Mitu päeva on aastas 365, eks ole, tegelikult küll 365 päeva,  viis tundi ja peoga veel minuteid, sekundeid peale. Päikesekalendri järgi. Maailmas on aga riike, näiteks Saudi-Araabia,  kus aasta on 11 päeva lühem sest nemad arvestavad oma aega  kuu kalendri järgi. Kui Julius seesar aastal 45 enne ristust kehtestas Rooma  riigis niinimetatud Julianuse kalendri, millest praeguseks  on saanud Gregoriuse kalender, kehtis ka vanas Roomas kuu  kalender ja selle järgi oli aastas ainult 304 päeva. Erinevad ei pruugi olla üksnes aastatepikkused,  vaid ka see, millal uus aasta algab. Miskit pidi oleks väga loomupärane alustada uue aastaga  pööripäevade paiku ja mitmetes riikides nõnda tehakse i. Meie kalendri põhjal ei ole aga aastavahetuse seotud kuidagi  ei astronoomia ega loodusega. See tähendab lihtsalt seda, et üks kalender saab läbi  ja tuleb võtta teine. Me oleme osooni aastalõpu matka tõestuseks  selle kohta, et tegelikult saab talvel matkata,  telkida, teha igasuguseid asju vabas õhus,  kui on külm kaasas terve osooni tiim, ütleme  siis esindus ja aasta matka titoleeritud Timo Palo  ja loomulikult musta Kui osooni tegijad hakkasid otsima külalist oma aasta lõpusaatesse,  oli asi arutamatagi selge. Loomulikult on meie kangelane polaarmatkaja Timo Palo,  kelle pöörane ja katsumusterohke retk põhjapooluselt  teravmägedele on tõstnud ta maailma kõvemate  ekstreemseiklejate ridadesse. Koos norralase st sõbra ja aatekaaslase Audund Holseniga  ette võetud pooluseretk Nanseni jälgedes on tegu,  mis Eesti avalikkuses väärilist vastukaja ei tekitanud. Kindlasti mängis selles oma osa Timo loomupärane  tagasihoidlikkus ning omadus rohkem teha  ja vähem rääkida. Seda enam vaimustus osooni meeskond mõttes,  et saab tõelise polaarseikleja õpetuste ja lugudega täita  ühe vägagi talvise päeva Lõuna-Eestis. Meil polnud küll Timole pakkuda jääkaru. Kade seltskonda ega närvikõdi eluohtlike lahvanduste ületamisel,  aga nii nagu tema kompab piire ja paneb ennast proovile  kaugetel jääväljadel, Arktikas või Gröönimaal püüdsime meie  teoks teha oma väikesed eneseüle. Me valisime imo päris tükk aega seda kohta,  kus oma aasta lõpu matka korraldada ja see on sinu soovitus,  aga miks just meenikuna raba? See on üks suuremaid rabamassia siin Kagu-Eestis ilus raba  ja ja ega ma ise nüüd päris kohalik ei ole,  aga kolmel erineval põhjusel on mul selle rabaga kokkupuude olnud. Üks on siis niisama mata, nagu me tänagi siin oleme. Teine on jõhvikal käies muusesin väga head jõhvika kohad. Ja kolmas on siis ühe seiklusspordivõistluse käigus,  kui mul tuli läbi selle raba sedasama laudteed,  mis siin lume all on joosta ja siis lõpus lisaülesandena oma  sammud kokku lugeda. Ei käi osoongi matkal käies ainult looduselt midagi võtmas. On aeg ka midagi vastu anda. Meil on siin kaasas lindude jaoks natukene suupistet,  eks pärast näeb, kes nendega siia maiustama tuleb. Järv on jääkaane all, meie võtame siis lund. Jah, lumi. Lumi on mingki. Mingi polaaraladel ikka välja aidanud, ega muud muud moodi  seal teisiti ei saagi. Ainult lumel ja lumel on teinekord vahe ka. Et kui, kui võtta näiteks siin Gröönimarit,  kus sai käidud ja, ja kui võtta ka näiteks Antarktika,  siis siis see jääkilbil olev lumi on. On ilma mingite sooladeta ja tegelikult võib ju öelda,  et sisuliselt see janu ei kustuta. Et seal tuleb siis võtta kaasa kas mineraale  või vitamiine ja selliseid ja joogi, vee,  paljast vett tavaliselt ei joogi, siis segab kas spordijooki  sinna sisse või või mingit mustikakisselli  või sellist asja. Aga Artikas on see vastu jälle natuke teistmoodi,  et seal võib ka paljastati juua ja see vesi täitsa toidab,  sest sest lumi kokkupuutel merejääga saab ikkagi teatud  määral neid soolasid ja neid soolaosakesi seal sees on,  et et need mineraalid saad seal täiesti kätte  ja kuidas seal põhjapoolsel oli, arvatakse,  et seal on miinus 50 kogu aeg või kuidas see on täitsa vale,  et selles mõttes see on ka oma suvi, et see ei ole küll  päris selline suvi nagu meil siin aga. Aga siiski seal temperatuurid võivad, võivad ikka sinna null  kraadi ümber. Ümber minna, see on hea hääl, see tähendab seda,  et päevatöö on tehtud ja oled jõudnud laagrisse  ja seal olid puhata. Ja nii imelik kui see ei ole, et see tegelikult see müha on  selline ja mida sa, mida sa ootad terve päev otsa,  see tähendab päevatöö lõppu ja ja kogu päevarutiin ju  tegelikult seisneb ki seal selles, et hommikusöök keres,  paned ajama esimene pool päeva ootad sa lõunasööki  ja teine pool päeva ootad sa õhtusööki telki saamist. Kui märjad sokid on jalas, kuivad jalas ja,  ja söök on valmimas, siis. On mõnus olla, jah. Noh, meie viimasel viimasel hetkel nägime nagu tõelist nälga  lõpus ja ja siis sa hakkad nagu tõelist toidumaitset tundma  või sa saad, sa saad kad nagu aimu sellest,  et et mida nälg üldse tähendab tegelikult ja,  ja, ja. Oskad hinnata iga väikest kala ka? Ilm on juba hämaraks läinud ja meie hakkame oma rabamatka,  lõpetame nüüd veel viimased annid loomadele  ja siis läheme edasi õhtust le tegemiste. Vana aasta lõpeb ka loomadel. Ma loodan, et neil on mõnus, toiduesinesin. Muidu ei saa ise enda peale sööki tegema minna,  kui loomadele midagi ei pane, muidu süda valutab pärast. Külm on tõesti nüüd naha vahele pugenud ja minu üks jalg sai  tunda ka jäist rabajärve, aga õnneks saab varsti sooja,  sest me oleme siia toonud kaasa oma sauna  ja isegi kerisekivid oleme metsa kaasa tassinud  ja ütleb ju Eesti rahva vanasõna, et enne õhtul söömata,  kui saunas käima. Aga sa tahtsid sooja, nii et väga labidas  ja ma hakkan proovima. Ma pakid kingikotid lahti, vaata mis siin sees on. Ka seda töötad, siia sisse mahub saun ära või? Nojah, see on selline telgisaun. Ei ole see sauna ehitamine lihtne, tee nii. Aga Kristen on siin sees, mina olen juba saunas. Tegelikult on nii jah, et seda kogu üritust tänast ei oleks üldse,  kui mina ei oleks nagu uni osoonipoistele peale ajanud,  et ma tahan ükskord elus proovida talvel telgis magada  ja kuna sinul on nii vägev talvise telgi elu kogemus,  siis sa oled ka kõige parem õpetaja. Et kui me seda kohta valima hakkame praegu,  mida me tegelikult peaksime vaatama? Siin on lihtne, et tuult me arvestama ei pea,  metsa sees me siin oleme ja ei pea, ei pea  selle pärast kartma, et kustpoolt nüüd tuul on ja,  ja kuidas ta telki murdma hakkab, aga muidu tuleks panna,  siis tuleks panna tuulega samas suunas telk  siis pikuti tuule suunas ja noh, loomulikult see  sissekäiguava võiks siis alla tuult olla. Siin on juba enam-vähem telk püsti ja hakkab juba  mingisuguse hoone kuju võtma ja järgmine asi on  siis tuleb ahi sisse vedada. Saun on eestlase jaoks püha tegevus. Tegelikult mitte ainult eestlase jaoks, seda on ju õige  mitmetes kultuuride väga tähtsal kohal on olnud. Kas ma üldse viskan seda ära või ei viska või? Eestis ma ikkagi teeksin seda, et seal, kui sa oled nüüd  kusagil Gröönimaa jääkilbi peal või Arktikas,  siis teinekord on see lumi nii paks, et sellel tööl ei ole mõtet. See on järgmine kord. Olemas. Nüüd siis puud tuppa ja küdema tuli otsa just. See telk on siis seesama, mida me Gröönimaal kasutasime ja,  ja nelja 40 meetrit sekundis oli meil see nii-öelda liustikutuul,  mis laskub ja selle ta jala üle. Puutulid puutulid, kõik on ilusti raiutud väikesteks tükis  deks ja lähevad ahju. Näiteks kui Arktikas minna siis on ikkagi alati pea ukse pool,  et kui kui karu tuleb näiteks on midagi,  mingi oht on, siis on kohe väljapääs lähedal. Nüüd saunaai käeb, kostab suitsu, kerkib,  aga välle veel. Kui, kui seda mõnu nautima saab hakata, tuleb siin paar  tundi korralikult agu anda. Muide, siinsamas. Selles kohas. 100 meetrit eemal olen ma proovinud teha  ka oma elu esimese väliööbimise ja see lõppes väga. Kurvalt, isegi natukene hale naljakalt sellepärast,  et kui ma olin ennast sättinud rõdule magamiskotiga tähine öö,  imeilus raba, siis äkki sain ma aru, et rabas toimub mingi  tulede mäng ja kui ma silmad lahti tegin,  siis ma sain aru, et inimesed jooksevad,  lambid peas, ma kohe ei teadnudki, et nad on inimesed  ja lihtsalt kujutad endale ette, öösel kell pool kaks oli  seesama raba inimesi täis ja ma lihtsalt hirmust kolisin  tuppa ära. Kujutan, sest mina olin üks. Jah, jah, ma olen sellest nüüd aru saanud,  et need on need seiklusmatkajad, kes rikuvad romantiliste  lageda taeva ööbijate und ja sellepärast ongi täna sul karma võlg. See, et ma saaksin seda teist korda proovida,  nüüd on küll umbes 20 kraadi jahedam, kui tollel päeval oli  sinna sisse tulevad siis sellised madratsid,  mis natukene ise õhtu täis lähevad ja siis minul on kaks magamiskotti,  mõlemad on sellised miinus heade kraadidega. Seal on ka veel see, et mis, mis materjalist magamiskotid on  kui on näiteks näiteks sulekott, siis meie niiskes kliimas ja,  ja ka Arktikas on see, et, Et sulekott on nii hästi, nii kaua soe, kui ta on kuiv,  kui ta saab märjaks, siis ta kaotab, saab kogu oma oma isolatsiooni,  sest et see sulematerjal ju toetub just nimelt sellele õhule,  mis seal sees on, aga kui ta märjaks saab,  siis ta vajub täiesti kokku. Sellepärast kasutatakse sünteetilisi kotte. Kui nüüd näiteks kaks kotti, siis sulekott kindlasti sisse panna,  sisemiseks kotis ja sünteetiline välja, sest see veeaur,  mida siis keha äritab, et see siis kondenseerub välimise  magamiskotti sellesse sünteetilisse. Ja nõks on ikka selles, et ma ise kütan selle koti soojaks  ja siis see on nagu selline minu. See on ainus soojusallikas, mis seal sees on. See on siis minu kodu täna öösel ja kui tuleb uneaeg,  siis siia tulen. No kui sa sellisel õhtul lähed telki ja paned käpad kokku  ja silmad kinni ja, ja mõtled kõige ma ei tea,  parema või mõnusama või ihaldusväärsema asja peale maailmas,  mis asi see siis on, mille järele sellisel pikal  ekspeditsioonil kõige rohkem igatsed? No üks esimesi asju sõltub ka, kui on väga külm,  siis esimene asi, saak sooja. Noh, Gröönimaal näiteks meil oli. Oli kaasas ka? Väikene pleier, kus me saime kuulata muusikat  või midagi Arktikas, me, see oli välistatud põhimõtteliselt  sellesama karuohu pärast. Kõik sa meele peavad olema erksad ja, ja  ega see uni ei ole ka seal Arktikas väga sügav,  et sa oled tegelikult kogu aeg sellises ohuseisundis  või et sa aimata, nagu, et see oht on olemas reaalselt  ja ja sa ei saa rahulikult magada, nii et teisi krõbinad,  mis, mis võib-olla võivad olla tuule poolt põhjustatud  ja äratavad kergelt üles ja siis loomulikult sai hakkama  kuulmismeilt välja lülitama ka playeriga,  aga mis minule on väga nagu hästi. Hästi mõnus on olnud just kuulata Fred Jüssit tema tema hääl ja,  ja see, kuidas ta, kuidas ta asjadest räägib sellest  Eestimaa et see on nagu hästi-hästi. Kuidagi rahustav ja niisugune mõnus unele unele suikumine. Millised uudishimulikud loomad veel siin külastanud on reisi juures,  et oled avastanud hommikul, et või öösel,  et keegi loom luusib su telgi ümber. Aga vast kõige erakordsem juhtum oligi tegelikult Gröönimaal,  et me olime kusagil keset liustikku noh,  ranniku ni lähimate asulateni ja veeni ja üldse  selle eluni oli, oli kusagil siis kolm 300 kilomeetrit ja,  ja olime õhtul ja magama jäämas ja mina magasin juba  ja ja kui ühtäkki, siis mul see kaaslane audon kõrval  magamiskotis raputab mind ja ütleb Timo,  ärata üles või ärka üles, et meil on, meil on lind telgis ma  ütlesin ja, ja et maga edasi, et noh mis sa sonid on ju. Ei, no tõsiselt ja, ja, ja, ja ta jätkas mu raputamist ja,  ja ega mul muud ei jäänud, tuli üles tulla  ja vaatadki termose korgi peal eeskojas istub väike värvuline. See oli selline tõeline üllatus moment keset keset liustiku,  keset ei midagi järsku kohata. Kui nende polaarretkede kohta lugeda, siis alati on,  iga gramm on nagu viimseni arvel, et küll seal eks ole,  lõigatakse, ma ei tea piibli lehekülje servi õhemaks  või hambaharjaseid lühemaks, et oleks võimalikult vähem kaaluks. Kas teil midagi sellist ka kaasas kaasas oli,  mis pärast nagu niimoodi kasutamata koju tagasi tuli,  noh, mul on see fotograafia ja filmimise kiiks  ja kui statiivi puudumine, see piirab ju oluliselt võttenurk  ja asju ja siis saate aru, et see on liiga palju võtta  sellisel ekstreemretkel ja siis otsustasin,  et võtan selle selle mood poodi, aga tegelikult ma seda  ikkagi väga vähe kasutasin, et et siis said aru,  et mis ta seal 800 grammi, et oi, kui kui me lõpus näljas olime,  siis mõtlesin, et kui see kaheksa grammi toit oleks,  ma küll see aitaks, praegu. Aga oli see pagana monopood. No kuidas teil see toit seal lõpus otsa sai,  siis? Energiakulu oli tunduvalt suurem, kui me olime osanud oodata,  ühelt poolt seetõttu, et need olud, jääolud olid algul üsna rasked,  väga palju sellist rüsitud, jääd tihti vallid kaks,  kolm meetrit kõrged, mis tuleb ületada, see võtab hästi  palju aega ja me vedasime süstasid üks just korraga. Et väga palju tööd ja teisest küljest, mis muidugi maksis  natuke rohkem kätte, kui oleks ka eeldanud,  et me vedasime süstasid, vedasime just sellepärast,  et me teadsime, et lõpuosas on nii palju vett. Meil ei ole kelkudega midagi teha, siis me olime sunnitud,  aga maailmas ei ole ühtegi sellist süsta sellise kujuga  ideaalselt nagu üks üks polaarkelk on sellise  torpeedokujuline kelk, mis jookseb jäätükkide vahelt mõnusalt,  siis just kiilus pidevalt kuhugi lumme kinni  ja meil tuli jälle tagasi pöörduda ja seda tõsta,  kergitada, et kogu kogu see asi võtab nii palju lisaenergiat. Et me jäime lõpu. Ma arvan, et üks 10 päeva pärast oli selge,  et meil hakkab toiduga nappima. Ja, ja lõpus oli niimoodi see saarele pääsemine,  et, et, et siis oli siis oli tõesti, et kas nüüd  või siis meil on vaja, meil on vaja helikopteriabi,  et toit oli otsa lõppemas ja ja me pingutasime nagu ilma  magama ta ja ilma ilma söömata neid viimaseid tunde,  aga niikaua kui, kui see elu eest võitlus käib,  niikaua oled sa töötad ja, ja isegi on võimalik töötada ilma magamata. Väga pikalt. Ja isu pole ära ka läinud, ikkagi. Ei, vaat sellega on niimoodi, et ebameeldivate  või selliste raskete hetkede kohalt on inimese mälu väga lühikene. Meelde jääb ikkagi see, mis on asjas positiivset  ja mina võin küll ütelda, et ma pole üheltki retkelt jõudnud  koju tagasi. Selliselt, et mul ei oleks juba uusi kavatsusi,  tavaliselt on see nii, et et juba mõtled kuskil,  see kujutluspilt käib mööda kaarti juba ja mõtleb uusi kohti,  enne, kui sa oled juba tagasi pöördunud,  et see on selline. See on selline sõltuvus, jah. Arktika peremehed on ju tegelikult jääkarudid,  kas, kas su elu oli kordagi ohus ka seal? Jah, ükskord oli korra, oli selline juhtum,  kus jääkuru küttis meid hülge pähe ja see toimus veest,  mida me oleks kuidagi osanud oodata, me polnud lugenud  selle kohta varem rääkimata, et ise oleks kogenud Ja, ja me nad aimasime, et midagi natuke teistmoodi on,  kui see jääkaru meie suunas ujus, laveerides jäätüki tagant  jäätüki taha ja ja, ja me olime relvadega sellel hetkel juba valmis,  kuid kui siis mingi hetk me seda karu enam ei näinud,  siis tekkis küsimus, et mis nüüd edasi, et,  et me ootasime teda kusagil lahvanduse serval väljuvat  ja ja viimane jäätükk, mis oli meist umbes paari meetri kaugusel. Seal ta kadus. Ja, ja siis üks hetk ütles, audun, et kuule,  et ega ta ei võinud sukelduda ometi ja siis mul käisid silme  eest käis läbi nagu Nasson alse graafik,  BBC, need jooksid läbi loodusfilmid ja muidugi täpselt  nii ta hülgeid kütib, sest me ei oleks ju osanud oodata,  et ta meid hülge pähe tuleb küttima. Ja siis ma ütlesin, et kuule, astume kõrvale,  me olime lahvanduse serval, noh, seal oli võib-olla meeter,  paar oli vahet selle servaga, et kuule astuma süstade taha,  igaks juhuks, et et nüüd ei ole nalja ja,  ja tavaliselt sellise hetke puhul aeg läheb. Sa ei oska seda aega hinnata, et ma ei oska öelda,  kui kaua läks. Ma mäletan seda, et mul oli. Ühes käes oli signaal rakett ja teises käes oli kaamera  ja mõtlesin, kui kirglik fotograaf ma olen,  et kas ma julgen pildi otsidesse vaadata  või ma ikkagi hoian signaalraketti ja olen valmis selleks,  et kui ouduni lask ebaõnnestub või midagi juhtub,  et siis on minu lask, see, mis peab, peab nagu toimima  ja järgmisel hetkel oli see karu. Meie ees hüppas veest välja see, kes väga kiirelt oli,  ta oli poole kerega veest väljas, siis kõlas audile lask. Tal oli veel külma närvi see lasta karu ette,  mitte karule pihta. Ja, ja, ja see suur suur lihakere keeras ennast  selle poole hüppe peal lahvandusse tagasi  ja kadus sinna sisse. Ja eks ta jäi mõnda aega uitama ja me pidime veel mõningad  lasud tegema, et teda päriselt eemale saada. Aga me ise seisime lahvanduse serval, pärast seda šokis,  sest sest me oleme kogenud midagi, mida me ei oleks kuidagi  nagu osanud aimata ja. Nii, nüüd me oleme seda sauna siin vähemalt kuus tundi  kütnud ja proovime, kas tõesti sellises telgis on võimalik  leili visata, ma ei tea, mitu kraadi seal on. Kas 50 on käes? Ma kardan, et nii palju ei ole, ma võtsin neid ära. Julgesin võtta, et panen enam-vähem valmis minema sauna,  et praegu õues on kuskil 10 kraadi külma. Ma vist võtan paljaks. Väga soe siin just ei ole. Päris lausa naks nakss tagumik, lava küll kinni ei jää,  aga see vist tuleb sellest, et istuda riidest. Nüüd hakkab siin päris mõnusaks juba minema. Suur kondens on. Juba moodustunud siia telgipinnale ja ja päris hea,  et jalgadel ei ole veel eriti soe, aga ülakeha hakkab juba  vaikselt higiseks tõmbuma. Leili sai visatud üksjagu. Kus sa pagan, kus. Ega siin pääsu ei ole. Kui juba, siis juba ma arvan. Ma ei tea, mis sina teed, aga mina lähen sisse tagasi,  siis. Vaata lõppu. Väljas on 11 kraadi külma. Just niisugune paras temperatuur. Metsa vahel magamiseks. Selle konkreetse magamiskotiga. Ma olen nüüd miinus 35-ga väljas olnud. No siis oli niimoodi, et algul ei maganud,  aga kui natuke kotti vooderdatud sai siis lõpuks lõpuks  isegi vastu hommikut. Paar-kolm tundi. Sõba silmale. Algus on alati külm. Läheb aega, enne kui, Kotis õhk üles soojeneb. Oi, mul on hea meel, et siin ei ole jääkarusid. Magab lumehanges rohkem inimesi kui muidu. Aga see ei ole mingi omaette näärikomme. Näärikommetega on üldse nii, et enamasti On nad talvise  pööripäeva tavad, mis on üle kandunud aastavahetusele. On ka täiesti uusi näärikombeid. Näiteks see, et lubatakse taas kord jätta maha suitsetamine. Või siis see, et televiisorist peab tulema midagi naljakat. Osoonil on selle nalja, aga küll kitsavõitu,  sest nagu me kõik hästi teame, loodus ei mõista nalja. Seepärast näitamegi me teile kolme arhiivilõiku,  mis on naljast kaugel. Esimeses lõigus pidage hoolega silmas vasakpoolset hobust,  kui suudate. Meie operaator ei suutnud. Ja. Väga hea, rahulik, väga lihtne õpetada. Tahavad, oota, oota, oota. Oi, oi, oi-oi-oi, näed issand jumal. Gredo. Issand, jumal ja vaata, niimoodi ta tulebki,  lihtsalt. Miks sa nii tegid, emmeliine? Oi, oi, oi, oi, näed issand jumal. Teises arhiivilõigus näeme, kuidas fotograafid kohtavad  vereta jahi käigus metsist, kes on teadupärast üks väga  ettevaatlik ja pelglik. Linnuke kuuldused hulljulgest metsisest levisid fotograafide  seas kiiresti. Aga kui klõpsimine liiga hoogsaks läks, sai linnul  pildijahimeestest kõrini. Meie viimases arhiivilõigus ei tee nalja kala püüdev randel  ei konksu otsa jäänud kala ega ka ookean nende ümber. Kui kas kalamehe rõõm võib olla lausa naljakas. Otsustage ise. See on hai. Kuule, mis me teeme? Tõstame paat, tõsta paati lihtsalt nöörist. Tõsta paati. Kuulge, see on aiu. Mine metsa osa, see on koer haiu. Saab vahel na? See on Norra mere täitsa lõpp ilus kala. Nüüd aga minge tagasi metsa ja vaadakem,  kas Margit on hommikul sama kange kui õhtul  või on ta nüüd veelgi kangem, lausa täiesti kange. Tere hommikust, siin ma nüüd siis olen, kell on natukene  kaheksa läbi ja märk hakkan esimest korda elus,  süda talvel telgis. Öösel käisid tohutu tuulehood üle telgi ja suured lumetükid  kukkusid katusele, aga. Aga midagi muud väga kohutavat ei olnudki,  mul on kaks magamiskotti ja üks sulejope. Selja all oli täiesti kuiv ja mõnus pissi,  häda tuli, see oli ebameeldiv, aga välja ma küll ei suutnud minna,  nii et võib olla, see oli ka asi, mis mind üles ajas. Hommik on käes, minu majakene on seal, kus ma veetsin,  poisid magasid selles lukshotellis ja seal kusagil kuuse all  magab polaar karu aasta matka ja me kohe lähme,  ajame ta üles ja vaatame, kuidas tast tundis sina,  sina oled aasta matkasell sellikas igatahes. Tere hommikut, soe. Ja üldsegi külm ei olnud või? Absoluutselt mitte. Narva, kes külmetasid tare mehed ei. Majas. Aga minul oli täitsa tore. Kui ruttu mõnus hakkab, siis õhtul. Sõltub, kui külm on väljas ja kui hea on magamiskott. Eile hakkas kohe. Ja sa ei tulnud tuulevihinat mitte midagi,  kuidas lumi kukkus, aa, seda ma ikka tundsin. Mingi hetk, võib-olla tund pärast magamiskotti minekut  käisid mõnusad matsud siin koti ümber, et ülevalt ikka tuli lund. Ja matsud käisid telgipihta ka. Aga nüüd meil on hea võimalus soovida uut matka-aastat  ja mida kõike head osooni vaatajatele, nii et. Lõpetuseks midagi õpetlikku, armsad perenaised,  ärge jännake täna ahjukapsaste verivorstide  ja seapraadidega vaid tooge närilauale midagi,  loodus, lähedast ja tervislikku. Näiteks porgand pole üksnes ilus ja maitsev,  vaid parandab ka meie silma nägemist. Ja kui nägemine on korras, on ju lausa lust vaadata meie  saateid ka uuel 2013. aastal.