Leelo Tungla luuletus. Miski ei kao ega teki...
Miski ei kao ega teki,vaid muudab kuju ja olekut.Ka kurjus ei kao ega tekiega kuuluta enda taastulekut.Äkki ta lihtsalt on kohalnii relva kui sõnaga – kõigega.Laiutab maailma kohalja õiendab arveid õigega. Võõrast maad endale võttajälle võib raua ja tulega.Alandlik hõimlane tõttabõigustust leidma veel sulega. Niiviisi – kildhaaval, tükatimaailma haaravad alatud.Ajakell tagasi lükati,ajaloost tõde on salatud. Kutsuda kurjusejõugudvõivad end teistmoodi nimega –ahnet ja alatut tõuguära neis tunda võib pime ka. Õhk karjub süütute verest –võimsad on vait nagu tunagi.Siitsamast, meiegi perestpaljusid vaenati kunagi… Peagi ehk raudteejaamasootel on küüditusvaguneid…Tapja on mundrile saamasuusi ja säravaid paguneid. Ärevalt arvuti avad –lootus ei taha veel kustuda…Seda, et peagi on kevad,isegi raske on uskuda. Ometi lippu kord heiskabsinilill hommikul sumedal!Sina ju tead, kus ta peitajuuri võib praegu veel lume all…
