Kaika Laine imeline tervenemine  9. juuni õhtul kell pool kaheksa peatus Antsla lähedal Kaika külas rohelise maja ees kiirabi. Kohas, kus pikki aastaid oli seisnud oma ihuhädadele abi otsijate autode järjekord. Kiirabi viis sõna otseses mõttes hinge vaakuva ravitsejanna Kaika Laine Võru haiglasse. Diagnoos: südamepuudulikkuse tagajärjel tekkinud kopsutursed. "Ühed tuttavad viisid Laine autoga vaatama Rohti suguvõsa matmispaiku," jutustab Laine majapidajanna ja hooldaja Sirje. "Autos oli isegi mul, nooremal inimesel külm - konditsioneer töötas maksimumi peal. Pärast seda külmetamist Lainel paha hakkaski. Alguses mõtlesime, et niisama külmetus, siis aga ei saanud ta enam üldse hingata ning pidime lõpuks kiirabi kutsuma." Vahemärkusena olgu öeldud, et pealtnäha lihtsa maatohtri Kaika Laine veres on mitmeid kuulsaid geene - nii on talle veresugulane kirjanik Betti Alver ning just tema vanaisa oli kuulus arstiteadlane, kes käis Pariisis konverentsidel. Laine kadunud mehe sugulane oli jälle kirjanik Richard Roht.  Toru kurgus, ravi ikka! "Mul olid kopsud röga ja mäda täis," räägib Laine. "Hingata ei olnud võimalik ja siis nad panid mulle toru kurku." Ehk Laine kõrisse torgati auk ja sinna pandi voolik, mille kaudu kopsudesse õhku pumbati. Laine ise polnud võimeline hingama. Võru haiglas siiski olukorda kontrolli alla ei saadud. Vähe sellest, kuuldes, et kuulus Kaika Laine abitult Võru haiglas lamab, püüdis haiglasse tema jutule pääseda terve hulk inimesi. Nii tuli üks naine, kaasas kott soolaga, ja nõudis, et teda Laine juurde lastaks. Nimelt oli Laine kunagi soolale sõnad peale lugenud ja selle soola vesi oli naist aidanud tema mingis ihuhädas. Nüüd soovis naine, et Laine - mis sest et ise surmasuus - talle uue ravijõuga soola teeks. "Ei ole võimalik, et ta ise on haige, kuidas ta saab ise haige olla, kui ta kõiki hädasid ravida oskab," olid jutulesoovijad nõudlikud. Mõtlemata, et hetkest, kui Laine ametlikult kuulutas, et ta enam abivajajaid vastu ei võta, läks kogu tema jõud tõesti vaid üheks otstarbeks - tema enda elushoidmiseks. Iga teistele antud elujõupiisake tuli otseselt tema enda elupäevade arvelt. See aga ei takistanud inimesi püüdmast kas või vale abil voolikutega voodisse aheldatud Laine juurde pääseda. Näiteks ütles üks inimene, et on sugulane ja tuleb Lainet vaatama, ise aga püüdis mingit oma haigust kurta. Ta oli isegi pisut solvunud, et kuulus ravitseja tõepoolest haige ja abituna voodis lamas ega tema, valega tänavalt sisse tunginud võõra heaks oma viimaseid eluraasukesi andma ei soostunud.  Arstiteaduse ime "Me kevadel vahepeal lausa lülitasime kodus telefoni välja," räägib Sirje. "Inimesed helistasid ega tutvustanudki ennast, vaid lihtsalt ülesid: Laine, mul on halb olla, ma tulen nüüd sinu juurde." Sirje ja tema elukaaslane olid ainsad, kes vana ravitseja tegelikku olukorda mõistes asusid Laine elu eest võitlema. Nad ajasid korda paberid Laine edasisaatmiseks Tartu haiglasse, kus Laine kohe intensiivravisse paigutati. "Ma olin nigu kosmunaut," muheleb Laine. "Näppude otsas ja jalgade küljes ja igal pool olid juhtmed ja voolikud, olin neid juhtmeid pidi mingite suurte masinate küljes kinni." Kuna kurku lõigatud ava ei lasknud Lainel rääkida, sai ta oma vajadustest märku anda vaid silmade ja žestidega. "Mu elukaaslane trükkis välja tähestiku, et Laine saaks meile tähtedele näidates öelda, mida ta soovib või vajab, aga tal käed nii värisesid, et ta sai sõrmega suule osutades näidata vaid seda, et soovib juua," kirjeldab truu Sirje. "Ma ei saanud midagi neile häädele arstikestele öelda, kes mul iga päev varbaid üle lugemas käisid, ma siis lihtsalt naeratin neile," räägib ka Laine, keda tema eluterve huumor ei jätnud ka surmasuus maha. "Üts tubli arstike - ta oli noor naine, aga juuksed endal juba hallid - tuli ja ütles mulle, et ma lähen arstiteaduse ajalukku, sest sellise hädaga on viiekümnesedki teise ilma läinud. Ma siis ütlesin talle, et kui ma nii kuulus olen, siis andke mulle aukiri või kas või lõigake kartulist üks medal." Laine naerab oma kodus voodiserval istudes endiselt temalikku naeru. Endal jalad peenikesed nagu kõrred, kurgul endise toruaugu kohal punane laik ja kuskil külje peal kulunud kitli all "see raviv massin" ehk südame või kopsude raviks tarvilik aparaat. Nüüd on Laine juba teist nädalat kodus. Haiglates kulus tema elule taastamiseks ühtekokku kaks päeva vähem kui kaks kuud. Tartust, kus  vanale naisele tõenäosusega sada ühe vastu eluvaim sisse puhuti, saadeti ta tagasi Võrru, kus Lainel tuli uuesti kõndima õppida. "Nad talutivad mind kui latsekest," jutustab Laine, kes nüüd juba püüab oma maja juures põõsast ise oma näpuga marja noppima minna. "Aga kui voodis lamasin, ei saanud oma jõul isegi pead tõstetud, kuu aega olin ainult ühes asendis, nigu titel vahetati mul mähkmeid ja kaks nädalat käis kõik lausa torude kaudu - toit sisse ja ülejääk välja."  Külakostiks koera haukumist  Laine poleks seda kõike üle elanud, kui ta kõrval poleks olnud visa hingega Sirjet - üle päeva sõitsid Sirje ja ta kaaslane Tartu vahet, tõid koduigatsuses vanale naisele isegi mobiiltelefoniga lindistatud lemmikkutsu haukumist kuulda. "Karu muide istus igal õhtul kell pool kaheksa ukse ette ja jäi ootama, vaatas ainult ühte punkti," jutustab Sirje. "Kust koer kella teadis, aru ma ei saa, Laine viidi ju pool kaheksa ära. Aga igal õhtul istus pool kaheksa ja ootas." Nüüd magab valge karvanäss Karu perenaise voodis ja on talle seltsiks. Kui Laine haiglast toodi ja Sirje elukaaslane veel haigusest nõrga Laine kätel üle hoovi maja kandis, pidi kaks kuud oodanud Karu õnnest segaseks minema - hüppas ja kiljus jällenägemisrõõmust. "Uksed hoiame me päeval ka lukus," räägib Sirje. Sest ikka on inimesi, kes ei saa aru - Laine vajab rahu. "Ühel päeval tulime lõuna paiku elukaaslasega korraks tuppa, et viskame pikali, siis teeme tööd edasi," jutustab Sirje. "Järsku seisis keset meie tuba inimene - ta lihtsalt tuli majja sisse, ei koputanud, ei helistanud ette, lihtsalt tuli läbi maja meie tuppa ja nõudis Lainet."  Kuus tabletti ja maarohutee Nüüüd on Laine kodusel ravil. Tema ise pole arstiabi kunagi halvustanud ega arvanud, et on meedikutest targem või parem. "Haiglas, kui mul toru kurgus oli, pidin alla neelama korraga 12 tabletti," meenutab maarohtudega tuhandeid ravinud naine. "See õde, kes mulle need tõi, ültes, et ma saan aru, et sul on neid toruga põrgulikult valus neelata, kuid sa lihtsalt pead seda tegema, ja siis ma neelasin. Praegu pean iga päev võtma kuus tabletti - südame ja kopsu jaoks." Loomulikult teeb Laine endale ka oma kuulsaid raviteesid. Nii näiteks puhastab ta tabletiraviga topeltkoormust saavaid neerusid kortsleheteega, joob sooja vett meega ja tugevdab end pohlalehekeedusega. Ise ta enam taimi korjata loomulikult ei jaksa, neid toob talle üks tuttav, keda Laine kunagi aidanud - eks head teod tule ikka tagasi. Kurnav haigus on muutnud ravitseja luukõhnaks. "Ma naersi ise ka neile häädele arstikestele, et kumb ma nüüd ole, kas nahk, mis hoid luud kinni, või nahaga kaetud luukere." Surmasuust pääsenu naerab ikka ja jälle ning naljatleb, Sirje sõnul võlus ta sellega kõiki ka haiglas. Ta õnnistab kõiki tema elu taastada aidanuid, olgu siis Võru või Tartu haiglas. Head mõtet teele saates jõuab see sinuni tagasi. 
