Jürgen Rooste. Saadanatants: Robert Burnsile ja Paavo Haavikkole
luulesaatan minuga lööb tantsu toast kipakast saab seestunud šamaani kants naabrid arvavad et olen teinud antsu kui kurat muga kargab – rants-ja-rants!   On šotlaste rahvuspüha, on Rabbie Burns'i sünnipäev! Tänavu ei tõmba ma selga kilti, ei huika Roberti värsse, ei laula hägisele ega kummuta ta ülistuseks viskit. Jah – ei saa ma kerge südamega kehutada Teid praegu me omi luuletajaid samavääriliselt meeles pidama: et me vägevatelt kaimudelt šotlastelt õppust võtaks ning vängelt tähistaks me luulelugu! – mil ma isegi ei tea, kas tänavu Kristian Jaagu sünnipäevalgi veel täievääriliselt pidutseda saab ja tohib... seda enam lasen end vallata sõnade mässul ja meeletusel: olgu pidu katku ajal minus eneses!   värsid vorpide ja vermetena paberil ja ihul sõna sõna järel pikka nuga ihub naha all ja kolba varjus tihkelt kihul – luulesaatan muga tantsu vihub!   Avastin poolkogemata öö varjus Paavo Haavikko värsse säädes ja üle lugedes, et tema – too suur soome luulesorts – jagab Burnsiga sünnipäeva! Tõsi – mil vaene vaga Burns tähistanuks tänavu 262. sünnipäeva, siis Haavikko võiks veel päriselt meie sääs olla, sest tema saaks alles 90! Lisaks peaks Burns'i võrdlema ikka pigem Eino Leinoga, sest ta oli rahvamees, rahvalaulik, nalja-, naiste- ja napsimees, mil Haavikko on luuleski pigem filosoof ja poliitik, meie aja suur hääl, vabavärsis kõnelev pühamees, valusa tõe hääl... (teda on pandud isegi rahvamehena sinna üles... sinna Kekkoneni kõrvale) – peagi on kogu Haavikko luule eesti keeles olemas. Kas Suur Soomlane kõneleb meiega ses ajas? Aga Suur Šotlane?   kurjaks pimeduse varjus kisub lugu kops käind üle maksa – sõnu täis saab magu põrguvürst ei rahule mind jäta sugu elu lõpuni ei saa ma sunnikust vist jagu
