Esimesed loomad sarnanesid kammloomadele
 Käsni on pikka aega peetud esimesena kõigi loomade esivanemast lahknenud hõimkonnaks.  Kammloomade genoomi järjestamine toetab aga nüüd alternatiivset hüpoteesi, mille kohaselt panid esimesena uuele hõimkonnale aluse hoopis käsnadest keerukama ehitusega kammloomade esiisad.   Veel mõni aasta tagasi näis, et loomade põlvnemisloos enam suuri muutusi ei tehta. Käsnadel puudus närvisüsteem, misläbi paigutati need kindlalt loomade evolutsioonipuu juurte lähistele. Veelgi enam, osa nende rakkudest sarnanesid protistidest kaelusviburlastega. Tundus võimalik, et kauges minevikus hakkasid kaelusviburlaste esiisad elama kolooniates, mis päädis esimeste loomade sünniga. Kõigi loomade ühisest esivanemast muutusid seetõttu hüpoteesi kohaselt esimesena eristuvaks just käsnad.   Võrdleva genoomika hüppeline areng on viinud järjest rohkemate loomade pärilikkusmaterjali kõrvutamiseni. Nii võrreldi viis aastat tagasi korraga 77 loomaliigi DNA-d. Tulemused konsensuseks kujunenud vaadet ei toetanud. Analüüs omistas vanima loomade hõimkonna tiitli hoopis kammloomadele. Lisaks viitas see, et esimesed loomad olid arvatust keerukama ehitusega – neil oli isegi algeline närvivõrgustik. Kuna ühegi kammloomade hulka kuuluva liigi genoomi polnud kunagi varem täies mahus järjestatud, jäid järeldused siiski ebakindlatele alustele.   Toonased tulemused avaldanud töörühm teatab nüüd ajakirjas Science ilmunud uurimuses, et nad on tühimiku Mnemiopsis leidyi geenijärjestuse näol täitnud. Andreas Baxevanis võrdles kolleegidega selle täielikku genoomi veel kolmeteistkümne ja selle üksikuid osi 58 liigiga. Taas jõudsid nad järeldusele, et ürgseimateks eristunud loomadeks võib pidada kammloomade esiisasid.   Tulemuste statistiline alus on väga tugev. Tänapäeval arvutab enamik teadlasi tõenäosuse, et tulemuste näol on tegu statistilise kõrvalekaldega, millest lihtsaks statistilise olulisuse kontrolliks piisab.  Baxevanis rakendas kolleegidega lisaks ka Bayesian'i statistikat, milles võrreldakse võistlevate hüpoteeside paikapidavuse tõenäosust. Sellega välistatakse tulemusi kallutada võiv „usu tegur“. Nii kontrollisid nad kuue erineva evolutsioonipuu võimalikkust. Paraku ei piisanud 200 päevani küündinud arvutusajast, et käsnade koht esimeste loomade seas täielikult välistada.   Töörühm uuris seetõttu kammloomade genoomi üksikuid geene, mida on kokku 16 500 – vähem kui inimesel, ent näiteks rohkem kui äädikakärbsel. Taoline lähenemine paigutas need kindlalt evolutsioonipuu juurteks. Tulemused viitavad, et käsnad ja naastloomad, mööda merepõhja triivivad lehtjad organismid, kaotasid nii närvisüsteemi kui lihaste alged. Lisaks on lihased tõenäoliselt arenenud loomariigis välja kaks korda. Kammloomadel puuduvad nende olemasolust hoolimata mitmed geenid, mis teistel loomadel lihaste kujunemiseks hädavajalikud on.   Mitmekülgsest lähenemisest hoolimata pole kindel, et sellest kõigi käsna-hüpoteesi toetajate veenmiseks piisab. Ühesuunaline tee organismide järjest keerukamaks muutumisest võib tunduda liiga ahvatlev. Baxevanise töörühma M. leidyi genoomi tõlgendus rõhutab aga, et ka lihtsustumine, geenide ja isegi teatavate rakutüüpide kaotamine on loomade arengus tähtsat rolli mänginud.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
