Mesilased teevad sülemis paraja temperatuuri hoidmiseks koostööd
  Toimetaja Piret Ehrenpreis Mesilased on väiksed putukad ja üksi võib neil külm hakata. Kambakesti koos suudavad nad reguleerida sülemi temperatuuri aga parasjagu nii, et see poleks liiga kuum ja külm ka näpistama ei kipu. Kuidas see täpselt käib, seda avasid teadlased Kuningliku Seltsi ajakirjas Interface, mida vahendab Phys.org.  Sülemisse kogunemine on mesilaste käitumise üks iseäralikke vorme. Kui viljastatud emamesilane lahkub mesipuust, võtab ta kaasa terve sülemi mesilasi, et alustada uut kolooniat. Kokku võib emamesilasel olla kuni 20 000 saatjat. Sellises olukorras kogunevad mesilased kobarasse ja jäävad üksteise külge mitmeks päevaks rippu, kuni skaudid tegelevad uue pesakoha otsimisega. Nõnda välistemperatuuride meelevallas kõlkudes on mesilassülemil ühtmoodi oht külmetada või üle kuumeneda.    Ometi suudab mesilassülem käituda sellises olukorras otsekui ühe tervikorganism. Kuigi igal üksikmesialsel on infot üksnes teda ümbritseva keskkonna kohta, siis paljukesi koos suudavad nad hoolitseda selle eest, et sülemi sisetemperatuur püsib 35°C kraadi ringis. USA Massachussetsi tehnoloogiainstituudi teadlased töötasid välja matemaatilise mudeli, mis selgitaks, kuidas mesilased saavad sellises olukorras kollektiivselt reageerida ilma ühe keskse kontrolliva jõuta.  Mesilassülemil on teadlaste sõnul kaks peamist osa. Selle välimistes kihtides on mesilased tihedalt koos ja moodustavad ostekui kaitsva kesta. Samas kui sisemistes kihtides paiknevad mesilased hõredamalt. Kui õhutemperatuur langeb, siis liiguvad pealmiste kihtide mesilased tihedamalt kokku, hoides sooja sees kinni. Soojematel temperatuuridel sülem paisub ja mantlikihi moodustavad mesilased hargnevad, et vältida sisemiste mesilaste ülekuumenemist.   Suurem osa mudeleid, mis selle termoregulatsiooni selgitamiseks loodi, leidis, et võti peitub iga individuaalse mesilase täpses kohatajus ja sülemi kui terviku suuruse adumises. Mudelid jäävad aga jänni selle osaga, mis selgitaks, kuidas on ikkagi võimalik, et sülem reageerib temperatuurimuutustele ühe tervikuna.  MIT teadlane Samuel Ocko lähtus oma mudeli loomisel ideest, et külmad mesilased soovivad tihedamini kokku nihkuda, samas aga soojema temperatuuriga mesilased tahavad hõredamalt paikneda. Nii pressivad külmad mesilased end kõrgema temperatuuriga mesilastele peale, avaldades nõnda oma käitumisega teistele survet. Mesilased püüavad seda survet minimeerida, muutes oma paiknemist sülemis.  Teadlased jõudsid järeldusele, et mesilased reageerivad oma asukohatingimustele ja liiguvad sellele vastavalt. See toob esile ka variatsioonid nende paiknemistiheduses, kandes nõnda üle terve sülemi edasi infot ümbritseva keskkonna temperatuuri kohta.   Nii panevad mesilased kõik kaaslased tööle ühise eesmärgi nimel, et säilitada sülemis ühtlane temperatuur. Teadlaste sõnul näitab see mesialste haruldast koostöövõimet. See on ühelt poolt võimalik tänu sellele, et erinevused üksikute mesilaste ja kollektiivi vahel on peaaegu olematud.
