Käes jälle on hommik, kõik ärkavad, olgu ta suur  või väike. Sest sini taevas nii lõbusalt meile kõigile  naeratab päike. Kogu maa mu ümber lööb kihama. Õhus vidistab linnukoor. Nüüd oma aastaist ei hooli ma, mis sellest,  et sammeldub koor. Küll sina, linnuke, oskad ikka ilusasti vilistada. Kuulan sind ja meelde tuleb noorusaeg, mil igal aastal  palju-palju linnukesi minu okstesse pesapunus. Nüüd oled vaid sina üksi mulle truuks jäänud. Taks, taks, kuidas üksinda? Kes siis mina sinu arvates olen, pead mind mõneks puugiks  või prussakaks, viimati? Mis sa nüüd, kullarähn, pidasin silmas laululinde. Ja mis lind mina siis olen taks, taks. Sina oled lihtsalt rähn, taks taks huvitav,  miks mina pean lihtsalt rähn olema? Ma ei tea, mis siin nii väga vilistada ongi. Iga päevaga kisub toidulaud aina viletsamaks  ja viletsamaks. Taks, taks. Kui ma veel osa aega vilistamise peale raiskaksin,  laseksid needki vähesed nokast jalga. Ta. Ju nii hea, et lihtsalt ei saa ilma vilistamata olla. Tahad oma rõõmu teistelegi jagada? Ja mille üle sa väike linnuke, nii väga rõõmustab? Eks ikka selle üle, et ma nii ilusasti vilistada oskan. Taks taks, eks igaüks ise tea, mille üle rõõmu tunda. Mina arvan, et kui kõht on täis, siis on  ka meel hea ning seda on minust targematki ütelnud taks. Taks. Krooks krooks, mitte ei taipa, kuhu see tigu kaduda võis krooks. Tavaliselt on ta igal hommikul siit tiigi juurest mööda  roomanud krooks ja mulle vähemasti tere hommikust ütelnud. Aga täna täna, mil mul talle paar tähtsat küsimust oleks,  on ta nagu tinatuhka kadunud krooks krooks ei ole teda ei,  siin koos ei tamme juures. Aasta on sina siin niisuguse nukrutsed. Krooks krooks, sõber, tigu on kusagile kadunud,  krooks ei ole teda ei siin, ei tamme juures. Ega sina, linnuke teda juhuslikult kohanud pole? Kohanud teda küll ei ole. Tean vaid seda, et teile asuta teile sinna suure metsa poole,  see. Juurde. Kraaks seente juurde kaks. No jaa, tahtis ta ju oma silmaga näha, milline see uhke  valge krae ikkagi on, mis mürgiseeni söögiseentest. Krooks siis ei ole teda küll enne paari nädalat tagasi oodata,  oi krooks krooks. Räägi, mis mure sul oli? Äkki saan mina sind aidata? Ei, ei? Ei. Ei, ei, ei, ei. Sina küll ei saa krooks roos. Või näiteks ta. Vana krooks ei, ei. Seda, mida mina talt küsida tahtsin, ei tea mitte keegi  peale teo enda krooks koos. Mida siis küll teha? No mida siis küll teha? Täis käis, sina, ütled mulle, mida sa teo käest küsida tahad  ning mina lendan te juurde ja küsin seda teo käest. Mina leian ta kindlasti mõne minutiga üle. Ja ja, ja, ja koos ja, ja siis krooks lendab siia tagasi  krooks ja ütled mulle krooks, mida tigu vastas kroks roks. Vaat see on alles koos hea mõte, kroks rooks. Mitte ei mõista. Kuhu need seened kaduda võisid. Sellise tempoga edasi põrutades peaksin ma varsti juba  teisele poole maakera jõudma. Jaa, aga. Seal käivad aga kõik pead alaspidi ning viimaks sunnitakse  veel mindi taolises veidras asendis roomama. Ei? Ei? Ei ei. Lähen parem vana tamme juurde tagasi. Jõudsid sa kraadi asjus nüüd siis selgusele? Ei? Ei? Ei, ei, ei. Kui päris aus olla, siis seeni pole ma veel kohanud. Arvan, et suure kiirusega edasi rühkides põrutasin ma  nendest mööda, ilma et ma neid märganud oleks ja,  ja. Oh sind küll, see pole seenteni veel jõudnudki,  rääkimata möödakihutamisest. Kuule, kuuseAnu, sa lubasid meile jutustada,  kuidas sina ja mu taat sõpradeks saite. Me oleme juba mitu mitu päeva uudishimu käes,  vaevel. Mis siis jutusta? Kunagi kunagi ise eile lubasid, et jutustab täna. Tukastada tukastada alles sai ju tõustud  ja hommikvõimlemist tehtud. Eks siis olegi ju õige aeg jälle üks väike uinak. Kuule, kuule, paps. Paps, kas sa kuuled, kui sa kohe ei jutusta,  siis? No kuule, nii väga tahaksime seda kuulata. Palun jutusta kuu, see on. No kui te just nii väga palute, eks ma siis jutusta See kõik juhtus väga, väga ammu. Siis, kui veel minu isa Siinsete metsade kõige vägevam kuusk oli  ja mina teiesugune vallatu käbipoiss. Isa keelas mul üksinda kaugele metsa metsa minna,  kuid kas siis mina tol korral tema õpetussõnad in. Ning ühel ilusal päeval, mil ma liblikat taga ajad,  es väga, väga kaugele metsa olin jõudnud? Suur koheva sabaga orav haaras mind oma hammaste. Vahele. Sulgesin hirmu pärast silmad ning kui Jälle avasin. Leidsin end pikk. Ka rohu seest keset sügavat ja võõras. Kaks päeva ja kaks ööd ekslesin ma mööda tundmatuid teid  ja radu ning ühel Hommikul jõudsin avarale agendikul. Mille keskel helkis päike? Kiirtes ime ilus tiik. Ning selle kaldal seisis noor ja uhke tamm. See oligi minu paps, eks ole. Ja, ja mis edasi sai paps? Viimast. Jõudu kokkuvõttes komberdasin tammeni ning seal lamasin ma  niimoodi mitu-mitu päeva, enne kui suutsin  nii palju jõudu koguda, et koduteed alust. Ning. Kogu selle aja varjas mind sõber tamm, külma tuule  ja vihma. Ma eest ning jutustas mulle huvitavaid lugusid  ja muinasjutte et aeg kiiremini edasi veereks. Kas sa kedagi peale tammi seal ei kohanud? No näiteks linde või konna? Ja-ja-ja. Linde oli seal tõesti rohkem. Ning siis oli seal veel see üks õige leiderelukas,  noh see. Kes oma maja kogu aeg endaga kaasas kandis,  no kuidas kuid? Kuid mis ta, mis ta nimi oli? Oi, see oli kindlasti tigu. Just just, just, just just nüüd tuleb ka mulle meelde,  et tema nimi oli see noh. Tigu. Aga võib-olla oli see koguni meie teo kadunud,  vanaisa. Ei? Ei. Ei. Ei. Ei. Ei. Ei. Ei. Seda siiski vist polnud. Ta võis olla teie selle Teo vanavanavanavana vana vana-vana-vanaisa. Oi. Oleksin äärepealt unustanud, miks ma üldse siia metsa sind  otsima lendasin. Sa tundsid minust lihtsalt puudust ja, ja. No jah. Kui päris aus olla, siis oli hoopis on see,  kes sinust suurt puudust tundis. Ah, ah, kun. Ega see polegi nii oluline ja, ja peaasi,  et mind päriselt unustanud pole. Ei ole, ei ole. Aga konn oli sinu jaoks üks väga tähtis küsimus. Ja ja ta tahtis teada, miks sinu majale ühtegi akent pole. Ei, ma ei mõista, miks peaksid mu majal aknad olema. Eks ikka selleks, et saaks aknast välja vaadata. Ja. Seda nüüd küll, aga kui aknast saab juba kord välja vaadata,  siis sab sealt ka sisse vaadata ja, ja, ja,  ja kuidas saaksin ma siis majja peitu pugeda  ning nägu teha, et mind üleüldse kodus pole? Või rahulikult päeva ajal magada, ilma et päike mind ärataks? Ja sa pole tahtnud kordagi aknast välja vaadata,  et näha, mis õues toimub. Noh, sellisel juhul võin ma ju lihtsalt majast Oi, oi nüüd pean ma küll tagasi tammi juurde lendama. Konn ootab kindlasti juba kannatamatult vastust oma küsimusele. Küll on hea, et mina lind ei ole. Mis elu see selline on, lendab ja lendab sinna  ning roomamiseks ei jää üleüldse aega. Kuulsid, minu paps oli juba siis suur ja uhke tamm,  kui kuuseonu alles päris pisike käbi oli  ja et mina olen tema poeg, siis peate kõik minu sõna kuulama. Sinu sõna mina olen ometi palju suurem kui sina. Suurus ei loe midagi, mina olen sinust jälle palju targem. Ei tea, mis suhtes sa minust targem oled? Pole sa targem ühtegi? Ja. Mis, mis see tarkus loeb, kui mina sinust poole tugevam olen? Kuue poole tugevam ja kui tahate Pea pea, pea, kas, kas noh, kas sa siis ei tea,  et ühtegi õiget jõuproovi ei tehta ilma kohtunikuta,  kohtunikuta? Jah, nojah, keegi peab ju jälgima, et sa sokki ei teeks  ja selleks ongi kohtuniku vaja. Kui või mina ja. Ja küll ma sulle nüüd näitan. Noo ei ole. Ravim jõudu. Tõu telgib, et tema võib Mu ühe käega senini panna ei ole ja,  ja tädi jälle, et tema on minust poole tugevam. Sina, sina võiksid kohtunikuks hakata. Ei, jah, ei, ei, ei, jätke juba ükskord järele  ja leppige ilusasti. Kas te siis ei te, et kahekesi koos olete? Palju, palju tugevamad kui kumbki teist üksinda. No kõige suurem jõud peitub alati sõpruses. Sul on vist õigus, kastan. Ja kolmekesi oleme veelgi tugevamad. Tule käbi, lööme sõprusmärgiks käed ja tule,  sinagi kastan ja nii, nii. Välja, et selgi korral oli kastan meist mõlemist targem. Krooks, või siis nii on lood nende akendega koos rooks  ja mina mõtlesin, et tigu on oma majale aknad lihtsalt  tegemata unustanud. Krooksoo. Aga aga, aga ega sa seda juhuslikult tema käest ei küsinud,  miks ta majal korstnat ei ole, krooksoskrooks? Krooks jah, õige jah, krooks krooks. Aga eks see ole ikka nii, et mida rohkem sa teada saad,  seda rohkem uusi küsimusi tekib krooks krooks ei jää muud üle,  kui tuleb oodata, millal Tigu ise ükskord siia tagasi jõuab krooks,  krooks kroo. Toks-toks näe, hakkabki päev jälle õhtusse veerema. Ei aita siin muu, kui tuleb tööpäev lõppenuks lugeda  ja unenägudest uut jõudu koguma minna. Ja nüüd pea kulla rähn ega siis päev või ainult töö  tegemisest ja puhkamisest koosneda, tõks tõks,  ja millest siis veel? Ka ilu jaoks peab silma ja aega jätkuma. Vaata kui ilus on päikeseloojang oma rahus  ja kordumatuses. Ja kuigi ma olen neid oma pika eluaja jooksul juba tuhandeid  ja tuhandeid näinud on igas päikeseloojangus palju uut  ja tabamatut. Peagi kustumas. On viimne valguskiir. Väike enda metsatahab. Nähtamatuks. Muutu kauges silmapir. Üks nüüd oma Sängi. Nooti tekst all väiksed taevad. Just ilmub kuldne. Ja siis aegamööda üle taeva. Head ööd, mu väikesed sõbrad. Ilusaid unenägusid.
