Kristiina Ehini luuletus. Havi käsul
Tavalised vene poisidarvutimängu tänavalahingute tallermaaltäkki päris sõjaväljale sadanud –vaenlast denatsifitseerimainimlikkust sõelapõhjaks laskma Havi käsulpimedusega löödud –tavalised vene mehedtulistamas haiglaid ja mänguväljakuidEma, ma kardan, me peame pommitama juba kõike!jõuab vene sõduri kaugekõneObi jõe kaldale Isa, pea vastu!saadab viiendat päevaTšernigivi varjendis konutav ukraina lapssõnumi oma isalekes kaitseb Dnepri silda Tavaline vene naine!Sinu poeg tapab praegu!Sinu mees valab süütute verd! Teen oma elu suurima annetuse Punasele Ristileja mu sisemine rahusaadik manitseb:mida muud sa praegu teha saad –hinga sisse selle talvepäeva üürikest päikestÄra lase oma meeltest lahinguvälja teha! Havi tahab hävitadaTaara avitab kuidas oskabJa ERMi külastades uurin igaks juhukskas pirrudmuuseumi klaasvitriini ja tulemüüri tagajuba lõkendavad? Sina ja minameie ja nemad –kes me olemesiin Euroopa ajalootuulepealsetel maadel?Vaevalt said märtsipommitamise rusudelepargid peale kasvada ...Vaevalt sai Tšernobõli sarkofaag tsemendiga üle valatuduued pojad sünnitatud ...Vaevalt said memoriaalid rajatud ...Kes me oleme?Kas liivaterad ainult –hinges vappumas terve rindejoon– headuse ja kurjuse – vahelsätendamas terve lapsepõlvetäissinikollast merdAu ja südametunnistuspimeduse piiramisrõngas ...Piirilinnakeses kaetud pikk rahuläbirääkimiste laudkus veekarahvinid tärisevadraketilöökidest Kauges külas küpsetab Ukraina vanaemapliine ja vareenikuidvalmis varutud jahust ja puruks pommitatud kanaaedikuviimastest munadestUkraina vanaemahoiab aknad rinde poole lahtiet sada poissi tuleks ja istukstema lõputu armulaua taha söömajätaks vennatapu ja tõstaks katkise katusepea kohale tagasi
