Jürgen Rooste. Poees Brodskile: pärast meid pole tõesti mingit veeuputust
ja sind mõisteti muidusööjaks ja sind mõisteti lullilööjaks sundravi hullar asumine ühiskonnale võlatasumine   ja Taavet ei laulnud oma laule ja Saalomon ei laulnud oma laule keegi ei võtnud põlglikult kõõritada: millest saavadki kuningad lõõritada?   mõnikord ongi nii et vangis on vaba sest väljas ripub inimsüdametel taba mõnikord tead sina ise küll et oled poeet aga teised ei tea – pimedusega neet   olgu nad tuhat korda neet!   kõik salaseltsid vandenõud ordud see on mäng see on kaduv ja korduv! üks jalg rentslis – veidi purjakil – aulik tõeliselt vaba on maailmas rändlaulik   sest kes suudaks valitseda tulukest veiklejat kodutut veidrikku donžuaani ja seiklejat eks Sultki õppisin minagi veidi tood trotsi seltsimees-kodanik-kodumaatu Jossif Brodski!
