Marsi pind näib regulaarselt märguvat
 Marsi Luuretehiskaaslase (MRO) tehtud ülesvõtted näitavad, et Marsi ekvaatorilähedastes piirkondades võib aastaaegade vaheldudes märgata regulaarset pinnase tumenemist ja helenemist. Nähtus viitab, et planeedilt võib vedelas olekus vett leida arvatust sagedamini.   Kuigi Marsi pinnavormide põhjal võib oletada, et planeet oli kaugemas minevikus veerikas, ei soosi praegu planeedil valitsevad tingimused enam ammu vedelas olekus vee olemasolu. Nii on atmosfäärirõhk kaugelt liiga madal, et hoida ekvatoriaalsetes piirkondades isegi veejääd soojematel päevadel sublimeerumast. Kaks aastat tagasi märgati aga MRO tehtud fotodel, kuidas madalamatel laiustel asuvate küngaste nõlvadel ilmusid suvekuudel paari meetri laiused ja sadade meetrite pikkused tumedad triibud. Ainult selleks, et temperatuuri langedes taas kaduda.   Tänaseks on aastaajalist tumenemist märgatud veel tosinas piirkonnas, kaasa arvatud Valles Marinerise kanjonis. Kõige sirgjoonelisema selgituse kohaselt on satelliit täheldanud pinnase märgumist. Samas jääb ebaselgemaks, kust vesi pärineda võiks. Vahetult pinnase all peituv jää oleks pidanud ekvatoriaalsetele regioonidele omaste kõrgemate temperatuuride juures juba ammu sublimeeruma, mis viitab sügavamal asuvatele põhjaveeallikatele. Samal ajal on veejääd leitud värskete kraatrite põhjast, mille sulamine võib selgitada tumedamaid triipe kõrgematel laiustel.   Ent osa tuhandetest triipudest asuvad küngaste ja mägede jalamite suhtes liiga kõrgel, et märgumise taga saaksid olla maa-alused allikad. Pigem oleks Alfred McEweni töörühma hüpoteesi kohaselt tegu atmosfääris leiduva vee kondenseerumisega. Laborikatsed on näidanud, et märgatavaks tumenemiseks pole palju vett vaja – selle suhteline sisaldus võib pinnases jääda vaid paari protsendi piirimaile. Analoogseid veejälgi on märgatud näiteks Antarktikas.   Nii või teisiti vihjavad tulemused, et vett võib Marsil tänapäeval esineda märgatavalt külluslikumalt, kui senised vaatlused viidanud on. See suurendab omakorda ohtu planeedi saastumiseks Maalt pärinevate mikroobidega ja sunnib seeläbi panema suuremat rõhku Marsi pinnale laskuvate uurimisaparaatide steriliseerimisele.   Näiteks on Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuur kehtestanud viimase osas rangemad nõuded kõrgemaid laiusi uurivatele kulguritele ja maanduritele. Nii peaks ekvatoriaalses piirkonnas tegutsev Curiosity kulgur vee täheldamisel regulatsioonide kohaselt selle uurimise asemel selle lähistelt koheselt eemalduma.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Geoscience. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
