Tere, lapsed, mina olen onu Priit, teise nimega Aimla. Ägeda mind hästi ette ei kujuta, mind ongi natuke raske ette kujutada, sest ma olen üsna lühike ja krimpsus mees. Aga ka mina olen, vaat see inimene, kes kirjutas teile selle väikesele laulukese sinna televiisoris, mis on kõige suurema sõbra algusesse ja sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu hing ja nii edasi. Ja tegelikult see on õige ja sest et mina pean teid kõiki oma sõpradeks ja sellepärast võite mulle hakata kohe praegusest peale sina ütlema. Ehkki te mind ka praegu ei näe. Ma olen teinud veel kunagi laulukesed, aina igasugu pudi-padi pähe tuleb taguda meil koolis ja see oli ta sellest tingitud mitte ainult oma kooliaega oleks väga meenutanud, vaid, et ma vaatan, kui raske laste elu on tunduvalt raskem kui minul, minaarikam tavaliselt hommikul kell 11 ja haigutan ja lapsed on ammuilma juba raskel tööl ja õppimas ja aga ma ei tulnud niisama lobisema, mind kutsuti täna nähtavasti siia selleks, et on justkui esimene aprill ja kuna ma olen sündinud aprillikuus, siis tädi Anne Parksepp ei leidnud ühtegi teist inimest, kes oleks aprillikuus sündinud, ehkki ma tean neid küll, aga noh ega need kerge jälle kõiki kätte saada. Praegu on kõigil jooksmist palju ja ma tahtsin siis paari sõnaga rääkida ka esimesest aprillist, see on niisugune päev, kus iidsetest aegadest peale juba armastatakse tavalisest rohkem nalja teha või lõbusamad olla kui muidu. Hea küll, selle vastu pole kellelgi midagi, lõbusat ollakse, aga see naljategemine on tihtipeale välja kukkunud, nii et tõmmatakse 11 ane, eks noh, et öeldakse, et sul on selg valge ja vaatad peeglist, tegelikult ei ole, siis teine, saab selle öelda. Aprill. Ma ei tea, kust see komme on tulnud näiteks oktoobrikuus ei juhtu midagi, niisugust võiks öelda kaitse selgunud valge pärast, ütled oktoober. Aga niisugust kommet lihtsalt ei ole. Selle aprillinaljaga on nii, et eks ma olen ka vana inimene ja olen kuulnud ja näinud teda mitmesugust ja ise ka vahel justkui kedagi niimoodi ära petta taga. Minu arvates on kõige tähtsam tänase päeva puhul meeles pidada, et see teise väikene petmine või teise üle naljatlemine ei tuleks kurjasti välja, vaid et saaks ikka võimalikult palju head meelt sellest. Noh, ütleme, kui te näete aknast välja, et teisal on auto kadunud, noh ütleme ärandatud siis ei sobi minna niimoodi, et isa, isa, su auto jällegi ärandatud. Isa ütleb, mõtle, kui tore ja siis ütlete aprill, et tegelikult on. Seda võiks öelda noh, nimetada nagu rumalaks, naljaks. Kui teil on teisele midagi head öelda, siis võite sedapidi mängida küll. Näiteks üks väikene laps võib-olla, kelle ema nimi on Sulvisa Ma võiks minna ja öelda täna emale tema ema toiduga, et on üles leitud. Noh, ema võib-olla paneb isegi pahaks, alguses ütleb, et kust ta siis ikka üles võib-olla leitud, kui ta juba paar nädalat kadunud on. Aga vaat siis võitegi öelda talle või see pisikene laps või kui suur sa just oled, ma ei tea ju, et näed, et Anno Priidu väimees leidis Tallinn-Tartu bussist või rongist, ma ei mäletagi enam toobri rajoonis välja antud Sulvi saare toidukaardi. Ja need on väga kurb mõelda, et see inimene ei saa tükk aega süüa osta, sest ega te ei anta. Ja tegelikult on see kõik olemas praegu, nii et kui ta võtab ühendust siis saab ta sellega kuidagi kätega vehkida. Praegu Tartus viibib vaat niisuguseid näiteid aprillinaljadest. Minul endal mingisugust erilist naljatuju praegu pole. Sellepärast, et mina pean selle naljaga igapäevast leiba teenima ja siis ma hommikupoolikul ei Oleritki jutuhoos, ma võin niisama igavat juttu teile rääkida ja selle tõttu ma võtsin lihtsalt kätte ühe kimbu vemmalvärsid, tõsi, mis ma omal ajal olen teinud ja tahtsin lasteraamatuks ka kokku panna, aga ei andnud nagu mahtu või kaalu välja ja siis mõned neist on avaldatud küll vanasti tähekese nimelises ajakirjas, aga noh, ma loodan, et need, kes mind praegu kuulavad on selle siis tähekese lugemisest ära unustanud või on juba sellest kõigest aega möödas, et ei ole lihtsalt neid vanu tähekese lugenud. Ühe pala nimi on nagu öine muhk. See nagu tuli valesti välja, lapsed, ärge teie niukseid liigu, tehke täiskasvanud, inimestel on see keel nii ära rikutud. Ja ma olen tähele pannud laste juures sama viga, kui tahavad midagi konkreetset öelda, et näiteks pudeleid Dual siis ütlevad millegipärast pudel on nagu laual või lamp põleb, lamp nagu põleb. Ja ma ütlesin ka praegu valesti, pealkiri on nagu pealkiri ongi öine muhk. Ma ärkasin öösel, sest jalg oli märg. Kui süütasin, tule, siis leidsin et seinal mu kõrval on Eesti maakaart ja mu varbad on otsaga Peipsis. Mismoodi see vesi küll küljeli on, et seina pealt maha ei voola? Seal kuivama peaksid nii järved kui jõed ja merre võiks jäädavaid soola. Kas Peipsi jää all, kas jalg puutus lund? Ei, toas ole pakase väge. Kui taipasin, lõpuks nägin vaid und. Tuli naer peale, nii äge, et lõin pea vastu munamäge. Ma taipasin, et ma tegelikult ilma prillideta ei näe, sellepärast ma panen vahepeal prillideta. Oodake, oodake, oodake, ärge võla ära, minge siin kohe edasi. Näh, prilliklaas tuli ka eest ära ja küll ma vaatan ühe silmaga. Ühe loo nimi on, istutasin riide puua. Kord pistsin mulda, riidepuu, ka väetist panin veidi ning noppisin sealt iga kuu kas seeliku või kleidi. Kuid ükskord ma ei kastnud puud ja saak läks põues hukka. Mu riidepuu ei kandnud muudkui kahte katkist sukka. Teen aastaringselt aiatööd, ka talvel on see papp. Kui lumme pista riidepuu, seal võrsub pehme jopp. On rikas selle garderoob, kes aialapil tragi, sest hämmastava saagi toob üks mulda pandud nagi. Siis on jällegi üks jutt, mis nüüd päris tõsiselt vist ei ole mõeldud. Tema kannab pealkirja praetud makaronid. Meie maja taga laiub makaronipark, kus kasvavad makaronipuud. Mis ootab sinu makaroni suud? Mine roni aga üles mööda makaronipuud ära turnides rebestab pükse. Too alla mõni karp, mõni võimalikult suur. Aga vaata, et sa nopid ikka küpse. Meie õue taga õitseb margariini aed, kus margariini põõsad reas. Enne seda, kui sa endale makarone praed ühe margariinipaki tooma pead võta paberi seest välja see pakki margariin, otsi nuga ja lõika pooleks. Siis kad, ennäe, ema ongi juba siin, kõik muu, jäta tema hooleks. Ma ei tea, kas te tüdinud ka juba olete või? Vist ka vahepeal midagi suhu seal laval juhtub olema keedemuna või konksi või? Annaks teile küll, aga. Aga siin tädi on, ei ole ka mulle lauale polnud mitte midagi minema. Tühi Värska pudel on ja. Nojah, eks ma siis neelatan sülge ja räägin edasi, ma pean natuke sirvima, oodake, ma vaatan. Mul ongi seal midagi teha. Ja ma olen ju põnni säärase loo ka ette lugeda. Mille nimi on küsimused? Küsimusi kukub pähe, mõni neist muhugi peast nad minema ei lähe, ise mitte kuhugi pähe jätta, neid ei tasu pista paremini suhu. Suusam küsimusest kasu, kostab ükskõik kuhu. Siis saad näiteks pärida, kas kas võib nätsu närida. Kas lehm, kes söönud soolast diab lugu Pepsi koolast? Ka singleid kasvab Inglismaal ja iiriskomme Iirimaal. Kas Naissaar on täis naisi ja maismaa ainult maisi? Kas lendur palja ilmaga näeb maad ka pilves ilmaga, kas tal ei ole kartust, et Pärnut otsib Tartust? Kui seepsu peos lööb vahule, siis süda jää rahule. Miks kloppimata? Kunagi ei lähe vahtu munagi? Kastennison su jalanõu ja lauatennis lauanõu. Sind kohutavalt huvitav, kus kohas neeger suvitab, et juba maiks-juuniks ta päevitab end pruuniks. Mõtteid sajab nagu rahet, neid ei maksa peletada, siis saad tõe ja vale vahel teistelegi seletada. Võib-olla te teate isegi. Õpime lugema on kuskil suured mered on kuskil suured mäed, kuid õige paljud pered neid iialgi ei näe. Esiteks me silmatera on ju üsna tilluke. Teiseks maa on hiigeltera eestisele killuke. Aga kui on aabits, loetud tähed selgeks saavad maa ja taevatarkust poetub pähe vähehaaval koduseks, siis ola muutub, Soomemaa saab selge kuju. Ja mis ookeani puutub, uju, kui on tuju. Nii, kasvõi üle mere, nii, kas üle mäe me võime öelda tere ja ulatada käe? Ei pea end saamatuna tundma terve ilma ees, kauged paigad raamatuna on meil lausa silma ees. Ja siis lõpetuseks ma ütleksin teile, tere hommikust. Inimene algab peast, selle all on kere, inimese sõna- reast, las paistab esmalt tere, kogu sinu oma pere terve inimsugu mõistab selle sõna läbi, et sa pead neist lugu. Et ei tee sa neile häbi, et sa neid ei põlga. Et sa oled viisakas ja teiste sekka kõlbad. Peresid ei ole iial mitte kuskil keelatud, aga ikka on neid liialt palju alla neelatud. Kuid kui kered kõhus põiki jäävad Vadsad valutama, siis peab hakkama neid kõigi arsti juurde talutama, kellel kukil tere, võlad. Selle muskleid roiduvad raskus rõhub längu, õlad, silmad kõrri, hoiduvad, kuidas pääseda sellest õudusest kere hirmu ummikust hommikul, kui üles tõuseb hõiska. Tere hommikust. Narr lugu lõpetada järsult nagu saega. Õige aeg õpetada lõppu käib häda, ega kui nüüd pärast head aeg-ajalt sobib veel juttu ajada, siis ma ütleksin niipalju, et mind on vahel võetud kamp kui tehakse mõnda lastelaulu. Kõige rohkem olen ma koos töötanud onu Hans Hind perega ja onu Tõnis Kõrvitsaga. Niimoodi, et kas siis nemad teevad enne viisi ja siis teen mina sõnad või vastupidi. Tavaliselt on laulutegemise tuhin sattunud kokku mingisuguse lastelaulude võistlusega. Ja siis on nendel headel meestel nii hästi läinud, et nad on saanud preemiaid ja siis tükike on nagu sellest alati mulle ka langenud ja onu Tõnis Kõrvitsa laulud on rohkem. On need seotud televisioonisaadetega ja laste telesaadetega kus on siis vaja mingeid laule juurde. Aga Ants Hindpere on teinud niisuguseid eraldiseisvaid laule rohkem ja siis. Ma mõtlen, et jätame televisiooni asjad praegu rahule ja sellepärast kuulake näiteks laulukest, mis seal kah. Modifitseeritud, ja siis millele ilusõnad sinna sekka siis kõlbasid või hulka?
