Looduskaitsealad putukaile ja ämblikele kaitset ei paku
Suurbritannias tehtud teadusuuring osutab, et selgrootud loomad ei ole sealsetel kaitsealadel kaitstud rohkem kui mittekaitsealadel. Rob Cooke sõltumatust kasumitaotluseta teadusasutusest Ühendkuningriigi Ökoloogia ja Hüdroloogia Keskus ning ta kolleegid uurisid selgrootute seireandmeid Inglismaalt, Šotimaalt ja Walesist aastaist 1990 kuni 2018. Andmed hõlmasid enam kui tuhandet sipelga-, mesliase-, herilase-, sirelase-, lepatriinu- ja ämblikuliiki. Andmete analüüs näitas, et kaitsealadel esines küll suuremat liigirikkust kui mittekaitsealadel, kuid liigirikkus kahanes mõlemat sorti aladel aja jooksul ühesuguses tempos. Eriti hoogsalt kahanes seejuures just tolmeldajate nagu mesilaste ja sirelaste liigiline mitmekesisus. Vaadeldud ajavahemikul muutus arvukus enam kui veerandil vaadeldud liikidest, kusjuures enamasti muutus arvukus vähenemise, harvem suurenemise suunas.  Mõnedel üldlevinud liikidel võis kaitsealadel täheldada isegi suuremat arvukuse langust kui mittekaitsealadel. See viimane olm võib olla lihtsalt puhas juhus, sest paljud selgrootute elu mõjutavad keskkonnategurid nagu saaste, võõrliigid ja kliimamuutus evivad laialdast, selgelt piiritlemata toimeala ega hooli väga lokaalse iseloomuga kaitsemeetmetest. Paljude enim ohustatud selgrootute elupaigus neile aga mingit formaalset kaitset ei pakutagi. Niisugune on selgrootute loomade olukord Ühendkuningriigis, mida Cooke ja ta kaaslased kirjeldavad lähemalt ajakirjas Biological Conservation. Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.
