Ämblikuvõrk tõmbab saaki elektriga
 Toimetaja Piret Ehrenpreis  Ämblikuvõrgud sirutuvad ise saakloomade poole tänu niitidele määritud elektrit juhtivale liimile. See tõmbab enda poole kõiki laenguga osakesi alates õietolmust, õhus hõljuvast reostusest kuni lendavate putukateni. Liim suudab isegi mõne millimeetri ulatuses häirida Maa magnetvälja, mistõttu on putukatel võimalik oma tundlike katsesarvekestega võrku viimasel hetkel siiski märgata, vahendab Phys.org.   Teadlaste sõnul võiks tavalise aias elutseva ämbliku võrku  kasutada seega üle maailma kui keskkonna jälgimise vahendit. Nimelt tõmbab see ligi õhus lenduvaid saasteaineid, nagu  aerosoolid ja pestitsiidid, sama tõhusalt kui kallid tööstuslikult toodetud sensorid.    Nii võib koguda ämblikuvõrke, neid analüüsida ja saada aimu, kas õhus lendub näiteks mürke, mis võiks kahjustada mesilasi. Mõnda kemikaali on võimalik tuvastada juba üksnes võrgu kuju vaadates. Nimelt söövad paljud ämblikud oma võrke, et neid taaskasutada. Seejuures jõuavad ämbliku organismi ka võrgus leiduvad kemikaalid. Erinevate ainete mõju all olevad ämblikud punuvad aga erisuguseid võrke. Nii valmivad LSD mõju all imelised võrgumustrid, samas kui kofeiin paneb ämblikke tootma täiesti kohutavaid pusserdisi. Seega annab võrgu teistsugune kuju üksi juba aimu sellest, kas selle looja on olnud mõjutatud mõnest õhus kanduvast kemikaalist.   Ämblikuvõrgud suudavad ka väga väikeses ulatuses tekitada häireid Maa elektriväljas. Paljud lendavad putukad on aga suutelised selliseid häireid tajuma. Nende tundlad töötavad teadlaste sõnul otsekui e-sensorid, mis on kehaga ühendatud isoleerivate materjalide kaudu. Seega on tundla otsas elektriline laeng teistsugune kui putuka kehal. Kui putukas ligineb laenguga objektile, siis liiguvad nende tundlaotsad väga vähesel määral. Putukad tajuvad seda. Mesilased kasutavad neid näiteks selleks, et tajuda lilli. Nüüd ongi teadlastel huvitav teada, kas tundlatest on abi ka ämblikuvõrkude vältimisel. Kuna ämblikuvõrkude põhjustatud elektrivälja häired on tõesti imeväikese ulatusega, pole praegu veel selge, kas putukad on suutelised märkama seda enne, kui võrk ise nende poole  sirutub.   Vastav artikkel ilmus Oxfordi ülikooli teadlastel ajakirjasNaturwissenschaften. 
