Telefonilembus viitab ängistusele
 Kristjan Port Teiste inimeste käitumise mõistmisel on kaks populaarset teed. Ühe jaoks peab saama erihariduse ja neid inimesi nimetatakse edaspidi psühholoogideks. Samas on iga inimene varustatud võimega hinnata, mida liigikaaslane võiks tunda või kuidas järgnevalt käituda ning milline võiks olla tema vaimne seisund. Seda kaasapandud metoodikat tuntakse erialaringkondades rahvapsühholoogiana.   Võibolla on põhjuseks see, et ühed saavad keerulisemates olukordades inimeste kohta arvamuse avaldamise eest palka ja teised tahaksid olla samuti pädevad inimesetundjad, kuid teevad seda rabedamalt ja igal hetkel ning loomulikult täiesti tasuta. Üldiselt laiutab siiski kahe psühholoogide rühma vahel võõristav lõhe.   Akadeemilise hariduse omandamisel kujuneb välja kõrk hoiak, viidetega amatööride primitiivsele mõtlemisele ja harimatusele. Rahvas osutab mõnele psühholoogile, tehes käega midagi eneseabile vihjavat. Lõhe on ajatu ja tõenäoliselt on peamiseks seda ületavaks meetodiks ühe poole harimine. Rahvapsühholoogia on tänu inforevolutsiooni seeditud teadmispaladele mõneti paremas olukorras.   Näiteks võivad nüüd kõik hakata hindama, kas mõni telefoniomanik on õnnetu või mitte. Juhul kui inimene reageerib igale helinale, on tõenäoliselt tegemist õnnetupoolse ängistuse käes kannatajaga. Juhul kui inimene tegeleb pidevalt telefonis sõnumite kirjutamisega, võiks pigem arvata midagi tema rikkalike sotsiaalsete sidemete kohta.   Tõenäoliselt on see siiski vale diagnoos, sest nagu väidavad USA’s Ohio osariigis asuva Kenti ülikooli teadlased, muudab suur kontaktide arv paljud telefoniomanikud endisest ängistunumaks, kuna nad tunnetavad kasvavat kohustust kontaktipidamist ülal hoida.   Poole tuhande üliõpilasega läbiviidud uuringus hinnati nende kliinilist ängistust, rahulolu eluga ja ühtlasi kõrvutati tulemusi õppeinfosüsteemist kogutud õppeedukusega. Viimasega seoses on kurb tõdeda, et õppeedukus oli negatiivses korrelatsioonis telefoni kasutamise sagedusega. Iseenesest ei tähenda korrelatsioon põhjuslikku seost, vaid toob esile muutujate samaaegsuse.   Seega võib õppeedukuse languse põhjus olla kusagil mujal ning telefoni sage kasutamine viitab  püüdele halba tuju jagada või siis räägib telefonilembus juba olemasolevast ängistusest. See võib omakorda häirida õppimiseks vajalikku keskendumisvõimet ja õppimise motivatsiooni. Ilmselt ei üllata kedagi õppeedukuse positiivne seos üldise rahuloluga ehk õnnelikkuse tajumisega ning madala ängistuse punktide arvuga. Kuidas siin põhjused ja tagajärjed ahela moodustavad, jäägu igaühe enda vaagida.   Ühe üllatava järeldusena muudab telefonile vastamata jätmine inimesed rahulolevamateks ja õnnelikumateks ning sellel võib olla isegi positiivne efekt õppeedukusele. Tegemist on järeldustest välja loetud, mitte tõestatud efektiga. Ent sellest võiks piisata isikliku katse alustamiseks. Kaotada pole midagi peale depressiivse käitumise ja halbade hinnete.   Veelgi enam, olgu lisatud, et sama uurijate grupp kirjeldas aasta alguses telefoni suurkasutamise ja kehva südame- ja veresoonkonna tervise vahelist seost. Vaevalt, et siingi põhjustab telefon südametervise riski ning kehva füüsilist vastupidavust. Pigem vastupidi – kehva kehalise seisundi poolt sünnitatud nõder tunne otsib telefoni näppimisest leevendust. Nagu nüüd selgub, siis seda sealt ei saa, pigem läheb olukord halvemaks.    Ole moodne, käi ajast ees ja jäta mobiil „kogemata“ koju, sest telefoni vabade päevade komme on peagi saabumas.  Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal. 
