Tajuda elu relvana iseenese vastu on ränk. Üks võimalus selle seisu muutmiseks on hakata ise  relvategijaks kuid meisterdada relvi tarbekunstniku meele  ja oskusega ning pühendada neile näitus või teha relvituks  tegevalt ilusaid raamatuid ja pühendada hoopis neile näitus. Või kirjutada Kalju kruusa kombel tühja või vanduda õudusele  alla ning korraldada Läänemerel hirmus veretöö. Metsast läbi. Meie. Aru. Draamateatri suurel laval toimub üks suur hirmus veretöö  ja Priit Pedajas on üpris suur süüdlane kogu  selle veretöö toimepanemises. Tere, Priit Pedajas. See materjal on ilmselt kõige suurem küsimärk  nii publikule kui. Inimestele teatris, kes ei ole võib-olla siin proovisaalis  teiega koos olnud ja teie trupiga kuivõrd näitlejad on ju  meile kõik tuttavad ja teie autori ja lavastajana olete  samuti tuntud, siis Villem tuun on küll mõistatus. Kuidas te Willem Tuunini jõudsite? Kuskil. Rohkem 15 aastat tagasi oli mul tuuniga kirjavahetus. Aga siis me läksime temaga õieti. Ma pahandasin ta väga põhjalikult välja ja  ega ma rohkem ei oskagi tast midagi rääkida,  sest et tegelikult noh, niimoodi näost näkku me näinud ei ole. Välja arvatud ehk siis, kui te peeglist olete möödunud. Et. Kirjavahetus on, ega siin muud ei ole, kui selles kirjavahetus,  niisugune vana ma. Mis sa tea, mastad, ta on kivilaeva peal olnud kaks suve vait. Kas poiss nüüd räägib ise? Kivilaeva peal on kaks suve. Seda laulsin juba, jah, mina ka teeme. Mis asja? Ütles, et tema on olnud kiibi laeva peal  ja kaks suve kah. No mina arvan, et, Oluline moment on nagu see, et see lugu iseenesest see,  mis juhtus päriselt See ei ole seal, ei ole midagi müstilist  või salapärast, sest see on väga kurb ja väga traagiline lugu. Ta juba tõ, vaata. Ei jõua või keeruta, ma söö siis tühjaks. Kõik see, millest ütleme lavastuses või ütleme nüüd  etenduses räägitakse, millega need mehed tegelevad,  see on nende igapäevane elu ja. Publik ei vaata, ei pruugi esimesel hetkel kohe taibata,  et see on nende jaoks loomulik. Selles ei ole, kuidas öelda näitamise kohustust  või sellist asja. See oli ka lavastaja üks esimesi märkusi,  et kui mingi asi noh, et neile on see nagu tavaline see  keskkond ja sealt edasi, siis sünnib nagu kõik iseenesest. Kas seda materjali lavale tuues annab see teile endale  ka mingisuguse uuema vaatepunkti või või mingisuguse uuema  adumise näiteks kurjusest kui sellisest? Et iseenesest noh, võtta nüüd ette üks Üks poiss, keda siis noh, nagu kotitakse. Noh, mis on siis, teater kestab mingi paar tundi,  paar tundi, see oli kuigi noh, nagu noh,  see ammendub väga kiiresti või ta ei paku väga erilist nagu huvi. Aga hoopis huvitavam on see või, või, või sinna,  sinna lisandus meil paratamatult see Muude meeste lood ja muude meeste lood just läbi  selle põrgu raske meremehe nagu elu, see oli see,  mis, mis nagu ka veel lisaks. Ei jõurõõm andnud siis tulnu halb ilm idatuuluga. Kui langeb kuus tundi juti, siis kõva vihm  ning tuul ka veel tagantjärgi. Mis asi see sul langeb? Parameeter? Kurat, sa oled ka lätlane. Pealtnäha nagu sümpaatsed inimesed äkki ikkagi koos hakkavad,  nagu valivad endale mingi ohvri. Ma arvan, et see ohvri käitumine lihtsalt Ei ole neile ootuspärane. Ei muutu alandlikuks või ta ei reageerigi  nii nagu võib-olla eeldakse. Ja siis lõppeks see vägivald tema kallal ta minu meelest  pisut selline lapsemeelne, kohati. Tugevalt oma õigust taga ja ja ta ei muutu alandlikuks. Mis ärritab seda nagu ründajat? No see grant oli vaene nagu kiriku rott. Kala oli püüdnud tema kaalus maad ega kedagi  ning algusest peale oli kõrva pandud kopka kaupa. Teised olid läinud Liisi ning Tansingi ning toon soola siis,  kui sul ei ole ning Gotlandi Sealt tõid neid käiu. On noore mehe lugu, kellel on omad unistused  sest et nad esimesel pilgul tunduvad seda  ja väga lihtsad ja maised ja on armastust  ja soovi elus edasi jõuda. Jõuda välja sellest. Maailma näha maailma tunda maailma, see on selles lavastuses  see terviklikult alati. Lähed lähed? Lähte. Ja. Õhtuks on riigis. Õhtuks on reas. Igal juhul laval on põrgu lahti ja seda põrgut on kõigil  võimalik vaadata. Sel hetkel võite pilguga vaadata Kalju Kruusa uut luulekogu,  mis on tühi. See on tühi nagu kõlakast ja seal resoneerivad  nii Kalju kruusakeeled kui ka teiste autorite keeled. Ma olen sündinud luuletajaks, ma olen kirjutanud luuletajaks. Ma olen armastanud luuletajaks, ma olen söönud luuletajaks. Ma olen saanud luuletajaks, ma olen uinunud luuletajaks. Ma olen maganud luuletajaks. Ma olen ärganud luuletajaks. Ma olen jäänud luuletajaks. Juhtunud luuletajaks ma olen jälestanud luuletajaks,  ma olen kustutanud luuletajaks. Ma olen elanud luuletajaks, Ma suren luuletajaks,  olen enesetapu luuletaja. Mis on luuletaja, kes on luuletaja, mida luuletaja teeb? Luuletaja pelgalt kirjutab pelgalt seda,  et ta on luuletaja pelgamata, kirjutab järjekindlalt  ja sihitult Ta on minu meelest üks selline luuletaja,  kes, Kelle jaoks võõrkeeled on, on üldse väga oluline,  kõige rohkem muidugi Jaapanit, sest sellest keelest ta on  tõlkinud rohkem kui võib-olla teistest keeltest,  aga, aga ka Hiina. Ja kui selle Tühja kogumikku vaadata siis, tõepoolest seal on vaheldumisi. Nii tema enda kirjutatud luuletused kui ka luuletõlked. Kuna ma tegelikult kirjutan ise ja tõlgin ja,  ja loen teiste tekste nagu vaheldumisi ja nad hakkavad  mingil hetkel põimuma, et mu enda tekstides on See teiste luuletajate Need kajad ja peegeldused niikuinii sees. Teised luuletajad. Ütlevadki neid samu asju, mida ma põhimõtteliselt Võinuksin olla ise öelnud, kirjutanud. Ma mõtlesin seda, et, et nii palju kui ma Kalju loomingut  olen jälginud, et tema on minu meelest kogu aeg oli liikunud  sellise lihtsuse ja siiruse poole. Aga see lihtsus ei ole, ei ole väga lihtne saavutada. Lumine põli. On aasta algus jaanuar ja tali on täies väes  ja õnnepalul küllap juba kevad käes. Lumi on põlvini, puha valge puha ja puha  ja puha, vähemalt Tallinnas vähemalt nõmmel. Lumi on vööni puha süleni puha rinnuni, puha õluni. Lumi on kõrini. Nii et ulguda tahaks ja puha. Aga enam ei saa. Juba ta võlu all üleni. Käändub võlg võlu võlgu. Ma arvan, et ma põhiliselt nagu Tahan. Nagu luuletada nagu noh, kogemuste pinnalt lihtsalt,  et mida ma nagu noh, tunnen teada, saan,  mõistan, taipan ei mõista, ei taipa. Imestan, et no Kalju Kruusa luuletuste kohta on sageli öeldud,  et see on nagu keeleluule või midagi sellist,  et et aga see, see ei ole ainult keel nagu mul mitte kunagi  olnud tegelikult, et. Nojah, ja siis, et milline see, milliseks see luule kujuneb parajasti,  see sõltub. Täiesti nagu ettearvamatutest asjaoludest,  sest ma ei tea, kuhu mu elu viib, et mul on endal  ka selles mõttes huvitav, et, et ma nagu. Ma nagu ei sea endale mingisuguseid niisuguseid eeleesmärke või,  või noh nii-öelda eelarvamusi või, või, või mingisuguseid ootusi,  et ma täiesti nagu ja vaatan, mis tuleb nagu et ma olen nagu  selles mõttes nagu ise oma luuletuste lugeja Metafüüsika varjatud kujul On Kalju luules kindlasti olemas. Ma ei tea, kas ta ise sellega nõus on, aga igal juhul seal  ridade vahel tuleb välja või kasvõi mõne kujundi puhul,  et kui hakkad selle peale mõtlema. Ja, ja siis tekib selline Noh, kummaline tunne Võib-olla natuke deja vu stiilis tunne, et ma olen seda  ka kogenud. Ja, ja siis see võib, see kujund võib sind viia kuhugi jälle  mingile teisele tasandile kus sa edasi võid juba rännata  kuhu iganes. See büroo on asustatud noorte loovate inimeste poolt,  nad küll tegelevad internetiäriga, kuid see ei tähenda,  et nende keskkond peaks olema selline hall  ja tuim ja nagu võib-olla on ettekujutus inimestel,  Margit tahtis, et neil oleks selline võrdsete inimeste  avatud kontor. Tänu sellele on need ruumid siis suhteliselt avarad siin  ja kohati vajadusel siis selliste liigendatud klaasseintega  eraldatud boksid. Vähegi väärtuslikke detaile me isegi säilitasime,  kuid see, mis ei sobinud meie uue kontseptsiooniga,  selle me viskasime siit halastamatult välja  ja tegime siis endale sobivad pinnad sinna,  et idee oligi teha selline akromaatiline taust  ja siis kogu see dominant oleks siin ruumis graafiline  joonistuste maailm. Et sisearhitektid tänapäeval ja arhitektid tihti kasutavad  kleebiseid ja selliseid muid tehnikaid, aga meie  siis tõesti reaalselt kart Männiliga ise istusime siin kohapeal,  vildikad käes ja muusika saatel muudkui joonistasime ööd  läbi ja kokku on selline unenäoline virvendus tekkinud,  et seda inspiratsiooni ja neid elemente ja detaile on  nii filmidest. Juhuslikelt piltidelt loodusest, raamatutest isegi  internetis pämmid, mõned on kuskil tualetiuste peale ümber joonistatud,  mööbel oli ka asi, mille, mille puhul me kaardiga mõtlesime  võimalikult sellist huvitavat ja hullu lahendust teha,  ehk siis kujundasime ise need lauaplaadid,  lauajalad, sellist lahendust väga kuskil mujal vist nähtud  ei ole. Suuremas nõupidamiste saalis on siis  ka käsitsi joonistatud Euroopa kaart seintele,  kus on need vallutatud linnad peale märgitud. Võibki öelda, et see keskkond, mida me siin Karl Männiliga  sellise inspireerivana planeerisime, on ka täpselt sellisena teostunud,  sest need inimesed, kes siin töötavad, nad on kelmikate  lahendustena jätkanud, seda interjööri disainisin. Ja noh, meie omalt poolt loodame, et samamoodi oma töös on  nad inspiratsiooni saanud. Kunstihoones pole veel kunagi nii palju relvi olnud kui  mitte eestlased, teavad vähemalt egiptlased praegu öelda,  et see on tõhus tarbekunst. Eks me kõik koge võitleme millegi eest. Kuigi tarbekunstnikud on mulle ette heitnud sellist  militaarset mõtteviisi, aga noh, kui lähtuda lumepallist,  siis võib ju ka seda relvaks pidada, aga ta sulab üsna ruttu  ja võib küll viga teha, aga noh. Ei ole vist relv. Ragulkas noh, natukene vägivalda, natukene vastandumist,  natukene jõulist käitumist enese teadvustamist ja,  ja teistele enda teadvustamist Tarbekunst on siiski pisut nagu tasalülitatud ala  ja tahaks ki olla see lumepall siis või,  või rakulka, millega natuke ärritada ja endale tähelepanu tõmmata. Üks mu lemmiktöid on see 21. sajandi etnograafia,  mis on siin seinal. Urmas Puhk on Ingrid Alliku koostatud misjoni,  tegelikult on täiesti autentsed laste poiste tehtud relvad võib-olla,  kuna mul on endal ka üks metsik poeg kodus,  siis see on üks põhjus, miks see töö siia tuli. Selles võib näha, jällegi ütleme, lootus tarbekunsti järjepidevusele. Siin on tulnud palju noori autoreid, siin on autorid teinud,  teinud installatsioone, mis on küll jah materjalikesksed,  aga lamekunstnikul on see nuhtlus veel, et ta on harjunud  materjalis suhtuma väga lugupidavalt ja,  ja ta ei rahuldu enne, kui see materjal on  siis kõikide oma kaunite külgedega välja toodud,  nii et seal on nagu kaks küsimust alati lahendada,  nii et, et sellel, sellel näitusel on siin toredaid koostöid  materjali ja mõtte vahel. Näiteks Pille Kaleviste üks töö, kus on keeled pandud nakki  keeled kui ka mõnes mõttes relvad selles suhtes,  et keel on päris võimas relv. Katariin rikkeni märklauad, mis mööda minnes plingivad valgust. Märklaud on üldse üks levinud teema, siin tarbekunstis on  vähe selliseid töid, mis on teravad ja sotsiaalsed,  et see ongi nagu võõras tarbekunstile, et  ehk siin näitusel on neid töid rohkem. Enda jaoks ootamatult avastasin mind eluaeg kiusanud nööp  nõelad kui, kui, kui materjali, mida saab kasutada  ja neid ära rakendada, nii et on moodustatud päris vahvaid  pindu nendest, nii et see on nagu niisugune huvitav leid  minu enda jaoks. Ja üsnagi dekoratiivne. Kui Maarja Undusk, kes on selle näituse kuraator,  tuli mind kutsuma Nii-öelda kampa, et ma osaleksin selles töös siis. Mul tekkis küsimus, et miks selline teema  või miks selline kontseptsioon? Et relvastumine ja, ja Ragulka ja nii edasi  ja siis Maarja põhjendas seda, et see tarbekunst on selline  hästi selline pehme ja turvaline. Ja ta tahaks vaadata, et millised need teravad nurgad on. Mis selles võiksid ka olla siis minu lähenemine nagu tekkis sellest,  et ma hakkasin mõtlema ise, et kelle või  mille vastu nad siis relvastuvad siis äkki sealt justkui  tabas mind ära tundmine, et noh, kuna tarbekunst ju on tema  igapäevane nii-öelda areen Tema võitlustander on see igapäevane olme,  kus need esemed, objektid, teosed, mis iganes kunstnike  poolt tehtud asjad siis peavad vastu pidama ja,  ja lahinguid võitma. Siis äkitselt ma mõtlesin, et võib-olla oleks väga  värskendav Tuua see olme noh, tavaliselt on siin, et galerii on selline  puhastatud pind, kus, Kus kunstiteos saab täiesti Neutraalse tausta ja, ja saab nii-öelda tühjuses ja,  ja valguses särada, et ma mõtlesin, et äkki sealt on huvitav  panna need Need tööd küll mitte väga lopsakasse olmelisse konteksti,  aga siiski tugevad vihjed on olemas, et siin on nagu reaalne  mööbel ja mingisugused nurgakesed diivanitega  ja kapikesed ja lauad ja toolid, et et kas äkki annaks  sellele näitusele mingisuguse sellise nagu uue mingi väikese  tasandi juurde, mida nad võib-olla nii-öelda neutraalsetel  abstraktsete postamentidel ei oleks, ei oleks saanud. Ja ma ei tea, minu minu silmis see praegu oli väga huvitav  katse ja ma ise olen nagu rahul sellega. Kui keegi arvab, et see on üleskutse istuda köögilaua taha  vaimutoitu sööma, siis võib seda ka nii võtta. On raamatuid, mille kohalolu on ruumis tuntav. Üks ruum on nüüd mõnda aega selliseid raamatuid täis. 2010. aasta kaunimad raamatud. Rahvusraamatukogus. Siin vaadatakse erinevaid aspekte, vaadatakse. Raamatu Outi maketti, vaadatakse tüpograafiat,  vaadatakse raamatu köidet. Raamatumaterjale ja nii edasi. Nii et sellel konkursil hinnatakse raamatut kui tervikut. Aga kui nüüd vaadata, mida siin näha on,  siis Eesti raamat on ju korralik. Et kõik need raamatud, mis siin on esitatud,  on ju vastavad kõik nendele sellistele nii-öelda kvaliteetse  raamatu kriteeriumitele. Ka. Väga erineva. Ma ütlen kunstiliste võimalustega raamatut,  üks on luulekogu mida muide, see aasta oli väga palju  ja teine on näiteks teaduskirjandus, kus peavad olema kõik  väga täpselt ja selgelt viited, et erineva tasandiga kõik. Loetav ja. Ja selgesti arusaadav. Üks huvitav mõte mida ma selle kaunimate näitusega  ja valikuga seoses alati olen mõelnud ja kõrvutanud,  on siinsamas rahvusraamatukogus kuuendal korrusel olev  Kirjastuste Liidu liikmed menukite näitus. Kui menukites on 150 nimetust sellel aastal  ja siin kaunimates 25 siis sellel aastal on see ühisosa  täpselt üks nimetus, aga ka see, see arv üks on siiski üsna  üsna kõnekas, kui me räägime sellest kirjastaja riskist. Et, et need on siiski erinevad asjad. Ilusad raamatud, kaunid raamatud, mis saavad 25 hulka  ja need, mis, Mis müüvad hästi? Tegelikult ega meil see üldine pilt nüüd  nii hirmus ka ei ole. See on ikkagi märkimisväärselt paremaks läinud,  pigem on, on vead sellised ülekujundamised kui kujundamata jätmised. Saates on Siin puudu üks selline raamat, mis võib-olla ei vasta küll  traditsioonilisele kaunile raamatule, aga  mis vastab, võib olla sellise huvitava raamatu kriteeriumile  ja mida mujal maailmas raamatupoodides on,  on näha päris sageli. See on selline piltidega täiskasvanute raamat  ehk siis kas koomiks, graafiline novell või midagi sarnast. Nii et seda seda raamatuliiki Eestis noh,  praktiliselt ei eksisteeri või siis noh,  eksisteerib väga sellisel tagasihoidlikul moel Ma. Ja mida sa siis Sai ka hinnatud oli just selle kujundaja osavust  sest teadupärast raamatu kujundamise ja ja küljendamise hinnad,  hind on kuskil mingisuguse Kuue protsendi hulgas kogu raamatu kogumaksumusest. Ja teinekord tuleb väga kinnistes või või kitsastes piirides liikuda. Loomulikult on kahju, et need, need raamatud,  mis kaunimate hulka on pääsenud, ei, ei ole pääsenud sinna  menukite loetellu, aga see ei tähenda, et kirjastaja nüüd  võtaks täiesti teist teist suunda ja, ja loobuks nendest. Sellistest raamatutest mida mida sellele konkursile esitada,  eks me üritame ju ka lugejat harida selles mõttes,  et muu harib kui mitte kirjastaja, andes välja hästi eripalgelisi,  erinevate kunstnike töödega erineva kujundaja käekirjaga raamatuid. Priit Pedajas, ma tahaksin lõpetuseks küsida teilt,  kas. Noh, hommikul üles ärgates ja minnes draamateatri poole,  mis asi see on, mis teid? Endiselt käivitab. Mis asi see on, mida te endiselt endas kui. Loojas otsite? Minu jaoks lavastajana on üks kõige huvitavam aeg tegelikult  mitte üldse algus. Vaid vaid see aeg, kus näitlejatel on juba mängida,  saavad, kus neil on tekst juba peas, see tähendab,  et kuskil poole peal või rohkem kui poole peal. Ja, ja siis hakkab minu jaoks niisugune tõeliselt põletav  nagu loominguline töö, kui kõik. Veel ka innustavad sellest asjast. Et noh, siis on see, kui ei saa millelegi muule mõelda kui  ainult ainult sellele ja ja kõik, isegi isegi muu elu jääb  kuidagi soiku, võlad kasvanud üle pea ja  ja külmkapp on tühi ja. Lapsel on koolitükid kontrollimata ja, ja  mis iganes. Aga kas te staažika lavastajana veel midagi kardate ka? No lihtsalt loomu poolest olen küllalt enesekriitiline,  et, et ma tean suhteliselt Kuidas nüüd öelda suhteliselt kiiresti, saavutan adekvaatsuse,  ütleme nõnda, kui sa oled kaerani selle asja sees,  siis ei saa ju ju kohe aru, aga, aga ma küllalt kiiresti taipan. Pigem see. Noh, kuidas nüüd öelda, niisugune. Niisugune masendus kui välja ei tule ja siis see noh,  see. See ikkagi noh Aga ükskõik, mis asi see on, tähendab, olgu see siis,  kas see on siis siis lavastus, mis on aia taha läinud  või mis on õnnestunud. Täna me siin istume, esietendus on ära olnud. Ma juba viskan ta minema ja tegelen järgmiste asjadega. Aitäh teile. Ja. Mina ei tea, kas Jaan Umbi ta ees lunastus  või on tema lunastus, ainult selles, et ta saab oma lugu  seal laval nüüd rääkida. See ei ole, ei minu otsustada, ega vist ka Priit Pedaja se  otsustada ega ka teie otsustada, aga fakt on see,  et hirmus veretöö saab korda. Aetud seal laval ja Meie saame seda kõike pealt vaadata. Head vaatamist.