Wimbergi luuletus. Maakonnaliini bussis
Ah et miski käsib mul kirjeldada tavalist maakonnaliini sõidubussi, nagu need vuravad päevas ikka mitu korda Paide ja Tapa vahel, vahepeattusega päris mitmes kohas, nende seas Roosna-Alliku, iidne Kaltenbrunn.   Nende bussidega sõidavad ainult koolilapsed, vanurid ja need, kellel on auto paranduses või load ära võettud. Õigus, parandusest anttakse ju tänapäeval asendusauto, seega langeb see seltskond ära. Ja siis sõidan nendega mina, sest mul polegi juhiluba.   Niisiis, need bussid sõidutavad vanamemmesid peamiselt. Eks nad käivad kalmistutel haudadel lilli kastmas ja linnas arsti juures. Selle liiniga saab nii Paide Sillaotsa kalmistule, kuhu näitteks on maettud Kaaruka külavanem Malle Rooba, kui ka Tapa kalmistule, kuhu näitteks on maettud põline Kaaruka küla mees Murikse Kusti.   Neis bussides mängib juhil alati Vikerraadio, kus räägitakse kogu aeg tõsisel toonil mingeid analüüsivaid jutte. Tee praegu nii raputab, enne Seidlat. Ehkki ju asfaltt on kõikjal maas. Need bussid sõidavad tihti imelikult aeglaseltt, isegi suurel maanteel, 40–50 km/h vahel. Maainimesel on aega? Kui läheb kalmistule, siis küll. Kui arsti juurde, siis ei.   Raadios kõneleb praegu Hendrik Relve, mingist vihmametsast ja mingitest suurtest lindudest, kes teevad pesa puu otsa nii hästi, et maapinnalt vaadates pole midagi näha. Bussiülikool. Ei kuule siin bensujaamade MyHitsi plekikõlalist nüüdispoppi. Kell armatuurlaua kohal näittab punaseid elektroonilisi numbreid 14:10. Nii ma sõidan. Isuzu, valge Turquoise, firma Atko.   Peatus Ahula. Peale tuleb noor ema lapsega, sõidavad Tapale. Ja mees, kelle näost otsin esimese asjana põhjust, mis tal siis lubadega juhtus. "Lähme istume taha parem." Mees sõidab Aravetele.   Kella kõrval on sildid "Kinnita turvavöö", "Stopp! Peatu, vaata, veendu", "Istekohti 32, seisukohti 7", "Sõites bussis piletita või sõidukaarti valideerimata on mõjutustrahvi..." – Maarjamõisa tee. – "...määr 20 eurot". Akendel on kleepsud "Kas sinul ja su lähedastel on helkur küljes?", "Varuväljapääs", "Avarii korral purusta aken klaasihaamriga".   Mingeid kleepse on veel, pilttkirjalisi. Katuseluugil on neid üksteise all lausa neli. Esiukse kõrval on viis rohelist kleepsu. Näen seinal kahe aknal vahel isegi klaasihaamrit ennast, seda purustusjõulist mütoloogilist atribuutti. Ja ongi Aravete.   Neis bussides öeldakse bussijuhile väljudes ikka "Aitäh!" või "Head aega!". Kes vaikkides väljub, see kui rikuks mingit püha tava, purustaks kallist kommet klaasihaamriga. Ja Hendrik Relve räägib. Ja iga täistund on kilomeetrite vahele peotäis värskeid uudiseid. Siis kõlab aegadeülene diksiländ. Kell on 14:19.   Neis bussides sõidavad vana aja inimesed. Nad kui oleks ERM-ist linnaloa saanud. Esiistmetele bussijuhi selja taga ei lase istuda punavalge kilelintt. Just nende all näen kinniseottuna põrakat tulekustutit, must lontt valmis sülitama valget vahtu.   Mees, kes istub mu ees, kiilaneb pealaelt. Peale tuli tema tuttav, mees ütles, et tuleb Viljandist. Tindil tuleb peale naine valges jopes ja läheb Tapale. Need bussid on ju nüüd tasuta, piiksuta ainult kaardikest. Siseneme Ambla kihelkonda. Tapale on 16 kiltti. On 29. mai 2022. aastal.   Ma nüüd enam edasi ei kirjuta, muidu ei jõuagi seekord rahuliku sisekaemuseni, akende tagant möödalibiseva agraarmaastiku taustal.
