See asub Läänemere kaldal, mis on suure Atlandi ookeaniga ühenduses.
Inimesed lähtusid seisukohast, mõisa köis las lohiseb.
Sellisel juhul võivad tekkida suurmaaomandid, mis riigi arengut ei soodusta.
Ei tea, tean vaid seda, et Jugoslaavias toimub sõda ja tuhanded süütud inimesed on kodudest välja aetud.
Maad saab osta, müüa, vahetada, kinkida, mida iganes.
Juhan Viiding on kirjutanud luuletuses „Ma vaatan kõigi nende inimeste ja asjade peale...“ „Ma olen Eestis esimest korda, olen siin 1948. aastast.
Kellele kuulub Kosovo provints?
Sel juhul oleksime iseenda orjad.
Kuid kas on kellelgi õigus müüa maad - müüa Eestimaad.
Läbi aegade on maast tulenevad probleemid olnud väga aktuaalsed ja neid probleeme on raske lahendada.
Täiesti vale otsus oleks, aga maad mitte kellelegi müüa ega tagastada, sest siis oleksime ilma maata, nagu kõik need ikkes oldud aastad, kuni 19. sajandini välja.
Eestimaad on mitmeid kordi annekteeritud.
Loomulikult tuleb vähesel määral tööstusmaad müüa välisinvesteerijatele, sest vastasel korral pole nad nõus Eestisse ettevõteid rajama.
Refereerides A. H. Tammsaart: „Kuningas on oma orjade ori, mida rohkem orje, seda suurem oli ta on!“
Sellele saab läheneda mitmeti.
Igal hommikul ärgates avan silmad ja ma võin öelda, milline imeline maa.
Eestimaa on veart maa!
Eesti Vabariigi kõrgeimaks võimukandjaks on rahvas, järelikult eestlased müüvad Eestimaad.
Esmalt oli vaja kõikide oma, aga hiljem polnud see enam üldse omanikku.
Kindlasti on üheks suuremaks põhjuseks territoriaalprobleem.
Praegu on see õigus Eesti Vabariigi ja selle kodanikel.
Seetõttu oli Eesti Venemaale juba tsaar Peeter I ajal aknaks Euroopasse.
Eestlasi jääks siis samapalju kui liivlasi Liivimaaga.
Eestlased võitlesid õiguse valida ise oma tulevik.
Kas Eestimaa on väärt maa?
Serblased väidavad, et neile, sest seal elavad albaanlased on sinna hiljem, Osmani impeeriumi ajal, elama asunud.
Kas see on õige ja eetiline?
Kuid siiski võitsid eestlased Vabadussõja ja taastasid iseseisvuse.
Maad tuleb müüa eestlastele.
Võib väita, et praegune põlvkond müüb Eestimaad, mis on lunastatud verehinnaga.
Eestimaa ja eestlased on tihedalt teineteisega seotud.
Ka praegu saavad eestlased oma saatust valida.
Kummal on õigus?
Albaanlased on vastupidisel arvamusel ja nad on veendunud, et hoopiski serblased on Kosovosse sisse rännanud.
Arvan, et mitte, kuid ometigi peab maal omanik olema, sest vastasel korral juhtub see, mis ENSV ajal.
A. H. Tammsaare on kirjutanud järgmist: „Mäe Andresel on veart eit.“
Kui müüme eestlaste maa, siis eestlased segunevad teiste rahvastega.
Alustades Põhjasõda on Peeter Suur öelnud: „Ma vajan kõige enam Eesti sadamaid.“
Mis on praegu toimuva Balkani konflikti põhjusteks?
Ma ei pea õigeks kui maad müüakse massiliselt ühele inimesele.
Igal asjal on väärtus, ka maal on hind.
Miks on Eesti nii ihaldatud maatükk?
Piiblis kirjutatakse: „Mullast oled sina võetud ja mullaks pead sina ka saama.“ Mugandades tsitaati, saan järeldada: „Maast oled sina võetud ja saaks pead sina ka saama.“ Maa on elu alus ja territooriumi olemasolu on riigi eelduseks.
Jah, seda sama maad, mida on sajandeid kaitstud, makstes selle eest kõrget verehinda.
Enesekindlus annab meile julgust proovida asju, millest varem vaid unistada võisid.
Eneseusk aitab inimesel püsida ka konkurentsivõimelisena.
Kui ei pääseta löögile esimene kord, proovitakse veel ja veel; küll kunagi õnnestub.
Kätte saamatuks jääb ka eneseteostus.
Laps on väga õpihimuline ning tark, kuid seesmiselt on ta väga ebakindel.
Kuid millest üldse saab alguse eneseusk, mis on selle kujunemisallikaks?
Eneseusk on üldse väga tähtsal kohal meie igapäeva elus.
Sõelale jäävad pidama vaid tugevamad, kindla iseloomuga isiksused.
Eneseusk on eneseteostuse alustala.
Teda ei takista kõige suuremadki raskused.
Et aga eneseteostus üldse reaalsuseks saaks, tuleb kõigepealt leida eneseusk.
Kui väiksena last pidevalt maha tehakse, peetakse tema probleeme tühisteks, naerdakse nende üle, ei võeta tõsiselt tema juttu, arvamusi, siis võibki see eneseusu täieliku hävimiseni.
Ta on püstitanud eesmärgi, milleni kavatseb igal juhul jõuda.
Alguses võib küll jääda ekslik mulje, nagu suudaksid võrdselt kõrvuti eksisteerida nii kindla kui ka ebakindla eneseusuga isikud, kuid selline arvamus on väär.
Endasse uskumine on üks tähtsaim väärtus meie elus.
Eneseteostus sõltub väga suurel määral just eneseusust.
Keerulisele olukorrale leitakse alati mingi lahendus.
Ei minda paanikasse, kui öeldakse midagi valesti või keegi sinu kohta mõnitava alatooniga naljakillu viskab.
Eneseusu puudumise korral ei tule suhtlemisest midagi välja.
Eneseusk on edasiviiv jõud, eneseusk on tähtsal kohal meie kõigi elus.
Inimene muutub endasse tõmbunuks, justkui eraldub muust maailmast.
Kõigi üllatuseks aga eksamile ilmub.
Eneseusku võib lugeda edasiviivaks jõuks.
Sageli see ongi üks mõjutegureist, miks sattutakse kuritegevuse küüsi ning hakatakse pruukima igasuguseid narkootilisi aineid.
Seetõttu hoiab ta neist eemale.
See on nii igal pool, võtame kasvõi kooli.
See annab enesekindlust, mida vajame igal sammul.
Vanemaks saades jääb alaväärsuskompleks püsima ning eneseusk ei pruugi enam taastuda ja tagajärjeks ongi eraklik eluviis, mistõttu eneseteostuse saavutamine on praktiliselt võimatu.
Need kaks on omavahel tihedalt seotud.
Kas tal on teoreetiline võimalus eksam edukalt sooritada?
Kuna eneseusk ja eneseteostus käivad käsikäes, ei saa üks ilma teiseta eksisteerida.
Kuidas sa lähed rahvamassi ette, kui tegelikult arvad, et ei saa hakkama?
Mõjuainete abiga püütakse veepinnale tõusta, st eneseteostuseni jõuda, kuid paraku muutub olukord veel võimatumaks ning loodetud eneseusu ja -kindluse saavutamine osutub sel teel võimatuks.
On, kui ta kodus ise õppis.
Inimene on optimist, vastupidiselt isikule, kellel eneseusk puudub.
Seega on neil eneseteostuse võimalus kahanenud peaaegu et nullini.
Enne tuleb hakata endasse uskuma, alles seejärel võib mõelda eneseteostusele.
Õpilane hakkab koolist puuduma, lõpuks ei ilmu kooli mitu kuud.
Sel juhul ollakse arg, ei julgeta ennast väljendada ega avaldada oma arvamust.
Lennukist langevarjuga allahüppamine nõuab suurt eneseusku.
Ta teab, mida tahab, ambitsioonid olemas.
Paraku ei ole, sest inimestega suhtlemine on paratamatu.
Kui eneseusk on olemas, on inimene rahulolev, ta on endas kindel.
Mõne aja pärast langevad nõrgemad lihtsalt välja.
Aga perspektiivi eneseteostuseks edaspidises elus?
Või moekunstnikud?
Ei saa end teostada alal, kui puudub usk endasse.
Siinkohal etendab suurt rolli kindlasti perekond.
Kõik peaksid hoidma eneseusku või siis eneseusu uuesti leidma, sest see on vajalik jõudmaks eneseteostuseni, ja seda me ju tahame.
Kuigi eneseusu tähtsust kiputakse sageli alahindama, aitab ta suuresti kaasa elus edasijõudmisele, paneb aluse meie tulevikule.
Kuna puudub eneseusk, on ta kaasõpilastega suhtlemiseks liiga arg.
Selge eneseusuga tuntakse end kindlalt igas olukorras.
Kui eneseusuga indiviididel on seatud eesmärk, siis eneseusuta inimestel eesmärk puudub.
Kuidas teostaksid end suured kirjanikud, kui nad ei usuks oma võimetesse?
Vaevab pidev hirm naerualuseks saada.
Iga inimene püüab leida teed, kuidas ennast võimalikult hästi teostada, st kuidas ennast maksma panna, kuidas leida enesele rakendust.
Eneseusuta on kõik see ju võimatu.
Modellil oleks end võimatu teostada modellina, kui puuduks eneseusk.
Sama lugu on sukeldumisega, eluviisi muutmisega, aga ka lennukiga sõitmisega jne.
Usud, et suudad, ja suudadki.
20. sajandi lõpul toimuvat vaadates, tekib tihti tunne, et parem tulevik on ainult suur unistus.
Kiiresti tuleb leida alternatiive, et säilitada nappivaid loodusvarasid ja aidata loodusel vastupidada inimeste suhteliselt kurnavatele eluviisidele, mis väljenduvad keskkonna saastatuses.
See on nagu üks suur ahel, millega on seotud kõik valdkonnad ning see mõjutab väga palju meie tulevikku.
Teise suure probleemina, selle sajandi lõpul, näen ma keskkonna seisundit.
Vahest tuleb osata ka loobuda hetkelisest kasust, et tuleviku võimalusi mitte hävitada.
Näiteks võib tuua juhtumeid, kus liitlasvägede rünnakutes on hukkunud ka üksikuid tsiviilisikuid ja mida meedias serveeritakse kui massimõrva.
Ma usun, et enamus inimesi ei tea loodusvarade lõppemisohust, mille tagavarad mõnede ressursside puhul on ainult kuni 5 aastat.
Lahendus sellele probleemile peitub meis endis.
Suurte probleemide kõrval on ka rida väiksemaid, aga kindlasti mitte vähem tähtsaid muresid.
Praktiliselt esimese variandina, kui tekkis sisekriis, haarati relvad, et olukorda lahendada.
Samas hukkub kohalike vaenupoolte kokkupõrgetes, rääkimata tahtlikest rünnakutest rahumeelsetele elanikele, kümneid kordi rohkem sõjameest varjuotsivaid inimesi.
Sõjad, katastroofid, korruptsioon - need on tänase ajakirjanduse ja uudiste põhiteemad.
Tuleb mõelda rohkem ette, mitte ainult praegusele hetkele ja tegutseda vastavalt.
Kas inimesed ikka annavad endast piisavalt, tagamaks puhtamat, sallivamat ja inimsõbralikumat tulevikku?
Ei arvestata, et on ohtlikke jäätmeid, mis tuleb kahjutuks teha.
Kummaline on aga see, et süüdlasteks Jugoslaavia kodusõjas peetakse NATO-t ja Ameerika Ühendriike.
Viimase paari kuu oluliseim sündmus on sõda Jugoslaavias, mis minu arvates on algusest peale suur viga ja mõtlematus olnud.
Paremasse homsesse viib meid õige suhtumine tulevikku ja ühiskonda.
Loota, et paremasse homsesse meid keegi viiks, on mõtetu, igaüks ise peab sellele kaasaaitama ning oma panuse andma.
Suhtumine peab olema positiivsem ja tulevikku suunatud.
Mõtlematult palju toodetakse prügi ja ei mõelda sellele, mis jäätmetega edasi saab.
Ereda näitena võib tuua hiljutise seksiskandaali Ühendriikide presidendi, Phil Clintoniga, kus inimese eraelust tehti ülemaailmne probleem.
Säästlik areng, inimeste heaolu vähendamata ja majanduslikku olukorda halvendamata, on võti tulevikku.
Vaatamata ÜRO ja NATO püüdlustele pidada läbirääkimisi ning säilitada rahu, olid Jugoslaavia liidrid oma suhtumisega rahumeelsele lahendusele nähtavalt vastu, mis viis pikka aega kestnud kriisi sõjani.
Vaatamata segasest olukorrast kogu maailmas, lähen ma 21. sajandile vastu optimistina ja püüan anda oma panuse, et homne ikka parem tuleks.
Loomulikult peab lootma, et see nii oleks, aga vaevalt ainult lootusest piisab.
Kõige suuremad valukohad on näiteks looduslike ressursside vähesus, keskkonna üldine saastatus ja selle tagajärjel tekkinud osooniaukude mõju loodusele ja inimkonnale.
Tootmises kasutatakse tihti ebakvaliteetseid või hoopis keelatud tooraineid, mis saastavad atmosfääri ja mille tagajärjel halveneb inimeste tervis.
Sõda liitlasvägede ja Jugoslaavia vahel on viinud kõrgendatud valveseisukorda kogu maailma, mis on kindel märk sellest, et III maailmasõda võib väga kergelt alata.
Samas tehakse „sääsest elevant“ ka seal, kus probleemi üldse ei ole.
Inimesed on kadedad ja õelad, püüdes „kaikaid kodaratesse“ loopida neile, kellel paremini läheb.
Heameel on siiski selle üle, et paljud Euroopa riigid, sealhulgas ka Eesti, on võtnud endale kohustuse aidata põgenikke ja sõjas kannatanuid.
On see kindel, et homne on parem?
Kui 20. sajandi keskel oli põhiliseks suunaks tarbimine, siis nüüd peab selleks olema säästmine.
Miks see juhtus?
Elame tehnikaajastul ja suudame juba palju arusaamatuid asju kirjeldada.
Nad elasid oma teisejärgulistes hüttides, harisid maad ja pidasid oma traditsioonilisi rituaale, samalajal kui mujal maailmas elati kivistehitistes, käidi tööl, peeti orje ja käidi seltskondlikel õhtutel.
Üks kindel tegur on tehnika, mis ei lase rahus elada.
Sest ilma selleta ei suudeta enam mitte midagi.
Kui palju tülisid ja sõdu jääks olemata, kui inimene ennast parandaks.
Näiteks osoonikihi hõrenemine toob planeedile Maa päikeselt kiiri, mis on kõige elavale ja hingavale eluohtlik.
Oleme jõudnud oma tarkusega liiga kaugele ja sellega toome kaasa ka hävingu.
Kuidas seda lahti harutada, kas see on üldse võimalik?
Enne seda, kui valgeinimene üle ookeani purjetas ja ameerikasse õnne läks otsima, elasid seal rahulikult mitmed indiaani suguharud.
Me näeme, et järk-järgult arenevad inimese vaimusünnitused läbi ajaloo edukamaks ja oleme jõudnud sinna, kus inimese mõistus ja tegude tagajärg on tekitanud paraja ummiku, ajaloole keeranud sõlme peale.
Muidugi parandamine võib osalt tulla kõnealla siis, kui me kõik ühistejõududega seda prooviksime.
Ei, me peame tegema kõik selleks, et kõigil koguaeg halb oleks, ja ihkama seda, mis meile ei kuulu.
Arvan, et ajaloole oleme ise sõlme peale keeranud ja nüüd, ei oska me seda lahti pusida.
Oleme iseendid viinud hukatusse katastroofiliste relvadega.
Selles ei saa kahelda, et inimene, oma jõuetu loomusega, on kõik sõjad ja maailmapahed valmis meisterdanud.
Inimene on tahtnud näidata, et ta saab ise hakkama ja suudab olla iseenda peremees.
See on lõpumärk ja kaugel me sellest ei ole, sest keskkond on saastatud ja inimesed jätavad igal sammul endast maha jälje, mis hiljem muutub aeglaselt tapvaks.
Piibli ilmutused räägivad, et üha rohkem sõdu hakkab toimuma, rahvad kannatavad häda ja viletsuse all, vesi muutub joomiskõlbmatuks, kuu kaob ja päike muutub põlevaks tulekeraks, mis ajapikku kaotab oma energia jättes maailma valguseta.
Enne me ei teadnud seda, mis võib kõik tulevikus juhtuda, kuid nüüd mõtleb maailm pingsalt mida teha, sest kõik on ummikusse jooksnud.
Ja kui leitaksegi lahendus, siis, on juba hilja.
Inimene lihtsalt on selline paheline, täis viha, ahnust, kättemaksu, laiskust.
Miks me oleme sellel nii kaugele lasknud areneda?
Inimene on kui uss, kellel meeldib teise silmis pindu näha, olles silmakirjalik ja alatu.
See jääbki nii, et kuskil maailmas üks sõda peab olema.
Kuid needki ammendatakse ükskord ja mis siis saab?
Teadus on muutunud ainukeseks eksisteerimis võimaluseks sellel maakeral.
See lõpp on meil juba peaaegu käes ja käega katsutav.
Selle tagajärjel sulavad meie kaunid jäämäed seal Ant-arktikas ja ennustatakse veetaseme tõusu, järjekordsest veeuputusest, mis juhtus Noa ajal.
Sellepärast poliitikud panidki kokku Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, mis aitaks lähendada rahvaid üksteisele.
Kuid kuhu on ta sellega jõudnud, järjekordne läbikukkumine, ummik millest ei osata väljapääsu leida.
Sellepärast, et tulevastel põlvedel oleks kõik mugavused olemas ja nad ei peaks puuduste all kannatama.
Siis lõpetas Jumal rahva elu ja veeuputusega pühkis puhtaks kõik maa peal oleva kurja.
Ja inimese tegude, mõtete, vihkamise, kadeduse tagajärjel on maailm jõudnud üleüldisesse ummikusse, oleme sõlminud maailma ajaloo nii kinni, et kuskilt poolt ei anna enam harutada.
Oleme suutnud ennast juba piisavalt tõestada.
Nii palju kui see organisatsioon ka ei püüaks, rahu maa peal ei leidu.
See ongi peamine põhjus, kuid siiski ei saa mainimata jätta seda, et inimene on tahtnud koguaeg ennast arendada ja tõestada kõigile oma võimeid.
Kõik elasid oma elu rahulikult.
Kuid mida rohkem ja rohkem proovitakse maailmas rahu säilitada, seda rohkem leitakse ka põhjust rahu rikkuda.
Väljapääsu pole näha aga kusagil.
Praegusel hetkel olemegi sealmaal, kus hakkame heaolu asemel tagajärgi tundma.
Kuid siis, tahtis valgeinimene äkitselt vaheldust ja ihates teise vara, ta lihtsalt võttis selle sõjaga, valas oma ligimese süütut verd.
Kas maailm oli siis ka jõudnud ummikusse ja keeranud ühele ajastule sõlme peale?
Kas me ei saa siis rahulikult sellel ühisel keral elada ja lihtsalt leppida teineteise kohal olekuga.
Inimese hoolimatus tagajärgedega peame nüüd koos elama.
Ta ei tule sellepealegi, et ise on kõigi pahede kandja.
See ongi teaduse lõppfaas.
Sellest kõigest tulebki mõtlemata tegude tagajärjed.
Karistused, mis vanemad määravad, ei olegi nii valusad, kui karistus, mis Jumal kogu maailmale määrab - piinarikas lõpp.
Kas nüüd tuleb appi Jumal, kes taas selle elu kõik lõpetab?
Seda küll ei juhtu, ennem kukub kuu ämbrisse, kui inimene ennast kõrvalt vaatab.
Loodame, et suudame seda lõppu hoida veel kaugel ja proovime leida lahenduse, millega päästa inimkond veel viivuks hävingust.
Kuidas ja miks tekkis ajaloo keerdkäikude-sse sõlm?
Tänapäeva elu on rajatud elektroonikale ja see kõik vajab energiat, mis saadakse loodusvaradelt.
Paljud ennustajad ennustavad, et sellele kõigele ei leidu väljapääsu, kõik läheb sammhaaval hullemaks, kuni Jumal sellele kõigele ükskord lõpu teeb.
Seati eesmärk, et kõik inimesed elaksid jäädava rahus, panna punkt sõdadele ja minna edasi kõik õnnelikult ja rahulolevana.
Oleme nagu väikesed lapsed, keda vanemad peavad õpetama ja karistama.
Milleks seda kõike vaja oli?
Ajalooks muutub kõik see, mis toimus eile või kõik see, mis toimus sajandeid tagasi.
Nüüd võime küll kindlad olla, et meist on maha jäänud küllaldki värvierk ja igati pähetuubitud ajalugu, mille lõppvaatus on käes.
Ei usu et ta laseb kolmandat korda meil endid näidata.
Jumal on öelnud, et Mina olen A ja O, algus ja ots, seega järeldan, et siiski inimkäsi ei tee sellele kõigele lõppu, vaid meie ainukene päästja ja õpetaja on Jumal.
Inimestest pääses sellest katastroofist Noa pere.
Võibolla oli see nii, et Jumal lasi inimesel veel kord õnneproovida, jättes igast loomaliigist alles ühe emase ja ühe isase, et saaks taas areneda elu.
Väga olulist rolli seejuures etendab meie endi Tarkuste Raamat - raamat, mida iga persoon alateadvuses oma mõtetes enda jaoks kirjutab.
On täitsa loomulik, et inimene teeb vigu, kuid nendest saab ta ka edaspidi õppida.
Tehakse vigu, kuid need on andestatavad.
Näiteks võidakse lõhkuda vaas ja hiljem uus asemele osta, solvatakse kaaskodanikku ja pärast vabandatakse.
Kokkuvõttes on iga inimese Tarkuste Raamat temale enesele edaspidises elus abiks mitte kahjuks.
Autor naeruvääristab inimest, kes on naiivne ja nii sinisilmne, et usub kõike mida teine talle räägib.
Selle abil saadakse hoiduda sama vea kordumisest.
Täpselt neid kahte iseloomustab Zola oma raamatus „Theresa Raquin“.
Ka päriselus kattuvad sageli inimese silmad läbipaistmatu kilega, kui kohatakse oma „unistuste printsi“.
See ei tähenda loomulikult, et teineteist armastada ei või, võib küll, aga mõistusepiirides.
Elu on piisavalt keeruline, et selles omapead toime tulla.
Natukese aja möödudes armub ta teise mehesse, kellega koos otsustab tappa oma mehe, et pärast abielu nautida.
Tammsaare teoses kehastab Jürka sellist inimest, kes saab elult „peksa“ just oma rumaluse pärast.
Kõik ei ole nii lihtne kui esmapilgul paistab.
Näiteks lõhub (meelega) laps oma supikausi ära.
Aga üks tegu, mida kuidagi olematuks muuta ei saa - on tapmine.
Isegi siis ei pruugi raamat teiste jaoks lõppeda, küll aga lõpeb koolnule.
Seda raamatut ei saa otseselt käes hoida ja lehitseda, kes aga selle lugemise selgeks saab, sellele on Tarkuste Raamat suureks abiks.
Kooliskäimine aitab inimestel selliseid situatsioone ette näha.
Siinkohal läheb kui rusikas silmaauku kuulsa filosoofi Kant’i ütlus: „Lollpäid ei saa niikuinii aidata, geeniused aga aitavad end ise!“.
Mida vanemaks saab inimene seda keerulisemaks ja raskesti lahendamaks muutuvad vead ja olukorrad mida ta põhjustab.
Tihtipeale võib lugeda lehtedest ja kuulata uudistest mitmeid lepinguterikkumisi ja nendega kaasnevaid arusaamatusi, sest inimestel puudub oskus ennast kirjalikult arusaadavalt väljendada.
Ebatavaline on hoopis see, kes sünnib targana.
Ema küll karistab teda, kuid samas peaks laps aru saama, et tema tegu oli väär ja edaspidi sellist situatsiooni vältima.
Kui naise seaduslik mees on tapetud ja teoreetiliselt keegi nende kooselu enam segama ei peaks, muutub Theresa armastus mehe vastu vihaks ja iha asendub põlgusega.
Kaotatakse reaalsustaju ja side maailmaga, eksisteerivad vaid nemad kahekesi.
Peategelaseks on Theresa Raquin, kes abiellub ema soovil oma sugulasega.
Kas inimene tahab olla selline nagu Jürka või saada Kaval-Antsu-taoliseks, sõltub juba temast enesest.
Näiteks nõudis Kaval-Ants Jürkalt talu võlgade katteks endale tuues ettekäändeks Jürka suured laenud.
Raamatu peategelasteks on Kaval-Ants ja Jürka.
Võib isegi tekkida momente, kus inimene ennast teadmatuse pärast naerualuseks teeb.
Inimene alustab oma Tarkuste Raamatu kirjutamist hetkest mil ta sünnib.
Üldjuhul ütleb ka vanasõna „Mida Juku ei õpi seda Juhan ei tea!“.
Enamik vigu meie elus on parandatavad, kuid mitte kõik.
Ütles ju ka G. W. F. Hegel, et „mõistus peab olema kogu reaalsuseks.“.
Hullem on aga see, kui üksteist peetakse täiuslikuks, tähelepanemata teineteise vigu.
Üheks näiteks võib tuua mitmesuguste dokumentide sõnastamise ja vormistamise, mille puhul saab kohe aru kellega on tegemist.
Mille eripäraks on, et see ei saa enne valmis kui inimene on oma viimasel teekonnal.
See võib muuta armastuse vihkamiseks ja sallivuse põlguseks.
Sellisest inimesest on ülevaate andnud A. H. Tammsaare oma raamatus „Põrgupõhja uus Vanapagan“.
Sellepärast ongi inimesele abiks mitmed koolid-asutused, kus oma teadmisi täiendatakse, juhul, kui seda soovitakse.
Elus edasi jõudmiseks peab inimene langetama mitmeid otsuseid, millel on edaspidises elus suur tähtsus.
Kui Jürka oleks oma õigusi teadnud poleks Kaval-Ants temalt talu ära võtta saanud.
Kõik on nii neetult suhteline.
Seega ei saa lootma jääda paremale homsele, vaid tuleb mõelda positiivselt, sest ei tohi unustada, et meie endi olemus on meie mõtete tulemus.
Nagu seda on müüdid kapsalehest ja toonekurest, kuigi Stanislav Leo üritab oma vaimustusega väita, et ka loll saabas võib jätta kustutamatu jälje.
Kahest punupatsist saab hoolikalt seatud krunn.
Samuti pean ise otsustama, mis on õige ja mis vale.
Tõmbaksin paralleeli Tagorega, kes väitis, et alatasa midagi ostides, leiame me hoopis midagi muud.
Kuid inimene, kes kuulutaks end taimetoitlaseks ja ise salaja rasvase lambakintsu patustaks, on vastuolus tolle maailma reeglitega.
Nii väga tahaksin veel olla väike tüdruk.
Julgen väita, et täiskasvanud inimestel on täpselt sama palju vastuseta küsimusi, aga nad lihtsalt ei julge küsida ega taha tunnistada, et nad kõike ei teagi.
Samuti pole mõtet last segadusse ajada mõne rumalusega.
Miks peetakse lapsi uudishimulisteks ja tihti piinlikkust valmistavateks väikesteks inimesteks?
Mitte et täiskasvanuks saamine oleks algus millelegi suurele ja kurjale, vaid alates sellest hetkest oodatakse inimeselt võimet eristada head halvast ja sellest lähtuvalt ka otsustuskindlust, et teha õigeid valikuid.
Mitte mingil juhul ei tohi lapse küsimuse peale käega lüüa ja vabandada, et mul on kiire, sest lapse maailm, ja nägemus heast ja kurjast, kujuneb just nende küsimuste põhjal.
Kurja teeb igaüks endale ise.
Siis oli õige see, mis ema õpetas ja vale see, mille peale isa pahaselt kulmu kortsu tõmbas.
Kuid juba Albert Einstein, vana ja targa mehena, sai aru, et kõige tähtsam on mitte kunagi lõpetada küsimuste küsimist.
Näidates näpuga teistele, näitame iseenda nõrkust ja suutmatust probleemidele vastuhakata.
Taimetoitlaste ringkonnas oleks mul asjad hoopis hullusti, sest mina lihata olla ei oskaks.
Oma kurjade mõtetega.
Mina ei peaks patuks valet, mida on kasutatud, et säästa teist inimest.
Sama võime küsida mõtete kohta.
Kuid see tekitab probleeme, sest ühe küsimuse lahenedes märkad uusi.
Näiteks kristlaste „Kümme käsku“, mille alusel tean öelda, et on Saatanast kummardada ebajumalaid.
Lastel on hea.
Tean, et minust on äärmiselt naiivne uskuda, et alates sellest hetkest olengi täiskasvanu, kuid ma ei üritagi seda väita, lihtsalt selgitan, kuidas üks etapp minu elus lõppes ja teine algas.
Ka ühiskond surub omakorda peale üldkehtivaid norme ja tavasid, kuid nendest ei piisa.
Nüüd pean ise määratlema headuse ja kurjuse vahelise piiri.
Ja kurjus, mis meis pesitseb, on vaid kurjadest mõtetest tekkinud umbrohi, mille hävitamiseks läheb vaja topeltkogus häid mõtteid.
Dante maailmas ei olnud kohta reeturitele.
Julgen väita, et minu küpsus tuli koos teadmisega, et suudan analüüsida iga oma tegu ja mõtet.
Meenub vanameister Jaan Krossi visioon suhtelisusest „Wikmani poistes“.
Samuti tappa, valetada, varastada.
Või õigemini oli, aga kas Põrgu üheksandas ringis siplemise üle saabki nii väga rõõmustada?
Suurim jõud on mõttejõul.
Julm tõde on kohati valusam kui valge vale.
See on paratamatu ja keegi ei saa seda muuta, sest kõik Pipid saavad ükskord suureks.
Kuid mina arvan, et on osaliselt andestatav, kui tappa enesekaitseks või kaitstes oma lähedasi.
Selle peale ei ole vist mõtet lootma jääda, sest tõenäosus, et ma rumalana midagi tarka teen, on väike.
Ja pean ausalt tunnistama, et ma tohutult kartsin seda muutust endas.
Mõistagi on meie igaühe maailmas kurjus ja headus mingilgi määral piiritletud, kuid konflikt tekib siis, kui peab oma maailma teiste maailmadega kooskõlastama hakkama.
Täiskasvanutel on märksa raskem, kuna nemad oma nõrkusi (antud kontekstis teadmatust) nii avalikult ei tunnista.
Isegi elu on nii suhteline mõiste, rääkimata siis veel sisemistest heitlustest.
Ja lapsi alahinnata on vale, sest nemad jätavad kõik meelde ja räägivad lasteaias teistelegi.
Nemad ei tohi ka valetada, aga fakt on see, et maailmas ei leidu midagi vähem, kui inimesi, kes ei valeta.
Nemad küsivad ja saavad ka üldjuhul vastuse, sest kui emme ei tea, siis vast issi ikka oskab seletada.
Siis oli elu kerge.
Kristlaste jaoks oleks selline tegu patt ja nemad ei saaks karistuseks õndsaks ning paradiis jääks vaid roosaks unistuseks.
Piisab meie endi tahtest valitseda mõistuse üle.
Mulle tundub, et inimene ei heitle seesmiselt mitte niivõrd üldtunnustatud hea ja kurjaga, vaid oma mõtetega.
Sisemineheitlus hea ja kurja vahel on haripunktis siis, kui inimene peab oma vallatud ja süüdimatud mõtted vahetama küpse ja täiskasvanuliku mõttelaadi vastu.
Seal seab ta kahtluse alla noa olemuse, sest mõrvari käes oleks nuga taparelvaks, kuid kirurgi kätes päästaks elusid.
Kas mitte needsamad väikesed inimesed, tüütud nagu kevadised porikärbsed, ei ole meie tulevik?
Ja see ei ole sugugi lihtne, sest meil kõigil on oma väike maailm, kus kehtivad meie endi loodud reeglid ja seadused.
Paistab et minu mõttemaailm kristlastega ei ühti, kuigi olen ristitud.
Samuti tundsin ühel hetkel, et mu õlgadel lasub tohutu vastutus, teadmata isegi, kelle või mille ees konkreetselt.
Seega peavad nad hakkama ise juurdlema ja vastuseid otsima.
Inimene siseheitluses hea ja kurja vahel
Kurjuses on rumal süüdistada Siim Kallast, kuna 10 miljonit on ikka veel kadunud ja jäävadki kadunuks.
Pole vaja diktaatoreid ja türanne, kes meile ruuporist ettekarjuksid, mida öelda, mõelda või teha.
Samuti ei tohiks meid kurjaks ajada Sulev, toosama naabrimees, kes pole tunamullu laenatud raha ikka veel tagasi toonud.
Võta nüüd siis kinni, kas nuga on headuse või kurjuse levitaja?
Aga mitte keegi ei keela mõõdukuse piires edasi vallatlemast.
Sama kehtib ka Jaapani ning nn „aasia tiigrite“ kohta , küll lühema aja vältel.
Kirjeldatud probleemid on tuntuimad ja meedias enimkajastatud, kuid erinevad teoreetikud ja mõtlejad on toonud välja lugematult palju maailma arenguga seotud enam või vähem fataalseid tulevikuperspektiive.
On vaja omajagu fantaasiat kujutamaks ette, millised tagajärjed oleksid sellel, kui Al Quaeda otsustaks lääneriikide vastu tuumarelva kasutada.
Meie planeet ei pea sellisele võidujooksule aga vastu.
Edasieksisteerimiseks on vaja hoopis uusi mõttemalle ning mentaliteete.
Seesama püüd paneb neid aga rohkem tootma („raha teenima“).
Tohutuid alasid ähvardavad laastavad üleujutused, teistes piirkondades valitseb aga pidev põud.
Uute põllumajanduslike tehnoloogiate rakendamine neis piirkondades viis sealse rahvaarvu kiirele ja kontrollimatule suurenemisele.
Ei aita ka humanitaarabi, sest see ei lahenda probleemi tegelikke põhjuseid.
Need 10 aastat on aga muutnud rohkem kui viimased 100 aastat,“ võiks piltlikult öelda.
Kuna iga toode vajab tarbijat („ostja“), tuleb tekitada ka uusi tarbimisvajadusi.
Tehnoloogia on selle aja jooksul muidugi tohutult arenenud - alates põllumajandusest lõpetades masinaehitusega.
Kolmas probleemide valdkond on seotud 3. maailma riikidega.
Kuidas me sellisesse seisu jõudsime?
Islam on usk, millel on tohutult järgijaid ning nende järgijate truudus usu põhimõtetele on väga kindel.
Lääneriikide elanike põhiline mõttemall seisneb idees, et mida rohkem rikkust ja materiaalseid hüvesid, seda parem.
Fossiilkütuste põletamisest tekkinud süsihappegaas ning teised industriaalühiskonna jääkproduktid on rikkunud planeedi kliima.
Seejuures ei ole arenenud ainult tehnoloogia, vaid arenenud on ka areng ise.
Viimane aasta on tehnoloogia vallas muutnud rohkem kui viimased 10 aastat.
3. maailma rahvaste viletsus ja rahulolematus võib hakata valusamalt mõjutama ka lääneriike - ja seda täiesti ettearvamatul moel.
Lääne kultuuri põhimõtted on neile niigi väga vastumeelsed ning kui toimub ka otsene rõhumine - nagu hetkel Palestiina aladel - on islami maailm suuteline andma võimsaid vastulööke.
Viimase mõne sajandi jooksul on lääne kultuuriruumi rahvaste põhiline siht olnud võimalikult suure hulga materiaalsete väärtuste tootmine.
Hinnanguliselt võib väita, et arvestades praeguseid arenguid ning nende arengute jätkuvat kiirenemist, jõuab aeg, kus endistviisi enam ei saa, kätte käesoleva sajandi jooksul.
Samuti on reostuse ja kliimakatastroofi tagajärjel tekkinud tohutuid alasid, kus on puhta mageda veel puudus.
Tekkinud on pidurdamatud ja iseprogresseeruvad protsessid, nn nõiaringid.
Süvenev vaesus annab aga teed epideemiatele.
Paradoksaalne, kuid selline üliedukas areng on viinud inimkonna suurte probleemideni või isegi huku äärele.
Küsimus on ainult selles, kas need uued mõttemallid leitakse peale või enne täielikku katastroofi.
Nüüd, kliimakatastroofi tingimustes, ei toida põllumajanduslik saak enam arengumaade tohutuid rahvahulki ära ning tekivad aina suuremad näljahädad.
Ütlen nii sellepärast, et hetkel hoitavad arengukursil on viinud meid selgele tupikteele: seisame looduskatastroofi äärel, ärganud on ohtlik islami usufanatism ning 3. maailma miljardid virelevad näljas ja epideemiates.
Tekkinud probleemidest on tuntuim globaalse looduskatastroofi oht.
Teine probleem - hetkel teadupärast eriti aktuaalne - seisneb lääne kultuuri ja islami konfliktis.
Need olid ainult paar tuntuimat näidet elukeskkonda ähvardavatest ohtudest.
Lihtsustatult: mida rohkem toodetakse, seda enam tekib tarbimisvajadusi, mille rahuldamiseks omakorda toodetakse rohkem.
Arvan, et just 21. sajandil on inimkond kõige olulisemate, saatuslikumate ja tähenduslikumate valikute ees kogu enda eksistentsi vältel.
Kaksiktornide ründamine on selle kõrval igatahes küllalt leebe akt.
Ühiskonnas kehtiv moraal on samuti takistuseks inimese tahtele, käituda nii, nagu tema õigeks peab.
Selle vältimiseks tuleks igal kodanikul neid järgida.
Elu üheks momendiks on täita saatuse, teiste ja inimese enda poolt määratud kohustused.
Ühiskonna vaieldamatuks kaaslaseks on usk.
Euroopa Liitu meil sedapuhku asja poleks.
Olen loomult laisk ja ei viitsi omandada põhikooli haridust.
Kuid, et riik, kus elatakse, saaks eksisteerida ning edasi areneda on kehtestatud teatud barjäärid, mis määravad indiviidi käitumise.
Need on kehtestatud selleks, et inimese elus ja kodumaal ei valitseks kaos.
Piirid meie sees on tihedalt seotud barjääridega, mida loob meile väliskeskkond.
Selle vältimiseks ongi igas riigis sätestatud omad seadused, mis tagavad indiviidile teatud võimalused.
Kuid mõningates teistes riikides küll.
Samas on need piirideks, mis ei luba käituda vastavalt tahtele.
See on sobimatu.
Vastavalt geograafilisele asendile on need erinevad.
Nii ühiskonnas kui ka inimeses eneses on piirid, mis takistavad kodanike vabadusi.
Kodanikuvabadust takistav asjaolu on kahtlemata etikett.
Inimesed pole vabad.
Kõrge moraalitundega peaksid olema eeskätt poliitikud.
Kui on võetud enesele kohustus, siis see eeldab ka seda, et jõutakse selle täitmiseni.
Piirid meis ja meie kehtivas ühiskonnas ei luba inimesel talitada vastavalt tahte järgi. eksisteerib küll indiviidi tahte- ning mõttevabadus, kuid see ei anna õigust barjääride eiramiseks.
See võib tunduda lausa diskrimineerimisena, kuid ühiskonnas kehtiva vastu ei saa.
Kehtestatud on piirid, mis piiravad taas vabadust.
Antakse tõuge negatiivsele käitumisele ühiskonnas.
Kui nemad tegutseksid omakasupüüdlikult, oleks peagi ilmnenud majanduse allakäik ning muud negatiivsed nähtused.
Nõnda käitudes näitaksin ennast matslikult.
Naised ei tohi enda nägu ega teisi kehaosasid paljastada.
Vastasel korral puudub sellest aspektist elumõte.
Keegi ei saa temalt võtta tahte- ja mõttevabadust.
Need, kes astuvad üle sisemistest piirist, ei pruugi hiljem eneses tasakaalu leida.
Selle tundmine jätab inimesest viisaka ja intelligentse mulje see on vajalik selleks, et avaldada mõju või pääseda teistest esile.
Nimelt, määrab inimese sees toimuv selle, kas astutakse üle ümbritsevatest tõketest keskkonnas.
Vastupidi toimides, aga parandaksin seda.
Kuid ma ei saa veeta aega kodus, sest põhiseadus ei luba seda.
Võib olla, et tunnen end matsutades mugavalt.
Inimesed peavad rangelt kinni pidama paastudest.
Eesti Vabariigis on kehtestatud kohustuslik põhiharidus.
Piirid võtavad kodanikelt vabaduse talitada oma tahte- ning mõttevabaduse järgi. see takistab ühiskonnal hukka minemast.
Neile on tehtud mitmeid ettekirjutusi.
Kohustused on elu üheks osaks.
Pole lubatud varastada ega tappa, et sellest ise kasu saada.
Seega tuleb sisemaailmas luua kord, kust üle ei tohiks astuda.
Südametunnistus keelab teha kõike seda, mis ühel või teisel viisil kahju võiks tuua.
Pidulikul koosviibimisel keelab etikett matsutamise ja luristamise.
Võidakse mõelda ning tahta mida õigeks peetakse.
Eesti Vabariigis ei sea religioon kodanikele karme tingimusi.
Iga kodanik peab moraalist rangelt kinni pidama, vastasel korral valitseks kodumaal kaos.
Väidetud on, et inimene peab end üritustel vabalt tundma.
Seega on seadus piiriks, mis ei luba teha inimesel seda, mida ta sooviks.
Piirid meis ja meie ümber
Need piiravad isikul teha seda, mida ta tahaks.
Paraku tundub nii küll, sest Iraanis ja Iraagis õpetatakse juba alla 10 aastaseid poisse ja tüdrukuid relva laskma ning tundma sõja traditsioone.
Esmakordselt puutus Eesti kokku Saksamaaga 13. sajandil, kui sakslased püüdsid meid vastu tahtmist ristida.
Sellest järeldades pole järgitud fraasi, et ajalugu on suur õpetaja.
Ajalugu on suur õpetaja siis kui me seda järgmine ning sellest kinni peame.
Nimelt Eesti oli võti Läänemerele, mida ihkasid veel paljudki riigid peale Venemaa.
Ajaloos õpitakse enamasti sõdu ning konflikte.
Eesti rahvas on olnud läbi aegade rahulik rahvas, aga kui ohtu satub kodumaa, ollakse väljas viimse sõdalasega ning viimse veretilgani.
Aja möödudes tuleks õppida tehtud vigadest ning proovida neid mitte korrata.
Selline sõjaline konflikt nagu esines Kolmanda maailma puhul on asjade loomulik kulg ning põhjendatud reaktsioon.
Nii väiksel riigil kui Eesti on raske olla suurriikide naaber ning samal ajal oma iseseisvust, rahvust ning riiki säilitada.
Eestlased soovisid lahti lüüa suurest Vene impeeriumist.
USA on pidevalt pidanud rahukõnelusi, et nad on neutraalsed ja ei soovi konflikti kummagi riigiga.
Selle tegi meile võimalikuks venelased ise, sest sel perioodil oli Venemaal suur võimu kriis, mis võimaldas eestlastel hõlpsasti võõrvõimust lahti lüüa ning iseseisvuda.
Siin saame tuua paralleeli eestlastega, kes Muistses Vabadusvõitluses sõdisid samuti usulistel põhjustel sakslastega.
Ajalugu on aine, mis esineb igas kooliprogrammis ning selle õppimine on vajalik.
Peab II maailmasõda hakkas tekkima Kolmas maailm.
Meie territooriumil on olnud peremehed meie tahtest olenemata Rootsi, Saksamaa, Venemaa ning Poola.
Eestlastest rääkides on eestalsi puudutavaid sõdu käsitletud ka ajaloos.
Kas on siis tõesti võimatu sõda lõpetada?
Kas Eesti ründamine oli tingitud venelaste kadedusest, et ei suudetud leppida Eesti arenguga?
Suurriigid ei suutnud enam oma kolooniamaid valitseda ning peagi saavutasid nad kas osalise- või täieliku iseseisvuse.
Meie ususõjad 13. sajandil võrreldes tänapäevaga on üks suur erinevus.
Aastal 1208. kui Saksa ordu väed Eestisse tulid meid ristima, olime selleks ette valmistunud ning ilma vastupanuta ennast ristida ei lasknud.
Tundub, et õpetatakse välja palgasõdureid, mitte ei kasvatata lapsi.
Seal on suured nafta leiukohad, millega nad üritavad šantažeerida muud maailma, tõstes nafta hindu märgatavalt.
Meil on veel palju õppida, kuidas hakkama saada suurtemate probleemidega ning, et selline viga ei korduks.
Kui tol ajal sõditi tääkidega, kirvestega ning stopperitega, siis tänapäeval on sõjatehnika teinud suure hüppe arengus.
Venelased soovisid õõnestada Eesti stabiilsust, sest tugeva riigi aluseks on reeglina tugev majandus.
Iraan ja Iraak on suurte rikkustega riigid.
Kas ajalugu saab nimetada suureks õpetajaks?
I maailma teame, kui Ameerikat, II maailma kui Euroopat ning suurt Venemaad.
Suurriikidel nagu Prantsusmaal, USA-l, Saksamaal ning Suurbritannial oli palju kolooniaid.
Nende relvade olemasoluga ei saa me tunda turvalisust, sest iga hetk võib keegi millestki valesti aru saada ning mõtlematult sõja kuulutada.
Venemaa huviorbiidis oleme sellest ajast, kui nad märkasid, et Eesti on ideaalne geograafiline paiknevus.
Sellest järeldudes ei saa me toetuda ütlusele, et ajalugu on suur õpetaja.
Eestlased suutsid vastupanu osutada üheksateist aastat.
Iraak ja Iraan on kangekaelsed ning rahu mitte soovivad riigid, sest kui lõpetatakse sõda nafta pärast, siis sõditakse edasi usuliste erinevuste pärast.
Sõna õpetaja peaks meid ju sellistest vigadest säästma, et me ei kordaks samu vigu mis minevikus.
Sellises eas lapsed peaksid käima koolis, tundma mõnes lasterõõmudest, mitte hommikul vara tõusma ning relva laskma minema.
Venemaa vastu oleme sõdinud varemgi, kuid verisemat lahingut eestlaste jaoks on raske otsida.
Sellised sõjarelvad on eriti äärmuslikeks juhtudeks.
Eestlastele on 20. sajandi Vabadusvõitlus üks olulisemaid kuna selle väärtus oli meile hindamatu.
Kas Eestit saab võrrelda praeguste Kagu-Euroopa maadega, kes on omavahel pidevas konfliktis ning kaasavad endaga sõtta ka suurriike nagu USA?
Praeguseks on peaaegu igal suurriigil, kes on sõjaliste traditsioonidega kas siis välja töödeldud mürakas, mida kasutati juba I maailmasõjas või on valmistatud tuumapomm, mis pärineb II maailmasõjast.
Need maad ei soovinud olla enam teise riigi koloonia ning asusid oma riiki vabastama.
Kolmas maailm on tulnud sellest, et ei soovitud teha koostööd kummagi eelpool nimetatud maailmadest.
Raskemad perioodid meie jaoks on olnud kindlasti ajad, kus olime Venemaa või siis Saksamaa võimu all.
Sealt saame täpsemalt teada meie esinevanemate elust-olust ning kogu maailmast ning selle probleemidest minevikus.
Hinna tõstmise põhjuseks on toodud USA, kes toetab Iraani mitte Iraaki.
Kui ajalugu oleks suur õpetaja ta hoopis säästaks maailma muredest ja probleemidest, mitte ei tekitaks juurde.
Eesti oli väga vapper, arvestades Saksa vägede suurust.
Läbi ajaloo on Eesti olnud suurriigi võimu all.
Ajalugu on suur õpetaja
Ajalugu õpetab, et sõdu ja konflikte, mis muudavad kogu maailma on kerge alustada, kuid lõppu otsides võime kaotada kannatuse.
Kolooniamaad olid enamasti Aafrikas, Indias ning Malaisias.
Ideaalse geograafilise paiknevuse all on mõeldud eelkõige kaubandusele, sest sel perioodil käis kõik kauplemine läbi Läänemere ning eestlaste käes olid juhtohjad.
Tänapäeva kiires ja rutiinses maailmas on esikohal materiaalsed väärtused ja selle nimel tehakse kõike.
Euroopa Liit, kuhu me ka kõik nii väga pürgime, ei tähenda aga muud, kui paremaid töökohti välismaal ja seoses sellega eestlaste väljarännet.
Kuigi paljud ütlevad, et see ei ole enam selline, mis varem, on see siiski kahtlemata vajalik, mitte lihtsalt meelelahutuseks, vaid see peaks panema inimesed mõtlema millelegi sügavamale.
Võib-olla ongi tänapäeva inimesed sellepärast ükskõiksemad oma kodumaa vastu, kuna me ei mõista, mis meie tänase vabaduse heaks õieti tehtud on.
Seda ei saavutata aga mitte selliste väärate otsustega, mis lubaksid siia ohjeldamatult välismaalastel, peamiselt ida poolt, sisse rännata.
Selle paiga, ja väga ilusa paiga, nad endale elamiseks valisid ja siin me oleme tänaseni püsinud.
Eestit, kui rahvusriiki ei olegi eriti kaua eksisteerinud.
Juba väikesele lapsele kombeid ja tavasid õpetades sirgubki temast aus ja truu inimene oma rahvale.
Mõnedkümned aastad enne II maailmasõda ja kümme aastat taasiseseisvumist.
See suurinimeste poolt alguse saanud traditsioon on väheseid, mis on püsinud.
Kurb, aga tõsi.
Eestlased, kellele nii omane oli talupidamine ja põllutöö, millest kõnelevad ka enamus meie kirjandusklassikute suurteostest, lähevad nüüd kaasa lääneliku eluviisiga, ja selle nimel müüvad oma isamaa maha.
Tihti heidavad aga vanemad inimesed meie põlvkonnale ette, et me ei tea isamaatundest midagi, kuna me ei taju, mis on sõda ja me pole seda kogenud.
Neid mehi peab mäletama ja neist austusega kõnelema.
Ajad on aga muutunud ja sellega koos ka inimesed.
Need isamaalaulud, mis seal lauldakse ja see rahvamass, mis mõtleb kui üks inimene, ei jäta vist ühtegi õiget eestlast ükskõikseks.
Austus selle vastu hakkab aga tasapisi hääbuma ja seda ei peeta enam nii tähtsaks, kui varasematel aegadel, sest nüüd on hoopis teised ajad ja inimestel teised mõtted.
Eestlaste isamaa-armastusest ja ühtekuuluvustundest rääkides ei saa üle ega ümber meie rahvuslikust uhkusest, milleks on tantsu- ja laulupeod.
Vapralt võitlevatest ja kodumaad kaitsvatest eestlastest on saanud läänelike mõjutustega inimesed, kellel ei tekita sõnad isamaa ja kodumaa erilisi emotsioone.
Kõige kurvem selle juures on, et seda tehakse suvalistele rikkuritele kusagilt välismaalt, kelle jaoks ei ole mingi probleem endale siin mõni saar või maalahmakas osta.
Kõige suuremateks isamaalasteks võib pidada ja peetaksegi neid, kes oma elu iseseisvuse eest võideldes on andnud.
See ei pea just olema sünnikoht, vaid pigem see, kus inimene on sirgunud ja kus teda on isamaavaimus kasvatatud.
See on üleelanud kõik need ärevad hetked seoses Eesti riigi tekkega.
Enam ei rabata tööd ja ei kulutata raha selle peale, et endale maad saada, vaid müüakse maad, et endale raha saada.
Kõik need lahingud, mis eestlased on pidanud võõrvägede vastu, olid ainult selleks, et tulevastel põlvedel oleks parem elada, vaba inimesena vabal maal.
Rahvustunne, mis meid siiamaani koos hoi-ab, sai alguse aga juba väga ammu, kui esimesed soomeugrilased, kellest meie rahvus pärineb, siinsetele aladele asusid.
Iga inimese jaoks on olemas riik, mida ta võib oma isamaaks nimetada.
Sellised väikeriigid nagu Eesti ja ka meie naa-brid Läti ja Leedu, võivad niimoodi lõpuks suurde massi sulada ja lakata eksisteerimast.
Siis ei oleks meie riigist ja rahvast varsti muud järel, kui sinimustvalge lipp, mida tuntakse kui Eestit, kuid kus puhastverd eestlasi ja eestikeelset elanikkonda on väike osa.
Igatahes ei ole isamaalisus meie hulgas enam see, mis oli enne.
Võib-olla ei olegi määratud meiesugustel väikerahvastel oma riigiga ellu jääda, kuid keegi ju ei keela meid oma isamaad kalliks pidamast ja selle eest hoolitsemast.
Eesti seisab tõsise probleemi ees, kuidas tekitada meie inimestes vähegi patriotismi, et me ka tulevikus püsima jääksime?
See on ju äärmiselt tobe.
Arvan, et tänapäeva maailmas on nii mees- kui naissool võrdsed võimalused.
See oli lausa väär mõttelaad.
Ma siiski kaldun arvama, et on.
See ei ole õiglane.
Maailm on küll muutunud, kuid vähemalt 19. sajandini pole soorollid erilisel määral muutunud - domineeriv osa on olnud meestel.
Nad on ka vaimult ning hingelt vägagi erinevad.
Sobilik inimene tuleb valida tema taseme järgi, mitte soo järgi.
Niisiis, see, et naised nõuavad samaväärset palka meestega sama töö puhul, eeldab seda, et tuleb teha ka sama palju ja efektiivset tööd.
Nad ei ole samasugused.
Mis mõte on sokutada riigikokku naisi, kes ei pruugi olla üldse nii head poliitikud kui samas mõned mehed on, vaid selle eesmärgiga, et norm näeb nii ette.
Küsimus on selles, et kumb sugu omab juhtivat positsiooni siin maamuna peal.
Meessugu seevastu teenis elatist.
Toon ühe näite, ehkki ma ei tea, kas sellist asja on kuskil ka rakendatud, kuid midagi säärast olen kuulnud.
Inimsoo hulgas eksisteerib kaks sugu - naissugu ja meessugu.
Alles umbes sada kuni kakssada aastat tagasi oli veel nii, et tähtsatel positsioonidel olid mehed.
Muidugi samasoolised on vaimselt üpris erisugused, kuid vastassugupooled mõtlevad, käituvad ning ka räägivad väga erinevalt.
Sama lugu on ka palga maksmisega.
Kuna maailm tänapäeval on muutunud palju vabamaks ja avatumaks, siis on naiste ning meeste võrdsus vägagi aktuaalne teema.
Minu arvates on kõik inimesed võrdsed või vähemalt peaks olema.
Kuid see pole õige, et kui peab nii ja nii palju naissoo esindajaid olema, siis tuleb need ka leida, ilma, et nad pruugiks üldse kompetentsed sellele kohale olla.
See andis nii-öelda „õiguse“ olla perekonna pea, seega olla naissoost võrdsem.
Muidugi peab olema sama palk sama töö eest, kuid konks on selles, et töö tasu sõltub töö tegemisest.
Räägitakse, et naised saavad meestest sama töö puhul väiksemat palka.
Ja kõik see toimus juba päris tsivilisatsiooni algul.
Olgu ta siis naine või mees.
Pidevalt räägitakse, et naised on meestega võrdsed, et neil peab olema samaväärne palk ja nii edasi.
Ja mitte ainult.
Mitte lihtsalt, et ükskõik, kuidas või kui hästi töö on tehtud, tuleb tasuda samas suurusjärgus.
Ja nii oli see olnud juba algusaegadest peale, kui välja arvata mõned üksikud juhtumid nagu Kleopatra või Katariina II.
Muidugi võib ka nii olla, et mees ei pruugi nii hästi tööd teha kui naine, järelikult peaks tema vähem palka saama.
Ning kuni 19. sajandini, kui naised endale rohkem õigusi ja võrdsust nõudsid, ei kujutanud keegi ette, et naised võiksid asuda juhtivatele positsioonidele.
Kuid kas sellel ongi üldse mingit tähtsust?
Naised jäid pealtvaataja ning sõna kuulaja rolli.
Tegelikult tuleks ju valida kõigi - nii naiste kui meeste - seast need parimad, andekamad, tublimad.
Mina arvan, et kõige tähtsam on see, millise panuse keegi maailmale oma elus annab.
Niisiis fakt on see, et mees erineb naisest ehk naine erineb mehest.
See oleks muidu vastassoo diskrimineerimine.
Aga niimoodi olekski igav, kui kõik - nii naised kui mehed - ühtmoodi mõtleksid, käituksid ning räägiksid.
Kuid kas selle võrdsuse tagaajamisega pole liiale mindud?
Ma ei püüa sellega seda öelda, et naised on rumalamad kui mehed, vaid seda, et õigus on kõigil, kuid valida tuleb parimad, mitte soo järgi.
Kui naised tahavad olla meestega võrdsed, siis peavad nad ka sama hästi töötama.
Aga ma tahan viidata sellele, et naistel, kes nõuavad sama töö eest võrdset töötasu meestega, on selleks õige vaid töö tulemuste abil.
Siiski olid naised need, kes kantseldasid lastega, tegid süüa, tegelesid kodutöödega.
Mees ning naine on silmnähtavalt erinevad.
Minu arust pole see õige, et näiteks riigikogus peab olema teatud protsent või arv naisi.
Ma siiski eriti ei usu, et see nii on või vähemalt ei pea ma seda õigeks.
Järelikult, kui naised istusid kodus ning tegelesid koduste toimetustega, võtsid messoo esindajad kogu ühiskonna juhtimise endi kätte.
Arvatavasti sellel inimesel, kes on juhtival kohal, on ehk lihtsam midagi maailmale anda, kuid alati see pole nii.
Soorollid muutuvas maailmas.
Nii naistel kui meestel on samasugused õigused, kuid neil on ka samasugused kohustused.
See lihtsalt ei saanud nii olla.
Kuidas on saanud meedia nii võimsaks?
Võtame näiteks Iraagi, Afganistaani, või mõne muu suure terrorismiohuga piirkonna.
Siiski arvan, et meedia, eelkõige küll ajakirjandus, raadio ja televisioon, on asjaga üle pingutanud, sest minu arust ei saa olla tõsi, et kõik terroristid ongi üdini nii negatiivsed karakterid, kui on nende prototüüp meedias.
Sellel alusel võib meediaks pidada ka inimeste omavahelist lävimist.
Valgust poleks olemas energiat ja energia ei saaks end realiseerida ilma valguseta.
Meedia on meie suurim sõber ning ühtlasi ka vaenlane.
Elu meie ühiskonna praegusel arengutasemel ei oleks tõenäoliselt ilma meediata võimalik.
Keda meedia ikkagi juhib ja mõjutab?
Öeldakse: „Ei saa me läbi Lätita“, kuid mina ütleksin: „Ei saa me läbi meediata.“
Tihti, kui rääkida meediast, mõtlevad inimesed ainult ajakirjanduse peale, kuigi tegelikult on meedia palju rohkem, kui ajalehed ja ajakirjad.
Seetõttu võib öelda, et meedia on meie suurim relv, kuna meedia võimuses on inimesi ja riike näidata, vastavalt vajadusele, nii negatiivsete kui ka positiivsetena.
Näiteks muinasajal, kui inimesed ei teadnud midagi tänapäeva tehnoloogiast, oli ometi olemas midagi tänapäeva meediale sarnast.
Näiteks reklaamidega mõjutatakse asju ostma ja igasuguseid hüvesid tarbima, erinevate saadete ja artiklitega mõjutatakse inimese arvamust teistest inimestest ning tõstetakse või langetatakse erinevate riikide ning organisatsioonide mainet.
Tihti peetakse meedia alguseks just trükimasina leiutamist ja ajakirjanduse teket, kuid minu arust on meedia ka see, kui muinasajal said kokku kahe erineva hõimu liikmed, ja vahetasid omavahel uudiseid ning oskuseid.
Mõnes mõttes võibki meediat valguseks pidada.
Minu arust on mõjutatava grupi peamine osa lihtinimene.
Inimene elab selleks et teenida meediat ja meedia on selleks, et inimesel oleks infot asjade kohta, mis teda huvitavad.
Elada informatsioonita tundub tänapäeva inimese jaoks võimatu olevat, samaväärne oleks hingata õhku, mis ei sisalda hapnikku.
Sel põhjusel elavadki inimesed meediaga sümbioosis - meediamagnaadid teenivad raha ja inimesed saavad teavet, ning kõik on rahul ja õnnelikud.
Erinevate asjadega mõjutatakse teda erinevalt.
Meedia, ja sellest saadud teadmised, valgustavad meie tegemisi ja töid, ning kui meedia samastada valgusega, siis inimene on justkui energiaallikas, mis annab energiat selleks, et valgus saaks veelgi heledamalt põleda.
See, et ma nii arvan, ei tähenda loomulikult seda, et ma olen terrorismi pooldaja, seda ma pole, kuid leian, et mõnedel juhtudel pole lihtsalt muud võimalust inimesteni jõudmiseks.
Mis on see, mis teeb meediast niivõrd võimsa organi meie ühiskonnas?
Alguses ei saanud ma aru, mida sellega öelda taheti, kuid hiljem mõistsin, et see on tõepoolest nii.
Inimese loomuses on olla uudishimulik, ta tahab teada kellega, mida ja miks on juhtunud.
Meedia juhib minu arvates peamiselt isikuid, kes on ühel või teisel põhjusel avalikkuse tähelepanu all.
Meedia ongi tegelikult ju teabe ja teadmiste edastamine.
Kuna inimesed on uudishimulikud, siis on nad ka nõus teabe eest maksma.
Tänu meediale teame, mis toimub väljaspool meie koduküla ja kodumaad, ning seetõttu, võttes arvesse maailmas toimuvat, oskame paremini korraldada asju oma kodus ja riigis.
Tegelikkuses ei ole terroristid ju midagi muud, kui rühm inimesi, kes võitlevad oma põhimõtete eest.
Meedia on relv, ja sellega ei tohiks hoolimatult ringi käia.
Praeguse inimese jaoks oleks elu ilma meediata sama, mis elu ilma valguseta.
Mida rohkem vahetati teadmisi, seda targemaks inimesed said, ja mida targemad olid inimesed, seda kaugemale edasi arenes ühiskond.
Minu arust ongi üks peamisi inimese arengut mõjutanud faktoreid meedia.
Ilma erinevate massiteabevahenditeta elaksime ikka veel koobastes.
Erinevad massiteabevahendid võivad terveid rahvuseid ja riike taevani ülistada või põrmu paisata.
Hingata saab, kuid kasu sellest ei ole.
Sellised on näiteks näitlejad, lauljad, poliitikud, rikkurid ja teisedki kuulsused.
Seetõttu ongi meedia praeguses ühiskonnas sama võimas, kui keskajal oli kirik, või muinasajal hõimu nõid.
Meedia alla kuuluvad levinud arusaamade järgi veel ka raadio, televisioon ja internet.
Tõsi küll, nende meetmed oma tahtmise saavutamiseks on mõnikord liiga radikaalsed, kuid samas saan sellest ka aru, sest muidu neid lihtsalt ei märgata ja ei võeta kuulda.
Nemad peavad end pidevalt kontrollima ja käituma nii, nagu seda nõuavad ühiskondlikud moraalinormid ja kombed, sest sattumine meedia põlu alla tähendaks nende jaoks riskeerimist oma kuulsusrikka tulevikuga.
Tänapäeva infoühiskonnas pole üldsegi imekspandav, et meedia juhib ja mõjutab meie elu ning seda igas eluvaldkonnas.
Niisiis võib öelda, et inimühiskonna praegusele arengutasemele jõudmisel tuleb peamiseks teguriks pidada meediat ja selle arengut.
Tänapäeva ühiskonna suurimaks hüveks võib pidada erinevaid massiteabevahendeid.
Kord lugesin artiklit, kus kirjutati, et meedia on infoühiskonna suurim relv.
Tekkisid eestimeelsed erakonnad, mille eesotsas seisid Konstantin Päts ning Jaan Tõnisson, kes hiljem asusid ka Eesti riiki valitsema.
Saatuse võib aga igaüks ise omale ette määrata.
Rahvusliku liikumise ideed läksid täide.
Ärkamisajaga sooviti ka eestlastes ühtset rahvustunnet välja arendada.
Sellise uue korraga hakkas talurahvas mõtlema, et miks on baltisakslastel suuremad õigused kui maarahval ning tekkis mõte, et tuleks nõuda võrdõiguslikkust.
Eesti ajalugu, alates pärisorjuse kaotamisest lõpetades taasiseseisvumisega, näitab, kuidas tuleks oma ideed tegudeni viia, sest kui pole tegusid, pole ka saatust.
Minu arvates Eesti võitleb oma vabaduse eest ning hea eeldus selleks on suur Eesti vaim.
Tärkas mõte taasiseseisvumisest.
Nad ei loobunud oma keelest ega vaimust.
Peale rahvuslikku ärkamisaega järgnes venestamine.
1914. aastal algas Esimene maailmasõda.
Eesti idee omariiklusest oli seega saavutatud.
Igast mõttest saab alguse tegu ning teod viivad saatuseni.
Lääne riigid aktsepteerisid uut demokraatlikku riiki ning Venemaa ja Saksamaa vaheline Bresti rahu tühistati, kuna Saksamaa oli kaotanud Esimese maailmasõja, mis lõppes 1918. aastal.
Selleks hakkas ilmuma Johhan Voldemar Jannseni poolt välja antud „Eesti Postimees“ 1857. aastal ning korraldati ka esimene üldlaulupidu 1869. aastal.
Sellest sai alguse ärkamisaeg.
Siiski ei tule miski niisama ja iialgi ei või alla anda.
1917. aasta märtsis saigi Eesti autonoomia.
Nii oli jällegi üks mõte viidud tegudega saatuseni hoida omariiklust.
Sõlmiti Bresti rahu, millega Venemaa tunnistas kaotust ning pidi Baltimaad Saksamaale loovutama.
Range venemeelsuse pealesurumine tekitas eestlases uusi ideesid.
Eestlaste võitlust omariiklus eest võib näha ka peale suveräänsuse saavutamist.
Algul nõutakse ikka autonoomiat ning seejärel püütakse saavutada iseseisvus.
Eesti nõudis autonoomiat ning esmakordselt ka poliitilist enesemääramist.
24. veebruari õhtul 1918. aastal kuulutas Konstantin Päts välja Eesti Vabariigi.
1816. aastal ja 1819. aastal võeti Eestis vastu seadus, millega kaotati pärisorjus.
Kuna Venemaa oli nõrk jäi ta sõjas Saksamaale alla.
Eestis kehtestati range tsensuur.
1940. aasta juunis okupeeris NSV Liit Eesti Vabariigi.
Eestlased olid aga kavalad.
Eestlased ei andnud siiski alla.
Oli tekkinud ühtne eesti rahvas ning samuti saavutati võrdõiguslikkus baltisakslastega.
Algas 1905. aasta revolutsioon.
Nad kasutasid võimalust, kui Eesti oli võõrvõimudest vaba.
Ärkamisaeg on üks tegu Eesti saatuse poole, milleks on vabaduse eest võitlemine ja selle hoidmine.
Eesti vastu hakkasid huvi tundma estofiilid - baltisakslastest haritlased, kellest tuntuimad olid Fhaelman ja Kreutzwald.
Rahvuslik liikumine hoogustus 1860. ja 1870. aastatel.
Venemaa tsaaririigis sai maailmasõja ajal alguse suur kriis, mida Eesti ära kasutas.
Nii oli Eesti, mõtetest alguse saanud tegudega, saavutanud oma saatuse, milleks on iseseisvuse eest võitlemine ja selle hoidmine.
Eesti püüdles sinnapoole ning, kui NSV Liit oli sisemises kriisis ja lagunemise äärel, saavutas Eesti taasiseseisvuse 1991. aasta 20. augustil.
Eestlased olid aga visad ega andnud alla.
Koolid läksid üle venekeesele õppekavale, ajalehtede ilmumine peatati ning kõik eestimeelsed haritlased kas saadeti asumisele või tapeti.
Seda näitab ka Eesti ajalugu, kuidas väikestest mõtetest said alguse teod ning tegudest sai alguse suur saatus.
1918. aastal viis Venemaa oma väed Eesti territooriumilt ära ning Saksamaa pidi oma väed sisse tooma.
1930. aasta 28. septembril sõlmis Eesti Nõukogude Liiduga baaside lepingu, millega tõi NSV Liit oma väed taas Eestisse.
Mida rangemalt eestlasi kontrolliti, seda rohkem tahtis eesti rahvas olla iseseisev ja vaba riik.
Kui ei oleks tekkinud mõtet nõuda võrdseid õigusi baltisakslastega ning, kui poleks tahetud arendada rahvustunnet, oleks Eesti siiani võibolla Venemaa koosseisu kuulunud.
Mõttest sünnib tegu, tegudest saatus.
Venestamise ajal tekkinud mõte, saada kunagi iseseisvaks riigiks, viis 1905. aastal tegudeni.
Talle on südamelähedane kulturism.
On teada, et ta sööb kuus korda päevas valgu ning süsivesiku rikast einet ja seda kõike parema tulemuse nimel.
Ilmselt pole tähtis kui palju inimesed sind tunnevad kui hästi suudad oma nime või riietusstiili müüa vaid pühendumus spordile.
Alati on hea näha või kuulda kuidas keegi on näinud kurja vaeva selle nimel, et tema elustiil saaks omaseks paljudele teistelegi.
Hea näide kuidas oma elustiiliga rikastuda
Sinna hulka kuuluvad tohutu suur villa Hispaanias, kallid autod ning hinnalised ehted nii endale kui ka oma naisele.
Tony oli küll osav kuid siiski sai ta tuntuks alles pärast seda, kui oli ära maandunud triki, mida polnud keegi varem suutnud - keerata end koos rulaga õhus 900 kraadi.
Kuigi David on paljude fännide jaoks iidol, ei saa enamik neist elada nii luksuslikult kui Beckham.
Ennekõike suutlikus muuta sport elustiiliks.
Sellega siiamaani tegeledes on ta kõvasti edendanud rulatamist.
See aga ei olnud siis veel populaarne.
Kui ta veel natuke noorem oli, siis meeldis Otile käia rannas oma musklitega eputamas, nüüd ta enam nii ei tee ja väldib liigset tähelepanu.
Oma elustiili hulka kuuluvate asjade müümisest teenivad nii ta ise kui ka Real Madrid meeletuid summasid.
Seda ennekõike ikka professionaalidele, kes teenivad sellega elatist.
Just kulturism on tänu toidulisanditele üks kallimaid spordialasid üldse.
David Beckham.
Kindlasti tahaks Kivikas olla parim, kuid siiski jääb ta kõvasti alla Ronnie Colemanile ja veel nii mõnelegi tipule.
Lisaks sellele on ta veel väga paljude spordiajakirjanike lemmik, üks parimate jalgpallurite seast ning maailmas tuntud kui kõige täsemate karistuslöökide lööja.
Mitmekordse Eesti meistrina küllaltki tuntud ning oskab seda hästi ära kasutada.
Stiiliks olla suurte musklite ja karmi välimusega.
Muidugi teenib ta palju raha oma firmadega, mis toodavad riideid ja kõike muud, mida läheb selle alaga tegelemiseks vaja.
Minagi juhtusin seda telekast nägema aga siis mõistagi ei saanud ma aru mis toimus.
Kuigi see ala nõuab tugevat pühendumist, raskeid ning pikki trenne, lisaks veel spetsiaalset toitumist ja suurt rahakotti.
Kuid ega siis kõike ei anna osta ja müüa või rahasse ümber arvestada.
Siinkohal saab tuua ilmeka näite: Tony Hawk.
Rulaga sõitmine on osaks tema elust olnud juba puberteedieast peale.
Teda pilgati ning mõnitati aga ega see midagi muutnud.
Näiteks saab tuua Ott Kivika.
Lisaks sellele müüvad hästi veel temanimelised arvutimängud, mänguasjad ning ka riigiõpetus videod.
Ilma raske trennita ei oleks ta nii heaks saanud.
Ott saab sellega tegeleda just tänu oma firmale „Amazon“ kus ta müüb aksessuaare ning muud treeninguks vajalikku.
See juhtus umbes kuus aastat tagasi ekstreemspordi suvemängudel.
Ta on tuntud härrasmeheliku käitumise, välimuse ning positiivse ellusuhtumise pärast.
Ka Eestis leidub indiviide, kellele sport on elustiil.
Kirg rulatamise vastu vaid kasvas.
Ainuüksi tema üleviimise eest teise klubisse maksti paarkümmend miljonit naelsterlingut.
Aga siiski osales mõnes reklaamis ning kampaanias, tema pildi võib leida spordijoogi Arctic sildilt.
Paljud inimesed tegelevad aktiivselt spordiga, kuid väheste jaoks on see elustiil.
Mees teeb oma tööd suure pühendumusega ja nii ongi saanud spordist tema elustiil, millest osavalt kasu lõigata saab.
Sõjal oli ka hea külg, sest sealsete jubeduste tõttu hakkasid inimesed rohkem mõtlema elule ja armastusele.
Loodus on niigi armuline, et jagab oma vilju inimkonnale, kes aga püüab võtta liiga palju.
Teos jutustas Esimesest maailmasõjast, mis puhkes tegelikult oma mõjuvõimu laiendamise mitte Sarajevo atendaadi tõttu.
Usun, et see on väga kaheldav.
Tütred kasutasid oma isa ära ning soovisid raha aina rohkem.
Kuid mida head on meile niigi antud?
Seega nad ei häiri teisi inimesi, loomi ega võta seda, mida pole antud.
Kuid kas see on ikka väärt ideaal, kui seeläbi inimlikkus, armastus, headus ja loodus kahjustuvad.
Peaaegu kõik maailmas elavad inimesed tahavad end armastada, end paremaks muuta nii seest kui väljast.
Sellele ei pööra nad aga tähelepanu, sest kui nad valivad enda või muu elusa organismi vahel, siis üldiselt lööb välja inimestes egoism.
Kuid erinevalt teistest usunditest puudub neil jumal, sest nad usuvad inimesse endasse ja seesmise rahu leidmisse.
Ka ajalehe Postimees andmeil üheteistkümnendat aastat järjest maailma rikkaim mees Bill Gates on üks neist, sest ta on sadu miljoneid dollareid annetanud vaestele ja haigetele.
Nad mõistavad, et neil on antud elu mõttega ja püüavad hoida oma elu muu loodusega harmoonias.
Abistajate hulka kuuluvad ka Aasias elavad sügavalt usklikud boddhisatvad - inimesed, kes aitavad läbi uuestisündimise inimesi, et nad pääseksid paradiisi ehk nirvaanasse.
Darwini evolutsiooniteooria järgi sai elu Maal alguse ühest prokarüoodist, kellest arenesid välja kõik tänapäevased liigid.
Hesse teoses „Stepihunt“ otsib peategelane elu tõelist väärtust ja olemust niivõrd palju, et on sügavas masenduses.
Miskipärast ei taha inimesed uskuda, et keskkonna rikkumisega kahjustavad nad ka ennast.
Mis on need väärtused, mis on tegelikud?
Kahjuks kannatasid seetõttu miljonid süütud inimesed, kes olid vaid riigijuhtide mängukannid.
Ta mõistis, et raha on tühine väärtus tütarde kõrval ning jagas kogu oma tulu lastele, kuid ei mõistnud, et nad soovisidki vaid tema vara, ning teda ei armastanudki.
Õnneks Meister mõistis seda antud teoses ja hülgas maised näilised väärtused, et pühenduda täielikult oma kutsumusele - kirjutamisele ja armastusele.
Nad aitavad inimestel leida õige tee, sest üha rohkem juhib materialism inimesed õigelt teelt kõrvale.
Kuid miks nad seda teevad?
Tundub, et inimene pole kunagi rahul, isegi suurte unistuste täitudes tahetakse elult midagi muud.
Kuid vajadus kasvab tihti ahnuseks samuti juhtus ka Balzaci teoses „Isa Goriot“, kus nuudlivabrikandi isa Goriot’ tütred olid materiaalselt kindlustatud.
Nad usuvad, et loogikast ja maistest väärtustest loobudes saavutavad nad tõelise elu taseme.
Heal järjel inimesi ongi kõige huvitavam vaadata: lisaks elu tõelistele väärtustele on neil veel enamuse maine ideaalmateriaalne kindlustatus ja võimalus teha seda, mida süda ihkab.
Nad raiskavad oma elu mõttetult, kuigi neil on olemas kõik, mis on enamusele vaid eluunistuseks.
Peale olelusvõitluse püüavad nad oma eesmärke saavutada ja oma elu üha paremaks muuta.
Tema otsingu tõttu on huumorimeel ja nauding alla surutud, kuid selles aitab teda Hermine, kes paneb peategelase tantsima ja armastama.
Armastus teeb kindlasti inimese õnnelikuks ja paremaks ning selle vastu on raske seista.
Seda kirjeldas hästi Erich Maria Remarque oma teoses „Läänerindel muutuseta“, kus noored saksa koolipoisid läksid otse sõita ja seal halastamatult ning julmalt hukkusid.
Kuid nad polnud siiski hea eluga rahul ega osanud väärtustada oma õnne, et neil oli üldse toit laual.
Näiteks elavad Inglismaal budistlikud mungad väga kasinat elu - neil on keelatud kõik maised naudingud, mida nende arvates pole tegelikult vaja.
Neile on omane rahavajadus, sest just maise varaga saavad nad enese elu sees hoida.
Ta on mõistnud elu hinnalisust ning püüab teisi aidata, et kas nemad saaksid nautida suurimat kingitust - elu.
Teisalt on üha enam inimesi just vastupidise suhtumisega ja mõtlevad vaid oma maise elu parendamisele.
Kahjuks on inimesed tihti pimestatud ebaolulistest asjadest ja armastusest väärtustavad nad alles raskematel perioodidel nagu sõda.
Nende katsumuseks on usk.
Seesugust headust pole aga alati olemas olnud.
Maailmas on arvukalt budiste.
Kuid Aidsi Ennetuskeskuse andmeil on suur osa narkomaane pärit jõukatest peredest.
Boddhisatvad on üllad inimesed, sest nad võiksid ju tahta paradiisi pääseda, kuid selle asemel sünnivad nad üha uuesti, et aidata hoopis teisi.
Bulgakov leidis, et oma südame järgi elamine teeb ükskõik kellest tõelise inimese.
Hermine aga vaid aitas ta varjatud külje välja tuua, mitte ei loonud seda.
Kuigi nad hingavad just puude tõttu ning kõhud on neil täis tänu muudele taimedele ja loomadele.
Kui muudel loomadel on selge elu mõte - ellu jääda ja paljuneda - , siis inimesed on keerukama sisemaailmaga.
Muidugi ei ole rikkus halb ning kõik ei ole igavesti saamahimulised: mõned aitavad ka teisi oma jõukusega.
Mõjuvõimsad riigijuhid ei väärtustanud oma kodumaa vabadust ja suurust, vaid tahtsid aina rohkem maad.
Looduse arvelt saavad inimesed kasumit, saavad raha teenida.
Nad hävitavad loodust linnastumise, kemikaalide ja metsaraiega ning see on kaasa toonud ulatuslikud globaalprobleemid.
„Meile on palju antud - ikka oleme nõutud.“ (Juha Viiding)
Koguaeg nad liiguvad edasi täiuslikuse poole.
Nad tahavad raha teenida, mõjuvõimu saada või mugavalt ära elada.
Ka teoses „Meister ja Margarita“ kirjutas autor Bulgakov, kuidas isegi saatan Woland ei suutnud tõeliste armastajate vastu astuda.
Armastav lapsevanem täitis tütarde soovi, sest ta oli aru saanud, et elu on talle andnud kaks kõige hinnalisemat kingitust - tema tütred.
Kindlasti, kui selleks on film, samastab vaataja end kas hea või halva kangelasega, elab kaasa.
Internet ühtede poolt kirutud ja maapõhja neetud.
Interneti kättesaadavus aga muudkui kasvab inimeste hulgas.
Seda kuulatakse nii hommikul ärgates, kodus, tööl kui kojusõidul.
Trükiajakirjandus on natukene tahaplaanile jäänud.
Osa infot mis ei sobi kokku meie maailmapildiga, jääb meelde ja alateadlikult me kasutame seda ikka.
Tänapäeval on neile veel lisandunud internet, kus on tohutult infot, pea kõikidest eluvaldkondadest
Me sünnime siia ilma suhteliselt primitiivsena, areneme esialgu mõjutatuna oma vanematest, sealt edasi koolist ja siis juba töökollektiivist.
Seega on meedial meie elus oluline hariv roll, seda nii heas kui halvas mõttes.
Nende teadmiste omandamisel kasutame erinevaid meetodeid, kuid siht on üks, võimalikult valutult oma elu ära elada.
Meid mõjutab peaaegu kõik toimub meie ümber.
Seega on raadio osakaal üsna suur.
Sealt saame algteadmised mis on hea ja mis halb.
Paljud inimesed ei vaevu pidevalt raadiojaamu vahetama, seega on neil üks eelistatud jaam, sellest ka diktori eelistustega leppimine, nii muusikas kui teistes valdkondades.
Teisel, kes elab just seal, kus on loodus õnnetus juhtunud, huvitab kõik informatsioon antud teema kohta.
Meedia on meiega aga alati kaasas.
Elu hoiaku me valime ju ise ja proovime sinna sobitada ka meediast tulevat infot, kuid me laseme end mõjutada vaid sellel mida me usume või tahame uskuda.
Kuigi me õpime kogu elu sureme me ikka lollina.
Sealt tulevad saated kas paeluvad või panevad pulti sõrmitsema, et leida järgmine huvitav kanal.
Alguses multifilmid, muinasjutud.
Ta peab küll leppima sellega, et elamine on kahjustatud, asjad hävinenud aga ta ootab, et saaks võimalikult palju kasulikku teavet, et eluga edasi minna.
Vastavalt otsingule saab seda kõike kas emakeeles või siis mõnes muus keeles.
Massimeedia on üks suur struktuur, kuhu alla kuuluvad: raadio, tele- kui ka trükiajakirjandus.
Seega eelistuses raadio ja tele, mida pole vaja lugeda.
See, kas ta ka sellest õpib ja enda käitumist muudab sõltub juba inimesest endast.
Kui ikka kuri võõrasema tahab Lumivalgekest ära tappa oma kadedusest, siis see on halb ja kui väikesed pöialpoisid on valmis teda aitama siis see on hea.
Saatejuht mängib ikka ju omale meeldivat muusikat.
Tavalise-lt peale tööpäeva lõppu vaadatakse õhtuti televiisorit.
Meil on küll üks maailm, kuid see on tuhandenäoline, seega ei saa olla ainult ühenäolist meediat.
Teiste poolt jumaliku säraga pärjatud, taevani kiidetud massimeedia osa on tänapäev väga suureks kujunemas.
Lehti on palju, aga teemad on enamasti ühesugused, ning lehed on üksteisega sarnased.
Ta kuuleb seda paaril korral ja unustab, aga teadmine uputusest jääb mällu.
Raadiol on veel selline eelis, et kui leheartiklit ei taheta lugeda, pannakse leht kinni, aga raadiot kuulatakse taustaks edasi, ka siis kui kõlab ebahuvitav saade.
Üks enimlevinumaid meedia alaliike on raadio.
Meedia mõju meile igaühele on erinev.
Tavaliselt enne valimisi muutuvad lehed poliitilisemaks, seega saavad ajakirjanikud oma eelistatud poliitikuid ja erakondi upitada rahva seas kõrgemale, neist kirjutades ja teisi mustates.
Tuleks haarata igast võimalusest mis näib kasulik.
Kui nad ei suuda Lumivalgekest kaitsta on see kurb.
Televisioon on oma osatähtsuselt järgmisel kohal peale raadiot.
Kuidas omandada neid teadmisi?
Internetis saab kuulata raadiot, vaadata telesaateid ning lugeda lehti.
Meedia suudab luua tavainime-esest staari ja samas võib mate-rada muuta, kui vaid tahaks.
Kui kuskil uputab ja sellest räägitakse palju ja igas meediaväljaandes, siis seda, kes elab uputusest kaugel eriti ei huvitagi see mis toimub.
Kas meid mõjutavad televisioonis nähtud saated?
Ellujäämiseks me vajame teadmisi.
Kuna tänapäeva elutempo on aetud kiireks on kõigil kiire.
Erinevus võib avalduda arvamuses, riietuses, muusikamaitses jne.
Kodanikud ei tohi riigist lahkuda ega isegi välismaalastele silma vaadata.
On neid, kes teevad kõik, et olla teiste silmis kadestamisväärsed.
Tunnustatud ja eduka inimese eeskujuks võtmine pole üldse halb mõte, kuid tihtipeale võidakse võtta asju liiga muinasjutuliselt ning unustatakse ära tegelik reaalsus.
Seal on kord väga range.
Kui puudub enda arvamus, võib inimene jääda lootma liialt palju teiste peale.
Kas tasub jääda iseendaks või üritada olla keegi teine, kes sa ei ole?
Petetakse oma lähedasi, sealhulgas ka oma sõpru ja vanemaid.
Võib olla küll väga raske olla see, kes sa oled, kuid neid raskusi tuleb ületada iseendaks jäädes.
Igaühel on ka omad vaateväljad ja tõekspidamised.
Selle nimel, et teistele meeldida, ollakse võimelised uskumatuteks tegudeks.
Inimesed võivad hakata elama unistustes, kujutades ennast ette kellegina, kes nad tegelikult ei ole.
On palju neid, kes on omakasu peal väljas.
Selle tulemusena võivad kannatada elus tähtsad asjad, nt. haridus ja inimeste vahelised suhted.
Kuid kahjuks see pole võimalik, sest on kohti, kus iga inimene ei saa olla see, kesta olla tahab, vaid tema eest otsustatakse ära, milline tema elu välja hakkab nägema.
Valetamine ei tasu ära, see on juba ammu teada, sest valel on lühikesed jalad.
Väga palju hinnatakse inimese juures seda, kui tal on oma arvamus asjast.
„Inimese iseloom on tema saatus“ Iseloom on sul selline, nagu ta on, ning seda muuta ei saa.
Igaüks on selline, nagu ta tunneb, et ta olla tahab, ning sellega tuleb osata arvestada.
Sõbrad on kõige suurem õnn, mis sul üldse olla võib.
Põhja-Korea on riik, mille valitsus põhineb kommunismil.
Elu on väga erinev, kuid see on karm reaalsus.
Inimesed arvavad, et see on lahendus, kui üritatakse olla keegi teine ja seda tehakse tihti sellepärast, et olla kellegi meelejärele.
Nende eest otsustatakse ära, kuidas nende elu välja hakkab nägema.
Eriti julmad võivad olla lapsed üksteise suhtes, kuna nad on noored ning nende mõistus ei ole veel küpseks arenenud.
Jättes endast hea esmamulje, teeseldes kedagi, kes ta ei ole, ning üritades kedagi ära kasutada.
On välja kujunenud, et igal inimesel on omad vaateväljad ning mõtteviisid.
Sellega võivad kaasneda piinlikkust tekitavad olukorrad, sallimatus, laimamised ning halvimal juhul võib lõppeda asi vägivallaga.
Kõik tahavad leida enda kohta siin maailmas, kus ellu jäävad ainult tugevamad.
Neil ei tohi olla oma arvamust ning ei tohi teha seda, mis neile meeldib.
Rahval puudub välismaailmaga kontakt.
Ma arvan, et maailmas peaks olema just rohkem erinevaid inimesi, sest see muudaks elu palju huvitavamaks ning mitmekülgsemaks.
Tihtipeale tuleb ette neid, kes üritavad hallist massist eemalduda, ollesteistest erinevad.
Kellele meeldivad muusikud, näitlejad või sportlased.
Meil kõigil on iidolid ning inimesed, kes meid sümpatiseerivad.
Inimesed ei erine üksteisest ning moodustavad sellega omaette halli massi.
Selliste rumalate tegude tagajärjel kaotatakse häid sõpru.
Maailmas on palju erinevaid inimesi, kellel kõigil on oma mõtteviisi ning vaateväljad.
Võib jällegi öelda, et jää parem iseendaks, siis on endal elus vähem probleeme.
Tihtipeale nad ei oska ega mõista arvestada teiste inimeste olemuse ega tunnetega.
Selletagajärjel tekivad inimestel erimeelsused ning konfliktid.
Raske on mõelda, et inimesed elavad nagu vangid, tehes seda, mida neil kästakse teha, ning nad ei tohi jääda iseendaks.
Pikemal koos oldud aja vältel aga avaldub inimese tõeline iseloom.
Kui maailmas oleksid kõik inimesed ühesugused, siis oleks elu igav ning väga ühekülgne.
On palju neid, kes ei pruugi olla tolerantsed nende vastu, kes on teistest erinevad.
Igal inimesel on unistused.
Inimestel pole õigusi.
Seega leian, et kui olukord on väärt säilitamaks oma veendumused isegi juhul, kui need ei vasta üldistele normidele, siis tuleks neist kõvasti kinni hoida.
Seega Timo soov jääda iseendaks, rääkida tõtt ning proovida muuta seda, mis valesti, toob talle kaasa hukatuse, kuid ühiskonnas ta sellega midagi ei muuda.
Essentsialism väidab, et mina on vaid osa meist.
Isegi kui inimesed väliselt näevad sarnased välja, ei tähenda see alati, et nende sisemaailm on sama.
Öeldakse, et sõprus tähendab ühte hinge kahes kehas.
Kui näeks teiste sisse, siis võib-olla leiaks sealt ka mõtted ning tõekspidamised, mis on nagu ühe vormiga valatud - kõik samad.
Juhul kui teatud mõttemaailmaga inimesel on keegi, kellega seda jagada, ei oma teised kaaskodanikud tihtipeale nii suurt tähtsust.
Kuid on ka neid, kes suudavad läbi raskuste jääda iseendaks.
Vaatamata karmidele ning ebainimlikele tingimustele, mis valitsevad vangilaagris, kus ta viibib juba ligi kümnendat aastat, suudab Ivan säilitada kombed, mis ta kodust kaasa on saanud.
Söögilauas ei ole Ivan kunagi mütsiga ning teiste vangide vastu käitub ta humaanselt.
Selle suuna toetajad väidavad, et üksikisikud on tähtsusetud, loeb vaid tervik; et keegi ei erine teistest.
Kuid sedasi esitatakse nii poolt- kui ka vastuargumendid ning juhul kui teised leiavad, et mõte on asjakohane ning hea, siis muutub see vastuvõetavaks ka neile, kes alguses seda ei hinnanud.
Kuid essentsialistide vastased eksistentsialistid ütlevad, et meie on mina vaenlane; et iga persoon on oluline ning erineb teistest.
Isiklikult nõustun ma viimaste väitega rohkem, sest sünni ja surma vahelise aja veedab igaüks erinevalt.
Jaan Krossi teose „Keisri hull“ peategelane Timotheus von Bock ehk Timo erineb palju teistest aadlikest.
Lihtsalt leidub indiviide, kes on avatumad ning seetõttu nende veendumused ka rohkem teada.
Filosoofias on palju arutletud probleemi üle, kas isik on indiviid või üks element massist.
Arvan, et kõik inimesed on kordumatud, mõni lihtsalt on teatud mõttes kellegi teisega sarnasem.
Kui mõni ta arusaam erineb üldisest arvamusest, siis võib see muutuda diskussiooni teemaks.
Kuid olles oma arusaamadega üksi, võib iseendaks jäämine osutuda päris raskeks.
Just teised inimesed ja tingimused, milles elatakse mõjutavad isikut muutuma ja loobuma isegi oma põhimõtetest.
Kuid mõnikord tuleks inimesele kasuks oma tõekspidamistest siiski loobuda, sest teatud olukordades tuleb nende säilitamise eest karmilt tasuda.
Siiski tuleb loota, et see nii ei ole, sest erinevad ideed viivad progressini ning ilma selleta jääks ühiskond oma arengus ühte punkti pidama.
Timo jääb oma tõekspidamiste tõttu mitmeks aastaks ilma vabadusest, poja esimestest eluaastatest ning võimalusest veeta see aeg oma naisega.
Ega see ei tähenda, et üks osapool oleks täielikult teise koopia, või et kumbki neist kaotaks oma identiteedi.
Seega ei peaks oma isikupära varjama vaid proovima teistest erineda; mitte sulanduma inimmassi.
Saatnud keisrile enda koostatud põhiseaduse, pannakse mees vangi ning kuulutatakse hulluks.
Nii toimubki areng ja tekivad järjest uued ideed.
Aga kui kaotus, mis sellest võib tuleneda, kaalub üle võidu, siis peaks minema iseendaga kompromissile ning leidma teisi mooduseid, kuidas jääda iseendaks.
Denissovitši austatakse laagris kaaslaste poolt ning juba ainuüksi sellega suudab ta hoiduda massi imbumast.
Kui vaadata kauplustes pakutavaid rõivaid ning üldist tänavamoodi, siis võib näha, et enamik inimesi kannab esemeid, mis on masstoodanguna vabrikutes viimase moe järgi valmis tehtud.
Ta eesmärk on ühiskonna arusaamu muuta, kuid saavutab vaid oma hävingu.
See tähendab hoopis, et maailmavaadetelt ning tõekspidamistelt sarnased inimesed on saanud sõpradeks, sest ei pea ennast teise seltskonnas muutma ning saavad olla iseendid.
Sellise väite pooltargumendiks võib öelda, et kõik me sünnime ja sureme, elu mahub vaid selle kriipsu sisse, mis neid kahte aastaarvu eraldab.
Tänapäeva ühiskonnas leiavad paljud inimesed end dilemma ees - kas olla indiviid, kes järgib oma tõekspidamisi, erineb teistest, kuid võib seetõttu sattuda kaaskodanike kriitika alla, või valida mõnevõrra lihtsam variant ja sulanduda massi.
Üheks selliseks karakteriks võib pidada peategelast A. Solzenitsõni teoses „Üks päev Ivan Denissovitši elus“.
Ajakirjandus on mitmetes riikides, kaasa arvatud Eestis, saavutanud jumala staatuse.
Seoses tehnoloogia arenemisega on suur osa ajakirjandusest kolinud internetti, mis on kõigile hõlpsasti kättesaadav.
Tänapäevalgi peaks olema ajakirjandus ühiskonna sõltumatu parandaja, kuid kas on see tõesti nii ajal mil kõigile on tähtis karjäär ja vaba aega napib?
Kuulatakse pealt telefonivestluseid, lühisõnumeid, loetakse privaatseid e-maile.
See omakorda tähendabki seda, et meil on võimalus pidevalt oma demokraatlikku ühiskonda edasi arendada.
2007. aasta keskel hakkas Eesti ajakirjanduses suurt kõlapinda koguma niinimetatud kinnisvara kriis, mis tugines suuresti kinnisvarast vähe teadvate ajakirjanike analüüsidele ning kommentaaridele.
Peab säilima dialoog nii ajakirjanike, kui lihtinimeste vahel.
Olgugi, et peaminister hiljem selgitas, et üks tema lastest oli skandaalse sõnumi oma tüdruksõbrale saatnud.
Ju on ikkagi tänapäeva elutempo juures ajaressurss nii piiratud, et ei ole aega paberkandjal kirjutatut lugeda.
Kahjuks leidub ka teine pool, kes ei mõtle uudislugude tagajärgedele, inimeste eraelule, riigi tulevikule ja ühiskonna parandamisele.
Meie riigi valitsejate teod ja tegemised jõuavad kiiresti ning informatiivsetena meieni, olgugi, et need on vahest rutakad ning faktivigadega.
Kui kollane press välja jätta ning otsida ajakirjanikke, kes tõesti üritavad ühiskonda parandada ning Eesti inimeste probleeme lahata, siis ei saa me üle ega ümber "Pealtnägijast", mis Mihkel Kärmase saatel on meieni toonud uskumatud sotsiaalsed-, majanduslikud-, korruptsioonihõngulised probleemid nii Eestist, kui välisriikidest.
Suuresti tänu kunstlikult tekitatud kriisile tekkis inimeste seas paanika ja ei julgetud enam kinnisvarasse investeerida.
Venemaa ajakirjanduses peab kõlama jääma, et kõik suurriigis on parimas korras.
Eesti ajakirjandus on sõltumatu.
Muidugi huvitab tavakodanikku see, kui peaminister Andrus Ansip saadab oma maksumaksja poolt kompenseeritud telefoniga noorele neitsikule armastussõnumi.
Ajakirjandus annab võimaluse ka tavakodaniku/el avaldada läbi arvamusartiklite, netikommentaaride, riigis toimuva kohta arvamust, pöörata tähelepanu probleemidele ning anda nõu kuidas liikuda parema Eesti poole.
Ajakirjandus on ja jääb ühiskonda parandama.
Näitena võib tuua hiljutise skandaali, kus üks Moskva ajaleht paiskas president Putin'ist uudisloo, et mees kavatseb oma praegusest naisest lahutada ning riigiduumast mitukümmend aastat noorema näitsiku naiseks võtta.
Aga täna on sellest juba hilja rääkida.
Tsensuur praktiliselt puudub.
Vabandades president Putin'i ees ning viitas sulgemispõhjusena ajalehe majandusraskustele.
Inimesed usuvad ning usaldavad ajakirjanduses öeldut.
Kirjutatakse peaaegu kõigest.
Otsinud probleemidele lahendusi ning üritanud meid erinevatele maailma probleemidele ning ühiskonnagruppidele mõtlema panna. "Pealtnägijale" pakuvad konkurentsi Peeter Võsa "Võsareporter" ja Aivar Riisalu "Kaua võib!" Tekkib küsimus miks just televisioonis näidatu meile kõige rohkem korda läheb?
Tänapäeva Eesti ajakirjandus on väga mitmekesine.
Kuna ajakirjanduses on konkurents hirmuäratavalt tihe ei kontrollitagi fakte mitmekordselt üle, vaid lastaksegi kinnitamata faktid leheveergudele.
Kuna tänapäeval teeb raha inimesed pimedaks ei saa me üle ega ümber kollasest ajakirjandusest, mis kuidagi ei paranda ühiskonda.
See tõi omakorda kaasa väiksemate ehitus- ja kinnisvaraettevõtete pankrotistumise, arendusprojektide seismajäämise, pankade laenukraanide kinnikeeramise, töötuse hüppelise kasvu ning prognoositud 2008. aasta riigieelarve suure puudujäägi.
Nii nagu Eesti kodanikel kombeks, võeti ajakirjanduses öeldut surmtõsiselt.
Maailmale jäi mulje korruptsioonist aga Venemaa elanik jäi rahule, et Putin skandaalist puhtalt välja tuli.
Ajakirjanikud hoidsid kokku ning kirjutasid sellest, mis võimaldas iseseisva Eesti teket.
1990. aastate alguses oli ajakirjandusel suur roll Eesti taasiseseisvumisel.
Üritatakse liigselt tuntud inimeste eraeludesse tungida.
Võibolla osaliselt tänu sellele, et meie - Eesti ajakirjandus on sõltumatu ning võib kirjutada absoluutselt kõigest eristuvad ühiskonnas kahte sorti inimesed: ühed kes usuvad kõike ning teised, kes kahtlevad kõiges.
Leidub ajakirjanikke, kes tuginevad oma töös kontrollitud faktidele ning pakuvad inimestele objektiivseid, informatiivseid lugusid riigi valetamisest, majandusest, ühiskonna probleemidest ja kõigest muust, mis inimesi huvitab.
Paar päeva peale vastavasisulise artikli ilmumist peatas artikli avaldanud ajaleht oma tegevuse.
Läbi ajakirjanduse saame aimu, kuidas meie kodumaad valitsetakse, mis on meie inimeste probleemid ja mis toimub mujal maailmas.
Taoline uudis võib kollastele tabloididele suuri summasid sisse tuua, kuid, kui Eesti rahvas vastavat artiklit loeks kaoks usaldus ja austus peaministri vastu.
Kuidas asi tegelikult oli, jäägu igaühe enda otsustada.
Täieliku vastandina saab välja tuua suure Venemaa, kus ajakirjanduses väljaöeldu käib enne leheveergudele jõudmist mitu korda riigiduumast läbi.
Kätte on jõudnud 21. sajand - infoajastu.
Kahjuks alles täna räägib ajakirjandus kinnisvara ekspertide hinnangutest, mis räägivad, et kriis oli kunstlikult ja ebapädevate inimeste poolt tekitatud.
Ennustatakse, et naftat jätkub veel ainult 120-ks aastaks ja arvestades fakti, et hetkel on maailma mageveevarudest kasutuses 75%, ja et selle vajadus kahekordistub iga 20 kuni 21 aasta tagant, võib ainult ette kujutada, milline on siis saja aasta pärast.
Olukord on jõudnud punkti, kus antud hetkel pole enam kellelgi probleemi narkootikumide kättesaamisega.
Tööstus üle maailma on täies hoos ja selle areng ning tootmismaht ei ilmuta märke, et võiks hoogu maha võtta.
Eks aeg näitab.
Narkootikumiäri plahvatuslik levik sai alguse Ladina-Ameerikast ja 1970-ndatel levis see laine ägedalt üle Põhja-Ameerika.
Kõik see on ju tore ja tervitatav, aga globaliseerumine ehk üleilmastumine toob endaga kaasa ka mitmeid muresid, probleeme ja hirmugi.
Üks mu meessoost sõber läks elama Norrasse, kahest naistuttavast üks elab Inglismaal ja teine Iirimaal.
Kas on vaja oodata nii kaua?
Loodusesse ei suhtuta enne teisiti, kui lahvatab mingisugune inimtekkeline katastroof.
Sellega seoses on kasvanud ka kuritegevus.
Iseenesest pole selles midagi halba, kui nad sinna ainult elama ei jääks.
Eestis on ületarbimine veel lapsekingades võrreldes näiteks Põhja-Ameerikaga, kuid kogub siingi kiiresti hoogu.
Aga jäävad.
Tõenäoliselt poleks neil tegelikult tarvis vähemalt poolt oma ostukäru sisust, aga nad siiski ostavad, et tunda end hästi ja näitamaks endale või teistele, et saadakse seda endale lubada.
Inimesed saavad nüüd liikuda muretult riigist riiki, kandes kaasas ainult isikut tõendavat dokumenti nagu ID-kaart.
Olukorra muutmiseks peab muutma ka inimeste mõtteviisi ja eluvaadet.
Tänapäevase avatud turu tingimustes ja piiride lahtimineku tõttu on üha ulatuslikumalt ja kiiremini hakanud levima narkootikumide müük ja tarbimine.
Taolise arengu puhul on rõõmustav muidugi see, et on võimalik vabalt liikuda - eksootilised paigad ja ekstreemsed reisikogemused on nüüd käeulatuses.
Üks aktuaalsemaid põhimuresid maailma perspektiivist vaadatuna on keskkond, selle säästmine ja loodusvarade kokkuhoidlik kasutamine.
Narkootikumiäri on kontrolli alt väljunud ja nüüd pole muud võimalust, kui sellega toime tulla ja võidelda.
Inimesed ei hakka mõtlema ega teisiti käituma enne, kui nendega midagi juhtub.
Ühe uurimuse kohaselt, mille ma internetist leidsin, on Põhja-Ameerikas viimase kahekümne aasta jooksul rasvumistõve saanud terviseprobleem number üks.
Alati leidub keegi, kes teab kedagi, kellel on tuttav müügimees...
Looduse rikkusi kasutatakse nii nagu poleks homset.
Liigtarbimine on see, kui ostetakse kaupu, mida tegelikult pole vaja või isegi külmikusse toitu, mis jõuab enne ärasöömist halvaks minna.
Ainuüksi minul on juba mitu allikat, kelle käest ma võiksin saada narkootikume, kui ma ainult sooviksin.
Seoses tehnoloogia ja tööstuse arenguga on inimestele võimaldatud ja kättesaadavaks tehtud väga mugav elu.
Maailma arenenumate riikide ühiskondi nimetatakse tarbimisühiskonnaks.
Inimkond on konsumeerimisega aga liiale läinud, mis on tingitud eelkõige meedia - reklaam televisioonist, ajakirjadest ja internetist - poolt tulevast survest, ja nii on see meid viinud isegi liigtarbimise.
Ameerika Ühendriikidega Eestil läbirääkimised juba käivad, nii et küllap terendab viisavabadus varsti juba sealgi.
Süüakse selleks, et elada, mitte vastupidi.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et tänapäeva maailmas on hirm meie planeedi saatuse ja ka inimkonna saatuse ees.
Tänapäevase mugava elustiiliga kaasneb paratamatult üha rohkem tervisehädasid, sest järk-järgult väheneb inimeste füüsiline aktiivsus ja siis on üsna murettekitav.
Narkomaania on tänapäeva maailma üks suuri valupunkte ja miljonite lastevanemate, õpetajate, tarvitajate sõprade-sugulaste mure ja hirmu allikaks.
Kui ainuüksi minul on mitu sellist tuttavat, siis mõelge, kui palju on neid veel Eestis olevatel inimestel ja saate aru, et üheks põhiprobleemiks on väljaränne ja immigratsioon.
Narkootikumid on kõigile kättesaadavad.
Vaadates reede- ja laupäevaõhtuseid järjekordi ükskõik millise poeketi - kas Selveri, Maxima või Maksimarketi - kaupluses, võiksid inimesed endalt küsida: "Kas mul on kõike seda vaja?".
Seda kindlasti mitte ainult Eesti vaatevinklist, vaid ka teiste riikide omast nagu näiteks India, Malaisia ja Tai, kust rännatakse USA-sse otsima "Ameerika unelmat".
Sellise tootmis-tarbimistendentsi jätkudes ei jää järeltulevatele põlvedele enam mitte midagi.
Eesti pealtki võib näha, kuidas meditsiiniõed lähevad Inglismaale, ja noored mehed Soome, leiba teenima.
Nüüd võimaldab kõike internet.
Reisimise kõrval või asemel minnakse teise riiki ka tööle, tööturg on kõigile ja täielikult avatud.
Tarbimisühiskond on kapitalistlikus ühiskonnakorralduses domineeriv orientatsioon toodete ja teenuste tarbimisele ja turustamisele.
Näiteks ei pea enam kodust väljuma, et saaks külmiku täis või et soetada uus garderoob.
Kas see kõik toob millalgi kaose ja hävingu?
Tundub, et inimkond elab selleks, et süüa ja tarbida.
Üha tihemini on ajakirjanduses kajastatud juhtumeid, kuidas Eesti piirilt on avastatud sadu kilosid amfetamiini, extacy't ja muid narkootilisi aineid, ja seda mitte väljaminevatest, vaid ikka sissetulevatest transpordivahenditest.
See kehtib küll ainult enamiku Euroopa riikide kohta, minnes Ameerikasse või Venemaale, on tarvis siiski viisat.
Niiöelda ületarbimine on võimalik "tänu" ostujõu suurenemisele ja sellele, et ollakse majanduslikult paremal järjel.
Rohke tootmine kasutab rohkelt keskkonna ressursse ja rohke tarbimine tekitab rohkelt jäätmeid.
Selle teema puhul on olukord, mida kunagi kardeti, juba käes.
Usun, et nii mõnelgi riigil on hirm, kas nende kodanike arv ja rahvuslik identiteet jääb püsima ja säilima.
Euroopa liidu teke ja laienemine on loonud soodsa pinnase globaliseerumise arenguks, sama kehtib ka Schengeni viisaruumi kohta.
Kuhu jõuame sellise looduse vägistamise, lokkava vägivalla ja kaasinimestest hoolimatusega?
Nüüdseks - nagu ennegi mainitud - on see kättesaadav iga riigi igale kodanikule, kes seda vähegi endale lubada saavad.
Seepärast ei soovigi suurriigid, eesotsas Ameerikaga, et Iraan alustaks uraani rikastamist.
Nagu öeldakse, et lootus sureb viimasena, siis võib loota, et inimkond saab oma tänapäeva hirmudest ja muredest üle ning et tulevased põlvkonnad saaksid nautida elu Maal.
Ameerika veab Aafrika riikidesse katki läinud elektroonikat, nagu näiteks arvuteid, mis on väga ohtlikud jäätmed.
Näiteks loodi 1997. aastal Kyoto protokoll, millega Eesti liitus 1998. aastal, et vähendada või hoida õhu saastumist 1990. aasta tasemel.
Selle tõttu näiteks ei olegi Ameerika liitunud Kyoto protokolliga, sest õhku saastavad tööstused toovad nii riigile kui ka firmajuhtidele sisse palju raha.
Tänaseks on maha võetud umbes 40% vihmametsadest, et saada väärtuslikku puitu või lihtsalt muuta maa karjamaaks.
Kliimasoojenemine on tekitanud liustike sulamise, mille tõttu meie maailma veetase tõuseb.
Kui inimesed jätkavad loodusvarade raiskamist ning keskkonna saastamist, siis võib juhtuda, et tulevad põlved enam elada ei saa, maakera on lihtsalt liiga kurnatud.
Üheks suurimaks tervisega seotud probleemiks on narkomaania.
Üheks suureks hirmuks maailmas on ka loodusvarade lõppemine.
Peale keskkonnahirmude on maailmas veel sõdade, tuumarelvastumise ning terrorismi kartus.
Otsakorral on nii nafta kui ka mets.
Kuid õnneks on hiinlased leidnud sellele lahenduse ning on istutanud kõrbe äärealadele puud ehk rohelise vöö, mis takistab kõrbe laienemist.
Ameerika, kui kõige suurem õhusaastaja, pole lepinguga liitunud.
Kõige suuremaks hirmuks maailmas on globaalprobleemid, mille vastu kõik riigid püüavad võidelda, et tagada taas looduslik tasakaal ja et meie järglastel oleks ka võimalik elada.
Vihmametsade raie ning ülekarjatamine arengumaades on tekitanud järgmise probleemi - kõrbestumise.
Näiteks 2100. aastaks on prognoositud veetaseme tõusu 60 cm võrra.
Maailmale võibki hukatuseks saada kasvav individualism.
Õnneks on loodud mitmel pool maailmas jäätmete taaskäitlus, mis võib prügistumist mingilgi määral leevendada.
Maailmas on palju tõsiseid probleeme, alustades haigustest, lõpetades hetkel kõige päevakajalisema teema - keskkonnaga.
Ka kartus sõdade ees on suur, eriti tuumasõdade.
Ka kasvav inimkond on probleem, eriti Indias ja Hiinas.
Narkomaania aga tõstab tõsist ohtu jääda HIV-i.
Moraal kaob ja tähtsaimaks muutuvad raha ja võim.
Hirm prügi hulga kasvamise juures on suur, sest varsti pole jäätmeid enam kuskile panna.
Seetõttu on nii mõneski riigis suurendatud valvet ja karmistatud läbipääsu tollis.
Tänapäeva keskkonnaga seonduvad hirmud on kõik omavahel seotud ning kokkuvõtteks on maailma hävitamine inimeste poolt.
Suur kasv on viinud aga meie looduse tasakaalust välja, sest on tekkinud kasvuhooneefekt ning üldine kliimasoojenemine.
Kahjuks aga hakkab järjest rohkem inimesi mõnuaineid proovima ning võivad sõltlasteks muutuda.
Iga aasta laieneb Sahara kõrb karjatamise ning põlluharimise tõttu 60 meetrit ida poole.
Narkomaania on eriti levinud arenenud riikides.
Niigi veavad suurriigid oma prügi juba arenguriikidesse, nagu teeb Ameerika.
Vihmametsade raie tõttu kaovad liigid ning puud ei saa enam endaga siduda süsinikdioksiidi, mis toob jälle tagasi kasvuhooneefekti suurenemiseni.
Seega tekib, eriti arengumaades, toidu, puhta vee ja elamispinna puudus, suureneb metsade ja vihmametsade raie ning maa kurnamine põlluharimise ning karjakasvatusega.
Peale Ameerikas juhtunud suurt terroriakti on kogu maailm kartuses, et midagi sellist võib veel juhtuda.
Samas ei ole otsakorral veel kivisüsi ning metallid, kuid nende kaevandamiseks on vaja paremaid tehnoloogiavahendeid, sest maavarad asuvad sügaval maapõues.
Ollakse hirmul, et hoovused muutuvad või kaovad sootuks ning see toob endaga kaasa tõsised kliimamuutused - mõnedes paikades läheb ilm külmaks, teistes kohtades aga soojaks, sageneb ka looduskatastroofide arv.
Kui veetaseme tõus nii õudne ei paistagi, on see siiski väga ohtlik.
Samas, et hirme ja probleeme vähendada, on loodud erinevaid riikidevahelisi lepinguid ning ühinguid.
Kuigi Iraan relva ehitust eitab, on kahtlus ikka.
Aidsihaigeid on enim Aafrikas, kuid surmava viiruse oht võib tabada igaüht.
Religioossetes maades võib seda kohata ka mõne usulise rituaali läbiviimisel.
Samuti laieneb Gobi kõrb aastas umbes 20 ruutkilomeetrit.
Peale II maailmasõda algas suurem industrialiseerimine ning tänaseks on selle tõttu õhus süsinikdioksiidi tase märgatavalt kasvanud.
1971. aastal loodud Greenpeace aga võitleb kõige halvaga, mis maailmas tehakse: eeskätt globaalprobleemide põhjustajatega, lõpetades vaalapüügiga.
Selline tegutsemisviis näitabki, et loodusest ja teistest inimestest ei hoolita, vaid tähtsaim on "mina ise".
Arvatakse, et 30 aasta jooksul kasvab inimkond kahe miljardi võrra ning veel 20 aastaga ühe miljardi võrra.
Kivisüsi on aga omakorda probleem, sest selle põletamine saastab tohutult õhku.
Tänapäeval on väga aktuaalseks muutunud erinevad maailmaprobleemid, mida meedia kajastab iga päev.
Kuid siiski loovad inimesed järjest enam ühinguid ning lepinguid, et planeet Maad päästa.
Indias aga kõnnitakse sõna otseses mõttes prügi peal, sest seal on enamus linnatänavaid prahti ja jäätmeid täis.
Rippusin kaljuserval, allpool sisemiste vastuolude kuristik ning ülevalpool selgus.
Timo ei elanud vireledes: ta oli keisri tiibadjutant, pärit rikkast soost ning ühiskonnas peetud mees.
See kõik tekitas minus suurt segadust.
Jääda iseendaks, tähendab jääda Oma Loole truuks.
Ta ütles julgelt välja kõik, mida valitsejast, tema alamatest ja riigikorrast arvas.
Lapsed on lapsed.
Küsimus on viisides, kuidas me seda teeme.
Olla nagu kõik, tähendab läbikukkumist iseenda elus.
Sõbrad ja perekond on meile alati toeks.
Inimene peab liikuma kindlalt oma rada mööda, isegi siis, kui kogu maailm tundub vastu seisvat.
Paulo Coelho, raamatus „Alkeemik“, rõhutab pidevalt Oma Loo tähtsust.
Vahel tekib minus endaski kõhklus, kas see, mis ma teen, on õige, kuna leidub mõni inimene, kes minu öeldud sõnade või tehtud tegude pärast kannatab.
Ta paneb lugejale südamele, et iga inimene saab, võib ja peabki oma elu täisväärtuslikult elama.
Vabandan, sest taipan, et alati pole minul õigus.
Keegi ei taha erak olla.
Südametunnistus ütleb, mis on õige, isegi siis, kui meie kahtleme ja ei taha enda sisemist häält kuulda võtta.
Sel moel edasiminnes kaotab ta kogu oma olemuse, sest ei väärtusta ennast ning vajub üha sügavamale massi.
Neile pole oluline teistest eristumine, pigem sulandumine.
Teisest aspektist vaadatuna tundus mu teguviis ainuõigena.
Ta asetas pakule mitte ainult enda, vaid ka oma naise.
Isegi kui terve maailm tundub meie vastu seisvat, ei tohi ennast kaotada.
Olukordi on teisigi, mil ma ei lähtu ainult emotsioonidest, vaid võtan asju objektiivselt.
Ometi ei rahuldanud see teda.
Ta ütles, et südant tuleb järgida, sest see, mis inimene tunneb, ei saa vale olla.
Kuidas on võimalik vastu pidada selle inimmassi sees iseennast kaotamata?
See oli esimene vastuolu keisri ning ühiskonnaga.
Kuidas peaksin teadma, mis on õige?
Võime öelda, et Timo oli loll, lapsik, mõtlematu, kuid ometi me ei tee seda.
Ta jäi iseendaks.
Kui selle sama klassi populaarseimal poisil on uus soeng, ei saa teisedki alla jääda.
Sõber päästis mind kuristikku kukkumisest, haarates õigel ajal käest.
Iseendaks jäämine ei ole lihtne ja ei peagi olema.
Ma selgitasin oma pettumust, ütlesin, mida tundsin, kuid tema ei tahtnud või lihtsalt ei osanud mind tol korral mõista.
Teise käiguna kirjutas Timo memorandumi otse keisrile.
Minu tutvusringkonnas on inimene, kes omavahel olles räägib, mida tunneb ning õigeks peab, kuid seltskonda sattudes noogutab teistega, vaatamata oma põhimõtetele, kaasa.
Timo ei jäänud käed rüppes istuma, ta abiellus madalamast klassist naisega, tõestamaks iseendale ning teistele, et inimesed on võrdsete võimetega ning mitte miski ei tee neid teistest halvemaks või paremaks.
Loomulikult tuleb ette olukordi, kus tunnen, et olen kellelegi ülekohut teinud.
Kui ma küsisin, miks, vastas ta, et alati ei saa välja öelda seda, mida arvad, kuna keegi teine võib solvuda ja haiget saada.
Õnneks oli minu kõrval sõber, kes meelekindluse tagasi tõi.
Kumb on tähtsam, kas elada selleks, et teistele meeldida või otsida iseennast massi seest?
Ta reetis mind, valetas otse näkku.
Sellist käitumist võib pidada normaalseks seni, kuni need samad poisid ja tüdrukud, kes väikestena teistega sarnaneda soovisid, ei hakka täiskasvanuna sama süsteemi alusel elama.
Timo säilitas midagi, mida paljud praeguses ühiskonnas ei oska või ei julge teha - puhta südametunnistuse ning eneseväärikuse.
Mõned kuud tagasi olin situatsioonis, kus pidin lahti ütlema ühest inimesest, keda pidasin sõbraks.
Teistele meeldimine on teisejärguline, inimene peab eelkõige endaga rahul olema.
Sõpradel ja perekonnal on tähtis roll, inimene tunneb end kindlamana siis, kui on keegi, kes temasse usub.
Timo, Jaan Krossi teosest „Keisri hull“, järgis Oma Lugu põhimõttekindlalt, ausalt ning vankumatult.
Kui ühel klassiõel on uus pinal, soovivad paljud teised tüdrukud endale samasugust.
Timo pidas vastu tänu oma naise toetusele ning täielikule usaldusele.
Ühest küljest tundsin, et ei oleks midagi pidanud selgitama, nii oleks ta mulle alles jäänud.
Kõrge positsioon andis Timole võimaluse näha valitsemise sisu, keisri kahepalgelisust ning ebavõrdsust ühiskonnas.
Ma ärritusin ja ütlesin talle, et ükski inimene ei tohi lasta teistel enda põhimõtetega mängida.
Väikestele lastele on tähtis oma eakaaslastega ühte sulanduda.
Elu on liiga lühike, et seda enda tõelise mina peitmisele raisata.
Oluline on järgida Oma Loo põhimõtet.
Timo teadis, et läheb sügavasse vastuollu kõige sellega, mida tähtsaks pidas.
„Milleks meid vajatakse?”
Neid vastuseid otsime kõik.
Alati ei saavutata edu ühe korraga, tuleb ka proovida, püüelda, ebaõnnestuda.
Jõudes ühe eesmärgini, paneb see meid mõtlema juba uuele sihile, motiveerides meid raskustest üle saama.
Kas eesmärgid annavad elule tähenduse?
Teadvustan endale, et üks minu elu eesmärkidest hakkab ammenduma, meenutades arvutult unetuid öid ja palju vaeva.
Mäletan, kuidas üritasin jalgrattaga sõitmist selgeks saada - kukkusin mitmeid kordi, plaastreid kleepisin kümneid kordi, kuid valu ja kannatused ei takistanud mind edasi proovimast.
Meie ühiskonnas on palju väga suure tähenduse ja väärtusega väljapaistvaid isikuid, kes oma karjääri nimel palju higi, verd ja pisaraid on valanud - tuntud sportlased ja Olümpiavõitja - Kristina Šmigun Vähi, Erki Nool, Andrus Veerpalu.
See toob meie ellu palju sündmusi ja tundeid, andes elule tähenduse.
Samuti on lapsepõlv eesmärkide saavutamise periood, mil paljud tegevused on alles tundmatud, kuid vajavad õppimist.
Meenub hetk mil otsustasin pooleli jäänud gümnaasiumihariduse omandada.
Need aitavad meil elu elada.
Võin öelda, et olen ületanud ennast õppimises, premeerides end heade hinnetega.
Nad pole kaotanud lootust.
Elame, et saada aru elu mõttest, vajadusest ja väärtustest.
See teebki meid tugevamaks, targemaks ja viib meid eesmärgile lähemale.
Usun, et raskused ongi selleks, et meid õpetada, proovile panna, tagant utsitada, aru saama panna, et elus pole midagi ületamatut, kui olla sihikindel ning teada oma vajadusi.
Loodud on haridusasutused - pimedate - ja kurtide koolid, et nad saaksid end harida, tunda võrdväärse ja vajalikuna.
Praegu istungi eksamiruumis ja mõtlen, et olen juba väga tubli olnud ning kaugele jõudnud.
Inimesi on tugevamaid ja nõrgemaid.
Kas raskused viivad meid eesmärgini?
Seadsin endale sihi koos teadmisega, et kerge see olema ei saa ja samas tõdesin, et praeguses arenenud ühiskonnas hariduseta edu ei saavuta.
Osa meist seab eesmärgiks karjääri.
Nende sihid ja ambitsioonid ulatuvad üle maailma, kuid leidub ka inimesi, kelle haare nii kaugele ei ulatu.
Elu on piisavalt pikk, et sattuda raskustesse, neid ületada ja neist õppida.
Ka puuetega inimestel on eesmärgid, mida purustada ja osa neist ka suudab seda.
Neil on toed - sotsiaaltöötajad, lähedased - kes aitavad nii moraalselt kui füüsiliselt.
Aja jooksul kujunevad välja elu põhimõtted, mille järgi elama hakatakse.
See aga ei tähenda, et nende eesmärgid oleksid vähemtähenduslikud, vaid loomulikumad.
Eesmärgini jõudmine kestabki kaua, vahest kogu elu.
Osa meist suudab kukkumisel uuesti jalule tõusta, osa mitte, mõni vajab tuge.
Me küsime endalt: „Milleks me elame?
Kui elu põhimõtted ja sihid on paigas, siis annab see jõudu ja tahtmist, et unistused täituksid.
Iga eesmärk on tähtis, olgu see siis suur või väike.
Mõnele meeldib kitsamalt ja lihtsamalt oma eesmärke teostada, näiteks lapsevanemad soovivad oma lastest korralikke ja tublisid indiviide kasvatada, kes elus hästi toime tuleksid.
Kas ebaõnnestumine eesmärgini pürgimisel võib hävitada meie unistused või hoopis motiveerib meid?
Püstitame endale eesmärke milleni püüelda - see aitab elus edasi jõuda, annab elule väärtuse ning tähenduse.
Iga siht, mille endale seame viib meid mitmesugustesse sündmustesse, millest peame väärikana välja tulema.
Meenuvad meie ühiskonnas elavad puuetega inimesed, kes on mingil põhjusel jalutuks, kurdiks, pimedaks jäänud ja kes siiski tegelevad oma unistusteni jõudmisega edasi.
Olen nüüd küpsem ja kogenum, mõistan elu rohkem ja tean, et õpin vaid enda jaoks.
Meile on antud elu, tõestamaks et me oleme seda ka väärt elama.
Meenub maailmakuulus pime ooperilaulja Andrea Pocceli.
Talle on oluline, et oskaksid oma ülesannet ja teaksid ohutusnõudeid.
Tulevikus on ainult põhikooli paberiga raske läbi lüüa.
Ilma nendeta ei oleks ühis ühiskond nii arenenud kui tänapäeval.
Katku Villu oli kange mees.
Kui ilma väljaõppeta inimesed leiutaksid ravimeid, isehakanud arhitektid projekteeriksid sildu ning maju, mehaanikud opereeriksid inimesi, siis maailmas oleks palju rohkem õnnetusi ja katastroofe kui praegu.
Ema üsast välja pugedes näeb laps esimest korda ilmavalgust.
Haridus, palju tööd ja natuke puhkust on võtmeks, mis avab meile ukse helgesse tulevikku.
Enamus neist on arengumaades.
Kui oskad kõike natuke, siis sa ei kõlba tegelikult millekski.
Mida Juhan ei õpi, seda Juku ei tea.
Selleks, et ühiskond areneks, peab alustama endast.
Mida haritumad ja hoolivamad on vanemad, seda tugevama põhja saab nooruk tulevikuks.
Ema, isa vastutus väheneb.
Inimeste populatsioon üha kasvab.
Laps saab rohkem iseseisvust.
Meditsiin, masinaehitus, info edastamine – kõik need tähtsad suunad oleksid oma arengult 20. sajandi alguses.
Maailm toimib paremini, kui iga indiviid õpib midagi kindlat hästi tegema.
Sellised probleemid avalduvad, kui ühiskond on jäänud maailma arengust maha.
Majandussektorites toimub pidev spetsialiseerumine.
Vastutuse tema kasvatamise eest võtavad vanemad.
Kive õhkides Villu vigastas end ja jäi sandiks.
Sellepärast, et konkurents koolides kasvab.
Kõik me võiksime pingutada ning kaasa aidata.
Tekivad uued tagasilöögid: haigused, ülerahvastatus, erinevate tarbekaupade puudus.
Kujutage ette, et tehases on kõik töölised ühtmoodi juhatajad, elektrikud ja liinitöölised.
Vaesus, haigused ning nälg ümbritseb neid.
Kui ühiskond kokkuhoidlikumaks ei muutu, siis saab inimestel tulevikus olema raske Maale ära mahtuda.
Tänapäeva noored peavad rohkem õppima, kui minevikus elanud inimesed.
Haridus on maailma paremaks muutmise aluseks.
Peab õppima juurde.
Tänapäeval on selle jaoks ekskavaatorid ning muu tehnika, mille kasutamine vajab väljaõpet.
Väga suur osa inimestest elavad vaesuses.
Maailm areneb üha kiiremini edasi.
Ma ei kujutaks ette maailma kompuutritega.
Miks on minul vaja rohkem pingutada kui vanavanematel?
Albert Einstein – mees, kes pani aluse relatiivsusteooriale ja kvantoptika.
Seega teadmised hakkavad võimalusi kujundama juba väga vara.
Kahtlemata oleks efektiivsem see viimane variant.
Sellepärast tänapäeval nõutakse igasuguste tööde juures erinevaid väljaõppeid. Ülemus on tihti see, kes sinu tegemiste eest vastutab.
Konkurents inimeste vahel muutub tihedamaks, kuna populatsioon kasvab.
Seal puudub korralik arstiabi, elamistingimused annavad soovida, toitu on vähe.
Vanemaks saades hakkavad rolli mängima sõbrad, tuttavad ning kool.
Einsteini tehtud keeruline töö sai aluseks arvutite leiutamisel.
Beebi elu ja areng oleneb alguses ainult perekonnast.
Väheks on jäänud kohti kus kraave tehakse labidatega.
Ilma temata ei oleks infotehnoloogia kaugeltki nii arenenud kui tänapäeval.
Me peame omandama teadmisi, et tulevikus oleks teistele midagi edasi pärandada. noorukile antakse tasuta haridust eeldusel, et ta kunagi ise riigi rahakotti täidaks.
Kui korra teistest maha jääd, siis järgi jõudmiseks pead palju pingutama, sest muidu algavad probleemid.
Töö muutub keerulisemaks.
Kõik indiviidid meie ümber peaksid olema kõrgelt haritud ja üksteise suhtes sallivad, siis selliseid muresid poleks.
Me peame võtma kasutusele uusi energiaallikaid, leidma võimalusi, kuidas toota rohkem ning väiksema kuluga.
Talle meeldis kõike ise teha, ega sel ajal olnud teist võimalustki.
Enamus suured füüsikud ja teadlased on väga targad.
Kas selline ettevõte saaks toota odavamalt ning kiiremini, kui firma kus on tööjaotus inimeste vahel?
Hariduse tähtsus suureneb.
Ühiskond areneb kiirenevalt.
Tulevastel põlvedel on ka vaja paberit, millele koolipingis istudes kirjutada.
Selleks, et kriise ja katastroofe ära hoida, peavad teadlased ja füüsikud palju vaeva nägema.
Nii on ka koolis.
Juba põhihariduse omandamiseks peab vaeva nägema, sest gümnaasiumis on piiratud arv kohti. Õppeasutused ei ole huvitatud inimestest, kes lõputunnistust ilmselt kätte ei saa.
Isiklikust kogemusest järeldan, et tähtsaim mõju inimesele on eri tekstide võime arendada eneseanalüüsi oskusi.
Paljud on kogenud ühtekuuluvustunnet näiteks romaani „Kuristik rukkis“ kangelasega.
Kirjandus avardab maailmataju, muudab inimese siseelu sügavamaks ning avatumaks välisele.
Seega on lugemise populaarsemaks muutumine vaieldamatult vajalik ja kasulik.
Dostojevski „Idioodis“ tegutsev vürst Mõškin on sageli eemale tõugatud ja vääritimõistetud.
Näiteks Burgessi „Kellavärgiga apelsini“ keelekasutus on sedavõrd omapärane, et ka korduvate katsete järel võite lugeja teose avastamisest hoopiski loobuda.
Erineval kirjandusel on igaühele kahtlemata kordumatu ja isemoodi mõju, kuid üldjoontes arendab lugemine põhiliselt just võimet iseend ja kaaslasi analüüsida ja avastada.
Samas peaks teoste valikul juhindumagi esmajoones keelekasutuse sobivusest, kuna side tekstiga algab just meeldivast lugemiskogemusest, mis sageli lõpeb uute tõekspidamiste omandamise ja maailmapildi avardumisega.
Ka teised ilukirjanduses käsitletud suhteprobleemid esinevad tihti päriselus ning lugemisega omandatud arusaamad võimaldavad nendega edukalt toime tulla.
Press edastab sündmusi reaalsest elust, kuid ei tee seda kahjuks liiga sageli piisavalt objektiivselt. „Kollase“ ja tasakaalustatud meedia erinevuste teadvustamine arendab kriitilist mõtlemist ja iga olukorra mitmetahulisuse arvesse võtmist.
Freudistlik psühhoanalüüs on oma tee leidnud lääneühiskonna igapäevaellu, mõjutades kas või kaudselt igaühe, sealhulgas ka minu, tõekspidamisi inimloomuse ja alateadvuse suhete kohta.
Olulist abi annab kirjandus ka inimsuhete analüüsimisel.
Lisaks ilukirjandusele, mille valikul saab lähtuda muuhulgas teose stiilist, on arvamuste kujunemisel ja muutumisel tihti alatähtsustatud osa ka teist liiki tekstidel.
Ka enda puhul olen märganud, et kirjandusest leitud ideed ja põhimõtted leiavad tihti kasutust reaalses elus toime tulemisel.
Selle mässumeelse ja täiskasvanutest võõrandunud noore mõtetega tutvumine aitab end paremini mõista.
Teose lugemisel arenev kaastunne tema vastu võib aga avalduda reaalses elus empaatiavõime ja sallivuse kasvuna.
Hesse „Stepihunt“ räägib poolautobiograafilise loo identiteediotsingutest ja nende tulemustest, mis võivad abistada eelkõige sarnases kriisis olevat inimest, kuid loomulikult avardada ka enesekindla tavakodaniku siseelu.
Tutvumine raamatukangelaste siseeluga annab võimaluse tegelasega suuremal või väiksemal määral samastuda ning ühiseid jooni leida.
Lugemine, eri tekstidega tutvumine ja nende lahti mõtestamine annab oskuse olla sallivam ning uutele ja teistsugustele kogemustele avatum.
Taaskord arvan, et sarnaselt ilu- ja teaduskirjandusele on ka pressi olulisemaid mõjusid inimese tõekspidamistele just enese ja teiste mõistmise võime arendamine ning oskus käituda kaaslaste suhtes empaatiliselt.
Selline kirjanduse omadus on tähtsaim ja mõjuvaim noorena isiksuse arengu ja eneseavastamise perioodil, kuigi mitmed teismeeas leitud tegelaskujud jäävad inimest saatma ja mõjutama kogu eluks.
Arvan siiski, et stiililt vähem sobiva teksti lugemist ei tasu lõplikult kõrvale heita - leidmata võivad jääda mitmed ideed, mis inimese arusaamasid tunduvalt mõjutaksid.
Bioloogiaalased teadmised seletavad levinud suhtlemismustreid ning ilukirjanduses tihti ülemäära romantilisena kujutatud emotsioone ja tundeseisundeid.
Inimese vaimsust ja hingeelu analüüsivad filosoofia ja psühholoogia, mille mitme eri koolkonna ja teooria seast leiab igaüks midagi harivat ja äratundmisrõõmu pakkuvat.
Kui ilukirjandus ja teaduslikud teooriad annavad teadmisi rohkem inimese siseelu ja selle aluste kohta, on tähtis roll maailmataju kujunemisel ka meedial, sealhulgas trükiajakirjandusel.
Kirjandus suudab kõnetada aina väiksemat rahvahulka, mistõttu tekib küsimus, kuidas ja kas see üldse maailmataju ja isiksuse arengut mõjutab.
Samas aga aitab ajakirjandusega kursis olemine objektiivsemalt sündmusi hinnata ning liigsest naiivsusest hoiduda.
Kuigi maailmataju mõjutavad kõik, on ilukirjandusteoseid, mis end ja teisi mõista aitavad, väga eriilmelisi.
Isiksuse kujunemine kirjanduse abil on aga kahtlemata võimalik vanemas easki.
Kirjandus on muutunud, vaheldunud ning teeb sama praegugi, seega tahe end paberil väljendada püsib meis siiani.
Arvan, et just selle romaani avastamine mõjutas mu tõekspidamisi enim - püüan sageli, eriti minust väga erineva inimesega tutvudes, mõista teiste käitumise ja arvamuste motiive ning eelsoodumusi.
Samas on tänapäeval noortes tihti tugevalt juurdunud seisukoht, et lugemine on ebavajalik ja koguni vastumeelne ning et sellest põhjustatud ajaline kahju kaalub üles ainsa saadava kasu - parema hinde kontrolltöö eest.
Erinevatest vaatenurkadest esitatud arvamused ühe juhtumi kohta näitavad, et sündmusi on alati võimalik tõlgendada mitut moodi ning see teadmine tuleb sageli kasuks ka isiklikus elus.
Seetõttu on tähtis, et loetav raamat stiili ja keele suhtes vastuvõetav oleks, kuna muidu jääb põhiidee koguni täielikult halva lugemiskogemuse varju.
Põhiprobleemid - üksildustunne, teineteise mittemõistmine, võõrandumine - on kajastatud enamikes teostes ning nende aluste ja motiividega tutvumine aitab paremini toime tulla ka isiklikes suhetes.
Inimese soovist kasulikke teadmisi talletada ning jagada ja hilisemal ajajärgul isiklikku siseelu ning tõekspidamisi levitada on välja arenenud palju eri liikidest ja žanritest tekste.
Teaduskirjandus, mille stiil on tunduvalt täpsem ja kõrvalepõigetevaesem, aitab paremini mõista inimkäitumise aluseid ja elu üldisi toimemehhanisme.
Kõik inimesed tahavad elada arenenud ning rikkas ühiskonnas, kus poleks muresid ega vaesust ja et see tagada, tuleks alustada õppimisest juba varakult.
Mida rohkem inimesed õpivad, seda enam on nad kasulikud ühiskonnale ning see omakorda tagab elu arenemise meie ümber. Ühiskond on kui maja – rumalad inimesed ei oska seal elada ning lõpuks mittehoolitsemise pärast laguneb see ära, kuid kui targad sinna kolivad, siis nad arendavad seda, ehitavad järjest suuremaks ja ilusamaks.
Kõik tahavad paremat elu ja selle saavutamiseks on vaja väga palju haritud inimesi, kes elamise lihtsamaks teeks.
Mida rohkem selliseid inimesi on, seda arenenum ühiskond on.
Toidu peaks hankima odaga metsast, mitte suure valikuga toidupoest ning ilusate riiete asemel kataksid inimeste kehasid loomanaha tükid.
Rumalad ei oskaks oma päevaga midagi peale hakata, arvatavasti nad vaid magaks ja jooks. Ühiskond ei areneks edasi, vaid tagasi, kiviaega.
Siis saaksid õppida ka vaesemad, kes väga seda soovivad.
Nii on kõigil parem elada ja seda rõõmsamad ning rahulolevamad inimesed on.
, kuid kes keelas neil rohkem õppida ja kõrgemat haridust omandada?
Keegi, aga selles, et ta vähe raha saab on tema arvates kõik süüdi.
Õnneks ongi meil hulga tarku inimesi, kes elavad ja töötavad selle nimel, et kõigil oleks tore elu.
Mina arvan, et ainult põhikoolist ei piisa, kuna sellise tunnistusega ei ole midagi peale hakata.
Tehnoloogia, majandus, haridus, transport – kõik areneb tänu taolistele inimestele.
Kui ei oleks selliseid inimesi, siis ei saaks helistada sõbrale, et küsida kuidas tal läheb.
Nagu Maksim Gorki raamatus „Ema” tutvustasid Paša ja tema seltsimehed inimestele, mis on tõde ja mis on vale, peaksid ka haritlased näitama teistele, et haridus on tähtis nii neile endile, kui ka ühiskonna arengule.
Nad on alustala heale ja rikkale elule, täpselt niisugusele, nagu enamik soovib.
Mida kõrgem, seda parem.
Ei oleks autosid, vaid arvatavasti liigutaks jala.
Eestis peavad kõik läbima kindlalt 9 klassi, see tähendab, et haridus on väga tähtis.
Seega, et elu riigis areneks, peaks tegema mõned asjad teisiti, sest kes ei riski, see ju shampust ei joo.
Haridus tagab rahvale mingilgi määral parema elu, tuleb vaid õppida ja õpitut enda ning teiste huvides ära kasutada.
Targad inimesed peaksid näitama rahvale, kui tähtis on haridus ning kui palju rohkem võimalusi on parema töö ja elu saamiseks.
Kuid ilmas on ka palju tarku isikuid, tänu kellele me saame sõita autoga, internetist lehti lugeda, poes elektrooniliselt maksta, e-hääletada ja palju-palju muud.
Et olla vähegi kasulik ja aidata muuta elu enda ümber paremaks, siis tuleks õppida nii palju, kui jõutakse.
Veel võiks olla Eestis teisiti kõrghariduse omandamisega seotud rahaasjad. Ühiskond vajab tarku inimesi, kuid kõik ei saa haridust omandada ressursside vähesuse tõttu.
Et oleks vähem töötuid, siis kohustuslik võiks olla terve gümnaasium, sest me elame ühiskonnas, kus saab tööle diplomi ettenäitamisel.
Tegelikus elus on vähe selliseid riskijaid, kuid kõik võiksid natukenegi seda teha ühiskonna hüvanguks.
Healjuhul kuhugi vähetasustatud kohale saab tööle, kuid midagi paremat küll oodata ei ole.
Sest haridus on nagu võti, mis keerab lahti ukse paremasse ja arenenumasse ellu.
Mida targem inimene on, seda tasuvama töö ta saab, olles seejuures kasulikum, kui rumal isik, ka riigile ning selle arengule.
Rahvas elaks nagu ahvipere loomaaias.
Paša ja tema sõbrad riskisid oma ja teiste õiguste kaitsmise pärast sellega, et nad saadetakse sunnitööle või Siberisse asumisele.
Sissesaamine kõrgemasse kooli võiks olla raskem, kuid õppimine seal tasuta.
Nad leiutavad üha rohkem uusi asju, mis elamise paremaks teeksid.
Kui terves maailmas ei oleks ühtegi haritud inimest, siis elu Maa oleks täiesti teistsugune.
Paljud virisevad, et palk on väike, aga tööd on palju ja muud seesugust
Ka oskustööliste suurt hulka on vaja - nendes peitub samuti meie riigi edukas tulevik.
Samuti ei kiputa rääkima, kui tublid olime seoses rahavahetusega või milliste organisatsioonide liikmeteks on taaskord õnnestunud saada.
Jäi mulje, et hakatakse kaotama tasulist õppimist.
On rõõmustav, et meie riik ei ole võlgades ning mina usun Eesti juhtivate spetsialistide võimesse suunata areng peagi järsule tõusuteele.
Neid raskusi lubati ületada, kehtestades piisavalt suured emapensioni ning andes noorte töötajate palkajatele mõningasi soodustusi.
Kuna oleme niivõrd noor riik, siis toimub olulisi muutusi pidevalt.
Arvestades kõike positiivset, mis siin on viimasel ajal toimunud, paneb imestama eestlaste üleüldine nurisemine.
Õppimine välisriikides on aga positiivne, kuna toob sisse uusi teadmisi ning arendab ettevõtjate suhtlust teiste maadega.
Kui me omandame riigi raha eest hariduse, kuid asume oma teadmisi rakendama ning makse maksma välismaale, siis ei ole Eesti häving kaugel.
Üleminek võrdlemises on aga olnud järsk ning tekitanud mõningast šokki.
Internetist leitavad kriitilised kommentaarid võivad omada ka arendavat mõju, kuid eestlaste katkematu välismaale tööleminek teeb meie olukorda veelgi raskemaks.
Samuti ei saa meie riik suurt osa kaudsetest maksudest, näiteks käibemaksust.
Mida peaks meie riik rahva rahulolu suurendamiseks ette võtma ning kuhu poole tuleks liikuda?
Et kindlustada Eestile jätkuv areng, tuleb hoida haridus tõhusana ning tagada õppimisvõimalus igale lapsele.
Praegune vaba olemise periood on kujunemas pikimaks meie ajaloos.
Ka valitsus on loonud illusiooni, et jõuame peatselt viie Euroopa rikkama riigi hulka.
Kõrvutamisele on kaasa aidanud ka euro kasutuselevõtt, samuti üleüldine piiride avanemine tänu kehtestatud viisavabadusele.
Hiljutine rahavahetus, samuti erinevate organisatsioonidega liitumine viib meid üha kaugemale sellest, mis me olime osana Nõukogude Liidust.
Kui noorele jääb kättesaamatuks akadeemiline kõrgharidus, ei maksa heituda.
Seetõttu ootan valitsuselt jõulist panustamist tootmise suurendamisse.
Pärast kodumaal hariduse omandamist on viisakas jääda samasse riiki töötama.
Hetkel meil hariduse kvaliteediga ei ole probleeme, asume selles valdkonnas koguni edetabelite tippudes.
Vahel tundub koguni, et meie riigiga on rahul kõik, välja arvatud eestlased.
Seda põhjusel, et oleme avanud oma silmad ning näeme, missugune on olukord mujal.
Soome tööleläinud on Eesti riigile suureks kaotuseks.
Hiljuti toimunud valimistel püüti hääli, rõhudes Eesti Vabariigi suurimatele probleemidele ning takistustele.
Samamoodi oleks kasulik jätkata - igale õpilasele tuleb võimaldada koht, kus ta saab õppida vastavalt oma võimetele.
Meeles tuleks aga pidada, et majandus jääks vahendiks, mitte muutuks eesmärgiks.
Noorte tööleidmise aitamisele mõeldes tundub, et oleme viimaks liikumas õiges suunas.
Siiski näib, et oleme alles oma riiki korralikult funktsioneerima saamas.
Ometi ei ole reaalsus nõnda rõõmustav.
Sama teevad ehitajad, kel sageli puudub siinne töötamisvõimalus sootuks.
Tegelikult oli see meil olemas juba varem, olgugi et seda ei jätkunud kõigile.
Paar olulisemat neist olid väike rahvastiku juurdekasv ning liialt suur töötus, seda eriti noorte seas.
Põhjus võib peituda selles, et meie rahvas on läbi teinud arengu.
Nende sõnul oleme ühed Euroopa rikkamad, kuna meil pole võlgu.
Raisku on justkui läinud ka raha, mida Eesti on maksnud nende isikute hariduse eest.
Enam ei olda rahul ainult sellega, et oleme vabad.
Leian, et hetkel on Eestis käimas üks raskemaid perioode.
Ometi on rahvas rahulolematu.
Möödunud valimistel lubasid mõned parteid kehtestada tasuta kõrgharidus.
Ühtlasi liigume aina lähemale sellele, kuhu pürgida peakski olema iga noore ja väikese riigi soov.
Riigi materiaalsetest huvidest tähtsamal kohal peaks olema rahvuse ning kultuuri säilitamine.
Minule ei tundu mõistlik endise haridusministri soov kaotada eliitkoolid, samuti peavad säilima väikekoolid maakohtades ning loomulikult ka erikoolid nõrgematele.
Seda teed mööda liigun ka mina.
Arstid käivad Soomes tööl, kuna sealsed palgad on tuhandeid eurosid suuremad.
Nähes tabelitest meie mitmekordselt väiksemaid keskmisi palku, läheb sootuks meelest, milline oli siis kümme aastat tagasi.
Vahetunud on mitmed valitsused ning riiki on juhtinud kolm erinevat presidenti.
Seda põhjusel, et saamata jäävad otsesed maksud, nagu tulumaks.
See oleks aga õpilastele sootuks karuteene, kuna jääks vähemaks võimalusi.
Näiteks pole Soome politoloogid saanud aru, miks nimetame Eestit vaeseks riigiks.
Kuna peame ka Eestit põhjamaaks, oleme hakanud ennast võrdlema edukate naabritega, nagu Soome, Rootsi ning Norra.
Käimasoleval aastal täitub Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest kakskümmend aastat.
Et olla riigile kasulik, peaks noor kodanik kõigepealt õppima.
Isiklikult leian, et abirahad on alati teretulnud, kuid tuleb aru anda, et kesise jõukusega riigis ei ole võimalik maksta suuri toetuseid.
Saksa filosoof Arthur Schopenhauer on öelnud: „Me mõtleme harva sellele, mis meil on, ent muretseme pidevalt selle pärast, mida meil pole.”
Schopenhaueri öeldut iseloomustab hästi inimeste mentaliteet kogu aeg midagi juurde tahta ning pärast ostu tarbitud ese nurka visata.
Laste kohta, kes ei ole eriti leplikud, öeldakse vahel: „Uus mänguasi - natuke aega mängib, kuid siis enam ei huvita,” et need veidi vanemad, kel katkematu vajadus tarbida, pole veel täiskasvanuks saanudki!
Tarbimise hulga vähendamiseks on mõeldud erinevaid mooduseid, mis peaksid praegust olukorda parandama.
Ega ilmaasjata ei kimbuta inimesi ülekaalulisus, vähk ning alkoholi liigtarbimisest tingitud tervisehädad.
Tegelikkuses on kõik ainult äri ning suured brändid ja ettevõtted tunnevad end väga mugavalt, et nende tooteid nii laialdaselt tarbitakse.
Nii ebareaalne, kui see mõte ka ei tundu praegu, pole välistatud, et selline ühiskond kunagi aset leiab.
Tänapäeva ühiskond on meid teinud väga mugavaks, kuna kõik on niivõrd kättesaadav.
Enne, kui maailma päästma minna, peab ikka enda tarbimise üle kontroll saavutama.
Dokumentaalfilm „Zeitgeist” tutvustab utoopilist ideed tulevikulinnadest, kus puudub raha ning kõik kaubad on elanikele saadaval tasuta mõistlikes kogustes.
Tarbimisühiskonna edukäik sai alguse umbes eelmise sajandi keskpaigast või veel varemgi, et kõik tänased voolud rajanevad sajanditevanusesse valgustusaega.
Kõike, mis pärast tarbimist veel kõlbab, saab taaskasutada.
Nad elatasid end ära põllusaadustega ning ei osanud undki näha Coca-Colast või nutitelefonidest.
Õnneks algatasid tublid eestlased prügikoristuskampaania „Teeme ära!”, et puhastada meie metsad ning teeäärsed paigad sinna tekkinud prahist.
Ameerika Ühendriikidest pärit vool on nüüdseks kandunud üle maailma ning sellele suunale ei näi lõppu tulevat.
Juhul kui tarbimisvajadusega inimesed hakkavad hindama ka muud - inimsuhteid ning mitte ainult materiaalseid väärtusi, võib öelda, et nad on muutunud mõistlikumaks, sest esemed pole kindlasti siin elus kõige tähtsamad.
Massiivset kaupade või teenuste ostmist saab piirata ainult seda mitte tehes.
Tarbimisega kaasnevaid probleeme vähendavad ka pakendite taastootmine, riietusesemete second-hand kasutamine ning toodete parandamine, et neid oleks võimalik jätkuvalt tarbida.
Vanasid eestlasi on ikka peetud maarahvaks.
Mõned aastad tagasi kuulsin, et üks eestlane oli Ameerikas algatanud kampaania „Buy nothing day” ehk päev, mil peaks vältima igasuguste ostude tegemist.
Selliseid tarbimisühiskonnaohvreid on meie seas väga palju.
Saksa sotsioloog Max Weber on avaldanud arvamust, et valgustamine kaotas eelnevate ajastute „maagia” ning võttis maailmalt vaimu.
Leian, et tarbimiskultuur on nagu kasvaja, mis ajapikku järjest suuremaks ning hullemaks muutub.
Nii mõnigi kord tekitab ostetud ese või teenus hea enesetunde ning lisab meie igapäevaelule natuke vürtsi.
Nad ei ole kunagi rahul olemasolevaga ning neil on surematu kinnisidee uusi esemeid muretseda.
Oskus rahaga mõistlikult ümber käia võimaldab kaalutletumat kaupade ning teenuste ostmist.
Nimetatud kampaania leidis kasutust ning osutus populaarseks ka mujal maailmas.
Elu peaks meid õpetama tervislikult elama ning kõike mõõdukalt tegema, kuid paraku avaldab meile reklaam tihti vastupidist mõju.
Massiline tarbimine on nüüdisaja haigus, kuid seda haigust on võimalik välja ravida.
Aldous Huxley on öelnud: „Universumis on ainult üks punkt, mida on võimalik parandada - sina ise.”
Nii on ka tarbimisega - kõik algab endast.
On positiivne, et meie seas on inimesi, kes käivad välja ideesid ning tegutsevad, et seda ühiskonda laastavat protsessi natukenegi piirata.
Oleks vaja hakata tegutsema selle nimel, et need kontrastsed ühiskonnad muutuksid ühtlasemaks.
Liigne tarbimine ei kergenda ainult rahakotti, vaid võib ka tervisele halvasti mõjuda.
Esmalt tuleb muuta ennast, jättes ülearused esemed soetamata.
Tarbimine mõõdukuse piirides on siiski eluks vajalik.
Iga inimene võiks endalt enne mõne ostu sooritamist küsida, kui palju tal ikka seda eset vaja on.
Massitootmine ja üha suurenev populatsioon soodustab tarbimist, kuid ometi leidub peale suurte tarbijate läänes, hulgaliselt Aafrikas nälgivaid inimesi, kelleni ei jõua isegi toit, rääkimata ebavajalikest tarbeesemetest.
Reklaam ning tarbimine täiendavad teineteist ning mõlema pealt teenitakse üüratuid rahasummasid.
Massiline tarbimine ning seejärel tarbetuks peetud esemete ära viskamine reostab loodust ja seda eriti siis, kui esemetest loobutakse neid mitte ettenähtud kohtadesse loopides.
Võib ainult oletada, millises maailmas me praegu elaks, kui poleks tekkinud sellist revolutsioonilist massikultuurist tarbimisühiskonda.
20. sajandit iseloomustab lisaks tehnikaajastu hiilgusele ka tarbimisühiskonna algus.
Kui raha kipub ülearu olema, leitakse tihtipeale see, et seda ebavajalikkusse paigutada.
Just selline tegutsemine hävitabki aeglaselt aga järjekindlalt meid ümbritsevat loodust.
Midagi effektiivsemat hetkel küll ei tundu olevat.
Tänapäeval jaotatakse riike kahte gruppi: arenguriigid ja arenenud riigid.
Kas peaksime ohjama neid looduse heaolu nimel ning kuidas?
Kogu sellel mugavusel on aga ka oma hind ja seda tasub eelkõige loodus.
Arvutatakse isegi välja detailide ajaline kestvus, et teada millal toodangut parandama tullakse või mõne uuema vastu välja vahetatakse.
Kuid ega need tootjad ole ainsad süüdlased.
Eriti oli seda hindade tähtsust näha, nüüdseks lõppeva, majanduskriisi ajal, kui poodides oli tihti puudus just odavamatest kaupadest, mille tootmisel arvestatakse vähem loodusega ja mille valmistamisel on tooraine kadu suurem, kui peaks olema.
Aga kuidas siis saaksime vähendada seda meeletut tarbimist ja sellest tulenevat looduse reostumist, mida võime näha isegi metsa all pakendite näol?
Arenenud riikide elanikud on need eelmainitud, kellel on alati kiire, kuna on vaja suurendada oma sissetulekut, et seeläbi mugavamalt edasi elada.
Keegi ei ole tänapäeval nõus tegema tööd ainult enda füüsilist jõudu rakendades: selleks kasutatakse vastavaid masinaid.
Pole siis ka imestamist väärt, et vaid vähesed ettevõtted oma tooted spetsiaalselt selle väikese kapitaliga turu jaoks valmistavad.
Aga kelle jaoks siis neid kaupu tehakse?
Ei toimiks, kuna kui seda teeb mõni ettevõte, siis ei tarbita ta kaupu enam samal määral, vaid valitakse odavamad.
Tänapäeval on vaid vähesed nõus võtma ette mõne pikema teekonna jala või rattaga.
Paberiga, millele keegi on andnud mingi väärtuse ja mida tuleb koguda, et hiljem tasuda kõigi eluks vajalike toodete ja teenuste eest.
Nende jaoks, keda on vähem, kuid kes suudavad endale lubada mõnd kulukamat toodet või teenust?
Enamus meist kasutab selleks kas isiklikku autot või siis ühistranspordi teenuseid.
Tihti jäetakse kõrvale aga loodus: selle korras hoidmine ja maavarade säästlik kasutamine.
Sageli tähendab just loodusega arvestamine aga lisakulusid, mis omakorda tõstavad aga toodangu hinda või vähendavad selle pealt teenitavat kasumit, kuid vähendaks tekkivate jäätmete, asjade, mida me keegi ei vaja, hulka.
Tõstes hindu?
Kuid kes on need kõige suuremad tarbijad?
Tänaseks päevaks oleme jõudnud staadiumi, kus enamus ühiskonnast elab üks päev korraga, tehes seetõttu oma sisseostud hetke ajendil, mõtlemata järele, kas neil antud eset tegelikult vaja lähebki.
Raha peab kusagilt ju saama - kergem ju võtta seda sealt kus on.
Hetke kiires ja pidevas muutumises olevas ühiskonnas võrdub aeg rahaga.
Ehk oleks meil siis vaja veel üht majanduskriisi, mis paneks inimesed vähem ostma ebavajalikke asju ja ka vähem fossiilseid kütuseid tarbivate sõiduvahenditega liikuma?
Kõige selle põhjuseks on aga aeg.
Kuid pole veel hilja seda muuta, tuleb lihtsalt leida viis inimesed selle üle mõtlema panna ja seeläbi nende tarbimisharjumusi muuta.
Üksikisikul on kerge oma tarbimist vähesel määral vähendada, kuid kuidas panna miljonid sama moodi käituma?
Võime tellida pitsa endale koju keset päeva või sõita taksoga ühest linnast teise, kui vaid raha jätkub.
Kuid kui seda teeb valitsus, siis vahetab kõrgema võimu kandja, rahvas ta kiiresti välja.
Enamus ettevõtjaid mõtleb sellele, et kuidas toota võimalikult palju kvaliteetset kaupa võimalikult kiiresti ja väikese omahinnaga.
Arenguriikide elanikel, keda on kokku tunduvalt rohkem, pole see-eest aga kuhugi kiire, kuna neil ei ole lihtsalt võimalust endale kusagilt raha teenida.
Tänapäeva maailmas on meile kõik teenused kättesaadavad olenemata asukohast ja kellaajast.
Jõuame seega jälle tagasi tarbijateni: nemadki ei taha tihti maksta rohkem, isegi kui see tähendaks planeedi ilusana hoidmist järgnevate põlvkondade jaoks.
Sellest juhtumist õppisin, et kunagi ei tule alla anda.
Selle tegevuse käigus tallab ta ära kõik lilled.
Sel hetkel keegi ei mõista meid, sest see tundub mõttetuna.
Kui õpetaja luges hinded ette, kuulsin, et tuleb kokku neli, mis ei sobinud mulle.
Isegi, siis kui arvad, et väljapääsmatusest pole väljapääsu, leiad selle, kas või viimasel hetkel.
Kuidas eesmärke annab elule tähenduse?
Otsingud viivad alati teatud tulemusteni - see ongi meie peamine eesmärk.
Belinski on öelnud, et loodus on loonud inimese, kuid arendab ja kujundab teda ühiskond.
Tammsaare romaanis „Tõde ja õiguse” teises osas Indrek Paas tahab omandada haridust. Kui alguses see õnnestub, siis romaani lõpus ta ei omanda seda.
Pürgimine ideaalide poole seisneb tegudes.
Kehtivad teatud käitumis- ja moraalinormid, kuid tihtipeale unustame neid.
Selle omandamine on kujunenud paljude noorte ja ka täiskasvanute sihiks.
Elus edasijõudmise püüdlus on elu eesmärgiks.
Eesmärgis peitub elu tähendus.
Tänapäeval on haridusel oluline roll meie elus.
Kalliskividega teeb ta ennast pimedaks ning palub, et teda viiakse kõrgele mäkke.
Sarnane olukord tabab ka Honore de Balzaci romaani „Isa Goriot” tegelast Rastignaci.
On inimesi, kes saavutamaks püstitatud eesmärki ei hooli millestki.
Igaühel on teatud eesmärk.
Ta andis mulle kontrolltöö, mille tulemusest olenes minu hinne.
Tammsaare miniatuuris „Poiss ja liblik” Poiss läheb aasale lilli noppima.
Seega piiride ületamine pole alati halb.
Elumõtteks võib osutuda tõeotsing.
Ta pürgib kõrgemasse seltskonda: maised naudingud ja pahed suunavad teda valele teele.
Kuid peamisi piire kehtestame endale ise.
Tagajärjed on isesugused, kuid igal juhul tuleb enda tegude eest vastust kanda.
Tema eesmärk oli tõe välja selgitamine.
Miniatuurist selgub, et mõtlematu käitumine võib viia kaotusteni.
Põhikoolis oli minu eesmärk keemias saada aastas kokku viis.
Eesmärkidega kaasnevad tagajärjed, sellepärast tuleb enne mõelda ning alles siis teha.
Tähtis on olla väärikas igas olukorras.
On olukordi, m
Kaunid ideaalid, karm tegelikkus.
Tegin selle ära ning saingi viie.
il see alati ei õnnestu.
Inimeste jaoks on kehtestatud erinevad ühiskonna mallid.
Kõik oleneb inimesest ja inimtahest.
Ta oli elus nii pettunud, et ei tahtnud enam oma silmadega näha.
Selleks võib olla edukus karjääris, head õpitulemused, spordisaavutused.
Eesmärgi saavutamisel on abiks juhused ja võimalused.
Sophoklese tragöödias „Kuningas Oidipus” peategelane osutub isa mõrvariks ja ema abikaasaks.
Seda juhtub teadlastega, sest nende leiutised pälvivad nii kriitikat kui ka vaimustust.
Käitumisnormide rikkumise all mõistetakse nahaalsust ehk häbematust ja jultumust.
Selle põhjuseks on sumbumine igapäevastesse askeldustesse, mis ei jäta aega hariduse omandamisele.
Et seda saavutada, võime ületada lubatud piire.
Küsisin õpetajalt, kas on võimalus midagi muuta.
Saavutades seda, osutus see talle saatuslikuks.
Ka tema jätab hariduse, pürgides meelelahutuse poole.
Iga inimene on püstitanud elus eesmärke.
Tegudes seisneb elu.
Meie elule annab tähenduse eesmärk.
Me ületame piire õilsa eesmärgi nimel.
Nähes kaunit liblikat, unustab ta kõik muu ning hakkab liblikat püüdma.
Maret jääb tugevaks, kui ei tunnista kahtlust oma hinges.
Sageli oleme sunnitud tunnistama lihtsuse rikkust ja saatuse rangust.
Kui lehekandja jõud raugeb, palgatakse tema asemele noor ja särtsakas neiu.
Mõlemas eespool toodud loos käitusid tegelased emotsioonide ajel ning pidid pärast taluma enda ebateadlikult valitud saatust.
Tuglase jutustuses „Inimese vari” on Maret juba seitsmendat aastat poega kojuootav ema.
Piiblis on kirjas lugu, kus kaks pimedat paluvad Jeesuse abi, et saada nägijaks.
Usk, nii ebareaalne kui ka tõeline, on kasulik, kui kaitseb meie veendumusi.
Dan Brown kirjeldab teoses „Da Vinci kood” kuldlõiget - looduse poolt paika pandud elementide suhe.
Browni tegelikkust arvestavad tõestused loovad selge kontakti kirjaniku ja lugeja vahele.
Jeesus küsib neilt: „Kas te usute, et mina seda suudan?”
Saanud jaatava vastuse, lausub jumalapoeg: „Teile sündigu teie tahtmist mööda.”
Pimedates said õnnelikud ja tänulikud nägijad.
Igaühel on õigus seada oma eesmärgid, kuid saatuse ettemääratust tuleb kavalalt käsitada.
Kõikidele katsetele vaatamata osutub tiivuline püüdmatuks ning lõppeks avastab poiss, et on üht eesmärki püüdes hävitanud teise - ta on tallanud lilled.
Mehe tundemärgid ning naise alateadvus reedavad, et tegemist pole Mareti pojaga, ometigi jätkab naine mehe ravitsemist.
Kõikvõimas kuningas otsustas saada endiseks - tavaliseks, sest ainult nii oli võimalik elu jätkata.
Tammsaare novellis „Poiss ja liblik” on poiss elurõõmus ja särav.
Ta nautis oma erakordset oskust, kuid Midase üleolekutunne kadus, kui mõistis, et samamoodi jätkates ootab teda paratamatu näljasurm.
Autor väidab, et inimese kehaosade pikkused on võrdelises seoses.
Ta tahab lilli korjata, kuid taimedest veel enam ahvatleb poissi liblikas.
Kuigi tüdruku entusiasm on kadestamisväärne, saab talle osaks morjendav saatus, millega tõenäoliselt kaasneb üksluine ning õnnetu tulevik.
Ma arvan, et elus juhtub palju põhjusega, aga ma olen kindel, et miski pole lootusetu.
Uskumise jõud on kunst omaette.
Psühholoogiliselt sügavmõttelised kirjandusteosed aitavad eristada tundemaailma mõistuspärasusest.
Mida rohkem autor oma väidet tõestab, seda reaalsemaks muutub kogu tema kirjeldatu.
Früügia kuningas Midas soovis võimet muuta kõik, mida ta puudutab, kullaks.
Paratamatult aga on raske jääda alati mõistusetasandile, tavaliselt kaasame mängu ka tunded.
Üha enam tahtes riskime võimalusega ise kaotajaks jääda.
Lugedes kirjandusteoseid, saab minu veendumus, et unistused, saatuslikkus ja usk eksisteerivad endiselt, alati kinnitust.
Kui põlenud näoga mehe ja Mareti teed ristuvad, ei kahtle naine hetkekski, et peab teda kohtlema nagu Jakobit.
Emotsioonid teevad inimesest inimese, kuid mõnikord võivad tunded põhjustada rohkem kahju kui kasu.
Tühja koha südames täidab usk - soov ja lootus tõestada oma veendumust.
Alles tagasi vaadates mõistsid poiss ja kuningas tõeliselt olulist - nende jaoks peitus õnn selles, mis oli neil koguaeg olemas.
Ratsionaalne mõtlemine on oskusliku elu saladus - käitudes järelemõtlikult ei saa kunagi eksida.
Alati saab kaalukaussi paremuse suunas kallutada.