Jürgen Rooste luuletus. Monument Jaskale
Monument Jaskale   ärge laske mu kuju teha Mati Karminil tema käe all kehastaks mu kõht kogu mu   depressiooni ja nukrust – mu vats ripuks nagu mu kurbuse song! viimane laul!   ärge laske mu kuju teha Mati Karminil kummastki mu suunurgast valguks   pronksist nire: üks sümboliseeriks tatti ja teine okset, kõik oleks koletult kurb   ärge laske mu kuju teha Mati Karminil ta kujutaks mind rootsi vanamuti   või pilves idioodina – ta laseks tinaplommil kukkuda külma vette ja ütleks et see   on piisavalt Rooste nägu küll – must saaks harilik Cthulhu, kes huikab oma kutsumist   ärge laske mu kuju teha Mati Karminil ma kangastuksin omaenda lastele kooljana   või värvilistest lampidest rüütatud koletisena või lihtsalt jõletu rootsi vanamutina   jah: miks Sa ei tee lihtsalt üht monumenti Vastikule Rootsi Vanamutile?   VRV – kõlab ju hästi! Preili Sokk on tema kõrval jumalanna
