Fotod. Viljandi pidas portfellipäevi
Mu vanaisal oli pruun portfell. Ta käis sellega poes, mistõttu lõhnas see alati saia ja piima järele. Et portfellis oli kaks lahtrit, sai ühte panna püsti piimapudelid, teise aga pista leivad. Maal oli tal teine samasugune, see käis jalgratta lenksu küljes ja täitis sama funktsiooni. Portfell nimelt ei kõigu sõites ja piim jääb pudelisse. Juba kümme aastat on ka minul selline portfell. Ripub ratta lenksu küljes, aitab tarvilikku kraami kaasas kanda. Väärikalt. Ei ole vahet, kas ta kõhus on parajasti kümme õllepudelit või kaks läpakat koos paari raamatuga. Või saunatamiseks vajalik instrumentaarium koos vihaga. Portfell näeb alati vankumatult hea välja. Kui ratas seisab, on portfell minuga kaasas. Ta on pretensioonikas – jope ja dressiga seda juba ei kanna! Seega riietus peab klappima: palitu, pintsak või kuub, püks, kingad-saapad ja ilmtingimata müts! Peakatteta portfelliga käia lihtsalt ei sobi. Nii kujundab portfell tema omanikku. Mitte iialgi ei tuleks mõtet riputada teda näiteks maastikuratta külge. Või võtta näppu tervisejooksu tehes. Portfell nõuab soliidsust ja rahulikku kulgemist. Istuda aeg-ajalt kuskil puhvetis ja võtta oma õlu – see on portfelliomaniku range kohus! Portfell kuulub teise ajastusse. Sinna, kus mehed olid kõik kaabudes, vurrude ja sigaretiga. Ja naised olid daamid – kleitide, kingade ja sigaretiga. Teda ei tohi ajada tema noorema venna diplomaadiga! See on hoopis teine klass: direktorite ja poliitikute maailm. Portfell esindab aga doktoreid, õpetajaid, kirjanikke, näitlejaid, vanaisasid. Portfell on väga sisukas. Portfellita oleks elu tühine. Head portfellipäeva!
