Loomingu Raamatukogus ilmus esimese eestikeelse luuletuse kirjutanud autori valikkogu
 Saksamaalt 1634. aastal Tallinna kolinud Reiner Brockmann (1609–1647) kirjutas ajaloo esimese eestikeelse kunstluuletuse "Carmen alexandrinum Esthonicum…" (1637). See on ka vanim teadaolev eestikeelne ilukirjandusteos. Brockmann õppis Hamburgi gümnaasiumis, seejärel immatrikuleeriti oktoobris 1623 Rostocki ülikooli. Ta oli aastatel 1634–1638 Tallinna gümnaasiumis kreeka keele professor ning aastatel 1639–1647 Kadrina Katariina koguduse õpetaja. Wimberg on Brockmanni esimesse valikkogusse koondanud läbilõike kogu luuletaja loomingust alates esimesest teadaolevast luuletusest kuni viimaseni. Samuti on ta tõlkinud neid kõigist keeltest, milles Brockmann luuletas – saksa, ladina ja kreeka keelest –, ja transpoetiseerinud tänapäeva eesti keelde Brockmanni vanas eesti kirjakeeles loodud luuletused. Katkend: MEIE SUGUVÕSA HÄVINGU PUHUL Mälestusluuletus isale, Reiner Brockmann seeniorile, kes suri 23. juunil 1626, ja meenutades ka ema Margareta Scheffterit, kes oli surnud 8. septembril 1625.  Vist on raevuse pilgu     me hõimule pööranud Issand, et on määratud meil     kõndida hääbumisteed. Kui jumalannal, kes     jagab surmasid, näis vähe sellest, et ära noolega viis     meilt ema, armsa ja hea, ning läks lendu ka teine     ta nöörilt niisama julmalt, veel isa võttes nii     kalli ja aulise meilt, kel oli nooruseeas     püüd kaunite kunstide poole, misjärel rahvale tõtt     kuulutas, piibliga käes, kandes rinnas usku     ja jälgides pruuke, mis siivsad, hoidis Loojat aus     tõelise vooruse toel. Meil suguseltsis hulga     ja armsate sõprade seaski mitmeid võttis veel     lõigata saatuse sirp, nii onu langes mulda     ja kalmu all on ema õemees ning vanamemmel sai     täis tema päevade mõõt. Saatus, näid kui viivuke und,     sest nii oled muutlik! Ah kui rängalt mind     lõi sinu armuta löök! Mis tahes suunda me pilku     ka ümberringi ei heidaks, piinasid, ängist meelt     silmame vaid igal pool. Kui aga kõrguses kärkija nõuks     tõemeeli on võtnud sootuks maamuna pealt     kaotada terve me hõim, on kaastunne me vastu     tas ikkagi lõpmata kindel, ning kus hõõgub raev,     siiski ka leebusel koht. Õnnetus möödub kord,     teis kannatus leidugu kange, armsad vennad-õed,     kurbade päevade sees. Issand aastaid kinkigu teile,     mis saamata kahjuks eelmisel põlvel jäid.     Jeesuke, toeta. Amḗn.  PUHAS RÕÕM Õnnesoov matemaatikaprofessor, astronoom ja linnaarst Gebhard Himseli(use) ja raeliige Thomas von Schoteni tütre Brigitta pulmadeks 19. juunil 1637.  Oh, magus on see lust,    mis armsal suveajal on Liivimaal, kui siin    on talgud täies hoos! Tööd kannab puhas rõõm,    et saak on peagi koos – ja siis jääb tuua peoks    kõik kokku pillikajal.  Et osaks saaks see lust,    võim napp on luuletajal – ei ole vili küps,    ei ole salves noos, see õnne ootus veel    on siinses inimsoos, kord hirm, kord lootus taas    on seni nende rajal.   Ma sellest räägin vaid,    mis lauale siin kantud – nii magus pulmarõõm,    mis taevaisast antud, on kõikjal meie ees,    see puhas rõõm, ei muud!   Ei väära seda head    küll miski tusatuju, teil saatjaks jäägu rõõm,    mis hinges võtab kuju, kui teineteisele    te andma saate suud.  MINU READ ON EESTI KEELI Saatesõna luuletusele "Eestikeelne laul aleksandriinis...".  Teistel muu las köita meeli, minu read on eesti keeli. Eesti keel on kõikjal hinnas, kõlab rannas, maal ja linnas, eesti keeles talupojad räägivad ja kõrged kojad, daamid sellest peavad lugu, õpetlased, aadlisugu. Saksamaaltki tulnud seda ihaldavad kõneleda. Räägib seda noor ja vana, kostab ikka väärikana, jumal selles tarkust jagab, õpetaja kantslist pragab. Eesti keelt nüüd mõnel tunnil pruugime ka muusa sunnil. Minu read on eesti keeli, teistel muu las köita meeli.
