Andre Tamm. Koju jõudmine
KOJU JÕUDMINE    Üks Eesti poeg on koju saabunud sada aastat peale oma sündi jäävalt kodukanti maabunud pärast pikka ajapõllu kündi   siin Eesti südames ta ilma tuli tarkust omandas ja elu nägi ta sisemuses leegitses üks tuli luuleanne, sõna ürgne vägi   ei elu andnud pikalt püsida isamaal, vaid juhtis üle vee jäi vaid üle nõutult küsida miks nõnda heitlik inimese tee   tas ärkas ellu võimas sõnavool läbi lõputute riimide ning värsitaktis ilmnes kogu hool mis üle aegade, režiimide   sai värsiridu laialt laduda luulest kujunes ta hingepide võis Eesti rahvas rõõmus aduda kuis köidab meest ja kodu sõnaside   ei saanud seista pühal kodupinnal suur saabumine ootas oma tundi nii lüürikat lõi kipitaval rinnal väljendades sõnaloome sundi   kuid ajaratas lükkas ette tunni tagasi kord kodumaale jõuda sai täita helge igatsuse sunni kalli Eesti sadamasse sõuda    ta võttis osa kogukonna tööst aitas, andis nõu ja kaasa lõi vaba möödaniku hirmuööst värsket sära Koeru kanti tõi   nüüd kodukoha pühal pargipinnal kivil istub poiss, tal raamat käes loeb liigutatult, heliseval rinnal keskendunud sõna võimsas väes   hea teeline, kes veedad siin kord hetki sa kodu tähendusest osa saad on lõpupunkt see pärast pikki retki Eesti keskel, vastu haljast maad   siit võõrsile kord lahkus otsiv hing kes tegi suureks sõna, oma rahva ja naasis kui sai lõpetatud ring taaskohtumine olema sai vahva
