Tere ja aitäh, et kuulad, Margus Tiits.
Maa on üldiselt tuntud Sorge nime all.
Lapsepõlves karu ja rebastega koos kasvanud margusest ei
saanud vanemate eeskujul loomaarsti.
Sai hoopis kunstnik, kes proovinud eri suundi,
graafikat, maali ja muud.
Laenates teekaaslaste tähelepanekuid, siis on Sorge mees,
kes raiub endale ise teed. Kunstidžunglis, mille lahutamatu osa on olnud perfoomensite lavastamine,
tuleb mainida kaanon, kratta kunstikooli loomist.
Joonistamist õpetab ta tänaseni.
Sorge teekonna üks märksõnu on teatraalsus,
tema ja nukukunstnik resa tiitma.
Tütar Claudia aga ongi näitleja kohe ihust
ja hingest.
Teater on nagu päris, aga ta ei ole. Teater on nagu muinasjutt, aga ta ei ole.
See on midagi müstilist, midagi hoomamatut.
Sellest Claudia mõttest sissejuhatuseks piisab.
Nüüd jätkavad isa ja tütar juba ise.
Margus ja Claudia Tiits maaga vestleb Sten Teppan. Margus rõõm näha, aitäh, et tulite Vikerraadiosse.
Tervist kõigile raadiokuulajatele.
Ja Margus on siin oma tütrega, kelle nimi on Claudia,
samad sõnad, aitäh ja rõõm näha.
Tere. Margusele on ju pseudonüüm, muide,
Claudia, kas sina kutsutada isaksaks mites Orgeks? Aga ma väga aktsepteerin seda, kui teised kutsuvad. Mina ei suuda seda hinnata, aga margusade ise.
Kas kunstiringis teie oma inimeste ringis teatakse ikka,
teie eesnimi on Margus või kõikutuvad Sorgeks
või kuidas neid kutsutakse? Ma arvan, et üldiselt kutsutakse Sorgeks
ja noh, mul on au anda seal Paide kunstikoolis tunde,
siis lapsed kutsuvad kas Orgeks ja täna oli just üks näitus
just rongis küsiti, et noh, et kuidas siis vanem,
kas me paneme Margus kiitma või paneme Jorge,
et kuidas sa tahad.
Ja siis noh, ma ütlesin, et hea küll, et noh,
ongi et siis noh, inimesed ikka teavad, eks ole,
muidu mingi hetk olin siin kunstiülikoolis dotsenti,
siis oli koosolek ja, ja siis küsiti Margus Tiit,
on teil siin õppe õppedotsent Triin olnud
ja kas te siis ei tea, küsis toomik, et noh,
shorgedega. Isa, kohe räägib aga Claudia, muide, kas sina tead,
mis on Sarge tähendus või või kust see tuleb? Ma olen natuke guugeldanud, üks lugu on see,
mida isa räägib, aga midagi ladina keeles on vist teekond. Lugu oli tegelikult hästi lihtne.
Ma ei saanud, esimene aasta ei saanud kunstiülikooli sisse
ja vist ei saanud ka tollasesse Pedasi sisse
ja läksin pottsepa kooli, õppisin pottsepaks
ja sügisene kartulivõtt.
Ja oli siis korraks nagu võimalus teie kodus
ja ennast nagu rahaga natuke laadida ja tagasi tulla ja,
ja Haapsalus oli see Haapsalu külje all nagu jalad viisid
tollasesse õllekasse, see oli niisugune klaasist maja. Viisakas poiss, nagu üritasin olla ja, ja minu ees istub
seal üks nässakas vanamees.
Mina küsin, et kuidas teie nimi on?
Tema ütleb, et Sorge rohvega ilus nimi on,
osta ära. Mis maksab.
Nonii, too mulle kaks kannu õlut.
No siis te endale kaks kannu õlut ja eks me siis võtsime
veel ja ja hommikul, kui ma hakkasin siis kartulimaale
minema seal traktori järgi, siis karjud surge,
tõuse üles, see aeg on juba nii kaugele,
et me peame bussiga kartulimaa peale minema. Ja siis niimoodi see jäigi külge.
Jah, me tegime resoga, tegime reson, noh,
abikaasa nagu, ja siis Resaga tegime näitus,
siis oli Sorgeia resa rootsi keeles on kurb. Teekond. Rootslased sunudki pitsitasid selle küla Kunstniku nimel on ta jäänud ja ja kergel signeerida ka. Saate alguses me teeme alati sissevaate lähiringi inimestest
kõneleme ja teeme seda Claudia praegu sinu mätta otsast.
Ma palun sul nimetada enda jaoks kõige olulisemad inimesed,
kes on kujundanud sinu lugu ühel või teisel viisil,
keda sa pead nendest kõige kõige olulisemateks. Eks ta vist nii ongi, et kelle keskel oled kasvanud,
need mõjutavad need vaated, need mõtted,
need arusaamad, mis on seda aega ümbritsenud.
Ja mind lummasid väga just need inimesed,
kes olid kirevad ja värvilised oma mõtetes
ja oma tegudes.
Ma olin lummatud oma ema nukkudest sest minu pea ei võtnud,
et kuidas on võimalik, et sa mõtled mingisuguse
fantaasiamaailma välja ja siis sa paned selle tekstiili. Nii ütle kohe juurde ka, kes on su ema ja mis puutub siia tekstiil? Minu ema, Rezaditsma teeb dekoratiivnukke,
paljud küsivad, kas on siis mängunukk või mis see siis tähendab?
Ei, ei, ei, see on ikka selline nukk, mis pannakse seina
peale või siis riiuli peale või.
Ilus vaadata, loob meeleolu.
Ja tema nukud ei ole kunagi olnud siuksed nunnud.
Mõned on aga pigem sellised kavalad siuksed,
põnevad, väga muinasjutulised. Ja ema puhul oli ka see, et ta mõtleski muinasjutte välja
ise ja need ei olnud ka nunnud aga väga salaja õpetlikud.
Ja ilmselgelt on minu isa olnud mulle hästi oluline papa.
Sest et ma nägin ta lapsena vähe, seda enam ta muutus oluliseks.
Ja ma ei olnud võib-olla varem niimoodi märganud sädelevaid asju,
aga isale väga meeldis kulda kasutada oma maalides.
Maalid nagu tol ajal väga ei meeldinud, aga mida rohkem seal
kulda oli, seda rohkem see mulle meeldis. Ja see kuld oli ka isa tegudes silmades,
kogu aeg jaga hammastes.
Tal on väga ilus kuldne määratus ja sellised kirglikud
tegusad inimesed.
Just rääkisime rongis, et vanaema, Tiiu ja vanaema lüüliksid,
siuksed, kavalad mutid. Vanemad Jon allesel ja vanaisa Juhan, kes on ka mind
rikastanud meeletutes kogustes muinasjuttudega,
mis pooled olid ka päriselu lood, kuna ta oli laevakapten
ja ta elaski neid lugusid läbi.
Et ma arvan nemad.
Laeva kapten on ema, isa. Türi vanema ja Saaremaa vanavanemad, ema
ja isa on need, kes On hästi kirevad olnud,
igaüks täiesti omamoodi. Tead sa oma eesnime lugu.
Miks su nimi on Claudia? Ja aga ma ei tea, kas päris õigesti mäletan seda ema on rääkinud,
et tema meelest oli väga ilus nimi Egle loo
või nele loo Egle loo.
Ja siis sünnitas mu ära ja anti laps kätte
ja vaatset, et maal olla olnud nii tähtsa näoga,
et tal hakkas väike aukartus minu ees kui vastsündinud lapse ees.
Ma olin kuidagi pruntis suuga olnud hästi tähtis silmi lahti teinud.
Ja siis ta sai aru, et tegemist vist ei ole Egle looga,
kes võiks olla niisugune õrn ja armas ja niimoodi. Ja siis kutsuti isa, et laps on sündinud.
Ja ma olen aru saanud, et, et isa siis tuli taksoga
ja kuidagimoodi Silmeteli viljapõllul siis tekkinud kiri Claudia. Harrigi tegelikult sedasi marsaga sõitsin sauel tulin
marsaga ja siis vaata see enne seda Tallinnat oli siis
paremat kätt sügisene viljapõld ja siis vaatad järskude kiri Claudia,
noh nagu nagu oleks noh, tegelikult ei ole aga,
aga tegelikult ikoon.
Ja siis oli nagu ühendas ära.
Ja siis ma saatsin kohe telegrammid ka, saatsin Saaremaale
ja Türile. Ta on sündinud Santa Claus aga siis Saaremaalt
nad mõtlesid, et et see on mingisugune kindel,
niisugune kindel parooliardati seda Telegram ei avaldanud,
Türile jõudis kohale vähemalt. Vanaisa Juhan rääkis, et, et ta oli maruvihane olnud,
et olnud postkontoris ei anta kätte, midagi on valesti,
see ei ole päris õige.
Andke siia, ei midagi valesti, no kuulge.
Luges läbi, mis segast on selge. Kes sündis? Me kohe läheme Margus teie lapsepõlve, et neid esimesi
mälestusi hakata ritta panema, aga ma veel küsin Claudia
sinu praeguste toimetamiste kohta, et kas teater on sinu
jaoks number üks ja ainus või toimub kusagil taustal miskit veel.
Kuhu sa energiat suunata, mis on sulle tähtis,
mis sulle meeldib, mida sa tahaksid esile tuua? Ma arvan, et mul ei ole olnud kunagi midagi,
mis oleks üks ja ainus võib-olla peale laste
ja kallima.
Mulle meeldib mõelda, et, et mu palett on piiritu
ja kõik need vanavanemad ja vanemad on mulle andnud nii
palju erinevaid nurkasid ja nurga tagusid,
mis on seotud fantaasia ja loominguga.
Et ma usun, et ma saaks päris paljude erinevate asjadega hakkama,
mida ma ka aeg-ajalt proovin noh, joonistamist
ja õmblemist ja ja ma julgen tõesti öelda,
ma olen väga teater, meeldib meeletult-meeletult. Ja ma arvan, et, et Ugala teater on kõige ägedam.
Teised teatrid on ka väga ägedad, aga meie teater on kõige ägedam.
Et mulle täiesti nagu teine kodu, hästi kodutunne on seal.
Ja teine asi, mis mul elus ongi oluline,
ongi kodu. Et seda mulle ema kuidagi kaasa andnud,
hästi, paljud kodu on üks olulisemaid asju maailmas
ja ma tunnen, et lapsed on mulle justkui teine projekt.
Teater, mina ise ja minu areng ja minu lapsed. Margus kuivõrd teid üllatab see, kuhu tütre elu teda viinud on. Et see on väga üllatav ütelda üllataja, ei see on enam-vähem
nagu noh, enam-vähem loomulik kulg tegelikult noh,
ta oleks võinud ju ka kunstiülikooli minna sisse,
käsi on ju väga priima ja fotosilm on ja aga ikkagi teater.
Ma arvan, et võib-olla see on tulnud ka mingil määral Rerraa poolt.
Sest seal oli näiteks unistus näitlejaks saada
ja ta isegi lavastus polümeeri, igasuguseid asju.
Ja ise näitlejad väikestest tükkidest siin Tallinnas. Ja ta andis ju veel Türilandi Su. Terin sillus Schillus ja mulle öeldi, et kui ma neli
klassidel siin kesklinna koolis ära, siis ma saan ka minna
metsakooli ja sinna ema näiteringi silluses
ja ma tegin ja ma sain. Läbi oma toimetamiste, kas isa ei tundu kuidagi teatraalne,
natukene performentsid ja kuidas neid asju kõiki nimetatakse
et seal on väikegi annus niisugust teatraalsust? Loomulikult kusjuures naljakas on see, et need kõik need inimesed,
keda ma enne nimetasin, nendes kõikides on teatraalsus.
Ja ilmselgelt on minu isas ka seda väga palju,
sest et Ta justkui nagu ongi elav, mingi teatrietendus
aeg-ajalt seal tunneb.
Loomulikult on tema perfoometsid mul väga hinges need,
mida ma näinud olen.
Ja see, kuidas ta õpetas oma tudengeid seal. Äkki meil jookseb saatest veel läbi neid performentseid,
aga äkki sa kirjeldad mõnda neist, mis annaks meile
raadioeetri kaudu pildi sinu isa olemusest pöörasusest,
fantaasiast? Esmalt tuleks vist alustada sellest, et kord küsisin papa,
et miks on nii, et, et te teete kõiki perfakaid paljalt.
Kõik need tudengid ja kõik õpetajad ja kõik mis ei osanud
nagu midagi, elementaarne, Watson, aga no siis vastas,
et no meie siin arvame, et et inimese kõige parem ülikond,
mis ta kapist võtta saab, on tema Aadama ülikond.
Ja ma olen täiesti nõus sellega ses mõttes,
et et tänapäeval tehakse näiteks ka mustvalgeid pilte
või mustvalgeid filme ja kui see film on mustvalge
või see pilt, siis see fookus püsib sellel,
kus on lugu. Fookus püsib sellel hetkel fondil ja samamoodi on see,
et kui inimene on alast ja teeb mingisugust tegevust siis
see fookus püsib.
Antud perfomentsi. No tegelikult on tal sedasi, et see liikumine on kõige dünaamilisem,
võib-olla iga see väike detail, väikene väikse näpuliigutus
ja kõik muu see nagu kõik hakkab tööle kuidagi.
Ja samas ütleme noh, alasti.
Me oleme siia tulnud alati.
Me lähme siit ja noh, see selleks, aga, aga ütleme,
näiteks kui luuletust kõrvutada performans,
siga võrrelda siis on sedasi, et luuletus on ka tegelikult
ju alasti, tähendab selle luuletaja enda kõige puhtam
niisugune väljaütlemine. Lühidalt, ja see on tegelikult puhas ja alati.
Et see luuleta võib seal täitsa lõdisada kõrval
ja tegelikult kui ta selle välja ütlema lugesin just Runneli
mõnda asja sealt ja ja mõtlesin, et nonii,
ehe, nii ehe.
Aga muidugi on ka teine külg, mis sellega kaasas käis,
oli see mina algul ei saanud aru, selleks muidugi natuke
juhm olin. Et osad inimesed muidugi nägid seal tohutut
erootikat ja pornot. Mulle mulle ausalt öeldes ka see imelik siis ma palusin
Pärnu politseileitnant turvaks, igasugused tolad ei tule sinna. No tõsiselt, noh, seal on nagu keeruline. Väga mind huvitab, mis teie kummagi versioon selle kohta on,
kas teatrietendus ja kunstniku perfamets on põhimõtteliselt
üks ja sama või diametraalselt erinevad asjad selles osas,
kes sa seal sees oled.
Näitleja läheb lavale ja ta ei ole tema ise,
ta läheb rolli.
Perfoomendus toimub, kes kunstnik seal on,
kas tema ise või roll? Kunstnik on enamasti tema ise ja seal on see väike vahe ongi see,
et, et kunstniku on nagu rohkem, tema ise.
Aga tähendab, et praegusel ajal on ta nii segunenud,
need kõik kunstivoolud on praegu nii tohutult segunenud.
Et, et minnakse nii rolli, ollakse ise, varem oli ta nagu
kuidagi selgem oli noh, et oli graafika,
siis tehti graafikat, siis olin maal maal,
skulptuur, prajalton, mis iganes, eks ole,
kas ta on nüüd maaliline installatsioon või,
või graafiline skulptuur enam ei saa nagu üldse aru ütleme,
et kas see tekstiilis suur jurakas on nüüd skulptuur
või on ta bareljeef, eks ole, piirid on nii hägustunud,
muusikas on see võib-olla lihtsam isegi vaadata. Et muusikas on ka niimoodi, et noh, et kas on nüüd väga
tugevalt püütigi rääkida, vot klassikaline muusik,
aga kõik muutunud ju praegune klassikaline nüüd muusika on
ju tegelikult täiesti noh, ei saagi aru.
Mis ta siis klassika seguneb, Bobbyga seguneb. Läheme Margus lapsepõlve nüüd ja paneme ritta esimesed mälupildid.
Et mis need sinu puhul on ja kuhu need meid viivad. No tegelikult olen Roelast pärit hästi pisike koht.
Ma olen käinud seal hiljem veel väiksemaks jäänud
ja seal on siis ainult parun Prangeli lagunenud mõis.
Oli kunagi sihuke tore häärber.
Tsaariajal tehti seal rammu, piima või rammu piima kondentspiima.
Ramo piim, eramu, piima kefir tegelikult tahan,
ma ei olegi kuulnud seda sõna?
Jah, seda tehti hiljem. Selle koha võlu oli mets.
Selle koha võlu oli see, et kui ma olin ikka kolme,
nelja aastane, oli karupoeg kodus jooksis ringi,
isal olid rebased.
Karupoeg jookseb, tahab, tuli kevadel ilmselt ärkas varem
ülesse ja siis kanalate juurde ja siis ta ei saanud üksi olla.
Toitusel ja lapsed ka sealjuures ja karupoega toideti
ja pärast muidugi läks, edasi toodi Tallinna loomaaed,
aga see suur karu ei võta teda omaks ja siis ta ikka kõnged ära. Rebased olid lahedad. Kaua see karu muide ringi tatsas teil seal. Kas ta oli aasta kaks, ütleme algul oli niisugune pisike,
pärast oli suurem. Ebareaalne nojah, ja siis temaga nagu tütar oli isegi puude
otsa seal pargis ja õhtul tuli tuppa kõrva tagant sügada.
Jah, jah, nagu koer.
No põhimõtteliselt väikenoon paks. Aga see oli sellepärast, et vanemad olid loomaarstid
ja isale jahimees. No seda, seda muidugi ja need suunati peale ülikooli suunati roelasse,
neil tekkis siis professionaalne huvi nii-öelda ei,
Nombis professionaalne, lihtsalt ütleme,
loomad on. Kui sa ikka millegagi tegeled,
siis on see sinu noh, mingi kirg, eks ole,
no isalik, jahimees kõva, noh, ta nagu vedas mind mööda metsasid,
siis oli seal metsavahi talu, pommi Värni elas seal Liisiga,
see oli hästi tore. See oli hästi sügaval räsi perre tagasi talvel sotsiaaliga
sinna kohale sõita ja siis pommi värdi tegi meile
niisuguseid kõristid siukseid.
Mingisugused rattad olid puuotsadest ja punaseks värvitud
ja siis krõbisesid, kui liigutada ei vennaga.
Puud olid seal meeletult jämedad.
Nüüd ma käisin seal viis aastat tagasi, see oli maha võetud,
kõik. Nende asjadega on. Hendrik kändusid kännud ikka lapsepõlves õieti enam-vähem
meelehästi suured, ma olen teisi siukseid mändisid,
näinud. Läti-Leedu piiriäärsed tervetes. Mulle praegu jääb mulje, et see lapsepõlve kant oli teil
võrdlemisi üksildane koht või et ega seal väga palju rahvast. Mina ei olnud jah sealt tarini, poisid olid ka,
kellega me seal natuke mängisime, näiteks juhtus niisugune asi,
et tiigi ääres oli keegi püüdnud väikseid kalasid
ja siin kõrre otsa ajanud ja siis vend tahtis need ära võtta,
sealt kuidagi veest, aga libastus ja kukkus pea siis Simentaariniga,
sikutasin ta jalgadest veel ja siis muidugi ei julgenud koju minna,
noh üks märg ja külm ka, eks ole.
No ja siis kuidagi ei julgesid, ootad seal ukse taga veel ka,
see pikk maa ka ikka kilomeetri käia sinna peaaegu
ja ta ära ei külmunud, aga vanaema nägi õnneks. Siis andis väiksena ja. Siis oli jälle asi korras. Kui me olime kuni kuni kooliajani, siis vanemad kolisid nagu Türile. Aga tõrile viis perekonna siis vanemate töö. Vanemate töö jah, isa sai nagu isa sai Estoniasse,
sai talgulisi saanud algul tal jõudi kolhoos
ja mis seal olid, aga siis hiljem olid tal nagu noh,
ilmselt kursusevennad seal ja siis neil Estonia oli väga
tugev kolhoos ja siis ta nagu sinna ja siis ema sai siis
tüll Petrovilasse siis arstiks nagu mõni lehm
ja kassid, koerad, kes seal Türil tollel ajal elasid
ja samal ajal ta sai Meika kantseldada vennaga kolli,
kohe seal aia taga ja kaheksas klass ja üheksas klass
ja siis tulid igasugused asjad, et mingil määral ikkagi
tahtsid nagu eristuda seal koolis teistele tume ülikond,
mul pruun. Noh, selle eest sain küll kõvasti niimoodi
õpetajatelt võtta natukene, miks pruun on? Ma ütlesin, et aga poes muud ei olnud.
Sellepärast ongi pruun portfell oli, tollel ajal oli sihuke
kultus siis igasuguste firma asjade järgi oli Tarv sinna
Siletiga kaks ööd-päeva lõigata hästi peenelt Montana.
Lähedasele Montaanaga siis kooli niimoodi rõõmsast
ja siis oi seda ei tohi olla, seda ei tohi olla siis viskes
nagu katuse pealt ära ja siis järgmine päev panin raamatud
ja vihikud, panin ämbrisse ämbrile suunatuled külge
ja läksid sellega koolipatareiga kuidagi vilkusid
ja noh, siis tuli väike skandaal ikka selle,
kuidas fantaasia niimoodi tööle hakkab. Siis oli ju tööõpetuse tund, oli sedasi,
et seitsmes klass pidi tegema selle arukarp,
lüliti, lamp.
Ja mis asi, püstik, see pidi olema nagu põrdi tehtud.
Siis oli veel see ajakiri modellist, konstruktor ja,
ja siis Saruljomid ja igasugused muud asjad,
kus kõikvõimalikust õpetati.
No ma ei tea pesulõksust, eks ole, tegema mingisugust imeasja. Ja siis vaatadki neid, eks ole, ja siis teedki,
no mida sa seal teed?
Suuna tuleb ämbriga valed suunatule tähendab külge
ja toredad. Kas te mäletate seda sisetunnet ka, et kas see juba olid
sisimas teada, et nüüd ma lähen kooli ja et see on
provokatsioon või, või te läksite siiras usus,
et lihtsalt midagi naljakat või toredat tegite? Provotseerida, nagu väga ei tahtnud, tulid vigastused,
tatrad, asjad, noh, teinekord on niisugune asi,
et hädasti oli tarvis näidata mingile sõbrale isa,
jahimees, eks ole, võtate, eks ole, siukseid kaks kilo
haavleid kaasa sõbrale näidata, et näed haavlid,
eks ole. Aga need haavlid, eks ole, kaks kilo kukuvad
parketi peale. Ai laia, siis eks ole.
Kuidas siis see kõik sealt kokku koristatakse? Kuidas ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi,
et noh, mis sellega kaasneb kõik, et see on nagu juhtub
iseenesest niimoodi, et need sündmused nagu tekkisid rämbar,
võeta teilt ära või ämbrisse, võeti ära,
jah? Ei, ma ei mäleta, ämbriga pidin koju tagasi minema,
kuna meil seal ligidal elasin ja siis ma pidin mingisugust,
ma ei mäleta, kuidas, kuidas see siis lahenes,
kas kilekotiga või kuidagi mingi muu asjaga,
kuidagi lahenes ta ära ämbriga, ükskord sain käia pärast ära visanud. Oli teil õpetajatega palju pistmist, mitte kõige paremas
valguses võib-olla vä? No, ma ei ütleks, et mul on mingisugune hea õpilane oleks olnud.
Kuidas ta seda mõõdate või mis see mõõdupuu,
mis mõõdupuu mõõdupuu, on see lõputunnistus,
noh, et ütleme, seal oli ikkagi kolmedes oli nagu ülekaal
ja kunstiained olid nagu paremad ja. Kuidas elu tundus või perspektiiv Nõukogude noorele
margustiits maale kui palju teil enda mälupiltide järgi
valikuid oli, või mõtteid üldse, mida peale hakata? No selles mõttes teises klassis ma mul oli enam-vähem,
tead, et ma kunstnikuga teises klassis teises klassis
ja noh, ma ei teadnud isegi, mis see kunst on.
Ma ei teadnud seda, et seal on niisugune mõtestatud tegevus,
oskuslik ka veel peale selleks selleks, et midagi luua,
eks ole. Ma ei tulnud selle peale, ma ei teadnud isegi,
mis, mis kompositsioon on, kui ma siit-sealt Türilt ära läks,
noh, see niuke paras perifeeria tegelikult noh,
praegu eks ole, on lastele niisuguseid termin on ju palju arusaadavamad. Aga miks te tahtsite kunstnikuks saada, kuskohast ta tuli?
Ei tea täpselt, kus ta tuli, aga noh, ilmselt ka mingid minu
vanavanemate kaudu ta kuidagi tuli, sest mingisugune moment oli,
käis meil külas isa sõber Tanel Moora ja tema oli arheoloog
ja väga meeldiv leida igasuguseid asju, kusagil siit-sealt
turritab mingi asi veel lahe minema ajalugu õppima.
Aga see vaimustus ilmselt kuidagi natuke rauges,
õde õde läks ajalugu õppima hoopis ja ma ikka sain aru,
et ikka ikka kaldub sinna kunsti poole peale kõik asi. Noh, eks ma üritasin teha ka täpselt nagu kõik need lapsed
tol ajal joonistasid ja leidsingi ühe mingisuguse hüplade
väga piinlikud joonistused nukralt julgeks vaadata isegi.
Aga noh, eks kõik alustavad kuidagimoodi
ja ja nii ta tuli.
Ja kohe ju ei saanud siin Tallinnas siis sega,
noh täitsa Joff ei oskanudki seda tabada,
üldse ei formaatiaga midagi. Noh, tuleb metsast ja sa ei oska, tegelikult sul ei ole põhja,
tegelikult lapitakse põhi ära ja sa lähed ükskõik kuhu
maailma otsa. Need on võiks kaks erinevat asja, üks asi on põhiaga,
teine asi on lootus või eeldus, kas eeldused kusagilt
paistsid välja. Ma ei usu eriti mu pinginaaber Peeter Veeberg kes oli mul
kaheksanda klassini pinginaaber, tema joonistus paremini ta
joonisel sõbraktsaniku ja koos hobusega ja tegi kappavaid
tegelasi ja ja igasuguseid neid indiaanlasi
ja mis iganes.
Aga mina olen nagu kobasele kõrval täiesti korralik kobaneb.
Kuidagi siis hakkas tulema, kui ma jäin koolis,
joonistasin, tegin. See oligi niisugune asi, et ma läksin direktori juurde selle joonistusega,
keegi nägi, seal, ma tegin siukse joonistuse kirjeldus on
umbes taoline liin, pikk liin tulevat torukübarad,
torukübarad sõidavad mööda linti, siin on Lenin,
Lenin suure rusikaga lööb laiaks torukübara
ja edasi tulevad heliplaadid, apaatia, poli,
epid ja mis nad kõik olid tollel ajal hästi tähtsad asjad,
Kissid ja lõi kübarad või nööridega, jah,
lõi kübaraid lüürideks ja siis juhtus see asi,
et Ma ei mäleta, keegi nägi seda ja siis viidi selle gladega
viidi direktori juurde. Aga jumal tänatud, vanemad said direktoriga hästi läbi.
Ja siis see asi siluti kuidagi ära tead,
sellepärast et tegelikult oli, Türil oli ikka päris
keeruline kooli katlamaja korstna otsa tomati sinimustvalge,
siis otsiti meid kodus, kohe teadet tulid need kaks tegelast,
noh, aga vanemad olid muidugi karastunud tegelased,
et nad enam-vähem teadsid, mida ütelda.
Isal olid siuksed, head kogemused juba seal Tartu põlvel
vist võmmi pubeda, keeras sinna Emajõkke. Siis aga noh, õnneks pääsesid ka kergelt selle asjaga. Kui palju te teate sellest, mis see kõlab päris
intrigeerivalt võmmi Pobeda keerati. Emajõkke ja üliõpilased, isal oli vend ja siis vend tuli
suure jooksuga, kohe tullakse Jaan Sink kinni võtma
ja juba oligi mees ukse taga. Lükkasite, kuidas ja siis täitsa lõbustused,
nagu üliõpilastel on. Aga kas te kodust olukorda vanemate ootusi mäletate,
kas teie kodu moodi oli arutada, et mida üks
või teine laps teeb, mis suunas ta liigub
ja siis on selline nagu te ütlete, koba käega.
Tüüp, kes tahab kunstnikuks õppida, et see ei kõla väga
helge perspektiivi. Ma tahan öelda kusjuures ei kõla jah, sellepärast et ema ema
tahtis ka, ema tuli Siberist tagasi ja siis noh,
siis tal oli ka selline variant, et noh,
et kõigepealt, eks ole, juristiks et siis eks ole,
noh, proovib Nõukogude liidus korralikult. Noh, mis on tõesti utoopiline tegelikult. Et kui sa juurat õppida ka juures teda ei võetud vastu. Tuli lihtsalt et siis ta mõtles, et läheb ehtekunstnikuks.
Tema ema teatas, ei, kunstnikuks ei hakka,
see on näljapajuk.
Ja siis läks veterinaarias kindel asi, kindel asi
ja terved tahete.
Kodused jonnisin natukene ka või lasta teha,
pois tahta, tähendab ema ema oli kindlasti väga poolt.
Ja isa, ma arvan, võib-olla. Tal võib olla väga, see ei meeldinud, sest ta oli siukene
üsna tugev, realistliku poolega, noh, ta õpetas mulle
joonistama numbritest kaabu koonu, eks ole,
seitse oli kaabu ots, eks ole, üks tuli või üks tuli siis
ninakas ja nii edasi, nii edasi.
Number neli sai kolmesse kõrva teha ja nii edasi.
Noh ütleme sihuke praegusel hetkel ka väga huvitav näitusel
ka niisuguseid asju, aga tema tegi, karikatuuris,
numbrites meeldis teha. Aga siis ükskord oligi jälle, et oli seal,
Türil oli põder lastud ja kahe poolega uksed lahti,
põder tõmmatakse sinna üles, tõmbad, lastakse soolikad välja.
Aga mina tulin Tallinnast üks, me olime vist kas Nüganen
või Noormets või?
Lauri Valdo, kes kutsus mind kaasa.
Oh tead. Salme Teatris jagatakse frakkisid,
noh, loomuliku praksi selga. Türi sõitsid.
Hästi lahe eestiaegne vrakk oli veel, kandsid maha,
ilmselt seal ja ja siis lähed sinna ja põder parasjagu,
metsamehed on kõik seal, tead oma Pattide
ja fuikadega ja noh, niisugused soojad riided
ja soolikad on juba kaussi lastud ja ma tulen ka sinna
ninapidi ligidale ja siis kõik vaatavad,
korra juba oli vrakist. Ma olen tuppa ja, ja siis siis üks jahimees küsib,
et noh, et kuule, et miks poissi muidugi frakis käib. Niuke noh, siuksed, lihtsad niuksed, asjad,
siukest, visuaalid nagu.
Ja need on nagu hästi lahedad. Ma pean küsima, kuna siin jookseb tuttavaid nimesid läbi
nagu Nüganen Noormets, et mis punt see oli,
kes teid mahitas fraki minema tooma salvest. Tollel ajal vist kõik olid seal esimesel kursusel
ja siis kuidagi oli niimoodi narrik algul pedaaž
või Tallinna Ülikoolis pärast eks ole, lõpetad
ja siis nad läksid, eks ole, lavakas üleselt.
Ja noh, võiks, nendega sai koos liikuda ringi
ja noored inimesed suhtlevad kõikidega, enamasti on üsna
suur ringkond. Kohe räägime edasi Margusega Maglaudega siin vahepeal,
kas need isa jutud kuidagi?
Kas sa tunned ära selle, tema koduse olukorra nii-öelda
selle inimestevahelised suhted ja kogu see atmosfäär,
mida tahtsin värvikalt, kirjeldab, et kas see sulle ka
kuidagi tuleb tuttav ette kõnetab sind kuidagi? Mina tean seda kõike kuidagi väga palju rohkem
konservatiivsemalt sest kui mina olin laps,
siis olid juba kõik natuke nagu maha tõmmanud ennast.
Et väga palju, hoopis selliseid lugusid,
mida ma üldse ei teadnud.
Rääkimata sellest, et vanaema tahtis ehtekunsti minna.
Vau. Vanaisa kohta mingit faktid, mis sa praegu rääkisid
või muu ma üldse ei teadnud. Mitte, et me ei räägiks omavahel, me räägime ikkagi,
oleme palju rääkinud, aga need lood on täitsa uued.
Praegu. Aga püüa seda vanaema ja vanaisa olemust nii,
kuidas sina oskad või mäletad või tajusid seda kirjeldada meele? Vanaisa oli mulle natuke sihuke müstiline tegelane,
ma vahel isegi kujutasin teda illustratiivseks,
et kui mina olin väike, siis selleks ajaks oli tal vist kaks
insulti olnud vürtsuka. Hurra ühesõnaga ta lippas jalga ja üks käsi oli tal süles
kogu aeg. Ja hääl oli kähe ja sõna oli segane.
Ja ta oli pigem niisugune tore.
Ma oleks ka sellises olukorrast ture. Aga kuna ta oli ebanormaalne siis ta oli mulle hästi põnev,
nagu ma rääkisingi, et ma vahel kujutasin et ta nagu mingi
tegelane mõnest raamatust ja ta jälgis mind kogu aeg.
Ja ma tundsin, et, et kui ma olin manama Tiiu vanas Jaani juures,
siis pane siia, jälgis mind kogu aeg ja temaga nagu kui
kasvõi muheles, jah.
Kõige lahedam oli see, kui ometi üks tark inimene ka seltskonnas,
et kui vanaema, Tiiu ja minu ema ajasid mind mööda maja taga
maja oli minu arvates päris suur ja ma olin üsna Võhmal. Nad ajasid mind taga, sest minul oli angiin
ja mulle pidi mandrite peale pika pulgaga panema joodi
või lilla teravi jumal, mida rohelist nad sinna panid.
Kohutavalt rõve mulle juba seda tehtud rohkemgi tahtnud.
Ja kui me kõikjal veel lõpuks võhmale nutnud kõvasti
ja lõpuks see oli mulle sümptomandete peale pandud siis ema
ja vanaema olid nagu, huh, nüüd on see tehtud,
nüüd ta läheb, nutab veel natukene kuskil seal laual. Vanaisa tegi mõistlik inimene, trips kutsus enda juurde,
andis iiriskommi sinna peale.
Ehk siis, kui vanaema ja ema seda nägi, siis nad said aru,
et nad peavad nüüd uuesti seda tegema.
Aga ma olen väga rahul ja väga Malaisia poolel,
ma sõin hea meelega. Margus, kuidas teie kodu moodi oli, kas sa mäletad oma
esimest napsivõtmist või moletan veel ei olnud Tallinnasse tulnud,
et noores eas, kui tekivad need avastamise hetked alkohol,
suitsud, kas teil on mingit emotsiooni sellega,
missugune teie kodune tolerants nii-öelda oli,
et kuidas kodus vaadati sellele, kui esimesed lõhnad
nii-öelda kohale vajuvad? Ema oli väga kurb olla.
Muidugi ma närisin, närisin kõvasti seda,
mis asi, see on, see elupuuoksa peale teadliku elu nagu jah,
mis on üsna mürgine tegelikult, miks elupuu just noh,
niukene, eritav nagu teistmoodi lõhnalist,
et noh nagu ei ole seda alkoholi pahvakat välja tulla,
tead, see oli enda fantaasia või kusagilt õpitud trikki.
Ma ei tea, see liikus niimoodi ringi, et elu peab sööma
peale pärast ma olen vaadanud üsna mürgine puu teada,
et noh, et ei tasu tegelikult eriti. Aga selles mõttes oli ka ju tema nagu nuttis,
tead, ja siis nuttis jah, et, et näed, tuleb Purjus läheb magama,
tead, ja. Ja siis ma kuulsin tema nägu nagu nuttis
ja siis ta muidugi niisugune kange naine
ja visa naine või see, see tal jah nagu istunud
ja süda ikka hakkas kripeldama.
Jah, hakkas kripeldama tookord jah.
Aga no tähendab, et eksis muidugi hiljem rikka niidiga
napsivõtmise ja asju ette ka siis seda oli vähe,
ei ole. Kunstnike keskel on see eriti tihe muidugi. Läheme uuesti sinna fraki Tallinna aegadesse,
et mulle jäi meelde.
Alguses te mainisite, et kohe sisse ei saanud sinna,
kuhu hing tahtis ja tuli õppida pottsepaks.
Kas te töötasite, jõudsite töötada ka pottsepana
või ikkagi saatuse käsituli vahele ja saite oma? No te ütlesite ja mul vedas, ma olin niimoodi,
et kevadel ma olin ikka tohutult uhke selle üle,
et ma teadsin, isa sai, kes oli 500 rubla,
emal oli 100, kusagil 100 pluss natuke, ma täpselt ei tea.
Aga isal oli tohutult suur areaal ja ta sai selle peaarstil
sai seal 500 rubla ara. Aga sa pead ikka neljakordne, umbes olema,
võrreldes tavalise. Kõva kõva organ tegelikult.
Ja siis oli sedasi, et Tallinnasse Pentium,
noh, see oli muidugi lõpupool ka niimoodi stipendium,
siis need Alt tuurad ja mul oli 580 rohkem veel toovust
ja vot neid.
Aga noh, nüüd ma muidugi ma kardan, et mu prajalt ahju
tegema ei hakka, et noh, see seda pidevalt tegemist saada,
kõik tahab pidevat tegemas, ükskõik mis sa teed. Kui te ütlesite siin, et kunstnike ringis on ka nende
jookidega nagu on, pigem on kui lähedal,
ütleme, Margus on teie jaoks olnud situatsioon nii-öelda
lainete alla jääda, lähebki nii käest ära,
et et on läinud.
Mõned on jäänudki nende hammasrataste vahele. Mitte mõned, aga päris paljud päris paljud
ja väga head kunstnikud, kusjuures väga andekad.
Ma ei mäleta, kes ütles seda, et alkoholism ongi see
andekate haigus?
Mul on nagu ümber on ka olnud, tegelikult terve elu on niukene,
armastavad inimesed.
Ja no kui sa väga kõvasti ära kaldud, kuradile siis no tead,
keegi ikka annab sulle niimoodi mõttes käe,
eks ole, ja sa tuled sealt ära. Või noh, tekib siukseid situatsioonid nagu iseenesest.
Et sa ei saa minna sellesse sügavuti sisse,
noh kui sa lähed sinna sügavuti sukeldud
ja siis on veel see haiglaslikuks läheb nendel tegelastel
ikka tõesti, kellel need tileerumid on ja siis pärast
hommikul üritavad hakata seda kuidagi tohutut tööga kuidagi
ära ajama. Kuidagi sa töötad siis hommikul kõvasti,
kõvasti, kõvasti, kõvasti kõvasti noh, kui sul mingisugune jah,
meelte segadused ja asjad on kurvad variandid lihtsalt. Ja, ja see seda ei tahaks mitte kellegile,
aga tegelikult loomeinimestel tihti on niuksed asjad.
Sest sul on ühest või teisest asjast millestki puudu.
Kas sul ei ole tunnustust, kas sul ei ole raha,
kas sul ei ole seda teist kolmandat asja,
kas sul midagi läheb hoopis kapitaalselt tuksu?
Tead. Ja siis tekib see variant, et lihtsalt oled
ja siis võtad seal napsu või, või tõmbad mingisuguseid roogi
või mis iganes, et oleks nagu natuke teisem olla. Noh, meeleolu pärast. Kuidas mõjub see loomingulisuse lee? Eks ta selles mõttes on nagu ütleme tõesti Pummeldad
ja siis suure hirmuga, et sa oled nii palju aega kaotanud,
siis hakkad pärast seda tööle, eks ole.
Ja see võib minna järgmise Pummelduseni noh nagu maalid
tühjaks higipull otsa või teed mingi perfokkaid
või teed mingit skulptuuri või mis iganes.
Ja sa oled seal sees täiesti sukeldud sellesse oma loomingusse.
Ja siis lähed korraks selle akna taha välisilmadel
ja vaatad, kõhe pildujad seal niimoodi, et mis toimub,
eks ole, ja julgustuseks võib-olla tõesti seal,
kuidas keegi võtab endale mingisuguse asja. Kas need näited, mis päris elus juhtusite,
kas see käitumist korrigeerib, kas see on niisugune koht,
kus ma teen enda jaoks järeldused teha? Ei, see ei tee see see idee.
Vaat see läheb nagu teisel juhtub, eks ole,
minule juhtunud, noh, see on umbes sedasi,
sa võid vaadata küll, eks ole, kui sa nüüd mõistlikult,
eks ole, mõtled, eks ole, reaalselt mõtled,
eks ole, aga samas on see vaib ja meeleolu
ja kõik see asi nagu läheb loomingust teistmoodi,
kuidagi sujub nagu mingi kork ujub mööda vett. Sa võid sinna kätt ette panna, suid vastuvoolu ujuda,
aga ikkagi sa lähed täpselt niimoodi sellega kaasa nagu.
Ja siis paljud täiskarsklaseks hakanud.
Aga kas nad kaotavad selle arvel midagi oma puutes,
seda ei oska öelda, sest see eluprotsess on ju nii lühike,
see on noh, mis plaani 70 aastat ja mõnel törts rohkem törts vähem.
Kas selle 70 aastaga nüüd kaotati rohkem töid,
noh samas ütleme näiteks Oskar, kallis, elas 25 aastat,
tegi ka suurepäraseid töid, kalevipoja joonistused. Tähendab, et see on, kuidas need tööd on jaotatud elu proportsioonid,
et seal on kindlasti paremaid töid ja tagasihoidlikumat töid.
Aga noh, keegi ei lähe ju ateljeesse mahka nüüd täna hakkan
keskpärast või tagasihoidlikud tööttega,
mis itta tööd tegema.
No hommiku lähed ikka, et rõõmsa meelega tahad kõige parema teha,
viimane töö, nagu Lapin ütles, et viimane on alati kõige
paremini õnnelik. Aga kui te võtate oma loomingulise tee lahti,
teil on ka juba aastaid omajagu 60 kooseks,
et millest see sõltub, et vahepeal on niimodi laine üleval
vahepeal noh, kohe nagu ise saate ka aru,
et noh, et ei jookse nii hästi, kui võiks.
Millest see sõltub, kas see on seletatav kuidagi? Ma ei usu hästi, tal ei ole siukest, ütleme tabelit,
et sa saad selle tabeli järgi endale panna seal elupaik,
et vot nüüd ma teen oma parimat tööd nii-öelda selle ütleme
vaatame Rembrandti tööd, eks ole, ütleme kontsert Saskia põlvel,
mis on tal norra töö või on tal viimane töö kadunud poja tagasitulek?
Kaks täiesti nagu natuke erinevat tööd, üks on see Remranud
suure kübaraga suur veinipokaal Saskia põlve peal,
eks ole, istub ja teine on siis, eks ole,
pruunides toonides on niisugune ainult kaks pead üks,
kolmas pean natuke tagapool. Ja siis on sedasi, et et see nagu võrdled
või vaatan ühe inimese tööd, eks ole.
Ja hakkad mõtlema, et noh, mis siis on parem,
aga noh, vaata siis ongi see asi, et seal ei olegi paremat
ega halvemat, lihtsalt nad mõlemad mõjuvad su meeleolule.
Noh, sa paned, kas sa tahad, hetkel mõtled,
et ah, ma kuulan seda Bachi näiteks või hoopis Tsetter talli või?
See on nagu meeleoluga, aga nendel kõikidel on
kvaliteedimärk juures. Ja nad annavad iga kell annavad mingi emotsiooni.
Noh, näiteks Louvre'is käin, ma ei jää kunagi seal all,
ei käi, on üleval neljas korrus, väiksed tööd,
näiteks ma olen alati sinna poleemika seal Hieronymus,
boss, narride laev.
Ma olin kunagi siin vaadanud siin Tõnis Vint näitas teda palju.
Ja siis tõesti vaatad niisugune väike töö
ja kui huvitav tundide kaupa vaadata, tõesti,
istutasin töö ette ja jäädki vaatama. Ja seal ridamisi ridamisi väikseid.
Ja seal ei ole ka seda tohutult turismi,
kes saalivad ühe töö juurest teise juurde
ja Mona-Liisa on kõige tähtsam ja tuleb ära vaadata
ja siis kärtsu sait monoLiisaga pildid. Ja siis vaatate seda tööd ja siis mõtlete,
et. Mõtlegi kusjuures ei mõtle, vaat siis tekibki see tühjuse
moment sisse.
Ja mis seal kõige, kõige parem, sa vaatad seda tööd
ja siis on tühjus.
Ja tühjus on kõige paremini, kui sul on nagu metsas istud.
Sa ei mõtle midagi ju tegelikult.
Jah, lind laulab, puu kohiseb, okas kukub. Aga siis vaatad seda kellegi teise tööd ja see ei ole nii,
et mõtlesin, et mida ma teen. Ei. Ei tule.
Ei saa. Kuidagi muidugi geeniused geeniused. Pärnus nukk ratas ei olnud spetsiaalselt kunstiajalugu ei
andnud sellepärast et, et see tapaks kohedate,
noh ütleme tudengisära.
Pole mõtet enam midagi teha, kõik on tehtud,
noh, seitse toote muusikutel teed, värvid,
sabad, voodia, kõik kujundid, kõik on olemas ja.
No mida sa teed? Et kunstnikel on siis sama tunne natukene,
et kõik on tehtud justkui vä? Nojah, see on ja ma olen seda mitu korda mõtlenud.
Nüüd on veel see asi, et, et nüüd sul ei ole isegi ise
tarvis teha, nüüd on tehisintellekt, teeb sul kõik,
joonistab ise valmis.
Mõtlesin kogu aeg, kuidas Claudia nagu tehisintellekt tuleb
lava peale.
Tehisintellekt annab etenduse.
Lahe tegelikult mis tehakse ka juba. No üldiselt tehakse ju. Claudia, mida sa tead oma vanemate kohtumise loost? Mulle väga meeldivad alati kohtumisel lootma tihtilugu,
kui ma kellegagi tutvun, siis ma alati küsin,
kuidas sa oma kallimaga tutvusid.
Ja ma olen seda kohtumise lugu mitu korda küsinud,
sest minu meelest oli see päris armas ja tobe.
Sinu käest ma vist ei ole seda lugu niimoodi küsinud.
No vot siis räägid omamoodi ema lugu siis et tema töötas keraamikatehases,
kus asus. Tallinna keraamikatehase ongi seal, kus ta praegu Koplis Ja mängus olid vist mingisugused ühised sõbrad kus siis
surge oli küsinud oma sõbra käest, et ega sa ei tea kedagi,
kellel oleks huvi ja siis seepärast lohma,
tean küll, üks resa, tema töötab keraamikatehases
ja umbes nii määrati siis vist päev ja kell,
kuna siis saadakse kokku ja antakse savi edasi.
Ja ema ütles, et siis juhtus niisugune asi,
et, et üks meesterahvas on siis akna all juhika kõvasti. Resa mina olen see Margus, kes tahab savi,
aga emal oli just seal kõrval ülemuse uks lahti. Aga vist selle savi putsakas või siis said? Näärse visati teise korruse aknalt alla,
niimoodi tohutu Müllatusega.
Tuuri jaoks oli tarvis teha ja siis saime nagu kokku
ja niuke hästi lahe ja tekibki siukene koosolemine.
Noh, ilmselt tegu kõikidele inimestele.
Tegime oma loomingut ja näitusi ja, ja see kuidagi läks nagu
sujuvalt kõik. Et kui Claudia sündis tütar mismoodi see teie ellu lõi,
et oli see nagu hea hetk või oli see teile oodatud hetk
või kuidas see mõjutas kõike seda olmet ümberringi. See ulme oli tegelikult noh, ütleme tollel hetkel oli ikkagi
üsna kasin.
Ma käisin veel koolis siin selles Tallinna Ülikoolis
ja siis resoli väikse lapsega kodus, aga no siis muidugi oli
tarvis aeg-ajalt ikkagi noh, sa pead siis ka ju kusagil käia
ja õppida seal humanitaari futis veel loenguid ja.
Mul muidugi niimoodi selles mõttes kodus istuda ei meeldinud. Ütles, et tead, et Pärnus on nende avangard,
teatrite etendused, Lähme.
Nii. Võtame lapse kaasa.
Kolm ja ma sain aru, et ma olen pooleteistaastane eile
Antarktika suurem ütleme, gaase, Evaril siuksed,
pikad juuksed, sellised, noh, mina olen sihuke kiilakad natukene. Ja ma arvan, niuke hästi lokki.
Ja siis hääletame Claudsenud üle õla siin niimoodi mõnusalt
ja Volga peatub kinni ja siis emaribal koputama,
et kas pärnu poole läheb, siis autojuht vaatas seda seltskonda.
Siis ta vist kartis, et arvasin mingid homod hunt ukse kinni
ja Volga tõusis, esimese lokaga sõitis Pärnu. Aga noh, muidugi saime teiste teiste teised inimesed nii
radikaalsed ei olnud, siis saime üsna ruttu sinna Pärnusse
maja eemalt tuleb, vaatab, et noorpaar lapsega jah,
jah, jah, jah, siuke, aga siis vaatad siuksed.
Kaks noormeest on tal lapse saanud. Mulle meenub Claudia üks selline repliik kusagilt algusest,
et et isa lapsepõlves väga ei näinud või et oli vähe,
kus isa oli. Tegi kunsti ja siis oli see nagu ratta seal ta oli,
noh, õppejõud ja looja akadeemia Non kratta,
see, kus tal need tudengid olid ja perfommentsid,
kool Pärnus.
Mis on sinu esimesed mälupildid?
Ma mäletan mingit sõna otseses mõttes pilti lihtsalt sellest sauest.
Sest ma olin ka noh, niimoodi, kelle emal vist Oppas nemmad
ja siis aga võib-olla tugevamalt, ma mäletan saue kodu
ja ma mäletan, kui uhke ma olin enda üle,
et ma oskan nii tublisti üksinda mängida. Sest ema pidi tegema nukke. Mul oli vahel igav, aga ma olen selle üle ka uhke,
siis leiutasin mingisuguse mängu samblaga
ja üsna üsna kasinalt, nagu isa ütles, elasime.
Ja ma mäletan sellist hetke, kus ma sain aru,
et ma tegin ühe väga õige otsuse praegu sellises,
nõnda, et me olime emaga käinud poes ja tulime üle 100
neljarealise tee ja toidupoes ma olen hakanud manguma.
Ma ei mangunud tegelikult niimoodi. Aga ma ei olnud kunagi näinud sellist Supatšupsimis,
värvib keelt mustaks, võrratu, pidin selle saama palju
kallim kui see, mis oleks saanud lubada.
Ja ema ostis selle Chupatšupsi mulle.
Ja ma olin saanud Lutsutud onu ei tea, kolm-neli minutit maksimaalselt,
kui ta seal neljarealise maantee peal kildudeks kukkus keset ülekäigurada.
Ja samal ajal otsime oma ema käest kinni
või näpuotsast. Ja esimene reaktsioon oli see, et ma hakkasin,
tahtsin maha minna, neid kilde kokku korjama.
Ja ema tõmbas meid natuke ülespoole.
Selle tõmbenimi võis olla, et ära korjata,
ei öelnud midagi.
Ja siis ma vaatasin talle otsa, ütles, et patsiendid on peal.
Ja ma olin vait ja me läksime edasi, ma ei korjanud.
Ja see hetk, miks ma vait jäi, oli see, et ma mõtlesin,
et ta ei öelnud seda sellepärast, et seal patsiilid peal on. Tal oli ka valusat sa katki läks.
Tal oli võib-olla veel valusam, sest ta oli saanud osta
mulle midagi millegi muu arvelt ja see läks katki
ja tal oli nii kahju.
Ja ma mõtlesin, et kui ma praegu hakkan jonnima
või ütleme, et ma võtan kas või suurema tüki
või midagi, mis mul peas käis korraks läbi selleks emale
teinud meeletult valu. Ja pärast seda ma arvan, et ma ei mangunud enam kunagi midagi.
Ja ma tundsin, et see oli üks õige otsus. Olidki pigem selline üksi nokitseja siis või,
või kui sotsiaalne see oli olid, et kas seal lasteaias käisid? Ma olen hästi haige nagu mul väike valluvaltercy kodus.
Vanem poeg on sama sama nagu mina, kogu aeg lasteaeda läheb
ja tat on kohe taga.
Et mul oli sama.
Ja siis ema hoidis mind rohkem ikkagi kodus,
kuni lõpuks mimist võtsime mind lasteaia nimekirjast,
et maha. Aga mul sobis üksi toimetamine väga tolmurullidega mängida.
Jumala lahe ju. Aga pärast kooli minna, kui juba on ikkagi klassitäis
rahvast ümber, imelik tunne ei ole või. Ei olnud mul muidugi koolis olin ka väga haige,
ma tegin teise klassi, tegin koduõppel.
Käisin õpetaja juures kodus.
Et esimene klass läks mul selle võrra hästi unts,
et kogu aeg kas või neeruvaagna põletik või kopsupõletik
või siis neeruvaagna põletik või kopsupõletik.
Haiglaelu on mulle väga selge.
Ja kusjuures haiglas ma avastasin, et mul on keele vastu,
mul ei ole ilmselt tegelikult keelevaistu,
aga ma arvasin, et mul on. Sest et see oli maru lahe kogemus, oli õhtu.
Ma juba teadsin täpselt, mis arst, kus käib,
järelikult kell on nii palju, et kohe on kas oode
või magamaminek.
Ja On õhtu, kõik valgused on juba tumekollaseks pandud.
Ja ma juba hakkan ka oma palatisse minema,
kui ma kuulen Bõstrahvastreid istuda nii seapõsk rabast
redista ja ma sain kõigest aru. Lihtsalt üks vene tädi ütles oma lapsele seda.
Ja midagi ta seal nokitses, mille peale talle öeldi,
et Janis ja ja mulle selge.
Ma mõtlesin, et vau, Claudia.
Sa oskad keelt, sa pole kunagi kuulutuselt,
sa oskad seda keelt.
Ja siis mina arvasin, ma peaks vene keelt õppima,
vanaema sarv on, vanaema arvas, et vene keelt ei tohi õppida. Kui range sinu koduhali? Mõnus lebo, pigem ema ütles alati, et lapse töö on mängimine.
Nii et me tööle tüütuid, asju pidiga tegema,
tuppa koristama.
Enamusi tegi tema ikkagi.
Aga kui onutütar pidi terve põõsa tühjaks korjama marjadest
või siis kaks ämbrit, kuidas see taks oli,
ma ei mäleta enam.
Siis mina pidin tassitäie korjama ainult. Ja eks ma siis vahel istusin seal silla kõrval,
onu tütre kõrval olin seltsiks talle, kui minu tass sai täis korjatud.
Et mul oli nõndamoodi. Siis, kui sa juba natuke suurem oli, te koolis käisite.
Kas sa pahasid vanemaid, mäletad? Ja ikka mäletan omavahel kraaksusid kogu aeg väikeste
vahedega ja kallistasid ka juurde.
Mulle meeldis see, kui nad kallistasid, musi tegid,
aga minu peale ikka kaap, papa ei ole, mis minu peale
pahandanud ei tule nagu meelde.
Empsika ilmselgelt toad on külmad, raha ei ole,
laps õpib halbadele hinnetele esimeses klassis,
õpetaja ütles mulle, kui kõik lapsed tulid laua juurde,
et oi, et noh, mis siin siis nüüd SIND tunnistusele saame kevadeks,
et noh, ikka tahaks natuke ette teada. Kes siis sai neljad viied, kes ainult viied,
kellel olid mõned kolmed ka minule vaadet.
Sina küll klassi rai, lõpeta.
Ja siis ma olin vait ja läksin koju, ma ei olnud midagi,
aga lõpetasin ka esimese klassi ikkagi ära.
Jah, see oli alguses jätkus lõpuni välja see kooliaeg
täielik tõrva söömine.
Tundus, et see oli väga raske, sest ma ei ole just väga
helge peaga nendes ainetes, mida koolis õpetati
ja mis ei olnud seotud kunstiga. Sa arvad, et küsimus on helgest peas? Ma ütlesin, ma tõlgendasin jah, et nendel,
kellel nagu nupp nokkis paremini paremaid hindeid
ja ma siiamaani ma ei oska õppida. No aga sa saad ometi oma need tekstid pähe. See on kõikide näitlejate käest, küsitakse alati,
kuidas te saatetekstid pähe, noh, aga kui see kaks kuud
jutti sedasama teksti iga päev annad, siis sul peab jääma
midagi meelde. Pealegi mängitakse üldiselt vastu, ka see natuke aitab.
On, tuleb ikka meelde, mida enam-vähem jah.
Aga kuidas sulle enesetundele see mõjus,
oota, miks ma küsin, tädi, sa oled nagu antropoloogilisi
natukene huvitav eksemplar minu jaoks, praegu ma kuulan,
et tüdrukutega üldiselt ju koolis alati sujub,
teatan alati korralikud ja neil on kõik tehtud
ja hinded on head ja tegid sa üldse välja
või sul oli täitsa ükskõik. Ma olin väga kurb, et mani halvasti õpin,
see ikka rusus mind meeletult. Mul küll olid omad sõbrad koolis, kellelgi oli nagu tore ja,
ja ma ei olnud kiusatud ega midagi.
Aga ma ei olnud ka kindlasti klassi kõige lahedam tüdruk.
Ja noh, see hindad ikkagi lugesid tol ajal ka.
Ja sa pead tarka olema.
Ja mina olin tark ainult siis, kui pliiats käes,
sain joonistada, või noh, tegime näitering,
eks ole. Aga minu vabadus oligi selles värviliste pliiatsite,
et ma kõik tunnid välja arvatud kehaline kasvatus. Ma joonistasin, matemaatikas alati joonistasin,
ma isegi ei hakanud vaatama, mis seal tahvli on,
sest et kui ma numbreid näen, mul hakkab pea ringi käima.
Päriselt. Aga muide joonistasid sa vaatamata sellele,
kes on su isa või tänu sellele, kes on suisa,
kas siin on mingi omavaheline või Tead, mul on tunne, et meil seal peres vist kõik joonistavad. Kuidagi loomulik tegevus. Need jutud, mida Claudia praegu räägib, Margus,
kas te ise tookord, missugune ta isa tüübina olite jälgisite
hoidsite nii-öelda näppu pulsil, et kuidas tal koolis läheb
või et kas ta saab hakkama või missugused tema tujud on või? Põhimõtteliselt teadsin, et ega ta nüüd muidugi ta muidugi
Vunderginud ei olnud, füüsikakohtadel kindlasti ei ole üldse
olemas ju? Mul ka ei ole isegi mitte kaugel väga kaugel
minust ise, aga, aga noh, ma teadsin, et ütleme,
kool koolisev lõpetatud tead, enam-vähem ette seda.
Ja siis on see noatera, et noh, et kas nüüd saab,
siis ei saris.
Aga Komissarov, noh sa, sa ikka ilusti sisse selle kohe korrapealt. Ma sain kohe sõimata ka tema käest.
Kohe. See oli siis juba Viljandis sõimata siis. Just sest, et inglise keel oli napilt alla 30
protsendipunkti või mis oli?
Tõstke käsi püsti, kellel on inglise keele alla 30
ja mina olin ainuke tola, kes tõstis.
Siis juhtus see, et paar tükki lõid oma pea vastu lauda ära
žüriis või selles komisjonis.
Ja kalju siis lihtsalt ähkisi Puhkis hästi valju häälega.
Ja sahistamist oli kõvasti. Ja pärast seda tuli Kalju minu juurde, tead seda,
et nüüd see tähendab seda, et sa hakkad maksma selle
õppimise eest. On sul see raha või? Sa pead laenu võtma, saad aru sellest või helistan temale,
küsi, kas ta on nõus sellega üldse. Läks. Eellugu tuleb ka lahti rääkida, mismoodi see Viljandi mõte
üldse pähe tekkis. Lõpetasin 12. klassi ja siis oli minu aasta näiteringi ema näitering.
See oli minu vabadus teha seda asja selli,
minu ruupor.
Maailmapliiatsid ja näitlemine.
Teater ongi, see on, see on lihtsalt ju.
Ta on nagu päris, aga ta ei ole, ta on nagu muinasjutt,
aga ta ei ole ta midagi müstilist hoomamatult.
Ja see on nii äge. Kui pingeline Viljandisse minemise hetk oli sinu jaoks,
kui palju seal tegelikult sinu jaoks kaalul oli? Aga mina teadsin ka, et ma saan sisse lihtsalt teadsin,
et ma saan sisse, sisetunne ütles.
Aga ta ei öelnudki nagu noh, niimoodi ära muretse,
Claude suhkrut sisse vaid lihtsalt.
Ma ei tea, mingi sabatunne ütles, et ma pean lihtsalt minema
ja tegema ja olema nii, nagu ma olen.
Ma ei muretsenud üldse.
Ja kui ema ütles mulle, et kas sa tead, kes on Kalju
Komissarov kutsutuid ja siis ta rääkis natukene,
siis mul oli selge, et okei, et noh, siis mul ei ole midagi kartena. Et seletas mulle lahti, et mees, kes on karmi hääle
ja sõnakasutusega aga ta ei ole halb, vaid ta lihtsalt
räägibki niimoodi ennegi kuulnud selliseid inimesi rääkimas.
Okei. Kirjelda oma ema-isa natukene koduses olukorras.
Missugused nemad sinuga olid, kuidas sa seda õhustikku kirjeldad? Ma ei tea mul vist kuidagi, praegu tuleb niisugune pilt silma,
et suur laev tormisel merel.
Ema on see suur laev, isa on see tormine meri.
Aga nad sobivad kokku, sest et mikspärast kogu aeg
maalitakse tormi sees olevaid laevu.
Et nad sobivad kokku.
See on ilmselt keeruline, aga see on äge
ja nad täiendavad teineteist, kas nad tahavad seda
või mitte? Nad on alati olnud mulle meeletuks inspiratsiooniks,
sest et ema on hästi rahulik, vist võib öelda,
või kuidagi oma tegemistes rahulikuma töödes rahulik. Ja tal on hästi konkreetsed jooned, kui ta joonistab.
Ja isa sahmertab või kuidagi nagu hästi liikuv nagu eks
kiirkirjelduse peale pandud ja hästi sädelev säraküünal.
Et seda ma tundsin kogu aeg, et, et kuskil on niisugune
allikavesi rahulik.
Ja kuskil on tormine meri. Kuivõrd boheemlaslik momenti teie kodust läbi on jooksnud? No minu ettekujutuses Hansa umbes midagi sellist,
et aasta aega liiga hilja tuleb meelde, et arve jäi maksmata
jäänud umbes. Selle selle mina Eiei Emaloid arved makstud väga kenasti ja kõik muud asjad,
mis olid täpselt kella pealt punktuaalselt,
olid tal alati tehtud.
Tollel ajal ei olnud neid pakiautomaate ja kuna ta ju müüs
oma nukke ja neid osteti üle Eesti ja mitte ainult ma olen
olnud palju kodus üksinda.
Maru lahe. Ta ütles, et ma olen nuku viima.
See oligi selline mõiste. Ma lähen nukku viima, aga ta käis igasugustes kohtades minu
meelest nukke viimas.
Aga ta viis neid niimoodi ikkagi vahel, et kui ta andis nuku üle,
siis ta nägi, nagu te ise ütlesite, nagu vana joodik naine
või sest et ta oli öö otsa õmmelnud, tikkinud niimoodi
peeneid habemekarvu näiteks.
Et siis ta hommikul oli väga väsinud silmad punased,
lombis kergelt, suu oli pehme. Aga tal oli punktuaalne.
Ja ta tahtis, et mina oleks ka punktuaalne.
Midagi minust ikkagi aeg-ajalt on. Millest mõtleb üks tüdruk neiu, kui ta viib esimest korda
oma vanemate, et talle tähtsa poisi Minu meelest oli lahe, et mul võisid käia külalised. Et mul tegelikult ikkagi nii mõningad noormehed käisid külas,
meil olite reegleid, et reegel ööseks ei jääda.
Mul oli mitu armast kavaleri.
Ja, aga üks siis oli see, kes võis ööseks jääda,
sest et mina olin kümnendas temalik 12 kümnendas,
siis üks Kambja poiss.
Janno. Jaa, aga me magasime niimoodi, et mina magasin
allkorrusele tema üleval korrusel. Et ma teda nagu oli küll uhke koju tuua,
sest et ta oli kõikidest kuidagi natuke teistmoodi või.
Valloga, kes siis järgmine kavaler oli nüüd jäädavalt?
Väga erilist nagu ei olnud.
Pigem sihukesed. Mitte et mulle tohutult palju neid käiks,
aga aga lihtsalt nii väga tahtsin, et ta meeldiks.
Nad kõik, kes on käinud mul külas, et ma nii väga tahtsin,
meeldiksid mu vanematel ja et neile meeldiks ka minu vanemad
sest minu meelest mul maru lahedad vanemad. Kuidas potentsiaalseid väimehe kandidaate testitakse,
isa silmaga? Ei olegi niimoodi testinud, töödelnud.
Kui ma esimest korda vallad nägin, siis vaatasin,
et lahe tegelane tuleb siis jah, mõnusalt jalad maas.
Kohe saad aru, et ta ei ole see luuletaja.
Et ta ei ole mingi udu.
Silmist on näha tegelikult inimest, näed ära,
eks ole, kes ta niukene, pätt või reedab kuidagi
silmamaterjal silma Kaarel, ja seda pead paljud. No kas ei saa seda natuke põnne ka sees,
kui ujub keegi kohale? Üldse mitte ei lahe, kui inimesed niimoodi läbi saavad. Aga sa ei mõtle, et üks äkki paremat eksemplari ei võinud
siis tuua? Midagi ei oska, ei ole, see lihtsalt ei oska siukseid asju
kaalus tõsiselt ei oska.
Ei oska isegi seda mõtelda, mitte.
Võiks. Aga seda teadsid, et mul oli vahepeal üks kavaler,
kes oli 10 aastat vanem vist või rohkem natuke.
Ei teadnud.
Ebavärises küll kodus ja mõtles, mis teha.
Sest ma olin veel 10.. Võtame vaikselt jutu kokku, Claudia, kui sa mõtled oma
vanematele ja nende käekirjale, kuidas sind kasvatati.
Me oleme osaliselt nendest asjadest rääkinud,
aga äkki sa proovid kuidagi kokku võtta,
et mis sulle on selle juures kõige rohkem meeldinud kuidas
sind on kasvatatud või missugune on sinuga kodus oldud.
Ja kui sa mõtled enda perekonnale oma lastele,
siis kas sa võtad emana kaasa mingisuguseid lugusid,
mustreid ehk nii plussid ja miinused mõlemad. Võib-olla miinuspool on see, et minu meelest on oluline,
et ma kuulsin ja nägin vanemate vaidlemisi
ja tülisid.
Ja ma ei taha neid peita ta oma laste eest.
Minul on selline nagu uskumus, et seda peab ka nägema,
see on elu, see on päris ja nii on.
Ja teisalt seesama, et see on elu, nii on,
on ka plusspooled, et minu vanemad suunasid mind kogu aeg elama. Emme, mul on igav, mis ma teha saaksin, ma ei tea.
Mine õue ja kogu mälestusi.
Ja ma läksin ja mul on see päev meeles.
Et mul on ka vasaku randme pealkirjas eesti keeles ma elan
ja see on minu meelest võiks vabalt mõlemale minu vanemale
perekonnanimele veel lisaks tulla kolmas nimi,
et nad elavad ja seda elus olemise tunne,
et ma tahaks ka oma lastele. Mida sa emana pead seni oma suurimaks väljakutseks
või keerulisemaks olukorraks? Minu jaoks on maailmas ja elamises üks kõige suuremaid
pidureid inimesele enesele solvumine ja mossitamine.
Et see on tohutu ajaraiskamine eeskätt inimese enda ajaraiskamine,
aga kahjuks ka kellegi teise reeglina.
Ja ta võib kaalandav olla sellele teisele.
Et minu jaoks väga suur missioon on see,
et kuidas anda oma lastele võimalikult palju rekvisiite kätte,
et nad oskaksid ennast ära hoida solvumisest
ja Mositamisest. Sest et elu on nii lühike, et seda selle peale raisata. Kuskohast sa selle peale oled tulnud, et mõelda,
et mositamine on ajaraiskamine, sa pead olema saanud
kusagilt mingisuguse emotsiooni või tõuke,
et sa selle peale üldse mõtled. Tal on detailide peale hästi tihe see vaatamine. Pluss veel see, et vanemad on mind õpetanud nagu suunanud
vaatama ka inimeste silmi ja selle seal taga on,
siis tuleb ka detailinägemine. Noh, kui ta vaatab tolmurulli, eks ole, ta ei vaata,
et see on sihuke Dorakas, aga ta vaatab ka sinna sisse,
kuidas tolmurull siis on keerelnud ja mismoodi ta rullis
ja ja mis seal sees siis on, mingid karvad
ja nii edasi ja nii edasi.
Niipalju kui silm seletab, ütleme et siis,
kui sa vaatad inimesteks, siis sa pead ka tegema,
portreed hakkad tegema, siis sa pead ka mõtlema selle
inimese sisse, eks ole. Et kuidas sa seda teed?
Noh, juba hakkasin vaatama. Ja, ja siis, ja siis tulebki see, et et sa nagu lähebki neid detaile,
juppe saab midagi rohkem panna, kui seal foto väga õigesti öeldud.
Ütleme tavaline selline passipildi foto ma ei räägi
kunstfotot seal.
Kui foto-s on muidugi need väga toredaid imeasju,
teete. Selle saate nimi on käbi ei kuku, kus täna olid isa
ja tütar Margus ja Klaudia tiidus maa.
Aitäh vestluse eest pärituult.
Aitäh Aitima kuulajatele ka.
Väga tore, et te olite meiega.
Minu nimi on Sten Teppan, kohtume taas.
