Me käime igal aastal koos ema poolt, sugulased tulevad kokku ja isa poolt sugulased kumbki oma kohal ja omal ajal siin on minu ema poolt suguselts koos loobu jõe kaldal tähendab käritsa omaaegses talus täitsa loobid, loobu jõe kaldal ja siin on veel minu vanavanaisa ehitatud maja, aastaarv on peal, Sid, ainult nurk paistab. Meil oli 13 kodu siin Eestimaal. Aga imelikul kombel me jõudsime ikka Narva jõe lähistele, siis kui lastel tuli hakata koolis käima. Nii et üks vendadest, Oskar, see sai seal käia ainult mõned päevad talli, nimelt viieaastane, siis ta läks ainult teise vennaga kaasa. Aga siis tal juhtus seal viperust, tindipott läks ümber ja õpetaja pani kaks, pääsevad enam kooli ei läinud, aga nii et alustanud on ikkagi seal koolis. Niimoodi see näete, on siin ka tänavu suvel tehtud pildikene seal samal ringsõidul. Siin on niimoodi, et see on Jäneda piirkonnas üks maja, kus ma elasin sellel ajal, kui ma õpetaja olin, aga siin teisel korrusel ja siin ma elasin igatahes palju aastaid. No siis edasi, vaat ma tahtsin teile just seda fotot näidata. Vot see on nüüd see Jäneda tööliskülas maja, tähendab kus mu vanemad ja kus mina ja meie perekond elas üheksa inimest võiks öelda ühes toas. Aga see ei olnud tol korral mitte, ma ise olen, näete nüüd praegu siin vaatan siiapoole, sest maja oli kahe perekonna jaoks oli ta mõeldud, aga ta välimus oli umbes niisugune, nagu näete, see teine osa siin praegu on see ilu, kõik on talle neid juurde tehtud. Nii et ta oli lihtsalt palkmaja sees, oli ka palgid ainult ära lubjatud. Ja muidugi ei olnud mitte eterniitkatus, vaid oli pilpakatus peale. Ja põõsaid ei olnud ka siis niipalju siis oli palju lihtsam, ainult need männid, missid taga paistavad, olid ka siis ja on ka praegu. Aga seened on minu nii-öelda Venemaakodunurk. See maja on minu vanaisa, maja on ainus maja, mis sellest suurest asundusest järel on. Aga ta ei ole enam selle koha peal, vaid ta on veetud tika pessa jääma ja seal ülesse uuesti laotud. See oli lastekodukasutuses, oleks Venemaale lahemaalt, võiks öelda tähendab sealt mere äärest ja sinna ehitatakse sinna kohta praegu Lahemaa, tähendab tähistatakse seda maja, kus ta omal ajal elas üks küünikene või õieti on seal alles veel. Ja see oli siis meie esimene kokkutulek seal seal nüüd näha seal inimesed, kes sinna kokku tulid ja sinepit tehtama, nüüd mingisugune suur suvila moodi asi või, või peatuskoht väliskülalistele. Siin on see Venemaavanaisa maja. Ainult et ta muidugi romantilist, ta oli muidugi kõrge vundamendi peale talali kollane kate peal kõiki, aga see on maha kistud nüüd Streeti ja teise koha peale. See on lapsepõlve lapsepõlvekodu tähendab nii. Ja eks need esimesed muljed on muidugi kõige tugevamad võib-olla, kuigi ma olin siis väikene, õige väikene, umbes seitsmeaastane, kui tulin ära ja ega ma nüüd väga palju seal ei mäleta, tol korral oli ju niimoodi, et metsa sees me elasime. Ega lapsi tol korral niimoodi ümber ei sõidutatud ega veetud, kui nüüd. Ta kõike võis näha ja ümbrust oma õu ja oma kodu, tähendab, see oli kõik. Aga meelde ta siiski on jäänud ja ma olin seal. Noh, ei saa öelda, et tihti, aga ikka olen seal tagasi käinud mitmeid kordi ja ikka näen jälle midagi niisugust, mis tuletab meelde seda endist. Nüüd on sinna väga lihtne minna, nimelt. Endisest omaaegsest Jamburgist meie aegsest Hamburgist läheb nüüd otsetee kohe läbi minu kodu, nii isegi teed minu vanaisakodu ja minu enda kodu tähendab minu isa kodu, olite kõrvuti ja vanaisa istutas sinna suure heki kuuseheki oma aia ümber, see on muidugi väga suureks kasvanud nüüd. Ja tee uus tee, mis on aetud läbisele asunduse, kuigi asundust enam pole olemas, on ainult mets. See läheb nii läbi, et meie ja vanaisaga kohast või krundist, kuidas tol korral öeldi nii, et isegi poolekki on maha võetud, et on, nüüd võib autoga kohe plaks kohale sõita, muidu pidi minema igale sõjaväe sealt jalgsi. Nii et jah, 13. kohas ma olen elanud ja minu ema on asunud metsa kuus korda ja seitsmeks kord muidugi, kui ta nüüd metsakalmistul sai viia, viidud kuus korda hakkas metsast jälle küüntega kraapima, noh, Jänedal ma ei näe siin ju väga palju aega, sest et nad lapsena ma elasin seal kolm aastat siis siis läksime sealt ära edasi samblasse. Ja nüüd tuli niisugune ring, et, et ma sattusin õpetajana uuesti sinna tagasi tegelikult sellesse samasse kooli, kus ma pidin hakkama koolis õppima, kui oleks veetud veel tütarlapsi, tol korral, aga just sellel aastal, kui mina sain nii keskkooliealiseks, siis enam sinna tüdrukuid ei võetud ja siis ma viidi mind hamblasse õppima. Aga pärast hiljem ja nagu juba on teada, sattusin sinna Jänedale jälle tagasi ja olin seal 17 aastat koolmeister. 17 aastaga jõuab üks koht saada tõesti juba kodukohaks. Noh, eks ta muidugi teatud mõttes kodukoht ja mina ei ole Jänedatunustanud Jane Jäneda ei ole mind ka unustanud, õpetajate päeval nad ikkagi peavad meelise kutsuvad sinna ja ma käin ka seal, aga kasvas just nii palju, kui vaja on, aga aeg-ajalt ikka. Kas selles viimases jutukogus alga Jäneda inimesi? Ei no nii, nagu siis hale ei ole seal Jänedast ei ole üldse mitte midagi. Aga seal on vana venemaakodu, see lõpp, aga sa oled kodukoha inimesed on ka väga palju muutunud. Ma võiks peaaegu öelda, et ega neid inimesi, kes tol korral Jänedal elasid, kui mina seal olin, peaaegu ei olegi enam. Sest nad on kõikas ära surnud, laiali läinud. Või siis jah, noh, lihtsalt ära kadunud neid ei olegi peaaegu 20 aastat, ütle, mis mina siin olen juba olnud ümmargused. See on ikka lõpmata palju aega ja selle aja jooksul kaob kõik, kõik vaheldub, kõik muutub, vaatab mõnda puud, mõnda mändi, seal kasvõi seal tööliskülas või nii nagu meie nimetasime tiiru linnas. See on samasugune, ei olegi muutunud, ehk kas või vaatame siin aknast välja, kui me läheksime siia teise ruumi, siis need männid olid täpselt samasugused siis, kui me siia tulime, kui needki ikka, mis oli, kõver on kõver, mis oli kõrge pikk sihvakas on ka nüüd ja ei saa öelda, et nad oleks eriti suuremaks kasvanud. Aga, aga inimesed kaovad ära või näiteks näete, siin paistab üks tamm selle aknal, see, kui me siia tulime. Noh, ma pean küll ütlema, et see oli siis väike, see oli umbes käevarre jämedune ladusin sinna lauavirna vastu ja ja mäletan selle tõttu ta natuke paindus viltu ja nii ta ongi viltu kasvanud. No see on nüüd juba suureks kasvanud, aga muidu mets on mets ja väga vähe muutub, kui teda maha ei võeta ja uuega ei asendata. Aga inimesed on kadunud. Näiteks neid õpetajaid, kes minu ajal oli kolleegiumi kaasõpetajaid, neid on ja nädala ainult ümmarguselt, ütleme neli, viis man. Midagi öelda, kas nad kõige enam töötavad seal pensionäride töötab üks ainukene õpetaja, kes minu hääl. Ja selle eest õpilastest saanutest, õpetaja, nojaa, näete, õpilased on kõik hallid, mitte kõik, aga juba paljud hallide peadega või juba ilma juustuta. Ja kui me kokku saame, me ikka saame üsna tihti kokku, kas mõni tuleb siia või, või mõni muu põhjus on, miks me kokku jälle peame saama, mõnikord kurb, mõnikord rõõmus. Siis esialgu tundub, et nagu ei usuks, kanna silmi. Aga varsti näed, et nad on samasugused ja ja panen nad jälle sinna istuma, kus keegi istus ja ja on väga tore igatahes, aga nii ta tegelikult on. Üks nendest on praegu siin Aruküla kolhoosi esimees, no teda ma näen tihti, teised on kaugemal, aga aeg-ajalt nad käivad, mõned siin ja mina tegin need kaks pikemat reisu, üks Pärnu poole, niisuguse ringreisi teised hakkasin Elva kandis, käisin, väga tore on oma õpilaste koos käia. Ma olen huvitunud sellest, et tuleks kord laekus, et võtaks nii nagu Enno ütles, kepp kätte ja rända ja nii edasi. See on imetore ja aga ikka ei ole aega ja ma ei tea, kuhu see aeg kaob. See on ikka unistus veel. Kohe käia küla küla-külalt läbi ja talu talult ja ja peatuda kõigi juures seal, isa niinepuu, seal, seal on mõned lood niisugused, mis mis tõepoolest nagu kaugemasse aega ulatuvad minu isa elust on seal ja isa vanemate elus siis kui nad noh, kui me niisuguste rasketes olukordades võrreldes nüüd seda eesti talupoega jah, ütleme teie isa kaasaegne või selle ja tänapäeva no vot mina ja need tegelikult üsnagi palju tean, meie ütleme, tänapäeva põllumajandusest, sest ma tõepoolest ikkagi suhtlen oma õpilastega ja tean nende elu ja nii edasi, missugune on see tänapäeva põlluinimene või töömees, maa, töömees, mitte ainult juht, vaid minu arvates on ta noh, äärmiselt auvääriv inimene. Tema on tõesti niisugune inimene, kes väärib lugupidamist. Kõik need traktoristid, kombaineri, kuigi räägitakse seda, et et noh, nende hulgas on palju Riina armastavaid ja ei, ma tunnen paljusid praktoriste näiteks, kes ütlevad, et kihutades autojuhina jääb ainult tolm järele. Aga kui ma sõidan üle põllu ja lausis sajand, siis ma tean, mis edasi saab, eks ole, sealt hakkab vili kasvama ja kes oma masinaid nii armastavad, nii kool hooldavad, iga õhtunud puhtaks teevad ja nii edasi, nii et oma armastuse armas tööriista tuleb armastada ja tõesti hingega ja innuga töötavad. Üldiselt ikka tuleks väga nendest lugu pidada põllumajandustöötajatest, see ei ole mitte kerge töö, sest see ei ole enam mitte väikene tükikene maad, nii nagu vanasti oli, mida sa saad kirkaga või kirvega või lihtsalt niisiis hobusega üles harida, see on ikka väga raske on öelda praegu inimesed hingega püüavad küllap on jäänud vähemaks või peaaegu kadunud ka see mis iseloomustas kunagi ehk ka küllalt suurel määral eesti talupoega, see kadedus ja, ja Jonny niuke üksteise peale. Ja võib-olla tõepoolest see, see on vähemaks jäänud, kuid mina näen siiski ühte halba külge meie põllumajanduse, tähendab, ütleme suurmajandi puhul. Kas see nüüd õige on, aga, aga minu arvates on paistab see mõnikord välja nimelt et kõik see mure ja vaev ja kuidas, kuidas vili maha peab saama ja kuidas ta ära saab, koristatud kipub mõnel puhul ja üsnagi tihti jääma nutt mõne või mõnekümne inimese hooleks, tähendab, tema peab muretsema, need juhtivad inimesed teavad muretsema, kuidas saaks kartulid üles, kuidas saaks vili õigel ajal maha ja nii edasi. Kas mina nüüd neid põhjusi kõiki tean ja, ja võib-olla ma täiesti viltu ja valesti vaatan, aga, aga üldiselt tuleb neid inimesi siiski väga austada, kes põllul ikka praegu põllule truuks on jäänud? Ma hiljuti olin koos oma tütarlapsega, see tähendab naispõllumehega osakonnajuhatajad on Saaremaalt pärit. Ja siis ma ütlesin, et kas sa oled mõnikord mõelnud ka seda, tähendab, et tahaks midagi muud teha ja tahaks nii naisena nagu elada ka, sest ta hommikul, aga ma rääkisin hommikul vara hakata kihutama ringi õhtuni. Ta sealjuures on niisugune väga optimistlik, väga elujõuline ja ta ütleb, et jah, võib-olla on kusagil kergem, aga ma ei kujuta ette üldse näiteks ma ei näe enam neid põlde, ma ei tea, mis seal juhtub, mis teises koos, kuidas see uudis ma tegelikult nüüd vilja andma hakkab ja nii edasi lihtsalt sellesse nii sisse elanud, et ei ole enam niisugune aeg, kus öeldakse, et ainult kari on naisele kuuluv ette ainult karjast võib naine rõõmu tunda, jah, ta võib muidugi seda, aga praegusel ajal tõesti on nii, et sama hästi või naine rõõmu tunda sellest põllust ja viljast, mida ta maha teeb ja, või noh, tema käsul maha tehakse ükskõik kuidas. Ja kõigist Petsa dokkadest, mis jäetakse uudismaa sisse ja need kõik rõõmustavad inimesi, tähendab, inimene oskab juba nagu olgu see siis mees või naine, ta oskab niisugust asja tähele panna, mida võib-olla meie siin toas istujad ei oskagi arvesse võtta, et me võtame ainult et on raske raske, aga seda, seda rõõmu ei või seda romantikat, mis seal siiski ka on, seda me nagu ei oska näha. Aga ta on olemas. Ja see nähtavasti siis seobki neid inimesi. No kui ma ütlesin jah, et, et kõik ei muretse, siis tõepoolest, eks see on igal ajal olnud, et on ju sääraseid inimesi, kes mõtlevad, ah tühjad, ega ma nälga jää, küll minu eest hoolitsetakse. Aga ma tahaksin siiski seda, rõhutan just seda ma tahaksin, et igaüks, kes põlluga ühendus, igaüks muretseks rohkem, et mitte ainult et ta ei jätaks niimoodi ta küll direktor või küll seal esimees või küll agronoom või noh, mis see minu asi on, jääb maha, jääb maha tüli temaga. Ja muidugi see ka ei ole õige, et ainult nii, et need, kes on tõesti kohe ametiga põlluga ühendatud vaid me ikka kõik, peaksime muretsema natuke selle eest.
