Arvustus. Paljas Pärt
Filmilavastaja Dorian Supini järjekorras juba kolmandas Arvo Pärti portreteerivas filmis "Isegi kui ma kõik kaotan" (2015) demonstreeritakse nii Pärti ümbritsevat sakraalsust kui ka julgel, paiguti determineeritud ja resoluutsel moel Pärdi varjatud profaanset poolt. Vaheldumisi jagatakse vaatajale helilooja sügavtõsiseid loomingulisi väljakutseid ja humoorikat, sageli eneseiroonilist ellusuhtumist. Halastamatut järjekindlust ning pedantsust ümbritseb võluva lapsemeelsuse, inimliku elurõõmu ja loominguliste otsingute oreool. Üksjagu juhuslikud kadreeringud ja valdav argisus võimaldavad filmi ligitõmbavat kodusust ja intiimsust. Pärt lähendatakse vaatajale harjumuspäratul, kuid kõigiti värskel moel. Vaatajale vihjatakse: "Pärt? – Väga lihtne! Täpselt nagu sina!" Ehkki filmis esineb ka tähenduslikku ja ettenähtud tühjust, n-ö lunastaja ootust, on Pärdi kujutamine tema loomulikus mitmekülgsuses siiski keskne. Usutavasti pole kahtlustki – Supini filmiga Pärt humaniseeritakse. Loomulikult on viimane ka kõigiti tervitatav. Inimest ei defineeri ju niivõrd mingi ühiskondlik tegevus ega positsioon, kuivõrd (re)defineerib inimene selliseid tegevusi ja positsioone. Pärt on ümbritsevast keskkonnast sõltumatu, kuid omab sealjuures sellele märkimisväärset mõju. Ta on ebakaasaegne ja kahtlusteta aktuaalne ühekorraga, nagu kirjeldab heliloojat Supin. Humaniseerimisprotsessi järel tõugatakse Pärt uuesti kõrgustesse, distantseeritakse vaatajast juba harjumuspärasel moel. Kohati toorelt mõjunud ülesvõtted ei ole mitte lõhkunud surematu helilooja müüti, vaid vahetanud selle komplitseerituma müüdi vastu välja – "mitte mingit müüti Pärdist ei ole kunagi eksisteerinud". Pärt on hetkeks lahti riietatud, lähedaste poolt hoolikalt pestud ja võitud, et seejärel legitimeerida lõplikult kõik see, mida peetakse Pärdi juures "pühaks" ning puutumatuks. Hetkelise "madaldamise" tagajärjel on "pühaduse" varasem pahupidipööratavus, kaheldatavus või isegi naeruvääristatavus muudetud võimatuks. Tegu on n-ö "kultuurikangelase" positsiooniga, milles on nii fataalset ja traagilist põhjuslikkust kui ka nõtket koomilisust. "Isegi kui ma..." on film hüvastijätust, mis tehakse teatavalt väljajätteliselt positsioonilt – ei kehaliselt ega ka üdini vaimselt. Filmis võib tajuda heitlikku eesmärgipärasust ja ettepoolesuunatust formeerida dokumentaalsetest kaadritest komplekt homsele, pattu ja kahetsust veel mitte mõistvale vaatajale. Supini film on kokku monteeritud ambitsioonikal moel – et see vastaks ümberlükkamatule potentsiaalile ajas veelgi väärtustuda.
