Rando Värnik ja Aadi Remmik: piimatootmise tulevik seisneb tarkades muutustes
Rohelepe ja keskkonda puudutavad väljakutsed tõstavad teravalt üles küsimuse: kuidas piimatootmine Eestis saab kohanduda muutuva väliskeskkonnaga? Signaalid kallinevast toidu hinnast ja seda suuresti põhjustavast energiahinnast sunnivad arutlema strateegliste valikute üle. Kusagilt tuleb hoida kokku, aga kust? Küsitav tasuvus Probleemi teravik seisneb selles, et viimastel aastatel on Eesti piimatootmine sattunud väga keerulisse olukorda tänu kõrgetele sisendihindadele ja madalatele toodangu müügihindadele. Eesti piimatootjad on majandusliku jätkusuutlikkuse kindlustamiseks jätkanud investeerimist kaasaegsetesse lautadesse ja tehnoloogiasse ning tõstnud märkimisväärselt tootmise efektiivsust. Majanduskeskkonnas hakkama saamiseks on olnud vajalik piima väljalüpsi järjepidev tõstmine, et tasakaalustada ajas kasvavaid püsikulusid (energia, kütused, palgad, hoonete ülalapidamine jne). Väljalüpsi tõstmisel on seni peamiseks komponendiks olnud lisasöötade (söödateravili, rapsikook) kasutuse kasv (joonis 1).  Joonis 1 Autor/allikas: EMÜ  Nüüdseks oleme aga jõudnud olukorda, kus seoses kavandatava EL-i rohepöördega on lisasöötade kasutuse edasine suurendamine muutunud väga küsitavaks. Võrreldes veiste põhisööda ehk rohu ja siloga on lisasöötadel suur süsinikujalajälg. Teisalt on ka lisasöötade hind hüppeliselt tõusnud (joonis 2). Samuti on küsitav, kas ka majanduslikult on perspektiivne lisasööda osakaalu jätkuv suurenemine piima tootmiskuludes? Praeguse tendentsi jätkudes hakkab piimatootmise majandusmudel meenutama üha enam seakasvatuse mudelit, mis on teatavasti ülimalt suures sõltuvuses söödateravilja hinnast. Piir tuleb ette  Joonis 2 Autor/allikas: EMÜ  Tähele tuleb panna sedagi, et lisasööda söötmisel loomale on füsioloogilised piirid. Tulemused näitavad selgelt, et iga täiendav ühik söödetud lisasööta annab vastu vähem piima (joonis 3).  Joonis 3 Autor/allikas: EMÜ  Selle kõigega pole aga tootjate mured veel lõppenud. Tähelepanuta ei saa jätta fakti, et teatud tasemest edasi ei vähenda kõrgem piimatoodang enam püsikulusid toodanguühiku kohta, sest väga kõrge piimatoodanguga loomade pidamine nõuab omakorda pädevamat (kallimat) tööjõudu ning hinnalisemat tehnoloogiat (joonis 4).  Joonis 4 Autor/allikas: EMÜ  Neid asjaolusid arvesse võttes on Eesti põllumajanduse üks alustalasid – piimatootmine – jõudmas punkti, kus senine strateegia enam edasi ei vii ja vaja on analüüsida muutunud olusid ning mõelda uute lähenemiste peale. Eesti Maaülikool on kogunud viie aasta jooksul igakuiselt tootmis- ja finantsandmeid Eesti juhtivatest piimafarmidest, mille alusel saab kujundada arusaadava pildi piimatootmise olukorrast läbi ettevõtja silmade. Kuidas piimatootmine Eestimaal jätkuda saaks, selle arutamiseks korraldab Eesti Maaülikool 12. jaanuaril online-seminari. 
