Arvustus-intervjuu. "Ballaad loomulikkusest" ehk väike Markus üksinda suures maailmas
Jaanuaris pöördus minu poole Andreas Kübar, Joel Väli lavastuse "Ballaad loomulikkusest" dramaturg, kes kutsus mind lavastust vaatama ja – kui kõnetab – sellest kirjutama. Kõnetas, ja jäi kripeldama, nii et siin ma nüüd olen ja kirjutan. Lavastuse kirjelduse VAT Teatri kodulehel lõpetab lause "Joel Väli lüroeepiline lavateos keskendub sotsiaalsele leinale ja armastuse defitsiidile ehk inimesele looduse keskel1." Sellise eelhäälestatusega ma lavastust ka vaatama läksin ning leinava inimese looduse keskelt ka leidsin. "Ballaad loomulikkusest" mõjub ökokriitiliselt, ja samas mitte päris, sest kui lavastuse tervikut ainult selle nurga alt vaadata, jääb midagi nagu puudu, kripeldama. Seda puuduvat osa läksin otsima intervjuust Kübaraga ning tema kirja pandud alusmaterjalist. Siinse kirjutise eesmärk on pakkuda teistelegi huvilistele sõnalist täiendust sellele pea sõnatule lavastusele, mille sügavamad kihid ei pruugi end vaatajale esimese hooga avada. Ja kes "Ballaadi loomulikkusest" ise veel näinud ei ole, siis etteruttavalt võin öelda, et minu arvates tasubki selle lavastuse puhul esmalt niidiots kätte võtta ja siis teatrisaali minna. Mis oli Joeli motivatsioon seda lavastust teha või miks seda lavastust "vaja" oli? No mulle tundub – niipalju kui ma Joeli loomingut kõrvalt vaatan –, et tal on kogu aeg üks ja seesama teema, mida ta üritab kuidagipidi sõnastada. Et jah, Joeli üks lemmiksõnasid on ilmselt "eskapism", mingisugune põgenemise lootus. Ja ikkagi see mingi väikese inimese maailmavalu ja küsimus, et kuhu me kõik teel oleme või milleks seda kõike vaja on. Absurdse kaubandusliku maailma pealetung, antikapitalistlik suhtumine, inimese loomuse käsitlemine – need on mingid teemad, millega ta pidevalt tegeleb. Ja eks üksik mees paneelmajas loodusfilmi tegemas oli lihtsalt see kujund, milleni ta sel hetkel jõudis. Minu arvates oli see väga viljakas, väga visuaalne kujund. Mul tulid kohe silme ette need Youtube'i filmid, mida mingid Kapa-Kohila tüübid põhikoolis teevad: jooksevad kuskil põllu peal ja tulistavad. Selline eriti low-budget Youtube'i film. Markus on Eestis populaarsuselt viiekümne kuues eesnimi ehk Markuseid jagub kõikjale. Ta tundub meile tuttav. Äkki käisime samas koolis? Ta on sõbralik ja usutav. Kindlasti oleme kusagil kohtunud. Noor ja terve. Hoolitsetud habemega. Ligilubava kehakeelega. Veidi murelik, et mitte öelda inimlik. Markus on inimlik!2 Nüüd see "ballaad" lavastuse pealkirjas – miks just ballaad? Selle sõna valis Joel ja minu jaoks oli see hästi loomulik asi, mida Joeliga siduda – ballaad kui hästi romantiline, lüüriline ja eepiline teos. Aga see pealkiri sai tegelikult ka päris palju kriitikat. Tartu Uue Teatri poolt vist tuli kõige rohkem, et nii suure nimega asi – "Ballaad loomulikkusest". Nagu kaks eraklikku kunstnikku oleks kuskilt mägedelt alla tulnud ja oma tõe rahva ette toonud.  "Ballad loomulikkusest" Autor/allikas: Kairi Joasaar  Nojah, ma ei tea, kas seda pealkirja saaks ka kuidagi irooniliselt võtta… Just selle low-budget filmi vaatenurgast. Aga te otseselt ei võtnud? Ei võtnud jah. Saaks ju, aga siis ta naljatleks selle üle, nagu tänapäeva kangelasel polekski enam seda romantilist püüdlust millestki suuremast aru saada. Aga seda tal ju ometi on! Markus ei suuda iseennast üllatada ning ennemini on tal iseendast villand. Ta ei taha olla Väike Markus. Ta ei taha Pikk ka olla. Võib olla peaks üldse nime vahetama? Markus – miks see nimi midagi ei tähenda? Või püha Markus – lihttööliste kaitsja, Veneetsia linna hoidja, evangeeliumi autor. Miks tal Püha Markusest nii suva on? Väike Markus vaevleb omaenese igavuses [---]. Ehk võtad paari lausega kokku ka lavastuse sündmustiku? See on Markuse teekond nii-öelda kõiksusesse. Me võtsime alguses süžeeliselt ette kangelasmüüdi, kus kangelane läheb teekonnale ja lõpuks on tal kaks valikut: ta kas ei naase sealt teekonnalt või siis naaseb parema inimesena. Ja me otsustasime, et Markus ei naase sellelt teekonnalt või tahab naaseda siis, kui on juba liiga hilja. Ja samas on see natuke sellise üksinduse käes vaevleva hullunud inimese teekond. Sündmuseks võtsime sellise jabura asja nagu koera surm, sest tundsime, et inimese surm oleks liiga traagiline ja me ei tahtnud seda traagikat sinna. Otsisime võimalikult jaburat traagikat ja koera surm sobis selleks hästi. Ühesõnaga lugu sellest, kuidas üksik inimene teeb mingisuguse teekonna läbi ja ei jõua mitte kuhugi. Või jõuab sinnani, et ta lihtsalt mattub oma mõtete alla. Ja siis tekib küsimus, et kas need "vaimsed teekonnad" on üldse vajalikud. Või et kas sel hetkel, kui otsustakse minna vaimsele teekonnale, ollakse tegelikult positsioonis, et sellele teekonnale minna? Võibolla on vaimne teekond edukas siis, kui sa alles lõpus saad aru, et sa üldse seal käisid. Vahendid – et miks seda kõike just loodusfilmi kaudu esitada – olid puhtalt esteetilised. Ta vaatab end nagu kasutamata toidujääke külmkapis ja mõtleb, mida sellest kõigest valmistada saaks. Kas sellise kehaga on võimalik unistused ellu viia või on jalad liiga lühikesed, õlad liiga kitsad? Markus igatahes ei usu kaasaegsesse kehademokraatiasse, mille järgi iga keha nõnda armastusväärne on. Markus usub iluideaale, mille saavutamiseks tuleb end nädalast nädalasse piitsutada ja ta vajab komplekse, mille puudumisel haihtub ka võidujanu.  Sinu jutu põhjal on "Ballaad loomulikkusest" eelkõige inimese sisemise teekonna keskne. Aga lavastust on minu arvates lihtne võtta ka väga sõna otseses mõttes: et see on lavastus inimese ja looduse omavahelistest suhetest. Seal on väga palju erinevaid dünaamikaid, mis hakkavad mängima. Kasvõi see kostüümide teema: et on igasugu huvitavaid seoseid inimese ja looduse vahel – nagu näiteks loomamustriga riided –, mis saavad teatrilaval külge uusi tähendusvarjundeid. Need loodusega seotud teemad pididki sealt läbi kumama või vähemalt me ei tahtnud sellele kumamisele vastu töötada. Aga jah, nii kirjutades kui lavastamise protsessis oli see minu jaoks ikkagi kogu aeg rohkem Markuse sisemine teekond. Kripeldama jäämisega seoses: vahepeal sain aru, kuhu koer on maetud. Nimelt see kujund – üksik mees paneelmajas loodusfilmi tegemas – on küll visuaalselt väga viljakas, kuid hakkab huvitaval kombel töötama sisu kahjuks. Ilmselt ongi asi selles, et kujundit ongi edasi antud just väga visuaalselt, kujundist endast ja mitte selle sisust lähtuvalt. St et kujund üksik mees paneelmajas loodusfilmi tegemas pole ilmselt sümboolses plaanis nii universaalselt mõistetav, et igaüks selle sisule kohe esimese hooga pihta saaks. Nii võib juhtuda – ja mis juhtus ka minuga –, et väline maailm (üksik mees paneelmajas loodusfilmi tegemas) ei sümboliseeri vaataja jaoks enam mitte (Markuse) sisemist maailma, vaid iseennast. Ehk siis kogu see laval toimuv loodusfilm ongi sõna otseses mõttes loodusfilm. Mis ei ole iseenesest halb, sest nagu Andreas ka intervjuus ütles, siis kõik need looduse-inimese vahelised suhted, mis laval ilmnevad, on Markuse sisemise teekonna taustal samuti olulised. Aga võttes arvesse seda, et kogu dramaturgia aluseks on kangelasmüüt, millest omakorda kumab läbi tugevalt humanistlik-eksistentsialistlik tasand, siis  on lihtsalt kahju, kui see tähendustasand end vaatajale lõpuni ei ava.  "Ballad loomulikkusest" Autor/allikas: Kairi Joasaar   Plekke on kõikjal ja kui uuesti vaadata, polegi ühtegi plekitut asja. Maalilise vaatega puhkemaja, aga kollane kraanivesi. Nädalavahetus maal, aga pangakonto varsti tühi. Võrratu suplus, aga mõttetu pohmakas. Ideaalne foto, aga soeng on kohmakas. Kuidagi võiks plekkidest mööda vaadata või leppida, et alati on midagi pekkis ja siis ühe käe sõrmedel lugeda oma ideaalseid hetki. Markus, on sul selliseid üldse olnud? Markuse ainus sõna lavastuses on "aitäh". Räägi lõpetuseks sellest ka. "Aitäh" on mulle väga oluline asi. Ja nagu paljud olulised asjad, on ta tekkinud naljast. Nali tuli sealt, et valimistega seoses pannakse hästi palju raha selle alla, et enda poliitilisi ideid müüa, aga hästi vähe raha selle alla, et inimesi pärast tänada. Aga Keskerakond – kes siis veel – on seda alati teinud: pärast valimisi on üleval "Aitäh!" plakatid. Ja minu arust on see nii armas. Et justkui võikski sama palju olla neid "Aitäh!" plakateid igas bussipeatuses. Minuga on see kontekstiväline, lihtlabane "aitäh" alati kaasas käinud, ja mingisuguse idee pingpongi pealt jõudis see ka Joeli lavastusse. Joelil oli mingi mõte ka sellega, et ei oleks ühtegi sõna – ja samas seal lavastuse alguses Markus kogu aeg tahab midagi öelda ja see oleks ka nõme, kui ta mitte midagi ei ütleks. Ja noh, siis ongi küsimus, et mida sul üldse öelda on? Me lasime Markusel [Markus Truup] katsetada, et mida ta ütleks matustel inimestele, kes on tulnud tema koera ära saatma. Ega seal midagi rohkemat kui "aitäh" polegi öelda. "Aitäh" on ilmselgelt liiga vähe, mida öelda, aga samas on teda täpselt piisavalt. 1 https://vatteater.ee/lavastused/ballaad-loomulikkusest/ 2 Siin ja edaspidi tähistavad kaldkirjas lõigud tsitaate Andreas Kübara sulest pärit alustekstist.
