Arvustus. Gojira: spirituaalne <em>life metal</em>
Prantslaste Gojira on täpselt selle aastatuhande bänd – esimene plaat sümboolselt aastast 2000, juba vaba igasugusest milleeniumivahetuse-eelsest painest – ja sobib ütleks, et ideaalselt esindama seda kaasaegset n-ö modenmetal'it, kus stiilimääratlused pole enam nii olulised, nagu ka sellega kaasnev tugev subkultuuriline identiteet. See määramatus avab ka tee peavoolu (kuna subkultuurne investeering on alati hermeetilisem, selleks, et kuuluda "mõnda klubisse", tuleb nii enda kuvandi kui suhtevõrgustikuga enne rohkem vaeva näha). Gojira esindab sellist metal-klubi, kuhu on kõik teretulnud. Aga kes siis lõppude lõpuks kuuluvad sinna klubisse, kuhu võib kuuluda igaüks? Või kuidas selle klubi liikmed kirjeldaks nende muusikat? Ainus, kelle puhul žanriline määramatus on mulle täiel määra töötav, on Triptykon, sest ma vähemalt näen ja tean, kus on nende juured. Muul puhul kipub esile kerkima teatud konservatiivne instinkt lahterdada, mis jääb Gojira puhul rahuldamata, ja tekitab ängistust. Kes nad on ja kust nad tulevad? Tahaks kuulda, mis stiili arvavad Gojirat olevat need, kes minust lähemalt ja läbivamalt nende kraamiga kursis on olnud. Siin on death metal, groove metal, math rock, sünkoopidele üles ehitatud djent'ilik chug-chug-chug ja alternatiivmetall, mis ajab oma jätked rokilikumaisse nähtustesse, kuni kuskile Muse'i staadionirokini välja.  Gojira Autor/allikas: Tristan Priimägi  Kindel aga, et Gojira puhul on eestkõnelejaks tõesti muusika, sest ühelgi liikmel ei tundu olevat staaritsemise soont – ei tea me muusika- või muust pressist nende härrade nimesid ega nägusid, ega ei oska tuua välja ka ühtki uudisväärtuslikku intsidenti nende elust või mõttemaailmast. Nad justkui laenavad kõikjalt, aga ei suhestu mitte millegagi: särgid on kogu bändil seljas ühtlaselt mustad ning midagi tagasi ei peegelda (sõnumi või kultuuriviite, näiteks bändilogo näol) ning väidetavalt nende endi välja valitud kaks soojendusbändi, Leedu McLoud ja UK Urne on mingis mõttes sama mittemidagiütlevad, ehk et ka sealt ei ulatu nagu ühtki viidet edasi. Justkui eksisteeriks kogu see maailm mingis oma mullis. Teemadelt on Gojira kindlasti samuti väga 21. sajand – juurte ja universaalse harmoonia otsinguid inimese, looduse ja meie maailma vahel tundub, kasvõi juba plaadikaante põhjal, olevat nende loomingus läbiv teema, ja praegusel ajal selgelt väga aktuaalne. Sellega on seotud ka nende nimi, sest hävitav Gojira (ehk Godzilla, mis nende nimi ka algselt, enne autorikaitsevaidlust, ka oli) ärkas ju veesügavustest just inimeste keskkonnakahjuliku tegevuse tõttu, tuumakatsetuste peale. Karistuseks meile, kes me oleme siin maailmas liigina juba kõik punased jooned ja piirid ületanud. Muusikaliselt, kui Sunn O))) poleks seda terminit juba varem kasutusele võtnud, võiks Gojira olla kirjeldatav kui spirituaalne life metal. Konstruktiivsusele suunatud, elujaatav, ja maailma pärast murelik. Kontsert Gojira on Tallinnas teist korda ning esimesest korrast, kui nad Saku angaaris (või mis selle koha nimi tänapäeval ongi) ringlaval Metallicat soojendasid, on mälus küll võrdlemisi mage mälestus, aga selle põhjal pole mõtet kaugeid järeldusi teha, selgelt väärib sellise kaliibriga bänd oma soolokontserti ja pidasin paremaks oma silmaga asi uuesti üle vaadata. Ma olen väljamüüdud saalis ilmselt ainus mitte-megafänn, sest eeltoodud põhjustel on Gojira mulle alati veidi kaugeks jäänud. Ja uusi tutvusi nad siit peale minu ilmselt ei saa ka, sest korralikku piletit suudavad endale lubada vaid need, kes seda tõesti vajavad. Mingis mõttes kurb, kuidas kõiki kontserte käivad vaatamas vaid fännid. Iga jutlustaja peab kõnet vaid oma kogudusele. Aga kuidas jääb siis uute lambukeste juhtimisega õigele teele? Uued lambukesed vaatavad 45eurost särgi ja 80eurost plaadihinda (!), teevad "Mää!" ja lähevad kodus Spotifysse. Pakuks siinkohal välja, et promootorid võiksid mingeid trikke teha, kuidas ka asjasse vähem pühendunud jõuaksid bändide juurde, mis on nende mugavustsoonist väljaspool. Korraks mõtlesin hooajapileti peale, aga siis oleks efekt pigem veelgi elitaarsem ja seda jõuaksid osta vaid toiduahela tipus pesitsevad kultuuritarbijad. Võib-olla siis viimase minuti piletid poole hinnaga, et tuleks ka mõni mitte-fänn? Väljamüüdud ürituste puhul muidugi mitte, aga muidu äkki polekski nii paha mõte.  Gojira Autor/allikas: Tristan Priimägi  Kuna Gojirat ei toonud Tallinnasse plaadituur, sest viimane album "Fortitude" juba aastast 2021, siis on esitatav materjal võrdlemisi mõnusalt tasakaalus nende viimaste plaatide vahel. Viis lugu uuelt, paar-kolm eelmistelt neljalt. Kõigepealt visuaalsest väljanägemisest, mille peale võib küll kindlustundega öelda, et kogu tsirkus on linnas kohal: kaheastmeline kõrgede poordidega lava ja lavatagune sein moodustavad kokku kolmetasandilise suure projektsioonipinna, kuhu saab nii lihtsalt värvidega kui filmikatkete ja fotodega kuvada kõikvõimalikku materjali. Mõne aja pärast, kui silm on juba visuaalse virrvarriga harjuma hakanud, toimub ootamatu pööre ja lava eesääres vaikselt oma korda ootavatest torujuppidest purskab välja terve rida orgastilisi tossujugasid, mille peale paiskub otse mu ette ekstaasis naisfänn, kes annab mulle küünarnukiga mitu matsu järjest ribidesse ja mu nägu katab juuksepilv. Sest ma olen seda väärt. Mingis mõttes muidugi väga metal. Esimene pool kontserdist möödub mul pigem seda visuaalset maailmaimet jälgides, kui muusikasse minnes. Tunnen lausa kahetsust ja mõjun iseendale pisut variserina: miks mina ei tunne sama kui ekstaasis naisfänn ja paljud teised mu ümber? Mis õigusega ma siin üldse olen, kui ma kogudusse ei kuulu? Gojira teeb omalt poolt kõik, et mind ära veenda: esitus on professionaalne, bänd ise on saundilt ka piisavalt raske, intelligentsed poisid ja ajavad arukat asja... Aga lihtsalt ei tõmba muusikaliselt kaasa, kuna pole nagu ühtki konksu, millega kaasa minna. Meie suhe jääb platooniliseks kuni kuskile poole peale, kui "Fortitude'i" mulle isiklikult kõige parem (ja meeldejäävam) lugu "Another World" äratab mu sellest telekavaatamise letargiast oma transiliku põhirifiga nagu üles. Sealt edasi tuleb üks selline popvihje, mida ma olen samuti kogu aja oodanud. Kui küsida, kust tuleb Gojira, siis võib järgmise loo põhjal vist üsna kindlalt väita, et üheks nende mõjutajaks on olnud kodumaine ulme. Loo (ja plaadi) "L'enfant sauvage" inspiratsiooniks olla küll François Truffaut samanimeline film aastast 1970, aga ma olen kindel, et ka prantsuse animafilm "Metsik planeet" ehk "La Planète sauvage" pole neile võõras. Sellele viitab ka animeeritud ulmekas loo taustal. Väga haaravas filmikatkes näeme kosmonaute mingil reisil ja see reis päädib väga ägeda teise ulmeviitega, sest kosmonaudid näevad oma õuduseks pooleldi maa sisse vajunud Eiffeli torni. Selge viide "Ahvide planeedile" ning hea meeldetuletus, et see lugu, mida tänu filmisarjale on hakatud pidama Ameerika omaks (ning kultuurimärgiks on pigem kujunenud maa sisse vajunud Vabadussammas originaalfilmist), pärineb tegelikult Prantsusmaalt, kirjanik Pierre Boulle'i sulest. Ja kohe siia otsa tuleb Gojira seni viimane ja samuti väga nakkav lugu, eelmise aasta lõpus vaid failina välja antud "Our Time Is Now", mis toob nii käikude kui visuaali mõttes kohale staadionirokilikuma bändi, kellel võiks olla ka staariambitsioone, sest suures kirjas taha tekkiv kiri OUR TIME IS NOW mõjub poliitretooriliselt ning teadlikult masse mõjutavalt.  Gojira Autor/allikas: Tristan Priimägi  Mõnevõrra lahjendab minu jaoks efekti küll hilisem info, et lugu tehti videomängu "NHL 23" tarbeks ja ei räägi kokkuvõttes millestki enamast kui sportlaste eneseületamisest (blah), aga lugu ise on päris äge. Neljandana sinna otsa lugu nimega "The Chant" samuti viimaselt plaadilt. Loole eelneb laulja ja kitarristi Joe Duplantier' empaatiline sõnavõtt Baltimaade aadressil, "The Chanti" ajal suudavad nad aga organiseerida väga veenva ja mõjuva kaasalaulmise loos esinevale sõnadeta vokaaliosale, nii et ühtsustunne kasvab veelgi. Kontserdi viimasest osast meenub veel see, et tossukahurid purskasid ühel hetkel välja terve mere pisikesi paberribasid, mis kleepusid higiste moššijate külge, nii et mõned kodanikud nägid välja natuke lumememmed. Kokkuvõttes olen ma väga tänulik, et mul ajakirjanikuna õnnestus kogudusse mitte-kuulujana siiski osaleda sellel spirituaalsel seansil, kus maailma ja elu armastavad prantslased edastasid oma sõnumit metal'i vahedusel. Suhtun respektiga nii sellesse bändi kui nende fännidesse, aga metal'ist jään ilmselt endiselt otsima midagi veidi ohtlikumat. Ühtki Gojira plaati ma endale lähiajal ilmselt soetama ei hakka, aga see-eest saan Gojira teemaks tulles ka vähemalt tunda, et mul on selle bändiga nüüd, erinevalt varasemast, ka mingi seos. Tracklist: "Born for One Thing""Backbone""Stranded""Flying Whales""The Cell""The Art of Dying""Grind""Another World""L'enfant sauvage""Our Time Is Now""The Chant""Amazonia""Silvera""Gift of Guilt"
