatud impordisanktsioone  selgus, et 20 aastat pärast iseseisvumist ekspordib Eesti põhiliselt  toorpiima.
2013. aastal moodustas toorpiim piimasaaduste ekspordist  Leetu 81, Lätti 43 ja Venemaale 33 protsenti.
Meil on küll Euroopa  moodsaimad lehmalaudad, ent välja veame endiselt väärtustamata toodet.
Kahju.

Milline on tulemus ja kus on põhjused?
Tulemus on see, et Eesti on  tänaseks päevaks kahaneva ja vananeva elanikkonnaga riik.
Laste tegemata  jätmine ehk tarbimise ja reisimise vastu vahetamine on eraldi teema,  mis ei mahu sellesse artiklisse.
Migratsiooni iga-aastane bilanss on  miinus 6000 inimest.
Sama trendi jätkudes kaotaksime järgmise kümne  aastaga kümnendiku oma töökätest.
Veerand sajandiga (1989-2012) on Eesti  juba kaotanud iga neljanda töökäe, aga mõned maakonnad kirde- ja lõuna  Eestis üle 40%.

Probleem on selles, et artikli autori ealised (keskiga) oskavad  praegu head meelt tunda selle üle, et poes on saada juustu ja vorsti.
Sest nad mäletavad, kuidas oli siis, kui ei olnud.
Ent tänased noored  (ja sünnitusealised) seda hinnata ei oska.
Küll aga oskavad nad hinnata  reisimis- ja emigreerumisvabadust.

Kui aastatel enne finants- ja majanduskriisi kasvas Eesti majandus  (ja inimeste tulud) ühes kiireimas tempos maailmas Hiina ja Iirimaa  järel, siis praegu oleme koos mandunud ja stagneeruva Euroopaga  taandunud enam-vähem nullkasvu peale.
Enne kriisi tundus rikastele  riikidele järele jõudmine päevade küsimus.
Peaminister Ansip lubas  Euroopa viie rikkaima hulka jõuda viieteistkümne aastaga.
Mul on kuri  kahtlus, et tänane 20+ ja 30+ ehk siis parimas töö- ja sünnitamiseas  põlvkond sellesse ei usu.
Nende kollektiivsesse teadvusse on ilmselt  jõudnud see teadmine, et nende jaoks rahuldava kiirusega ja hoomatavas  tulevikus Eesti elatustase kasvõi Soomega ei võrdsustu.
Ja Soome ei ole  teatavasti mitte väga rikas riik, küll aga tubli keskmine rikaste seas.

Siit minu küsimus - kas Eesti jookseb enne tühjaks, kui elatustase ja  palk Soomega (ja teiste Euroopa riikidega) võrdsustub.
Õigemini, see ei  peagi päriselt võrdsustuma.
Aga palgavahe peaks kompenseerima kodust ja  perest lahus elamist.
Eesti elab praegu rütmis: maalt linna, sealt  suuremasse linna ja sealt välismaale.
Tean, et midagi sarnast toimub ka  Soomes.
Nende tendentside jätkudes on Eestis umbes kahekümne aasta  pärast kaks ja pool linna, ja sealt edasi veel kahekümne aasta pärast  näidatakse viimseid pärismaalasi Rocca al Mare vabaõhumuuseumis  välisturistidele kalli raha eest.
Ning SKT elaniku kohta on väga kõrge,  sest pilet on väga kallis.

Siit küsimus - millal lahkub Eestist viimane eestlane ja kustutab  tule.
Ja kas sellega annab midagi ette võtta?
Milles seisneb väljapääs?
Tuleme artikli alguse juurde tagasi.
Mäletate veel, tuleb hakata tootma  ja eksportima kallimaid asju, sest sünnitamisega me kiiresti niikuinii  midagi ette ei suuda võtta.
Millised on Eesti väljavaated ses osas?
Tuleb tunnistada, et mitte eriti helged.
Suuremat lisaväärtust  toodetakse teatavasti kõrgtehnoloogilistes (sh IKT) valdkonnas.
Juuksuri-, küünelakkimise või solaariumi- ja massaažiteenuste hinna  kahekordistamine majandusse raha ei too.
Eesti peab 11 euro asemel  hakkama tunnis tootma rohkem lisaväärtust.

Ja nüüd jõuamegi hariduse juurde.
Milline on üldpilt Eesti  haridussüsteemis ja noorte haridusvalikud antud kontekstist lähtudes?
Kui lühidalt öelda, siis kurb.
Viga tuleb sisse juba põhikoolis, kus  umbes alates 5. klassist hakkab keskmine koolilaps siksakis metsa poole  jooksma, kui ta kuuleb sõna «matemaatika».
Miski peab olema valesti  metoodikas, mitte eesti laste aju ehituses.
Tulemus on see, et  edaspidises karjääri planeerimises eelistatakse neid erialasid ja neid  kõrgkoolide sisseastumiseksameid, kus matemaatikat vaja ei lähe.
Tulemus  on, et ¾ eesti üliõpilastest õpib sotsiaalteadusi ja vaid ¼  reaalteadusi.
Pauk saabub umbes 20 aasta pärast.
Mis mõttes ja miks?

Umbes 20 aasta pärast on praegused kõrgkoolilõpetajad  neljakümnendates eluaastates.
Ehk siis oma võimete tipul.
Samal ajal ei  oska me seda tehnoloogiat, mis siis olemas on ja hooldamist vajab,  praegu isegi oma hallimates unenägudes ette kujutada.
Aga tänased  sotsiaalteadlased ei suuda toda tehnoloogiat hallata ega isegi määret  rattarummu vahele panna.
Seda teevad siis veidi teise nahavärvi ja  silmakaarega inimesed.
Ja see ei ole mitte ainult eestlaste, vaid kogu  õhtumaa häda.

Teine probleem hariduses on tasakaalust väljas akadeemilise ja  rakendushariduse proportsioon.
Enamik Eesti koolilapsi suundub pärast  põhikooli lõppu edasi gümnaasiumisse.
Ka need, kellel sinna asja ei ole.

Kui Austrias õpib gümnaasiumi tasandil üldhariduskoolides 24 ja  ametikoolides 76 protsenti õpilastest (2013. aasta andmetel) ja Soomes  vastavalt 30 ja 70 protsenti, siis Eestis on vastav näitaja 65 ja 35  protsenti.
Tulemuseks Eestis on see, et pärast gümnaasiumi lõppu siseneb  tööturule umbes 20-aastane kõrge enesehinnanguga tegelane, kes midagi  ei oska, on ennast täis ja nõuab palgaks 1000 eurot puhtalt kätte.
Väga ruttu saab selgeks, et ilma erialase kvalifikatsioonita sellist palka ükski tööandja maksma ei hakka.

Pettunud «miljonit väärt» tegelasel jääbki nüüd üle kolm võimalust.
A  - elada edasi vanemate kodus, süüa vanemate külmkapist ja lasta emal  edasi oma sokke pesta.
B - pikendada lapsepõlve ja minna ülikooli edasi  õppima mingeid pehmeid erialasid, kus matemaatikat ei nõuta.
C - kuna  kodumaal on musta tööd piinlik teha (mõni tuttav võib tänaval ära  tunda), siis ostetakse laevapilet Helsingisse.


Jõulude ja aastavahetuse eel läkitavad paljud teele traditsioonilised  pühadekaardid ning kirjutavad sinna parimad soovid.
Vanemale põlvele on  sellise kaardi või kirja avamine liigutav.
Pealetungival internetiajastul võib see kõik nooremale põlvkonnale  tunduda vanamoodne.
Vähemalt osale.
Täna on popid facebookid ja meilid,  elektrooniline kiri jõuab pärale sekunditega.
Miks ikkagi igal aastal  postkontorites kaarte müüakse?
Ikka selleks, et sinna taha midagi  liigutavat KIRJUTADA.

Nii on see olnud viimased paarsada aastat.
Paari nädala eest sattusin  raadiost kuulama uudist sellest, kuidas Soome haridusametnikud tulid  välja geniaalse ideega: tühja sellest kirjatehnikast ja kirjaoskusest,  kaotame selle üldse ära.
Piisab, kui teha lastele koolis selgeks  arvutiklaviatuur ning kõik saabki joonde.
Ajaga peab kaasas käima,  suhelda tuleb ikka moodsaid sidevahendeid kasutades.
Ilukirja ning  üldist kirjutamise oskust pole enam vaja.
See on lapsele koormav.
Kaunist kirjaoskust võib laps või noor imetleda muuseumis.
Möödus vaid  paar päeva ja siis kuulsin ühest Eesti populaarse raadiojaama eetrist  samasugust juttu.
Kõnelejaks oli pealinnas asuva haridusministeeriumi  kõrge ametnik.
Rääkis nii õhinal, et noored internetiajastu  facebooki-vanemad jäid teda kindlasti uskuma.
Mina kahjuks mitte ja  nõuan oma pojalt korralikku kirjaoskust.

Siiani on meie noored maailma kõikvõimalikel olümpiaadidel ja  konkurssidel loorbereid lõiganud ning auhinnalisi kohti noppinud.
Kirjutamise oskus on ülesannete lahendamise juures üks oluline tahk.
Siiani oleme näidanud koha kätte isegi suurriikidele.
Kas  innovaatilisuse matkimisega tahame oma viimasedki trumbid käest mängida?

Me peame kogu aeg tegema midagi kellegi soovituste ja mallide järgi,  ning ikka välismaiste õpetajate poolt.
Las soomlased katsetavad, Eesti  koolides on kirjatehnika olnud ja seda õpetatakse ning hinnatakse.
Kui  tahame, et noorte käekiri meenutaks varsti üle paberi jalutanud varese  jalajälgi, siis laskem käia.
Juba praegu ei saa noored enam ise paljudel  juhtudel aru, mida nad on tunnis kokku kirjutanud.
Mida siis rääkida  veel vanematest ja õpetajatest.
Ülesanne võib ju õige olla, aga kui  pedagoog käekirja välja ei loe, pole vaja hiljem halva hinde pärast  protsessida.
Sama meelt oli ka mitu õpetajat, kellega asja arutasime.
Nemad on kindlalt koolides kirjatehnika kaotamise vastu.

Kirjaoskust väärtustasid omal ajal pastorid ja kirikuõpetajad, kes  hakkasid maarahvale haridust andma.
Ajaloost teame, et eesti mehed olid  üldise harituse ja kirjutamise poolest Tsaari-Venemaa armees ülimalt  hinnatud, paljud neist olidki ametis staapides.
Sama oli nõukogude ajal.

Isegi papa Jannsen pani ärkamisajal rahvale südamele, ärge Te  kirjatarkust unustage.
Ja nüüd ütleb keegi, et 21. sajandil pole seda  kõike enam vaja.

Kirjutage arvutis ja olete suuremeelsed.
Internet võib olla, aga kui  pangas peab ühel päeval dokumendile allkirja andma, siis kas teeme  dokumendil vajalikku kohta kolm risti nii nagu keskajal.
Venemaale või  Araabia riikidesse sisenemisel peab täitma tollideklaratsiooni või  migratsiooni kaardi.
Vaevalt need paarikümne aasta pärast kaovad.

Nendelegi tuleb selgelt kirjutada oma nimi ja sõidu eesmärk.
Ikka  selgelt ja KIRJATÄHTEDEGA.
Kui poetad piiriametnikule, et oskad ainult  arvutiga, aga mitte käsitsi, siis saadetakse teate küll, kuhu... Niisiis, kirjaoskus on meile ja tulevastele põlvedele vajalik, räägitagu  ümberringi mida tahes.

Jääb loota, et kirjutamine ja heade soovide saatmine on moes ka  järgmistel pühadel, ka kümne või kahekümne aasta pärast.
Kirjatehnikale  tähelepanu pööramine pole kiusamine, vaid igati elementaarne oskus.


Kas olete kunagi korrusmajade või siis nii uhkete kui uberike eramajade  aknaid vaadates mõelnud, mis elu küll nende taga elatakse?
Enamasti ei teata isegi seda, kes elab kõrvalkorteris.
Kui kunagi  Tartus Annelinnas elasin, teadsin oma naabri kohta vaid niipalju, kui  läbi seina kostis.
Näiteks millal tal oli köha.

Reporteriametile lisaks kiirabis töötades olen hakanud mõtlema, kui  palju on akende taga kurbust, masendust ja lootusetust, aga ka armastust  ja headust.
Viin teid nüüd mõne aknataguse elu juurde, millesarnaseid  võib ainuüksi ühes suures kortermajas olla mitu.

Kurb on, kui kellegi tagatoast leiab tema hooldamist vajava lähedase.

See on küll ühest küljest armas, aga tohutult raske ja nähtamatu töö.
Voodisse võib olla aheldatud näiteks sügava puudega laps või ajuinsuldi  üle elanud abikaasa, kes sõltub nüüd täielikult kellestki teisest.
Ja  nii aastaid, isegi kümneid aastaid.
Seni, kuni keegi enam ei jõua.

Elusolemine, ilma et elaks, võib olla üks jubedamaid kogemusi nii hooldajale kui hooldatavale.

Kurb on, kui korteris ootab ees üksinda jäänud inimene, kelle kõrvalt  on kadunud see kõige kallim.
Keegi, kelleta ta ei kujutanud elu ettegi.

Nüüd on ta üksi.
Käib toast tuppa ega saa aru, miks teda juba ära ei  kutsuta.

Kurb on näha inimesi, kes on õnnetud seetõttu, et nende lapsed elavad  välismaal.
Oma lapselapsi näevad nad ainult piltidel.
Nad ei saa neid  süles hoida, nendega mängida ega neid kasvamas näha.
Neid, kelle lapsed  on kusagil kaugel, on järjest rohkem.
Mis teha, kui mujal on  akendetagune elu helgem.
Vähemalt siit võib nii tunduda.

Kurb on sattuda viimast lootust elus hoidvate inimeste juurde.
Nende  juurde, kellele arst on öelnud, et elada on jäänud vaid mõned kuud või  nädalad.
Olgugi et kasvaja avastati alles hiljuti.
Nüüd tuleb sellega  lihtsalt leppida, sest kuri sõraline ei kavatsegi kombitsaid koomale  tõmmata.
Vähi tõttu kaotab Eestis elu sadu inimesi aastas.
Neil tuleb  koos lähedastega seista silmitsi valu, hirmu, kannatuste ja surmaga.
Seda lühikese aja jooksul: diagnoosi saamisest viimse hingetõmbeni.

Kurb on kohtuda inimestega, kes uputavad oma valu pudelisse.
Õieti ei  teagi, kas uputavad või üritavad hoopis selle eest põgeneda, sattudes  samal ajal üha suuremasse musta auku.
Vähemalt ühes asjas nad ei eksi:  kui mittealkohoolik võib hommikul poodi minnes enne kella kümmet  kogemata pudeli korvi pista ja oma apsust alles kassas kuulda, siis  nemad teavad täpselt, millal sammud kangema kraami järele seada.

Kurb on näha peret, kus üks liige on sunnitud taluma vaimset või  füüsilist vägivalda ning saab alatasa karistada.
Tal pole tavaliselt  väljapääsu, sest ta on kaotanud kogu oma enesekindluse ja väärikuse,  õigemini loovutanud selle võimu haaranud kaaslasele.
Eriti kurb on, kui  kõige selle tunnistaja on laps, kes samuti saab aeg-ajalt karistada.
Nii  nad lasevad ennast elul ja selle määratud teelisel lihtsalt peksta.

Kurb on, kui akende taga elavad inimesed, kes omavahel peaaegu ei  räägigi.
Nad elavad küll ühel pinnal, aga on nagu võõrad.
Nad on koos  olles rohkem üksi kui üksinda olles.


Selleks et mõista Ukraina idaosas lahvatanud kaose põhjust, pidin istuma ühel palaval  augustikuu päeval Kiievis Donetski oblasti lõunaossa Mariupolisse  suunduvale rongile.
Rong kandis nime Azov ja koosnes enam kui kümnest  vagunist.
Tormasime koos operaator Verner Vilgasega läbi Kiievi metroo  perroonile üsna viimasel minutil ja meie õnneks seisis rong kohe esimese  harul.
Kõht oli kiire tööpäeva järel väga tühi ning pilk otsis 9. vaguni kõrvalt pingsalt restorani, aga seda polnud.
«Restoranvagun  likvideeriti kaks aastat tagasi,» teatas meie vagunisaatja, valgesse  triiksärgi ja lühikesevõitu seelikusse pakitud tüse daam.
20-tunnise  sõidu sissejuhatuseks oli see äärmiselt halb uudis ja me hüppasime  kõrvalasuvasse pirukaputkasse, et rabada kilekotti nii palju söödavat,  kui nelja minutiga aeglasevõitu müüjalt kätte saab.

Jõudnud minut enne rongi lahkumist kupeesse, avastasime end  vagun-muuseumist.
Tere tulemast aastasse 1986.
Kui olin veel väike  poisike ja Riia rong tegi Võrus peatuse, käisime sellisega vanatädil  Leningradis külas.
Pedaaliga peldik, mida ei tohi linna piires ega  peatustes sanitaarsetel põhjustel kasutada, ja kõik sellega kaasaskäivad  mõnud olid siin hoole ja armastusega säilitatud oma algupärases vormis.

Kiievis pole juba kaks-kolm aastat enam maailma kõige hullem  rahvusvaheline lennujaam, kuhu olen sattunud, aga reisimine ida poole  korrigeeris Ukraina viimaste aastate arengust tekkinud pilti.
Azovi  mereäärse linna Mariupoli tänavad olid justkui äsja üle elanud  suurtükiväe rünnaku - ometi polnud seal sõjategevust toimunud.
Mariupol  on Donetski oblasti suuruselt teine linn, elanike arvult võrreldav  Tallinnaga.
Ja tema sees asub kaks umbes Põlva-suurust metallitööstust,  lisaks sadam.
Tööpuudust sama hästi kui pole, rahavoogudest annavad aimu  kaubanduskeskused.
Avalik taristu pole seevastu värvi ega pahtlit  näinud 30 aastat.
Mõnekümne kilomeetri kaugusel nägi rajoonikeskuse  haigla välja selline, kuhu ei tahaks ka surmatõvega sattuda.
Liiga kole  oli see pilt, mis avanes pärast Maidani-järgselt koristatud Kiievit.

Lugesin Ukraina päevikut kokku pannes suvel nii mõnegi sealse  sõjaväelase blogi, kust vaatas vastu samasugune pilt: paljude rindele  sattunud Kesk- ja Lääne-Ukraina inimeste jaoks oli Donetski ja Luganski  oblasti viletsus suur šokk.
Donetski moodne lennujaam ning  jalgpallistaadion olid justkui pärlid sõnnikuhunnikus.
Ukraina  piiriäärsed piirkonnad on olnud aastaid depressiivsete väikelinnade ja  unustatud külade kantsiks.
Kohalik röövkapitalist maksis kaevurile palka  200 eurot kuus, sest miks pidanuks ta rohkem maksma - söekaevanduste  piirkonnas ju muud tööd polnud.

Kui Kiievis möllas Maidan ja sündmused hakkasid jõudma haripunkti,  uuris Ukraina ajakirjandus meeleolusid riigi eri piirkondades.
Paarikümnest oblastist eristusid kolm, mille elanikud olid kõige  selgemalt meelestatud revolutsiooni vastu.
Need olid Donetski ja  Luganski oblast ning Krimmi autonoomne piirkond.
Depressiivsed ja  vaesed.
Selline oli ka kant, kust on pärit Ukraina ekspresident Viktor  Janukovõtš, kelle meeskonda kutsuti Donetski klanniks.
Sealt moodustus  ka see pinnas, mis võimaldas võrsuda Venemaa külvatud  separatismiseemnetel.

Tegelikult soovis Putini režiim Janukovõtši põgenemise järel eraldada  Ukrainast koguni üheksa oblastit, mida hakati nimetama Lõuna- ja  Ida-Ukrainaks ning Novorossijaks.
Kokkuvõttes õnnestus tervenisti  okupeerida vaid Krimmi poolsaar ning väiksem osa Donetski ja Luganski  oblastist.
Katseid samasuguseid «rahvavabariike» luua tehti ka Odessas,  Nikolajevis, Dnepropetrovskis, Harkovis ja Mariupolis.
Viimases õnnestus  Ukraina keskvõimu taaskehtestamine üsna üle noatera tänu sellele, et  otsustaval hetkel ei kõhelnud sõjaväelased oma baasi kaitsmiseks relvi  kasutamast.
Mujal jäi venemeelsete võimuhaaramise takistamine miilitsa  ülesandeks ja tõsisemat kriisi ei järgnenud - selleks polnud  sotsiaalmajanduslikku tausta.

Üsna pea pärast Mariupolist naasmist tuli mul võtta ette retk  Kagu-Eesti piirialale - kohta, kust oli röövitud Eston Kohver.
Pidin  saatma üht välisajakirjanikku, kes soovis näha sündmuskohta ning kõnelda  kohalike elanikega.
Paraku oli piiriäärne Miikse küla inimestest  peaaegu tühi.
Kohalikest püsiasukatest oli kodus vaid Vovka-nimeline  meesterahvas, kes diktsiooni järgi otsustades maitses köögis sõbraga  mõnda julgust lisavat jooki.
Ja Vovka vastus välismaalase küsimusele,  kas ta kardab roheliste mehikeste tulekut, oli lihtne: miks ma peaks  neid kartma, nad lähevad ju siit mööda Tallinna poole.

Neis sõnades peitub omajagu samasugust loogikat, mis töötas Ukraina  alade okupeerimisel - otsustaval hetkel polnud neis paikades kriitilist  massi, kes oleks vastu hakanud.
Õigupoolest, Krimmis oli vastuhakkajaid,  kuid nende heidutamiseks ilmusid öö varjus välja relvastatud rohelised  mehikesed.
Ida-Ukraina rahvavabariigid meenutasid esimestel kuudel  seevastu parajat klounaadi, mille laialiajamiseks piisanuks veel  aprillikuus paarisajast meie tavalise kaitseliitlase väljaõppega  reservväelasest.
Kuid niigi palju kaitsetahet seal tol momendil polnud.

Ukraina armee kujutas endast paberil veel enne sõjategevuse algust  Euroopa mõistes küllalt arvestatavat jõudu.
Selle kasutuses pidi olema  üle 700 tanki, paarsada lennukit ja kümneid laevu.
Tegelikkus oli  masendav - võitlusvõime kriisi algusetapis oli null.
Aastatepikkune  alarahastus oli kaitseväe moraali sedavõrd alla viinud, et muutis selle  sama hästi kui teovõimetuks.
Ukraina uuel valitsusel võttis mitu kuud  aega, enne kui vene kasakate ja «vabatahtlike» invasioonile suudeti  tõmmata ette raudne eesriie.
Nende kuudega kaotatud aeg maksab Ukraina  riigile tänaseni kallist hinda.
Krimmi poolsaar on pindalalt poole Eesti  suurune territoorium, Ida-Ukrainas on okupeeritud umbes 10 000  ruutkilomeetrit.
Eesti ei saaks endale nii suurte alade loovutamist  ajutiseltki lubada, kuna see paneks küsimärgi alla meie riikluse  püsimise.

Kriisiaastatel saavutatud kahe protsendi kulutamine kaitsevõimele on  loonud sellise aluse, tänu millele meil sellist olukorda ilmselt ei  teki.
Põhjust täielikuks rahuloluks siiski pole.
Julgeolekuteema püsib  mõne erakonna valimisloosungites praegu vaid konjunktuursetel  kaalutlustel - paar aastat tagasi löönuks sama poliitiline jõud suurima  heameelega kaitsekulutustele käärid sisse.
Raud ja betoon pole ka  julgeoleku ainsad komponendid - nagu näitas ka Ukraina kogemus, siis  vähemalt sama oluline, kui mitte olulisemgi, on kodanike kaitsetahe.
Kuidas meil sellega lood on?

Kui riik panustab kaitsevõimele rahaliselt kaks protsenti SKTst, siis  keskmine reservväelane või Kaitseliidu liige saab panustada kahe  protsendiga oma vabast ajast.
Ka kõige optimistlikuma ajakasutuse juures  ei teeks see rohkem kui 96 tundi aastas ehk võimalust osaleda kahel  nädalavahetusel mõnel õppusel või laskmistel.
Kaks protsenti pole ju  palju ülejäänud 98 protsendi rahuaegse elu säilitamiseks, militarismist  on asi kaugel.

Praegu töötavad tuhanded Ukraina vabatahtlikud selle nimel, et täita  aastatega tekkinud lünkasid.
Eriti kurb on see, et erinevalt Vene  agressiooni ohvriks sattunud Gruusiast oli neil piisavalt pikk  eelhoiatusaeg.
2008. aasta hilissuvel Postimehe ajakirjanikuna  Thbilisist naastes tegin Kiievis aega parajaks intervjuuga Moskva  poliitikavaatleja Jevgeni Kisseljoviga, kelle peamine sõnum oli toona,  et järgmisena tuleb Krimmi ja Ukraina kord.
Ta polnud ainus,  samasuguseid teemaarendusi ilmus riburada pidi teisigi.
Kuus aastat  võimalikku ettevalmistusaega lasti lihtsalt käest.

Eestil on võimalik seda viga mitte korrata.
Me teame juba praegu,  milliseid tagajärgi võib tuua viivitus rünnaku tõrjumisel.
Ja sedagi, et  praktilise väljaõppeta reservväelane on sama kasutu kui lihtsalt  nimekirjas olev kaitseliitlane, kes ei käi vähemalt korra aastas  harjutamas.

Kogu tähelepanu riiklike prioriteetide seadmisel on miskipärast  suunatud Põhja-Eestile ja Ida-Virumaale, kuigi lihtsasti ületatava  rohelise piiri ääres kagus elab vähem kui üks tööealine inimene  piirikilomeetri kohta.

See tunne, et Eesti riik hakkab koos noortega Kagu-Eestist ära  kolima, kipub kohalikel inimestel üha süvenema.
Kui Vabadussõja-järgsel,  võrdlemisi vaesel ajal suutis Eesti riik end kehtestada uues Petseri  maakonnas, võiks seda samasuguse innuga teha praegu Põlva-, Valga- ja  Võrumaal.
Eesti riiki on siia tarvis mitte vähem kui Narva või Tallinna.


Piibel, täpsemalt öeldes Pauluse esimene kiri tessalooniklastele,  täheldab: «Kui öeldakse: «Nüüd on rahu ja kindel olek», siis langeb  äkiline hukatus nende peale nagu sünnitusvalud lapseootel naise peale,  ja nad ei pääse pakku.
» Kuigi Pauluse sõnad puudutavad Issanda päevaks valmistumist, kõlab  see võrdlus - nagu paljud teisedki 2000 aastat vanast pühakirjast  pärinevad kõnekujundid ja võrdlused - värskelt ja asjakohaselt ka  maisemates olukordades.

Oleks arvatavasti liialdus väita, et 2014. aasta lõppu ja rohkem kui  kümnendi Afganistanis kestnud ISAFi missiooni lipu langetamist oodanud  NATO arvas ees seisvat täieliku rahuaja.
Korralikku hingetõmbepausi  eeldas enamik aga ilmselgelt.
Sellele osutavad arvud tänavu täpselt 24. veebruaril avaldatud NATO kaitsekulude raportist.

Allianss on sellist iga-aastast ülevaadet koostanud alates oma  asutamisest.
Juba 1949. aastast kehtib ka tungiv soovitus, et liitlaste  kaitsekulud ei tohiks jääda alla kahe protsendi nende sisemajanduse  kogutoodangust.
Olukorras, kus kulukriteerium on hästi teada ning  kaitsele kulutab kaks või enam protsenti vaid neli riiki 28st, võib vist  järeldada, et alliansi enamus valmistub rahuks.

Loomulikult tuleb arvesse võtta, et riigi huvid ei pruugi kattuda  tema sõjalise liidu omadega.
Näiteks vaadates Kanada või Belgia asukohta  maailmakaardil, tundub pealiskaudsel pilgul ehk isegi ratsionaalne  jätta riigikaitse ühele protsendile SKTst.

Ega Kreeka eeskujulikud 2,3 protsenti pole ju ka tingitud Ateena  poliitikute murest terve euroatlantilise kogukonna tuleviku pärast.
Rohkem on sellel pistmist drastiliselt kahanenud SKTga, mis muudab tükk  aega varem kokku lepitud kaitsehangete osakaalu seal suuremaks,  laenuandja müüdud kaitsekraamiga ja ajaloolise hirmuga naabruses asuva  teise NATO liikme ees.

Üleüldise rõõmu- ja rahurohke maailma ootus tundus eriti tugevalt  peegelduvat õkva meie naabruses paikneva Läti ja Leedu riigieelarvetes -  neil kummalgi moodustasid kaitsekulud vastavalt 0,9 ja 0,8 protsenti  SKTst.

Pool aastat pärast selle raporti ilmumist olid rahuriigi-lootused  asendunud kõhedusega ka kõige rõõmsameelsemate liitlaste juures.
I-le  pani täpi Malaisia reisilennuki allatulistamine 17. juulil - isegi enne  ELi ja NATO ridades Venemaa osas pigem leebemat lähenemist pooldanud  Holland avastas, et Moskva võib nende kodanikele surmaohtu kujutada ka  lihtsalt reisil päikselisse Kagu-Aasiasse.
Tükkideks lastud lennukis  hukkunud kodanikud liitsid NATO perega kindlamalt ühte ka neile juba  Afganistanis eriti lähedaseks saanud Austraalia.

Walesi NATO tippkohtumisele saabunud Austraalial oli seal  Põhja-Atlandi riikidega ühist muret muudki.
Sealsamas moodustas Canberra  üheksa alliansi maaga (Itaalia, Kanada, Poola, Prantsusmaa, Saksamaa,  Suurbritannia, Taani, Türgi ja USA) koalitsiooni end Islamiriigiks  kutsuva terroriorganisatsiooni vastu.

Nn Islamiriigi tõttu kõlab isegi liiga pehmelt väide, et NATO piiril  lõõmab mitmest küljest kriis.
Lääneriikidest on Süüria ja Iraagi  sõjakeerisesse ennast ja märtrikrooni leidma suundunud sajad noored  islamistid.
Nende aktiivne värbamistöö ja edasi-tagasi saalimine  suurendab aiva tõenäosust, et 2001. aasta New Yorgi, 2004. aasta Madridi  ja 2005. aasta Londoni sündmused saavad oma järje näiteks Ottawas,  Pariisis või Kopenhaagenis.
Võimalikud kriisikolded podisevad  liitlasriikide sees.

Tänavusügisene Riia julgeolekukonverents kulges märksa murelikumas  vaimus kui varasematel aastatel.
«Valitsustel saab olema raske liigutada  raha ära valdkondadest nagu tervishoid,» möönis seal NATO  asepeasekretär James Appathurai.
«Kuid mulle tundub, et esimest korda  alates 2001. aastast on inimesed närvilised - nad on närvilised, kui  vaatavad itta, nad on närvilised, kui vaatavad lõunasse.
» «Ma usun, et parlamendid ja kodanikud toetavad nüüd kaitsekulutuste tõstmist,» oli Appathurai veendunud.

Probleem on aga selles, et mõneti on kaitseplaneerimine tõepoolest  viimseks kohtupäevaks valmistumise sarnane: see nõuab aastatepikkust  järjepidevat pühendumist.


Peale sõja Ukrainas on Venemaa asunud  korraldama provokatsioone paljudes kohtades üle maailma.
Teisiti ei saa  nimetada Inglise kanalil ja Gibraltari väinas peetavaid merelaevastiku  õppusi ning sõjalennukite ja laevade tungimist mitme riigi õhuruumi.
Sellega kaasnevad Molotovi-Ribbentropi pakti õigustamine, valed ja  ähvardused, eriti Balti riikide suunas.
Kreml ei varja oma soovi  taastada impeerium.

Venemaa agressiivsus sunnib kaitsejõudude  arengusse panustama senisest rohkem.
Eestil on puudu mitu tähtsat  komponenti, nagu soomusvõimekus, keskmaa õhutõrje ja  rannakaitsesüsteemid.
Miks?

Kummalised valikud riigikaitses Ajas  tagasi vaadates näeme, kuidas kaitseväe arengut on pidurdanud  võimulolnud Reformierakonna tegevus: soov kaotada ajateenistus,  kasarmute sulgemine, viivitamine vajaliku varustuse soetamisega,  sõjaväestatud piirivalve kaotamine, jalaväemiinide kasutamisest  loobumine ja palju muud, mis meie geopoliitilist asendit arvestades on  kummastav.
Hiljutine kaitseväe kasutamine endale reklaami tegemiseks  hämmastab oma jultumusega.

Ennast riigikaitse eestvõitlejana esitlev  IRL on olnud valitsuses olles kõigega nõus, välja arvatud ajateenistuse  kaotamise suhtes.
Keskerakonna ja SDE panusest Eesti kaitsevõime  tugevdamisse ei tasu rääkidagi.
Riigikogu sotside fraktsiooni liige Jaak  Allik kuulutas, et Venemaa pole kunagi Eestit rünnanud ja Vene ohust  rääkimine olevat rahva hirmutamine ja rumalus.
Putini partei  koostööpartneri Keskerakonna retoorika on olnud sama.
Seetõttu tuleks nn  punase koalitsiooni ohtu pärast riigikogu valimisi tõsiselt suhtuda.

Kontroll  õhuruumi üle mõjutab tervet sõjategevust.
Ukrainas on alla lastud hulk  valitsusvägede õhutehnikat, sest Kremli mahitatud separatistidel on  tõhusad keskmaa õhutõrjeraketikompleksid.
Ukraina õhujõud ohtlikesse  piirkondadesse ei tüki.
Keskmaa õhutõrje olemasolu Eestis võtaks  vaenlaselt võimaluse kasutada oma õhuväge meie sõjaliste ja  tsiviilobjektide ründamiseks.

Kuid kaitse ei saa olla vaid passiivne.

Ilma soomusvõimekuseta ei ole võimalik raskelt relvastatud vaenlasele  vasturünnakuid sooritada.
Hangitavad jalaväe soomustransportöörid on  vajalikud, kuid lahingus toimivad nad vaid koostöös tankidega, mida  niipea ei plaanita hankida.

Kaitsevõimet tuleb tõsta kohe Prantsusmaa  ei ole Venemaale Mistrale üle andnud, kuid Vene sõjajõududel on endalgi  dessantvõimekus olemas.
Alles hiljuti olid Kaliningradis õppused, kus  harjutati Balti riikide okupeerimist merelt.
Paraku ei soeta Eesti  puuduolevat enne aastat 2022.
Kahtlen, et Venemaa hakkaks oma  ambitsioonide elluviimisel ootama hetke, kui me oleme valmis ofensiivi  tõrjuma.

Ühtlasi ei ole Eestil laiapõhjalist  riigikaitsekontseptsiooni, mis peaks tagama eluks hädavajalike  funktsioonide toimimise sõja ajal.
Riigiinstitutsioonid, ministeeriumid  ja omavalitsused ei tea, kuidas tegutseda sõjaaja tingimustes.
Elanikkond on jäetud omapäi, tsiviilkaitse väljaõpet ei korraldata ja  pole enam veneaegseid varjendeidki.
Lahingute puhkedes on meie naised,  lapsed ja vanurid täpselt sama kaitsetud kui on inimesed Donbassis.
Olen  selle kohta küsinud nii pea-, kaitse- kui siseministrilt, kuid  tsiviilelanikkonna kaitsmist ei peeta oluliseks.
Siin on vaja kiiret ja  põhimõttelist muutust.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond leiab, et  olukord nõuab kohest esmase kaitsevõime tõstmist, seda ei saa lükata  aastate taha.
Me peame tagama inimeste ja riigi turvalisuse.
Kavatseme  parandada kaitsejõudude varustust, luua Eestile kaks tankipataljoni,  soetada keskmaa õhutõrje kompleksid, luua rannakaitse, korraldada  mobilisatsiooniõppusi ja regulaarseid reservkogunemisi kuni  julgeolekuriski vähenemiseni.
Taastada tuleb sõjaväestatud piirivalve,  sest piiri tuleb mitte ainult valvata, vaid kaitsta ning ehitada välja  piiribarjäär Eesti-Vene kontrolljoonel.

Et ei korduks pronksiöö ja nn  rohelised mehikesed ei saaks siin jalga maha, tuleb konfliktide  tekkides saata riigist välja riigivastase tegevusega seotud ja  rahvuslikku vaenu õhutavad välismaalased.
Tuleb asuda täitma  kodakondsusseadust ja tühistada sellistele isikutele naturalisatsiooni  korras antud kodakondsus.
Ühtlasi peaks sulgema Eesti-vaenulikku  propagandat vahendavad infokanalid.

Küsimus on tahtes Tuleb  suurendada reservväge, tagada ajateenistuse tõhusus ja keskmise töötasu  hüvitamine reservõppekogunemistel osalenutele, parandada Kaitseliidu  varustamist, tõsta politsei, piirivalve, kaitseväe ja päästeameti palku  ning luua nende töötajatele parem sotsiaaltagatiste ja rehabilitatsiooni  süsteem.
Valdkonna senised palgatõusud on toimunud peamiselt  koondamiste ja lisatasude palkade sisse arvestamise kaudu ning kaitseväe  ja siseturvalisuse töötajate sissetulekuid sisuliselt kasvatanud ei  ole.
On selge, et ilma motiveeritud inimesteta ei ole jätkusuutlik ja  tõhus riigikaitse võimalik.
Selleks tuleb muuta ka riigikaitseõpe ja  patriootlik väärtuskasvatus kooliprogrammi osaks ning toetada praktilisi  tegevusi riigi- ja tsiviilkaitse valdkonnas.

Võimulolijad püüavad  tekitada võltsturvalisust, justkui NATO vihmavarju all ei ohusta Eestit  miski.
Tõsi, meil on liitlaste lubadus meid kaitsta, kuid esmase  kaitsevõime peame tagama ise.
Küsimus ei ole rahas, vaid tahtes.
On  selge, et kui me ei panusta jõuliselt oma kaitsevõime arendamisesse,  siis ei ole meil varsti ei riiki ega midagi muud, mida kaitsta.


Olga  Sõtnik, Savisaare hitivabriku järjekordne produkt, maanduski venelaste  hääli noolivate sotside valimisnimekirja.
Sotsid suudavad alla neelata  lisaks kirjanikele kõikide ülejäänud parteide ülejäägid ja praaktooted,  olgu need siis Kesk- ja Reformierakonnast või Rahvaliidust.
Ei saagi  enam aru, kas tegu on mingi maailmavaatelise kogumiga või lihtsalt  kolikambriga.

Soome sisu Soome riik  märgib eestlastele väljaantavatele juhilubadele nende sünnikohaks Eesti  asemel Venemaa.
Tegu on ehtsoomlasliku ennetava kummardusega Putinile.
Juba taasiseseisvuse aegu oli KGB kontrolli all olnud Koivisto mures, et  kõigutame siin Gorbatšovi paati.
Nüüd siis annab Ukraina sündmusist  heitunud Soome idanaabrile juhilubadega märku, kelle mõjusfääri Eesti  arvatakse kuuluvat.

Taavi Rõivase jõulureis Peaminister  Rõivase siirdumine koos viieteistkümnest ametnikust koosneva  kaaskonnaga üheksapäevasele turneele Ühendriikidesse jätab Eestist  peaaegu suurriigi mulje.
Jõulueelne aeg on küll ahvatlev reisimiseks,  kuid tagatoa peaministrina näival Rõivasel tasuks meenutada Mart Laari  klassikat - pruugib mul vaid korra välismaale minna, kui siin kohe mingi  jama juhtub.
Eriti veel valimiste eel.

Äraspidine missioon Peale  Aadu Luukase missioonipreemia vääriks Varro Vooglaid teisalt kui mitte  preemiat, siis vähemalt tunnustust seksuaalvähemuslus-alase  teavitustööle kaasaaitamise eest.
Ilma sedavõrd pühendunud  kooseluseaduse vastaseta olnuks olemata kõik need arvutud laiu masse  erutanud seadust pooldavad sõnavõtud ja kommentaarid.
Eurooplane - go home!

Alles  see oli, kui britid tundsid hirmu Poola torumehe ees, kes nende töö  justkui ära võtvat.
Nüüd, kümmekond aastat hiljem, tahab Briti  peaminister jälle saada oma multi-kulti saareriigist lahti just nimelt  Ida-Euroopa sisserändajatest.
Briti saatkond Tallinnas lehvitas  kooseluseaduse puhul siin sallivuse märgina küll vikerkaarelipu, oma  kodumaal vaenatakse aga Ida-Euroopa immigrante.



On rühm inimesi, kes teevad igal aastal  Nobeli preemia väärilise avastuse: detsembrikuu on tüütu.
Kaubamajad ja  tänavad on pungil päkapikkudest ja jõuluvanadest, kaupmehed üritavad  nagu rändmustlased oma kraami pähe määrida.
Ei saa astuda sammugi, ilma  et kõrvu rüvetaks mõni iiveldamaajav jõulumeloodia.

Kurtjatel on  täielik õigus, kuid nad unustavad ühe väikse asja: veelgi tüütum kui  jõulumelu on selle üle vingumine.
Mitte kedagi ei huvita hala sinu  Facebooki seinal, kuidas pühad on kommerts ja meeleolu on hukas.
Ning  kuidas ahned kapitalistid teenivad armutult rahva massihüsteeria pealt.
Teenivad jah, mis siis?
Sinu hala võis heal juhul olla originaalne ehk  kakskümmend aastat tagasi!

Jube lugu küll - sain vanatädilt taas  kingiks põhjapõdrapiltidega aluspesu!
Kas see ongi siis pühade mõte?
Ei  ole!
Kuid võiks siis proovida äkki oma hingest natuke midagi sügavamat  otsida?

Ma ei virise jõulude üle, vaid selle üle, et jõulude üle virisetakse.


Päriselt ka, miks ei võiks alkoholireklaami üldse ära keelata?

"Paljud uuringud on tõendatud, et  alkoholireklaam mõjutab kõige enam noori, kellele alkoholi tarvitamine  seostub reklaamides nähtud mõnusa meeleolu, lahedate sõprade ja vahvate  pidudega," seisab Eesti Arstide Liidu juba kolm aastat tagasi avaldatud  seisukohas.
See toetas 2011. aastal plaanis olnud seaduseelnõu, mis  keelustaks alkoholi reklaamimise televisioonis ja raadios ning  välireklaami.
Paraku lükkas riigikogu sotsiaalkomisjon toona eelnõu  tagasi.

Kas keegi mäletab veel, et kunagi olid meil ka  tubakareklaamid, küsis oma möödunudnädalases arvamusloos ettevõtja ja  lapsevanem Rasmus Rask.
Ei ole küll kuulnud, et keegi neist puudust  tunneks.

Miks ei võiks samamoodi keelata igasuguse  alkoholi reklaami - ka nii-öelda hallis alas igasuguste sponsorlepingute  ja muu sellisena?

Mõistetav, et riik on siin omamoodi  kahvlis: alkoholilt laekub määratul hulgal makse, reklaamilt vähem, aga  ikkagi.
Kuid riik võiks endale teadvustada, et tänaste noorte  siidriarmastus põhjustab aastate pärast sotsiaalkulutuste kasvu.
Pealegi  on inimeste sõltuvuste arvelt eelarveaukude lappimine lihtsalt  ebaeetiline.



Kas  Eesti riik on juba niivõrd valmis saanud, et parlament võiks koguneda  vaid mõnel päeval kuus, ülejäänud aja teeksid parlamendiliikmed aga oma  põhitööd?

Just sellise nägemuse riigikogu tööst pakub  oma vastvalminud nn riigipidamise reformi kavas Eesti Koostöö Kogu.
Plaani kohaselt võiksid riigikogu liikmed jätkata oma tavalises ametis  ja käia Toompeal vajalikke seadusi vastu võtmas vaid viiel päeval kuus.
Mõistagi väheneks vastavalt ka riigikogulaste palju poleemikat tekitanud  palk.
Senise töökoormusega jääksid ametisse vaid riigikogu esimees,  aseesimehed ning fraktsioonide ja komisjonide juhid.

Paljuräägitud riigikogu liikmete arvu  vähendamine Koostöö Kogu kava ette ei näe, sest praegune 100 on kuupjuur  Eesti elanike arvust ja olla seega optimaalne suurus, on kirjas  riigipidamise kavas.

Mõte parlamendist, kes kasutab praegusega  võrreldes märksa vähem maksumaksja poolt kinni makstavaid hüvesid, on  kahtlemata huvitav, kuid mitu küsimust jääb õhku.
Ühest küljest säilib  saadikul, kes jätkab oma põhitööd, kontakt reaalse eluga: ta suhtleb iga  päev tavaliste inimestega, mitte klaasmullis elava nn eliidiga.
Ta  teab, mis rahvale muret teeb ja mida elust arvatakse.
Ent kas ei teki  selliste nn amatöörpoliitikute puhul ohtu, et kui nad nii-öelda iga päev  poliitika ajamise ja toimimise sees ei ole, siis muutuvad nad veelgi  enam parteikontorite, fraktsioonide juhtide või lihtsalt telgitaguste  niiditõmbajate kuulekateks käsualusteks kui praegune Toompea kaader?
Ning kas ei saa needsamad fraktsioonide ja komisjonide juhid nii liiga  mõjuvõimsateks tegelasteks?
Koostöö Kogu  kavas on veel kasutada enam e-lahendusi ja "tugevdada komisjonide  tugipersonali".
Ametnike keeles tähendab see viimane, et abijõude  palgatakse juurde, nii ei ole kindel, et üldse midagi kokku hoida  õnnestub.

Selge on, et praegune riigikogu töökorraldus  vajab muutmist, et muuta parlament sõltumatumaks ja tõsta selle  intellektuaalset taset.
Koostöö Kogu kava annab meile vähemalt võimaluse  arutada, kuidas nende eesmärkide poole liikuda.



Möödunud  aastal töötas Eestis avalikus teenistuses 29 950 inimest.
2007. aastal  oli 30 000 ametnikku, vahepeal langes nende hulk 27 000ni, et seejärel  jälle taastuda.
Seejuures on ametnike kuupalk veerandi võrra kõrgem  riigi keskmisest.

Eesti elanike arv kahaneb, töötajad ja  maksumaksjad on parema elu otsinguil suundunud välismaale.
Nõnda muutub  nii suure ametnikehulga ülalpidamine ühiskonnale järjest koormavamaks ja  kulukamaks.

Bürokraatia püüab igal moel tõestada oma  vajalikkust ja üha karmimate meetmetega kokku kogutav maksuraha peab  aitama hoida riigimasina töökorras ka siis, kui elanike arv väheneb.
Seda tunnevad omal nahal ka ettevõtjad, kes upuvad järjest  keerulisemasse nõuete, reeglite, arupäringute ja äkiliste  seadusemuudatuste rägastikku nagu kurtis Eesti Päevalehes filmitegija  Andres Maimik.

Kuigi poliitikud kiidavad Eesti lihtsat  maksusüsteemi, on pisiriigi maksuametil uus šikk bürookompleks Ülemistel  ja statistikaameti sama uhke kuuekorruseline hoone, mõlemad siblivaid  ametnikke tihedalt täis.
Sama tihedalt saab maksumaksja varal palka  saavate ametnikega täidetud ilmselt ka uus superministeeriumi hoone,  mille ametnikud protestidest hoolimata siiski püsti plaanivad panna.
Ametnike  hulga piiramise vajadust on möönnud ka värske rahandusminister Maris  Lauri.
Ta on seadnud sihiks vähendada valitsussektorit umbes 500 inimese  võrra aastas.
Samas oleks vale, kui plaanitav kokkuhoid saavutataks  pelgalt õpetajate, arstide, politseinike või päästeametnike arvelt.

Eestis on kohti, kus valla suurim tööandja on  vallavalitsus.
Sellised omavalitsused ei saa olla jätkusuutlikud.
Maksuraha ei saa koguda vaid selleks, et bürokraatiat ülal pidada.
Seega  tuleb üle vaadata, kas selliseid asutusi üldse on tarvis ning  paljuräägitud haldusreform lõpuks ellu viia, liites jõuetuid  omavalitsusi tugevamatega ja vajadusel maavalitsusi kui parteikontorite  pikendusi kinni pannes.

Kogu maailma seiklejate Eestisse meelitamisest  e-residentsuse abil on vähe kasu, kui kohalikud ettevõtjad tunnevad end  bürokraatiast lämmatatuina.
Kui viimane Eestist lahkuv töötegija  kustutab enda järel tule, siis millest kavatseb valitsussektor elama  hakata?



Sündmustest  tihedas novembris jäi üks oluline hoiatussignaal piisava tähelepanuta.
Nimelt soov maha tampida ja kõvahäälselt kritiseerida iga arvamust, mis  julgeb kahtluse alla seada viimaste aastate valikud.
Riigikontrolli  aastaaruanne näitab üsna selgelt, et Eesti on arengus toppama jäänud,  meile näib isegi Euroopa Liidu keskmike hulka püüdlemine valmistavat  raskusi, rääkimata tippu jõudmisest.
Muu hulgas näeme, et Leedu on meist  mitme olulise näitaja poolest möödunud ja kaugel ei ole aeg, kui ka  Läti seda teeb.
Aasta-aastalt on aina piinlikum vaadata  aastaaruandele järgnevat reaktsiooni - kuidas valitsus ei analüüsi mitte  sõnumit, vaid ründab sõnumitoojat.
Küsimus ei ole kindlasti mitte  riigikontrolöri isikus, sest sama saatus tabas ka tema eelkäijat.
Reformierakonna suhtumisest aruandesse võib aru saada, sest see lükkab  ümber oravate reklaamklipis väidetu.
Vastupidi, aruandest selgub, et  võrreldes teistegi Balti riikidega on olukord halvenenud.

Läti ja Leedu mööduvad meist Leedu on meist ostujõult tempokalt möödunud ja  Läti, kellel jääb see veel Eestile alla, on viimase viie aasta jooksul  näidanud Eestiga võrreldes kaks korda kiiremat kasvu.
Eurostati andmetel  moodustas Eesti SKP inimese kohta ostujõu alusel eelmisel aastal 72,8  protsenti Euroopa Liidu 27 liikmesriigi (Kreeka andmed kahjuks puuduvad)  keskmisest, Leedu näitaja oli 74 protsenti ja Lätil 67 protsenti.
Eestimaalaste  ostujõudu nõrgestab kasvav hinnatase, samal ajal on elu lõunanaabrite  juures läinud viimastel aastatel hoopis odavamaks.
Eesti hinnad on  kerkinud 79,7 protsendile ELi keskmisest.
Lätis ja Leedus on hinnatase  alanenud vastavalt 71,1 ja 64,5 protsendile ELi keskmisest.
Meie hinnad  on kõrgemad kui Lätis ja Leedus ning meie inimeste ostujõud on  leedukatest väiksem.

Inimesed tunnetavad eriti toiduainete  hinnatõusu, mille vältimiseks on riigil võimalus alandada toiduainete  käibemaksu.
Vähesed Euroopa Liidu riigid peale Eesti ei tee peamistele  toidukaupadele maksusoodustusi.
Oleme suhtelise vaesuse osas ELi riikide  seas eelviimasel kohal, kuid toidule ja ka toasoojale ning elektrile,  seega just väikese sissetulekuga inimeste peamistele kuluartiklitele, on  makse vaid tõstetud.

Kolmas oluline näitaja - Eesti tööjõu  tootlikkus - pole kolme aasta jooksul Euroopa keskmisele lähemale  jõudnud.
Eelmisel aastal moodustas Eesti tööjõu tootlikkus ELi 28 riigi  keskmisest 70 protsenti.
Viie aastaga on Eesti tootlikkus kasvanud 4,4  protsenti, samas kui Lätis 11,9 ja Leedus lausa 12,7 protsenti.

Neist murettekitavatest andmetest ei soovita  rääkida.
Valitsuserakonna retoorika sellest, kuidas meie maksusüsteem on  veatu ja igasugune arutelu edasiste lahenduste osas juba eos väär, on  nende andmete taustal lihtsalt ülbe.
Isegi Reformierakonna auesimees  Siim Kallas nendib, et tark liider kuulab alati väga tähelepanelikult,  mida tema kriitikud räägivad, sest tark saab tegelikult ju aru, et neil  on mõne koha pealt õigus.

Valimistele minnes pakutakse aga sellesama  tegemist, mis on toonud seisaku.
Toimivaks lahenduseks ei saa pidada  töötukassa ümbernimetamist või sotsiaalmaksu raha kokkuhoidmist,  kuulutades puudega inimesed töövõimelisteks.
Ettevõtjatel on vaja enamat  kui kaheprotsendist sotsiaalmaksu alandust.

Keskerakonna hinnangul peaks riik omalt poolt  soodustama kõrge lisandväärtusega toodete tootmist ja ettevõtete  eksporti välisturgudele, sest ainult tulude kasvuga suudavad ettevõtjad  tõsta tootlikkust uuele tasemele, ilma et töötajate palgad kannataksid.

Majandusel pole vedurit Riik peaks ühtlasi kaardistama kogu  ekspordisektori ning sõeluma välja kõige potentsiaalsemad majandusharud  ja ettevõtted.
Kui selgem pilt ette manada, lähevad toetused rohkem asja  ette ja tekiks enam ettevõtteid, kes oleksid võimelised rahvusvahelises  konkurentsis Eesti edule kaasa aitama.
Praegune ettevõtluskeskkond toob  pigem uudiseid, et olulised välisettevõtted mõtlevad Eestist  lahkumisele, aga mitte uudiseid uutest investeeringutest.

Kuigi me näeme väikseid mullistusi siin ja  seal, puuduvad riigikontrolligi hinnangul Eestis tegelikult suure  lisandväärtusega majandusvedurid, mis suudaksid kaasa vedada ka  ülejäänud majandusharusid.
Riik üritab ennast näidata kui majanduse  arengu suunajat, kuid sel ei pruugi teadliku tegevusega pistmist olla.

Riigikontrolli aruandest selgub, et üks  suuremaid muresid seisneb selles, et riik tegelikult ei tea, kas ja kui  suurel määral väljavalitud lahendused majanduslikke probleeme  leevendavad.
Maksudega mängimine, mida Reformierakonna juhtimisel  viimasel viiel aastal laialdaselt harrastatud on, lisab omakorda  ebakindlust.

Riigikontrolli väljatoodu paneb kahtluse alla  eduloo, mille puhul peaministri erakond ütleb, et kõike tehakse õigesti  ja teisiti tegemine oleks eduloost loobumine.
Teisitimõtlejad on  valitsusringkondade silmis kas tüütud või ohtlikud.
Ja selline olukord  pole soodus uute ideede esilekerkimiseks.
Kes see ikka soovib, et teda  mõnitataks.
Lihtsam on ju teha mitte midagi, siis ka ei juhtu midagi  halba.

Kõige ebaõiglasem on aga see, et eriti  kõvadeks mahategijateks võivad olla ministrid, kellel pole meile pakkuda  suurt midagi peale seisaku ja kinnituste, et kõik on tehtud õigesti.
Kui tulemus on vale, siis ju pole õigesti.
Vajame suuremat sallivust oma  majanduspoliitilises debatis ja väiksemat sallivust praeguse seisaku  suhtes.



Just  pere kolmandast lapsest alates algab võimalus, et jääme ka rahvusena  kestma.
Vanemahüvitise edasiarendusena on Reformierakond otsustanud  pärast hüvitise lõppu alates kolmandast lapsest maksta igale neist 300  eurot kuus.
Usun, et see on õige ja märgiline otsus.

Viie lapse isa Vello rääkis mulle ja minu  abikaasale kord, kui meie oma kolmandat last ootasime: "Esimene laps on  tööõnnetus, teine - statistika, kolmandast aga algab pere!
" Ärge nüüd  väiksema järeltulijate arvuga vanemad solvuge.
Iga laps on  armastavatele vanematele kingitus, võimalus panustada paremasse  tulevikku rohkem, kui ükski riigikogu liige tööpostil või seaduski seda  saab.
Ka mina pidasin tookord Vello ütlust pisut liialdavaks.

Kolmandast algab pere Aga hiljem, kui meist tõesti sai kolme- ja  pärast ka neljalapseline pere, pidin tunnistama, et Vello ütluses on  üksjagu kogemusel tuginevat tõtt.
Tean ka nüüd omast kogemusest, et  kolmandast lapsest alates muutub pereelu suurel määral.
Selle muutuse  võtab lihtsalt kokku füüsiline fakt, et emal on kaks kätt, kui neist  jääb väheks, hakkab kogu pere rohkem panustama.
Kui on tugev  paarisuhe, on kõik hästi ja kolmanda lapsega muutub pereelu tõesti pere  eluks - kõik pereliikmed peavad aktiivselt kaasa aitama, et ühine elu  toimiks ja oleks kõigile mõnus.
Lapsevanemad mõistavad mõlemad  võrdsemalt kaasa lüües teineteist rohkem, asju arutatakse läbi, otsuseid  tehakse teadlikumalt, lähedus suureneb.

Selle kõige eelduseks on, et jätkuks mõistust,  mõistmist ja jaksu, ka majanduslikus mõttes, teineteisele puhkusekski  ruumi anda.
Pereelu muutub kindlasti ka lastekesksemaks.
Midagi muutub  aga oluliselt samuti Eesti kui riigi ja rahva jaoks.
Mida enam on  selliseid väga normaalseid suurperesid, seda vähem on ehk kohti, kus  perepileti eest saab ujulasse või spordisaali kaks täiskasvanut ja vaid  kaks last.

Ehk ei suhtuta enam väikelapse kõrvalt tööle  naasnusse kui potentsiaalsesse ohtu, vaid teatakse juba, et väikelaste  vanemad on kõige efektiivsemad töötajad, kes oskavad oma aega plaanida  ja ülesandeid õigeks ajaks täita, kes on motiveeritud, sest tööl tehtav  on omamoodi nauditav vaheldus.
Seda rohkem rakendatakse ehk paindlikku  tööaega, tekib rohkem lastetubasid nii töökohtadesse kui ka avalikesse  kohtadesse.
Kohalikud omavalitsused on sunnitud panustama lasteaedade ja  -hoidude olemasolusse ja teenuste kvaliteeti.
Kokkuvõtvalt: liigume  samm-sammult peresõbralikuma elukeskkonna suunas.
Lisaks ja mitte  vähetähtsana - just pere kolmandast lapsest alates algab võimalus, et  jääme ka rahvusena kestma.

Selleks, et tagada rahvaarvu suurenemine, peab  igas eesti peres olema vähemalt keskmiselt 2,1 last.
Praegu on see  näitaja 1,52.
Kolmandad lapsed jäävad plaanimata eelkõige majanduslike  kaalutluste tõttu.
Vanemahüvitise edasiarendusena on Reformierakond  otsustanud pärast hüvitise lõppu alates kolmandast lapsest maksta  igaühele neist 300 eurot kuus.
Usun, et see on õige ja märgiline otsus.

Kolmanda lapse puhul kaaluvad paljud vanemad  ratsionaalselt tema saamisega kaasnevaid kulusid ja tulusid, võttes  seejuures arvesse nii sissetuleku, tulevikus oodatava tööalase karjääri  kui ka enda ootused lapsekasvatamise tasemele ja kvaliteedile.
Seega  suurema rahalise toetuse mõju kolmandate laste sündidele oleks  märkimisväärne.
Hästi kaitstud riigi ja kasvava majanduse kõrval on  Eesti olulisim eesmärk rahvastiku juurdekasv, sest ilma inimesteta ei  säili kultuur, majandus ega kogukond.
Kolm last võib saada Eesti  ühiskonnas positiivseks normiks.
Et me püsiks ka aastasadade pärast.
Et  meil oleks, kellele riiki pärandada.

Oma kogemuse varal julgen ka väita, et lastel  on hea õdede-vendadega koos kasvada, neist kujunevad iseseisvad, aga  teistega arvestavad, koostöövõimelised inimesed.
Käisin hiljuti oma kahe  vanema lapse arenguvestlustel.
Akadeemiline tase, võimekus ja huvi oli  minu lastel omaealistega sarnane või vähemasti ei pidanud õpetajad  vajalikuks midagi ekstra välja tuua.
Küll aga kiitsid mõlemad  klassijuhatajad neid sõbralikkuse ning kaaslastega arvestamise ja  koostööoskuse eest.
Seda oli lapsevanemana rõõm kuulda.

Usun, et suures osas on neid õpetanud elu ise  koos õdede-vendadega maid jagades ja avastades.
Kodus tuleb muidugi ette  ka erimeelsusi ja kraaklemist, aga väiksemaid õpitakse alati kaitsma,  seltskonnas olles tuleb üksteisega arvestamise ja suhete seadmise oskus  eriti esile.
Meie peres on tore aeg, kus suurematest lastest on saamas  vahvad vestluskaaslased ka meile abikaasaga, põnevad isiksused, kellega  on huvitav koos aega veeta, väiksemad aga kisuvad omasoodu ka suuri  mõnusasse laste fantaasiamaailma, mida meil jääb üle vaid imetlusega  pealt vaadata.

Kes teeb, see jõuab Tihti küsitakse meilt abikaasaga, et kuidas me  jaksame - ettevõtlus, päevatöö, ühiskondlik aktiivsus - kõike seda  suure pere kõrvalt.
Minu jaoks tasakaalustavad tihe tööelu ja suur pere  teineteist.
Meile on tõesti palju antud: oleme terved, meid on kaks ja  meil on ka kogukondlikku abiväge.
Ja muidugi oleme abikaasaga vahel  väsinud; ma arvan, et kõik me oleme, ka need, kellel kaks last ja ka  need, kellel laps polegi.
Puhkust ja vaheldust vajame kõik.
Ja vahel,  kui oleme mõelnud, et ehk võiksime kaaluda töökohti ka mujal, jõuame  ikka ja jälle tõdemuseni, et Eestis on tegelikult väga hea lapsi  kasvatada.

Olen veendunud, et siinne elukeskkond on  peamine põhjus, mille pärast talendid, kes on veetnud üliõpilasena aega  mujal, naasevad siia, kui neil tekib soov peret luua.
Eesti  elukeskkonnal on potentsiaal saada maailma parimaks.
Linnad on piisavalt  suured, et neis oleks tihedust, haridust ja kultuuri, aga piisavalt  väikesed, et olla turvalised ja tuttavad.
Loodus on kõikjal lähedal ja  kättesaadav.

Meile on lapsed armastuse vili,  arenguvõimalus, meile inimestena, neile endile, aga ka Eestile riigi ja  rahvusena.
Kolmanda lapse toetus on märkimisväärne samm, riigipoolne  õiglane toetus lapsevanemate võetud vastutusele.
Usun, et sellest ei  suurene mitte üksnes iive, vaid juba olemasolevate laste ja  lastevanemate elukvaliteet ja kogu ühiskonna peresõbralikkus.



Nutitelefon  piiksatab, see tähendab, et e-kirjade hullunud tulv jätkub.
Emade  pöörane heitlus lasteaia meililistis jõulukinkide teemal pole ikka veel  oma lõppu leidnud.
Nii on see kestnud juba nädalaid ja peoni on loetud  päevad.

Milles aga kokku leppida ei suudeta, on  kingitus, mis peab olema KÕIKIDELE LASTELE ÜHESUGUNE.
Kas see on tõesti  ainus ja viimane hetk elus, kus meie elu õied võrdsuse koorma alla  allutatakse?
Ainus hetk, kui keegi selle vähemalt näilikugi võrdsuse  nimel veel jõupingutusi vaevub tegema?

Minu laps kommi ei söö Vaadates, kui raskelt see ÜHISE KINGITUSE  otsus tuleb, tundub üldse imelik, et riigikogus ja linnavalitsuses  ülepea milleski kokku suudetakse leppida.
Kui juba 24 ema (enamikus on  ju spämmijad naised, kel tundub keset päevatööd lõputult aega olevat  netis möllata) ei suuda lihtsamateski asjades kokku leppida.
Kas  lapsevanemad teevad kõik endast oleneva, et seda võrdsust ei tekikski?
"Minu laps on eriline!
Mina tunnen oma last kõige paremini!
Minu lapsele  see ei sobi!
Minu laps seda ei taha!
" Aga mis siis, kui üksikisiku huvi võiks vahel  üles kaaluda ka ühiskondliku huvi?
Need zombistunult oma lapsi teenivad  vanemad võiks vähemalt kaaludagi sellist võimalust.

Tundub, nagu  poleks ühes lasteaiarühmas käivatel lastel üldse ühiseid jooni peale  sünniaasta.
Äärmisel juhul ka soo.
Kõige olulisemaks osutub ikkagi  elatustase koos tarbijaeelistustega.
Selle eest tuleb võidelda viimse  veretilgani.

"Mis mõttes kommid?
" halab üks ema "Minu laps  ei söö mitte kunagi komme.
" Tahaks näha muidugi, millise kommivaagna  juures selle emmekese illusioon puruneb?

"Raamat?
" küsib teine emmeke põlglikult ja  lisab: "No kes neid enam loeb, meie laps on juba nii suur  arvutikasutaja, et iPadis on kõik mängud selged.
" Selge see, sellel  perel juba üks raamat on, aitab küll.
Jüri Mõis ei loe samuti raamatuid.

"Alla kümne euro ei saa ju midagi," kribib  kolmas emme, kes ilmselgelt end ise tööl käimisega ei vaeva.
"Teeme 15  lastele ja õpetajate kingid lisaks.
20-30 on paras summa lapse kohta.
Kas siis laste jaoks on kahju, mingid rotid olete vää?
" Isegi kui mõni Maxima kassas 12 tundi järjest  rügav sama rühma emme arvaks, et seda on ühe lasteaiapeo kingituse kohta  paljuvõitu, ei julgeks just tema seda öelda.
Just tema paneb hambad  risti ja maksab.

"Teeme tüdrukutele roosad printsessikotikesed  sülekoeraga ja poistele midagi muud, ma ei tea mida, püssid äkki või  autod," lehvitab neljas käsi.

"Mina soolist eristamist ei poolda, olgu  kõigil ühesugused kingitused ja neutraalsetes toonides," põrutab  ökoemme.
Ilmselt peaksid need koosnema puidust, sojaõlist ja seemnetest,  mida on Fair Trade reeglite järgi kasvatatud.

Väärkoheldud kommid Kõige lihtsam on ristata käed rinnal, ümiseda  mõnd budistlikku palvet ja pisut leviteerida, et see vihtlemine endast  võimalikult kaugele hingata.

Või öelda nagu keskmine mees: "Ma annan parem raha, aga jätke mu hing rahule.
" Vaadates  rahva tahte haledat visklemist ilma mingi koosmeeleta, tekib suur ja  soe igatsus kõva käe järele.
Mitte, et Putin tuleks ja kõigil alpidel  emmedel tagumikud tuliseks teeks.
Piisab ka ühest nõukogudeaegsest  naispedagoogist, kes rusika lauale lööks ja ütleks, et kõigile  kommipakid ja asi vask.

Ma lugesin lehest, et mõneski vallas pole  lasteaedades mingit paanikat, kommipakk on vallalt ja pidu lasteaia  poolt.
Kõigil muret vähem, ei mingeid peomakse, kingimakse,  jõuluvanamakse ja muud sellist.
Ega ka kaheldava väärtusega prahti, mis  hiljem kodu ummistaks.
Kommipaberid lähevad julgelt prügisse.

Pidi see Evelin Ilves oma kräpijama (ka muide  lastevanemate jõuluaegses meililistis) valla päästma.
Tänu talle on nüüd  kommid muutunud millekski, mida tuleb karta nagu katku.
Kui need pole  mõistagi käsitöötrühvlid, nagu ta soovitas.

Ükski sotsiaalselt vastutustundlik ema komme  lapsele ei luba.
Vähemalt mitte avalikult.
Halloo, seda vähest pudi, mis  sinna helkivasse kommipaberisse järele on jäänud?
No kuulge?
Varsti ei  sisalda see peale transrasva ka enam suhkrut ega üldse mitte midagi.
Järgmiste aastate trend on kommid, millest on järel vaid lõhn ja järjest  suuremaks kasvav pakend.

Ja korraga saabub telefoni vaikus.
"Teeme  kommipakid," piiksatab üks hääleke.
Ja teda ei löödagi kohe ja eriti  pikkade naeltega ning piinarikkalt risti.
Vaid lepitakse.
Pärast kolme  nädala pikkust vaidlust, mis on sisaldanud ideid meigikarpidest  puldiautode ning nimeliste spordivahenditeni.

Ilmselt on kõigil selgelt silme ees eelmine  jõul, kus lepiti kokku, et kingikotis on VÄIKE lego.
Ja mis sealt taadi  kotist siis lasteaia saalis jõulupeol välja voolama hakkas?
Ikka nii  mõnigi suurejooneline 50-60eurone legokomplekt.

"Ah, odavamat polnud mõtet," lehvitab üks isa muretult käsi.

"Meil laps nuttis õhtul ja ütles, et ta on  vist lasteaias nii halb laps olnud, et tema sai kõige väiksema paki,"  kurtis teine ema peale pühi.
Tundub, et tal endalgi on pisarad kurgus.

Hurraa, teeme viiele õpetajale ka kingituse!

Ma ei tea, kust tulevad need emmed, kes  tõmbavad iga aasta käima õpetajatele kingi ostmise sae?
Vahel tundub, et  neil on kodus mõni kinkekaart ülearu või meepott ja sussid seisma  jäänud.
Ja siis piiksatab keegi, et peale kolme rühmaõpetaja on  tegelikult ikka muusika- ja liikumisõpetaja ka kinki väärt.
Nemad ju  samuti peol.
Tule taevas appi!

Kahe lasteaialapsega peres tähendab  see 2 x 5 kinki lasteaiaõpetajatele.
Huviringide treenerid ja õpetajad  lisaks, kokku 14 meeles peetud haridustöötajat!
14 inimest, kellest  isiklikus plaanis tegelikult suurt midagi ei teata.
Isegi mitte  kinkimise jagu.

Korraga langeb minule lapsevanemana  vastutuskoorem, et Eestis on õpetajate palk 300-500 eurot?
Ja süütunne,  et õpetaja SELLISE raha eest minu last õpetama peab.
On ju ka lasteaedu,  kus vanemad koguvad jõuluks kokku õpetajatele 13.
palga.

Mina isiklikult õpetaja nahas olles eelistaksin arvestatavat sissetulekut.
Sularahas.

Alles see oli, kui lasteaiapeol tublid  lapsevanemad pedagoogidele muudkui ette tõstsid, kuni üks õpetaja  häbelikult ütles: "Ega me päris näljas ka ei ole.
" No vot.

Või on see professionaalsesse  partnerlussuhtesse kingiga trügimine pigem samalaadne žest, millega  heategevuseks annetatakse?
Pisut üleolev?
Patroneeriv?
Või just  allaheitlik nagu omal ajal šokolaadikarp ja ümbrik, millega sai  majavalitsuse ühest otsast teiseni pugeda, nii et nina pruun.

Ah, unustagem see, on ju jõulud!
Andmise, ostmise ja müümise aeg.

Piiks, kostab telefonist.
Appi - mis nüüd jälle lahti on?
Otsustati hoopis helendavate ketsipaelte kasuks?



Poes  ostusid sooritades ja teenuseid tarbides puutume iga päev kokku  käibemaksuga.
Pilk kassatšekile kinnitab, kui palju ühe või teise ostuga  riigikukrut täitsime.
Eestis kehtib toidu- ja tööstuskaupadele ühtne  20protsendiline käibemaks.

Kauaaegne rahandusminister Jürgen Ligi  kordas avalikes esinemistes aastaid mantrat - mingeid maksuerinevusi ei  tule ning tema ei taha sellest midagi kuulda.
Nüüd on Ligi  ministrikohalt läinud ja käibemaksu erisused taas päevakorras.

Toidule madalam käibemaks Paljud Euroopa riigid rakendavad  põhitoidukaupadele meist oluliselt madalamat käibemaksu.
Poolas on see  näiteks 8 protsenti, Slovakkias ja Tšehhis 10.

Toidukogused, mida  nende riikide supermarketites inimesed ostavad, ei kannata meiega  võrdlust.
Kärud on kraami täis.
Vorsti-, liha- ja piimatooted on seal  kolmandiku võrra soodsamad.
Kui kaup on taskukohane, siis ostetakse  mõistagi rohkem.
Veel huvitavamaks läheb lugu Luksemburgis, kus  toiduainetele kehtib 3protsendiline käibemaks!
Ligi loogika kohaselt  peaks seal elatama suisa vaesuses, sest riigil jääb ju oluline maksuraha  saamata.
Ometi on seal keskmine kuupalk üle 3100 euro ja lahti pole  midagi.
Suurbritannias pole toiduainetele aga üldse käibemaksu.

Tegelikult  saaks ka Eestis kehtestada praegusest madalama käibemaksu - näiteks 10  protsenti.
Selleks on vaja vaid head tahet, mida meil kahjuks pole.
Tuleks koostada kaupade loetelu ning sooduskäibemaksu gruppi võiksid  kuuluda piim, vorst, liha, juust, leib, või, sai ja kala ehk see, mida  inimene iga päev sööb.
Arstid propageerivad puuviljade söömist.
Paljudes  maades ongi puuvili maksustatud odavamalt.
Ka juurvili ja tomatid.
Kui  meie oma õunad oleksid poelettidel odavamad, siis sööksime neid rohkem.
Kui poolakad kutsusid Vene turu ärakukkumisega oma rahvast kodumaiseid  puuvilju ostma, oleks meilgi tänuväärne oma õunakasvatajate toetamine.
Täna on lettidel Eesti õun ja Austraalia kiivi samas hinnas.

Kuna  paljudes Euroopa Liidu riikides kohaldatakse alandatud käibemaksu,  võimaldab see langetada kaupade hinda ning suurendab kokkuvõttes  tarbimist.
Rohkem raha tuleb tagasi suuremate koguste müügi pealt.
Kõrge  maksustamine hoopis pärsib ostmist.
Täna kulub inimesel toidule  märkimisväärne raha ja muu tööstuskauba soetamiseks jääb seda vähem.
Kui  sellest on aru saanud meist jõukamad riigid, siis mis segab seda Eestis  tegemast?

Ekspeaminister Andrus Ansip viitas mõni aasta tagasi, et  soomlased lõikasid toidukaupadele odavama käibemaksu rakendamisega  näppu, sest kaupmehed ei tulnud hinnalangusega kaasa.
Kas meil on alati  õige kõiges kopeerida seda, mis on lahe põhjakaldal ja pole end  õigustanud?

Endistes Ida-Euroopa riikides on odavam käibemaks ka  kaugküttele.
Senine toasooja maksustamine, mis veel kümme aastat tagasi  oli Eestis 9 protsenti, kerkis enne masu saabumist üle kahe korra.
Mida  siis imestada, kui vähemkindlustatud jätavad talvekuudel soojaarved  hoopis maksmata.
Korteriühistud on probleemi ees: soojatootjale tuleb  maksta, aga kust raha võtta, kui pooled majaelanikud on võlgades.

Luksus maksu allaKunagi populariseerisid sotsid luksuse  maksustamist.
Aga mida pidada luksuskaubaks?
Kindlasti mitte külmikuid,  telereid, autosid ega vaipu.
Luksuse alla võiksid minna suured  maasturid, mis on mõeldud sõitmiseks raskel maastikul, mitte  edvistamiseks linnapildis.
Türklastel eksisteerib luksusautode  müügimaks, see lisandub käibemaksule ning on päris krõbe.
Ka kulda ja  briljante ei osta me iga päev, vaid ikka mingiks kindlaks tähtpäevaks.
Ilmselge luksuskaup.
Samuti merekaatrid.

Omaette küsimus on  spordisaalid ja kontserdid.
Riik tahab, et me oleksime terved, samas  maksustab firmadele ujulate ja spordisaalide kasutamise  erisoodustusmaksuga.
Sellega karistatakse neid ettevõtteid, kes hoolivad  oma inimestest ja on huvitatud, et töötajad oleksid terved.

Endine  riigikogulane Hannes Astok sattus reformierakondlaste kriitika alla, kui  julges mõni aasta tagasi meelde tuletada, et valitsusel oleks ammu aeg  erandkorras ja ajutiselt masu ajal tõstetud käibemaks taas langetada  vanale tasemele.

Kui tahame olla eurooplased, peaksime vahel vanast  maailmast eeskuju võtma ning alles siis võime öelda, et läheme kindlalt  edasi.



Venemaa  juhid on oma agressiivse poliitikaga suutnud lühikese ajaga  manööverdada riigi isolatsiooni.
Venemaa president ei pääse eriti  reisima, isegi kui tahaks sulistada soojas vees ja käia tiigrijahil.
Pole jäänud palju riike, kus ta on külalisena oodatud.

Kremli  propagandistlik valetamistaktika, mis läänes nii kaua ja nii hästi peale  läks, on hakanud veerema tühikäigul.
Õige hulluks on aga läinud Venemaa  majandusseis.
Sõjapidamiseks kipub raha nappima, sõjaväelastele ega  lojaalsetele kaaslastele ei saa enam palka maksta.
Tuleb piirata senist  pillavat ja ambitsioonikat rublalaristamist.
Rubla on lühikese ajaga  muutunud kehvakeseks maksevahendiks.

Loeb vaid nafta  Oma osa on muidugi lääne tagasihoidlikel  sanktsioonidel, kuid palju suuremat mõju Venemaale on avaldanud nafta ja  gaasi hinna madalaks ajamine.
Naftatulud on nii kokku kuivanud, et  Venemaa riigieelarve ei vea enam välja.
Ka väliskapital on riigist  suures osas põgenenud.
Ukrainast ei saa sõjatööstusele komponente ja  varuosi.
Palju siis neid humanitaarkonvoiga ikka jõuab ära tuua.
Ukraina  tehased, kus Venemaale vajaminevat toodeti, seisavad või ei tooda  piisavalt.
Nii Kremli otsustajatel kui Vene oligarhidel ongi nutt  kurgus, aga seda ei saa nad välja näidata.
Oligarhid peavad Kremli  vallutusiha pärast loobuma ilusast elust.
Lihtne vene rahvas muidugi on  kannatlik ja taltsas ning talub Kremli pakutavaid mis tahes raskusi, kui  talle seletatakse: nado Fedja, nado, vaja on impeeriumi paisutamise  nimel olla leplik.
Maailm peab ometi venelast kartma, et austaks.

Omal  ajal suutis president Ronald Reagan Nõukogude Liidu lõpetada  70dollarilise nafta barrelihinnaga.
President Obama ajal sellest ei  piisa.
Venemaa on saanud tugevamaks, kui oli Nõukogude Liit oma  parimatel aastatel.
Kui aga nafta hinda veelgi alla kruvida ja hoida  seda pikemat aega, siis leiab Kreml end dollaridieedilt ning ribikondid  hakkavad kiiresti välja paistma.
Tuluallikad on Putinil samad, kui olid  Hruštšovil, Brežnevil ja Gorbatšovil.
Ilma naftadollarita ei ehitatud  kommunismi ega taasta Putin ka Nõukogude Liitu.
Maailma naftaturgu  kontrollib suures osas oma toodanguga Saudi Araabia.
Tema monarhid  püsivad võimul aga suuresti tänu USA toele.
Arusaadav, et tuleb  kuuletuda, kui Washington soovitab naftatootmist mitte vähendada.
Naftaturul on meeldiv ülepakkumine ning hind langeb.
OPEC, kelle mõni  liige tahaks tootmist vähendada kõrgema barrelihinna hoidmiseks, on  võimetu.

Muidugi ei tea me praegu veel täpselt, kes on need  seltsimehed, kes Putinit võimul hoiavad.
Palju ta, vaeseke, seal Kremlis  siis oma peaga ikka otsustab.
Ega Brežnev või Gorbatšov olnud ka ise  otsustajad.
Eks tuleb ajapikku välja, kes on Putini niiditõmbaja ja hall  kardinal.
Kuid praegu on ta progressiivse maailma vaenlane number üks.
Lootused on uue valitseja peal.
Kuid suuri illusioone ei maksa teha.
Võtame kas või Hodorkovski, kelle eest lääs on võidelnud ja keda kui  demokraati idealiseerinud - juba on ta jõudnud öelda, et kui temast  president saab, siis Krimmi ta tagasi ei anna.

Venemaal on tsaari  väljavahetamiseks vähe võimalusi.
Rahvas pole viletsat isevalitsejat  kukutanud, ikka on see käinud õukonnaintriigide kaudu.
Sageli on olnud  peaküsimus, mida arvab asjast sõjavägi.
Vene armee on aga praegu juba  mõistmas, et rahaga saab olema kitsas.
Kuidas Mati Unt oma  kultusraamatus ütleski: "Kust varblane teab, mida kass mõtleb!
" Lääs  tahab Putinist lahti saada, võib-olla tahab seda peagi ka Vene sõjavägi.

Ega see pole esialgu üldse halb eesmärk.

Laulame seda laulu jälle Mitmekümneaastane lootus, et Venemaa on  muutunud demokraatlikuks, varises kokku.
Tundub, et taas on aktuaalne ja  vägagi laulmiskõlblik omaaegne innustav laul "Ärgake, Baltimaad,  Leedumaa, Lätimaa, Eestimaa".
See loodi Nõukogude Venemaa vastase Balti  keti jaoks ja lauldi kolmes keeles, kus eestikeelset osa esitas Tarmo  Pihlap.

Nüüd tuleks vaid pisut sõnu kohendada, pidades silmas  lääneriikide võitlust pealetungiva Vene imperialismi ohuga.
Uues  redaktsioonis võiks kõlada üleskutse nii: "Ärgake, läänemaad, Inglismaa,  Prantsusmaa, Saksamaa!
".
Sir Elton John võiks olla esitaja Inglismaa  poolt, Nina Hagen Saksamaalt ja Christophe Maé Prantsusmaalt.
Esiettekanne võiks olla Euroopa Parlamendi ees.
Tõsi, ärkamise märke  küll on, kuid nii mõnigi hõõrub veel uneseguseid silmi ja mitmel on need  nii rähmased, et pilt jätkuvalt ähmane.



Kuuba  vabadusvõitluse algataja Jose Marti loodud kujund USA-Kuuba suhetest -  osav Taavet ning rohmakas ja ahne Koljat - muutus tõeliseks tööriistaks  supersuhtleja Fidel Castro käes, kes Marti 100.
sünnipäeval alustas  võitlust USA (ja Las Vegase maffia) toel võimu haaranud Batista režiimi  vastu.

Kuigi Castrost ei suudetud vabaneda ja ta  vahetas soodsal hetkel usku Moskva tuumarakettide kilbi alla asumisega,  oli müüdil sisu ja minekut.
Iga USA altminekut (ainuüksi USA Luure  Keskvalitsuse katseid Castrot tappa tuli 638!) saatis kuubalaste  vaimustumine võimalusest suurele naabrile ära teha.
Ehkki reaalsuseks  sai ka totrast majandusmudelist tulenev viletsus, oli enamik rahvast  valmis kannatama.
Korduvatele ennustustele vaatamata ei tekkinud Kuubal  kunagi märkimisväärset opositsiooni, ka mitte viimastel aastatel, kui  interneti ja mobiilide abil on masse liikvele pandud kümnetes Araabia ja  Aasia riikides.

Nii need 52 aastat suhete puudumist ja  kaubandusembargot täis tiksusidki, kuni USA president Barack Obama  leidis, et 17. detsember 2014 on sobiv hetk anda teada selle poliitika  muutmisest.

Nobeli preemia polnud juhus Põhimõttelise  pöörde ettevalmistamine USA välispoliitikas käis täielikus saladuses ja  seda eeskätt USA vabariiklaste jaoks, kes novembris 2014 olid enda  kätte saanud enamuse Kongressi mõlemas kojas ja valmistusid Obamat  praadima.
Nüüd on seis pigem vastupidine - vabariiklastel tuleb end  taltsutada.
Muul maailmal jääb üle möönda, et Obama ja tema meeskond on  parimad rahvusvaheliste protsesside kulgemise etteaimajad ja suunajad.
Võimuletulekust saati ehk siis - Nobeli rahupreemia andmine Obamale  detsembris 2009 polnud juhus.
Seda kinnitab Kremli-vastaste  sanktsioonide toimimine ja Putini sundseis tema eilse pressikonverentsi  eel.

Kuna USA-Kuuba 1959-2014 suhted olid  unikaalsed, saadavad neid sajad ja tuhanded müüdid.
Ikka selleks, et  ühed saaksid varjata altminekuid ja teised kokku luuletada tõelisi ja  olematuid võite.
Esmajärjekorras algab nüüd just nende purunemine.

Alustaksin sellele kaasaaitamist siinkohal  mõne rohkem kõlanud killuga.
Revolutsionäär Castrole eelnes ikkagi  aastaid kõrgklassi poliitikas toimetanud advokaat Fidel Castro, kes  suhtles palju ka Batistaga, kuni nende teed läksid lahku.
Castro saabus  Havannasse alles 8. jaanuaril 1959 ehk pärast Batista põgenemist  toimetasid seal paljud, kaasa arvatud USA toel ametisse pandud näod ja  Castro pääses riiki tegelikult ruulima alles 16. veebruaril 1959. Aprillis 1959 ootas ta USAs kolm nädalat  kohtumist Eisenhoweri meeskonnaga, ent näole andis vaid volitusteta  asepresident Nixon.
Mida Castro soovis, näitas kuu hiljem Buenos Aireses  pakutud kava, et USA teeks Ladina-Ameerika tarvis uue Marshalli plaani.

Kuna Valge Maja ikka ei reageerinud ja avastati esimesed vandenõud  Castro kukutamiseks, käivitas Castro maareformi ise.
Kuna see aga  puudutas peatselt ka USA kodanikele kuulunud maad, siis... Castro taga  oli ülestõusnute armee ja rahva toetus ning ühel hetkel pakuti abi  välismaaltki.

Tänaseid termineid kasutades võiks öelda, et  Moskva pakkus Castrole projekti ja kuna see tagas talle sisepoliitikas  sotsiaalsete ümberkorralduste tegemiseks vabad käed - veel Jose Marti  kirjeldatud - ning seda USA kiuste, siis võttis ta selle projekti koos  Kremli katusega vastu.
Poliitiliselt oli see tohutu meelemuutus, sest  tal tuli teha koostööd Kuuba kommunistliku parteiga, kes varem oli alati  toetanud Batistat ja isegi tolle võitlust Castro partisaniarmee vastu.

Kui Castrot pidada projektkommunistiks, siis  tema noorem vend Raul oli pere esimene ideeline kommunist.
Just tema tõi  ülestõusnute seltskonda marksistid, kaasa arvatud Ernesto Che Guevara.
Viimaste esilekerkimine 1959-60 kulges vastavuses NSVL mõju  suurenemisega Kuubal.
Ühtlasi vastutas Raul armee eest ning tagantjärele  võib seda pidada külma sõja aegsetest üheks edukamaks, kui meenutada  kuubalaste kaasalöömist Angoola, Mosambiigi, Kongo ja Etioopia  kodusõdades.

Läbimurre Mandela matustel?

2008. aastal ameteist taandunud Castro on veel  praegugi 88selt kinni kujutelmades, mida ta omal ajal 100%-liselt ja  pimesi üle võttis (ehedaim näide - Fidel Ukrainast 5. 08.
2014: "Putin ei  saa valetada, sest Venemaa kaotas Suures isamaasõjas 26 miljonit  inimest.
").
Temast viis aastat noorem Raul paistab silma pragmatismiga.
Turumajandust üritati Kuubal taastada veel 1970ndatel, kuid Nõukogude  nõunike survel see tühistati.
Castro tegi uue katse 1990ndatel, ent  USAst ei tulnud loodetud reageeringut ja president Clinton kohtus  Castroga alles oma ametiaja lõpul septembris 2000.

Vabariiklastega pole Kuuba juhtkond kunagi  jutule saanud, sestap olid kõik lootused pandud Obamale.
Tasub meelde  tuletada kuubalaste vahendustegevust Kolumbia kodusõjas (viimase  presidenti peab USA oma tähtsaimaks strateegiliseks partneriks Kariibi  basseinis) ning Obama ootamatut ligiastumist Raul Castrole 10. detsembril 2013 Lõuna-Aafrikas toimunud Nelson Mandel  mälestustseremoonial.
Mikrofonid noppisid välja kuubalase esitlemise  "I´m Castro.
Pleased to meet you" - sõnad, mis ilmselt panid aluse terve  aasta väldanud salakõnelustele.
Nende vormiliseks põhjuseks oli  spioonide vahetamine, tegelikuks - "end mitte õigustanud poliitika" (B.Obama termin) tühistamine.

Ausalt öeldes on hea tunne - varsti sõidetakse mitte niivõrd Vabaduse kui müütidest vabanevale saarele.


Hoolimata  oma tavatust leebusest jäi Venemaa president Vladimir Putin oma eilsel  traditsioonilisel maraton-pressikonverentsil kindlaks senisele  jäärapäisele retoorikale: lääs kiusab Venemaad ja täitsa ilmaasjata.

Näib, et ka paari päeva tagune paanika rubla  kukkumise tõttu pole Putinit suuremalt muretsema pannud: kõik saab  korda, läheb vaid veidi aega, majanduskriis kestab halvimal juhul kaks  aastat.
Ja see on tegelikult hea: majandusliku konjunktuuri muutus  sunnib Vene ettevõtteid ümber orienteeruma toormel mittepõhinevatele  sektoritele ning see kutsub esile optimismi.
Kõik paha on lääne  sepitsuste tulemus, ja sanktsioonid pole loomulikult Krimmis ja  Ida-Ukrainas toimepandu hind, vaid hind selle eest, et Venemaa püüab  säilitada oma suveräänsust ja iseseisvust.
Ida-Ukrainas ei sõdi Vene  armee ega Vene sõjaväelased, vaid "vabatahtlikud", mitte mingid  palgasõdurid.
Sest palka neile üldse ei makstavatki.
Ja üldse, konflikti  osas Ukrainaga on Venemaal õigus, läänel mitte.
Venemaa kaitseb vaid  oma huve ega ole agressiivne.

Ja nõnda edasi.
Jääb vaid nentida, et  majandusseis ei ole veel piisavalt tõsine, et oleks Kremli isakestele  pärale jõudnud.
Veel on võimalik patriotismi najal rahvast kartulikoori  sööma sundida.
Ent mis siis, kui oligarhid ei ole nõus solidaarselt koos  teistega kartulikoortest toituma?
Mis saab siis, kui rubla kukub veel  ja hullemini?
Pole mingit põhjust, miks ei peaks ta uuesti langusesse  minema.
Mitte mingit lahendust kuhjuvatele probleemidele Putinil ju ette  näidata ei olnud, puhas lohutamine, et küll läheb paremaks.
Aga  tegelikult saab olukord minna ainult hullemaks.
Sanktsioonide mõju on  kumuleeruv, pealegi võib neid juurdegi tulla.
Nafta ja gaasi hinnatõusu  oodata oleks liiga sinisilmne lähenemine.

Seni aga jääb kõik nii, nagu me sel aastal  juba harjunud oleme.
Venemaa sõjalennukid ülbitsevad Euroopa taevas,  meie piiride taga korraldatakse suuri sõjaväeõppusi, Vene  "humanitaarkonvoid" sõidavad Donbassis sisse-välja ja Vene  "vabatahtlikud" aitavad kaasmaalasi Ida-Ukrainas.
Külm sõda jätkub.



Hasart,  millega meilgi elatakse kaasa Vene rubla kukkumisele ja tõlgendatakse  Putini vastuseid suurel pressikonverentsil, on õigustatud, kuid siiski  vaid osaliselt.
Oleme küll selle suure riigi naaber, kuid oma  majandusprobleemidega peavad nad siiski ise hakkama saama.
Narva  elanikud võivad küll piiri taga rubla languse tõttu meie kui euroala  jaoks odavaid sisseoste tegemas käia, kuid see ei lahenda meie ees  seisvaid probleeme.
Mõnele poliitikule võib selline asjade seis tunduda  isegi kasulik, sest Venemaa süveneva viletsuse taustal saab viidata, et  võrreldes idanaabriga on elu Eestis päris hea.

Riigikogu valimisteni on jäänud veidi üle kahe kuu, kuid asjalikku  diskussiooni polegi veel olnud, kui selleks mitte lugeda Tammsaare  tembeldamist sotsiks, Savisaare poognaid jääl või peaministri  propagandat Ämari lennuväljal.
Samas on rahulolematus praeguste oludega  piisavalt suur, kui arvestame riigikokku seekord pürgivate  poliitnoviitside varasemaga võrreldes suurt hulka.

Parlamendierakonnad on kampaania praeguses faasis pannud rõhu  meeldejäävatele kujunditele ja üldsuse provotseerimisele.
See töötas,  Tammsaarest, Savisaarest ja Ämarist räägiti palju, isegi väga palju.
Kuid see ei teinud meid targemaks selles osas, mis meid ootaks ees siis,  kui valija need erakonnad võimule aitaks.
Sellist ajuloputust saavad  parlamendierakonnad teha neile riigieelarvest antava raha eest.

Olukord on seda kurvem, et erakonnad ei üritagi üksteisest selgema  sõnumi edastamisega eristuda.
See tähendab valija alahindamist.
Aga ka  seda, et parteidel ei pruugigi olla kandvat ideed valimistele minekuks.
Uisureklaami asemel tahavad ka Keskerakonna valijad teada, kui suur on  nende palk või pension nelja aasta pärast.
Rääkige asjast.


Mida  vanemaks ja väsinumaks Keskerakonna juht muutub, seda uljamaks ja  nooruslikumaks tema kuvandit tuunitakse.
Kehadublandi uljad uisupoognad  35 000 euro eest ning ühele pildile trügimine koos Reagani ja Kennedyga  peaks päädima enneolematu kõnega olukorrast riigis.
Hea, et enne jõudis  depoosse kupatada riigi antud trammi, millele tõelise batjana oma  nõuniku nime pani.
Universumi peadirektori tiitel vaja ju eelmiselt  valitsusjuhilt endale võtta.

Võõras rubla Kolinal  kukkuva Vene rubla võrdsustumine ühe eurosendiga paneb iga eestlase  rõõmust õhkama - küll on hea, et me sellest Vene värgist juba ammu  eraldatud oleme.
Taasiseseisvuse aegu polnud neil lepalehtedel samuti  enam mingit väärtust.
Nüüd lubab kallis euro idanaabri siplemist  odavneva naftahinna ja sanktsioonide küüsis rahuliku südamega pealt  vaadata.

Puusepa sepitsused Eesti  on tõeline õigusriik, kui maksab Vene telesaates kapos töötamise ajal  Moskva kasuks luuramisega ärbelnud kagebiidile endiselt eripensioni.
Puusepp on õnneseen, sest rubla nõrkuse tõttu saab ta nüüd tunduvalt  rohkem talle kalleid rublasid.
Ning kuigi kapo kinnitab, et Puusepp ei  saanud meile erilist kahju tekitada, on neil põhjust oma kontoris  hoolikalt ringi vaadata.
Kuidagi paljuvõitu igasugu luurejamasid ette  tulnud.

Töörahva kommuun Sotsid on  paljastamas oma tõelist palet, kui tahavad pealinnas elamist karistada  kõrgema sotsiaalmaksu kehtestamisega ning plaanivad Keskerakonna  eeskujul astmelist tulumaksu.
Ikka see geneetiliste punaste mentaliteet,  et õnn tuleb meie õuele siis, kui klassiviha külvates rikastelt ära  võtta ja vaestele laiali jagada.
Peale selle üks korralik flirt vene  valijaga, et leida ühisosa koostööks Keskerakonnaga.
Räpane poliitika Riigikogu  eetikakoodeksist on vähe kasu, kui osal sealsest rahvast polegi plaanis  headest tavadest kinnipidamine.
Sest äsja ju laiendas riigikogu oma  puutumatust veelgi.
Samas - kui vaimulike eetikakoodeksi kava sisaldas  soovitust end pesta, siis ehk tasuks ka riigikogulaste puhul alustada  just sellistest lihtsatest soovitustest.
Seda enam, et uus peapiiskopki  alustab kõrgemate väärtuste asemel madalatest rahaasjadest - pole veel  sauagi pihku võtnud, kui tegi juba riigile etteheiteid, et kirik ootab  Eesti iseseisvumisel äravõetud varade eest senimaani hüvitist.



Juba ammugi on haista kevadiste  parlamendivalimiste hõngu.
Õhk on ootusest tiine: kes on see järgmine  õilishing, kes söandab end määrida rahvasaadiku ebapopulaarse ametiga?

Seni on end üles andnud Yoko Alender, Viktoria Ladõnskaja, Andrei Hvostov ja teised.
Kindlasti tuleb lisa.

Mõistan  nende inimeste valikuid.
Kuid toimuvat jälgides tekib äng.
Pealegi võib  alati kritiseerida: kaua sa ikka tuulde kisendad.
Ole parem mees ja tee  ise paremini.
Vaba riik, vabad valimised ja nii edasi.
Täida oma  kodanikuõigust.

Mina ei julgeks.
Aga siiski, midagi mõjub  võõristavalt.
Eestis on ennegi nähtud maailmaparandajaid, kes pärast  aastaid kestnud enesepilastust Suurest Poliitikast tagasi tõmbuvad.
Seni  optimistlike inimeste lapselik maailmaparandustuhin on asendunud  kibestumuse ja künismiga.

Ei sooviks sellist saatust mitte kellelegi.
Ja kui kõik lähevad poliitikasse, siis kes tulevad nende asemele?


Teise  maailmasõja eel müüsid Suurbritannia ja Prantsusmaa nn Müncheni  sobinguga (natslikule Hitleri-) Saksamaale maha Tšehhoslovakkia  suveräänsuse.
Tulemuseks oli Tšehhoslovakkia tükeldamine ja häving.

Sellele  eelnes Austria anschluss ehk riigi vägivaldne ühendamine Saksamaaga  ning järgnes Poola jagamine NSVLi ja Saksamaa vahel Molotovi-Ribbentropi  pakti salaprotokolliga.
See vallandas Teise maailmasõja.
Kõike seda on  lääne demokraatiad kibedalt kahetsenud, sest agressorile ei tohi järele  anda.

Paraku olid tolle aja meeleolud mõnevõrra teistsugused.
Euroopa  demokraatiad (Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia, Holland) olid suured  koloniaalvalitsejad.
Austria-Ungari ja Vene impeeriumi varemetele  tekkinud rahvusriikide, sh Soome, Eesti, Poola, Tšehhoslovakkia jt  pikaajaline elujõulisus ei olnud Euroopa demokraatlikes võimukoridorides  sugugi nii endastmõistetav kui tänapäeval.
Rääkimata Natsi-Saksamaast  ja enamlikust Venemaast (Nõukogude Liidust).

Meenutagem vaid NSVLi  Eestis 1. detsembril 1924. aastal korraldatud enamlaste mässu.
Pärast  selle mahasurumist palus Eesti Londoni suursaadik saata brittide  sõjalaevastik Soome lahte, et tõsta seltskonna meeleolu Eestis ehk  julgustada avalikkust, kui tänapäevast kõnepruuki kasutada.
Britid  laevastikku ei saatnud.
Ilmselt ei peetud meid piisavalt oluliseks  riigiks.

Putinil on Hitleri käekiri Euroopa on oma ajaloolised vitsad saanud ja Müncheni vaim on suuresti surnud.
Paraku õilmitseb see Venemaal edasi.

Jutlustamine  Vene maailmast (Russki mir) pole midagi muud kui Saksa natside eluruumi  (lebensraum) suurvene tuletis.
Vene maailmaks pole tegelikult Ameerika  ega Argentina venelased.
Peale Venemaa tuumikala kuulub sellesse  lähivälismaa ehk endine NSVL.
Seda peab Venemaa oma mõjusfääriks ja  nõuab ühepoolse sekkumise õigust.
Eitatakse sealsete rahvaste vaba  valiku võimalust ja püütakse endiselt asju lahendada suurriikide  salasobingutega.

Pidev tülinorimine piiririikidega venelaste õiguste  kaitsmise ettekäändel on samalaadne natside süüdistustega Poola ja  Tšehhoslovakkia Saksa vähemuse riiklikust ahistamisest.
Lõuna-Osseetia,  Abhaasia ja Dnestri-äärse vabariigi eraldamine Gruusiast ja Moldovast on  kahtlaselt sarnane Tšehhoslovakkia piirialade hõivamisega 1938. aastal  Saksamaa poolt.
Krimmi anastamine on nagu kaks tilka vett Balti riikide  okupeerimisega 1940. aastal.
Isegi praeguste Krimmi võimude kasvav  tagakiusamine Moskva poolt meenutab hämmastavalt meie juunikommunistide  vaikset kõrvaletõrjumist ja asendamist ustavamate Venemaa eestlastega  (Krimmis venelastega).
Ilmselt hakkavad Ukraina ajal valituks saanud  Krimmi praegused võimumehed varsti kohvikutes kibestunult kurtma ja  rääkima meie juunikommunistide hilisemat juttu.
Moskvast lubati meile  algul võimu nagu Mongoolias, aga tegelikult koheldi nagu Tambovi või  Vologda oblastit.

Praegune separatistlike relvarühmade "puhastus"  Donbassis on hämmastavalt sarnane Valgevene partisaniliikumise  ülevõtmisega Teise maailmasõja ajal.
Seal mindi 1941. aastal sakslaste  tulekul esialgu metsa varju eelkõige oma rahva säästmiseks.
Oldi  võrdlemisi alalhoidlikud ja poliitiliselt mitmepalgelised.
Seal oli  nõukogude põrandaaluseid, varjunud juute, rahvuslasi jt.
Sakslaste  (sageli slovakkide) ründamisest algul hoiduti.

Varsti tulid Moskvast  tšekistid ja hakkasid metsas võimu üle võtma.
Isepäised kohalikud  sissipealikud saadeti tagalasse või lasti maha.
Partisane sunniti aga  innukalt sakslasi ründama.
Tulemuseks olid mahapõletatud külad ja arutud  tsiviilohvrid.
Kõik see kordub nüüd Donbassis separatistide aladel.
Tuntumad algatajad, nagu Girkin ja Bessler saadetakse Venemaale.
Väiksemad tegelased lastakse nurga taga maha.
Venemaalt tulevad asemele  kuulekamad.

Meenutades Poola jagamist Molotovi-Ribbentropi pakti  salaprotokolliga, on venelased asunud salaja kulutama Berliini  võimukoridoride uksi.
Oma unelmates tahaks Putini Venemaa kiskuda  Saksamaad (ka Poolat, Rumeeniat ja Ungarit) salaja Ukrainat jagama.
Tunnistama Krimmi anastamist ning vastu pakkuda Kaliningradi oblastit,  Lääne-Ukrainat jne... Vene välisminister Sergei Lavrov on nõus olema  "Molotov".
Paraku ei leita Berliinist "Ribbentropi".
Merkel ja  Steinmeier on kõige sellest surmani tüdinud ja lõplikult välja  vihastatud.
Igasuguse sedalaadi tehingu varigi on igale Saksa  poliitikule poliitilise surma kondiseks käeks.

Venemaa nagu Natsi-Saksamaa Esimese  maailmasõja järgses koloniaalajastu Euroopas ei olnud vabakaubandust ja  seetõttu lämmatasid Versalles'i rahulepingu tingimused tooraine  puudusega Saksamaa eesrindlikku tööstust.
Algatuseks tuli neile appi  Nõukogude Venemaa (Nõukogude Liit).
1933. aastal võimule tulnud natsid  nägid lahendust "eluruumi" vägivaldses laiendamises.
Tulemuseks oli  Teine maailmasõda ja Saksamaa häving.

Tänapäeva Saksamaa tööstus on  põhimõtteliselt teises olukorras.
Tollivaba kaubandus Euroopa Liidus ja  vabakaubanduse levik maailmas võimaldab osta kõike tegevuseks vajalikku  maailmaturult.
Saksamaa arenenud tööstus kasutab toorainet säästlikult  ja selle maailmaturu hinnaga on kohanetud.
Tänapäeva Saksamaa ei vaja  eluruumi, vaid vabaturu laienemist.

Venemaal on olukord vastupidine.
Tööstus on tehniliselt maha jäänud ning aegunud ja toorainet raiskava  tehnoloogia tõttu näljas odava tooraine järele.
Eluspüsimiseks vajatakse  sisekolooniat, kust oleks võimalik tooraine kätte saada röövelliku ehk  maailmaturust oluliselt madalama, nn koduturu hinnaga.
Samas oleks  "koduturul" müüdava lõpptoodangu hind monopoolselt kõrge.
Mujale müües  saab konkurentsis püsimiseks jällegi hinda alandada tänu "kodusele"  odavale toorainele.

See on tavaline koloniaalmajandus, kus tööstuslik  keskus koorib majanduslikult toorainerikast ääremaad.
Nõnda toimis  koloniaalmajandus NSVLi ajal ja toimib ka tänapäeva puna-Hiinas.
Veel 20  aastat tagasi püüdsid venelased osta Türkmenistanilt gaasi hinnaga 15  dollarit 1000 kuupmeetri eest, sest ainuke gaasitoru läks Venemaale.
See  ei läinud kaubaks.
Praegu on hind 10-15 korda kõrgem, sest torujuhtmed  suunduvad ka Hiinasse ja Iraani.

NSVLi lagunemisega on purunenud müüt  Venemaast kui ülirikkalike loodusvaradega riigist.
Sellega jäi  väljapoole Venemaad 99% mangaanivarudest (Ukraina, Gruusia), 90%  kroomist (Kasahstan) ja titaanist (Ukraina), 70% uraanist (Kasahstan,  Ukraina), 60% rauast (Ukraina) ja vasest (Kasahstan, Lõuna-Kaukaasia),  üle 50% mustmullast (Ukraina, Kasahstan, Moldova) jne... Venemaa gaasi-  ja naftavarud on küll suured, kuid parema geoloogilise lasumusega  (tulusamad) maardlad jäid Türkmenistani, Kasahstani ja Aserbaidžaani.

Venemaa  tööstusel ja nende oligarhidest omanikel on selles olukorras kaks  võimalust.
Kas lõplikult pankrotistuda või nõuda endise "eluruumi"  taastamist.
Selle saavutamiseks on välja mõeldud igasuguseid vähem või  rohkem suletud majandusühendusi - SRÜ vabakaubandus, Tolliliit, Euraasia  Majandusliit jne ja toime pandud mitmeid sõjalisi kallaletunge  (Gruusia, Ukraina, Moldova).
Kaotatud loodusvarade paiknemine näitab  Venemaa agressiooni põhisuundi: Lõuna-Kaukaasia, Ukraina, Kasahstan ja  Moldova.

Paraku kipub see n-ö koduturg käest libisema.
Maailmamajandus teeb üha rohkem otse kaupa tooraine tarnijatega.
Näiteks  vähendab Boeing praegu oma Moskva bürood ja suurendab seda Kiievis.
Liigutakse titaanivarudele lähemale.

Moskva võib Krimmist loobuda Venemaa tööstusele on eriti talumatu Ukraina  vabakaubandus Euroopa Liiduga.
Täpsemalt, igasugune vabakaubandus  kellegi teisega peale Venemaa.
Ukraina on loodusvaradelt võrdlemisi  rikas maa.
Suureks eeliseks on tihe asustus ja lähedus Euroopa jõukatele  turgudele.
Võistelda võrdsetes turutingimustes Ukraina toodangu ja  loodusvarade pärast maailmaturul käib Venemaale üle jõu.
Pealegi sai  Krimm Ukrainast kuni anastamiseni valdava osa vajalikust mageveest,  elektrist ja toidust.

Praegu on Krimmi olukord meeleheitlik.
Sevastopolis ja Simferopolis on mage vesi juba lõpukorral.
Põhjaveevarud  poolsaarel peaaegu puuduvad.
Veepuudust ei aita leevendada  humanitaarkonvoid, eelarvetugi või sõjaline abi.
Vett kas on või seda ei  ole.
Ilmselt peab Venemaa algava aasta algul Ukrainat sõjaliselt  ründama, et saada Põhja-Krimmi magevee kanal.

Teine võimalus on  Venemaal alla anda, nagu Krimmi või Vene-Jaapani sõjas.
Mõistagi ei  tähenda see vaatepilti, kus Putin tuleb Kremlist välja ülestõstetud  kätega.
Jätkub lihtsalt Slobodan Milosevici "Vene seriaal".
Algul  loovutatakse oma aatekaaslased Ida-Ukrainas (nagu Radovan Karadžic ja  Ratko Mladic Bosnias), seejärel jäetakse abita mõni sõjalise ründe alla  sattunud liitlaspiirkond, näiteks Dnestri-äärne vabariik (Horvaatias  Kraijna vabariik) ja viimases majanduslikus kitsikuses antakse  rahvusvaheliste organisatsioonide vahendusel ära majanduslikult  täielikult rüüstatud Krimm (nagu Ida-Slavoonia tagastati Horvaatiale).



Oleks  üsna mage lugu, kui Eestis elav, kuid Venemaal überkuulus kirjanik  Andrei Ivanov ei saaks nüüd Eesti kodakondsust eriliste teenete eest  puhtalt sellepärast, et siseministeerium lihtsalt ei taha sel aastal  mitte kellelegi eriliste teenete eest kodakondsust anda.
Ent  haridusminister Jevgeni Ossinovski on öelnud, et viib selle küsimuse ise  valitsusse.
Siin on tunda õrna konfliktieeldust - mis saab siis, kui  valitsus keeldub?
Vaevalt nüüd koalitsioon enne valimisi katki läheb,  pigem keegi jälle solvub ja keegi vabandab.

Minu meelest on väljaspool kahtlust, et Ivanov on kirjanikuna  piisavalt kuulus ja hea reputatsiooniga, et ta kodakondsust eriliste  teenete eest ka väärt oleks.
Muidugi on, eriti arvestades seda, millised  karvased ja sulelised valitsuse armust selle vääriliseks on arvatud.
Kunagi Eesti vabariigi taastamise aegu näiteks.

Ent kas Ivanovi enda käest on küsitud, kas ta üldse soovib Eesti  vabariigi kodakondsust?
Naturalisatsiooni korras ta seda taotlenud või  vähemalt saanud ju ei ole.

Ma loodan siiralt, et see diskussioon jääb mõistuse piiridesse ja  vaene kirjanik ei pea piinlikkust tundma, et on (täiesti võimalik, et  vastu tahtmist) sattunud arusaamatu, ent kirgliku vaidluse objektiks.


Kui  Aadu Luukase sihtasutus otsustas pärast kooseluseaduse ümber ligi aasta  kestnud kirgi missioonipreemia Varro Vooglaiu juhitud sihtasutusele  anda, pidid preemia määrajad arvestama tagajärgedega.
Alates sellest, et  varasemad preemiasaajad võisid end Vooglaiuga samasse nimekirja  sattumisest puudutatuna tunda ja lõpetades sellega, et Luukase fondile  raha annetanud ei pruugi missioonipreemia määramise väärtushinnanguid  jagada.

Kui ikka Swedbank tunneb, et Vooglaiule preemia andmine läheb  põhimõttelisse vastuollu nende maailmavaatega, siis on mõistlikum asi  kiirelt ja üheselt arusaadavalt ära klaarida, nagu pank ka tegi.
Luukase  fondi kommentaar, et panga käitumine on uskumatu, kui nad võtavad  nälgivatelt inimestelt raha tagasi, on aga juba demagoogiahõnguline.
Lõppkokkuvõttes on siiski raha jagaja otsustada, keda peetakse  vajalikuks toetada ja nii ongi pank on tülialused 5000 eurot teiste  auhinnasaajate vahel ära jaganud.
Toimunust on muidugi kahju, sest  preemiate jagamine ei tohiks tekitada ühiskonna polariseerumist.
Viisakas olnuks enne nende määramist raha annetajailt järele uurida, kas  neil pole missioonipreemia laureaadi osas vastuväiteid.
See oleks  välistanud praeguse näotu jama.

Samamoodi kannab endas lõhestamise, aga mitte ühisosa otsimise ideed  haridusminister Jevgeni Ossinovski soov anda eriteenete eest kodakondsus  vene kirjanikule.
Küsimus on meetodis, kuidas soovitud tulemust  saavutada.
Kui Ossinovski plaanib pärast kultuuriministeeriumi  keeldumist tõsta küsimuse valitsuses, kuid serveerib plaani esmalt  sotsiaalmeedias, siis on sellel võimuliidu partneri suhtes selge  väljapressimise maitse juures.
Kodakondsuse andmine tähendaks  Reformierakonnale peale Ligi lahtikangutamise seda, et nad alluksid  jälle Ossinovski diktaadile, keeldumine aga eeldatavalt sotside  õhutatavaid diskrimineerimissüüdistusi.

Nii Luukase kui ka Ossinovski puhul on ühiseks nimetajaks suutmatus  või tahtmatus ette näha, milliseid tulemusi nende sammud esile kutsuvad.

Veel hullem, kui selline tegevus on teadlik valik.
Praegu mängib  võõrast raha preemiate jagamiseks kasutanud fond solvujat ja  Ossinovskigi näib otsivat võimalust uuesti solvuda.



Aasta  lõpus on jõuluvana igasse peresse oodatud külaline.
Euroopa Liidus, kus  liikumine vaba, pole tal enam riigipiiridega seotud takistusi ja  kingitused jõuavad meie kodudes kuuse alla mõne tunniga.
Kui aga hakata  meenutama okupatsiooniaega, siis pidi jõuluvana meile rõõmu toomiseks  end nimetama näärivanaks ja ideoloogilise kindlustunde tagamiseks kaasa  võtma Snegurotška.
Ometi said kingid siiski toodud.
Tõsi, mõned päevad  hiljem.

Loo moraal on see, et kui mõõdukalt vassida,  pääseb igale poole ja eesmärgipäraselt tegutsedes saavutatakse oma  tahtmine.
Just seetõttu peame ka piirideta Euroopas ja Schengeni vaba  liikumise ruumis silmas pidama, kes Eestis käib ja milliste mõtetega ta  siia tuleb.

Just sarnased küsimused kerkisid, kui  detsembri keskel peeti Tallinnas kinni ja saadeti riigist välja Itaalia  ajakirjanik Giulietto Chiesa.
Välismeedia teatel on 1940. aastal  sündinud Chiesa ajakirjanik ja poliitik ning endine Euroopa Parlamendi  liige.
Enne 1991. aastat oli ta Itaalia Kommunistliku Partei liige ja  töötas üle kahekümne aasta Moskvas ajalehtede l'Unità ja La Stampa  erikorrespondendina.
1980ndatel rahastas Giulietto Chiesa tegevust  Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei.

Mõjutustegevuse tööriist Isik,  kellest juttu, on käinud ka varem Eestis ning esinenud eestivaenulike  seisukohtadega.
Ta on näiteks kaitsnud ja õigustanud Arnold Meri  tegusid, kes oli kohtu all seoses inimsusevastaste kuritegudega  (küüditamine).
Okupatsioonivõimu korraldatud küüditamiste ja  arreteerimiste läbi kaotasid Eestis kümned tuhanded inimesed oma elu või  tervise ning Eesti ühiskonda tekkis haav, mis on siiani raske paranema.

2011. aastal esitles Giulietto Chiesa Tallinnas raamatut "Läti  kandidaat", kus muuhulgas käsitleb pronkssõduri teisaldamise teemat ja  kõrvutab Balti riikides toimuvat rahutustega Aafrikas.

Igal riigil on õigus otsustada välismaalaste  riiki lubamine ning õigus kehtestada isikule sissesõidukeeld avaliku  korra ja riigi julgeoleku kaalutlustel.
Igat juhtumit käsitletakse  eraldi ning ühtki otsust ebasoovitavate välismaalaste Eestisse  mittelubamiseks ei langetata kergekäeliselt.
Vajadusel see otsus aga  langetatakse.

Giulietto Chiesa on Kremli-meelsete ühenduste  katusorganisatsiooni ja Venemaa informatsioonilise mõjutustegevuse  tööriistana tuntud organisatsiooni Mir Bez Natsizma (MBN) liige.
MBN-i  tegevus väljendub eeskätt Balti riikide süüdistamises natsismi  heroiseerimises ning II maailmasõja aegses kollaboratsionismis.

Kümned tuhanded Eesti pered teavad, kuidas oli  nende suguvõsas lugu tegelikult ja võivad kinnitada, et Sinimägedes ei  seistud relv käes mitte natsismi, vaid vaba Eesti riigi kaitsel.
Tõde on  vaataja silmades.
Eesti jaoks on iseseisvus enesestmõistetav.
Ida poolt  vaadates on see aga probleem, millega tegeleda, ja tulemuslikum on, kui  meie riiki vastustavad meie Euroopa Liidu partnerriikide kodanikud, kes  Kremliga koostööd teevad.

Kokkuvõtvalt oli Giulietto Chiesa puhul tema  senise tegevuse tõttu põhjendatult alust arvata, et tegemist on Venemaa  mõjutustegevuses osaleva inimesega, mistõttu tema Eestis viibimine võib  ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda ja ühiskondlikku  turvalisust.
Just seepärast tuli tal ka Eestist lahkuda.

Kui on vaja, astume samme Põhiõiguste ja -vabaduste tagamine ning  põhiseaduslike väärtuste kaitse on riigi ülesanne.
Sissesõidukeeld on  ennetav meede, et hoida ära võimalikku rünnet kaitstavatele hüvedele  nagu riigi julgeolek, avalik kord, ühiskondlik turvalisus või teiste  isikute tervis.
Sissesõidukeelu kohaldamine tugineb rahvusvahelise  õiguse põhimõttele, mille kohaselt on riigil suveräänne õigus otsustada,  kas ta soovib välismaalase viibimist oma territooriumil või mitte.
Lisaks on Eesti Vabariigil suveräänse riigina õigus otsustada, kui  intensiivne peab olema isiku tegu, mida saaks käsitleda ohuna avalikule  korrale või riigi julgeolekule.

Endise siseministrina saan kinnitada, et sise-  ja välisjulgeoleku tagamine on 21. sajandil tegevus, mis suurelt osalt  avalikkuse eest varju jääb.
Pole vaja tanke piiril või sõjaväepatrulle  tänaval, küll aga teadmist, et vajadusel astutakse vajalikud sammud  turvalisuse tagamiseks konkreetselt ja viivituseta.

Jõuluvana on Eestisse ikka oodatud.
Näärivana  puhul tuleb aga selgeks saada, kas tema eesmärk on ikka ainult lastele  rõõmu toomine või on tal heade soovide varju peidetud hoopis muud  kavatsused.


Juba  üle kümne aasta on anonüümset sõnavõtmist lubavates Eesti  meediaväljaannetes kordunud üks ja sama traditsioon: alati, kui tuleb  juttu nn Eesti venelastest ehk venekeelsetest eestlastest, ilmuvad  kommentaaridesse kohe teatud tekstid.
Võtame kas või 19. detsembril  Delfis ilmunud intervjuu Venemaalt Eestisse kolinud rokiloolase Artemi  Troitskiga, mille taha ilmusid nagu lausa automaatselt sellised  traditsioonilised nn mõtteavaldused: "Venelased toodi Eestisse selleks,  et see riik igaveseks hävitada ja teha sellest Venemaa osa"; "valdavas  enamuses Eestis elavad venelased ei ole immigrandid, vaid Vene  kolonistid ja nende järeltulijad".
Ja nii edasi.
Vana laul, mida muudkui  korrutavad tegelased, kes ehk tahaksid ennast nimetada Eesti  patriootideks.

Samamoodi võib venekeelses Delfis lugeda Eesti  vabariiki ja eestlasi sõimavaid sarnase koega kommentaare.
Suurt  erinevust ei ole.

Kellele tuleb Vene raha?

Tundub, et keegi on huvitatud, et aastaid ja  aastakümneid käiks eestlaste, nii põliste kui ka venekeelsete vahel üks  pidev hõõrumine ja üksteise sõimamine.
Mitte väga ammu,  27. novembril 2014 võis maailma meediast lugeda uudist, et üks Kremli  sidemetega pank on rahastanud suurte summadega Prantsuse  parempopulistlikku, Marine Le Peni juhitud parteid Front National.
Le  Penide perekond on Prantsusmaal ammu tuntud n-ö patrioodid, kes on riigi  rahvusliku puhtuse eest aastakümneid palju muretsenud.

Kui Venemaa rahastab miljonitega juba  suhteliselt kaugeid "isamaalasi", siis miks ei peaks kena hulk eurodeks  konverteeritud rublasid kukkuma ka Eesti "rahvuslikele"  klaviatuurisõduritele?
Sest nemad hoolitsevad, kas või väheke, selle  eest, et ei täituks Venemaa "lähivälismaa" ja "kaasmaalaste" poliitika  jaoks hukutav stsenaarium: venekeelsed eestlased tunnevad end Eestis  hästi, nad tunnevad end siin järjest enam kodus, nad tunnevad end  täieõiguslike eestlastena, põliseestlastena võrdsetena ning nad on  valmis vajadusel ka Eestit kui oma kodumaad kaitsma.

Hea küll, anonüümsed kommentaarid ehk pole ehk  eriti kõva argument, sest neid saab vorpida iga eesti keelt oskav  inimene.
Kuid palju tõsisem on lugu siis, kui samasugust retoorikat  hakkavad tootma täiesti prominentsed, isegi väga olulistel kohtadel  töötavad inimesed omaenda nime all.

4. detsembril 2014 ilmus Eesti Päevalehes  keeleteadlase ja poliitiku Urmas Sutropi artikkel tülinoriva pealkirjaga  "Eesti riik ei piira venekeelse hariduse andmist, aga peaks, sest  kakskeelne haridus on okupatsiooni pärand".

Vesi Kremli propagandaveskile Kui Sutropi artikkel on pealkirjast hoolimata  sõnastatud üpris ettevaatlikult, siis Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo  Soonvald nii peen pole .
Tema artikkel "LOE, kuidas Keskerakond on  kaugenenud eestlastest ja mänginud end Kremli maailmavaate esindajaks  Eestis" on iseenesest rutiinne Keskerakonna kriitika.
Kuid Soonvald ei  jäta midagi mitmetimõistmise hooleks, teatades kohe alguses: "Riigikogu  valimisteni on jäänud 2,5 kuud ja selgemalt kui kunagi varem on näha, et  Keskerakond on pannud kõik munad ühte korvi, püüdes valimiste eel  meeldida vaid venekeelsele valijaskonnale.
Eesti, eestluse ja Euroopa  eitamine on võtnud hämmastavad pöörded.
" Lihtne loogika ütleb, et venekeelsele  valijaskonnale "meeldida püüdmine" on automaatselt Eesti, eestluse ja  Euroopa eitamine.
Seega, kui Urmo Soonvaldi sõnu uskuda, elab Eestis  mitusada tuhat mitte ainult Eesti ja eestluse, vaid ka Euroopa vaenlast.

Aga loomulikult on sellised artiklid -  prominentsete eestlaste kirjutatud ja suurtes väljaannetes avaldatud -  magus mesi Kremli propaganda keelele.
Tasub vaid need tõlkida vene  keelde ja ülilihtne on venekeelsetele eestlastele selgeks teha, et siin  neid ei sallita ning vaid emake Venemaa suudab neid vastikute eestlaste  eest kaitsta.



Loetud  tundide pärast saab üks 365päevane periood mööda ja algab aasta  numbriga 2015.
Saabub riigikogu valimiste aasta.
Aasta, millelt tahaks  Eesti elule mingitki puhastust, restarti.
Sest kõik peale reformarite ja  nende vasallide näevad ja räägivad muutuste vajalikkusest.

Mida kauem mull paisub, seda kõvema pauguga see ükskord katki läheb.
Eesti elab juba pikka aega paduliberaalses ja probleemide eitamise  mullis.
Nagu ajaloost teame, saab kursimuutusi teha mitmel moel, muu  hulgas viisakalt ja tsiviliseeritult, demokraatlikes nüüdisriikides on  selleks valimised.

Praegune seisak, kummitempli käetõstmine kõige osas, olgu see või  jabur, meenutab NLKP keskkomitee pleenumeid ja Orwelli.
Vahet pole, et  näiliselt on parteide arv suurenenud - tulemus jääb samaks.

Kardetavasti pole päris uutel tulijatel üksi jõudu koguda  märtsivalimistel riigis piisaval arvul hääli, seda enam, et kurikuulsad  e-hääled pole kuhugi kadunud.
Seetõttu ei maksa peljata ka ühte teatud  erakonda neljast senisest suurest vaalast.
Olekski huvitav näha, mis  juhtub, kui anda all-linnas võimul oleva seltskonna kätte neljaks  aastaks ka riik.
Hullemaks niikuinii minna ei saa.


Ryanair kolib vaikselt oma Belgia põhibaasi eksitaval moel  Brüssel-Charleroi’ks nimetatud (distants Charleroi’ ja Brüsseli vahel on  70 kilomeetrit) lennuväljalt päris-Brüsseli lennuväljale ehk  Zaventemile, räägivad kuulujutud.
Ning mõne rääkija arvates on see  kolimine Iiri firma poolt ääretu ebaõiglus pärast seda kõike, mida vaene  ja kole Charleroi’ linn neile suisa riigiabi kahtlusega kohtusse  jõudnud toetuste näol pakkus.
Pole imekspandav, et suur osa reisijaist ebaõigluse üle ilmselt kära ei  tõsta.
Juba ainuüksi Zaventemile pääsemine on käkitegu võrreldes  Charleroi’ga.
Viimase tõttu õitseb Brüsseli Midi raudteejaama ümbruses  nii laialdane piraattakso- ja -bussiäri, et sealt vahelt legaalse  teenusepakkuja bussile jõudmine võib osutuda katsumuseks.
Peale selle  muidugi, et Midi ümbrus polevat just kant, kus hämaramatel tundidel  ringi uidata.
Kui rääkida Valloonia majandusest, mida Charleroi’ lennujaam arendama  peaks, siis tundub sealgi märkimisväärse tüki endale saavat just osa,  mis ametlikust maksusüsteemist läbi ei liigu.
Näiteks õõvastav  taksomaffia, kes pakub isegi Euroopa kallimate linnade mõistes röögatute  ning taksomeetril ja tšekil kajastamata hindade eest võimalust sõita  lennujaamast Charleroi’ linna.
Tundub, nagu oleks omavalitsus just  taksojuhtide maksuvaba tulu jätkusuutlikkust silmas pidanud, kui pani  bussid linna ja kümne kilomeetri kaugusel paikneva lennuvälja vahel  liikuma üliharva ja vaid tööpäeviti üheksast viieni.

Kuna Ryanairi mudel tingib seda, et mõnikord tasub odava lennu nimel  veeta päev transiitpunktis, tundub suisa vapustav, kui vähe on too  omavalitsus huvitatud nende inimeste oma linna vaatamisväärsuste,  poodide ja kõrtsidega tutvuma meelitamisest.
Iiri odavlennufirma on  Charleroi’d oma Euroopa keskusena pidanud 2001. aastast.
Raske uskuda,  et infrastruktuur selle ümber või linn ise võinuks varem olla praegusest  veel jubedamas seisus.
Ehk siis rohkem kui kümne tulu tooma pidanud  aasta jooksul suhteliselt null arengut peale selle, et keset põldu on  kerkinud turvaväravatega täidetud metallkuur, mille ümber maanduvad  lennukid.

Hiljuti streikinud Charleroi’ lennujaama töötajate mure peatse  Zaventemi eelistamise pärast paistab põhjendatud.
Samamoodi tundub  loogiline, et Ryanair üritab seal väikestviisi otsi kokku tõmmata.
Kahtlane, kas muidu räpakuse, mahajäämuse ja korruptsiooni poolest  tuntud koha võimud ilmutavad rahvusvahelises äris kandi keskmisest palju  kõrgemat taset.

Näljasele valmis kala asemel õnge andmine tundub pedagoogiliselt  igati õige.
Paraku tuleb lisada, et mõni võib olla tasemel, kus isegi  terve kala pihku pistmisest ei piisa - ta ei suuda seda ei soolata ega  keeta, niisama soomustega ja toorelt närimisest aga mõnusat kõhutäit ei  saa.



Vilde «Pisuhännas» ütleb peretütar Matilde oma unarkirjanikust mehele,  et oma ausa raha eest võib osta mida tahes, ostmine ei ole häbiasi.
Nii  ongi.
Kui inimesel on palju ausal moel saadud raha, võib ta sellega teha  mida soovib, kasvõi missioonipreemia asutada, kuni see ei lähe  vastuollu karistusseadustikuga.
Aadu Luukase pärijad just nii on talitanud ning soliidset  missioonipreemiat on saanud paljud väärikad inimesed ja  organisatsioonid: Eesti Meestelaulu Selts, Katri Raik, Marju Lauristin  ja Toomas Paul, Liikumispuudega Laste Toetusfond ja Eesti Võrkpalli  Liit, Kersti Nigesen ja Sihtasutus Metsaülikool, David Vseviov ning  Tallinna Lastehaigla toetusfond.
Selle preemia saaja pole küll kunagi üllatus, kuid valikule on alati  olnud põhjust kaasa noogutada.
Ent enam mitte.
Kui preemia nominentide  seas on Toidupank, tänava- ja riskilastega tegelejad, vähiravifond ja  loomaaia pikaajaline juht Mati Kaal, siis on missioonipreemia andmine  sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks lihtsalt väga halb  nali.

Kahtlemata on sellel sihtasutusel missioon ning nende sihikindlust  selle ellu viimisel saime tänavu kõik näha.
Kooseluseadusest kujunes  kõige olulisem küsimus.
Võib vaid kujutleda, mitmes haldusreform Eestis  juba käimas oleks, kui selle toetuseks grupp visionääre nii veendunult  tegutseks.

Inimene võib enesele missiooniks seada mida soovib - taimetoidu  propageerimise, loomade õigused, heterote kaitse -, see on vaba valik,  mida keegi ei tohi ette kirjutada.
Küsimus on meetodites, kuidas oma  missiooni ellu viiakse: taimetoitlased ei kelgi sellega, et ka Hitler  oli taimetoitlane, kes puljongit laibateeks nimetas.

Kooseluseadus võib meeldida, võib mitte meeldida.
Küll aga on  kaheldavad Luukase preemia tänavuse laureaadi meetodid, mida selle  seaduse vastu võtmise takistamiseks rakendati.
Vihkamisele suunatud  retoorika ei tohiks saada preemiat isegi siis, kui eesmärk on enese  arvates õilis.

Tegelikult ütleb see otsus rohkem Aadu Luukase sihtasutuse kui  missioonipreemia saaja kohta.
Viimasest teame me niigi juba rohkem kui  tahaksime.
Üleeile lihtsalt näidati, et ärimehe pärandust võib ühiskonna  lõhestamise hüvanguks laiali jagada küll.
Missioonipreemia statuut, et  seda «antakse isikutele, kes on silma paistnud Eesti ühiskonna  tasakaalustatud arengu ja rahva elukvaliteedi tõstmisele suunatud  tegevuse edendamisel», on lihtsalt üks paber.

Võib näida koomilisena, et Putinit on mitu korda Nobeli rahupreemia  saajaks pakutud.
Kuid kui mõelda, et preemia näitab selle andja  väärtushinnanguid, muutub naer kohatuks.
Õnneks on Nobeli-komitee  väärtused veel paigas, Luukase-komitee omad aga enam mitte.
Ning olles  viha eest preemia andnud, testib missioonipreemia järgmiste saajate  tundlikkust: kas nad tahavad selles reas seista või mitte.
Eelmiste  aastate missioonilaureaadid saajad aga ei saa enam valida: nad on nüüd  ühes reas viha ja lõhestamisega.


SDE muutumine enne valimisi kõikvõimalike ühiskonnas harali suundade  parteiliseks katuseks on põhjustanud selle erakonna häiriva  ideoloogilise hägustumise, kirjutab Ero Liivik värskes Sirbis.
Aastate jooksul on välja mõeldud ja valitsuses, ministeeriumides ning  omavalitsustes valmis treitud kümneid ja sadu arengukavu, visioone ja  plaane.
Valitsuse netilehe andmeil suunab Eesti arengut tervelt 53  strateegilist dokumenti.
Reguleeritavaid valdkondi on seinast seina:  perepoliitika, rahvuslik julgeolek, demokraatia ja kaasamine, sotsiaalne  turvalisus, haridus ja teadus jne.
Lisaks peame arvesse võtma ka  kõigi nende strateegiate rakenduskavad.
ELi kõikvõimalikest  gigantomaansetest  generaalplaanidest pole mõtet rääkima hakatagi, see  on reakodanikule juba täiesti hoomamatu paberimass või bitihulk.

Justkui sellest kõigest jääks veel vähe, on nüüd lisandunud  Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) nimekirjas riigikokku  kandideerivate Tanel Talve ja Ott Pärna poliitiline manifest «Riigireform».
Mis parata, on kujunenud nõnda, et  riigikogu valimisteks mõeldakse välja ja tuuakse päevavalgele uusi  lubadusi, loosungeid ja programme.
Muide, ükski seadus või määrus kedagi  selleks ei kohusta, mõtete puudumine ei takista iseenesest asumast  parlamendi liikme kohuseid täitma.
Siiski usutakse, et visioonid lisavad  saadikukandidaatidele visionäri oreooli ning tõmbavad potentsiaalsete  valijate tähelepanu.
Nii on tavaks ja nii tehakse, see on nagu  loomariigi paaritumisrituaal.
Sotside  peasekretär Indrek Saar avaldas arvamust: «Talvel ja Pärnal on värsked ideed pikalt veninud  riigireformi osas.
Usun, et need ideed panevad inimesi meie tuleviku  osas mõtlema ning avaldama oma arvamust selle osas.
» Nii ongi  juhtunud: lugesin selle dokumendi läbi ning tekkis ka mõtteid.

«Riigireform» ei luba rohkem ega vähem, kui anda Eestile uue  hingamise.
Nimetatud paberi autorid tahavad ambitsioonikalt «leppida  kokku tulevikueesmärkides, panna paika valdkondi ühendava  arengupoliitika, korrastada riigiaparaadi ja suurendada selle võimekust  ning last but not least, anda riigi rahvale tagasi» .
Piltlikult öeldes  soovitakse tõmmata ühe suletõmbega joon alla kogu  senisele bürokraatlikule arengukavandamise maaniale ning asendada see  enneolematuga.
Süvenedes ilmneb, et paraku ei ole siiski tegemist  millegi uuega, vaid neoliberalismi tehnokraatliku vormi taastulemisega.
Peaaegu kõike väljapakutut oleme juba näinud ja kuulnud.
Töös on mitmed tähelepanuväärsed lausungid, näiteks: «Riigikogu kujundamine seadusmasinast tulevikuarutelude keskuseks, muutes selleks  töökorraldust, kutsudes analoogselt Soomele ellu tulevikukomisjoni ja  vähendades liikmete arvu 71ni».
Lausest võib teha järelduse, et  «tulevikuvisioonide» tegemine on justkui korrelatsioonis parlamendi  liikmete arvu vähendamisega.
Sarkastiliselt võiks ju lisada, et parem,  kui lõpuks jääkski vaid üks seadusandlik visionäär, kulub vähem aega ja  raha.
Tegelikult töötabki riigikogu ju minimeeritud koosseisuga, kuna  nende poliitiliste jõudude, kes ei ole jõudnud marjamaale, s. t ei kuulu  koalitsiooni, visioon ja arusaam tegelikkusest ei jõua ju tavaliselt  mingisuguse väljundini peale vastuhääletaja punase nupu.
Praegusesse  koalitsiooni kuulub umbes 55-60 inimest (sõltuvalt hääletusest).
Ja ega  nende «ülejäänud» liikmete palgalehelt mahavõtmine suures mastaabis  mingit eriti arvestatavat kokkuhoidu ei annakski.
71 liikmega parlament  süvendaks aga veelgi senise nelja liiderpartei mudeli legitiimsust ning  võim kontsentreeruks üha väiksema seltskonna kätte.

Aga võib-olla soovitaksegi elitaarse demokraatiamudeli süvenemist?
Näiteks ei hakanud mulle silma, et visiooni realiseerumisel oleks  võimalik hakata kasutama otsedemokraatiat või soovitaks seadustada  rahvaalgatus, kuigi kontekstis räägitakse mitmes kohas «kaasamisest» ja  «otsustest rohujuuretasandil».
Kirjeldus ja ettepanekud on kui  skisofreeniliselt vastandlikud: ühelt poolt tajutakse, et masside  esindatus ja osalus poliitikas on Eestis puudulik, teiselt poolt  soovitakse esindusdemokraatlikku struktuuri veelgi õgvendada.
Manifestis  räägitakse küll «uuskogukondlikkuse (nt asumiseltsid) kui fenomeni  rolli mõtestamisest ühiskonnas ja kandepinna laiendamisest».
Paraku on  see fantaasia.
Manifesti autorid ei anna endale aru Eesti vabakonna  struktuursetest probleemidest.

Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper hiljuti, et Eesti  kodanikuühiskond on nõrk, lisades, et «selle põhjusteks on sõltuvus  projektipõhisest rahastusest; paradigma, mis väärtustab lühiajalisi  üksikuid tegevusi ja formaalsete eesmärkide saavutamist, mitte  jätkusuutlikkust või kompetentsi ja inimvara arendamist.
Eesti vabakond  ei ole seetõttu vaba, pigem kammitseb vabaühenduste tegevusvabadust  rohkem reegleid ja nõudeid kui keskmist riigiasutust.
Paljud  vabaühendused on kolmas sektor vaid nime poolest, sest neist on saanud  meie õhukese riigi käepikendus, riigi poliitika ja tahte elluviija».
Eestis puudub toimiv horisontaalne protestiliikumise rohujuuretasand,  rääkimata selle massilisusest  ja vertikaalsest võimustamisest.
Olukorda  edukalt reflekteeriv näide on viimaste aastate nähtavaima kodanike  protestiliikumise «Aitab valelikust poliitikast» kuhtumine: paariaastase  tegevuse järel on see vaibunud või vähemalt ei ole selle tegevusest  pikka aega enam midagi kuulda olnud.
Kohalike omavalitsuste  kodanikuliikumine (valimisliidud) on sageli kattevarjuks parteilisele  tegevusele või siis vastavalt ärakasutatav.Ammugi ei ole meil   niisugust vabakonda, millest räägib Ernesto Laclau, kirjeldades pärast  2001. aasta kriisi uute ühiskondlike jõudude (La Fábrica Recuperada, Piqueteros)  arengut Argentinas.
Viimased keelduvad poliitilisest diskursusest,  laiendavad ühiskondlikku protesti horisontaalselt, aga ilma mingi  soovita siseneda poliitilisse süsteemi vertikaalselt.
Nende moto  poliitilises süsteemis seesolijate suhtes on: «que se vayan todos» ehk  «et nad kõik kaoksid».

Juba eespool mainitud viited osutavad seostele liberalismiga.
Kui aga  lugeda manifesti majandustegevust suunavat osa, on tegemist selgelt  neoliberaalse diskursusega.
Ettepanekute põhiline eesmärk paistabki  olevat kapitalistliku akumulatsiooni kiirendamine, globaliseerumise  võimendamine, rahulolematus Eesti kapitalistliku arengutee senise  tempoga.
Start-up-firmadest ehk uue laine kapitalistlikest  ettevõtetest rääkimine osutab puhtalt eesmärgile tõmmata mängu kõige  ahnem ja spekulatiivsem kapital.
Neoliberalismile osutab ka soov näha  haridussüsteemi kapitali teenistuses valdkonnana, mille eksistentsi  peamine mõte on eelkõige kapitali tööjõuvajaduse («inimvara»)  rahuldamine.
Mingist vaimus suurekssaamisest siin ei kõnelda.

Programmis leidub ka idee, mis minu arvates viitab otseselt  taotlusele erastada veel alles jäänud Eesti riigiettevõtted:  «Riigifirmade valitsemise süsteemi muutmine ja depolitiseerimine  (vastutuse koondamine, efektiivsus, sünergia ja arengumõju suurendamine  majandusele).
» Tavaliselt seostuvad just niisugused märksõnad  neoliberaalses diskursuses privatiseerimisega.
Unistatakse Eesti kui  kosmopoliitse maksuparadiisi staatusest («Eestist rahvusvahelise äri  «E-Luksemburgi»/«E-Delaware’i» tegemine»).
Manifestis ilmneb paljuski   see, mida J. K. Gibson-Graham iseloomustab kui olukorda, kus  kapitalistlik diskursus konstrueeritakse «normaalsusena».
Manifesti  keel on maksimaalselt tehnokraatlik, robotlik: see tähendab, et autorite  eesmärk pole mitte masside kaasahaaramine, innustamine, vaid see ongi  plaan, mille alusel «ühiskonna insenerid» ise hakkavad muutusi  rakendama, kellegi heakskiitu ootamata.

Ernesto Laclau ja Chantal Mouffe kirjutavad  raamatus «Hegemoonia ja  sotsialistlik strateegia: radikaalse demokraatia poole»: «Tänapäeval  [peetaksegi] vaesust, hariduse puudumist ja suuri lahknevusi  elutingimustes vabaduse rikkumiseks.
Just seda soovibki neoliberalism  küsitavaks seada.
  Hayeki järgi on «demokraatia olemuslikult vahend,  utilitaristlik abinõu riigisisese rahu ja indiviidi vabaduse  turvamiseks».
See katse pöörduda tagasi vabaduse traditsioonilise  käsituse juurde, mis iseloomustab viimast kui mittesekkumist piiramatu  omastamise õiguse ja kapitalistliku turumajanduse mehhanismi suhtes,  teeb suuri pingutusi, et mustata igasugust «positiivset» vabaduse  käsitust kui potentsiaalselt totalitaarset.
Ta kinnitab, et liberaalne  poliitiline kord saab eksisteerida üksnes kapitalistliku  vabaturumajanduse raamistikus.
«Kapitalismis ja vabaduses» kuulutab  Milton Friedman, et see on ainus ühiskonnakorralduse tüüp, mis austab  individuaalse vabaduse põhimõtet, kuna kujutab endast ainsat  majandussüsteemi, mis on võimeline koordineerima suure hulga inimeste  tegevust, ilma et peaks  kasutama selleks sunnijõudu.
Igasugust  riiklikku sekkumist, välja arvatud küsimustes, mida pole võimalik turu  kaudu reguleerida, peetakse kallaletungiks indiviidi vabadusele.
Sotsiaalse ehk ümberjaotava õigluse arusaam, niivõrd kui sellega  õigustatakse riiklikku sekkumist, on üks neoliberaalide soositumaid  sihtmärke.
» Manifesti autoreid iseloomustavad pigem eelkirjeldatud püüdlused.
Seda, et tegu on neoliberaalses vaimus kirjapanduga, näitab ka peaaegu  täielikult igasuguste sotsiaalsete ideede puudumine, kui mitte arvestada  mingite «sotsiaalsete võlakirjade» käibeletuleku ja haigekassa ning  meditsiinisüsteemi likvideerimisega.
See on sümptomaatiline ning  mõtlemapanev.
Autorid kirjutavad: «Haigekassast tervisekassa - inimese tervisest 50 protsenti sõltub elustiilist, 20  protsenti keskkonnast, 20 protsenti on pärilik ja 10 protsenti ravist ja  ravimitest.
» Siit saab järeldada, et kuna ravist ja ravimisest sõltub  inimese tervis väga vähe, siis puudub ka vajadus riikliku  tervishoiusüsteemi järele üleüldse: igaüks on oma õnne ja tervise sepp.
Ei mingit solidaarsust.
Tegelikult on see jutt ka Eestis päris tuttav,  kõige markantsemalt väljendatud Siim Kallase nn kodanike riigi  manifestis juba 1995. aastal: «Olemasolevat ravikindlustussüsteemi pole  raske erakindlustuseks ümber profileerida, tervishoius on turumajandus  juba üsna jõudsalt arenema hakanud.
Tervishoid on teenus, mida osutavad  vastavad asutused ning mille eest nii või teisiti tuleb maksta.
Valik on  jällegi selles, kuidas ja kes maksab.
[---]Arstiabi ei vaja iga inimene  iga päev, söömata ta aga olla ei saa.
Selle loogika järgi peaks ka toit  ühiskonnas «tasuta» olema.
»(9) Reformierakonna «isake» võis ju aastakümneid tagasi niimoodi  kirjutada, kuid mulle jääb täiesti arusaamatuks, et «Riigireformi»  autorid osalevad valimistel SDE nimekirjas (kuigi ei ole erakonna  liikmed), kuigi selle erakonna ideoloogiline laetus on hoopis  teistsugune: sotsiaalne, vasakpoolne.
Kas neile ei laiene  sotsiaaldemokraatia eesmärgid?
Kui seotud on nad näiteks erakonna  valimisprogrammiga?
Tõenäoliselt näeme olukorda, kus ideoloogilise  hägustumise on põhjustanud SDE muutumine enne valimisi kõikvõimalike  ühiskonnas harali suundade parteiliseks katuseks.
Selliste tendentside  jätkudes tuleks SDE nimest eemaldada sõna «sotsiaal-»,  poliittehnoloogiline kaubamärk «demokraatlik» võib jääda.
Viimane, nagu  teada, on «tühi tähistaja».


Väljas on kümme kraadi külma, asutan ennast kodupoodi minema.
Selleks on Merivälja kauplus Tallinnas.
Kohapeal tervitab mind uksel silt «Inventuur» - nagu  «heal» vene ajal.
Aga ma saan aru, et väikeses poes on vähe töötajaid  ja puudujääk tuleb ju kokku lugeda.
Ega ma sinna poodi vabal soovil eriti ei lähe, aga seekord sai  pesupulber otsa ja seda ma julgen sealt osta küll.
Vanasti ostsin heas  usus muudki, aga pärast seda, kui juba teist korda kilesse pakitud  haisva liha koju olin toonud, enam toitu eriti osta ei julge.
Esimesel  korral anti raha midagi küsimata tagasi, teisel korral polnud aega  tagasi minna ja lõin kaotusele käega.

Juur- ja puuviljaletid on selles poes enamasti tühjad või siis  konutab seal üksik kapsapea.
Leiba ja saia on valida kõige rohkem kahe  sordi vahel, piim on õhtuks enamasti otsas.
Müüjad vahetuvad pidevalt ja  mõni neist on ka eesti keelt osanud.

Kellele sellist kauplust üldse vaja on?
Kas töötunkedes ehitajatele,  kes seal õlle järel käivad?
Või lähedal asuva kooli lastele, kes sealt  mõttetut magusanänni ostes kogu oma taskuraha ära raiskavad?

Teatud liiki kaupa on selle poe riiulid, mis paiknevad otse müüja  selja taga, siiski alati täis - igat marki värvilised pudelid ei saa  ealeski otsa.
Samuti on poekese põrand õllekaste täis.
Tundub, et  omanikud ainult alkoholile panustavadki.

Võib arvata, et kui Tallinnas hakkab kehtima uus alkoholimüügi  piirang, mis ei luba väikepoodides kangemat kraami müüa, peab ka  Merivälja pood oma uksed kinni panema.
Ehk ongi nii õige, sest sellisena  ei rahulda see ümbruskonna elanike igapäevavajadusi, milleks selline  pood loodud peaks olema.

Samas saan aru nende keldripoodide omanikest, kes tõesti naabruskonna  klientidest huvituvad ja viina-veini kõrval ka kõike muud vajalikku  pakuvad.
Sellised poekesed võiksid jääda.
Samuti hea valiku ja kena  sisustusega spetsialiseerunud alkoholipoed.

Paraku tahab Tallinna linnavalitsus taas kõiki ühe puuga lüüa,  hakates poode sorteerima kaubanduspinna ruutmeetrite järgi.
Kui muud  välja mõelda ei oska, siis on nii muidugi kõige lihtsam.

Alkoholimüüki tuleks raudselt piirata.
Ei ole normaalne, et kanget  alkoholi saab meil bensiinijaamadest ja spaadest, aga ka kõigist  toidupoodidest.
Müügikohti võiks olla poole vähem ja need ei peaks kõik  kümneni õhtul lahti olema.

Kahtlane tundub ka alkoholivaba pühapäeva mõte.
Kas taastame siis ka  kalaneljapäevad?
Või keelame näiteks kommide müügi esmaspäeval?
Need ju  ka tervisele kahjulikud.

Ka alkoholi reklaamimisele võiks mõistlikud piirid panna.
Reklaami  keelata ei saa, sest siis sattuksid löögi alla tootjad, kes peavad  kuidagi ju oma kauba maha müüma.
Teiseks saab aktsiisist kopsakat tuge  riigieelarve.

Küll aga võiksid alkoholireklaamid olla märksa vaoshoitumad.
Need ei  tohiks tekitada noortele tunnet, et alkohol loob eriliselt mõnusa  õhkkonna.
Meenub praegu teles näidatav viinareklaam, mis sisendab, et  väimees on õige mees vaid siis, kui äiapapale kingiks pudeli toob.


Samal ajal kui suurem osa riigi juhtidest muretseb selle pärast, kuidas  takistada eestlaste väljasuremist ja panna Eesti noori naisi rohkem  lapsi sünnitama, ei ole endine IT-ettevõtja ning praegune majandus- ja  kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler Taavi Kotka tagasihoidlik ja lubab aastaks 2025 kümmet miljonit e-eestlast.

Võimalus anda välismaalastele Eesti ID-kaart ja ligipääs e-riigi  teenustele suruti läbi suurema aruteluta.
Idee tundus peaaegu kõigile  liiga hea, et vastu vaielda.
Esmaspäeval anti esimene e-residentsuse tunnistus Economisti toimetajale Edward Lucasele juba kätte.
Samas on  nüüd tekkinud hulganisti küsimusi, kas e-residentsuse jagamine on ikka  turvaline.

Igatahes on suured ideed paigaltammuvas Eestis igati  teretulnud.
 Loodetavasti täitub Kotka ambitsioonikas plaan ning see ei  jää tema viimaseks suureks ideeks.



Siim Kallas ei tunne enda asutatud erakonda ära.
Põhjusega.
«Abirahad ja  ümberjagamine ei tee kedagi rikkamaks,» meenutab erakonna auesimees  liberaalse maailmavaate alustõde.
Tema parteikaaslased enam nii ei arva.

«Raha jagamine teeb meid tuhandete häälte võrra rikkamaks,» mõtlevad  tänased Reformierakonna otsustajad ja neil on õigus.
Kallas möönab ju  isegi - poliittehnoloogidena on see vabariigi parim tiim  Need olid vist koonderakondlased, kes 1990ndatel üritasid Kallase  parteile kleepida külge «luuser-orava» kuvandit.
Mingi aja see isegi  kehtis.
Erakonnal oli selge maailmavaade, palju häid ideid ja tublid  liikmed.
Aga oravad ei suutnud võimule tõusta, et hakata oma plaane ellu  viima.
Nüüd on olukord vastupidine.
Erakond on (isegi liiga) kaua  võimul püsinud, aga ideid ja riigimehelikkust napib.
Ja hoopiski on  ununemas need algsed ideed, mille nimel poliitikasse tuldi.
Ehk nagu Rein Lang tabavalt kirjutas: nii see on (kui teile nii näib).
Näiliselt  liberaalne ja oma nime õigustav.
Tegelikkuses läheb ainult korda  «õigesse kasti» tehtud linnuke valimissedelil.

Pole kahtlustki, et möödunud nädalal välja käidud 300-eurone  lapsetoetuse lubadus toob oravatele tuhandeid lisahääli.
Seni hullutati  valijaid paarikümneeuroste lubadustega, aga nüüd pandi rahapatakas  lauale - maa tuleb täita lastega!
Ei hakka siin lahkama ettepaneku  plusse ja miinuseid.
Eesti tühjeneb inimestest ja kuidagi tuleb sellele  vastu astuda.
Selles valguses tundub hea mõte, aga ... Ma meenutan lugejale sellesama erakonna endise juhi Andrus Ansipi  sõnu, kes võrdles ühetasaseid toetusi lennukilt raha külvamisega.
«Toetust tuleb maksta vajaduspõhiselt ehk neile, kellel seda tegelikult  vaja on,» oli reformierakondlaste mantraks veel sel kevadel.
Niipalju  siis põhimõtetest.

Kui meil nüüd liberaalset maailmavaadet evivat, tegelikke reforme  ellu viivat, erainitsiatiivi toetavat, majanduse konkurentsivõimet  oluliseks pidavat parteid enam parlamendis pole - kas oleks aeg siis  sellise uue erakonna tekkeks?
Reformierakond 2. 0, moodsamas kuues, aga sisus sama, mis sündis 1994. aastal.

Eestile oluliste reformide läbi viimiseks koguneb palju huvitavad  mõtteid.
Tööandjad, Eesti Koostöö Kogu, riigikontroll, Jüri Raidla,  Indrek Neivelt - diskussioon on elav ja uusi osalisi aiva lisandub.
Aga  peaküsimus on vastuseta: kes saab valijalt mandaadi, et need reformid  tegelikult ellu viia?
Ja miks peakski?
Tasuta kõrgharidus ja pirakas  lapsetoetus on ju hääd asjad... 

Novembri viimasel nädalal kogunenud haigekassa nõukogu otsustas edasi  liikuda Eesti-sisese patsientide liikumise plaaniga.
See on seotud  oktoobris 2013 kohaldatud eurodirektiiviga 2011/24, mille käigus lisati  ravikindlustuse seadusse §61-1 «Väljaspool ravijärjekorda osutatud  tervishoiuteenuse hüvitis».
Kas poleks kena, kui kindlustatud isikud  saaks haigekassalt tagasi küsida osa rahast, mis nad on tasunud  väljaspool ravijärjekorda saadud tervishoiuteenuse eest?

Kõik pole kuld, mis hiilgab, sest kavatsetava muudatusega lükatakse  kõrvale Eesti ravikindlustuse põhiväärtused - solidaarsus ja õiglus -,  mis on 20 aastat olnud meie tervishoiu suurimateks saavutusteks ja  eeskujuks paljudele riikidele, sh kadestamisväärseks nii soomlastele kui  rootslastele.
Selgituseks - Eesti ravikindlustus tagab kõigile  elanikele võrdse kohtlemise nii rahalise panuse kui teenuste valiku  osas, kuid Soomes on 300 omavalitsust ja Rootsis 20 maakonda, mille  elanikel on olulised erisused arstiabi ulatuse ja selle kaasrahastamise  osas.

Seevastu Eesti ravikindlustus on taganud meie kindlustatutele võrdsed  ravivõimalused eranditult vastavalt vajadusele.
Lisaks on haigekassat  seni iseloomustanud elamine reaalsete vahendite piires, mis küll tekitab  pingeid, kuid on väga oluline saavutus.
Nüüd aga hakkaks hüvitist saama  isikud vastavalt oma soovidele ja maksevõimele, tuleviku abivajajate  arvelt.

Rahalise hüvitise õigus tekiks neile, kes kasutavad tasulisi  teenuseid, mis on praeguses Eestis see osa arstiabist, kus isiku  maksevõime ja subjektiivne soov domineerivad objektiivse vajaduse üle.
Plaan on kasutada osa ühisrahast nende teenuste eest tasumiseks, mille  rakendamine ei ole sedavõrd põhjendatud, et nende eest tasuks  ravikindlustus üldises korras.
Sisuliselt oleks see võrreldav rongide  dotatsioonirahast taksoarvete tasumisega neile, kes kiirema  kohalejõudmise soovi tõttu ei malda järgmist rongi oodata.
Mida rohkem  ressurssi kulub piiripealsete seisunditega tegelemiseks, seda napimalt  jääb abivõimalusi pärishaigetele.

Rahalise hüvitise rakendamist põhjendatakse sooviga suurendada  patsientide valikuvõimalusi, lühendada ravijärjekordi ja võimaldada  kiiremat eriarstiabi.
Neist esimest - patsientide valikuvabadust - ei  ole Eestis võimalik suurendada, sest ravikindlustatul on juba praegu  võimalus minna ravile üle mis tahes raviasutusse, kel on haigekassaga  leping.
Seega erinevalt Soomest ja Rootsist liigub maksumaksja raha  Eestis patsiendiga kaasa.
Haiged neid võimalusi eriti ei kasuta, sest  nad tahavad saada arstiabi, mitte liigutada haigekassasse kogutud raha  ega valida teenuseosutajaid.

Ka järjekorrad ei saa rahalise hüvitise abil kuidagi lüheneda, sest  tasulisena osutatud teenuse hüvitamine ei mõjuta mitte-tasulise teenuse  ravijärjekordi.
Vastupidi: kui praegu on raviasutustes üks järjekord -  need, kes ootavad ravikindlustuse vahenditest tasutavat plaanilist  haiglaravi või eriarsti vastuvõttu -, siis tekib sinna kõrvale  suurenenud nõudlusest teine järjekord isikutest, kes seni ei suutnud  endale tasulisi teenuseid osta, kuid hakkavad seda tegema, sest kulud  kompenseeritakse hiljem.

Majandusseadused kehtivad ka tervishoius - võimalus saada teenust  väiksema kuluga või võlgu suurendab patsientide nõudlust teenuse järele.

Suurenenud nõudlus ja seadusega garanteeritud rahaline hüvitis annab  võimaluse kiirlaenukontoritele ja tekib uus finantsteenus - võta täna  ravilaenu ja haigekassa maksab võlad.

Järjekorrast möödaostmise rahalise hüvitise aastaseks kuluks  haigekassale on pakutud 15-25 miljonit eurot.
Seejuures on jäetud  ütlemata, et rahaline hüvitis tagantjärele tähendab osa haigekassa  järgmise aasta eelarve kulutamist eelmisel aastal osutatud teenuste eest  tasumisele.
Tegemist on omapärase püramiidskeemiga, kus täna tekkinud  võla maksmiseks võetakse raha homsete maksumaksjate arvelt.

Solidaarsus tervishoius tähendab, et haigekassas ei ole minu raha ja  sinu raha.
Haigekassasse on kogutud meie raha, mida kasutatakse haigete  raviks vastavalt vajadusele, mitte minu ja sinu soovide kohaselt.
Selle  raha kasutamine väljaspool üldist (järje)korda on vaesuse ümberjagamine  rikkamatele.

Eesti elanikud väärivad enamat, kui olemasoleva rahastamise eest saab  pakkuda.
Valimisteni on aega kolm kuud ja erakonnad võiks ometi kord  jutuks võtta Eesti tervishoiu jätkusuutlikkuse ja pakkuda sisulisi  lahendusi, kuidas reaalselt haigeid aidata.
Kas selleks on  patsiendikindlustuse või patsientide sõidukuluhüvitise sisseseadmine,  järelravi toetamine ja koduõenduse arendamine, hambaravi hüvitise  taastamine või miski kolmas.
Kui soov arstiabi kättesaadavust ja õiglust  arstiabis oluliselt suurendada on tõsine, siis ei tohi avada ühisrahale  väljavoolukanaleid, vaid ravikindlustusse tuleb püsivalt suunata  lisaraha.


Viimasel ajal on vähemalt kord aastas kerkinud päevakorda Eesti Energia  võimalik tükeldamine.
Kevadel tõstatasid selle sotsid eesotsas  majandusministri Urve Paloga, kelle sõnul võiks üheks võimaluseks olla  lahutatud elektri- ja õlitootmine.
Aasta varem, eelmise aasta kevadel, kirjutas toonane riigikogu  majanduskomisjoni esimees Kaja Kallas, et võrdsema ettevõtluskeskkonna  nimel tuleks eraldada Eesti Energia ja Elektrilevi.

Peaaegu üldse pole räägitud aga kolmandast võimalusest.
Minu arvates  võiks Eesti Energiast eraldada kaevandusettevõte Eesti Energia  Kaevandused (endine Eesti Põlevkivi) kas osaliselt selle aktsiate  avaliku müügi teel või veel parem, kaevandusfirma täielikult erastada.

See veendumus süvenes mul pärast seda, kui eelmisel nädalal sai  avalikuks tüli elektrikompanii ja Viru Keemia Grupi (VKG) vahel, kus VKG  süüdistab EEd nöörimises, EE aga VKGd omakorda selles, et VKG soovib  neilt kahjumlikku tehingut.

Kaevandusfirma kuulumisega Eesti Energiale on kujunenud kummaline  olukord, kus üks ettevõte on mingil põhjusel sunnitud ostma toorainet  konkurendi käest ja konkurentsiametil kulub otsustamiseks, kas see hind  on õiglane või mitte, ei tea kui palju aega.

Ega põlevkivikaevanduste riigi ja Eesti Energia omanduses hoidmisele  mingit ratsionaalset põhjendust kuulda ole olnud.
Niisugune olukord on  kasulik küll Eesti Energiale, aga vaevalt et ka põlevkivitööstusele  tervikuna.

Põlevkiviressurss kuulub riigile ning selle otstarbekat kasutamist  saab ta kontrollida muude vahenditega - riik ei pea ise maavara  kaevandama.
VKG juhatuse esimees Priit Rohumaa ütles telesaates  «Kahekõne», et tegelikult ei ole nad kunagi soovinud põlevkivi  kaevandamise ärisse minna, sest see on täiesti teine kompetents ning  Ojamaa kaevandus on neil pigem olude sunnil.

Samuti ei peaks tegelikult põlevkivi kaevandamise vastu olema huvi  Eesti Energial.
Ainus motiiv on ilmselt konkurentsieelise saavutamine,  mis paistab olevat ka täitunud.

Kui põlevkivikaevandus oleks iseseisev ettevõte, võiks ta põlevkivi  müüa nii Eesti Energiale, VKG-le kui ka teistele soovijatele.
Nii võiks  tekkida põlevkivile ka mingisugune turuhind, ehkki reaalselt toimiva  turuhinna tekkeks oleks vaja mitut kaevandusfirmat.

Kuigi võrreldes teiste analoogiliste ettevõtetega maailmas on Eesti  Energia suhteliselt väike (soomlaste Fortumi käive on näiteks umbes viis  korda suurem), on Eesti mõistes tegemist väga suure ettevõttega.
Neid  ettevõtteid, kelle käive ulatub miljardi euro kanti, on Eestis vaid neli  - lisaks Eesti energiale Ericsson Eesti, Tallink ja kütuste  hulgimüügiga tegelev Baltic International Trading.

Eraldi seisvast põlevkivikaevandusfirmast saaks umbes veerand  miljardi suuruse käibega ettevõte, mis oleks samuti Eesti suuremate  hulgas.


Uudistest on näha, et ka neil riigikogu valimistel kandideerib hulk  ühiskonnas tuntud tublisid inimesi, kes ilmselt osutuvad ka valituks.
Et  iga ametiga kaasnevad käitumisreeglid on erinevad, on hea, kui ees on  mingid kirjapandud tavad, millest uues tegevuses lähtuda.
Seetõttu on  positiivne, et riigikogu plaanib veel enne selle koosseisu tööaja lõppu  vastu võtta riigikogu liikme hea tava, et uutele tulijatele oleks  võimalik juba seda tutvustada.

Poliitika professionaliseerub järjest enam ning ka teiste riikide  praktikat vaadates võib öelda, et vajadus eetikakoodeksite järele on  parlamentides tekkinud alles hiljaaegu.
Näiteks Euroopa Parlament võttis  oma eetikakoodeksi vastu alles 2012. aastal.
Koodeksi kese on huvide  konflikti vältimine, sest parlamendiliikmetel on erinevad huvid  lähtuvalt nende erinevatest rollidest.
Kui parlamendi liige on näiteks  olnud Saksa autotööstuse esindaja, siis kuidas vältida olukorda, et ta  parlamendis edasi Saksa autotööstuse asja ei ajaks, vaid püüaks silmas  pidada Euroopa Liidu huve?

Eetiliselt kaheldavaid tegusid võib toime panna tahtlikult, aga ka  teadmatusest.
Euroopa Parlamendis on peale eetikakoodeksi abiks ka  nõuandev kogu, kes tegeleb parlamendiliikmete nõustamisega mitmesugustes  situatsioonides.
Ühtlasi lahendab kogu parlamendiliikmete peale  esitatud kaebusi ning teeb selle kohta ettepanekuid parlamendi  presidendile.

Riigikogu  eetikakoodeksi esialgses versioonis oli samuti sees nõuandev kogu, mis  oleks koosnenud kõige suurema kogemusega parlamendiliikmetest.
Kui  riigikogulaste hirm on olnud, et tegemist on eelkõige karistava ja näppu  viibutava organiga, siis europarlamendi praktika näitab sootuks muud.
Esimesel tegevusaastal pärast eetikakoodeksi vastuvõtmist vastas  nõuandev kogu 50 küsimusele, mis olid seotud parlamendiliikme  tegevusega, ja vaid ühel juhul arutas väidetavat rikkumist.
Kuna  nõuandvale kogule jookseb kätte informatsioon eetikakoodeksi rakendamise  kitsaskohtadest, siis on loogiline, et see kogu tegi ka ridamisi  ettepanekuid, kuidas Euroopa Parlamendi eetikakoodeksit täiendada.

Kuivõrd eesmärk on rikkumisi ja arusaamatusi ära hoida, siis on  oluline, et parlamendiliikmed saaksid piiripealseid küsimusi esitada  anonüümselt ja täiesti usalduslikult.
Nii ei kajastu nõuandva kogu  aastaraportites äratuntavalt küsimusi ega küsijaid.

Samuti ei mainita rikkumiste kajastamisel konkreetselt nimesid, aga  kuna rikkumistele tähelepanu juhtimine saab sageli alguse meediast, siis  on selge, et nende lahendamine ei jää varjatuks.
Nõuandva kogu  soovituse põhjal teeb lõpliku otsuse parlamendi president, kes kuulutab  selle otsuse ka plenaaristungil maha.

Tuntud kaasustest mainiksin eelkõige kaht.
Esimene puudutab üheksat  saadikut, kes käisid Aserbaidžaanis vaatlemas presidendi valimisi sealse  valitava presidendi kulul, kuigi Euroopa parlament saatis kohale oma  vaatlusmissiooni.
See seadis kahtluse alla nende objektiivsuse ja  erapooletuse.
Nagu teame: tegevus ei pea mitte ainult olema aus, vaid ka  aus näima.
Kuigi rikkumised olid tõsised, jäid saadikud karistamata  proosalisel põhjusel, et uued valimised hakkasid kätte jõudma ja  parlamendi president ei soovinud enne ametiaja lõppu enam ebamugava  küsimusega tegeleda.

Teine kaasus, mille tunnistajaks ka ise olin, puudutas Poola saadikut  Janusz Korwin-Mikket, kes sellesuvisel Euroopa Parlamendi  plenaaristungil, noorte tööpuuduse arutelul nimetas töötuid 21. sajandi  neegriteks.
Sellest tõusis suur pahameel.
Nõuandev kogu leidis, et  rassistlikud märkused ei ole Euroopa Parlamendis kohased, ning tegi  saadikule ettepaneku vabandust paluda.
Kuna saadik sellega ei nõustunud,  tegi parlamendi president otsuse jätta ta karistuseks kümneks päevaks  ilma päevarahast.

Kui neid kaht kaasust võrrelda, siis kindlasti on võimu legitiimsuse  seisukohast huvide segiajamine hullem rikkumine kui ebakohane  keelekasutus.
Ometi sai just viimane karistatud ja huvide konfliktis  olnud saadikud pääsesid karistusest sobivate asjaolude kokkulangemisel.
Samas näitab Euroopa Parlamendi praktika, et hirmul, nagu hakataks  eetikakoodeksit kasutama üksnes karistamiseks, ei ole alust, vaid sel  dokumendil on eelkõige suundanäitav ja nõuandval kogul peamiselt abistav  ülesanne, hoidmaks saadikuid õigel teel.

Üks kolleeg rääkis olukorrast, kus palus nõuandva kogu abi.
Nimelt on  ta kaubamärkide regulatsiooni raportöör.
Niipea, kui ta raportööriks  nimetati, hakkasid talle saabuma pisikesed kingitused luksuskaubamärkide  omajatelt.
Näiteks käekott, mis tema hinnangul ei olnud küll kallis,  kuid siiski tekkis tal kahtlus, kas ta võib selle kingituse vastu võtta.

Ilmneb ju psühholoogilistest uuringutest, et isegi pisikese kingituse  saanud inimene hakkab käituma, justkui oleks ta tänuvõlglane.
Ta  saatiski kingituse nõuandvale kogule edasi küsimusega, mida peaks  tegema.
Vastust veel ei ole.

Eestis käis meediast läbi juhtum, kus riigikogu liikmed said tänu oma  ametipositsioonile soodsamalt soetada Volvosid.
Kui parlamendil oleks  olnud nõuandev kogu, siis oleks saanud enne soodustuse kasutamist selle  kohta nõu küsida.
Ja kui nõuandev kogu poleks näinud sellises tegevuses  midagi taunitavat, siis oleks ka riigikogu liikmetel olnud end meedia  rünnakute eest lihtsam kaitsta.

Mul on kahju, et riigikogu on eetikakoodeksis loobunud nõuandvast  kogust ja ka vastavate volituste andmisest korruptsioonivastase võitluse  komisjonile, sest sellest oleks abi olnud just uutele liikmetele.
Aga  kokkuvõttes on hea, et arutelu riigikogu eetikakoodeksi üle on läinud  sisuliseks ja Eesti parlament jõuab ilmselt lähiajal selle  vastuvõtmiseni.
Kui esialgsed põhimõtted paigas, saab seda vastavalt  vajadusele jooksvalt täiendada.
Nagu on tehtud ka Euroopa Parlamendis.


Ma olen pruun kandilise peaga mehike ja hüppan hallidest kividest tehtud  lossis ringi.
Minu kõrval hüpleb samasugune pruun mehike Hiinast, aga  erinevalt minust on tal tutiga jõuluvanamüts peas.
See on tuhandete  Eesti laste lemmikmäng nimega« Growtopia» ja ma ei saa sellest  absoluutselt mitte midagi aru.
Aga ma peaksin saama.
Kutsusime hiljuti «Digitunni» saatesse  psühholoogi, et ta räägiks konkreetselt, kui vanalt, kui kauaks ja  millisteks asjadeks tohib lapsele arvuti kätte anda ning milliseid  reegleid käsib teadus peres selle kohta kehtestada, aga meie plaan nende  otsuste tegemise vastutus oma kaelast ära lükata kukkus läbi.

Mingeid reegleid ei ole, mingeid numbreid ei ole võimalik ette anda,  ütles ta meile.
Kõik sõltub.
Eriti sõltub sellest, mida see laps selle  arvutiga teeb.
Ja teha tuleb lapsega koos, mitte anda lapsele iPadi  kätte lihtsalt selleks, et ta vait oleks ja teisi ei segaks.
Ma muidugi  teadsin seda, aga laiskus minus lootis, et on olemas tabel, kust  konkreetseid õigeid vastuseid vaadata.
Järgmisel päeval esitles Vaata Maailma Sihtasutus suurt Eesti laste  ja täiskasvanute seas läbi viidud uuringut nutiseadmete kasutamise  kohta.
Enam kui kolmandikul 6-8 aasta vanustest ning lausa kolmveerandil  12-14 aasta vanustest lastest on oma nutitelefon.
Tahvelarvuti on umbes  neljandikul.
Ligi kolmveerand lastest saab nutitelefoni kasutada igal  ajal ja nii palju, kui aga ise soovib, vanemad seda ei piira.
Kaks  kolmandikku lastest ütles, et nende vanemad ei tunne eriti tihti või  üldse huvi selle vastu, mida nad nutiseadmega teevad.

Sellest uuringust ei paista küll mitte kusagilt välja psühholoogi  räägitud «nutiseadme kasutamisele tuleks kehtestada reeglid, tunda huvi  selle vastu, mida laps sellega teeb, ja teha seal asju lapsega koos»  jutt.

Veel mõned aastad tagasi said vanemad tihti õigustatult öelda, et  arvutid on nende jaoks keerulised ning nad ei suudagi kontrollida, mida  nende lapsed arvutiga teevad.
Aga praegu me räägime ju nutitelefonidest  ja tahvelarvutitest - need on seadmed, mis mõeldi välja spetsiaalselt  selleks, et inimeste arvutihirmu maha võtta ning võimaldada ka  tavalistel inimestel aru saada, mida kõike arvutiga teha saab.
Kui sa ei  suuda oma lapse tahvelarvutit vaadates aru saada, mida ta seal teeb,  siis tasuks sellest ehk pigem vaikida ja proovida endale internetist  mõni IQ-test otsida.
Nii kontrolli mõttes.

Küll see tiraad oli mul kenasti välja mõeldud.
Aga siin ma istun,  tehnoloogiaajakirjanik, ja tunnistan, et ma ei saa aru, mis pagana asi  on see «Growtopia».
See on sama, kui Erki Nool tunnistaks, et ta ei saa  üldse aru, kuidas kümnevõistluses punkte antakse.

Aga ma teen selle endale selgeks, sest ma tahan, et minu laps kasvaks  üles tahvelarvuti ja nutitelefoniga koos.
Arvutiga mängimine on osa  sellest loost, mida see uus põlvkond enda jaoks kirjutab, ning ma ei saa  ju oma last sellest loost välja jätta.

Meil, muide, on peaminister, kes kasvas üles arvutimänge mängides.
«Kes seda enam mäletab... Civilization, Sim City, Transport Tycoon... Rohkem ehitamist ja vähem sõda,» kirjutas ta suve alguses sellekohasele  küsimusele vastuseks Twitteris.

Praegu on ta USAs Räniorus ja müüb internetimaailma suurtele  tegijatele maha mõtet Eesti e-residentsusest.
Üle tüki aja on Eestil  neile midagi uut ja rabavat öelda.
Paljud neist kasvasid üles samu mänge  mängides.
Globaalse põlvkonna värk.

«Kas sa üldse kujutaksid ette, et Rõivase asemel teeks Silicon  Valleys seda praegu mõni meie poliitika vanadest peerudest?
» küsis üks  mu sõber, kui temaga e-residentsuse üle arutasime.

Ausalt, ei kujuta.


Ilmselt on tähelepanelikum silm märganud, et Tartu linnavolikogu on  peale kohalikke valimisi astunud üsna uuenduslikke samme kodanike  kaasamise suurendamise ja osalusdemokraatia suunas.
Näiteks on volikogu kutsunud kokku kaasamise komisjoni, eelkõige  selleks, et teha Tartu linna valitsemisele «kaasamise röntgen».
Samuti  jätkab Tartu edukalt kaasava eelarve kampaaniat, eraldades igal aastal  kodanikele otse otsustamiseks protsendi linna investeeringute eelarvest.

Samal ajal tuleb siiski silmas pidada, et kaasamise puhul on päeva  lõpuks kõige olulisem leida õige tasakaal inimeste arvamuse ärakuulamise  ja arvestamise ning linna kui terviku pikaajaliste huvide vahel.
Poliitika - isegi kohalikus omavalitsuses - ei ole ju pelgalt elu edasi  viivate ideede festival, vaid samal ajal ka pikaajaline avalike ja  ühiste hüvede loomise ja edendamise kunst.

Loomulikult on suuremal osalusdemokraatial oma sarm.
Kuid kaasamise  suurimad kitsaskohad on vastutuse hajumine, otsuste killustatus ja  ebaühtlane kompetentsus.

Esiteks jääb kaasamise suurendamise puhul alati õhku küsimus: kes  vastutab, kui kõiki natukene kaasatakse ning kõik natukene midagi  otsustavad?

Linna juhtimises ei saa mööda seaduspärasusest, et otsustamine ja  vastutamine peavad käima käsikäes.
Muidugi on täiesti omaette teema, kas  poliitiline vastutus hiljem ka võetakse.
Kuid võimalus osutada  konkreetsele lõppvastutajale peab säilima.

Me võiksime ju näiteks kogu investeeringute osa linna eelarve  koostamise protsessis muuta avatud debatiks ametnike ja linlaste vahel.
Infotehnoloogia võimaldaks seda hõlpsasti.

Kuid siis kerkiks kohe esile küsimus, kes vastutab selle eest, et  kõik need üksikud otsused tehakse viisil, mis viiks edasi linna kui  tervikut.
Võime kergesti jõuda olukorda, kus ühel eelarveaastal  alustatud ehitis jääb paaril järgmisel aastal sammalt koguma, sest  osalusdemokraatia loosiratas toob järgmisel aastal ette uued ja veel  põnevamad tegemised.

Tekkinud rahalise kahju eest aga vastutajat justkui poleks, sest  otsustas anonüümne rahva hääl või siis klikk internetis.
Paraku just  selleni võib liigne kaasamine lõpuks viia.

Eelkõige sellepärast, et inimeste ootused on alati suuremad kui  tegelikud võimalused ja tihtipeale hinnatakse seetõttu tugevalt üle  praeguste otsuste kohest mõju, alahinnates samal ajal sihikindlalt  mingis suunas astutud väiksemate ja igavamate otsuste mõju kaugemas  tulevikus.

Teiseks on loomulik, et kohalikud asumiseltsid ja muud vabaühendused  seisavad kitsalt oma huvide eest.
Kuid nende vajaduste suurem  sissetoomine linna eelarve planeerimisse võib tekitada liigset  killustatust.

Näiteks võib ju mõelda, et suurema kaasamise huvides tuleks vastu  tulla Supilinna seltsi soovile rajada Supilinna rohkem ajaloolisi  munakiviteid, kuid sellevõrra jääks linnas asfaltimata mitu korda pikem  tänavalõik kusagil mujal, kus see on juba ohutuse küsimus.
Samal ajal ei  saagi ju üheltki seltsilt eeldada pädevust anda asjakohane hinnang  linna tänavatevõrgu seisukorrale tervikuna.

Paraku on nii, et kui rahavajajaid on rohkem, kui linna eelarvest  jagub, jääb alati keegi ilma ning kokkuvõttes peab keegi otsustama, mis  on linnale avaliku hüvena prioriteetsem, mis mitte.

Seega on alati mõistlik otsida tasakaalu kodanike kaasamise, kitsa  huvirühma vaadete arvestamise ning linna kui terviku arengu huvide  vahel.
Ehk mõistlik tasakaalupunkt asub kusagil esindusdemokraatia ja  osalusdemokraatia vahepeal.


Läinud nädala lõpul kirjutas Financial Times ühest Youtubeʼi videost,  kus reporter intervjueerib Lääne-Ukrainas Lvivi linna vaiksetel  tänavatel linnakodanikke.
Video pealkiri on «Kus on kõik fašistid?
» ja  vaataja näeb, et kui nad üldse kusagil on, siis seal igatahes mitte.
Video puhul on veel üks tähelepanuväärne seik: see on valminud NATO  tellimusel ja on alliansi reageering Vene meediale, millel on kombeks  saanud näidata Lääne-Ukraina Euroopa-meelsemaid linnu sõjakate  fašistlike paikadena.
Tegu on, nagu Financial Times seda kirjeldab, uue  relvaga, mis on mõeldud võitlemiseks Kremli propagandaga, mis valmistab  alliansile samasugust muret nagu pommid või spionaaž.

Artiklis tsiteeritakse James Appathuraid, endist ajakirjanikku,  nüüdset NATO peasekretäri abi poliitilistes küsimustes, kes ütleb, et  Venemaa on muutnud informatsiooni relvaks, mis ei mõjuta mitte üksnes  Vene kodanikke, vaid ulatub ka mujale.

Sellega kordab Appathurai kahe teise ajakirjaniku, Michael Weissi ja  Peter Pomerantsevi mõtet hiljuti avaldatud raportist.
Ainult et raport  sellega ei piirdu, vaid mainitakse veel kaht valdkonda, mille Kreml  relvaks on muutnud: raha ja kultuur.
Kui see, mida raha ja info  kasutamisega silmas peetakse, on üsna arusaadav, siis kultuuri  kasutamine relvana vajab ehk veidi seletamist.

Küsimus pole üksnes kultuuri abil maineparandamises, mida teeb enamik  riike.
Üks raporti autoritest, toosama Peter Pomerantsev kirjeldab  raamatus «Miski pole tõsi ja kõik on võimalik», kuidas üks Venemaa  peaideolooge Vladislav Surkov, kes on hästi kursis lääne mõttelooliste  ja filosoofiliste tekstidega, on näidanud märke erilisest huvist  postmodernistliku filosoofia ning eriti Jean Baudrillardi vastu ning  kuidas ta tollest samast mõtteviisist võrsunud arusaama, et tõde ei ole  ja kõik on suhteline, ideoloogiliselt lääne vastu kasutab.
Kui kõik on  suhteline, on suhteline ka liberaalse demokraatia eelis teiste ühiskonna  toimimise põhimõtete ees.
Mis omakorda tähendab, et euroopalikke ideid  ja väärtusi näiteks Ukrainas levitades käitub Euroopa valesti, ja see  omakorda tähendab, et Venemaal on kogu aeg õigus olnud.
Selles arutluskäigus on mitu asja, millega päris nõus olla ei saa,  aga olulisem kui sellele vastu vaielda on küsida, mida sellise  tendentsiga peale hakata.

Infosõja vastu vahendeid leida või vähemalt sellest aru saada on  kergem: vaba ajakirjandus on Euroopas paremal tasemel kui Venemaal, ning  NATO, ELi ja riikide kaitsestruktuurides töötab üksjagu endiseid  ajakirjanikke.

Maailma mõttelooga kursis olejate poolest pilt nii värviline ei  paista.
Majanduskriisi ajal suleti Euroopas ja USAs rahapuudusel  esimestena humanitaarteaduskondade õppetoolid.
Kõrghariduse rahastamine  on reaalteaduste poole kaldu, rääkimata mainest.
Kui see tendents  jätkub, ei ole meist mitte üksnes eespool toodud väidete ümberlükkajaid,  vaid neist arusaajaid.
Näib, et ilma filosoofiat lähemalt tundvate  inimesteta me hakkama siiski ei saa.


Mõte avatud suletud maailmast kirjutada on olnud peas juba mõnda aega.
Kuna loomu poolest kuulun inimeste hulka, kes püüavad mingitele  nähtustele siin ilmas leida loogilisi ja arusaadavaid põhjendusi, siis  üllatun teinekord, kui keegi üllatub.
Mitmete valimiste tulemused Euroopas, Krimm ja Ukraina (ning eriti  suhtumine seal toimuvasse), nii mitmedki meeleolud koduses Eestis ja  isegi islamiterrorism mahuvad omal huvitaval moel ühte patta.
Või siis  ühe seletuse alla.
Ehk mis siis on juhtunud, et me räägime taas  äärmusluse tõusust, vägivalla suurenemisest, jõuga piiride ja mõjuvõimu  jagamisest, traditsioonide või jumala kaitsmisest pühaks kuulutatud sõja  toel?

Meist keegi ei tõsta loosungit, rusikat või relva selle vastu, et  hommikul tõuseb päike.
Ega ju?
Kui aga sama loomulikud nähtused toimuvad  ühiskonnas ja mitte looduses, siis kirjutatakse hüüdlauseid, pekstakse  sisse nägusid ja aknaid, tapetakse inimesi, seejuures ka ilma igasuguse  süüta.
Euroopalikus kuulidevabas elukorralduses ennustatakse lihtsalt  üleüldist hukku.
Ei rohkem ega vähem.

Avatus ja suletus on siinkohal muidugi tinglikud, sest ka see varasem  maailm oli tegelikult praokil.
Võrreldes tänasega.
Tegeliku avanemise  tõid aga kaasa kõik need vidinad, mis toovad teadmised ja uudised meile  kiiremini kätte.
Viivad sinna, kuhu nad enne kunagi ei jõudnud.
Läbi  müüride ja vaikuse ja pimeduse.
See kõik on nüüd kohal.

Ah et progress, ütlete.
Ja selles ongi asi, et kelle jaoks areng ja  kelle jaoks lõpp.
Ehk siis maailm sai avatud ning see pole teps mitte  meeltmööda suurustele, kes suletusest elatusid, seal toimetasid, toetust  ja au kogusid.
Ja kui nüüd truud alamad ka muud näevad ning kuulevad,  siis saabub pimeduse maailma suurim oht - nad hakkavad oma peaga  mõtlema!
Avatus ei ähvarda suletust millegi muu kui võimust ilma  jäämisega.

Juhikesksed totalitaarsed riigikorrad on seejuures nautimas võimalust  informatsiooni kiiremat liikumist ära kasutada, sest mõistuse väänamine  on veelgi efektiivsem, kui seda kiiresti teha.
Seejuures on nad  mõistnud, et paratamatult jõuab pesemisele kuuluvate ajudeni ka  vastupidine teadmine.
Et Juht ei olegi jumal, et ta ise ja tema truud  jüngrid on sageli vargad, et suurimaks vaenlaseks kuulutatu võib omada  inimese moodi nägu ja tegu.
Kui nüüd, oh häda, selguks, et vaenlast või  põrgut polegi, siis milleks neile juht ja jumal!
Kui varem toetus  totalitaarsus kinnise inforuumi monopolile, siis nüüd, selle mõranedes  püüab ta liikuda sellest välja, laiendada oma mõjusfääri, sest muidu  jääb ta kaotajaks.
Nõukogude Liitu ei lagundanud mitte NLKP peasekretär  ja niivõrd rumala koosluse lõpetamiseks polnud vaja isegi internetti.
Piisas täiesti tavalisest faksiaparaadist.
Suletud maailm võitleb  avatuga piiririikides mitte maade ja majade pärast, vaid võimaluse üle  kontrollida mõistust ja hoida nii end igavesti võimul.

Ei saaks mitte kuidagi väita, et ka selles arengule suunatud  demokraatlikus maailmas poleks probleeme avatusega.
Eelkõige on ajale  jalgu jäänud poliitika tegemise viis, mis sageli siiani toitub  teadmisest sellest, et otsustajad on rohkem teadjamad kui need, kelle  suhtes neid otsuseid langetatakse.
Kinniste ustega valitsused,  parlamendid ja erakonnad on ajalugu.
Unustage ära!
Avatud ühiskonnas  peab olema ka avalik võim avatud, sest seda eelist otsustajatel enam  pole.
Kui poliitika tegemise viisid ajaga kaasas ei käi, siis on ka  loomulik, et otsuseid langetavaid poliitikuid pidevalt valetamises ja  vassimises süüdistatakse.
Keerukus seisneb selles, et infokülluses  muutuvad ka poliitilised sõnumid paratamatult lühemaks.
Samal ajal  peavad nad kuulajate teadmiste suurenedes muutuma ka sisukamaks.
No ei  ole see lihtne, uskuge mind.
Üks uudise pealkiri «maksab» rohkem kui  kümme 4000-tähemärgilist kirjutist.
Sisuliselt saavad valijad uutes oludes käia valimistel iga päev,  mitte kord nelja aasta jooksul.
Poliitika suurusena peab sellega  arvestama ja muutuma.
Siinkohal on küsitav (kui mitte lihtsameelne)  loota esindusdemokraatia asendamisele sagedaste referendumitega.
Imetlete ehk isegi, kuidas varasem «self-made man» poliitika tegemise  viis on asendunud «selfie-made man» stiiliga.
Sellise pealiskaudsuse  astme juures saab rahvahääletuse tulemusel määravaks mitte sisu, vaid  priiskavam PR. Parima tulemuse saame aga siis, kui leiame sobiliku vormi  esindusdemokraatia ja vabakondade pidevaks koos töötamiseks.

Kiirustel liikuv teave pani liikuma ka turud.
Ja nagu ikka kipub  juhtuma, osutus usk turgude positiivsesse mõjusse suuremaks, kui  tegelikult välja tuleb.
Nii ei ole näiteks globaliseeruv majandus endaga  kaasa toonud maailmarahu, mida paljud lootsid.
Mõjusfääride nimel  tärisevad relvad, sest võim on osutunud tähtsamaks kui heaolu.
Veelgi  keerukam on turgude liikumisega leppida neil, kellel seetõttu kadus  isiklikus elus kindlustunne tööelus ja toimetulekus.
Asja paradoks  seisneb selles, et süüdlaste otsimisel on jõutud suuruseni, mis just  vastupidiselt peaks aitama inimestel paremini toime tulla.
Uutes avatud  oludes ei ole ka Euroopa suurriigid ja rahvad üksinda tegijad.
Väiksematest rääkimata.
Integreeritum Euroopa liigub aga edasi teosammul, sest paljude jaoks on  neile kaela sadav vihm põhjustatud sellest, et keegi (Brüsselis siis  ilmselt) avas vihmavarju.
Nii euroskeptitsism kui võõraviha püsivad  mõlemad hirmul avatud maailma vastu.
Ei kao mu mälust kunagi vaidlus  põhjamaise kolleegiga üheksakümnendate aastate alguses.
Ta jõudis  tõdemuseni, et enne Berliini müüri langemist oli tema ühingu liikmete  elu muretum.
Olin siis sunnitud teatama, et kui ta seda uuesti ehitada  kavatseb, hakkan mina seda müüri kohe lammutama.
Kättpidi just kokku ei  läinud.
Palju ei puudunud.

Ega ei saagi kindel olla, kas on see puhas pragmatism või siis on  meie kurb ajalugu meile rohkem mõistust andnud, aga viha Euroopa vastu  on Eestis õnneks marginaalne.
Sellegipoolest saan kirju, mis mind  hämmastavad.
Me oleme selles suures maailmas valinud poole ja seejuures  ühe poole piiri peal, aga mis me sinna teha saame.
Siin me oleme.
Ei saa  ju Eestit lahti kaevata ja kuskile ära purjetada?
Kui nüüd kujutada  ette neid suuri jõude suurte kividena, siis kas on võimalus uskuda, et  väikese pähklina nende vahel me ellu jääme?
Kui need kivid omavahel  liiguvad, siis jääks meist järele ju vaid puru!
Nii on kõige suuremad  rahvuslased Eesti kõige suuremad vaenlased, ise seda mõistmata.

Kui nüüd lõpetuseks kogu emakesele maakerale otsa vaadata, siis  avatud maailm on ehk kõige olulisemalt tunginud religioonide ja  traditsioonide hinge.
Kujutage end ellu, kus sajandeid on elatud kindla  õpetuse järgi, milles näiteks naisterahva silmade nägemine on ainus  lubatu.
Kõik muu ei ole midagi muud kui kuritegu.
Tõsine ja  põlastusväärne sündmus.
Ja nüüd, avades mis iganes infokanali, jõuab see  jubedus ja pilastus teieni kümnel erineval moel!
Inimese jaoks, kes on  elanud kindlas usus, on see pühaduse teotus.
Selle loojad saavad olla  vaid jumala vaenlased, keda on vaja hävitada.

Täpselt sama moodi on avatud maailm toonud meieni endast  teistsuguseid inimesi, mis iganes tunnuse alusel.
Ja kui see ei lähe  seni usutu või traditsiooniks olnuga kokku, on ta mõistmatu, ehk  vaenlane.

Seega ei peaks me üllatuma, kui totalitaarsete impeeriumide  pooldajad, euroskeptikud, marurahvuslased, parem- ja vasakäärmuslased  või mis iganes kseno- ja homofoobid teineteist avalikult või varjatult  leiavad ja toetavad.
Sest neil on üks vaenlane, ja see on avatud maailm,  mis seni olnu kahtluse alla paneb või koguni põrmustab.
Suletud  maailmas said nad toetuda inimeste teadmatusele ja hirmudele.
Nüüd on  sellega neil kehvasti.

Sotsiaaldemokraat Eiki Nestor on riigikogu esimees.

Mitmete valimiste tulemused Euroopas, Krimm ja Ukraina (ning eriti  suhtumine seal toimuvasse), nii mitmedki meeleolud koduses Eestis ja  isegi islamiterrorism mahuvad omal huvitaval moel ühte patta.
Või siis  ühe seletuse alla.
Ehk mis siis on juhtunud, et me räägime taas  äärmusluse tõusust, vägivalla suurenemisest, jõuga piiride ja mõjuvõimu  jagamisest, traditsioonide või jumala kaitsmisest pühaks kuulutatud sõja  toel?

Meist keegi ei tõsta loosungit, rusikat või relva selle vastu, et  hommikul tõuseb päike.
Ega ju?
Kui aga sama loomulikud nähtused toimuvad  ühiskonnas ja mitte looduses, siis kirjutatakse hüüdlauseid, pekstakse  sisse nägusid ja aknaid, tapetakse inimesi, seejuures ka ilma igasuguse  süüta.
Euroopalikus kuulidevabas elukorralduses ennustatakse lihtsalt  üleüldist hukku.
Ei rohkem ega vähem.

Avatus ja suletus on siinkohal muidugi tinglikud, sest ka see varasem  maailm oli tegelikult praokil.
Võrreldes tänasega.
Tegeliku avanemise  tõid aga kaasa kõik need vidinad, mis toovad teadmised ja uudised meile  kiiremini kätte.
Viivad sinna, kuhu nad enne kunagi ei jõudnud.
Läbi  müüride ja vaikuse ja pimeduse.
See kõik on nüüd kohal.


Sotsiaaldemokraatide suurima ühekordse annetuse tegija Oleg Ossinovski üheks partneriks Venemaal on Eestile varasemalt tuttav Andrei Filatov.
Tegemist on ettevõtjaga  (samas ringkonnas Vladimir Jakuniniga, kuid kraad lahjem), kellele Edgar  Savisaar soovis 2006. aastal anda Eesti kodakondsuse, kuid toonane  peaminister Andrus Ansip ütles: «Sel hetkel koalitsioon laguneb».

Võimuerakonda  rahastavate ettevõtjate sidemed peavad olema valija jaoks lahti  seletatud.
Aastaid on räägitud, et sotsid toituvad ka Vene taustaga  rahast.
Lähimal vaatlusel saabki neid ühendusjooni Venemaaga tõmmata,  mis  aga ei tähenda, et Ossinovski raha taust oleks kuidagi hämar.

Tema Vene seosed ja uued ärihuvid (Rail Balticu Eesti trass) on tähelepanuväärsed.
Sotside järjest suurem huvi vene  valijaskonna vastu on ju tänuväärne.
Ja see, et sotsid ainsana pole  välistanud võimuliitu Edgar Savisaare Keskerakonnaga, on märkimisväärne.


Kummalisel kombel on parim praegu eesti keeles saada olev poliitilise  kommunikatsiooni raamat hoopis spordivaldkonnast: Raul Rebase  «Võimalik».
Eriti olulised on kaks kohta: ühes räägitakse sportlase  pakutavast tootest ja teises sihtrühmast.
Kes pole lugenud, neile  teadmiseks, et Gerd Kanteri pakutav toode oli kaasaelajate emotsioon  sportlase võitudest ja sihtrühmaks keskealised naised.
Paradoksaalsevõitu sihtrühm, tugitoolisportlaseks on ju mehed.
Samal  ajal geniaalne sihtrühm, sest just nemad kujundavad end ümbritsevate  inimeste käitumist, sest oma poeg-väimees-mees võiksid ju olla kangelase  väärilised.
Võib ju küsida, mis see kõik poliitilisse kommunikatsiooni  puutub.
Puutub ikka.
Keskealised naised on need, kes määravad nii enda  kui ka oma mehe valijakäitumise ja järelikult tuleb just neile pakkuda  õiget toodet.
Loomulikult kerkib küsimus, mis on poliitikas toode.
Lähiajaloost  võib leida igasuguseid vastuseid, üks küünilisem kui teine.
Näiteks võib  poliitikute meelest tooteks olla poliitik ise - mäletatavasti lubas  tuntud parteijuht, et vajaduse korral teeb ta uue noorpoliitiku mõne  kuuga ja hoopis kiiremini, kui see anatoomiliselt võimalik.
Tooteks  kiputakse pidama ka kõikvõimalikke lubadusi, olgu selleks väiksemad  kulud või suuremad sissetulekud.
Oletame aga hetkeks, et rebasenutikust  annab kasutada ka poliitikas ning tooteks pole ei poliitik ega tulemus,  vaid emotsioon.
See avab hoopis uusi võimalusi ning võimaldab  kimbatustest mööda hiilida.

Rikkuselubadused on 2007. aastast saati ära lörtsitud.
Naljalt enam  ei usuta, et haljale oksale jõudmiseks tuleb lihtsalt õige erakond  valida ning siis, jalg üle põlve, ootama jääda.
Pealegi on kõik juba  kõike lubanud ning loosungid omavahel lootusetult sassis.
Pole paremat  näidet, kui parlamendivalimistele minek oma konkurendi kümnenditaguse  loosungiga kohalikelt valimistelt.

Lõpmatuseni uusi nägusid pakkuda ei ole samuti võimalik.
Esimesed  eestimaised maasikad on varasuvel jumalavallatu hinnaga, kuid siis  uputatakse turg üle.
Sama lugu on uuspoliitikutega, särada saab vaid  üks-kaks uut tulijat.
Eks kõik tahaksid seekord olla eelmise korra  kajakallased, kuid enamik jääb siiski imestama, kuidas valija ometi  nende väärtust ära ei tundnud.

Emotsioonide põld on aga lai.
Kindlasti mängitakse seekord  põhjalikult läbi kõik, mis on seotud hirmuga.
Me oleme juba näinud  sõjalennukeid reipalt marssiva peaministri kohal.
Samas - selle  emotsiooni pealt ei ole võimalik eristuda.
Eestimeelsete erakondade ja  valijate hirm on ühine ning kui mõni partei peaks vääratama või üritama  eristuda, siis võivad nad kevadel traagilise laulusalmi ainetel imestada  «Kuhu küll kõik hääled jäid, mis on neist küll saanud?
». Loodetavasti  välistab see arusaam suuremad vihale keskenduvad kampaaniad.

Tavaliselt on ette võetud ka ahnus, kuid nagu juba tõdetud, see meri  on kalast tühjaks püütud.
Rakkesse pannakse hoopis ahnuse noorem vend  kadedus.
Vaba majandusega riikides on loomulik, et mõni ühiskonnakiht  tahaks endale saada ja selleks vajaduse korral teistelt ära võtta.
Neid  kihte saab ikka üksteise vastu välja mängida, kas või maksulubadused  annavad selleks suurepärase võimaluse.

Kõik see on siiski vaid pinnavirvendus.
Seekordne põhiemotsioon,  millest loodetakse suurt tulu tõusvat, paistab olevat hoopis solvumine.
Proovime siis, kas solvumisest saaks teha toodet, mis mõjutab olulist  osa valijaskonnast.

Õnnestunud lugu eeldab kaht tegelast: üht head, kellele kaasa elada,  ja teist halba, kelle ebaõnnestumist oodata ja loota.
Nii saame meie,  kaasaelajad, topeltemotsiooni - heameel nii oma kangelase õnnestumisest  kui ka pahale paraja palga kaelanuhtlemisest.
Poliitikutele avab see  kaks võimalust.
Esimene on ise kedagi solvata.
Seda saab kasutada siis,  kui puudub igasugune võimalus mingisugust käegakatsutavat heaolu lubada.

Näiteks kandideerides üksikkandidaadina Euroopa Parlamenti.
Mida head  oleks sealt või sinna pürgides võimalik lubada?
Kiusu ajada saab aga  alati ning välja mängitakse siis selle peale, et kui valijal endal ei  lähe asi paremaks, mingu siis vähemalt kellelgi, kes valijale närvidele  käib, halvemaks.
Ja kui mitte päriselt, siis vähemalt tuju olgu rikutud  ja hing täis.
Niisugune sihipärane kõigi erakondade ja poliitikute  solvamine valijate rõõmuks on andnud vähemalt kaks korda mandaadi  Brüsselisse ja hulga isikumandaate riigikogusse.

Käru keeramine käru keeramise rõõmust pole eestlase hingele muidugi  midagi uut.
Juba kellamees Lible lubas jõe tagurpidi käima panna, sest  siis on hea vaadata, kuidas villaveski seisma jääb.
Tuleb välja, et  poliitiliseks tooteks saabki olla emotsioon - siiras kahjurõõm.

Arvestama peab seda, et solvamine oleks hoolikalt läbi mõeldud ja  edukalt välja mängitud.
Kogemata solvamine võib osutuda ohtlikuks, sest  annab kellelegi võimaluse solvuda.
Meelega, sügavalt ja koos kõigi  nendega, kelle hääli ta soovib.

See on teine tooteloomevõimalus ehk sihilik solvumine.
Taas, poliitik  või erakond ei suuda oma sihtgrupi heaks suurt midagi ära teha, kuid  nüüd saab ta olla koos nendega solvunud.
  Oluline on see, et sihtsolvuja  ei tohi rusikat taskusse unustada.
See tuleb välja võtta ning suure  kisa ja kära saatel solvaja turjale tantsima saata.
Loomulikult tuleb  enne veenduda, et kogemata solvaja on isegi oma sõnadest kohkunud ja  valmis järele andma.
Lõpptulemusena on taas tooteks sihtgrupi emotsioon -  ärategemisrõõm.

Sarnaselt solvamisega ei tohi ka solvuda kogemata.
Sellest pole  mingit kasu, vaid elu läheb hullemaks.
Valija ei saa nimelt aru, miks  peaks tema kaasa tundma näiteks mõnele jõule, kes on koalitsioonist  välja visatud.
Siin pole loota mingit kaastunnet, vaid hoopis  parastamist ja kahjurõõmu.

Suur osa valijaist on nagu lootskalad - kui hai, keda seni saadetud,  peaks olelusvõitluses vägevamale liigikaaslasele alla jääma, kolivad  saatjad uue valitseja juurde üle.
Mida kauem ise seda kaotust meelde  tuletada, seda enam on valijad veendunud, et tagantjärele suurt  sõnavõitlust pidava poliitjõuetuse juurde ei tasu tagasi pöörduda.

Poliitilise solvamise ja solvumise juures vaadatakse järelikult,  kuidas tuua õnn sihtgrupi õuele, virutades selleks kivi vaenumehe  kapsaaeda.
Mida rohkem on plangu najal kaasakiibitsejate hulgas omasid  ning mida suurema mürtsuga kivi maandub, seda parem.
Nii et jah, kui  Raul Rebasel oli puhtalt olümpiavõitja kasvatamine võimalik, siis  poliitikas on sisult sada protsenti puhas emotsionaalne toode täpselt  samuti - võimalik!


Viimastel päevadel on minult korduvalt küsitud, millised peaksid  olema kiriku ja riigi suhted, kuidas suhestub kirik ühiskonnaga  üldisemalt ning kas poliitika ja usk sobivad kokku.
Sageli tuleb teemaks  ka küsimus kiriku avatusest või suletusest ühiskonna suunal.
Võrdluseks  on toodud Põhjamaid, kus kirik olevat avatum ja kaasaegsem, osavõtlikum  ühiskonna probleemide suhtes ning hingab eriti just üksikisiku teatud  vabaduste ja õiguste küsimuses riigi kodanikkonnaga samas rütmis.

Olen olnud tänulik nende küsimuste eest, sest see on andnud võimaluse  selgitada, milline on olnud näiteks meie lähimate põhjanaabrite,  soomlaste ja rootslaste kiriku- ja usuelu kulg ning riigi, sealhulgas  poliitiliste erakondade roll selles.

See, kuhu siin- või sealpool Läänemerd on oma ühiskonna arenguga  välja jõutud, tundub täiesti loogiline ning on loomuliku evolutsiooni  tulemus just nende tingimuste tõttu, mis neis keskkondades on  valitsenud.
See, et Austraaliast võib leida kukkurloomi, aga Eesti  loodusest mitte, ei peaks meid ometi panema muretsema, et oleme siin  teisel pool gloobust arengust maas.

Sama puudutab ka meie ja Põhjamaade kirikute erinevusi, näiteks  seadusega antud ja tagatud positsioonis ühiskonnas või riigi toel  korraldatud kiriku finantseerimismudelites.
Ka suhtumises  sensitiivsetesse moraaliküsimustesse on meil põhjanaabritega võrreldes  läbi käidud erinev tee, mis ei tähenda automaatselt, et see oleks vale  rada või et oleksime välja jõudnud tupikusse.
Oleme käinud oma rada nii  rahva, riigi kui kirikuna.

Ja see, et Eesti juba kümme aastat kuulub Põhjamaade kõrval Euroopa  Liitu, ei tee olematuks meie riikide ja rahvaste ajaloo erinevat kulgu  või erinevat ühiskonnaelu korraldust, sealhulgas usu- ja kirikuelu  korraldust läbi aastasadade kuni viimase ajani välja.
Rootsi tee Rootsi Kirik, mida Eesti luterlastele aeg-ajalt heaks eeskujuks  tuuakse, on kogu oma ajaloo vältel kuni viimase sajandivahetuseni olnud  tugevalt seotud riigiga.
Kiriku ametlikus nimes Svenska kyrkan viidet  konfessioonile ei leia, kuid alates 16. sajandi keskpaigast on olnud  Rootsi kirik luterlik.
Kuningliku perekonna liikmed on pidanud alati  kuuluma Rootsi Kirikusse.
Rootsi Kirik oli riigikirik kuni aastani 2000,  mil kirikust sai 6,4 miljoni liikmega usuline ühendus, nagu seda olid  seni kõik teised riigis registreeritud kirikud ja religioossed  rühmitused.

Pisut enam kui tosina viimase aasta kestel on kirik muutunud küll  teatud otsustes riigist vähem sõltuvaks, kuid terves reas küsimustes  langetatakse Rootsi Kirikut puudutavaid otsuseid endiselt riigi seaduste  kaudu ja juhtivate poliitiliste erakondade programmi arvestades.
See  puudutab muuhulgas ka kiriku finantseerimist ja riigi abi kirikumaksu  kogumisel koos üksikisiku tulumaksuga.

2014. aasta alguses neljaks aastaks volitused saanud kirikukogu  koosneb 251 saadikust, kellest 196 on pääsenud kirikukogusse  poliitiliste erakondade nimekirjade kaudu.
Ilmselt ei tea suur osa  lugejaist, et veel 14 aastat pärast riigikiriku staatuse kaotamist  teevad suurema osa Rootsi Kiriku siseelu puudutavatest otsustest  erakonnapoliitikud, kes iga nelja aasta järel seavad kirikukogu tarvis  kokku oma erakondlikud nimekirjad neisse kuuluvate erakonnaliikmetest  vaimulike ja ilmikutega.
Praeguse kirikukogu suurima poliitilise grupi  moodustavad 73 saadikuga sotsiaaldemokraadid.

Teistel erakondadel on oluliselt vähem kohti: 30 saadikuga järgneb  keskpartei, 15 saadikuga demokraadid, 12 kohta on kristlikel  demokraatidel, 12 kohta rohelistel, liberaalidel kaheksa kohta,  vasakpoolsetel kuus kohta.
Lisaks on mõned kohad kirikusisestel  valimisliitudel.
Suure 38-liikmelise grupi moodustab poliitiliselt  sõltumatute kirikuliikmete valimisliit.

Rootsi Kiriku sees arutatakse üsna kõvahäälselt selle üle, kui suur  mõju on kuni kaasajani välja olnud erakonnapoliitikal kiriku otsustele.
Kas see on olnud tee, mida mööda kirik ise on soovinud käia, ja kas  otsused, mida kirikukogu on langetanud, on lähtunud kiriku õpetusest ja  teeninud kiriku huvisid või on toetanud erakondi ja nende reitingut?

Viimaste aastakümnete praktika näitab selgelt, et kiriku arengusuuna  on määranud üsna jõuliselt ja mitte tingimata piibli õpetusele ja kiriku  traditsioonile toetuv erakonnapoliitika ning seda poliitikat on  teostanud riigi juhtivad parteid.
Riigis, kus 65% elanikkonnast kuulub  luterlikku kirikusse, kus kirikuliikmete ja rahvastiku kattuvus on  endiselt 2/3, ja kus valijate hääle püüdmise nimel on ka kirikusiseseid  otsuseid teinud poliitikud, ei saagi kirikul olla muud teed, kui see  Rootsi Kirikus on olnud.
Soome tee Soome ja Rootsi kirikuelu arenesid kuni Soome alade Vene tsaaririigi  alla minekuni sarnast rada pidi.
Rootsi ajal oli tegemist riigikirikuga  ning ametlik seos riigiga säilis ka Vene impeeriumis.
19. sajandi keskel  hakkasid Vene riigi ja Soome luterliku kiriku suhted lõdvenema tänu  arvukatele kirikusisestele äratusliikumistele ja Euroopast levima  hakanud valgustusideedele.

1869. aasta kirikuseadusega asi Soome kirik endale juriidilise isiku  staatuse ja juhtorganina kirikukogu.
1919. aastal määratles Soome  Vabariik ennast usuliselt neutraalsena ning 1923. aasta usuvabaduse  seadus lubas kodanikel Soome Evangeelsest Luterlikust Kirikust nagu ka  muudest usulistest ühendustest lahkuda.

Riigikiriku staatus vahetus aegamisi avalik-õigusliku staatuse vastu,  mis on Soome luteri kirikul tänase päevani.
See tähendab, et kiriku  seadusandlus põimub osaliselt Soome riigi seadusandlusega ja teatud  kirikut puudutavad otsused langetab tänini Soome parlament.
Alates 1994. aastast võivad Soome kiriku seadusandlust puudutavate otsuste tegemises  osaleda ka need parlamendiliikmed, kes ise ei kuulu kirikusse, on mõne  muu religiooni toetajad või usulise ühenduse liikmed.

Õpetuslikes ja usuelu puudutavates küsimustes teeb Soome kirikus  otsuseid 109-liikmeline kirikukogu, mida juhatab peapiiskop.
Erinevalt  Rootsist ei ole Soome kirikukogu valimised otseselt seotud poliitiliste  erakondade nimekirjade või programmiga.
See oleks Soome kiriku kui  avalik-õigusliku institutsiooni põhimõtete vastu.
Samas on kiriku seotus  riigiga tugev ja riik korraldab ka Soomes kiriku eest kirikumaksu  kogumise, tagades kirikule nõnda stabiilse sissetuleku.

Soome kirikut on viimastel aastatel ja eriti viimastel nädalatel  tabanud kirikust lahkumise tulv, mis lööb kirikut ka majanduslikult.
Lahkujaid on varem olnud peamiselt liberaalsemate vaadetega liikmete  hulgas, kellele pole olnud meeltmööda kiriku liigne jäikus moraali  küsimustes.

Viimase kümne päevaga on kirikust lahkujaid olnud aga juba üle 20 000  ning lahkumine hoogustus hoopis pärast peapiiskop Kari Mäkise  Facebookis tehtud toetusavaldust hiljuti Soome parlamendis heaks  kiidetud sooneutraalsele abieluseadusele.
Olgugi et see seadus ei  muutnud kiriku senikehtivat õpetust abielust, andis peapiiskopi  seadusele antud toetus kiriku sisse sõnumi, millise suuna võib võtta  nimetatud küsimuses hetkel veel 75% Soome rahvastikust esindav Soome  Evangeelne Luterlik Kirik.

Eesti tee Eesti tervitas reformatsiooniliikumist koos rootslaste ja soomlastega  16. sajandi esimeses pooles.
Rootsi ajal oli Eesti aladel tegemist  riigikirikuga ning ametlik seos riigiga säilis ka Vene impeeriumis.
Vennastekoguduse liikumine 18. sajandil ja sellest mõjutatud rahvuslik  ärkamisaeg 19. sajandi lõpul tõid seni baltisakslaste juhtimisel  tegutsenud kirikusse esimesed eestlastest pastorid.

Vene tsaaririigi kokkuvarisemine lõi soodsad olud kirikuelu uut viisi  korraldamiseks Eesti- ja Liivimaal.
1917. aastal kogunenud I  kirikukongress otsustas, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on vaba  rahvakirik.
1919. aastal võttis Eesti Asutav Kogu kirikult maaseadusega  kõik varad ja lõpetas kiriku töötegijatele palga maksmise.

Samal aastal valis EELK oma esimeseks piiskopiks Keila õpetaja Jakob  Kuke.
1925. aastal tagastati osa kiriku maadest ja ajaloolised hooned.
Suurem osa riigistatud varast lubas Eesti riik kompenseerida.
See  lubadus ootab senini täitmist.

Sellest ajast on Eesti kirik iseseisva enesemääramis- ja  otsustusõigusega usuline ühendus, erinevalt Rootsi kirikust, mis jäi  riigikirikuks, või Soome kirikust, mis on tänini avalik-õiguslik  institutsioon.
Eestis ei ole riigikirikut, kuid kirik pole riigist  lahutatud, nagu ei saa riigist ega ühiskonnast lahutada ühtegi  eluvaldkonda.

Eesti riik eristab kirikute ja koguduste seaduse alusel tegutsevaid  kirikuid eraldi seaduste alusel tegutsevatest mittetulundusühingutest ja  sihtasutustest.
EELK kõrgeim otsustuskogu on kirikukogu, kuhu kuulub 57  liiget, kellest enamik on vaimulikud ja umbes veerand ilmikliikmed.

Kõik liikmed on valitud demokraatlikult koguduste esindajate poolt.
Erakonnapoliitika kirikukogu saali ei jõua ja usuelu küsimustes ei saa  erinevalt Rootsist või teatud juhtudel ka Soomest keegi kirikule midagi  ette heita või ette kirjutada.
Sõltumatus oma otsustes ei anna kirikule  põhjust astuda samme oma õpetuse aluste muutmiseks või väärtuste  ümberhindamiseks.

Euroopa tee?

Rootsi ja Soome kiriku valitud tee on enamuskiriku tee, mistõttu  ollakse sunnitud tegema põhimõttelistes küsimustes kompromisse nii riigi  kui ilmalikustunud meelelaadiga rahvaga.

Riigi ja kiriku vahetu seos ja otsene sõltuvus teineteisest on isegi  Venemaal sarnasem Põhjamaade kui Eestiga.
Venemaa ei kuulu küll Euroopa  Liitu, kuid on siiski osa geograafilisest Euroopast.

Eesti kristlased, olgugi et ollakse suurim organiseeritud  vähemusgrupp ühiskonnas, ei saa ega pea tegema oma usu küsimustes  järeleandmisi või kompromisse ei Põhjamaade ega Venemaa kombel.
Kui  Rootsi ja Soome kirikutes on sellised sammud toonud kaasa kiriku  liikmete ja toetajate arvu kiire vähenemise, siis miks peaks Eestis  järgnema sarnastele otsustele kirikuga liitumise või usulise ärkamise  aeg?

Kirik on avatud ja kutsub kõiki enda juurde sõnumiga, mis ei ole relatiivne, vaid on püsiv ja igavene.


Teatrite rahastamise komisjon tegi 2015. aastaks kultuuriministrile  ettepaneku lisada riigieelarve toetuse reale neli teatrit.
Nendest kaks  annavad etendusi lastele ja noortele, kolmas on tantsu- ja neljas  sõnateater.
On tunnustamist väärt, et teatrite rahastamise põhimõtted  leiavad kajastust üleriigilises meedias, kuid hinnang, nagu ei saaks  teatrite praeguse rahastamise põhimõtete juures kultuuripoliitikat ellu  viia, ei pea paika.

Teatrite rahastamise komisjon on vältinud matemaatilist rahajagamist  vaatajate arvu ning keskmise piletihinna järgi.
Selle lähenemise kõige  paremaks selgituseks ongi laupäevases Postimehes esitatud graafik.
Võimatu on võrrelda «kahemeheteatrite» kulusid lavastuse väljatoomisel  ning etenduste andmisel mitut etenduskunsti žanri lõimivate teatrite  vastavate kuluridadega.
Arvestusliku samasuguse keskmise piletihinnaga  ei ole võimalik lavale tuua nii stand-upʼi kui ka suure orkestri, koori, solistidega lavastusi (rahvusooper Estonia ja Vanemuine).

Tõele ei vasta ka väide, justkui oleks etendusasutuste rahastamise  komisjon ja ekspertgrupp moodustatud järeleandmisena riigikontrolli  nurinale.
Komisjon on tegutsenud ministeeriumi juures juba enne 2004. aastal kehtima hakanud etendusasutuste seadust.

Ministeeriumi antava tegevustoetuse peab komisjon väga hästi läbi  kaaluma.
Toetuse jagamine stiilis «sellel aastal saate, järgmisel aastal  võib-olla ei saa» ei ole mõeldav.
Toetuse andmise puhul on enamjaolt  tegemist töötasudega ning oleks äärmiselt vastutustundetu tekitada  loomingulistes inimestes tarbetut ebakindlust.

Kuidas hinnata teatri repertuaaris olevate lavastuse põhjal, kas  nende lavaletoomine on õige või ebaotstarbekas riigi raha kasutamine?
Riigi antaval toetusel ei ole silti küljes, missuguse lavastuse välja  toomiseks see raha on mõeldud.
Iga teater on oma repertuaari  kujundamises vaba.
Nii võiks ka ümberpööratult öelda, et teater on  menulavastuse välja toonud oma teenitud piletitulu eest.

Algaval 2015. aastal on kultuuriministeeriumil plaan teatrite  rahastamise aluseid veelgi nüüdisajastada ning teha ettepanekuid  võimalikeks uuteks lähenemisteks.
Võin kinnitada, et hirm pelgalt  kosmeetiliste paranduste ees pole põhjendatud ning kogu etendusasutuste  seadus vaadatakse koos valdkonnaga põhjalikult üle.
Koos püüame leida  parima lahenduse, et meie etenduskunstid oleks ka tulevikus toetatud nii  hästi kui võimalik.


Järjekordne skandaal raputab riigi julgeolekut.
Näpuga näitajaid  jagub, kirves on peade raiumiseks ihutud.
Või siis mitte - see on juba  nii mitmes kord, et hakkame tasapisi harjuma.
Iga asi, mis järjepidevalt  kordub, muutub normaalsuseks.
Kuid ei peaks, selles valdkonnas küll  mitte.

Ametnike peade raiumisest ei ole tegelikult väga kasu - viga on  kodeeritud tõenäoliselt hoopis kõrgemates sfäärides.
Lühidalt, on puudu  olulised vahelülid terves süsteemis.
Hakkame altpoolt peale.

Meil on kolm julgeoleku- ehk luure- ja vastuluureasutust: kapo,  teabeamet ja kaitseväe luurekeskus.
Igaühel neist peaks olema oma enda  põhifookus ja vastutusala.
Varasemalt jagunesid valdkondade põhisuunad  laias laastus nii: teabeamet - majanduslik ja poliitiline luure;  luurepataljon (praegune kaitseväe luurekeskus) - sõjaväeline luure; kapo  - riigisisene vastuluure.

Kõik nad olid ja on vajalikud, kuid puudus ja puudub endiselt kaks  olulist komponenti - neid sisuliselt koordineeriv ja juhtiv büroo ning  sisulist järelevalvet tegev amet (pole vaja tähelepanu pöörata büroo või  ameti nimetusele, vaid sisulisele küljele).

Väljaspool riiki tegutsesid seega kaks sama ministeeriumi asutust  erineva fookusega.
Kuna ka potentsiaalse vastase maailmas on kõik  valdkonnad piisavalt põimunud, võis ühe informaator tegutseda ka teise  luureasutuse vastutusalas või kõigis korraga.
Normaalsel kursil oleks  pidanud asutused sellised juhtumid selgeks klaarima (inglise keeles  öeldakse selle kohta «deconflict») ilma suurema tülita, riigi huve  ülemaks tõstes, ja otsustama, kes jätkab sellise informaatori  käitlemist.

Mis tegelikult juhtus, oli see, et hakati tekki enda poole tirima,  kui juhtum tundus paljulubav, ja ka vastupidi - ebamugavad teemad püüti  ära sokutada.
Iga amet koosneb inimestest, kellel on oma ego ja  ambitsioonid.
Tekkisid konfliktid ja ussitamine isikute pinnal, mis  päädis kaitseväeluure sisulise likvideerimisega 2008. aastal.

Mis oleks aidanud sellist olukorda vältida, oleks tõenäoliselt olnud  kõigi luureasutuste ülene koordineerimisbüroo.
Büroo oli ja on  tegelikult küll olemas, kuid ... Kui kaitseväes on pataljoni tasemel S2 ehk luuresektsioon see, kes  koordineerib luurerühma ja teiste allüksuste luuretegevust, koostab  luureandmete kogumisplaani ja sünkroniseerib, siis riigi tasandil on  selline institutsioon reaalselt puudu.
Kuid peaks olema, sest see aitab  hoida fookust, klaarib konfliktseid olukordi ja taltsutab ka egosid.
Sellest ei piisa, kui antakse huvipakkuvaid suundasid valitsuse  tasandilt, kus pole kirjas isegi eeldatavat tulemit.

Sisuliselt oleks pidanud ja endiselt peaks hakkama oma tööd tegema  riigikantseleis paiknev julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonibüroo,  analoogselt nagu pataljon S2.
Just nende ülesanne on defineerida riigi  huvid võimalikult täpselt ja samas hoida kätt pulsil luureasutuste  tegevustel ning koordineerida koostööd, olla ühendav lüli nii asutuste  kui ka valitsuse ja riigikogu vahel.

Nende ülesanne on ka tõlkida «luurekeel» poliitikutele arusaadavasse  keelde.
Asutustevahelises koordineerimises peab neil olema piisavalt  sõnaõigust, et vaidluse korral rusikas lauale lüüa ja mehesõnaga  määrata, kelle hallata vaidlusalune informaator jääb.

See büroo peab samas olema ka puhver poliitiliste tõmbetuulte ja  luurajate vahel.
Kui tarvis, siis neid kaitsma, sest riigi julgeoleku  huvid on alati kõrgemad hetkel valitsuses olevate erakondade huvidest.

Sisekontroll ja järelevalve on loomulikult formaalselt paigas, kuid  vähemalt parlamentaarne järelevalve ei toimi üsna erinevatel põhjustel.
Riigikogu vastavas komisjonis on puudus neist inimestest, kes saaks aru  nn luurekeelest.
Lisaks on nii mõnelgi hirm, et liigse torkimise eest  leitakse kapist mõni luukere.
Kas see ka reaalsus on, ei tea.

Võib-olla oli see tõesti juhus, kui pärast eelmise koosseisu  kapo-komisjoni juhi suurema uudishimu peale ilmusid ajalehte pildid ta  Kreeta sõbra villast, mille ees ta suspede väel päikest võttis.
Kindlasti kokkusattumus, kuid piisav, et paljusid teisi pelglikuks  muuta.

Pakun, et sisuliseks järelevalveks oleks mõistlik luua vastava  pädevusega osakond riigikontrolli alluvusse.
Lõpuks on see nende  põhiseaduslik ülesanne - kontrollida, kas riik tervikuna toimib  eesmärgipäraselt (küll majanduslikust aspektist, kuid lõpuks on kõik  tegevused nii või naa majandusega seotud).
Seega võib olla tarbetu  piirang, et julgeolekuasutuste puhul võivad nad vaadata vaid rahaasju.
Mõistlik oleks seda laiendada ka vastavate asutuste sisekontrolli  üleseks järelevalveks.

Pädevad inimesed, keda sinna palgata, on juba olemas: inimesed, kes  on ise neist asutustest välja kasvanud ja saavad aru spetsiifikast.
See  osakond saab ka nn luurekeele tõlkida riigikogulaste keelde, et vastav  komisjon ka aru saaks, millele nad otsa vaatavad, ilma et nad peaks  kartma luukerede pärast.

Vastutus langeb siin eelkõige valdkondade ministritele, nii endistele  kui praegustele.
Julgesid võtta ministeeriumi, tuleb võtta ka  positsiooniga kaasnev vastutus.
Minister juhib ministeeriumi ja kogu  haldusala, seega on tema kohustus olla kursis vastavate riskidega ning  teha kõik, et need riskid saaksid maandatud.
Vabandusi ei ole.
Siin ei  ole mõtet ka kapot peksta ja tema töövõimekusele hoopi anda.
Loomulikult  on vaja protseduure täiendada, kuid tegelikult olukorda parandavad  lahendused on poliitikute käes.

Kokkuvõtteks.
Kõik toimiks hästi, kui ei oleks ühte segavat asja -  inimfaktorit.
See ei luba ressursi ja kuulsuse nimel võistlevaid asutusi  toimida päris isetult ehk inimsuhetes ei tööta alati iseregulatsioon.
Kui toimiks, poleks meil ju ka ühtegi seadust ega kohut tarvis.

On tarvis vastavad olemasolevad, kuid seni piisavalt võimendamata  vahelülid tööle panna.
See on poliitiline otsustuskoht ja sellega on  kiire.
Lisaressurss selleks on kaduvväike võrreldes kahjuga, mida riik  saab iga sellise apsaka eest, mis jälle päevakorral.


Eesti lapsed ning nende õiguste ja huvide kaitse on püsinud ühiskonnas  aktuaalse teemana juba pikki aastaid.
Paratamatult jõuame aga välja  tõdemuseni, et see valdkond on tänases õiguskorras reguleeritud  pinnapealselt ning vajab üleüldiselt läbimõeldud ja taktikalist  ümbertöötamiskava.
Nende murepunktide valguses on näiteks käesoleva  aasta 27. novembril väljakuulutatud uus lastekaitseseadus, mille eesmärk  on oluliselt tõhustada laste õiguste kaitset ning muuta senist  töökorraldust lastekaitsetöötajate volituste laiendamise ning uue  järelvalveosakonna loomise näol.
Pikalt mõtlemata eeldab iga  ümberkorraldus ka vahendeid.
Kas ja kuidas on meie tänased laste õigused  tegelikkuses riigi silmis hinnatud, on miski, mida saab lugeda selle  eelnõu ning meie tänase kohtupraktika ridade vahelt.
Tuleb tõdeda, et probleemid sotsiaalvaldkondades on aastate lõikes  jäänud tegelikkuses üsna sarnaseks - me räägime endiselt sellest, et  sotsiaaltöötajatel puudub piisav haridus ja erialane ettevalmistus;  sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate palgad on võrreldes tööga kaasneva  vastutuse ja mahukusega väga madalad; noortel puudub initsiatiiv  sotsiaaltöö õppimiseks, sest karjäärilisi arenguvõimalusi ja heaolu  indikaatoreid sotsiaaltöö ei näi pakkuvat ning mõistagi, räägime me  kolme eelneva probleemkoha tulemusena ka sellest, et täna leidub Eesti  Vabariigis kohalikke omavalitsusi, kus reaalsuses ei tööta mitte ühtki  sotsiaal- ega lastekaitsetöötajat.
Leian, et olukord, mil me võime 2014. aastal rääkida omavalitsustest, kus puuduvad piisavad tööressursid  laste ja perede heaolu tagamiseks, on tegelikkuses väga nukker.
Nukker  võib-olla mitte ainult faktiliselt, mis lubab manada silme ette pildi  arvulistest peredest, kelle abivajaduse saaks õigel ajal osutatud  ennetus- ja toetustööga ära hoida, vaid pigem üleriigiliselt, et meie,  olles ise osa sellest ühiskonnast, lubame sellel sekkumata toimida.

2012. aastal on Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon (ESTA) viinud läbi  uuringu kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajate hariduse kohta, mille  tulemusena selgus, et sotsiaaltööalane kõrgharidus oli vaid 51,4  protsendil töötajatest.
Toonitan, et sotsiaaltöötaja kõrghariduse  kohustuslikkus tuleneb tegelikkuses seadusest.
Seal samas, on Tallinna  Nõmme Linnaosa Valitsuse lastekaitse peaspetsialist Kati Valma oma 2011. aastal läbi viidud uurimuses leidnud, et kohus tugineb  hooldusõigusvaidlustes lapse parima huvi väljaselgitamisel peamiselt  just lastekaitsetöötaja ja lapse esindaja arvamusele.
See aga tähendab,  et lapse õiguste tegeliku kaitse koorem perekonnaõiguslikes vaidlustes  langeb kohalike omavalitsuste spestialistide õlgadele, mistõttu on  oluline, et iga sotsiaal- ja lastekaitsetöötaja oleks piisava pädevuse,  oskuste ja vastava koolitusega, kes oskab oma diskretsiooniõigust siduda  lapse parima huviga.
Kuigi hariduslike küsimuste vastuolust oldakse  üleriigiliselt teadlikud, on see küsimus jäänud kuni siiani justkui  muude probleemkohtade varju.
Pikas perspektiivis ei muuda aga selline  silmade sulgemine tegelikkuse ees mitte midagi muud, kui et kaevab Eesti  ühiskonnale vaid üha sügavamat auku, mida tõdetakse alles siis, kui  sellest august üle ääre ei ulatuta vaatama.

Eelneva valguses leian, et on vägagi tervitatav, et sotsiaal- ja  lastekaitsetöötajate haridus- ning pädevusküsimused on leidnud  kajastamist ka uues lastekaitseseaduses.
Nimelt sisaldab see seadus  sätet, mille kohaselt peab lastekaitsetöötajal olema erialane  ettevalmistus ja kõrgharidus ning nende nõuete täitmise kohustuslikkus  rakendub töötavate spetsialistide jaoks hiljemalt 2022. aastaks.
Muudatus on kindlasti vajalik ja lausa möödapääsmatu, sest töö lastega  on piisavalt vastutusrikas ning nõuab rahuldava lõppresultaadini  jõudmiseks eelnevaid teadmisi, kogemusi ja oskusi, mis reeglina ühelegi  inimesele loomupäraselt kaasa pole antud.
Tendents, et kohus toetub  isikutele niigi emotsionaalselt keerulistes ja kurnavates otsustes, mis  toovad kaasa elukorralduslikult siduvaid tagajärgi, vastavat  kvalifikatsiooni mitteomavate isikute arvamustele ja seisukohtadele, on  tegelikkuses lapse huvi seisukohalt kaheldava väärtusega.
Samas ei saa  tõmmata ühtset paralleeli kõikide sotsiaal- ja lastekaitsetööd osutavate  isikute pädevusele pelgalt nende haridusliku tausta alusel, sest  ilmselgelt on paljusid arendanud ja erialaselt koolitanud nii  aastatepikkused kogemused kui ka üleüldiselt omavalitsuses  väljakujunenud praktika.
Suures pildis on aga ühtsete nõuete rakendamine  võrdse kohtlemise printsiibi, riigi sotsiaalsüsteemi tugevdamise ja  lapse parima huvi ning heaolu tagamisel primaarse tähtsusega.

Sama tänuväärne on ka uuest aastast jõustuv riiklike peretoetuste  seaduse muudatus, mille kohaselt tõuseb igale esimesele ja teisele  lapsele makstav lapsetoetus 45 euroni ning igale kolmandale ja  järgmisele 100 euroni.
Muudatus on kindlasti relevantne ning iga Eesti  lapse huvides, sest tegelikkuses ei ole küsimus kunagi selles, et meil  riigina ei oleks olnud võimalik neid ressursse paigutada sinna juba  varasemalt - küsimus on alati prioriteetides.
Seega leian, et  lapsetoetuse enam kui kahekordne tõusmine on selgelt laste õiguste  tagamise heaks indikaatoriks ning loodetavasti on selle põhimõtte  järgmine, rakendamine ning edendamine tulevikus jätkuv.

Üheks suureks muudatuseks Eesti lastekaitsevaldkonnas on uue seaduse  alusel ka lastekaitse nõukogu moodustamine, kelle peamiseks eesmärgiks  on lastekaitsepoliitika eesmärkide seadmine ja nende elluviimiseks  vajalike tegevuste koordineerimine.
Selle nõukogu loomiseks kavatseb  riik eraldada ligi 5,8 miljonit eurot.
Samas on meil täna olemas nii  Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakond kui ka Õiguskantsleri  kantselei laste õiguste osakond, kelle tööpõhimõtted on üldiselt väga  sarnased.
Töö sujumiseks ning valdkonnaüleste probleemide lahendamiseks  on tarvilik, et kõik laste õigustega tegelevad isntantsid jagaksid oma  töös ka sarnaseid põhimõtteid.
Olen oma 2013. aastal kirjutatud  diplomitöös viinud läbi uurimuse kolme erineva laste õigustega tegeleva  instantsi vahel ning selle tulemusena selgus, et valdkondi, kus ühtseid  põhimõtteid ei jagata, on täna mitmeid.
Selles valguses leian, et  oluline ei ole panustada mitte uutesse riiklikesse institutsioonidesse,  kes asuksid viljelema teoreetilisi küsimusi seejuures mitte kunagi  reaalselt abivajavate perede või lastega kokkupuutumata, kui meil täna  on selleks ametnikud juba sisuliselt olemas, vaid primaarne on eraldada  ressursse selleks, et tagada igas Eesti kohalikus omavalitsuses vähemalt  üks sotsiaaltöötaja, kelle tööl on nn käegakatsutavat resultaati.
Maja  ehitatakse ju ikka ja alati vundamendist, mitte katusesarikatest.

Selleks, et nii meie tänaste kui tulevaste laste huvid oleksid  riiklikult enam hinnatud, on vaja jõuda arusaamiseni, mis ei jäta ruumi  kahtlemiseks Eesti rahva jätkusuutlikkuses.
On enam kui ilmne, et iga  Eesti laps, olgu ta pärit paremal või kehvemal järjel olevast perest, on  riigi jaoks oluline.
Laste õiguste tagamise edendamisse võiks täna  suhtuda nii, nagu seda ütleb ka Eesti vanasõna - mida külvad, seda  lõikad.
Ehk kui me täna ei paku piisavat õiguskaitset, hoiame kokku  ressursse laste huvide ja heaolu arvelt või suuname neid vahendeid  selliste vajaduste katteks, mis faktilist pilti palju ei muuda, oleme  teinud oma riigi jaoks karuteene.
Kuivõrd meie tänastest lastest saavad  riigi tulevased maksumaksjad ning poliitika ja ühiskonnaelu korraldajad,  ei tasuks unustada, et just nende laste seas leidub ka meie homne  president, minister või Riigikohtu esimees, mistõttu on enam kui oluline  panustada sellesse, mis on meie reaalne tulevik.
Astutud sammud on  olnud tublid, ent riik ja selle lapsed vajavad enamat.


Kuulsa häälega nähtamatu mees.
Mees, kes on kapten Kloss ja kapten  Tenkeš, SS-standartenführer Max Otto von Strilitz, Marek Piegus, koer  Civil ja muidugi Rosa Garcia «Metsikust Roosist».
70-aastane Toomas  Lasmann on oma hüpnotiseeriva häälega teksti peale lugenud sadadele  telefilmidele, seriaalidele ja saadetele.
Mehhiko seebiseriaali «Metsik  roos» vaatas 1990. aastatel üle poole miljoni inimese, mis on rohkem kui  mistahes näosaadet või Eurovisiooni-ülekannet tänapäeval.
Kuni neljapäevani, kui Lasmannile anti üle ringhäälingute liidu  Kuldmikrofon, teadsid teda nägupidi üsna vähesed.
Aga võib ette  kujutada, et poes müüjat kõnetades on äratundmine silmapilkne.
Muide,  selle mõnusa ja usaldusväärse hääle taga on staažika suitsumehe kõri.
«Tol ajal tõmbas ta ikka päris mehiselt,» meenutab telemees Mati Talvik,  Lasmanni koolivend Tallinna 20.
keskkoolist.

Teletööd alustas Lasmann 1966. aastal.
Tollane pearežissöör otsis  telesse noori tegijaid ja Talvik soovitas vana koolivenda.
Enne seda  töötas Lasmann Eesti Raadios diktorina.
Ehkki filmidele-sarjadele teksti  lugemine on tema kõige tuntum ampluaa, kiidab Talvik Lasmanni kui  kibedat telerežissööri.
«Horoskoop» alguses assistendina Elmo Lööve käe  all, siis «Estraaditähestik», «Muusikaelu», «Tarmo album» Tarmo  Pihlapiga, «Igihaljad meloodiad».
See kõik on muusikatoimetuses töötatud  aasta saak.

1978. aastal sai 34-aastane Lasmann Tallinna Pedagoogilisest  Instituudist diplomi, kus seisis: «klubitöötaja, taidlusteatri  režissööri kvalifikatsioon».
Koos temaga lõpetasid sama eriala Jaanus Nõgisto ja Toomas Lepp.
Juba järgmisel aastal tegi Lasmann kõigepealt Alla Pugatšovaga  pooletunnise muusikasaate ja hiljem veel videofilmi «Alla Pugatšova  teater», mida näidati üle terve Nõukogude Liidu.
See on umbes sama  klass, nagu oleksid millalgi varastel 1980. aastatel noorele Madonnale  New Yorgis videoklipi teinud.

Kooli ajal koos Talviku ja hilisema spordikommentaatori Harri  Matskiniga kõvasti spordiasja ajanud Lasmanni tõmbas teatrisse, aga  lavakunstikateeder jäi kättesaamatuks.

«Mõtlesin, et jumal teab, kas ma teatris ikka läbi löön.
Ega ma ju  kasvu või esimese armastaja välimusega hiilga.
Mine tea, kui tugev ma  näitlejana oleksin.
Ja televisioon meelitas, oli uus ja originaalne,»  meenutas Lasmann aastate eest Õhtulehele antud intervjuus.

Aga teatrist ei jäänud ta puutumata sellegipoolest: keskkoolis mängis  rahvateatris Noorus ning hiljem osales Draamateatri juures tegutsenud  teatristuudios.
Õppis seal Panso enda käe all.
See kogemus kulus  filmidele jutustaja teksti ning eeskätt mängufilmidele rolliteksti peale  lugedes kuhjaga ära.
Mati Talvik ütleb, et Toomas Lasmann on legend.
Tõsi, paljud näitlejad loevad muu  töö kõrvalt teles filmidele teksti peale.
Aga sellist haaret nagu  Lasmannil ei ole kellegi.
Tea, kas saabki olema.
Mõnel pool maailmas  loevad filmidele peale juba robotid.
Odavam muidugi, kuid Lasmanni hääle  soojust ei omanda programm TextToSpeech v2.
1 ilma pealgi.


Nädala eest komeedina Vene teletaevasse tõusnud endine kapo tehnik Uno  Puusepp (63) mängis NTV eetris laia joone ja lahke käega ette helifaile  ning näitas fotosid, mida ta 15 aastaga Venemaa kasuks spioneerides  väidetavalt kõrvale oli pannud.
FSB väidet, et mees ei küsinud sealjuures kopikatki tasu, ei maksa pimesi  uskuda.
Küll aga seisab kapol ees mõttetöö, kas Puusepp sobib samasse  ritta rahamaiaste reeturite Simmi, Dresseni ja Veitmaniga või esindab ta  täiesti uut, ehk ohtlikumatki nähtust.

Olgu kuidas on, Puuseppa tabamata teda kohtu alla anda ei saa.
Kuni  aga pole kohtuotsust või ei muudeta seadusi, peab riik jätkama talle  eripensioni maksmist.
Lõppeks pole kindel, kas avalikkus Puusepa  reeturlikkuse ajendist üldse kunagi teada saab.
Veitmani juhtumi tausta  avas prokuratuur pärast kinniste uste taga peetud kohtuistungit.
Puusepal ei pruugi sellist protsessi kunagi tulla.


Eesti kodanikkonna esindus riigikogu on aasta-aastalt kaotanud,  sageli ka ise loovutanud oma võimu, mõju ja mainet.
Selmet käega lüüa  või rahvast valedes valikutes süüdistada, tuleb otsida võimalusi  parlamendile põhiseaduse ja teiste seaduste järgi kuuluva võimu vähemalt  osaliseks tagastamiseks.

Osa meelest annaks soovitud tulemuse riigikogu isikkoosseisu  vähendamine praeguselt 101 liikmelt 71, 61 või isegi 51ni.
Vähempakkumise keskmes seisab argument, et parlament peab näitama  avalikule sektorile eeskuju.
Õige, eeskuju on vaja.
Ent seda, kuidas  riigikogu liikmete arvu vähendamine suurendab parlamendi töövõimet,  autoriteeti ja parandab seaduste kvaliteeti, pole ettepaneku autorid  siiani tõestada suutnud.

Eesti Koostöö Kogu pakkus oma äsjases riigipidamise kavas välja  võimaluse kaotada praegu enamik riigikogu liikmete suhtes kehtivaid  töökohapiiranguid, mis teevad parlamendist neljaks aastaks 101-le meie  kaaskodanikule põhitöökoha.
Samuti peab EKK mõistlikuks korraldada ümber  riigikogu töö, tuues parlamendisaadikud korraliselt «seaduste mäele»  nädalaks kuus praeguse kolme asemel, ning kasutada e-riigi lahendusi ka  seadusloomes.
Parlament jääks põhitöökohaks neile, kes neid nädalasi  töösessioone ette valmistavad: riigikogu juhatusele, komisjonide ja  fraktsioonide juhtkonnale.

Oponendid, nende hulgas ka parlamendi põhiseaduskomisjoni esimees  Rait Maruste oma artiklis «Kuidas riigireformida riigikogu» (PM, 17.12),  on jõudnud ettepanekute autoreid süüdistada nõukogude korra  tagaigatsemises.
Et sellega justkui taastatakse ENSV ülemnõukogu ja  tolle presiidium, kus EKP määratud nomenklatuur kõik asjad ette  valmistas ja ära otsustas ning seejärel saabusid Toompeale treialid,  kraanajuhid ja karjatalitajad, kes kuuleka käetõstmisega kõigele takka  kiitsid.
Lisatakse ka, et poliitika ja õigusloome on muutunud nii  spetsiifiliseks kõrgpilotaažiks, et sellega saavad iseseisvale riigile  vajalikul tasemel hakkama vaid nn pärispoliitikud.

Heitkemgi põgus pilk praeguste pärispoliitikute tööle.
Kogenud  poliitikud ja poliitikavaatlejad on juba aastaid märkinud, et 101st  riigikogu liikmest teeb oma tööd sisuliselt ja professionaalselt umbes  iga kolmas.
Ülejäänud kaks kolmandikku jaguneb laias laastus kaheks:  ühed vajutavad nuppu nii, nagu fraktsiooni juhtkond koosolekul on  otsustanud, teised tunnevad end uues vastutusrikkas ametis otsekui vales  kohas ja igatsevad tagasi nn pärisellu.
Need kaks gruppi võivad mingis  ulatuses ka kattuda.

Tõsiasi on see, et neljaks või ka kaheks, saati kaheksaks aastaks oma  päristööst õpetaja, raamatupidaja, treeneri või arstina loobumine  kahandab, mõnikord ka kustutab võimaluse naasta parlamenditöö järel oma  hariduse ja kutsumuse järgsesse ametisse.
Kadunud on õpilased ja  kvalifikatsioon, rääkimata inimlikult vägagi mõistatavast tõsiasjast, et  parlamendiliikme töötasu ja hüvitis on oluliselt suurem kui paljudes  teistes ametites Eestis praegu makstakse.
Vastutus oma tegevuse eest  piirdub eelkõige poliitilise vastutusega ning mitte niivõrd valijate kui  oma erakonna ees.
See omakorda motiveerib kohast kinni hoidma, töötama  hea koha eest järgmises valimisnimekirjas.
  EKK riigipidamise kava tuleb vaadelda tervikuna.
Tegime oma riigikogu  töö ümberkorraldamise ettepaneku teadmises, et lähiajal tuleb lõpetada  asendustegevus ja keskenduda esmatähtsale.
Jättes ära kõik sellised  tööd, mille sihiks pole kiire lahendus konkreetsele ja eluliselt  tähtsale probleemile, väheneb oluliselt riigikokku jõudvate eelnõude  maht.
Avalikul sektoril tuleb loobuda mõtteviisist, et iga probleemi  lahendab uus koodeks, seadus või vana seaduse parandamine.
Tõsi,  õigusloomeprotsessi lükkab valdavalt käima mõni valitsusasutus, ent  keegi pole võtnud riigikogult õigust saata pärast esimest lugemist  tagasi valitsuse algatatud eelnõu, mille järele parlamendi enamuse  meelest puudub sisuline vajadus.
Kui tööd hakkab olema vähem, kahaneb ka  töö tegemiseks kuluva aja hulk.

Ülilühikesed täiskogu istungid on praeguse parlamendirutiini  pärisosa.
Tullakse kokku selleks, et parlamendi töö- ja kodukorra seadus  näeb nii ette.
101 inimest, neist enam kui pool mujalt kui Tallinnast  ja Harjumaalt, sõidavad kokku selleks, et veeta viis minutit saalis ja  vajutada kaks korda nuppu.
Komisjoni istung jääb ära, sest  ministeeriumid pole nõutud ajaks tööga valmis jõudnud.
Pole just kõige  mõistlikum ajakasutus.

Loomulikult väidetakse vastu, et parlamendi põhitöö käib  komisjonides.
See on nii, aga teatud piirini.
Komisjonide töökoorem on  äärmiselt erinev, kolme kodukorrajärgset koosolekut töönädalas suudavad  korraldada vaid üksikud komisjonid ja sedagi vaid nn kiirel ajal.
Komisjonide koosolekuid väisavad riigiametnikud ja eksperdid ei salga  omavahelistes vestlustes, et võrreldes 10 ja eriti 20 aasta taguse ajaga  on komisjoniliikmete pühendumus oluliselt kahanenud.

Komisjonide töökoormuse täpset statistilist analüüsi küll pole, ent  kui keegi selle teha võtaks, annaksid selle järeldused parlamendi  autoriteedile järjekordse hoobi.
Parlamendi, see tähendab järelikult  komisjonide suhteline nõrkus võrreldes valitsusasutustega tuleneb ka  sellest, et komisjonides napib eksperte, kes oskaksid ja sageli ka  söandaksid anda rahva mandaadiga inimestele professionaalset ja  erapooletut nõu.

Mis oleks aga head selles, kui advokaat, treener, arst ja õpetaja  hakkaksid oma põhitöö kõrvalt ka seaduseid menetlema ja neid vastu  võtma?
Esiteks, nad ei peaks käima aeg-ajalt valijatega kohtumas, et  kätt tegeliku elu pulsil hoida.
Nad teeksid seda iga päev niikuinii, oma  koolis, ettevõttes, kogukonnas.
Nad ei peaks oma elu põhimõtteliselt  ümber korraldama, sealhulgas soetama teist püsielukohta Tallinna.
Teiseks võtab see vajaduse iga hinna eest parlamenti püsima jääda, sest  ametialased oskused ei kao ning ka saadav sissetulek kahaneks vaid  parlamenditööga seotud otseste kulude hüvitamise võrra.
Vaba mõtet ja  sõltumatut käitumist tuleks riigikokku tublisti juurde.
Kolmandaks oleks  parlamendi koosseis stabiilsem, seal oleks esindatud enamik valimistel  antud ja saadud häältest (legitiimsus!), sest kaoks vajadus  asendusliikmete ja omakorda nende asendusliikmete järele.
Ka valitsuse  liikmed võiksid kuuluda mitme teise ja väga demokraatliku riigi eeskujul  parlamendi koosseisu.

Lõpetuseks kaks sõna professionaalsetest poliitikutest.
See jutt  tuleb kuidagi tuttav ette ka halvustavate viideteta nõukogude  tööinimestele, karjatalitajatele ja kraanajuhtidele.
Kui 1991. aasta  sügisel alustas tööd Põhiseaduse Assamblee, siis osatasid ka toonased  «profid» ehk nõukogudeaegne nomenklatuur, et mingid muuseumitöötajad ja  katlakütjad on hakanud poliitikuid mängima.
Läks nii, et noodsamad  isehakanud kirjutasid oma põhitöö ja muu elu kõrvalt kokku väga hea  põhiseaduse.
Mina küll ei arva, et praegused muuseumitöötajad ja  õpetajad ja kunstnikud oleksid kuidagi kehvemad või rumalamad kui nende  kolleegid vaid üks inimpõlv tagasi.
Vastupidi - kodanikena oleme ju nüüd  palju targemad.

Parlamenditöö ümberkorraldamine Eesti Koostöö Kogu pakutud viisil ei  tee riigikogule kuidagi kahju.
Loomulikult sisaldab uus töökorraldus ka  riske, ent neid teadvustades ja maandades on parlamendil võimalus saada  tagasi vähemalt osa käest antud võimust.
Vähemasti võimalused selleks on  suuremad kui vanaviisi jätkates.


Reformierakonna ja SDE valitsus on algatanud eelnõu, millega muudetakse põhimõtteliselt Eesti kodakondsuspoliitika aluseid.
Meie senine kodakondsuspoliitika on olnud selgetel reeglitel põhinev.
Põhjendamatud mängud kodakondsuspoliitikaga enne järjekordseid valimisi  on lühinägelik tegevus, mis ei teeni Eesti riigi huve.
Esiteks minnakse selle eelnõuga muutma kodakondsuspoliitika olulist  põhimõtet, millega naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamine peab  eeldama isiku või tema esindaja tahet.
Ajutine Valitsus tahab kaotada  selle nõude kodakondsuseta vanemate laste puhul - sisuliselt tähendab  see Eesti kodakondsuse automaatset pealesurumist.
See on põhimõtteline  muudatus, mis teatud sihtgrupile kaotab igasuguse tahte väljendamise  vajaduse kodakondsuse saamiseks.
Juba aastaid kehtiva muudatusega on  Eesti riik näidanud kodakondsuseta vanemate siinsündinud laste suhtes  üles suurt vastutulekut - need lapsed saavad Eesti kodakondsuse  sisuliselt ilma tingimusteta, selleks eeldatakse vaid lapsevanemate  tahet ehk vastava taotluse esitamist.
Tahteväljenduse kaotamine ja  kodakondsuse automaatne pealesurumine tähendab kodakondsuse kui  väärtusliku privileegi devalveerimist ja teeb ukse lahti järgmistele  lahjendustele kodakondsuspoliitikas.

Teiseks, senine kodakondsuspoliitika lähtub selgest põhimõttest, et  korraga saab inimesel olla üks kodakondsus - lojaalsussuhe ühe riigiga.
See tähendab keeldu omada korraga mitut kodakondsust ja eelkõige  puudutab see naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandanuid.
Kõnealuse  eelnõuga seadustatakse hiilivalt topeltkodakondsus ehk luuakse  naturalisatsiooni korras Eesti ja mõne muu riigi kodakondsuse omandanud  alaealistele eelisseisund.
Sisuliselt õhutatakse lapsevanemaid võtma  lapsele nii Eesti kui näiteks Venemaa kodakondsus, sest enne 21. eluaastat on säärane topeltkodakondsuse omamine edaspidi lubatud.

Ei ole mingit kaalutletud põhjendust, et luua kitsale sihtgrupile  selline eelisseisund.
Mõni üksik juhtum, kus oma lapsele kahe  kodakondsuse võtmist on lapsevanem süüdimatult põhjendanud "teadmatusega  topeltkodakondsuse keelust", ei kaalu kaugeltki üles vajadust kõiki  võrdselt kohelda.
Samuti riivab see võrdse kohtlemise põhimõtet -  seadusmuudatusega antakse teatud kitsale sihtgrupile eelisseisund omada  kahte kodakondsust, mida enamikul Eesti elanikkonnast ei ole.

Ja kolmandaks lahjendatakse 65-aastastele ja vanematele isikutele  kodakondsuse omandamisel keeleeksami nõudeid, loobudes eksami  kirjalikust osast.
See oleks erakordselt vale signaal, mis looks  võltslootused täiendavaks keelenõuete lahjendamiseks ka teistele  taotlejatele ja kohtleb ebavõrdselt neid tublisid kodanikke, kes on  omandanud kodakondsuse koos kirjaliku eksami nõudega.
Lisaks on need,  kes täna on saanud 65-aastaseks ja pole siiani suutnud omandada mingitki  kirjalikku võimet end eesti keeles väljendada, olnud selle nõude  kehtestamisel ligi kakskümmend aastat tagasi kuldsetes neljakümnendates.

Enamikul pole tõenäoliselt asi jäänud mitte kirjaliku eksami, vaid  tahte puudumise taha.

Kas see Reformierakonna mäng kodakondsuspoliitikaga tõesti väärib  küünlaid?
Pingutusi liikumaks lähemale kodakondsuse nullvariandile,  millega antakse kodakondsuse kõigile siin elavatele inimestele, on  Eestis teatud jõudude poolt tehtud kogu aeg.
2014. aastal võiks olla  kõikidel erakondadel selge, et muukeelsete isikute häälte püüdmiseks on  vaja pakkuda eelkõige sisulisi lahendusi parema toimetuleku, töökohtade  loomise ja vinduva majanduse elavdamiseks, mitte mängu seni end  hästiõigustanud selgete kodakondsuspoliitika reeglitega.
Kahju, kui  mõned pole sellest endiselt aru saanud.


See juhtub just siin, meie enda toas; keskmise eestlase, selle  usukauge linnainimese kodus kohtuvad nad - kirik ja mets.
Kui soovite,  siis EELK ja RMK, sest just need organisatsioonid on eestlase mõtteilmas  kiriku ja metsa vardjad, olgu peale, et on olemas ka teisi kirikuid ja  religioonegi, ning olgu peale, et peale riigimetsa kasvavad puud ka  eramaal, parkides-õuedes jm.

Kuid võtkem meie maastikupildilt metsad ning eemaldagem kirikutornid  alevike ja linnade panoraamidelt - ja see poleks enam kindlasti see  Eesti, mida tunneme!
Ka mitte siis, kui pildilt kaovad ainult  riigimetsad ja ainult luteri kirikud.
Sellepärast pole ka tähtsusetu,  kuidas EELK ja RMK kumbki «oma haldusalas» - meie kirikutes ja metsades -  toimetavad, majandavad ja korraldavad.

Eeskätt seostatakse kirikuga sakraalsust, pühadust, ja seda teevad ka  need, kes pole tõsiusklikud.
Samasugust püha hardust kogevad inimesed  üldiselt ka metsas käies.
(Siin ei räägi ma professionaalsetest sae- ega  usumeestest, vaid ikka tollestsamast keskmisest eestlasest.) See on üks  omapärane tunne: süda on avatud ja meeled on valla, silmapupillid  suuremad, eelistatakse pidada harrast vaikust ja mitte häirida rahu,  siin esinetakse vähem ja kuulatakse rohkem.

Ollakse millegi suurema ees või sees või lähedal.
Nii metsa kui  kirikuga käib kaasas ka veidi (au)kartust, võimalust pisut üleloomulikku  väge kogeda.
Kohtuda millegi endast igavikulisemaga, millegi sellisega,  mis on kestvam kui meie ajalik eksistents.
Saada osadust kas suurest  jumalaväest või looduse suurusest ja ülevusest.

Sestap usun, et eestlasele on mets ja kirik ühtviisi olulised.
Mis  sellest, et oleme uskmatum rahvas maa peal ning kirikus käivad meil vaid  üksikud.
Ometi ummistuvad kirikud kirikulistest jõuluajal ja  lihavõttel.
Niisamuti ei käi tavaline linnaeestlane, kes me ju enamikus  oleme, sugugi igapäevaselt metsas.
Metsaski on rahvast rohkem vaid ajuti  - marja- ja seeneajal.

Ja ega me tegelikult ju ei tunne õigupoolest ei oma kirikute väärtusi  ega metsade oma.
Kui paljud meist on kohanud Alutaguse laantes  lendoravat või näinud Valjala kiriku ristimisvaagnat, kui paljud meist  tunnevad Järvselja Kuningamändi või Karja kiriku skulptuurigruppe?
Ja  ega keskmine eestlane peagi olema neid näinud, rahvuslikus minapildis on  hoopis tähtsam teadmine ja kindlustunne, et meie looduses on suuri  laasi, kus tõepoolest elavad haruldased metsloomad, ning et meie kirikud  on kindlad kojad, kus leidub tõelisi kultuuriväärtusi.

Metsa ja kirikut ühendab veel ühe olulise ühisjoonena seegi, et nad  on alati olemas.
Nad peavad alati käepärast, õigemini jalapärast olema,  et me saaksime sinna minna, kui me igapäevaselt nendele ei mõtlegi.

Nad on nagu vanaema või ustav sõber, kes sind alati tervitab just  siis, kui sul on tahtmist ja aega tema poole pöörduda olgu siis  hingeliseks kosutuseks või vaimu värskenduseks.
(Ääremärkuse korras: on  ka utilitaarsemaid põhjusi, kui nii tohib ütelda: kirikusse pöördutakse  hingeõnnistuse nimel, metsa minnakse küttepuude toomiseks ja vanaemale  minnakse külla tema maitsvate pannkookide pärast.) Ja nagu vanaemalt,  eeldame nendeltki üldiselt ju asju, millega oleme harjunud.

Niisiis ei nõua me alateadlikult oma kirikult ja oma metsalt mitte  uuenduslikkust, vaid alalhoidlikkust, pigem paigalseisu kui muudatusi.
Ja kuigi see kõlab ehk halvasti, pole ta seda mitte.
Tahame lihtsalt  kindlust, et selles muutuvas maailmas, tänapäeva tormleva elutempo  juures oleks vähemalt kusagil võimalik leida paopaika.
Seda pagu loodame  leida metsa- ja kirikumüüride vahelt.

Ka arhitektooniline plaan on oluline: meie kultuurilises  eneseteadvuses peab ühel õigel kirikul olema kõrge lagi ja uhked võlvid  ning suurte metsapuude võrad peavad samuti puudutama taevast,  moodustades meie kohal loodusliku katedraalivõlvi.
Orelihelid ja  tuulekohin männiladvus - need on vist ühe ja sama pühadustunde osad.

Kiriku arhetüüp on ilus kaugele paistva kellatorniga ehitis, mis  kõrgub iidsetel alusmüüridel.
Ja mille kaarjailt aknailt heidavad  vitraažid värvilist valgust arhailisele puupingistikule.
Ja veel on seal  altarimaal ülemöödunud sajandi tumedates toonides, kujutamas Kristust  ristil või tema allavõtmist.
Ja kindlasti on seal erudeeritud pastor  mustas talaaris, keda igal pühapäeval jumalateenistusel kantslist  jutlustamas võib kuulata ja kes eestlauljaks on, kui kogudus omal viisil  vanu saksa kirikulaule kaasa jorutab.
Selline on kirikupilt, see  seisab, ja mitte eelmises, vaid vähemalt üle-eelmises sajandis.
Aga  paradoksaalsel kombel on vist just selles kiriku väärtus.

Kas ei pea aga kirik käima ühiskonna muudatustega rohkem kaasas,  olema avatum ning püüdma saavutada kontakti uute põlvkondadega?
Kas ei  peaks kirik olema atraktiivsem, kasutades ilmalikus elus domineerivaid  meetodeid ja konkureerima muude tänapäeva ahvatlustega?
Seda on ju  püütud ka teha, on muudetud liturgilist korda «kaasavamaks»,  jumalateenistusi on asendamas missad, mustakuuelistest pastoritest on  saanud valgetes albades preestrid, ja ka kirikulised ei kuula enam  niisama omaette, vaid neilt oodatakse hoogsat osalust ja üksteisega  suhtlemist.
«Nagu tänapäeval kõikjal näha saab.
» Kuid uuenduste tuules on luteri kiriku mõjujõud ühiskonnas  kahetsusväärselt hoopis langenud ning kiriku liikmete arv pigem  vähenenud.
Ilmselt on üheks põhjuseks just see, et alateadlikult on  oodatud kirikult vastupidist, mitte uuenduslikkusega kaasaminekut ega  püüdu joosta võidu ilmaliku kiirelt muutuva elulaadiga.

Kirikus peaks aja(lik)masin seisma ja võimaldama minna esiisade aega  või igaviku puudutuse juurde.
Veelgi drastilisemalt väljendas äsja oma  uuendusmeelsust Soome luterlik kirik ja koos sellega on seal kiriku  liikmete arv langenud veelgi tormilisema kiirusega, päevas on seal  loendatud tuhandeid lahkujaid.

Samamoodi on metsaga.
Me loodame sealt leida neidsamu teeradasid ja  käänakuid, neidsamu puid ja puhmaid, mida tunneme.
Pilt metsast ei ole  ju mitte raiesmik, vaid kõrge päris mets suurte puudega.
See võib olla  kas hele palu, kus on mõnus astuda, mustikaid süüa ja kukeseeni korjata,  või saladuslik kuuse-segamets või hoopis märg kaasik, lodu vm.
Meie  metsapildil on kindlasti ka igat mõõtu metsaloomad, kui me neid ka alati  ei kohta.
Ja seal on linnud, kui me ka neid ega nende laulu ei tunne.
Seal on pohlad ja puravikud, pihlakad ja sarapuud, seal on sammalt ja  jänesekapsaid... ning seal on ka sääski, üraskeid ja põdrakärbseid,  murdunud puid ja tohletanud kändusid.
Seal kõrgete puude vahel valitseb  liigiline mitmekesisus ja looduse stiihiline harmoonia, mitte masinlik  ühtlane korrapära.
(Ja seda hoolimata sellest, et inimene teeb seal  hooldus-, harvendus- ja muid raieid.) Meile läheb mets korda, me teame,  et mets on alati olemas, me võime alati sealt hingekosutust saada.
Ja  iga uuendus - kusagil on rajatud järsku uus siht või lagedaks raitud  lank - ajab tavalise metsaskäija veidi ärevusse.

Sest metsaskäija, nii nagu kirikuskäijagi, ootab püsi.
Ta tahab  kindlustunnet, et mets jääb alati mühama.
Selles on metsa väärtus, ning  tulunduslik kasu, mis tõuseb metsast, on sel väärtusskaalal sekundaarne,  olgu peale, et metsast (palgist) tuleb olulisel määral kogu majandust  kosutavat raha.
See on üksjagu paradokslik tõdemus, millest tuleneb ka  alaline vastuseis, kui ühtede meelest raiutakse meie metsa liiga palju  ja teiste meelest tuleks raiemahtu veelgi suurendada.
Kuid kardan, nii  jumalavallatu kui see ka pole, et samamoodi on ka kirikus sakraalne ja  religioosne osadus, võimalus palves Jumala poole pöörduda ja tema  õnnistus saada, keskmisele eestlasele sekundaarne.
Ent, kuigi uskmatud,  me tegelikult armastame oma kirikuid.
Ja me tegelikult armastame ka oma  metsa, kuigi me ei oska määrata metsaliike ega tunne taimi.
  Samamoodi ei saa mõista metsamuudatusi, mille tagajärjel jõuaksime  liigi- ja elupaigarohke metsa asemel üksluise - kuigi tootmisefektiivse -  puupõlluni, kus hiiglaslikel aladel kasvavad sirgetes rivides hoolikalt  genotüübi järgi välja valitud puuistikud nagu sõdurid reas.
Nii  paljudes rikastes riikides ka toimitakse, miks ei võiks siis meiegi?
Oleks pealegi nii ju palju efektiivsem majandada, metsapalk saaks  kiiremini küpseks ja selle kvaliteet oleks ühtlasem.
Saaksime raiuda  rohkem ja kvaliteetsemat puitu.
Võidaksime palju raha.
Aga elu oleks  vaesem.
Puupõldudel ei kõnni matkajad ja pole sinna asja jahimeestel ega  seenelistel, põllul seeni ega ulukeid ei ole.
Seal puudub elu oma  mitmekesisuses - see, mis teeb metsa metsaks.
Nii ei saa maha võtta  suuri metsalaamasid ning asendada neid puupõldudes reastikku kasvavate  istikutega, ilma et meie mets olemuslikult ei muutuks.

Kui inimesed tunnevad, et see pole enam nende kirik või et see pole  enam see mets, on juba hilja.
Kui metsas jäävadki käima ainult  harvesterimehed ning kui metsa ja kirikut mõõdetakse ainult rahas -  palgis ja kinnisvaras -, siis ei saa juttu olla enam ei rahvakirikust  ega metsast kui meie rahvuslikust väärtusest.

Nii torkab eestlase maailma- ja õigluspilti, puudutab meie meelt, kui  üks suurkirik peaks minema haamri alla.
Niisamuti ei saaks me lubada  meie suurimate puude maharaiumist.
Nagu Kastre-Peravalla hiidkuuskede  väärtus ei võrdu nende palgihinnaga, ei saa ka Narva Aleksandri kirikut mõõta kinnisvaraportaali hinnaskaalal.
Nojah, teoreetiliselt on see muidugi mõeldav, aga see lihtsalt ei mahu pähe.

Eespool tegime mõtteeksperimendi, kui eemaldasime metsad ja kirikud  oma maastikupildilt, ja see polnud enam See Eestimaa.
Kuid kui nad  eemaldada ka meie kultuuripildilt, siis pole see enam ka See eesti  rahvas.


Viimastel kuudel on ühiskonnas üheks aruteluküsimuseks kerkinud naiste  kohustuslik ajateenistus Eestis, enamasti on sel teemal sõna võtnud  mehed.
Naised ise ei ole kahjuks laiema avalikkuse ees peale üksikute  poliitikute selle teema suhtes mingeid seisukohti väljendanud, ometigi  oleks see igati asjakohane.
Mina toetan hiljutist riigikogu  riigikaitsekomisjoni seisu­kohta toetada Eestis naiste vabatahtlikku  osalemist ajateenistuses, mitte selle kohustus­likuks muutmist.
Eesti põhiseaduse järgi on kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja  kohustused võrdsed.
Üheks olu­liseks erandiks kohustuste osas ongi seni  olnud Eestis kohustuslik ajateenistus ainult meestele.

Norra parlament kiitis hiljuti, 14. oktoobril heaks seaduseelnõu,  mille järgi hakkab soo­neut­raalne sõjaväekohustus kehtima alates 1. jaanuarist 2015, see puudutab kõiki vähemalt 19-aastaseid naisi, kes on  sündinud 1997. aastal või hiljem.

Norras toimuvast ajendatud senine väitlus Eesti on olnud kahtlemata  olnud igati tervitatav ja huvitav.
Enamasti on poolt- ja vastuargumente  välja toonud mehed, kes on militaarvaldkonnas asja­tundjad, seega on ka  argumendid olnud enamasti militaarset laadi.
Kahjuks on soolist  perspektiivi käsitletud stereotüüpselt ja laiemat ühis­kond­likku tausta  arvestamata.
Just seda viimast tahan ma alljärgnevalt käsitleda nii  naise kui kahe väikelapse ema vaatenurgast.

Statistikaameti andmetel oli summaarne sündimuskordaja 2012. aastal  Eestis 1,56 ja loomulik iive jätkuvalt miinuses (-1394).
Sellises  demograafilises olukorras, milles pealegi on sünnitamisikka jõudnud või  jõudmas 1990-ndate alguse väikesearvulistes aastakäikudes naised, on  kohatu noorte naiste suunas vaadata sooviga hakata neid veel  kohustuslikus korras ajateenistusse kutsuma.
Kaitseväe Ühendatud  Õppeasutuse ülema Martin Heremi sõnul tuleb igal aastal ajateenistusse  keskmiselt ainult 39 protsenti meessoost kutsealustest ja sellest  Eestile ka täiesti piisab.

Negatiivne loomulik iive on Eesti jaoks probleemiks olnud juba palju  aastaid.
Naised on need, kes lapsi kannavad, sünnitavad, imetavad ja on  nende peamised hooldajad esimestel elu­aastatel.
Soolise  võrdõiguselikkuse monitooring  2013 toob välja, et valdavalt on kodused  rutiinsed majapidamistööd jätkuvalt naiste õlul.
Eesti tööturg on  sooliselt tugevalt segre­geeritud, mis on ka peamiseks soolise palgalõhe  põhjuseks.
Naiste võimalusi tööturul mõjutab ka eeldus, et just nemad  peavad suutma töö- ja pereelu ühitada.
Lausa 77 protsenti naistest  leiab, et meestel on tööturul natuke või märgatavalt paremad võimalused.

Eesti Statistikaameti andmetel on 91 protsenti üksikvanematest Eestis  naised ja Eestis on üksik­emadega leibkondade osakaal (7 protsenti)  ligi kaks korda kõrgem kui Euroopa Liidus (3,7 protsenti).

Naised on Eesti ühiskonnas nõrgematel positsioonidel mitmes olulises  aspektis, samas on just naised need, kes lepivad madalama palgaootusega  ja pärast laste sündi pikemaajalise karjäärikatkestusega, põetama kodus  haigeid väikelapsi, püüdma žongleerides toime tulla töö- ja pereelu  ühitamisega, pärast lahutust suutma üksi laste eest hoolitseda, sageli  ka ilma teise vanema materiaalse toetuseta.
Sellisele koormusele lisada  veel meestega võrdne kohustuslik ajateenistus on pikemas perspektiivis  lühinägelik ja naiste suhtes lugupidamatu vähemalt seni, kui pole ellu  viidud Leo Kunnase soovitus ka praktiliselt kehtestada kohustuslik  ajateenistus kõigile vaimselt ja füüsiliselt tervetele meessoost  kutsealustele ja Eesti summarne sündimus­kordaja on tõusnud vähemalt  Norraga võrdsele tasemele, 1,85-ni.

Lõpetuseks.
Johannes Kert on ühe naiste kohustusliku ajateenistuste  pooltargumendina välja toonud, et kuna naised on Eestis kõrgemalt  haritud kui mehed, ei saa ühiskonna haritumat osa ajateenistustest eemal  hoida.
Paljudes muudes ühiskonnaelu kaalukates valdkondades (poliitika,  avalik elu, äri jmt) peetakse Eestis meeste domineerimist loomulikuks  ja «ühis­konna harituma osa» eemalejäämist traditsiooniliseks ja  paratamatuks.
Esmakordselt on praeguses valitsuses lausa kuus  naisministrit ja mina jään igatahes huviga ootama, kas naiste pea võrdne  esindatus meestega jätkub erakondade triibuliste nimekirjadega  eelolevatel parlamendi­valimistel või jääb see ühekordseks eredaks  hetkeks meie maskuliinses poliitikataevas.


Hoolimata küberrünnakutest, terroriähvardustest ja rahvusvahelisest  skandaalist jõudis Põhja-Korea liidri Kim Jong-uni tapmisest rääkiv  komöödia «Intervjuu» lubatud 25. detsembril siiski ligi 300 kino  ekraanile ning interneti vahendusel veel sadade tuhandete inimesteni.
Tänu küberrünnakutele, terroriähvardustele  ja rahvusvahelisele skandaalile sai Seth Rogeni ja Evan Goldbergi film  palju enam reklaami, kui küberrünnakute ohvriks langenud Sony Pictures  neile eales pakkuda saanuks.
Kui palju on neid filme, mille näitamist  peab vajalikuks USA president Barack Obama isiklikult, kinnitades, et  vastupidist tehes allutataks end terroristide tahtele?
Paistab peaaegu, nagu oleks tegemist  ühe äärmiselt võimsa reklaamikampaaniaga, kui päriselu sündmused taas  loomingut värvikuselt ületama ei kipuks.

«Nii nagu president selgelt ütles: me  ei ela riigis, kus välismaine diktaator võib USAs tsensuuri kehtestada.
Tänaste teadete valguses saavad inimesed filmi suhtes nüüd ise valiku  teha, ja nii peabki see olema,» sõnas Valge Maja kõneisik Eric Schultz  pärast teadet, et film siiski jõuab kinodesse.

Filmi on nüüd aidanud laiemale  publikule tutvustada isegi Venemaa - välisministeerium teatas sel  nädalal, et tegemist on sedavõrd agressiivse ja skandaalse filmiga, et  Põhja-Korea reaktsioon on mõistetav.
Lisaks sai puhkenud kära keskel  väike Kim Jong-un kutse Moskvasse - mais toimuvatele niinimetatud Suure  Isamaasõja lõpu 70. aastapäeva pidustustele.
Selle seos filmiga on  muidugi kaheldav, enam võib põhjus olla Venemaa tõrjutuses ja asjaolus,  et ÜROs on senisest jõulisemalt tõstatunud Põhja-Korea inimõiguste  olukord.

Seda omakorda peetakse võimalikuks  ajendiks Põhja-Korea ebatavalisele tegutsemisele - tavaliselt  sooritatakse sealt küberrünnakuid lõunanaabrite vastu, praegu aga  peetakse neid peasüüdlasteks Sony e-kirjade ja filmistsenaariumide  lekitamises ja sellele järgnenud ähvardustes (kordub 2001. aasta 11. september, kui näitate sellist häbitut filmi!), mille ajel  «Intervjuu» näitamine esialgu ära keelati.

Põhja-Korea mõistis filmi muidugi hukka  ja kiitis rünnakud heaks, ent eitab siiani osalust neis.
Diktatuuririik  pakkus end isegi osalema koos USAga juurdluses, et selgitada välja  tegelikud süüdlased.
See küll ei tõesta kuidagi tegelikult nende süütust  - eitamine ja küberrünnakud sobivad Põhja-Korea käitumismustriga  suurepäraselt.
Siiski ründavad nad tavaliselt Lõuna-Koread, mitte USA  meelelahutustööstust.

Lisaks kõigele muule katkes  Põhja-Koreas viimase nädala jooksul kaks korda nende oma  internetiühendus - tegemist on küll piiratud võrguga, ent selle  katkemine vallandas spekulatsioonid, et USA vastas küberrünnakule  samaga.

Paljude kriitikute hinnangul mitte  kuigi väljapeetud huumoriga küllalt keskpärasest komöödiast on saanud  film, mille rahva ette jõudmist nähakse sõna- ja mõttevabaduse triumfi.

Film esitab jaburas kuues sündmuste  ahela, mille tõeks saamise vastu poleks Põhja-Korea režiimi jõhkrusega  kursis oleval publikul ilmselt midagi.
Kaks kõmuajakirjanikena nime  teinud saatejuhti saavad võimaluse minna intervjueerima Kim Jong-uni  isiklikult, sest ekstsentriline prullakas diktaator on nende (ja selgub,  et ka Katy Perry) andunud fänn.
CIA värbab ajakirjanikud suurt juhti  tapma.
Afäär õnnestub ja Põhja-Koreast saab demokraatlik riik, kus  toimuvad vabad valimised.

Ilmselt võib filmi publikuni jõudmist  sõnavabaduse võiduks nimetada küll - meie maailma väärtustega ei haakuks  kuidagi, kui keelataks ühe keskpärase komöödia vaatamine seetõttu, et  ühele väiksele väga tigedale riigile see ei meeldi.
Tasub siiski  kaaluda, kas niigi keeruliste suhete pingestamine problemaatilise  riigiga selle nimel, et mõne joovastava aine mõju all kirjutatud  stsenaarium publikuni tuua, on just kõige mõistlikum ajaviide.

Sasha Baron Cohenil õnnestus näiteks  filmis «Diktaator» Lähis-Ida riigipäid sedasi pilada, et ta ei kasutanud  ühegi pärisnime, ehkki iga teadlikum kinokülastaja võis üles noppida  kamaluga viiteid.


Venemaa sanktsioonide tõttu on Eesti piimatootjad küllaltki raskes  olukorras, ilmselt nii mõnelgi piimatootjal on tarvis tootmiskvoodi  ületamise tõttu maksta ka trahv või tagasi maksta lüpsirobotite  ostmiseks võetud laen, riik ootab aga vaatamata kõigele kõigilt  tootjatelt ka veel õigeaegset ja täielikku maksude tasumist.
Seetõttu on  Eestis plaanis maksta piimatootjatele Euroopa Komisjoni poolt eraldatud  eritoetusena ligi 6,9 miljonit eurot.
See ei tundu olevat aga sugugi  õige lahendus, sest mida teha ületoodetud piimaga, kas kallata lihtsalt  kraavi?
Parem oleks piimatootjad vabastada riigile maksude maksmisest,  mille tõttu poleks ka tarvis eritoetust, maksuvabastuse saamine seostada  aga ikkagi piima tarbimisega.
Piima potentsiaalsed tarbijad tuleks aga  leida puudustkannatavatest peredest hulgast.

Linnaosa või maakonna sotsiaalabiosakondadel ja Toidupangal peaks  olema info nende perede kohta, kus sissetulek pereliikme kohta jääb  allapoole ametlikult määratud toimetuleku piiri.
Ehk saaks Toidupank või  sotsiaalabiosakonnad koostoos maksuametiga piimatootjad vähemalt  osaliselt maksude maksmisest vabastada.
Toidupank võiks piima, mida ei  õnnestu piimatootjatel maha müüa, anda toiduabi korras  puudustkannatavatele peredele, piimatootjad kes tasuta piima ära annavad  tuleks aga vabastada tasuta antud piima rahalises väärtuses, riigile  maksude maksmisest.
Selleks tuleks anda kõigile allapoole toimetuleku  piiri jäävate perede piimasoovijatele maksuvabastuse ühikud, mille eest  nad saavad piimatootjate käest tasuta piima, andes need maksuvabastuse  ühikud piimatootjatele.
Kui piimatootja annab piimasoovijale kaks  liitrit piima, siis peab ta vastu saama ostja käest maksuvabastuse  ühiku, mis vabastab ta maksuametile ühe euro maksmisest.
Maksuamet on  aga kohustatud maksuvabastuse ühiku vastu võtma ja vabastama piimatootja  ühe euro maksmisest.


Yana Toomi intervjuus 29. novembri (2014)  Õhtulehes on üks väga oluline avaldus: nimelt võiksid kõik eestimaalased  olla eestlased.
Lihtsalt.
Oled Eestist, soovitavalt Eesti kodanik, ja  seega eestlane.

On isegi hämmastav, et alles nüüd, pärast peaaegu  veerandsajandit Eesti iseseisvust tuleb keegi nii elementaarse ideega  välja.
Sest see on Euroopas väga vana tava - inimese identiteedi määrab  koht, kus ta elab.
Kus ta on kodus.

Saame üheks Eestis  on küll ametlik poliitika jaotada eestimaalased kirvemeetodil kaheks:  eestlasteks ja venelasteks.
See tuletab kahtlaselt meelde Natsi-Saksamaa  kommet rühmitada elanikke aarialasteks ja juutideks.
Ja nagu  Kolmandaski Reichis, nii on ka Eestis see teine rahvus olnud  krooniliselt negatiivse märgiga ja selles on nähtud pahatihti ohu  allikat.
Aga me teame, mis oli Hitleri riigis sellise jaotamise eesmärk:  neist teistest tuli lihtsalt lahti saada.
Nii või teisiti.
Kas ka meil?

Selline  demonstratiivne segregeerimine tuleks lihtsalt ära lõpetada, sest see  on täielik jama ning toob ainult probleeme juurde.
Kui aga kõiki, ka  ametlikult ja vähemametlikult, hakata nimetama eestlasteks, kel lihtsalt  võib olla oma keel ja kultuur jne, siis oleks paljudel probleemidel  lõpp.

Vereliini järgi rahvuse defineerimine peab asenduma kodakondsuse järgi määramisega.

Inimese  käitumine, enesetunne ja identiteet sõltub väga paljudest väikestest  osistest.
Üks tähtsamaid elemente tema meeleolude kujundamisel on  ühiskonna suhtumine, sotsiaalsed meeleolud.
Inimene on sügavalt loomult  karjaloom.
Ta tahab instinktiivselt olla teistega, ümbritsevaga sarnane.

Kui ta seda ei ole, siis tunneb ennast viletsalt.
Vaid üksikud  persoonid suudavad sellest kehvast tundest üle olla.
Kui aga inimene  pidevalt tajub, et elab vales kohas (väga paljud on ka siin sündinud),  siis otsib ta endale õigema koha.Aga see õigem koht ei ole reeglina  teine riik (nagu nii mõnedki marurahvuslased Eestis loodavad), vaid  lihtsalt isoleerunud ja siilina turris kogukond.
Selline, nagu  venekeelsed Eestis kipuvad moodustama.

Selles mõttes tuleks igal  juhul vene- (ja muu-)keelsetele eestimaalastele rõhutada: teie olete  eestlased ja Eesti on teie kodu.
Eestlaste koht on Eestis.
Eestlane olla  on uhke ja hää!

Yana Toom mainis muide, et venekeelsetel eestlastel  on komme välismaal end nimetada eestlasteks.
Suurepärane!
Siis on vaja  ka Eestis need asjad korda ajada.

Lahendame ka keeleprobleemi?

Kõikide  eestimaalaste eestlasteks nimetamine võib hakata lahendama ka  paljuräägitud keeleprobleemi (et venekeelsed ei taha õppida eesti  keelt).
Seni, kui venekeelseid eemaletõukavalt venelasteks kutsutakse,  tekib küllap paljudel neil retooriline küsimus: "Aga miks ma peaksin  eesti keelt õppima, ma ju venelane, ma ei kuulu siia, mu kodumaa on  piiri taga.
" Aga kui kõik on eestlased, siis neil, kes eesti keelt ei  oska, tekib tõenäoliselt küsimus: "Hmm, ma olen eestlane, aga eesti  keelt ei oska... Kas see pole natuke - imelik?
Äkki oleks siiski  mõistlikum ka eesti keel ära õppida?
" Võib tunduda, et  probleemitõstatus ja lahendus on liiga deklaratiivne ja formaalne ega  nõua suurt midagi.
Tegelikult vajaks see ikka päris palju muutusi:  paljude otsustavate inimeste suhtumiste revideerimist, väga suurt  tolerantsi tõstmist ja seda eriti just riiklikelt organisatsioonidelt.
Tuleks näiteks igal juhul loobuda arvamusküsitlustest, kus eraldi on  välja toodud eestlased ja venelased.
Sest see on lihtsalt  stigmatiseeriv.
Tuleks igal juhul vähemalt avalik-õiguslikus meedias  vältida võimalusi, et poliitilisi teemasid käsitletakse  eestlased-venelased vastandamise võtmes.
Sest lihtsalt enam ei ole  eestlasi ja venelasi.
On eestlased.

See tähendab muidugi ka  suhtumist, et erinevaid kultuure ja keeli esindavad eestlased on  võrdsed.
Samuti seda, et Eestis loobutakse vähemalt riiklikul tasemel  üldlevinud okupandi-kolonisti agendast.
Arusaadavalt on see nii mõnelegi  nn patrioodile valus.
Kuid vajalik.

Riigikeeleks jääb muidugi eesti  keel ja selle muutmine pole vajalik.
Küll aga peab jääma vähemuskeeltele  õigus omakeelseks hariduseks riigi kulul.
Sest vähemuskeelte rääkijad  on Eesti kodanikud, maksumaksjad ja seega on neil ka omad õigused.

Kõikide  eestlasteks pidamine võib tunduda vägivaldne unifitseerimine, kuid  samal ajal ei tohi unustada, et Eesti vabariigi põhiseaduse järgi on  meil siiski meelsusvabadus.
Seega on siin õigus ennast liigitada nii,  kuidas soovi on ja pidada ennast kelleks tahes.
Seni, kuni pole plaani  Eesti vabariigi vägivaldseks kukutamiseks.

Jäägem erilisteks ja erinevateks Õnneks  on meil siiski põhiseadus, kus teises peatükis on kirjas: § 41.
"Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele.
Kedagi  ei tohi sundida neid muutma.
" Millegipärast unustame pahatihti selle  lühikese, kuid tähtsa lõigu põhiseaduses ja unistame mingist  kohustuslikust ideoloogilisest ühtsusest, mida tuleks raudse  propagandarusika ja haridusega peale suruda.

Aga nagu demokraatlik  lääs ei laskunud ideoloogiliselt väga ägeda külma sõja ajal nii madalale  (nagu Nõukogude Liit), et oleks hakanud piirama inimeste meelsus- ja  sõnavabadust, nii ei tohiks ka Eestis langeda Putiniga sarnasele  tasandile.

Olgem eestlased, aga jäägem iseendaks, erilisteks!


Aadu Luukase 32 000 euro suurune missioonipreemia läks tänavu Sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK).

Irooniaga pooleks võiks ju hinnata, et missioon oli Varro Vooglaiul  ja tema jüngritel tõesti sihikindel: võidelda kooseluseaduse vastu.

Missioon on kulgenud üle kivide ja kändude, seadus võeti ju vastu,  aga seegi rahasüst on kindlasti abiks, et tuhast tõusta ja edasi  tegutseda.
Oma tänukõnes ütles Vooglaid ka ise: "Meie haare laieneb, te  näete seda juba sel aastal.
" Mul pole isiklikult midagi Vooglaiu  vastu, ma ei tunnegi teda.
Küll aga vihkan ma sallimatust.
Elame aastal  2014, kui võiks austada iga perekonda, kus kaks inimest on õnnelikud.
Olenemata soost või ühiskondlikust positsioonist.
Selline preemia aga  saadab signaali, et vähemasti osaliselt oleme ikka klammerdunud  raamistatud maailma, kus keskmisest eristumine on automaatselt vale.

Eriti kurb on otsus, kui vaadata teisi nominente: kas tänavalastele  või vähiravi toetamisele pühendunud inimesed poleks preemiat väärt?
Mida  tundis otsust kuuldes näiteks 2011. aasta laureaat Marju Lauristin, kes  sügisel Vikerraadio eetris kritiseeris SAPTK meeavaldust Toompeal,  nimetades seda psühhoterrori õhkkonna väljakutsumiseks ning  mõistusevälise raevu ja vihkamise õhutamiseks.
Eile ütles ta, et oli  hämmingus, kui kuulis, et missioonipreemia läheb Vooglaiule ning tema  ühingule.
Nüüd on nad mõlemad ühiskonna edendamise preemia laureaadid.


Hea riik, ma palun sult abi.
Ma saan siin  kohati juba täitsa hästi hakkama, aga ühe asjaga oleks abi vaja.
Kuula  mind ära, palun.

Umbes aasta tagasi öeldi mulle, et mul on veel  jäänud kolm aastat.
Kolm aastat hetkeni, kui mu hetkel esimese klassis  käiv poeg sõpradega esimese siidri teeb, seitse aastat, kuni ta  viieteistkümnesena võtab napsu regulaarselt.
Sellised on nö  alkotarbimise demograafilised näitajad.

Mis sa arvad, mida ma neist  numbritest arvasin?
Muidugi - ma ei uskunud.
Vähemalt ei arvanud ma, et  asi nii hull saab olla.
11-aastaselt?
Vaim tõrgub kujutlemast, et minu  Hugo, kellele õhtuti siin Keräineni krimkasid loen, neljandas klassis  lämisedes sõbra sünnalt saabub ning hetk hiljem vetsupotti emmates sappi  öögib.
Ei, te ei räägi minu lapsest.
Need on mingid getokasvandikud,  kes teil seal statistikas on, minu pere ei ole selline!
Ärge, kurat,  tulge mind hirmutama!

Alko on Eesti jaoks teema Sellest  on möödunud peaaegu aasta.
Väga eriline aasta.
Ja tead, täna ma usun  neid numbreid.
100%.
See teema hakkas mind ikka nii sööma, et vahepealse  ajaga olen ma suutnud oma aju erinevate uuringute ja teadusartiklitega  põhjalikult läbi pesta.
Jah, ma olen ära pööranud.
Ma ütlen, et alko on  Eesti jaoks teema.
Ka sinu jaoks, riik.
Nii need absoluutkogused, mida  me lõpututel põhjust-leiab-alati tähtpäevadel ära joome, kui laste  haigelt varajane joomisega alustamine.

Me kõik teame, et alko halvab  ajutegevuse, eks?
Kas sa tead ka, et aju arengu kriitiliseim faas algab  11-12. aastaselt ning kestab kuni 18. eluaastani?
Ehk täpselt neil  aastatel, kui arenevad välja "ma tahan, et mu lapsest kasvaks elus  hakkamasaav inimene" oskused nagu otsustus-, analüüsi ja  enesekontrollivõime, läbivad lapsed, tihti "vanemate kontrolli all,"  alko boot campi.
Kas pole irooniline?

Miks ma sellest sulle räägin?
Sest mul on nüüd missioon.
Ma tahan, et Hugo alustaks alkoga mitte  11-aastaselt, vaid siis, kui ta on täis kasvanud, tema aju on täis  kasvanud ning ta saab isesisevalt otsustada, kas ja kui palju.
Tegelt ma  tahan, et meie kõigi lapsed kasvaksid suureks alkoholita.
Sa ei usu, et  see on tehtav?
Kostub hullumeelselt?
Et mida hekki - lapsed kasvavad  suureks ilma siidrita?
Tõenäoliselt kostubki.
Ma kuulen seda päris  palju, aga tead, mulle pakub lohutust mõte, et lõpuks on maailma muutnud  ikka idealistid, mitte pessimistid.

Joongi poole vähem Aga  ära vaata riigi poole, alusta iseendast, öeldakse.
Riik, sa kindlasti  juba ammu mõtled, et millal kord ma sind selles süüdistama hakkan, et  minu poeg tulevikus joob.
Ei.
Ole rahulik.
Las ma räägin, mis ma teada  olen saanud.
Ühes on isegi terviseedendajad ja alkotööstus ühel meelel -  alkokultuuri muutmiseks peab muutuma inimeste endi suhtumine alkoholi.
Et kõik algab isiklikust eeskujust ning kodustest hoiakutest alkoholi.
Joo poole vähem!
, ütleb kampaania.
Ära ole laste juuresolekul purjus!

Väga  hea.
Mulle sobib.
Suvest saati joon poole vähem.
Septembris olin nulli  peal ning ka seda kirja kirjutan kaine peaga.
Ainult pidudel on  keeruline ilma olla - oled haige?
, küsitakse.
Ma ei tea, kas Hugo on mu  vooruslikkust märganud, aga igatahes endal on süda kergem ja silm  selgem.
Nii, et isiklik eeskuju - check!

Teine asi, mida  perepsühholoogid sulle ütlevad on, et tark vanem räägib oma lapsega.
Mida varem alko kahjulikkusest rääkida, seda parem (ka  viie-kuueaastastel on taipu, et sel teemal vestelda).
Et nii on  teismeeaks väärtused kinnistunud ning hoiakud alko suhtes selgemad.
Selge värk.
Teeme ära!

Ühel õhtul võtsingi poisiga jutuks, et kas ta  teab miks suitsetamine ja alkohol on tervisele halb.
Jah, teadis, et  suitsetamine teeb kopsud mustaks ning sellest võib tekkida vähk, mis  tapab.
Ta teadis, et alkohol teeb uimaseks ning et "siis hakkad lollusi  rääkima".
Just, just.
Selgitasin veel juurde, et lapse kasvamisel teeb  alkohol kõige suuremat kahju ajule ning aju läheb sul elus kõige rohkem  vaja, nii, et aju tuleb väga hoida.
Tundus, et ta sai aru ning koos  leppisime kokku, et enne suureks saamist ta alkot ei proovi ka.
Võimas.
Tõeline triumf!
Tead, sel hetkel tundsin ennast aasta isana!
(muuseas,  ilma sisemise tungita kellelegi vastu hambaid anda või peded ja pehmod  ahju ajada).

Löök allapoole vööd Aga nagu tihti  elus, saab triumfisaluudist allakäigu avapauk.
Juba järgmisel hetkel  leidsin ennast hübriidsõjas tegelasega, keda inimesed teavad  alkoholitööstuse nime all, aga kes mulle meenutab pigem Randalli Kollide  Kompanii filmist - kavalat sisalikku, kes suudab hetkega värvi muuta ja  nähtamatuks muutuda.

Ühel õhtul, kui Misha oli hamstri ära kaotanud,  märkasin, et Hugot paelub Padjaklubist veel enam pauside ajal  esitatavad reklaamid.
Kõigepealt "Nerfi" püstoli reklaam, siis "Lego  Chima" reklaam ning siis lugu vaprast kaptenist, kes hulljulgelt  sukeldub viskitünni järele ning kui kõik on ta uppunuks arvanud, väljub  mitmed päevad hiljem võidukalt veest koos kadunud tammevaadiga ja muudab  hetkega omaenese rannamatused eufooriliseks comeback peoks.
Hugo  jagamatu tähelepanu kuulus reklaamile.

Wtf?
, mõtlesin mina.
Ma olen  siin hoolega kivihaaval ennetusemüüri ladunud, isiklikku eeskuju  näidanud ning siis tuleb keegi viinatootja ning näitab seriaali vahele  lahedat lugu jacksparrowlikust vahvast jõmmist, kelle elu armastus on  viski.
Mis toimub, kihvatasin?
Pole nagu aus mäng või?
Aga.
Nagu  turundusekspert Janno Siimar ütleb - reklaamibüroo eesmärk ongi väravaid  lüüa.
Viinatootja 1 - lapsevanem 0. Saan kiire sõnumi telekanalilt, et  juriidiliselt on kõik korrektne - ise olete vastutustundetu, kui lasete  lapsel kl 21.
30 telekat vaadata.

Taandusin.
Tõepoolest, tunnistan, et  teinekord tõesti ei saa lapsi voodisse kella üheksaks.
My bad.
Aga  siiski... mis saab siis, kui Hugo on 16?
Peale kl 21.
00 telekat ei vaata?

Olgu.
Las ta jääb.

Mõni päev hiljem lähen poisiga Flora-Kalju mängu  vaatama.
A. Le Coq Arenale, meie rahvuslikule jalgpalliareenile.
Ostame  A. Le Coq-topsides küüslauguleivad ja Limpat ning võtame istet.
"Asi on  kaitses", loeb Hugo hiidsuurelt A. Le Coq bännerilt... Asi on  tõepoolest kaitses, sest juba ma kuulen, kuidas Randall pareerib  kaitseargumendiga, et see on ju vaid sponsorlus ning staadionil alkoholi  ei pakuta.
Jälle peab nõustuma.
Samas ohkan ja meenutan, et Rootsi  jalgpalliliidu uue rahvussstaadioni nimi ei ole "Absolut", vaid on  "Friends" - samanimelise koolikiusamisevastase programmi järgi... Hea  riik, siin ma siis palungi sinu abi.
Mulle tundub, et Randali-sugusega  ei ole mul lapsevanemana võimalik debatti pidada.
Ma ei ole kuigi hästi  ettevalmistatud juriidilis-demagoogilisteks vaidlusteks hallis tsoonis  küsimustes, kas reklaam mõjutab noori tarbima või mitte või kas Laulupeo  peasponsorina reklaamib A. Le Coq alkoholi või edendab kultuuri.

Kaotame alkoreklaami Isana  sooviksin ma lähtuda tervest mõistusest, rääkida nagu inimesed räägivad  ja mõelda, milline minu, minu poja ja meie kõigi lähim tulevik võiks  olla.
Ja mulle tundub, hea riik, et meie tulevik peab olema  alkoholireklaami vaba.
Kas sa saad mind selles aidata?

Alksireklaami  kadumisega kaotaksime halli tsooni, kus me valutaksime südant  muretsedes, kas alkoreklaamid ikka tõmbavad lapsi ja noori tarbima ja  tänaseid joojaid rohkem tarbima.
Ilma reklaamita oleks meil süda rahul,  kuna me teaksime, et ei mõjuta.

Ma mõtlen, et pole ka palju neid,  peale Randalli enda, reklaamibüroode ja meediakanalite, kes alkoreklaame  pikalt taga igatsema jääksid.
Kas keegi mäletab/igatseb veel  tubakareklaame?
Ning vastupidiselt väitele, et reklaamikeeld takistaks  uute tulijate turuletulekut võib väita, et see samm võimaldaks turgu  hoopis demokratiseerida, andes võimaluse Eesti oma väiketootjatele,  kellel puuduvad massmeediareklaamiks sügavad taskud.
Kas sa mõistad,  millest ma räägin?

Seega, here it comes: hea riik, tee nii, nagu sa  tegid tubakaga, tee nii, et alkoholi ei saaks reklaamida.
Mitte kuskil.
Mitte kunagi.
Kas teeme kokkuleppe, riik?
Mina joon poole vähem ja  kasvatan hoolega lapsi ning sina teed alkoreklaamile lõpu.
Sobib?
Anna  mulle võimalus minu missioon ellu viia.


Uue  aasta riigieelarve hakkab valmima ja suure kiiruga liigutatakse veel  viimaseid otsi.
Näiteks kiitis riigikogu rahanduskomisjon viimasel  istungil heaks mõnede summade ümbertõstmise eelarveridade vahel.
Katmaks  meedikutele lubatud palgatõusu, võeti 2,5 miljonit eurot vähemaks  toimetulekutoetuste maksmiseks broneeritud raharida.

Puuetega laste riikliku lapsehoiuteenuse jaoks mõeldud rahast suunati  aga 50 000 eurot soovoliniku kantseleile, et seal saaks uurida, kuidas  on Eesti ettevõtjad valmis töövõimereformiks.

Eriti küünilised olid rahandusministeeriumist vangerdustele lisatud  põhjendused.
Toimetulekutoetuse kokkutõmbamist põhjendati asjaoluga, et  küllap hakkab taotlejaid olema uuel aastal vähem, sest lastetoetused ju  kasvavad.
Seega olukorras, kus alles maikuus on isegi riigikohus  leidnud, et Eestis ei taga aastaid 90-eurosena seisnud toimetulekutoetus  elatusallikata inimesele seda miinimumi, milleks Euroopa sotsiaalharta  Eestist kohustab, leiab riik, et seal seisab juba praegu liiga palju  raha.

Sama olukord on puuetega laste hoiuteenuse rahaga, mis sisuliselt  tagab puudega lapse perele vaid mõned päevad hoidu aastas.
Ometi on  sellegi raha (või teenuse) kättesaamine tehtud nii keeruliseks, et  enamik elumuredes peresid seda abi endale välja ajada ei suudagi.
Nüüd  siis kasutab riik seda kurjasti ära, et piskut veelgi vähendada, tuues  põhjuseks, et raha ei suudeta kasutada.
Samal ajal tegutsevad puuetega  laste hoiukodud põhiliselt annetuste varal.
Millal me küll jõuame  normaalsusse?


Vladimir  Putini enneaegne lahkumist G20 kohtumiselt Austraalias kajastas meie  ajakirjandus kui lääne taktikalist edu võitluses Vene imperialismiga.

Pole  midagi valemat ega midagi rumalamat.
Ka kõige taipamatum inimene peaks  täna, anno domini 2014 , kui Putin on võimul olnud juba poolteist  aastakümmet, olema aru saanud, et ta on planeedi kõige ohtlikum võimur,  kelle üle on lõppkokkuvõttes saab võidu saavutada vaid kõige jõhkramate  võtetega.

Blatnoid maksavad kätte Mida ma silmas pean?
Aga seda, et Putini  solvamine ja alandamine ning tema ähvardamine isolatsiooniga on õli  tulle valamine.
Putin esindab rahvusvahelisel poliitareenil ei enamat  ega vähemat kui blatnoimentaliteeti ning selle kohaselt tuleb iga  solvangu ja alanduse eest kätte maksta.
Ja seda Putin ühel või teisel  moel kindlasti ka teeb.

Siinkohal tahan hoiatada ka kõiki eestlasi:  Taavi Rõivase näägutamine Putini kallal võis talle tuua küll tunnustava  õlalepatsutuse mõnelt lääne tegelaselt, aga venelased tegid oma musta  nimekirja risti nii Eesti, Rõivase jai Reformierakonna nime taha.
Ja  neid (meid kõiki) ootab selle eest kättemaks.
Ning kui rahvusvaheline  olukord selleks vähegi sobiva võimaluse annab, saab see kättemaks olema  julm ja verine.

Just endale sobivat rahvusvahelist olukorda Venemaa  praegu luua aga püüabki.
Mitte ilmaasjata ei jätnud Venemaa ÜRO  julgeolekunõukogus oma heakskiitu andmata rahuvalvemissiooni  pikendamisele Bosnias.

Pole mingi saladus, et sealsed kogukonnad  kargavad silmapilk üksteise kõri kallale, kui kakluse senised lahutajad  kõrvale astuvad.
Bosnia on aga vana Euroopa pehme kõhualune ja tõmbab  konflikti taaspuhkemise korral kogu Kesk-Euroopa ja Saksamaa tähelepanu  otsemaid endale, jättes Venemaale Läänemere ruumis hoopis vabamad käed.
Samu eesmärke peab Moskva silmas oma uute Iraaniga sõlmitud tehingutega.

Läänes  (ja Eestis) ei mõisteta ka seda, et Moskva on oma kaotusest külmas  sõjas väga palju õppinud.
Nüüd ei püüa Putin Venemaa turjale laduda üle  jõu käivat koormat ning asuda pealetungile laial rindel.
Lööke antakse  ükshaaval, eelnevalt hoolikalt analüüsides lääneriikide taluvuspiiri.
Ja  kui lööke antakse, siis jõukohastele vastastele, mitte neile, kellelt  ise peksa võib saada.

Unikaalne VenemaaLäänes ei mõisteta sedagi, et vene inimene  harjutati Stalini ajal elama autarkias, kogu külma sõja vältel oldi  põhimõtteliselt valmis puuduseks ja ohverdusteks ning sama valmisolek  istub venelastel kontides ka praegu.

Putin kasutab seda valmisolekut  oskuslikult ära, süüdistades kõigis Venemaa raskustes Venemaad endale  allutada püüdvat USAd ja tema vasalle.
Tulemuseks pole venelaste kasvav  rahulolematus Venemaale hädasid kaela tõmbava riigijuhi vastu, vaid  venelaste koondumine lipu ümber.

Venelaste põhimassi silmis on Putin  võrdväärne Aleksander Nevski, Minini ja Požarski, Mihhail Kutuzovi ja  Jossif Staliniga.
Ta on päästja.
Ta on mees, kes on Venemaa välja toonud  jeltsinliku alanduse kuristikust ning tõstnud Venemaa taas suurvõimude  hulka.
Ta on mees, kes on unikaalse ja jumaliku vene tsivilisatsiooni  seadnud alternatiiviks degenereerunud ja dekadentlikule (ning kõigele  lisaks veel ka homofiilsele) ladina tsivilisatsioonile.

Selle kõige eest, niisuguse juhi eest on venelased valmis enamaks kui majanduskitsikus.
Nad on selle eest valmis ka surema.

Hemofoobiat  põdevas vanas Euroopas on kõike seda muidugi võimatu mõista.
Mida  teavad Vana-Euroopa elanikud blatnoide maailmast, impeeriumi  traditsioonidest, õigeusutsivilisatsioonist või venelaste ajaloolisest  hirmust ja alaväärsuskompleksist lääne ees?

Ega teata sellest kõigest  suuremat enam Eestiski.
Seepärast ei annagi Taavi Rõivas endale aru, et  Putiniga ärplema minnes tuleb valmis olla vastu lõugu saamiseks.
See  teadmatus on seda kahetsusväärsem, et vastu lõugu saab terve meie  rahvas, mitte Rõivas isiklikult.

Putin on julm, Putin on halastamatu, Putin maksab kätte nii isiklike kui ka Venemaad tabanud solvangute eest.

Isegi kui kogu geopoliitika kõrvale jätta, piisab juba ainuüksi sellest, et me sõjaks Venemaaga valmis oleksime.



Kas Eesti Olümpiakomitee (EOK) juhid on  mõelnud, millise mulje jätab olümpialiikumise juhtorgan, kui selle  presidendile Neinar Selile on kohus langetanud süüdimõistva otsuse ja  asepresident Kristina Šmigun-Vähi on jätkuvalt ROKi uurimise all seoses  võimaliku dopingutarvitamisega?

EOK peasekretär Siim Sukles ütleb, et rahvuslik olümpiakomitee hakkab  Neinar Seli küsimust arutama süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel.
Seli  ütleb, et kaebab otsuse kindlasti edasi, niisiis käib see lugu veel  vähemalt ühe, pigem aga mitu ringi kohtus ära.

Ent kuidagi veider on  mõelda, kuidas niikaua, kuni midagi selgub (Šmigun-Vähi asjus näiteks  valitseb täielik vaikus veebruarist saati), on Eesti olümpiaspordi  juhtimisel plekk küljes.
Šmigun-Vähi pole asepresidendi kohalt tagasi  astunud.
Seli teatas täna, et lahkub ASi Tallinna Sadam nõukogust, kuid  mitte EOK juhi kohalt.

Missugused tunded teid valdaksid, kui peate tööalaselt sellise  taustaga juhtidega asju ajama?
Kui meelsasti teete koostööd, sõlmite  sponsorlepinguid?
Kui usutavalt kõlab nende jutt ideaalidest,  pühendumisest eesmärkidele, noorte kasvatamisest?
Või näiteks ausast  mängust?


Kahe  lapsega ja miinimumpalka teeniv üksikema sai lõpuks teada, palju memme  vaev tegelikult maksab.
Sest Reformierakond lubab hakata maksma pere  kolmandast lapsest alates iga kuu 300 eurot lapsetoetust.

Võimuerakond võib endale selliseid  rahanduspoliitilisi soolosid lubada, sest rahandusminister ja  -ministeerium on nende kontrolli all.
Selguseta jääb vaid, millistest  kaalutlustest lähtudes pere esmasündinule ja teisele lapsele tunduvalt  väiksem hinnalipik külge riputati.

Vaevalt keegi lastetoetuse tõusu vastu võiks  olla.
Kuna reformarite plaan nõuab kuni 70 miljonit eurot aastas, siis  jääb mulje, et Reformierakond püüab maksumaksja kulu ja kirjadega kõik  loorberid endale lõigata.
Ent 70 miljonit pole erakonna enda raha.
Ja  need kolmandad lapsed ei sünni mitte ainult reformimeelsetes peredes.
Lastetoetuse väljakäijad loodavad, et nõnda sünnib esimesel aastal 500  last rohkem, mis teeb ühe lapse hinnaks 140 tuhat eurot.
Loomulikult on  suurem lastetoetus abiks igale perele.

Paraku lahterdab oravate kava Eesti lapsed  odavateks ja kalliteks.
Sest esimese kahe lapse toetus jääb ikka vaid 45  euro suuruseks ülejäänute 300 euro kõrval.
Kas siis kõlav  valimisloosung sunniks kõiki peresid kohe kolmandat last muretsema?
Või  on probleem siiski selles, et pered kõhklevad esimese lapse juures ja  mõtlevad pikalt, enne kui teise soetavad?
Lastetoetuse tõstmisega 355eurose  miinimumpalga lähedusse tunnistaks riik esimest korda, et laste  kasvatamine on vanematele sisuliselt täiskoormusega töö.
Kuid sugugi nii  rõõmustav pole seis kahelapselise madalapalgalise üksikema jaoks, kelle  miinimumpalk koos lastetoetustega kolmelapselise pere lastetoetustest  vaid napilt suurem.
Seetõttu oleks loogilisem, kui suureneksid ka  esimese ja teise lapse toetus - teise ja kolmanda lapse omad ei pea  üksteisest erinema seitse korda.
Kõik lapsed väärivaid võrdseid kasvu-  ja arenemistingimusi.



Uuel aastal suurendab riik  lastekodus elavate laste pearaha: lastekodudele (ametlikus keeles  asenduskodudele) hakatakse alla kolmeaastaste ja puuetega laste  hooldamise eest maksma 1230 eurot ja tavaliste mürakrattide kasvatamise  eest ligi 800 eurot kuus.

See on igal aastalõpul selline  uudis, mille peale kodanikul jääb vaid õhata, et hea seegi, vähemalt  midagigi nende kannatuste leevendamiseks.

Samas aga kui võtta  vanemliku hooleta laps oma perre kasvatada, hüvitab riik sama töö vaid  240 euroga kuus (see oli aastaid 192 eurot ja kasvas alles tänavu  sotside pealekäimisel).
Seega on riiklik kodusoojus isegi üle viie korra  kallim kui hoolivate kodanike pakutav.
Rääkimata siis rahahulgast, mis  jääb kodusoojuse ja kasvukeskkonna pakkumiseks näiteks Eesti tüüpilisel  ehk üksinda kaht last kasvataval mediaanpalga saajal - tal tuleb isegi  suureneva lastetoetuse juures hakkama saada neli kuni kuus korda riigi  rahaga võrreldes odavamalt.

Veel rohkem läheb pilt kiiva siis, kui  lugeda uudiseid lastekodude eurorahadega ehitatud peremajadest.
Seitsme-kaheksalapselise maja ehitushind ulatub 500 000 euro kanti.
Kinnisvaraturult leiab sellises hinnaklassis kodusid vaid luksuse  korras, tavalise kuue- kuni kaheksatoalise maja või korteri saaks kätte  ka kolm korda odavamalt ja isegi üle keskmise jõukas Eesti pere oskaks  poole miljoni euroga targemat teha, kui tal see võtta oleks.

Ehk  oleks aeg tulla tagasi kahekümne aasta taguse sihi juurde muuta  lastekodud laste päris kodudeks?
Siis tuleks aga päris peredelt õppida  ka rahaga ümberkäimist.


Kui  oled maisel matkal jõudnud sinnamaani, et järgmine põlvkond, täites  maastiku iseendaga, kordab rõõmsalt huilates sinu enese vigu, veendud,  et inimeksistents ei olegi ainukordne.
Häda pole selles, et elu on  lühike.
Pigem on ta liiga pikk, kuna lubab endale kordusi.
Surematu  Sisyphos lükkas kivi mäkke, tummalt, iga silmapilk, igavesti... Kasvasin üles Lämmijärve ääres,  vabadussõjalasest vanaisa hoolel, isa oli piirikaitserügemendi ja Vene  vangilaagri õnnestunud varjamisega suutnud saada Elva keskkooli  direktoriks, kelle 90.
sünniaastapäeva alles äsja rahvarohkes Elva  raamatukogus tähistati.

Kas kommunistid on olemas?

Arvasin kuni ülikooli astumiseni, et  tegelikult ju kommuniste polegi olemas - isa aktusekõned kommunismi  ehitamisest on ainult teesklus.
Kuni õppisin tundma Jaak Allikut, kes  1971. aasta üliõpilaspäevade lõpubanketil, kus Siim Kallas leidis oma  võrratu Kristi ja kus debüteerisid Silvi Vrait, Tarmo Urb ja Tarmo  Pihlap, istus lauas koos EKP keskkomitee vastutava seltsimehe Sarriga ja  "mõtestas protsessi".
Lähedal hiilis KGB ülem Boriss London.
Provokaatorid ei hüüa tulles nagu tolles sinelivarguse anekdoodis: "Kas  tema varastas või temalt varastati, aga mingisse vargusse oli ta segatud  küll... "Arvata  nüüd, et riigikord muutus, maailm võrgustus ja inimesed said sõlmedeks,  on sama naiivne nagu ülalkirjeldatud enesepaljastus.
Pettuse viisid  vaid paljunevad pooldumise teel kavalate lipsuga sulide toitelahuses,  sooja lambi paistel, justkui ainuraksed amööbid.

Kibestuda ei maksa, sest maailma aitavad mõista sügisvärvid ja järvele laskuva lume viiskümmend halli varjundit.

Poliitik sõltub ajakirjandusest, teame ju, aga kellest sõltub meedia?
Reklaamiagentuuridest, kes "on Tallinnast ja maksavad".

Kaadris lösutav vabiseva vatsaga kikkhabemes  tegelane, kelle punane lips ei seisa kuidagi punnis kõhukesel;  arvamusliider teisest mõtte- , Ilmar Laaban ütleks mitteagentuurist!
,  edvistab kiharate ja kasakavuntsidega.
Neil pole ideoloogiat, mille  nimel Eesti riiki pidada.
Ent neil on varrukast võtta avaliku arvamuse  uuringud, mis ju täppisteadus - nii palju, kui maksid, sellise numbri  said.
Küll aga teavad kassikulda pasandavad eeslid (Uku Masingu kunagi  Werneris pillatud eufemism!) imagoloogiast rohkem kui David Axelrod, kes  tegi Obamast ühe lausega "Yes, we can!
" kaks korda presidendi.
Ja aitab  küll!
Axelrod ajas telesaates oma vuntsid maha... Kui Francois Mitterand sai 1981. aastal  presidendiks, siis astus ta Pantheoni treppidest üles, kolm roosi käes,  ja asetas need Beethoveni üheksanda mürina saatel suurte prantsuse  surnute altarile.
Enne teda kutsus Valery Giscard d´Estaing, astudes  presidenditoolile, sentimentaalsele creperie' hommikueinele  kõik Pariisi prügivedajad.
USA presidendiks saanud maapähklifarmer Jimmy  Carter juba jooksis end sümpaatseks.
Sama aeroobset üledoosi  harrastavad meiegi värsked riigijuhid kuni pulsi kukkumiseni... Kes kukub käppadele?

Lennubaasi tunginud riigijuhist ja sealt välja aetud rahvuskonservatiividest ei tasuks rääkida - võim on jõud ja sel on õigus!

Tahaks, aga ei suuda päästa telgjoonel  jalutavat noorukest riigimeest, kelle seljataga lendavad kraavi  purunevad autod ja lömmis inimkehad kantakse kaadrist ära huilgega  lahkuvas kiirabiautos kusagil Ussisoo kurvis.

Õhtupunas roosatavad surnud vaimusuuruste  haudu rüvetanud šampanjasotsialistide karjed, pisarad langevad põlatud  aatekaaslaste Anveldi, Alliku, Lauristini ja Clara Zetkini haudadele  ning märgavad Lenini mausoleumi.

Visa tõug, kes alati kukub käppadele - endised  kommarid riigikogus, teiste hulgas käputäis poliitikuid, kes ei saanud  kuidagi süümevannet anda, muigavad küüniliselt: nemad juba teavad, mis  värk on!
Ja endised luurajad, salanuhid koos koputajatega- Valhallas ja  reanimatsioonis naerdakse laginal.



Oleme uhked oma e-riigi üle, mida me ei  väsi muule maailmale kiitmast.
Ja ilma kahtluseta ongi e-residentide  pakett, millega Eesti äsja maha sai, kogu universumis tähelepanuväärne  saavutus.
Aga ka tavakodanik tahab riigi suurest edust osa saada ja seda  ilma märkimisväärseid kulutusi tegemata.

Inimeste elu võiks näiteks  lihtsustada e-tervisetõend.
Aga selline asi on juba olemas, hõikavad  paljud.
On küll, kuid vastavat e-tõendit ei esitata veel sugugi  rohkearvuliselt.
Peale selle nõuavad kodanikelt tervisetõendit palju  ametkondi.
Näiteks tuleb tervisetõend esitada juhilubade omandamisel või  vahetamisel, täpselt sama on vaja teha relvaloa puhul, kui käsil on  analoogsed toimingud.
Ja kui see aktiivne kodanik juhtub veel  kaitseliitlane olema, peab temagi oma tervislikku seisukorda riigile  tõendama.
Kahjuks on iga sellise toimingu tegemiseks vaja eraldi  paberit.

Paber paberiks, aga tavaelus tähendab see lugematuid tunde  arstitädi kabineti ukse taga tõendamaks ikka sellele samale riigile, et  ta ei ole häiretega ega muidu haige.
Ja seda kõike vaatamata tõsiasjale,  et alles mõni aeg tagasi oli ta oma kõlblikkust juba edukalt tõestanud.

Kaitseliitlasena, jahimehena ja autojuhina olen ühtlasi sarnase  kadalipu läbinud, mille jooksul sai mitu korda mõeldud, et miks e-tõend  ei toimi.

Täna on riigikogus menetluses nii relvaseaduse kui  liiklusseaduse muudatused.
Küsisin asjaomastelt ministritelt, et kas ei  võiks teha paranduse, mis sätestab, et relvaloa ja juhiloa puhul kehtib  üks tervisetõend.
Ministrid olid nõus, aga... see ei olevat otseselt  nende asi ja tervisenõuded kehtestab hoopis sotsiaalminister ning  kaitseliidu puhul on huvitatud osapool hoopis kaitseminister.

Paraku  kipubki meil nii olema, et paljud normaalsed algatused kipuvad  ministeeriumide nn silotornide vahele kopitama jääma.
Mina olen seda  meelt, et riik võiks oma kodanikele tõesti väikese jõulukingi teha ja  langetada lõpuks koos ministeeriumidega otsuse ühtse tervisetõend  kehtestamise kasuks.
Siin aga tuleks kindlasti sekkuda peaministril, kes  peab vastava käsulaua oma valitsuse liikmetele andma.
Meie noor ja  energiline peaminister ei saa ju ometi olla vastu riigi ja kodanike  suhetes heakskiidetud nn ühe akna printsiibile.
Ühe akna põhimõte  suhtluses riigiga tähendab seda, et kui kodanik läheb oma probleemiga  ühe ametniku või ametkonna juurde, siis tuleb sealsamas võimalusel kõik  tema probleemid ja mured ära lahendada.

Loodan, et minu tagasihoidlik  ettepanek leiab toetust ja me saame väga väikeste kulutuste ja ilma  erilise kärata oma kodanike heaks midagi ära teha e-riigi muidu nii  globaalsete ettevõtmiste reas.
Ühtlasi oleks see valitsuse koostöövõime  proovilepanek.
Ja kogu au võin jätta Taavi Kotkale ja meie presidendile,  digivolinikust rääkimata.


"Kui  jõulud hakkasid tulema, muutusid inimesed kõik heaks!
" Nii tõdes kunagi  eestiaegne kirjanik Jüri Parijõgi.
Minul läks nagu vastupidi, sain  endale paraja pataka vaenlasi.

Asi algas sellest, et murdsin pead,  mida jõuluks Mannule kinkida.
Tema sünnipäev on ka, muide, kaks päeva  enne jõule, ja ta on eluaeg selle all kibedalt kannatanud.
Et  tähistamisi kiputakse kokku panema ja muidugi jäävad kingitused sedasi  eraldi võetuna lahjemaks.
Laseks päkapikkudel talle seekord jõulupuu  alla midagi kopsakamat tuua?
Parim kink on küll raamat, aga mõtlesin  välja, et kingiks Mannule hoopis tuttuue auto.

Uue auto vaevad Seda kuulda saades muutus mõni lähisugulane  ärevaks.
Tuli külla poja pere täies koosseisus.
Nad on kõik targad ja  heasoovlikud inimesed, aga neil on omad arvamused.
Mulle aga näis, et  nad kippusid mulle kambakat tegema ja tahes-tahtmata võtsin kaitsepoosi  sisse.

Poeg avaldas lootust, et see vanamehe uid on ehk nüüd peast  läinud.
Sest meil on ju auto, ainult kuus aastat vana, milleks kulutada?

Selgitasin, et see on ju liisitud, seega panga oma, pealegi juba  kulunud kummidega jne.
Ning nüüd on võimalus poekampaania käigus uus  saada, andes vaid auto jääkväärtuse sissemakseks ja jätkates liisimist  täpselt vanal tasemel.
Mul ju on raha sõiduki pidamiseks, sest saan  pensioni ning ka emeriituse, koolitamise ja publikatsioonide eest tasu.
Kui Mannu mulle endiselt süüa annab, jõuan autokulusid maksta küll.

Siis  hakkasid asjatundjad selgitama, miks see minu valik - Prantsuse mark -  vale on.
Pojapoeg, autospetsialist, tõi prooviks maja ette Volkswageni,  mis olevat parem, odavam pidada ja igati etem Saksa kvaliteet.

Rahvavagun  on küll Das Auto, aga see ei meeldi mulle ei seest ega väljast mitte  üks põrm.
Ka jaapanlased ja korealased jätavad mind külmaks.
Alfa Romeo  on mõnus, aga edevavõitu minusugusele eestiaegsele mehele.
Ja ma ei tea,  kas neil on universaalkerega isendeid, konks taga, mõistliku hinnaga.
Aga prantslasi ma armastan.
Ja armastusega on nii, et kui see on kallal,  siis ei aita teatavasti ei ussi- ega püssirohi.
Austan ja jälgin  Prantsuse tehnika arengut hardumusega.

Mind ei veena ka  autoajakirjanike lõpmatu mulin, missugune auto on millise parameetri  poolest kriipsu võrra teisest etem.
Ka Renault Megane on seal vahel  võrdlustes sees.
Mina tahan ainult säilitada praegust status quo'd, s. t  jätkata harjumuspärase tunnetusega, aga tuttuuega järgmised viis aastat,  ei muud.
Muidugi võiks hirmsasti kokku hoida, kui hankida näiteks  motorikša.

Selle peale autospetsialistist lapselaps vihastas  südamest.
Ütles, et ma karjuvat tema peale, ja minusugusega ta enam  kunagi ei suhtle.
Katsusin küll seletada, et mul on lihtsalt õppejõu  tugev hääl ja pisut kõva kuulmine, ei muud.
Aga ei midagi - lubas oma  jalga mitte enam meile tõsta.
Hakkasin juba mõtlema, et sugulastest  oleme lahti ja oma varanduse võiks pärandada mingile usuühingule.
Aga  millisele?

Autot vormistama asudes tuli välja, et olen panga arvates  vanaks jäänud, ja ilma käendajata autot liisida ei saa.
Ilus plaan  kippus lörri minema.

Millal algab vanadus?

See pani mõtlema - kas tõesti vanadus ongi  käes?
Aeg-ajalt teised kipuvad niiviisi arvama.
Kui poes ei kuule hästi,  ja üle küsin, hakatakse rõhutatult aeglaselt ja lihtsustatult seletama.

Aga inimesed on hakanud ju tänapäeval pomisema - seda on sedastanud  juba Ivan Orav.
Mis nad pimevaimud peaks pomisema?

Mõningad vanaduse  tunnuseid ikkagi on.
Näiteks eile ei leidnud toas kusagilt oma  mobiiltelefoni.
Helistamine sellele ei aidanud.
Pika mõtlemise peale  tuli pähe, et ehk jäi eile autosse.
Ronisin meie linnamaja kolmandalt  korruselt alla ja seal autos ta tõesti oligi.
Vaatasin samas järele, et  kas vahepeal on helistatud.
Kui uuesti tuppa jõudsin, olid prillid  kadunud.
Olin need jätnud autoistmele.
Ega's muud, kui jälle trepist  alla ja üles.
Ega selles trepil võimlemises midagi halba olegi.
Mingi  teooria ütleb, et iga astme võtmine pikendab eluiga minuti võrra.
Seega  topeltkäik üles-alla lisas elueale 144 minutit.
Siit on lihtviisil  arvutatav, kui palju peaks käima, et sajani ja rohkem elada.

Aga  koolivend, tegus akadeemik, kes tihtipeale maailmas ringi sõidab küll  doktorantidega, küll ilma, rääkis, kuidas ta ühel laupäeval astus läbi  tuntud kindlustusfirmast, et reisikindlustust saada.
Ametnikupreili  ehmatas ära ja teatas, et laupäeviti nii vanu ei kindlustata.
Et tuldaks  teine päev, kui ülemus kohal.
Siiski osutus kodus interneti abil  kindlustus lihtviisil äratehtavaks.

Käisime viimati bussireisiga  Itaalias.
Napoli oli nii kena, et kas või sure.
Kui seda metsikut  prahiuputust tänavail poleks olnud!
Prahivedajad, kes olevat maffia  juhitavad, parajasti streikisid.
Tugeva mulje jättis Capri, kus omal  ajal Lenin Gorkiga malet mängis.
Selline kena pilt on ajaloost silme  sees.
Hiljem teatavasti Stalin kutsus Gorki sealt ära, aga kui see  hakkas oma peaga mõtlema, organiseeris talle haiglasse mürgitatud  kommikarbi, Gorki lahke mehena jagas komme õdedele ka.
Nad kõik surid.
Sellised asjad tulevad meelde.

Aga üks jama oli ka.
Kas tõesti  vanadusest?
Kui Roomas olime, traavis meie bussiseltskond kilomeetrite  viisi mööda objekte jalgsi ringi.
Mis nad pimevaimud peaks nii palju  kablutama?
Me palusime luba omapäi minna, et linnaekskursioonibussidega  sutsu lihtsamalt Roomale ring peale teha.
Meie giid näitas linnaplaanil  raudteejaama, mille kõrval meie buss ootab.
Ja hakkas pikalt ja laialt  heietama, kuidas sinna saada.
Nagu me oleks kirjaoskamatud tobud.
Ma ei  viitsinud teda kuulata.
Pärast tuli välja, et kohtumispaik oli hoopis  teise jaama juures.
Ja mobiiltelefon sai ka just parasjagu tühjaks.
Oi  kui palju see meile kõigile muret ja kulu põhjustas!
Tallinna kaudu ja  minia nutikal toel saime lõpuks reisiseltskonnaga ühenduse.
Ma kaldun  siiamaani arvama, et giid näitas linnaplaanil meile vale jaama.
Ega mina  ometi ei saanud eksida.

Nüüd aga kipub auto kinkimise aktsioon  vanaduse tõttu läbi kukkuma.
Peaks järglastega ära leppima, et  käendataks.
Muidugi olen ma süüdi, ja palun siinkohal avalikult  vabandust, et häält tõstsin ja tarku nõuandeid ei kuulanud.
Edaspidi  räägin ainult poolsosinal.

Loodan, et Mannu saab suvel uue autoga  ülejärgmises külas piima järel ja alevis kalapoes käia.
Linna sõites  lubab ta mind rooli taha.
Ilus elu ju?



Politsei  saatis tänavu musta värvi ja manitsevas toonis jõulukaardi 930  liiklushuligaanile, kel on aasta jooksul kogunenud viis või rohkem  rikkumist.
Algatus iseenesest on tore, kuid ehk on politseil võimalik  siiski ka midagi tõhusamat ette võtta, vähendamaks paadunud  liiklusretsidivistide (aga kuidas muudmoodi nimetada korduvaid  patustajaid?) toime pandud rikkumiste hulka?

Politsei jõulukaardi saajate edetabelit  juhivad tegelased, kel aasta jooksul kogunenud 28, 24 ja 22 rikkumist.
Üks inimene näiteks on aasta jooksul 10 korda vahele jäänud lubadeta  sõiduga.
Meie hinnangul on tegemist selgelt ja teadlikult pahatahtliku  käitumisega, mille vastu ei ole kindlasti abi politsei sõnumist, et  "olge järgmisel aastal liikluses hoolikamad, see teeb liikluse  turvalisemaks nii teie endi kui kõigi teiste liiklejate jaoks", nagu  ütleb politsei- ja piirivalveameti (PPA) juhtivkorrakaitseametnik Veiko  Kommusaar.

930 politseilt kaardi saanud nuriliiklejat on  kokku aasta jooksul toime pannud ligi 6000 rikkumist, mis teeb peaaegu  6,5 rikkumist inimese kohta.
Meie küsimus on - miks saadetakse neile  jõulukaarte, aga mitte ei võidelda retsidivistide vastu tõhusamate  meetmetega?
Peaks ju selge olema, et viie liiklusrikkumisega inimene a)  vilistab reeglitele ja b) on liikluses ohtlik nii endale kui ka  teistele.

Miks ei võeta neilt juba näiteks kolme  rikkumise järel teatud ajaks (kolmeks kuuks, pooleks aastaks, aastaks)  juhtimisõigust?
Miks ei lajata riik teatud rikkumiste arvust alates  sellist trahvi, et võtab hinge kinni?
Ikka tuhandetes eurodes, palun.
Miks ei võeta küünilistelt rikkujatel autosid vägisi käest ära?
Miks  neid vangi ei panda?
Seadus ei luba?
Aga teeme siis ometi seadused, mis  tegelikult ka toimiksid.
Midagi on sellel pildil valesti - kas on  karistused liiga leebed või politsei suhtumine rikkujasse liiga  heatahtlik.
Vähemalt korduv lubadeta sõit muutub järgmisest aastast  kriminaalkuriteoks ning selle eest saab siis ka juba vangi panna.



Üks Venemaa ja venelastega seotud  tendents teeb rõõmu, olgugi riikide suhted üle aegade keerulised ja  enamik venelasi näib suure juhi hiilgusest kui ära tehtud.

Ehkki turiste, kes Venemaalt kõige kiuste veel Eestisse tulevad, on  vähe, on nad just sellised, keda me näha tahame.
Intelligentsed,  vaiksed, viisakad.
Venemaa mõistes keskklass, mitte rikkurid.
Lärmavaid,  kätega vehkivaid ja raha loopivaid, papagoi eeskujul riietuvaid vene  uusrikkaid olen ma Pariisis ja Londonis küllalt näinud.

Teine tasand on see, et vene kultuuritegelaste (mitte  kaasajooksikute, vaid päris tegijate) seas on Eesti maine hoopistükkis  paranenud.
Siia elama asunud Artemi Troitski on kõige käepärasem näide  ja annab kahtlemata eeskuju teistelegi vene intellektuaalidele.
Eestlane  ei kujuta tegelikult ette, kui tuntud on ta Venemaal ja milline kaal on  tema sõnal.

Intelligents ei saa lõpmatuseni vaikida, isegi mitte Venemaal.
Ja kes  teab, ehk võib nende heasoovlikkusest meile kunagi tugevasti tulu  tõusta.


Inimesi  võib vist maa peal - laias laastus - jaotada kahte liiki.
Ühed elavad,  ja tahavad elada, ja küllap sellest elust täit rõõmu ja valu tunda.

Teiste meelest tähendab elamine ainult  lõppematuid asjaajamisi.
See on see kõrgekskiidetud ettevõtlike ja  aktiivsete inimeste klass, eesotsas valitsuse ja ametnikearmeega.
Nende  meelest peab iga inimese normaalne elu koosnema lõpututest lepingute  sõlmimistest, projektide kirjutamistest, toetuste taotlemistest, maksude  õigel ajal maksmistest, seaduste pähetuupimistest, kohustuste  täitmistest, oma isekate õiguste nõudmistest, ja nii edasi ma ei tea kui  kaugele.

Mis tähendab olla inimene?

Esimene liik ei häälesta oma eluhetki sellele  lainele.
Tema tahab teha midagi, mis talle rahuldust pakub, milleks  talle on antud võimed, ja heal juhul ka võimalused - ilma aina mõtlemata  ja kalkuleerimata, mis see talle maksma läheb, ja mis see kõik talle  sisse tuua võib.
Ilma aina kaalumata ja kontrollimata, kui palju talle  on riik andnud seaduslikku õigust seda teha, ja kui palju ta oma  tegevusega kasumit tootma peaks.
Ja missuguseid kõveraid teid kasutades  saaks ta meie ühisvarast endale võimalikult rohkem ressurssi ammutada.
Meil oleks nagu  täiesti ära unustatud, mida tegelikult tähendab olla inimene.
Mõtelgem  selle üle.
Inimene ei pea olema seotud kõikide elukudedega ei riigi ega  valitsuse ega viimseni seadusi tundvate kõrgete ametnike külge.
Inimene  ei pea olema ei ühiskondlikult ega poliitiliselt edukas.
Inimene ei pea  olema moraalselt kompleksivaba ega ideoloogiliselt kuulekas.
Kõik  inimesed ei pea olema ühte nägu, ühte mõõtu, astuma ühte jalga  lõppematus rivis!
Kuni ühiselt tobedate meelelahutussaadete vaatamiseni  ja veel tobedamate staarikeste-hääletamisteni välja.

Öeldakse, et me elame kiirel ning asjalikul  ajastul, mis pakub aktiivsetele ja ettevõtlikele inimestele tohutuid  võimalusi nii-öelda enese teostamiseks - mille all mõeldakse põhiliselt  kiiret rikastumist, ilma vahendeid eriti valimata.

Õigem oleks ehk öelda, et me elame mõttetu  kiirustamise ajastul.
Me oleme ju näinud, kui palju see kiirustamine on  ühiskonnale kahju toonud.

Ja selle kiirustamise põhjus või  soovitav-saavutatav eesmärk ei ole meie inimeste elu paremaks muutmine,  vaid ikka ja ainult nende aktiivsete asjaajajate isiklik rikastumine.
Ümberkorraldusi tehakse selleks, et üks väike osa rahvastikust saaks  teise osa rahvastiku arvel endale suuremat kasumit teenida.

Kõik on meil juba allutatud rahale, ka see  osa, mis peaks tõsiselt arvestama inimesega, mitte kasumiga, mis peaks  ilma omakasutaotluseta kaasinimest teenima.
Meditsiin peab ülal  suurepalgalist ametnikearmeed, kes otsustab, kuidas ja kellele raha  jagada - ja võtab suurema osa jagatavast rahast endale.
Arst ei ravi,  vaid müüb raviteenust.

Seadustame seisused Esimese ja teise Eesti olemasolu ja vastuolu ei saa eitada, see ei ole mingi hüsteeria, see on sulaselge tegelikkus.

Meil pole õigust seda kinni mätsida - kui meie  valitsejad ei kavatsegi seda ebavõrdsust vähendada, siis tuleks need  vahed seadustada, kehtestades kahesugused maksumäärad - ühed, mis  pidevalt tõusevad, rikastele, ja teised, mis hoitakse madalal, vaestele.

Sest kõik meie ümberkorraldused ja  hinnatõstmised on täiesti normaalsed ja õiged kõigile neile, kes saavad  nelja ja viie nulliga palka.
Teistele on need hävitavad ja äärmiselt  häbematud.

Miks teevad seadusi inimesed, kes on kaotanud  igasuguse sideme tegelikkusega, eluga, kes ei suuda üldse mõista ega  tunda seda, mis rahva elu suunab või takistab?
Miks elu kui selle  planeedi inimese suurim väärtus, mis on nagu kingiks saadud tohutu  varandus, ei maksa mitte midagi nende lühinägelike asjaajajate silmis  ega paberil?


Mida vajame seoses julgeolekuolukorra järsu halvenemisega Ida-Euroopas  oma NATO partnerriikidelt nüüd ja kohe arutleb Ants Laaneots, kindral  erus (Reformierakond).

Krimmi annekteerimine on hea praktiline näide Vene infosõjast kui  väga efektiivsest psühholoogilise mõjutamise vahendist.
See oli edukas:  kolme nädalaga, peaaegu ilma ühegi lasuta, murti u 18 600 Krimmis asuva,  Kiievi poolt keskjuhtimiseta jäetud Ukraina sõjaväelase moraal, kõik  poolsaarel asuvad 190 sõjaväelinnakut andsid vastupanuta alla.
Venelastel ei läinud vaja tanke ega suurtükke, vastase olematuks  muudetud kaitsetahte tingimustes tegid kogu töö ära erioperatsioonide  väejuhatuse ligi 10 000 Spetsnazi brigaadi ja Spetsnazi polgu sõdurit  Sevastopolis asuva merejalaväebrigaadi toetusel.
Poolsaare  annekteerimisele järgnes kohe Vene sõdurite automaaditorude julgestuse  all läbiviidud «referendum» ühinemise kohta Venemaaga ja kahe päeva  pärast selle inkorporeerimine Vene Föderatsiooni koosseisu.

Lääne-Euroopa jaoks kujunes Putini «anšluss» Krimmis ja Ida-Ukrainas  järjekordseks ootamatuseks.
Kohe ilmnes, et hübriidsõjaks valmis ei  olda.
Või nagu Venemaa ekspert Edward Lucas nädal tagasi ETV saates  «Välisilm» märkis: «Euroopa ei ole veel täielikult ärganud.
» Õigemini  öeldes, ärgatakse ja tunnetatakse kasvavat ohtu küll, kuid aeglaselt.
Seda ilmestavad erimeelsused Euroopa Liidu liikmesriikide seas Venemaa  kui agressori vastaste sanktsioonide kehtestamise osas.
Vaatamata  sellele, et Kremli valitseja on avalikult seadnud oma eesmärgiks Vene  impeeriumi taastamise ja unistab «globaalse administraatori» rollist,  lähtutakse mitmetes Euroopa pealinnades suhetes Venemaaga siiani pigem  majanduslikest kui Euroopa julgeoleku kaalutlustest.

Lääne-Euroopa alles hakkab toibuma külma sõja järgse «igavese rahu»  eufooria uimast.
Kümblemine jõukuse, heaolu ja vabaduse keskkonnas ning  riikide totaalne desarmeerimine on teinud rahvad oma julgeolekut  puudutavate küsimuste lahendamisel üsna muretuks ja loiuks.
Euroopa suur  majanduslik sõltuvus Venemaast ja hiigelkasumite tagaajamine äris  idanaabriga on aga viinud selleni, et Moskvaga seotud rahvusvaheliste  korporatsioonide võimas lobitöö mõjutab paljude lääne poliitikute  tegevust julgeoleku valdkonnas.

Üsna tuntav on ka Vene globaalse infosõja ja psühholoogiliste  operatsioonide destruktiivne mõju.
Lääneriikide meetmed agressori  peatamiseks Ukrainas on siiani olnud pigem nõrgad.
Euroopa peaks silmas  pidama, et Putini edu korral Vene impeeriumi taastamine jätkub.
Lähimaks  võimalikuks sihtmärgiks on ilmselt Moldova, mis ei ole enam kaugel  läänepoolsetest heaoluriikidest.
Läänemaailma ärkamise aeg on käes.

Balti riikide sõjaline julgeolek toetub kahele sambale.
Nendeks on  kollektiivne kaitse NATO raames ja riikide esmane enesekaitsevõimekus.
Viimane on juba Eesti, Läti ja Leedu geostrateegilise asukoha eripära  tõttu väga tähtis.
Oleme Põhja- ja Lääne-Euroopast eraldatud  Läänemerega.
Idas asub meie peamine ohuallikas.
Partneritega  Lääne-Euroopas oleme maismaal ühendatud vaid kitsa koridoriga Leedu ja  Poola vahel, mille võib vastane sõja korral sulgeda.
See tähendab, et  NATO vägede juurdevool Balti riikidesse võib teatud olukorras toimuda  vaid meritsi ja õhu kaudu, mis on keeruline.
Esmane enesekaitse on  suunatud eelkõige aja võitmisele, et tagada liitlaste saabumine.
Eesti  teeb selles osas suuri jõupingutusi.
Keerulisem on olukord meie  lõunanaabritel Lätil ja Leedul nende väikeste kutseliste relvajõududega  ja riigikaitse pikaajalise alafinantseeritusega.
Peame neid igati  ergutama suurendama oma kaitsekulutusi ja vaatama üle oma  kaitsekontseptsioonid.
Eesti on väikeriik ning tulenevalt NATO  liikmelisusest ja alliansi üha suurenevast kohalolust siin oleme riigi  ja rahvana hästi kaitstud.
Mida aga vajame seoses julgeolekuolukorra  järsu halvenemisega Ida-Euroopas oma NATO partnerriikidelt nüüd ja kohe  veel?

Lähtudes oma asukoha geostrateegilisest eripärast ja riikide  väiksusest, vajavad Balti riigid endisest oluliselt suuremat NATO vägede  juuresolekut regioonis.
Kuid me peame arvestama ka sellise juuresoleku  maksumusega meie liitlaste jaoks.
Euroopa ei ole siiani lõpuni toibunud  2008. aastal alanud finantskriisist.
Paljudes Lääne-Euroopa riikides on  see nihutanud prioriteedid julgeoleku probleemidelt majanduslikele ja  sotsiaalsetele probleemidele.
Kaitse-eelarve suurendamist ei peeta  mitmetes riikides siiani vajalikuks.
Kasvavat Venemaa ohtu ei tajuta või  ei taheta märgata.
NATO liitlastest on rahuajal meid suurte  tugevdusjõududega valmis abistama eelkõige USA.

Eesti jaoks on ülimalt vajalik NATO teatud väekontingendi püsiv  juuresolek riigis, mis edastab meie idanaabrile poliitilise signaali, et  tegemist pole mitte ainult rahvusriigi, vaid NATO territooriumiga, mida  kaitstakse ühiselt.
Otstarbekas ja ka meie liitlastele kõige odavam  oleks suuremate NATO üksuste eelpositsioneerimisladude paigutamine Balti  riikide territooriumile.
Nende olemasolu võimaldab personali  lennukitega toomisega suure ajavõidu ning kiirendab oluliselt saabunud  üksuste lahinguvõime saavutamist.
Eesti valitsus peaks aktiivselt  taotlema NATO Walesi tippkohtumisel ja hiljem liitlastega saavutatud  kokkulepete täitmist maaväe osas ning Ämari lennubaasi muutmist  alaliseks NATO lennuväe õppebaasiks koos pideva hävitajate asumisega  seal.

Vene lennuväe tegevuse järsk kasv Balti regioonis ja Luugas asuva  raketibrigaadi ümberrelvastamine uute, ligi 500 km lennukaugust omavate  taktikaliste rakettidega Iskander-M seab nii meid kui ka Eesti  territooriumil asuvaid liitlasvägesid vajaduse ette omada riigi  territooriumil vähemalt nüüdisaegseid keskmaa õhutõrje raketisüsteeme.
Seoses Vene Balti laevastiku suurendamise ja moderniseerimisega, eriti  aga suurte Mistral-tüüpi dessantlaevade hangetega ja Baltiiskis asuva  336.
merejalaväebrigaadi personali kahekordistamisega kasvab oluliselt  ka meredessantide oht Läänemerel.
See seab meid vajaduse ette luua  rannakaitse, mida võiks esialgu alustada ka Kaitseliidu baasil.
Kindlasti tuleb selle võimekuse loomisse tulevikus kaasata ka meie  liitlased.