&#8220;Seitse valget kivist inglit juhatagu sulle teed...&#8221; “Mati oli äärmiselt heas vormis. Tal ei olnud minu teada mingeid terviseprobleeme,” räägib Nuude surmast ehmunud Ivo Linna. “Paari aasta eest oli tal küll midagi südamega lahti. Eks me kõik viriseme, aga tema ei kurtnud, vaid oli optimistlik.” Linna muheleb ja ütleb, et esimene laul, mis heale sõbrale mõeldes meenub, on muidugi “Jambalaya”. “Ta oli loodusliku anniga laulja. Stabiilne ilus jäme hääl suure keha kõrval: see oli väga mõjuv kombinatsioon.” “Eks Venemaa-reisidel sai kogu aeg nalja. Elasime Matiga alati ühes toas. Aga esimene asi, mis pähe lööb... Alati tuli skandaal sellest, et Mati oli nii raske, et lõhkus hotellides voodid ära. Olid sellised kušeti-tüüpi asemed ja kui ta sinna peale heitis, nii kadusid kõik neli jalga alt. Me kuulutasime teda alati välja kui Eesti suurimat lauljat.” Apelsini tulles kaalus kogukas Nuude 152 kilo. “Kuigi me hiljem enam nii palju kokku ei puutunud, jäid meie omavahelised suhted ikka soojaks,” meenutab Linna. “Paraku on ta Apelsini-poistest juba teine, keda enam meiega pole: esimesena läks manalateele Gunnar Kriik.” Elu tippvormis Nuude leidis Linna hinnangul oma muusikalise niši alles hiljuti. “Nüüd hakkas tal neid plaate ja kassette robinal tulema. Mõõnaaeg sai üle, tööd oli tal viimasel ajal palju. Me siin omavahel rääkisime, et õiglus ikka pääses võidule. Ta oli ju noorpõlves Siberis. Et nüüd need tööalased saavutused on kui kompensatsioon kaotatud lapsepõlve eest. Muusikaliselt oli ta väga heas vormis.” Mati Nuude viimaseks jäänud kogumikku plaadistanud Aarne Valmis: “Nagu saatuse sõrm... Enne, kui hakkasime nende kolme kullafondi plaadiga tegelema, oli meil plaanis teha Nuudega üks uute lauludega sooloplaat. Millegipärast me mõtlesime ümber ja tegime hoopis kogumiku. Nüüd tagantjärele mõeldes - nagu tema mälestuseks...” Valmis arvab, et Nuude ei hoolinud suurt oma tervisest. “Olen kuulnud, et Mati ei armastanud eriti arstide juures käia. Mitte et ta oleks neisse vaenulikult suhtunud, aga eriti ta sinna ei kippunud. “Parim lugu? Kahtlemata “Jambalaya”! Tahtsime plaadi peale panna vana versiooni, aga tema jonnis ja ütles, et selle loo peab uuesti tegema. Aga muidu oli temaga lihtne koos töötada. Ta polnud mingi staaritseja. Ainuke negatiivne asi tema elus oli see napsutamine. Muud viga küll ei tea. Kui ta oli stressis, eks ta siis maandas end nii. Mati oli selline huvitav inimene, et ühel hetkel oli melanhoolne, siis jälle elav ja särtsakas. Ega ta kunagi keerutanud, ütles kohe välja, mida mõtles.” Töötas üle Nuudel oli päris palju hüüdnimesid: Tümps, Vana Kuri, Populjarnos, Vana Tühi, Populus... Hea tuttav Apelsini-aegadest Ants Nuut ütleb, et kuigi rahvale jäi Nuude mällu tõsisena, ei tea tema Matist naljakamat meest. “Kui me kuskil kontserdil olime, siis vaatasin vaid teda: mees tegi kogu aeg nalja, grimasse. Matil oli selline hästi plastiline ja liikuv nägu. Need koomikud naljafilmides on kõik temast palju haledamad!” Nuut on kurb, et Nuude oma tervisest ei hoolinud. “Ma veel hoiatasin, et lõpeta jama, ära rabele nii palju, esine poole vähem ja küsi poole rohkem! Ütlesin ikka, et kui inimesed jaksavad osta kalleid autosid, jaksavad nad ka Nuude eest maksta. Ta töötas viimasel ajal liiga palju. Olin tema pärast mures. Rabeles nende plaatidega: lindistas 20 lugu päevas. Ja need väljategijad, kes talle külje alla ujusid. Kõik tahtsid tema seltsis olla. Kuid endise tippsportlase tervis on ju teada. Kui me olime kord Donetskis, siis astus ligi üks tuttav tõstja ja ütles, et enamik nende seltskonnast on surnud. Aga Mati õnn on see, et tol ajal polnud neid preparaate ja dopingut veel nii palju.” Ei mahtunud lavale Muusik Jaan Arder arvab, et esimese hooga on inimese pikka elu raske mõnda lausesse kokku võtta...” Mäletan, et kui Mati Apelsini tuli, kaalus ta üle 150 kilo, aga kuna pillimehe leib pole kerge, siis võttis ta üsna kiiresti paarkümmend kilo alla.” Nuude tegi Apelsini ajalgi, pärast tippspordist loobumist, trenni edasi. “Venemaal oli tal alati oma sangpomm kaasas ja lõpuks keeldusid transamehed tema kohvrit tassimast, sest ta kandis endaga rauda kaasas.” Nuut räägib, et talle jääb eluks ajaks meelde, kuidas nad Mati üldse tuletõrjest leidsid ja bändi kutsusid. “Läksime Pirita restorani, istusime lauda ja vaatame, et üks suur mees astub orkestri juurde ja küsib, kas ta võib laulda. Pillimehed siis kutsusid, et no tule, Mati! Aga seal oli selline kaarekujuline pisike lava, kus ruumi vähe. Ja Mati ütles karu häälega, et ma ei saa tulla, ma ei mahu. Lõpuks ta ikka laulis mõned Tom Jonesi lood. Hiljem läksime küsima, kes see mees on. Öeldi, et Mati Nuude tuletõrjest. Muusikalist haridust tal polnud, kõik puha looduslik talent. Mängis kitarri ja ükskord sai balalaika kätte. Võttis ja mängis kohe sedagi.” Tõsine spordimees Taimu Viir, Eesti Tõsteliidu peasekretär, kuuleb hea sõbra Nuude surmast ajakirjaniku käest. Pärast hetkelist kogumist on ta valmis Mati sportlaseteest rääkima. “Olime suured sõbrad, ka hingeliselt. Kõik oma lood esitas ta südamest, elas ise igas laulus. Tundsin teda nelikümmend aastat. Tema tippaeg spordis oli 60ndate lõpp - 70ndate algus. Mati oli suurt kasvu ja suure hingega inimene. Tõsine harjutaja. Mul tuleb silme ette, kuidas me olime Türil. Seal oli ETKVLi leivategijate kool. Mati läks pärast trenni ühika trepi peale piigadele laulma. Ta armastas väga mustlaslaule ja vene romansse. Trennis oli tavaline asi, et ta istus kangiotsale, võttis kitarri ja laulis.” Moskvast tuli Viiri sõnul 70ndate algul direktiiv, et 23. aastast ülespoole on sportlased juba vanad ja nendega pole perspektiivne tegelda. Ja nii pidi Nuude tippspordist loobuma. “Pealegi ei lubatud teda välismaale võistlustele, ta oli ju Siberis olnud. Eks see tekitas ka tuska. Ma ei tea, kuidas Mati seda tegelikult üle elas. Ta oskas oma emotsioone varjata. Olen kindel, et sisemiselt elas ta kõike sügavalt läbi ja võis isegi pisaraid pühkida. Aga mitte teiste ees... Mati oli väga populaarne, külavahel tunti ta alati ära, aga ometi ei pidanud ta end kunagi staariks. Oli selline tasane mees...” Laulja suri oma kodus äkksurma n Elukaaslane leidis Mati Nuude surnuna eest, kui laupäeva hilisõhtul koju tuli. “Kohe kutsus ta politsei, kes omakorda teavitas juhtunust Tallinna kiirabi,” seletas Tallinna politsei pressiesindaja Kaia Kalliver. Politseinikud jõudsid laulja korterisse Majaka põiktänavas veidi enne 23.30, siis saabus ka kiirabibrigaad. “Meedikute sõnul oli Nuude surnud juba viis tundi varem,” vahendas Kalliver. “Umbes kella kuue ajal.” Mati Nuude surma täpse põhjuse selgitab Kalliveri sõnul kohtuekspertiis. Politsei loodab selle teada saada lähipäevil. “Esialgu võib nii palju öelda, et väliseid vägivallatunnuseid ei olnud,” lisas Kalliveer. “Midagi kriminaalset ilmselt polnud.” Viimastel aastatel oli Mati Nuudel probleeme alkoholiga. Kinnitamata andmeil võttis ta viimati napsi kaks nädalat tagasi. SL Õhtuleht “Mati oli suure südamega inimene” Muusikasse tuli Mati Nuude hilja, alles 35aastaselt. Ja sai korrapealt kuulsaks. Apelsini sattumist meenutas ta juhusena. Et oli pulmapeol, kus muu jõmina seest tema hääl selgelt välja kostis ja ergutas Apelsini mehi teda enda juurde kutsuma. Ja tema läkski. Seitsmekordne Eesti meister tõstmises sai kohe endale hüüdlausena külge: “Eesti kerge muusika raskeim laulja.” Ning kohe tuli ka kuulsus, juba esimese lindistatud lauluga. Selle nimi on “Jambalaya”. Lauldakse tänini. Sulgkaalupoisina hakkas Siberis kangi tõstma Kerge muusika raske laulja oli tõstjana üliraskekaalus. Kuid koolisõbrad meenutavad teda kui kleenukest poissi. Siberis kaalus tulevane üliraskekaallane vaid 50 kilo. Siberis oli ta kümmekond aastat. Isa oli teeninud Saksa sõjaväes ja kogu perekond, ka kaheksa-aastane Mati, veeti küüditamisaastal 1949 Eestist minema. “Mõni päev oli seal nagu igapäevane tava, et “fašist” koolist ilma keretäieta koju ei või minna,” meenutas ta. “Siis aga tekkis protest, et tuleb vastu hakata - maksku mis maksab.” See oli vanem vend Hillar, kes ta hantleid sikutama meelitas ja talle vagonetiratastest tõstekangigi valmis meisterdas. “Tegin trenni isegi miinuskraadide käes maika väel. Arvasin, et see on eriti kasulik. Mis sa iseõppijalt tahad,” meenutas ta. Maailma kaheksas üliraskekaalus 18selt Eestis tagasi, oli Nuude juba nii kõva poiss, et läks Eesti omaaegse olümpiakuulsuse Neulandi juurde trenni. Kahe kuu pärast sai noormees (nüüd juba 92 kilo keres) oma elu esimese diplomi. Teise koha eest Tallinna koolinoorte meistrivõistlustel. Kokku sikutas ta siis kolme katsega 292,5 kilo. Järgmine suur võit tuli sõjaväes teenides: 1962. aastal Dünamo üleliiduline noortemeister 380 kiloga. 3. novembril 1968 sai Nuudest aga Eesti kolmas “viiesajaliste” klubi liige (Jaan Taltsi ja Olav Kooli järel). Ta jõudis 537,5 kiloni - oli mõnda aega maailma kaheksas mees. Kuigi alustas tõstmistreeninguid pisut hilja, Siberis oleku pärast. Dünamo mehena oli ta spordi kõrvalt paarkümmend aastat tuletõrjuja. “Mees, kes tegi ühe palga eest mitme töö ära,” meenutavad toonased kaaslased teda tänini. “Puudus oli tal ka - kui vähegi järsema liigutuse tegi, siis rebenes särk ja katkesid saapad. Need ei olnud nii jõulise mehe jaoks mõeldud,” meenutavad nad. Laulda meeldis lapsest saadik Ja siis tuligi too märkimisväärne pulmapidu ja Apelsini-karjääri algus. “Laulda oli mulle meeldinud lapsest saati. Hiljem mõtlesin küll, et võiks ju sellele pühenduda, aga ei osanud kuhugi ennast pakkuma minna. Igas pundis olid lauljad nagu olemas,” meenutas Nuude. Apelsinis oli ta 15 aastat ja tegi hulga tänaseni menukaks jäänud laule. Üks noist, “Himaalaja”, ei meeldinud aga KGBle, misjärel Nuude sai aastaks esinemiskeelu. Kurikaval KGB oli laulus avastanud sõna “maalaja” ja pidas seda vihjeks nõukogude rahva suure juhi ja õpetaja Brežnevi vastilmunud tähtteosele “Väike Maa” (“Malaja zemlja”). Kuid hiljem ansamblist kõneldes on ta ennast pidanud “lihtsõduriks, kes igal kontserdil kolm-neli laulu esitas”. “Ilma auahnuse ja kuulsusejanuta ei tee sa estraadil midagi ära,” on ta tunnistanud, meenutades oma (hilist) solistikarjääri algust. Maksimalistist töömurdja süda ei pidanud vastu Otsus oli igal juhul õige. Nuude kinnitas, et “isegi kui ennast pähe ei määri, elab laulmisega ära küll”. “Praegu jätkub seda lauljatööd mulle kuhjaga. Ainult natuke kahju, et nii tihe aeg õitsvamasse noorusesse ei langenud. Siis oleks jätkunud rohkem särtsu selle üle rõõmu tundmiseks,” meenutas Mati Nuude, kellel viimastel aastatel oli plaat plaadi kannul tules. Tal oli austajaid ka Ameerika Ühendriikides. Miljonäridest abielupaar Richard ja Velda Morgan kutsusid Nuude New Yorkigi laulma. Töö- ja elukoorma all tabas Nuudet esimene infarkt 1999. aasta varasuvel. Tollane tuur jäi tema jaoks katki ja arstid panid ta kuuks ajaks koduravile. “Ütlesid, et olen infarkti püstijalu üle elanud, aga ma ei pannud tähelegi - mõtlesin, et bronhidega on midagi lahti,” nentis rahva laulja ise oma rahulikul moel. Tema elukaaslane Maarja on kirjeldanud, kuidas Mati hilisõhtuti Piritale sõitis, rahus olema ja merd silmitsema. “Ta ütleb, et saab siis rahu... Kohe näha, et Matil on pinge tohutu, ta on pikka aega kõvasti teinud ja puhkamise unarusse jätnud.” Enne 60. sünnipäeva tuli tähtpäevaplaat valmis saada. Isegi kolm plaati korraga, kui täpne olla - 61 laulu. “Päeval pensioniametis, õhtul lindistamas,” naljatas Nuude. Kuid napsitamist noor pensionär (iga Siberi aasta läheb kolme ette) siiski ei jätnud, tuleb tunnistada. Päris viimase ajani, mil tööpinge nii suureks kasvas, et polnud aega kõrvalisele mõelda. 18. veebruaril pidas Nuude oma 60. sünnipäeva. Praegu võib mõelda, et oleks ta ometi kõike pisut rahulikumalt teinud, laulmist mitte nii sügavuti võtnud. Kuid: “Teen oma tööd maksimaalselt ja tahan maksimaalset tulemust saada,” on ta tunnistanud. Tõnis Erilaid
