Ju. Inimeste liikumisvõimalused on pidevas arengus  ja meie tänane teedevõrgustik on võrreldes muistse ajaga  tundmatuseni muutunud. Me rajame täna teid läbi kõikvõimalikke maastikke,  kui meie esivanemad pidid leppima sellega,  mida loodus neile pakub. Me uurime täna, kuidas vanasti. Et Eestimaal liiguti ja proovime oma nahal tunda,  kuidas on käia mööda iidset taliteed. E. Ju. Romet sina soohundina oled mööda taliteid varemgi liikunud. Ja olen küll väga erinevates kohtades, kõige rohkem muidugi Raplamaal,  aga pakuvad huvi ka teistes maakondades olevad teerajad. Kas ongi nii, et on täitsa soo ja siis tee ongi kuskil seal  sees ja see iidne tee on siiamaani alles. Ja et nii taliteed kui ka sõjateed, mida on kuskil Liivi  sõja või põhjasõja ajal kasutatud, et need jäljed jäävad  ikkagi aastasadadeks siia. Õrna maapinda alles, jah. Me oleme avaste soos, eks ja kuskil kaugel on soontagana maalinn,  mis on tänane siht. Just et avaste soo iseenesest on Eesti suurim  madalsoomassiiv ja see avaste talitee siis viibki siit  avaste küla juurest soontaga maalinna, mis  siis kunagi on tõesti, seal on olnud muinaslinnus  ja inimesed on just kasutades ära seda maastiku raskust  ja vesisust siis kaitsnud ennast välisvaenlase eest. Kuigi tänapäeval võivad kunagise taliteed vaevu maastikus  silma torgata, ei saa nende ajaloolist rolli kuidagi alahinnata. Taliteid põhjalikult uurinud Valdo Praust on läbi töötanud  tuhandeid kaarte ja faktikilde ning loonud tänaseks  ainulaadse ülevaate nendest kunagi olulistest liikmet. Milline oli Eesti taliteede võrgustik? Väga tihe, aga Eesti häda on see, et siin on tohutud sooalad  ja ütleme, suvisel ajal ühest paikkonnast teise ehitamine  eeldab suuri soosildu ja ühesõnaga, nii palju,  kui ma olen siin välja uurinud, Eesti algsed maismaateed  olid taliteed, olid kohalikud taliteed ja olid lausa talimaanteed,  kaupade liikumine, kasvõi metsamaterjali liigut,  mine, kivide liigutamine kõik, kuni 18. 19. sajandini käis  mööda talimaanteid. Sest olgem ausad, regedega, mille alla sa saad puujala  selle alla panna, sepistatud raudaluse, on maru kergem seda  asja ehitada, kui teha vankrit ja vankriratast. Tol ajal ju mingisuguseid kaarte ei olnud,  et kuidas inimesed üldse teadsid neid teid  või kuidas see käis süsteemi. Eks ta käis käest kätte ja suust suhu see info,  et Tallinnast Tartusse on võimalik suvel liigutada seda,  seda kaudu talvel seda, seda, seda kaudu. Ja kui liiguti maastikul, küllap nad kuidagi tähistatud olid. Või olid kohalikud elanikud, kes ütlesid,  et lähed sealt ja sealt ja sealt ja niimoodi  siis tõenäoliselt liiguti. No On öeldud, et kui sa astud soode soosse  ja rabasse, sinu jalajälg jääb mitusada aastat näha. Ja kui sealt on käidud läbi pikalt, need jalajäljed on  loomulikult näha. Kui me vaatame enda ümber ringi, siis pilt siin on üsna  sünge ja hall. Muidugi see ilm lisab ka seda hallust, aga,  aga selline see talvine madalsoo ongi. Ja et ma ütleks, et see madalsoo nagu just  selle liikumise mõttes ka, et võib-olla meil muidu on kujutluspilt,  et põrgu midagi kuuma või, või palavat, aga  siis minu arust eest eestlase põrgu võiks olla just see  madal soo, et väga ränk ja märg. Märg maastik, jah, üldiselt on siin sellised üksikud kase,  aga just siin läheb kahel pool rada selline kaskede rida,  et talitee ka märk ja. Jah, ma ise näiteks olen sellest mõelnud niimoodi,  et et kui me tänaseid näiteks maanteid ja selliseid noh,  ikkagi suuri raja nende peale mõtlema, siis see on ikkagi  planeeritud asi, et keegi teeb plaani valmis,  tõmmatakse sirge tee sisse, aga see, see rada on kuidagi  aastasadade jooksul nagu mitmete inimeste selline töö nagu tulema,  et ei ole üks inimene, kes selle rajamise eest nagu vastutaks,  et see on kuidagi isetekkeline ja, ja ta nagu räägibki  natuke seda maastiku lugu ka. Avaste soontagana tee on väikene lõigukene kunagisest Revala  soon tagana maanteest, mis minu hinnangul on üks muinasajal  ja keskajal siinkandis olnud 13. tähtsast maanteest  mille põhjal on muide tekkinud Tallinn-Pärnu praegune suvine maantee. Lihtsalt kui soontagana asemel keskajal tähtsama keskusena  tekkis Pärnu siis hakkas see viimane haru minema mujale. Näiteks Kivi-Vigala kiriku kõik kivid on toodud Kurese  külast mööda seda avasta tali maanteed. Nii et seal samamoodi osad talilõigud on hüljatud  ja teiste talimaantee lõikude põhjal, mis lähevad kõval maastikul,  on tekkinud praegused suvised maanteed ja tõenäoliselt olid  need teed kuidagi pidi ikkagi tähistatud,  kuigi soos ma kujutan ette, et kui on suur jälg sajanditega  sisse tallatud, siis väga suurt tähistamist tegelikult vaja  ei ole. Paras retk selle sulailmaga ja et üldse lund on. Natukenegi aitab meid just, et me oleme jõudnud ühe soo saarele. Mis oli vist kärjemägi kärjemägi? Jah, ma lugesin, et siin peeti talilaatasid  ja midagi sellest või? Ma ei oska selle kohta väga palju öelda,  aga aga ma olen sedasama viidet lugenud ja mõelnud,  et kuidas see siis nagu võis välja näha,  et tullakse erinevatest küladest siia keset. Sood künka peale kokku ja tehakse mingisugust kaupa omavahel  soo saartel ikka inimesed kogunesid, eks ju. Ja ma olen kuulnud, et siin on ka aardekütid käinud jahtimas,  et mida siis siia maha jäänud. Aga meie, see on hea koht pausi pidamiseks  ja et oleme tulevarjus ka ja vaatan, et siin saame mõnusalt  istuda ka, teeme väikse supi. Värske. Kus söök maitseb ikka paremini, mul on kõht väga tühi juba. Okei, hakkame pihta. Romet, kui me räägime nendest taliteedest ja,  ja mõtleme, et et muistsed eestlased, et liikuda Ja meil oli nii soine maastik üle Eesti,  et pidid ikkagi väga palju sellest soost. Sõltuma. Jah, ma, ma olen ise ka seda mõelnud, et täna on  nii raske hoomata seda, et kui palju meil tegelikult kunagi  neid soid ja rabasid oli, et see on ikkagi noh,  kuskil 70 protsenti või enam palju seda ikkagi looduslikku  sood on kaduma läinud läbi nende suurte maaparandusprojektide. Et ikkagi ja et esiteks, kui palju neid oli  ja kui hea tegelikult, kas see kohalik teadmine pidi olema,  et inimesed said ikkagi sõltumata soost hakkama,  nad said seal, liiguta jah. Et vahel naljaka pooleks, lihtsalt mõtlen,  et võib-olla need esivanemad olidki meil natuke nagu  sellised pooleldi sookollid. Tere. Kuni 19. sajandini oligi Eestis kaks teedevõrku suvine  ja talvine, mis omakorda jagunesid väikesteks,  kohalikeks ja suurteks ehk kaugteedeks. Valdo Prauston oma uurimisega teinud kindlaks 13 põhilise  ajaloolise talimaantee trassid, mis ühendasid kõiki  tollaseid tähtsamaid Eesti sihtkohti. Kaartidelt on ka hästi näha, et kui suvised teed olid  maastikul pigem käänulised, siis taliteed kulgesid tihti pikalt,  otse. Mis veel tänapäevased, sellised tuntumad teed või,  või kuulsamad kohad asuvad taliteede peal,  kui me võtame tänapäeva teedevõrku näiteks. Kolme tali tee lõikudest on näiteks tekkinud Tallinna-Tartu maantee,  mis läheb Mäo kaudu, mida enne 16. sajandi lõppu  ehk seitsmeteistkümnendat sajandit sellisel kujul veel  olemas ei olnud. Ja näiteks 1851 kuni 60 ehitatud Viljandi,  Tartu maantee suvine maantee. No varem käis suvine liiklus ümber Võrtsjärve lõunatipp. Kõik see, mis jääb Võrtsjärvest Viljandi poole,  on vana talimaantee osa. Aga see ajalooline talimaantee läks üle Võrtsjärve jää  ja edasi läks tema üle verevi ja vihavu,  aga no kuna seal olid tõsised soolõigud,  siis need loomulikult jäid suviselt maanteedel välja,  nii et see on ka üks maantee, mis pooles ulatuses läheb  mööda vähemalt 1000 aastast talimaanteed. Nii hakkab meie talitee retk siin aastaja soos vaikselt lõppema,  soont. Vana maalinn, ma saan aru, see puuderiba,  mis seal paistab see sealsamas. Et tegelikult üsna tehtav oli, see talitee oli aimatav küll  mitte selline tee, millega me võib-olla tänapäeval oleme harjunud,  eks ju. Ja et sa pead tähelepanelikult ikka vaatama,  et kõrvale ei kalduks, seda enam, et siin olid mingid  loomade sisse käidud rajad ka, mis segadust tekitavad,  nii et meie esivanemad, nagu sa ütlesid,  olidki tõeliselt sookollid, et nad elasid siin ümber kaudu  ja nad kasutasid seda ja kasutasid seda potentsiaali  nii mitmeski nagu mõttes ära, et, et kas  siis enda argipäeva toimetuste jaoks, aga  ka raskel ajal, näiteks enese kaitseks. Aga meie ülesanne on nüüd vallutada ära see soon tagana maalinnas.