Kodune kultuurisoovitus | "Corpus Christi" kui köitev empaatiaharjutus
Kui Ameerika kinokunstist on nn väikelinnadraama mudel väga hästi tuttav, siis vähehaaval hakkab selline tüpaaž tekkima ka Euroopas. Sarnaselt Jan Komasa "Corpus Christile" oleme seda näinud korduvalt näiteks ka meilegi hästi tuttava Gruusia lavastaja Zaza Urushadze loomingus. Nii tema "Mandariinid", "Pihtimus" kui ka viimaseks filmiks jäänud "Anton" olid asetatud pea olematusse külakesse, kus hakkasid aga vähehaaval keema ootamatut konfliktid ja vastuolud. "Corpus Christi" konflikt on aga esimesest hetkest selge. 20-aastane Daniel istub mõrvakahtlusega noorte kinnipidamisasutuses, kus ta saab aga ilmutuse ning hakkab aktiivseks kristlaseks. Kuigi esialgu tundub tema soov preestriks saada utoopiline, siis veidrate kokkusattumuste tõttu õnnestub tal võtta enda tiiva alla ühes väikeses külas asuv kogudus. Sellest mõistagi tekib ainult paksu pahandust. Jan Komasa linateose puhul hakkab eriti särama just stsenaarium, kuna "Corpus Christi" on vapustavalt hästi kirjutatud. Loos on üllatavaid arenguid, kavalaid sisupöördeid ning lihtsalt erakordselt mahlakat dialoogi, mis lase tähelepanul hetkekski kaduda. Selge kinnitus sellest, et kui sul on hea idee ning mõnusalt tempokas käsikiri, siis tuleb hea film otsekui iseenesest kohale. Muidugi, oluline roll on selles kõiges mängida ka Bartosz Bielenial, kes kehastab peakangelast. Rõõm on tõdeda, et kuni 11. aprillini on viimaste aastate üht põnevamat Euroopa linateost võimalik tasuta vaadata. Soovitan soojalt seda võimalust kasutada. Vaata filmi siit.
