Indrek Hirv. Sõjasulase laul
Sõjasulasel on paunas pisut ööd ja üks kiri. Siis kui auväljal lipud on loetud, tuleb tal meelde see kiri. Ja kui sõprade haavad on seotud, tuleb meelde see kiri. Ja kui preestril palved on loetud, tuleb meelde see kiri.   Armas paater, paari hõbetüki eest loe üksainus kord veel seda sõna! Armas vennas, paari hõbetüki eest loe üksainus kord veel seda sõna!   Sõjasulasel on paunas pisut ööd ja tulekivi. Siis kui hing on õhtuks sisse jäänd, tuleb meelde see kivi. Laagritulele hakatust lööb ta külmas käes tulekivi, sooja vendade kontidesse külmas käes tulekivi.   Tähti võõramaa taevasse lööb sulase käes tulekivi. Tähne surmaratsu laudjale lööb sulase käes tulekivi.   Sõjasulasel on paunas pisut ööd ja pajuvile. Siis kui tähed on taevasse süüdatud, tuleb tal meelde see vile. Selle vile sees on peidus mehe vaevane elu. Selle vile sees on peidus noore hulkuri elu.   Pajuvile sees peidus on viis, mis on olnud sääl kauem kui elu. Viisi ingel saab endale, kõver mõõk kui kord kustutab elu.   
