Kriisiluuletus | Veronika Kivisilla. Nii ütlemata lühinägelik olin ärgates
Nii ütlemata lühinägelik olin ärgates.Pahurast ninaotsast kaugemal polnud muud kui udu.Ei midagi, peale talumatult pika öö ja päevaja otsata ootuseja neidki nägi ainult kõõritadas. Kusagil pidi ent olema midagi veel.Ei võinud ju, et olen ainuke tõre täppses lõputus läbistamatus ähmasuses. Olingi siis otsides teel,kuppel kõrvuni, tänavaid tüütuks tembeldades. On ehk teine täpike veel, vahest terve trobikond,On kuskil laiem pilt, kõrgem kaar ja kuppel,täppidest kett või kee? Kui mõtlesin just loobuda, tuli Lootuse puiesteeja udust ilmus tuhandeid tantsisklevaid täppe,kes nagu virvatuled vedasid edasi. Unistuse tänav.Ei teadnud, et see olemas on.Ei uskunud vist.Nii lähedal, et lühinägelikki leiab ülesja kui usub, võib saada kaugele nägijaks,kaugele-kõrgele nägijaks ja kuuljaks Jah, on otsata pikk, on ähmane.On tüütuid tänavaid, mis kuhugi välja ei vii.Aga üks väikene põige...Alles on tähenduslikest täppidest keed!Ja Unistuse tänavmis unistajaid alati ühendabja igatsejaid kokku viib.Üks igatsev hõige...Näe, neid pisikesi täppeteineteise kaisus ja kurgu all,neid õnnelikke täppe,kellel on millest unistadaja kes moodustavad nii tohutu tähenduslikkeühendusi, sirgeid ja sildu,kaari ja kupleid. Seisin varahommikul Unistuse tänaval.Kinnitan, ta on olemas.Ta on ja jääb alles.Tuleb vaid minna Lootuse puiesteeleja sealt siis pöörataõigele poole
