Kriisiluuletused | Indrek Hirv. Kuus luuletust Toomele
+++ Puude juured on toomemäe veenid raagus oksad on toomemäe närvid   mägi karjatab kui hommikune hakiparv teeb tiiru raekoja kohal   toomkirik on unustanud suu lahti ning vaatab nüüd surmale otse silma   +++   Siiski veel siinpool maailma varju silmis tuul ja merede vabadus   kuulan öösiti mida jutustab mu veri – varem kuulamata jäänud ema-isa saladusi   et hoida ära saatuse kordumist libistan koti õlalt – ja laulan   +++   Vana villane mantel puude kohal ning sellest kõrgemal rahulik ja selge öö   kohev surnute muld me märgade jalgade all – ning mullas pakitseb juba kevad   üks kauge heli riivab su põske – tuul tuleb jõe poolt ja õpetab meile õrnust   ei need ei ole üksnes mälestused mu veres mis sulavad su soojusest   see on üks vana laul – laul mis tuletab ennast meelde üha uuel ja uuel kõrgusel   +++   Nagu kerjus oma ainsat hõbemünti peidan ma ärgates üht juba ununenud nägu   ning mu südame savist sõtkub algav päev välja majad ja puud ja kergelt väriseva taeva   kalgilt nagu uskmatu silm vaatab kahvatu kuu päikesetõusu ja mu peidetud mälestust   +++   Kogu kurbus ei mahu raamide vahele –   kogu kurbus ei mahu piiskadesse klaasil   osa koguneb pimeda talve jooksul mäekülge mu akna taga   ent teispool toomemäge on mägesid veel – munamägi ja mount everest   suurte mägede kurbus on suur – suurte mägede kurbus mu südames   +++   Emajõe niiske kurbus vastu hommikut kui kõik tähed on juba uppunud   mu veri on veel ööd täis – pisikesi elavaid mulle mis panevad koolilapsi läbi une naeratama   jah varsti nad ju tulevad pooljoostes üle toome ning rõõm pakitseb neis nagu taevasinine pilvedes 
