Kriisiluuletus | Jürgen Rooste. A.R.S.T.
ma veetsin osa oma lapsepõlvest haiglates – haige olemine tundus mingis mõttes nagu norm nagu olemise vorm   nüüd on nii kerge sattuda noisse kafkalikult helerohelisisse koridoresse sinna kus peab lõputult ootama   kus etanool ja eeter heljuvad õhus nagu oleksid sa saabund paradiisi setode praaždnikule: aga see on kõik staatiline   ja steriilne ja stoiline ja surmasütikune   ja sääl – nagu setode praaždnikulgi – on kõik inimesed hääd ka tõredaim valveõde tegelikult   (keegi ei lenda täna üle käopesa)   püüab kedagi aidata: ja sina saad oma ootamises tos koridorses mitteruumis äkki inimliku tajutabamuse iseendast   aimduse tõelise igavuse puudumisest mõistmise et ärevuse ja sisima rahu apaatia ja uudishimu piir on silmale nähtamatu   loksvel ruum – piir ookeanipinnal mis võib eraldada su olemist ja mitteolemist rahu meeleheidet leppimist loobumist rõõmu   mu sõber ütles et peaksin kirjutama mõne värsi me arstidele: jah ma värisen te pärast kes te sääl Kuressaares   ühes mu lemmiklinnakeses – olete saand tõve külge tahtes ise teisi aidata – püüdes päästa noid kel hing paelaga kaelakaalu küljes   ikka on arutet (arutultki): palju kaalub inimese hing ja seda on mõõta püütud aga teie arstid teie teate – inimliku rumaluse jaoks   ei ole kaaluühikut veel leiutet! rumalus laiutab kaubamorgides ja on kohal kooljakohvikuis ta kõneleb hanerasvamehe häälega raadiokastis   (mitte et hanerasv oleks otse kuradist küll aga saab kurat kõnelda hanerasvastatud mesihäälel kui vaja)   ja sülitab maha batsille ja viirust täis sihvkakoored – viha ja põlguse löraka selle terve mõistuse vastu mis terves kehas peaks troonima   ning jätab eesrindemehed surema – sest staabis kirevad kohtupäevakuked ikka veel koletut hingede kokkuostukollokviumi   olla terve ja jääda ellu et olla kohal tos viimsepäeva võitluses kus tuleb päästa hingi veel rohkem kui   seni oledki päästnud see on su ülesanne täna nii et sa ootad sa paraned sa võitled   jääd ellu   A.R.S.T. allaandmata rünnakul surmani – teadagi
