Indrek Hirv. Puutüvi ajab vaikselt aastaringe
puutüvi ajab vaikselt aastaringe –  nii minagi – ja ammu kannab kael kuid kevadöiti justkui laevalael torm tuuseldab mu surematut hinge siis tahaks olla kiriktorn vee taga –  kurbuhkelt üksi – harva lüüa kella et mõni uitlev hing kes veel ei maga mus aimaks venda – karedat ent hella  
