REIN PAKK: söö, palveta, armasta
Aga miks see film publikut köidab? See on lugu kaasaegsest naisest, kes siirdub eneseotsingutele. Nagu ütleb pealkirigi, leiab ta kõigepealt terve ja harmoonilise kontakti ümbritseva maailmaga, objektiivse tegelikkusega, iseendaga ja oma kehaga. Seda tähistab sõna "söö". Siis leiab ta kontakti Jumalaga, mis ei tule liiga kergelt, nagu alati, selleks siis pealkirjas sõna "palveta" ja lõpuks suudab ta siis vaba ja tervikliu indiviidina leida armastuse teise vaba ja tervikliu indiviidi vastu. "Armasta". See film tegeleb ühe väga olulise asjaga ja sellepärast, usun ma, on saanud ilmselt ka nii palju tähelepanu. Tõenäoliselt liigub inimühiskond (päriselt, mitte filmis) uude, teistsugusesse religioossesse süsteemi, on vastu võtmas uut usku. Ja selles uues religioonis ei ole nii kesksel kohal süü ja süütunne, see pole nii süüpõhine, nagu on olnud näiteks ristiusk. Ristiusu keskmes on süü. Lugu algab ju sellest, et  Inimene veab Jumalat alt, petab usaldust ja Jumal hülgab ta. Hiljem võtab Jumala poeg just selleks lihaliku kuju, et inimese süü enda kanda võtta. Ometi teeb ta seda nii, et inimene peab verd valama. Ta võtab selle algse, pärispatu süü küll tõesti enda peale, kuid see veretöö süü jääb ikka inimese peale. Igal kristlasel tuleb elada mõrvari südametunnistusega, mis muidugi annab unikaalse võimaluse kahetseda, puhastuda, muutuda paremaks. Ja eks Jumalalegi jääb võimalus inimesele andestada. Tõenäoliselt sünnibki see uus religioon lootusest leida inimese jaoks mõtestatud ja vastutustundlikku maailmavaadet kuidagi teist kaudu kui läbi süütunde. Et see uus usk vastu võtta, et see uus religioon saaks tekkida, selleks tuleb enne puhastuda, tuleb vanad asjad enne ära klaarida, oma süütundega sotid sirgeks teha. Ja vat sellega see film tegeleb. Seal puudutakse niisugust olemuslikku asja, ma isegi ei tea kas teadlikult. Peaks raamatut lugema. Aga selge on see, et film räägib hinge ja usu küsimustest.  Selgelt tegeleb film küsimusega, kas uskuda on võimalik. Ja vastab, et on. Ja see on tänasele publikule oluline. Publiku enamus ei tegele sellega teadvustatud tasandil, need arengud ja muutused toimuvad inimeste sees, kuid film mis neist räägib köidab - mõjub ja kõnetab.Miks ma sellest räägin? Ma räägin seda sellepärast, et me elame muutuvas maailmas, kus tasub olla tähelepanelik kõigi kultuurivormide suhtes - ka nende, mida kiputakse traditsiooniliselt pidama madalateks või puhtalt meelelahutuslikeks. Üks romantiline komöödia (antud juhul komöödiana veel muide mitte suurem asi) võib sisaldada endas midagi väga olulist, midagi, mis võiks pakkuda ainet kaasa mõtlemiseks ka niiöelda tõsise kultuurihuvilise jaoks. Ja mõnikord võib niisugune film neid ühiskonnas toimuvaid protsesse väljendada jõulisemalt ja täpsemini kui mõni akadeemiline tekst. Sellepärast ära kunagi alahinda ühtegi teost, mis läheb korda laiadele rahvahulkadele. Ei või iial teada, kus kivi all on vähid peidus. Või, käesoleva teema valguses: õndsad on need, kes on vaimus vaesed. Ja sellepärast ei või iial teada, kui õnnis võib olla pealtnäha vaene vaim.
