Indrek Hirv. Kuus luuletust armsamale
KUUS LUULETUST ARMSAMALE  +++  Nii nagu päike sulatab lund sosistades üle varemete ja puude mäele tema nime   nii sosistan mina sulle kõrva sinu nime   ning sa sulad ning sa lahustud minus nagu kevadine jää emajões või nagu pilv taevas   +++  Olen mägi ja tüdrukud jooksevad hommikul mööda mu külgi ülikooli   olen mägi ja mu rohelised juuksed silitavad nende ärevil taldu kui algav suvi neilt rõivad koorib   olen mägi ja mu kõmin kostab pilvedeni kui ma surun neid vastu oma igatsevat rinda     +++  Vahel tunnen öösel ärgates igaviku lõhna   kui tule põlema panen on see kohe muidugi läinud aegamisi kahaneb ka mu ärevus   ega siis pole jälle muud kui surun ennast sinu vastu sa mu väikene igavik     +++  Lapsed jooksevad läbi surnuaia – nii levib igavik nagu linnulaul üle linna   sest siin ei tao süda rinnus vaid heliseb haudades kergete jalgade all   ning iga mõte mille õhtutuul äratab kustutab janu andeksandmise järele   +++ Pilvede unestsünnib kuu   minu unes võtab kuju su nägu   su ripsmed kõditavad juba mu kaela     +++  Su huule üleeilne jälg klaasil su huule punane jälg   räägitakse et tähed   säravad veel kaua pärast seda kui nad on kustunud   ja veel et mõni laul püsib pilvedes kevadeni
