Tahan ära. Diana suvi Järgmisel hommikul sõitis Andreas minema. Isa tuli talle ja Merlele järele. Merle paistis taas pilves olevat, viskas vaid mokaotsast midagi lubadustest lapsega koos suve veeta. Minu ema oleks küll lamenti löönud, kui mind oleks suveks kuhugi võõrasse kohta talutööd tegema saadetud. “Eks me kunagi näeme veel,” ütles Andreas ja pigistas mu kätt, enne kui autosse istus. Naeratasin nukralt. Olin meie lahkuminekut teisiti ette kujutanud, nagu filmis: pikad kuumad suudlused, pisarad silmanurgas, lubadused helistada ja kirjutada... Ei midagi sellist. Kui nende auto oli minema sõitnud, leidsin, et parem oligi, et see nii lihtsalt ja emotsioonivabalt käis. Polnud nii kurb. Panin suitsu ette ja istusin keset hoovi kiigelauale. Kõigutasin end vaikselt edasi-tagasi. Laura tuli ja kükitas mu kõrvale. Oli teine võrdlemisi loppis olekuga. “Aru ma ei saa, kuidas sa kiikuda suudad,” oigas ta. “Mul käib pea ringi isegi siis, kui ma täiesti vaikselt olen.” “No eks sa jõid ka rohkem,” arvasin ma. “Ma ei suuda suitsugi teha,” kurtis Laura. “Muide, kas sa tead, et Ergol olevatki tõsi taga? Et ma meeldingi talle?” “Kuulsin.” “Aga mis ma teen? Tema... jumal küll, ta on ju lihtsalt sõber, ma ei kujuta ette, et peaksin temaga käima hakkama!” “Sa ju ei peagi temaga käima hakkama,” ütlesin mina. “Aga siis ma jäängi ju üksi,” kaebles Laura. “Ma peaksin ikkagi vist rõõmus olema, et kellelegi meeldin.” “Kamoon, Laura, mis sul viga on? Sa oled ju alles viisteist, sa ei hakka ju ometi abielluma?” “Nojah, aga...” “Mis “aga”?” ei saanud ma temast aru. “Võta seda kui lihtsalt toredat asja, et sa Ergole meeldid, miks sa peaksid sellest kohe ma-ei-tea-mis probleemi tegema?” “Sul on jah lihtne öelda, endal suur armastus ja puha,” torises Laura. “Ma kardan, et see on nüüd läbi,” ütlesin, kuigi tegelikult ei tahtnud nii mõeldagi. “Andreas läks ju minema.” “Aga te siis ei leppinud kokku, et hakkate helistama ja teineteisel külas käima?” “Ei.” “Ah, see Andreas on nii imelik kuju, mina temast aru ei saa.” Kehitasin õlgu, kustutasin koni liiva sisse ja viskasin põõsasse. “Kuule, kas te...” alustas Laura. Nähtavasti küsimust sel teemal, mis kõiki millegipärast viimasel ajal huvitas. “Ei,” vastasin ma kähku. “Meil oli niisama ka hea olla.” “Mina oleks vist küll proovinud,” pihtis Laura. “Ma nii tahaks teada, kuidas see...” “Laura!” hüüatasin ma. “Mine saa kusagil kaineks! Mis jutt! Sa ise ka aru saad, kui haige see on?” “Miks haige? Mõned alustavad juba kolmeteistkümneselt ja midagi pole viga.” Jumala eest, see polnud see Laura, keda ma teadsin. Sellist Laurat ei tahtnud ma üldse kuulata. “Kuule,” vahetasin ma teemat. “Ma tahaks koju minna. Kas keegi viskaks mu ära, mis sa arvad?” “Sa oleksid võinud ju Andrease isa paluda, ikkagi äiakandidaat või nii,” itsitas Laura. Viskasin talle põlgliku pilgu ja läksin Priitu otsima. Järgneb
