Kaido Ole Kunagi veel John Smithi eluajal tegime hea sõbra Mäetammega Tallinna graafi katriennaali tarvis üht teost, mis koosnes sajast kahekaupa üle linna laiali jaotatud betoonkohvrist. 250 kilo kaaluvatel betoonkohvritel olid küljes alumiiniumist sangad koos samast metallist lipikutega, millel mõne linna nimi. Nii betooni-kui metallitööd teostati oma ala spetside poolt ja tulemu sed olid eraldivõetuna tipp-topp. Lõpuks tuli veel metall ehk käepide ühendada betooni ehk kohvriga, ning ka seal olid nõuga abiks oma ala tundvad inimesed. Nende soovitusel langes valik küll kulu kama, aga väidetavalt kindlama montaa žiliimi kasuks. Viimased paar päeva kulu sidki betooniaukude liimiga täitmisele ja käepidemete otste sinna sisse surumise le. Kui aga viimasel õhtul transport saa bus, et kohvrid lõpuks mööda linna laia li vedada, polnud see liim ikka veel ki vistunud, venides kui päikese käes seis nud iiriskomm, nii et käepidemed tulid juba kergest tõmbest raske kohvri kül jest ära. Sõitsime Markoga masendunult pool ööd mööda linna ringi ja lugesime kokku kohvrite kõrval vedelevaid käepi- Ole, kunstnik demeid, sest üksikud öised uitajad olid proovinud neid sumadane tõsta, nagu olimegi eeldanud. Ning päev koos tõe lise rahvarohkusega oli alles saabumas. Seistes mõni tund hiljem triennaali ava misel, polnud enam kahtlustki, et oleme oma toreda ideega tehniliselt totaalselt põrunud. Kusjuures ise midagi valesti te- gemata. Kuna kaebusi imelike küljestve nivate käepidemete kohta tuli lakkama tult, siis ei jäänud meil muud üle, kui las ta need kohvrid juba esimese päeva lõpul taas kokku korjata. Lakkusime veidi haa vu ning hiljem kinnitasime sangad vana hea tsemendiseguga, nüüd seisavad nad Viinistus üsna kindlalt. Saatuse irooniana saime kohvrite eest veel ühe triennaali preemiatest. Ja veel üks lugu. Pärast üsna edukat diplominäitust galeriis Vaal tundsin erakordset enese kindluse puhangut ning otsustasin oma Kunstihoone galerii näitusega astuda veelgi jõulisema sammu uuenduste teel. Oli üheksakümnendate esimene pool, nii ühiskonnas kui kunstis juhtus endi selt paljutki, ning mõni aeg enne oli Jaan Toomik teinud sealsamas oma väga mul jetavaldava näituse täiesti tühjast gale riist ja akendele tõmmatud filmilinti dest. Otsustasin sellest inspireerituna ka ise loobuda piltidest seintel ja teha midagi nappi ja “imelikku”. Tulemuseks hulk veidratel jalgadel puupakke esime ses ruumis jabarokkjalgadelvineerkuup tagumises. Kuna orienteerusingi “imeli kule” tulemusele, siis oli endal väga ras ke aduda, kas näitust vaadates tõepoolest tekkiv imelik tunne ongi siis kordami nek, või mitte. Millegipärast olid mul sel les osas tugevad kahtlused, mida mõne ausama sõbra hinnangud pigem toetasid. Ülim optimism asendus seejärel hirmu ga, et äkki nüüd ongi kõik ja minust ei saagi arvestatavat kunstnikku. Õppisin, et isegi kui korraks jalad kindlalt põhja saada, siis reeglina ei lähe järgmise sam muga mitte veelgi madalamaks, vaid pi gem järsult taas sügavaks. Suur enese kindlus on kindel märk sellest, et oled midagi olulist kahe silma vahele jätnud. Paremini töötab segu uudishimust, et tevaatusest, hoolikusest ja usust – kõiki neid võtta võrdselt 1/4 ulatuses. Raivo Tafenau Tafenau, muusik Olen olemuselt väga enesekriitiline muusik, sellepärast on mind saatnud teatud sor ti ebaõnnestumised kogu karjääri jooksul. Lohutab ainult tõik, et ilmselt pole ma kaugeltki ainus seesugune hella hingega vabakutseline. Ellujäämiskursus toimus 1991.–1996. aastatel Soome ja Eesti vahel kurseerivatel rei silaevadel. Iseenesest tore aeg, sai palju pilli mängitud. Reisilaevadelt lahkumise põh jus oli suhteliselt proosaline: olin just lõpetanud (enda arvates) võimsa pala saksofo nil, higine ning pilgeni täis sooritusega kaasnenud võidujoovastust, kui minu poole astus pehmelt öeldes veidi napsine ja tuhmunud pilguga soome härrasmees. Lootsin ülevoolavat kiitust, kuid tal oli käes kahekümnemargane rahatäht ning ta ütles: “Üks džinntoonik palun!” Oma sisemuses tundsin sel hetkel täielikku ebaõnnestumist… Pärast laevandusest lahkumist pakuti meile võimalust musitseerida paar korda kuus klubis Amigo. Mängin tavaliselt silmad kinni ja suhteliselt pub liku lähedal lava servas. Ühel päeval pärast mängu avastasin, et pill on korrast ära, alumine register ei tee häält. Selgus, et keegi publikust oli eelmisel päeval minu pilli sisse sokutanud sajadollarise rahatähe, mis hommikuks oli kleepunud kahe klapi külge ja need seestpoolt sulgenud. Olime oma ansambliga aastaid väga nõutud stuudiomuusikud, sal vestasime kohati mitu plaati kuus. Põhiliselt saatsime oma bändiga tollaseid suuri estraadistaare, nagu Mati Nuude, Vello Orumets jt. Ta valiselt mängisime Eesti Raadio stuudios otse, terve bänd korraga, ja ülemängimist ega produtseerimist meie ansambli puhul polnud. Laul jad tulid tavaliselt järgmisel päeval. Ükskord pakuti meile sessiooni, kõik lood olid tuttavad ja salvestasime need ühe päevaga. Suur oli meie üllatus, kui selgus, et need lood lauldi sisse teiste sõnadega, mis olid ropumast ropud, üsna rõvedad ja nilbed. Plaat oli juba müügis, midagi enam teha ei olnud võimalik. Meie nimesid polnud plaadil märgitud, aga Eesti on väga väike riik… Mis tehtud, see tehtud, aga pärast seda juhtumit olen õppinud mõnikord ei ütlema. 40 ILLUSTRATSIOON SHUTTERSTOCK, FOTOD DESTUDIO, TIIT BLAAT, RENE SUURKAEV, BIRGIT PÜVE, VALLO KRUUSER, CHRISTO NEEMRE, ANDER ILP, EERO VABAMÄGI, INGA VATSK, RAIGO PAJULA, VIINISTU MUUSEUM Looja ausus Teile pakutakse siin võimalust tutvuda kunstniku karmi su peregoga. Kuigi masohhistlik enese kallal irisemine on eest lastele rahvusomane, ei korraldata krii tilise eneseanalüüsi paneele kuigi tihti, õigupoolest ma ei teagi teist sellist. Nii et loomepsühholoogia uurijatele oleks see väärtuslik materjal. Loomingu ebaõnnestumist võib tõl gendada mitmeti. Mõni võib sellest aru saada kui iseendale alla jäämisest, kui püstitatakse eesmärk “ühe teosega kõik ära öelda”. Ebaõnnestumine on see, kui publik sind ei mõista ja välja vilistab – või kui looja ei saa publiku reaktsioonist aru. Mõni looja ei suuda leida piisavalt inspi ratsiooni tellimustööks: kui tööd tehak se raha eest ja oma maitse vastu. Mõne kunstniku superego ärkab hil jem, siis, kui töö tehtud, ega anna enam rahu, kuklas muudkui sumiseb, et töö ei kõlvanud ikka kuhugi: totaalne ene sekriitika ei lase elada. Siia alla käib ka esteetiliste ideaalide ja maailmavaate muutumise tagajärjel heidetud hindav pilk tahavaatepeeglisse. Mõnda veab alt liigne enesekindlus. Suuremat õnnestu mist pole loota ka juhul, kui looja otsus tab mõistuse jõuga, et nüüd tuleb mida gi ära teha. Läbikukkumist (iseenda silmis) võib ennustada liiga suur eelsebimine ja se letamatute takistuste teele veeremine. Meelde jäävad ebaõnnestumised tehni ka alt vedamise või trükiveakuradi tõt tu, samuti ei muuda lõpptulemust pare maks ühe töö lõputu ümber tegemine. Siinkohal ei otsita mitte ebaõnnes tumise valemit, vaid filtrit, mille looja asetab enda ja Kõige vahele. Selles filtris elab kõiketeadev, kontrolliv, normide le spetsialiseerunud superego. Super ego kujutatakse tavaliselt tegelasena inime se siseareenilt, kes tunneb nii head kui kurja ning sätib mõõdikuid vastavalt vajadusele. Aga see võib olla ka visio näär, unistaja aknal, millest avanevad miljonid võimalused, oska ainult valida, milliseid neist realiseerida. Eino Leino kirjutas kunagi Aino Kallasele: “Kui ma ei kirjutaks mõnikord halbu luuletu si, kuidas nad siis teaksid, et ma suu dan kirjutada häid.” Sellesse lausesse on kätketud minu meelest looja-ausus koos enesele andestamisega – kuid mit te enesele alla andmisega. Tiina Jõgeda kaanelugu 39 EESTI EKSPRESS 11 (1266) 13. märts 2014