Arvustus. Suvi kevadnäitusel
Suvi on kunstiarmastaja ja -tudengi jaoks ilmselt üpris vastuoluline aeg. Ühest küljest on lõpuks ometi võimalus rahulikult käia läbi kõik näitused, sest üldiselt on argipäevas rohkem aega ning tänu suvepuhkusele on lõpuks ära magatud ka aasta sees puudu jäänud unetunnid. Teisalt tõmbab paljusid kas vanaema maja mõnes väiksemas linnas või külas, sõbra suvila Hiiumaal või lihtsalt meri ja vabadus. On lämbe ja soe juulikuu päev. Ega tegelikult ei kisu ei korterist välja, kuigi ka seal on palav, ei tõmba ei bussi ega näitusele. Estonia bussipeatus, Lasna buss, Kotka kauplus, Lindakivi sild ja Kunstihoone kärtsroosa paviljon. Sammun Eesti Kunstnike Liidu (EKL) kevadnäitusele, mis veel viimast nädalat avatud. Viimase paari-kolme kuu jooksul on olnud eredamaid ja tuhmimaid kunstielamusi, kuid üks enim mõtteainet pakkunud on tõesti Eesti Kunstnike Liidu 2024. aasta kevadnäitus Kunstihoone Lasnamäe paviljonis. Näitust iseloomustab nii suur osalevate kunstnike arv, väga eriilmelised autorid ja teosed kui ka huvitavalt lahti rulluvad dialoogid teoste vahel. EKL-i kevadnäitus andis pildi eesti kunstimaastiku oluliste nimede viimaste aastate loomest. Kevadnäitusel eksponeeritud teosed tegelesid laias laastus nii igikestvate teemade ja motiivide (religioon, emakujund, üksindus) kui ka viimaste aastate sündmuste ja nähtuste vaatlemise ja analüüsimisega. Paljude autorite jaoks on olulised olnud isiklikumad teemad, kuid esindatud olid ka laiemad ühiskondlikud valupunktid sümbioosis isiklike tunnete ja kommentaaridega. Tänavuse kevadnäituse juures rõhutati mitmel puhul, et sellel aastal oli muuhulgas erilisema pilgu all skulptuur ja installatsioon ning see hakkas näitusel tõesti silma. Juba Kunstihoone Lasnamäe paviljoni ees võttis külastaja vastu värske kunstirühmituse Uru Valter installatsioon "Suur veos" ning näitus kulges tervikuna heas tasakaalus ringkäiguna erinevate autorite installatsioonide vahel. Huvitava dialoogi lõid omavahel näituse mõttelises keskosas paiknenud teosed "Leo, Mart, Ants, Jaan ja Otso maitsevad veini loorberipuu vilus" (Jüri Ojaver), "Kus ma olid, kui sa langesid?" (Angela Soop) ja Marta Vaariku "Külmkapiema". Õhtusöögilaud loorberipuu all, kirikust näitusesaali tõstetud lühter ning vormilt kõigile tuttav polsterdatud külmkapp moodustasid eraldi ruumina tajutava ning omamoodi sünge itaalialiku koosluse. Mõttelist ruumi täiendasid lisaks Mauri Grossi "Punane on uus roosa" ning Heleliis Hõimi "Hetk enne äikest", lisades veelgi juurde tumeda elutoa tunnetust. Teise tugeva koosluse lõid Erik Teemägi "Kaitsetuvi" ning Krista Leesi "Sall-loosungid, 24.02.2022", milles suhestusid omavahel suurepäraselt kunstnike mõtted ja südamevalu jätkuva Ukraina sõja pärast. Näituse üldist rahulikku ja voolavat kulgemist hakkas ühel hetkel lõhkuma pealtäha loogikata intervallidena kostuv vali plärin, mida oli näitusel liikudes järjest keerulisem eirata. Kuna see ei ole ju võimatu, et näitust jooksvalt täiendatakse – nt eelmise aasta lõpus avatud Hanna Samosoni näitust "Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi"1 õnnestus külastada mitu korda nii, et iga korraga oli näituse metsaosa "puudega" rohkem täitunud –, ei osanud ma sellest esialgu midagi eeldada. Lähenedes näituse lõpule, sai selgeks, et muidu rahulikku keskkonda lõikas vahele mehaaniline puulõhkuja Terje Ojaveri teosest "Naine puulõhkumismasinal". Tegelikult oli isegi üllatav, et 55 kunstniku käe alt näitusele valitud loomingu hulgas oli vaid kaks teost, mis rakendasid olulise osana ka heli – teine oli Alexei Gordini videoteos "Metsik jaht". Viimane pakkus vaatajale vaimuka, kuigi tegelikult kunstimaastikul valusatele tõsiasjadele osutava teose. Omamoodi mõjus videoteos siiski ka lohutava taustana – on ju kogu kevadnäituse väljapanek loodud "alasti" kunstnike poolt, kes ka mitte ülemäära soodsas keskkonnas igapäevaselt rikkalikku ja kõrgetasemelist kunsti loovad. Üks põnev aspekt oli materjalide lai spekter ning paiguti üllatavad tehnikad. Mitme teose puhul takistas rahulikku möödakulgemist ootamatu lühis kuklas, mis sundis teosele teist ning põhjalikumat pilku viskama. Sellistena mõjusid nt Enn Põldroosi selgelt äratuntav käekiri teoses "Ristlained", mille puhul tegemist digimaalinguga lõuendil. Vanameistri käekiri on tuttav, kuid esimese hooga sujuvalt edasi liikudes tekkis järsku ootamatu tõrge – midagi on seekord teistmoodi. Teise sarnase topeltpilgu teenis Heikki Leisi "Tuli" – pliiatsijoonistus, mis mõjus kui söestunud palkseinale löödud põlev pilt. Kevadnäitusele oli sellel aastal kaasatud väga eriilmelisi kunstnikke ning arvestatav oli ka võrdlemisi noorte kunstnike osakaal. Rõõm oli näha autoreid, kes veel aasta-paar tagasi osalesid alustavate kunstnikena Eesti Kunstiakadeemia lõputööde näitusel TASE, kuid on end nüüd kindlalt eesti kaasaegse kunsti maastikul kehtestanud. Erinevate meediumite, materjalide ja tehnikate mitmekesisus on kindlasti üks selleaastast kevadnäitust iseloomustavaid märksõnu. Samuti on näitusele iseloomulik kunstnike aktiivne reaktsioon meid ümbritsevatele sündmustele ja teemadele. 2024. aasta Eesti Kunstnike Liidu kevadnäitus oli põnev, mitmekesine ja rikastav rännak südasuvises linnas, kus mõtiskleda nii kunstniku rolli, sügavalt inimlike, kuid miks mitte ka humoorikate teemade üle. Suviselt lämbe argipäev sai Lasnamäe paviljonis juurde sõõmu meeldivalt jahedat, kuid rikastavat õhku. Sügav hingetõmme ja tagasi bussi peale. 1 https://www.kunstihoone.ee/programm/hanna-samoson-volukunst-on-monikord-vaga-lahedal-eimillelegi/
