Kirjutan, et saada jõudu edasi loota... Sellest east, kus unistatakse printsist valgel hobusel, olen mina juba ammu väljas. Mul on oma armas kodu, leitud teist korda prints, tore ja armas üliõpilase seisuses tütar ja minu ema, kelle vanaduspäevi üheskoos kergemaks püüame teha. Leida enda isiklik kodu oli ka üks minu täitunud unistusi. Me ei pidanud seda ostma: kui teed kellelegi head, kannab heategu vahel meie unistuste vilju. Kodu on üsna uus, aastat kümme tagasi ehitatud. Aga teadagi, missugused olid siis materjalid. Tuhmunud tapeedid ja pruunid põrandad – see on nii väsitav ja hall. Õhtul uinudes kujutan endale täpselt ette, missugune võiks välja näha mu väike magamistuba... Remont jäi pooleli, sest meie peres tarvitavad kolm inimest enda ravimiseks rohtu, mis võtab miinimumpalgast üle poole. Olen saanud aru, et kui ravimitest loobuda, pole mõtet ka väga palju unistada. Riina (44), Tartumaa Naeratusest  Olen sündinud kurikuulsal stagnaajastul, ja siis, nagu teate, said lapsed tihti sünnitusmajast kaasa sellise haiguse nagu stafülokokk. Ka mind tabas see haigus, aga kummalisel moel. Olin 20aastane, kui avastati, et see tõbi pesitseb minu alalõualuus. Lahendus: hambaarst tõmbas välja kuus tervet hammast. Siiamaani olen kandnud proteesi, nii et isegi abikaasa ei tea asjast midagi. Olen seda teiste eest hästi varjanud. Aga nüüd on vaja uut proteesi, vana ei kõlba enam. Kuid see on kallis. Ja siit koorubki minu unistus. Diana (22), Viljandi Katusest pea kohal  Minu pere on kuueliikmeline, neli last. Viimati sündinud on üheksakuused kaksikud. Pere ainuke toitja on abikaasa. Elame kuidagi peost suhu, sest eluasemelaen tuleb maksta ja lapsed suureks kasvatada. Ise olen töötu 2001. aastast saadik. Meie kodu vajab hädasti uut katust, kuid raha selleks pole absoluutselt. Äkki saate sellele hädavajalikule ja möödapääsmatule kulutusele kaasa aidata? Kas või juba nende väikeste imetoredate beebide nimel... Tiina (26), Kuressaare Kodust  Minu eluga oli kõik korras kuni 1. detsembrini 1997, kui põles ära minu kodu. Siis muutus mu elu täiesti tühjaks ja mõttetuks, minust sai kodutu hulgus, kelle ainus vara olid riided, mis seljas. Esialgu andis mulle peavarju sõbranna, kes elas Pärnus. Olin meeleheitel, kirjutasin isegi selleaegsele presidendile, kes aga keeldus mind vastu võtmast, põhjendades keeldumist ajapuudusega. Ega ma temalt teab mis abi ei osanudki tahta, aga lootsin, et kuulab ära mu suure mure ja võtab teadmiseks, mis Eesti riigis toimub. Nüüd elan Kuressaares, kuhu poeg pärast südamega haiglas viibimist mulle üürikorteri leidis. Mul ei ole vist vaja teile selgitada, mis seal elamine tähendab: väljaminekud ületavad sissetuleku, peale selle pean tarvitama ka väga kalleid rohtusid. Poeg küll aitab, kuid ka temal pole kerge. Siit siis minu suur unistus: muretseda endale ükskõik kui tillukegi elamine, mis oleks minu oma, et ma ei peaks peale maksma selle eest, et ikka veel elan, mis sest, et vahel tundub: enam ei suuda. Ira (61), Kuressaare Paremast elust pensionäridele  Vabandage minu käekirja, kirjutan teile vasaku käega, sest hiljaaegu oli mul insult. Olen juba natuke paranenud ja nüüd hakkab neid unistusi ka tulema. Ma sooviksin südamest, et tuleks parem Eesti valitsus, kes arvestaks ka invaliidide ja pensionäridega: kui raske on selle väikse rahaga toime tulla! Esimeseks asjaks on maksta üür ja siis pean arvestama, kui palju saan rohtude alla panna. Olen 58aastane ja unistan: vast läheb elu paremaks! Tahan saada tervemaks ja et mu postkast ei oleks nii tühi. Loodan, et võib-olla on mulle veel antud tunda inimväärset elu. Palju päikest teile! Aino (58), Põlva Jalgrattast pojale  Oleme täiesti tavaline perekond – isa, ema ja kaks poega. Koos oleme püüdnud võtta ette kõiksuguseid tegemisi nii ratastel kui ka ilma. Ratastel pean silmas, et ema rullib, isa ja väiksem poeg sõidavad ratastega, suur poiss sõidaks ka, aga... Poisil on olnud kaks ratast. Ühe varastasid kratid lasteaias ja teise võtsid tänavalt – tugevamal tugevama õigus. Hakkab kätte jõudma uus rattasõidu hooaeg ja on kurb vaadata poissi, kes püüab olla vapper ja arusaaja, et alati ei ole võimalik osta seda, mida nii väga tahaks. Kaarli (9) ema Kadri, Tallinn Ihkan näha fjorde  Ei tulnud ise selle pealegi, et unistus kirja panna. Minu unistused on juba aastaid ühesugused: et jõuaks oma kahele beibeeas tütrele ometi talvesaapad osta ja kummalegi veel teise paari neid moodsaid alt laienevaid stretšteksaseid. Ise olen endale soovinud (loe: unistanud) reisi Norrasse. Olen telekast näinud fjorde. Ma armusin neisse! Ei mina pahanda, kui minu unistust ei loeta miskiks. See ju ongi unistus! Mare (44), Valgamaa Lennukursustele  Minu unistus on lennata taevas kui lind. Saaksin oma maakohas lennata kõrgel ja vaadata nende ilusate metsade, põldude ja karjamaade piire, kus ma igal suvel oma vanaemal abiks olen olnud. Ma tean, et tänapäeval on see võimalik. Nimelt on olemas üks lennumasin, mida nimetatakse motoparaplaaniks. See lennumasin saakski mu unistuse täita. Aldo (24), Tallinn Anda noortele julgust esineda  Minu unistus on aktiveerida Ida-Virumaa noori, et nad suudaksid ja tahaksid midagi ise korda saata, mitte vaid virelda ja viriseda. Tahaks süstida noortesse julgust enda eest ise seista ning anda neile oskusi elus edukalt hakkama saada. Noortele on vaja koolitust, õpetust, kuidas oma tegusid ja soove efektiivselt põhjendada. Selleks on parim väitlus- ja esinemiskoolitus: korralik, pikk ja põhjalik ülevaade avalikust esinemisest, argumenteeritud väitlemisest koos vastava treeninguga. Seetõttu on minu soov ja unistus, et SL Õhtuleht toetaks taolise koolituse läbiviimist noortele. Marju (17), Jõhvi Kreeklaste kodumaale  Olin vist kuue- või seitsmeaastane, kui mu suur unistus oli saada lauljaks. Käisin karjamaal, ronisin kivi otsa ja laulsin kõva häälega. Oma teada isegi võõrkeeles. Lehmakari oli publik. Vaatasid kõik, silmad pungis, mõtlesid vist, et plika on hulluks läinud. Teine suur unistus oli saada endale klaver. Kuid muidugi jäi seegi ainult unistuseks, sest selleks polnud raha. Siis tuli aasta 1949, 25. märts, kui purunesid kõik unistused. Kõik, mis oli ilus ja hea, jäi maha. Tuli pikk teekond «suurele kodumaale». Kaheksa pikka aastat täis lootusi ja unistusi kaugest kodumaast. Täis unistusi ja rasket tööd. Ja siis 1957 taas vabad ja jällegi kodumaa pinnal, kuid paljad kui porgandid. Ei katust pea kohal ega aset, kuhu heita puhkama. Taas tuli alata nullist. Ruttu tööle, et saaks elamiseks raha. Palk oli muidugi parajalt väike, elatud kuidagi sai, kuid unistused tuli maha matta. Nüüd olen pensionär vabas Eestis. Praegu on kõik teed valla, sõida kuhu süda soovib, oleks ainult raha. Minu unistus oleks reisida Kreekasse, Prantsusmaale või Hispaaniasse. Siis võiksin rahus surra, olen ka midagi elus näinud. Virve (72), Tallinn Baierimaale  Olen juba eakas. Sellegipoolest on hing noor ja unistusi veel ka. Olen lugenud Baierimaa kohta palju huvitavat, tahaksin väga oma silmaga kõike näha. Unistusi on teisigi – tervis, lapselaste tulevik. Rõõm elust pole siiski kadunud, elame veel. Maie (65), Saue Pensionärid, võtke end kätte!  Ka mina oleksin soovinud viimase 5–6 aasta jooksul käia teatris, kinos, kohvikus, näitustel, välismatkadel, suurtel spordivõistlustel, omada suvilat jne. Kas pensionipäev on ainuke suurpäev pensionäri elus jooksval kuul? Kas mul jäävadki nägemata kino Coca Cola Plaza, Saku Suurhall, uuenenud Tallinna lennujaam ja reisisadama ehitised, uued spordi- ja kultuuriasutused? Tore oli lugeda parteijuht Juhan Partsi intervjuud – «Unistan ajast, kui Eesti pensionär saab mööda Euroopat reisida. See aeg pole kaugel.» Kuid sinnamaani on vaja igapäevast kuidagimoodi-elu elada! Miks ei võiks täisjõuga pensionärid selleks kaasa aidata, et kiirenemisprotsess kulgeks kiiremini ja kõigile valutult? Toivo (66), Tallinn Aeda enda ja teiste rõõmuks  Noorena elasin suviti vanaema juures maal. Tol ajal oli maad täpselt nii palju, kui maja ümber õu ulatus. Unistasin siis, et meie maja ümbrus oleks külas kõige ilusam. Nägime vaeva – istutasime lilli ja ilupõõsaid, rajasime vana sepikoja varemete sisse ja ümber suure kiviktaimla, planeerisime iluaia ja tarbeaia eraldi. Nüüd elan üksi üürikorteris. Aga unistus on ikka jäänud – luua aed, mis oleks endale rõõmuks ja teistele ideede andjaks. Krista (47), Viljandimaa Pojale tervist tagasi  Mul on kolm poega, keda kasvatan üksinda. Ka ema elab meiega, tema samuti ei tööta. Teenin raha ainukesena. Palk pole kuigi hea. Elame lastega peost suhu. Ma ei eita, aga tõesti on raske. Raske on juba sellepärast, et minu kõige noorem poeg põeb erilist sorti leukeemiat, ma elan seda väga raskelt üle. Minu unistus ongi see, et mu kallis pojake saaks terveks. Airi (33), Viljandi Uut tolmuimejat  Minu unistus oleks saada endale tolmuimeja. Vana Tšaika oli mind usinalt 27 aastat teeninud, aga kolm aastat tagasi ütles üles. Uue ostmiseks ei ole võimalust olnud. Aeg-ajalt aitab naaber hädast välja ning laenab oma tolmuimejat. Oleksin väga õnnelik, kui minu unistus täituks. Elvi (69), Tallinn Reisile  Tahaksin minna reisile. Vene ajal käisin NSV Liidus, Kaukaasias, Karpaatides, Krimmis, Siberis. Nüüd olen tahtnud ühe reisigi teha väljapoole. Olen pensionär ja oma 1550 kroonist ei ole õnnestunud kuidagi kokku hoida. Mul on 9 lapselast – neile kulub ja ilma ajaleheta ei oska ka elada. Marje (61), Harjumaa Naeratust  Suur mure ja unistus on saada uued hambaproteesid. Käisin arstiga rääkimas ja selgus, et tasuta enam ei saa keegi. Haigekassa maksab 2000 krooni, aga 2200 peab haige ise maksma. Unistus on, et päkapikud toovad mulle akna peale ühel päikesepaistelisel kevadhommikul just selle summa. Küsija suu peale ei lööda, nii saadan oma lapseliku unistuse teele. Ilse (77), Tallinn Et pojad mäletaksid, kus on kodu  Olen kahe poisi isa. Nagu pere lagunemise puhul tavaline, jäävad lapsed ema juurde. Jäin ilma võimalusest olla pidevalt ja vahetult oma laste kasvamise juures, kasvada ise koos nendega, lugeda neile igal õhtul unelugusid ja kohendada tekki nende uinuval kehal, teha neile unepai, äratada neid hommikul kerge puudutusega ja rääkida hommikulauas neile päevahakatuseks heatujujuttu. Siit ka minu unistused. Poisid kasvavad. Olen üle saanud oma kurbadest, lastega seonduvatest unenägudest. Unejutudki ei ole neile enam eakohased. Me suhtleme täitsa vabalt, ja sagedasti on nad minu juures. Elan kahetoalises kommunaalkorteris ja saan keskmist riigiteenistuja palka. Kuigi võtan lastega ühtteist ühist ette, ei võimalda elusituatsioon teha seda, mida pean poiste inimeseks kujunemisel paljude muude tarkuste ja kogemuste kõrval oluliseks. Olin lapsepõlves tihedalt seotud maaelu ja loodusega. Minu lapsepõlvekodu haldjad puhkavad kodukandi kiriku surnuaial ja mu isale kuuluv maakodu on minust kaugel. Sinna elama asumine lahutaks mind mulle ja osalt lastele leiba andvast tööst ja lastest endist. Mu pojad pole elus kordagi ahjupuid lõhkunud, rääkimata muudest tegemistest, mis annavad inimesele kodulooja ja hoidja tunde. Nad on praegu veel kujunemiseas ja üha sagedamini olen hakanud unistama kodust, kus poisid saaksid kaasa lüüa oma näo järgi kodu loomises, sellele hinge sissepuhumises. Nad õpivad usinalt. Neil on võõrkeeled suus ja selles avatud maailmas ei või iial ette teada, kuhu elutuuled neid kunagi kannavad, Makedooniasse või Guatemalasse. Kui see peaks nii juhtuma, siis ma loodan ja unistan, et nende vaimus ja meeltes püsiks teadmine ka Eestis asuvast kodust. Kodust, mis neid ikka ootab ja nii rõõmus kui ka mures vastu võtab. Urmas (39), Pärnu Väikest telerit  Olen raske puudega südamehaige 70aastane naisterahvas. Mullu aprillis tehti mulle südameklapi operatsioon. Minu unistuseks on, et peaksin ikka veel mõne aasta vastu, ehkki elan raskustes. Pension on 1365 krooni + 420 krooni puude eest, seda ei taha kuidagi jätkuda. Ühissõidukiga saan harva sõita – tervis ei luba. Pean kasutama 2–3 korda kuus taksot, et arstil käia. Elan pliidiküttega korteris, puid vaja muretseda, elekter-üür maksta. Minu unistus on teha oma toas kerget remonti ning muretseda kuidagi väike uus televiisor. Praegune on nii vana, et kaua vaadata ei saa, silmad hakkavad valutama. Suurt ma väljas ei käi, ei teatrites ega kinodes, sest ei saa nii kaua istuda. Rihti-Veelone (70), Tallinn Põlveoperatsiooni  Pärast avariid on mul põlv kange ega liigu õieti. Minu unistus on saada oma põlv operatsiooni läbi korda ja näidata, et ka 50aastased võivad ilma teha. Muidu pole arstide jaoks sul häda midagi, aga firmajuhtidele oled sa sant. Rein (50), Pärnu Tuba pööningule  Olen 46aastane naisterahvas, sünnitanud kolm last. Kümme aastat oleme pakkunud kodu lastekodupoisile. Meil on linnast 10 kilomeetri kaugusel talu, mida tasapisi proovime remontida ja hoida ilusa koduna lastele ja lastelastele. Kuna lapsed on suureks kasvanud ja pere koos nendega suurenenud, siis hakkab meie elamine väikeseks jääma. Unistus on ehitada pööningule üks ilus suur tuba, kus lapsed saaksid elada, kui koju tulevad. Pere on meil alati koos jaanipäeval ja jõulude ajal. Suvel puhkuste ajal on lapselapsed maal ja muidugi ka kasupoeg, kes unistab, et kui tema pere loob, siis tuleb ka oma lastega ikka suveks koju. See teeb südame nii soojaks, et oled suutnud ühele lapsele pakkuda kodu ja turvatunnet, mida ta hindab. Vaike (46), Viljandimaa Elu ilma valudeta  Minu suurim unistus on hommikul tõusta voodist ja saada kahel jalal valutult kõndida. Olin enne liikuv inimene ja ka praegu tahaks käia, aga valu ei lase toast välja minna: põlveliiges on kulunud ja vajab operatsiooni, aga raha (40 000 krooni) mul selle jaoks ei ole. Olen küll 54 aastat riigitööd teinud, aga praegune valitsus seda ei hinda. Linda (81), Tartu Emale maja  Minu suur unistus on täita oma kalli ema unistus – ta on juba kaua tahtnud vaikses maakohas maja. Monika (17), Järvamaa Uusi riideid ja pleierit  Olen 13aastane ja oleks vaja 1500 krooni. Asi on selles, et uusi riideid oleks vaja. Vanad on nii ära kulunud. Kui te seda soovi ei saa täita, on mul teine soov: CD-pleier Philips AZT 9500 koos digitaalse raadioga. Loodan, et täidate ühe neist. Kui täidate esimese, siis annan teile oma ema pangakonto numbri. Mul endal ei ole. Teise täitmine on, kuidas on. Mari (13), Saaremaa Lastele kodu, endale ühte ööd  Olen 25aastane kolme väikese lapse ema, olen kodune. Lastega kodus olles unistan tihtipeale, mis kõik oleks, kui oleks päris oma maja, oma köök, oma suur elutuba, igal lapsel oma nurgake, saun... mmm, milline võimas tunne! Kuid selleks, et midagi sellist üldse ette võtta, on vaja korralikult asjad läbi mõelda ja arutada ja – mis põhiline – enne suuri tegusid peaks saama end põhjalikult välja puhata! Just, välja puhata, magada! Uskuge või mitte, aga just see on minu suurim unistus. Ma pole iial olnud suur magaja, kuid just nüüd tunnen, et vajan seda rohkem kui midagi muud. Piisaks täiesti ühest ainsast ööst. Ma ei tea, kui palju võiks maksta minu unistus oma kodust, kuid tean päris kindlalt, vaadates oma lapsi, et see ei ole odav unistus. Nemad väärivad seda, et me oma unistused ka ellu viiksime. Tiiu (25), Narva-Jõesuu Remontida tuba meie sündimata lapsele  Umbes aasta tagasi ostsin elukaaslasega kahepeale väikese maja väikesesse külla. Kuna selles piirkonnas on raske tööd leida, olen mina töötu ja elukaaslane teeb juhutööd. Seega ei ole me maja remontida saanud. Kuna juulis on oodata peenikest peret, tahaksime väga enne lapse sündi tema tulevases toas remonti teha. Annika (20), Viljandimaa Pojale oma kodu Ei julge eriti liiga paljust unistada. Möödas on need ajad, kui silmapiir tundus kaunim metsade taga ja rohi rohelisem naabri aia taga. Oleksin õnnelik, kui saaksin abi oma täiskasvanud pojale omaette kodu leidmiseks, sest elame kõik – mina, täiskasvanud tütar ja poeg – pead-jalad koos kahetoalises läbikäidavas Mustamäe vanas korteris. Silvi (55), Tallinn Kodu ja kiiktooli Olen kahe lapsega noor ema. Kodune ja praegu ka töökohata. Elamispind on ääretult väike ning sedagi peab jagama ämma-äiaga, kes ei ole kuigi sõbralikud. Olen unistanud eluaeg õnnelikust perekonnast. Et oleks oma kodu, kuhu oleks alati hea minna. Kus on leegitsev õnn ja armastus, kus ei ole kellegi jaoks miski liiga raske, kus su käsi oleks alati kellelegi toeks. Päris oma kodu mul pole, sooviks seda aga ometi. Kuna ilmselt keegi ei saaks mulle seda lihtsalt anda, siis oleksin õnnelik ka kiiktooliga. See meenutaks mulle oma lapsepõlve, kui memm mind sülle võttis ja kiikudes unelaulu laulis. Airi (27), Raplamaa Austraaliat avastama Palju lugenud lapsena avastasin Austraalia ja koos venna ja õega otsisime ta kaardilt üles ning uurisime ka, kuidas sinna minna. Pärast sõda tundus Venemaa väga hirmuäratavana. Üle Venemaa järelikult ei saanud, üle Poola samuti mitte, hirmutasin ka teised ära, sest olin äsja lugenud Majdaneki laagrist – sinna suundagi ei julgenud minna. Nii jäi reis ära ja on ära jäänudki, aga suur unistus tundmatust mandrist on jäänud. Küllike (66), Rakvere Afropatse Juba lapsepõlvest alates olen unistanud olla mustanahaline. Teate küll, selline tõmmu, suurte tumedate silmadega ja pikkade afroameerika patsidega. Tean, et neid viimaseid pannakse enda juuste külge. Maksab 3500 krooni. Sooviksin neid patse endale ka, aga kahjuks ei saa sellist raha välja käia, kuna olen üliõpilane ja mul on kaks väikest last. Rille (24), Tallinn Marjamaale Minu unistus oleks oma maja, õuna- ja marjaaed ning oma muru, kus lastega koos olla (mul on viis last). Ivi
