Kriisiluuletused | Indrek Hirv. Kuus luuletust ööle
KUUS LUULETUST ÖÖLE +++ Tänasesse öösse siin metsade vahel mahub nii palju vaikust et kuuvalgus hakkab helisema   minus eneses on kergus ent võõras igatsus ulatub linnast minuni – nooruse igavene igatsus   või tuleb see mullast – noorte valloonide kiiruga maetud luudest siin väikese emajõe ääres   või metsa unustatud eesti poiste ikka veel külmetavatest hingedest   +++   Kui tulen mööda liiva tänavat vanade haudade vahelt alla   ja jõe ääresjooksevad tüdrukud mulle oma punasteent veel värvimata huultega vastu   siis on haudades ning tüdrukute huultes ja silmadesnii palju saladusi mida armastavas hingeskoos hoida   umbes nagu ka kuu kui ta kord jõe kohale tõuseb seob kõik öö saladused üheks värisevaks valguseks   +++   Varesed hoiavad must eemale teevad vaid pimedas oma karedat häält   aga vastu mu otsaesist põrkuvad hinged videvikust rasked ja rahutud   tume vesi voolab mööda – kellel meist sõbrad tuleb järgmisena minna üle   kes meist jääb järgmisena tärkavas pimeduses varestele seltsiks   +++   Tähed lähevad juba varakult meie igaöiste pihtimuste eest pilvede taha peitu   eks ole ju minajuba kooliajast pealeolnud osav puuduja   tean seal pilvedes ühte veel kes ei taha meist enam midagi kuulda   ta on teinud südame kõvaks ning see kallab nüüd ülalt oma ükskõikset valgust   +++   Kuuvalguse varjud kui ma mõtlen nende peale nüüd tundusid hõbedaselt säravad   aga eks kuu oli muidugi sama   ilus möödanik on nüüd tumm nagu luik – ainult pildid ainult helendav vari tiikidel   millest kuu jõi tookord oma ilusat olematust  +++   Öösel on muretu öösel hoiavad tähed oma nähtamatus võrgus maad kõvasti kinni   silmad saavad siis kevadvalgusest puhkust – tujukast ja muutlikust kevadpäevade ilust   tüdrukute naeratustest läbi veel hõredate puude läbi helesinise õhu   öösel on muretu öösel tuletavad tähed meelde ka selle teise valguse 
