Kriisiluuletus | Jürgen Rooste. Kuidas ma leian end üles...
KUIDAS MA LEIAN END ÜLES SELLES, MIS MA OLEN (VABALANGEMISEKURSUS) on ülestõusmise teine püha vaikne aeg tänavad-rannateed tühjad hinged täis (tuul ulub ja undab nagu kauge saekaater nagu tänavatöömasinad kõrval stalinistlikul puiesteel) aga möll mu ümber käib: Oskar Kruus tögab vanas Vikerkaares Trubetskyt ja Sinijärve – ma ei kahetse üldse et kuraditosin aastat hiljem koos Liisi Ojamaaga nõdrutime ta närve kulutime maailmavärve: ta kõne musta laega saalis musta lipu valgusega surnuks laulsime   mu sõbra Gregor Elmi seni kaunimad luuletused mölisevad muga paberikuhjast mu kriksatrullide ja konksudega mestis miks ma neid talle tagasi pole saatnud miks on see raamat alles siin ja alles teel – justkui vana tigupost minu ja tema vahel me armastuskirjade lademik mis ootab seda et aeg nood ise kohale kannaks   ja Alan Watts naerab nurgast mu üle meie üle – et ma (me) ikka veel ei oska saada aru saada raha saada iseendaks – tolleks kes ma olen et ma ei oska pidada vabalangemist ja tühjust kõigeks selleks vist mis must üldse kunagi pidi saama kuigi tahtsin laulda end värsside kuningaks visnapuiseks lihaseks-luiseks päikseliseks-kuiseks vürstiks selle elu ja maailma vürtsiks oma tüdrukutele oma tütrele oma tulele oma armastusele   Gailiti purjus geniaalne pilk poeetide koor ja karneval-ilk autoportree – too konarlik pilt mis paneb kõik paika teeb must purjus lurjuse maise kõikevalitseva kurjuse puujalaga tantsu lööva ahvipärdiku leierkasti saatel Mekasse teel Jeruusalemma! kes läbi Lihula valla ajaloo otsib armastust ja laulu: sest kõik ajalugu mis on olnud seni SUUUUUUUUUUUUR on olnud julmade verepulmade egoistlike parnassijumalate ja tähtsate-tähiste meeste ajalugu aga nüüd pean ma leidma üles tolle väikse tolle kuidas olla inimene tos kaasakiskuvas tühjussetirivas voos   siis olen ma Kerouaciga koos raudteel ma olen kaubavagunites loksvel kui ta on noor mees kui ta on endasse teel ma olen dharmaparm koos temaga   siis olen ma Kerouaciga raudteel kui ta sureb kui ta on oma alkoholiga ühte suland oma armastusega-hüljatusega sügavas unes püha läänebudistlik lurjus ja lakekrants   elu- ja surmatants   Geofrey Chaucer viib mind palverännakule iseenese sisse – ühe pidusöögi ühe püha õhtusöömaja ühe viimase hüva purjutamise pärast laskun ma enese tumedasse sügavasse sääl on korraga väga hää ja vaikne ning üks veinine-suitsune suu sosistab mulle kõrva: "ma ootan su kardinaid öökambrisse tihedaid, oh pimedus, kosutaja!"   ja lakkab see mõttetu melu see sõnadetulv see sõnadesurm mida kroonib kuningaks päev otsa tasaselt köögis mölisev raadio – siinsamas mu olemisraadiuses kus ei räägita enam millestki muust kui tühjuse-tühisuse võimust me päevade üle sllest kuidas tühjus valitseb täna vaid aga kui palju noil tühjil tänvail olen kulgend tohutus-püüdmatus multiversumis otsides homset ja end: see on mind neelanud – ma pole ohumärke kuulanud ma pole toda vabalangemist endale keelanud   sõnad nagu müstilised sitasitikud-skarabeused rullivad mind kokku ja lükkavad mäeservale kust ma veeren ja veeren ja veeren olles tagurpidi sisyphos antisisyphos megasisyphos!   sest selle mäe otsa selle raamatuvirna otsa tahtsin ma ainult selleks et tunda mida tähendab vaba langemine mi kõik kangesti imeb sind tühjuuse mil kõik saadab sind persse ja ütleb: mine otsi endale uus mina uues keegi kes tahab sind endaks pidada   sest meie oleme vaid lasu kasutuid raamatuid ja sõnu mis on ladestunud sinuks keset toda algavat tühjust mittemidagit mis ka alles hakkab saama sinuks   minge ja ärge olge kurvad sest miks olla kurb kui elu lihtsalt juhtub ja igalt leheküljelt alati ei leia sa kohe üles vist iseenda ainsat ja tõelist olemist 
