Jürgen Rooste. Luuletused isadepäevaks
ISADEPÄEV see päev teeb mulle valu see on raske päev   ma ei tea kas ma suudan oma isale andestada ja kas minu lapsed andestavad mulle   see ei ole nii et me patud nuheldakse mitmele põlvkonnle ettepoole   meid nuheldakse takkajärele sest me oleme lõhkunud oma laste elusid   ma tahan väga armastada oma isa ma tahtsin seda – väikse poisina   aga ma alati ei suuda ma ei suuda andestada talle – ja ma ei saa teda ka vihata   mu emapoolne vanaisa – ta oli küll ilmselgelt tõsine jaladmaasmees – tark ja reeglitega ja tõsine   aga ta oli väga hää inimene – just 6. novembril saanuks ta 93   ma mäletan elu temaga lapsepõlves ja teismeeas – kuidas ta sundis mind   teoreeme ise lahendama kuidas ta ei andnud males järele niisama et võidaksin   ta õpetas mulle kuidas olla mees olemata šovinist-sitapää   mu isa ei olnud paha inimene – tas oli kuradi palju hääd – ma imetlen seda kuidas ta   omakorda oma isale teismelisena vastu hambaid pani et kaitsta oma ema ja väikevenda ja -õde   mind lõi ta vaid korra – kuklasse lahtise käega mingi väga väikse vastuvaidlemise eest   aga ma olingi pehme ja pai ja liiga õrna hingeeluga poiss – moodsad-nüüdsad feministid   tõenäoliselt ei mahutaks mind isegi cis-meheks sellegipoolest kasvasin ma seksuaalselt ülekäe   armusin ilusatesse ja hulludesse – lasin vana ja allakäinuna imetleda end noortel naistel – ja ei tund end kurjategijana seepärast   kuigi vahel ehk mu oma lapsed vaatasid et isa on segi läind – see tegi neile valu – aga isa oligi segi läindki   ei ma ei oota ega taha mingit isadepäevakaarti või lille – luuletate te mõlemad mõnikord – ma tean   aga homme läeme me poole päeva paiku pojaga mu tütre töökohta hommikusööki sööma   kokkuvõttes – ma pole kedagi elus rohkem armastanud kui noid kaht – tähendab hullusehoos olen uskunud end   armastavat üht naist vist enam – aga see maksis mulle kätte sajaga – karma on paabeli hoor!   me praegused maailmakuningriigi ülempreestri valimised on samasugused: üksikisa kes rabeles ja püüdis kodu ja töö vahel   ning ükskõikne noksitrall kes on virutand oma lastele mööda vahtimist kes on rääkinud oma tütrest kui sekssümbolist   ühesõnaga: ma olen kaugel olemast ideaalne isa olen vana ja väsinud ja pettunud ja petnud ja...   mul on pikk tee minna sinna et andestaksin oma isale ja et armastaksin teda süütundeta   mul on pikk tee minna sinna et andestaksin endale ja armastaksin end   ma ei tea kas sellise eluviisiga kunstnikuna märatsedes on mus midagi järgi jäänd kunagi et saaksin tõeliselt olla vanaisa   ja sisimas ma tean et pole õige see isavõim see patriarhaat ega emavõim ka õige ei ole – seda võin kinnitada   aga kuidas jõuda selleni ei oleks heade inimeste võim ja kas seda nimetataks siis bonakraatiaks – ma ei tea   mu keel pole nii hea – aga jah – isadepäev on ju iseenesest tore aga see neetud lill või lips või liitumine terviseklubiga   mis nad kingivad – see ei tee meist veel hääd inimest – hääks omaenda sees pääks   igaüks ise saama ja jõudma aga ma tunnen et ma olen katkine ja poolik isa   siiski: olen ma ehk olemas siiski kuidagi ehk   isadepäevadeemon mus ajab oma üüratud mustad nahkhiiretiivad laiali   HEA ISA hea isa ei karju oma laste pääle ei mõista neid hukka   hea isa kunagi ei löö oma last hea isa ei jäta oma lapsi   isegi kui ta peab minema nende juurest – hea isa   ei alanda ega naeruväärista oma laste valikuid   see ei tähenda et ta lepiks kui nemad on ebamoraalsed   ta ütleb selle välja ta ütleb selle isaliku rahu ja alandlikkusega   hea isa ei sunni oma lapsi end nägema maailmatsentrumina   pöörisekeskmena – saati siis tõe ja õiguse mõõdupuuna   hea isa pole prokrustesesäng minotauruseäng freudistlik mõttetu mäng   hea isa pole lastele koorem aga ta oskab laduda neile elukoormasse kaasa   seda mis kannab kaugele mis kannab inimeseksolemise poolele teele nii   et ülejäänd poole peab ise käima ja koguma ja ise omakorda oma lastele edasi andma   kui ka vahel on tunne et kuidagi ei saa kui ka vahel on tunne et enam ei jaksa   isal pole võimalust – ta kas on isa või siis – mis ta üldse on? mis ma üldse olen?   ISA KUI MEETOD suur jagu mu lapsepõlvemälestusi mu isast on katkised või puuduvad või sisaldavad mürki   millega ma elada ei saa – aga on mõned pildid mõned mäluelukad mis tunduvad nii põrguilusad   ta ise on öelnud et ta arvab et ma luuletan sellepärast et mu maavanaema Meeta oli maanõid ja tegi noid sõnu   ma ise aga mäletan kaht talveööd – üht kui me istusime ilma kütteta toas ja kiikusime maalt toodud kiiktoolis   ja laulsime koos sepapoiste-laulu – ja kahe karujahimehe- laulu ja need tulid meil enamvähem välja – ja teist ööd   kui ta purjuspäi lamas diivanil ja rääkis mulle pool videvikku anekdoote – jukust ja jäneset ja petkast ja tšapaist ja   eestlasest-venelasest-sakslasest – äkki saingi ma oma luule säält mitte neist sadadest raamatutest mida ma tollal lugesin   sest ma ei osanud muudmoodi olla ega leida end – äkki see tema räpane ja lihtne vorm saigi minu sees luuleks   mitte aga see kuidas Athos jõi koos oma teenriga tühjaks terve kõrtsi – teener muidugi teadis oma kohta   ja jõi ainult õlut – või tegi Athos nalja – minu isa vist tegi nalja – aga ma tean et ta kunagi – mittekunagi   ei saanud must aru et kes ma olen ja miks ma tahan olla ega ma ise ka ei teadnud – milline teismeline päriselt teab   ma olen katsunud minna oma elus vastuteed – isana siis alati kui ma saan – kinnitan oma lastele et nad valivad õigesti   sest meist keegi ei tea – eriti nii noorena – mis on õige seega ei saa me eksida isegi kui me eksime
