Hinnatõus seab Moore'i seadusele piirid
 Kristjan Port Nimetu ärimehe aforism – matemaatika mulle ei meeldi, aga raha loen hea meelega – viitab elust enesest sündinud teooria ning praktika dialektikale. Teooria tuleneb sõnadest vaatama ja nägema ning see on vastand tegutsemisele. Gordon Moore vaatles ja nägi poole sajandi taguses tehnoloogiamaailmas, kuidas progress odavnes iga paari aastaga. Täpsemalt nägi mikrokiibitehase direktor, kuidas sama raha eest valmib umbes kahe aasta pärast kaks korda võimekam mikrokiip. Kuna mikrokiipidest sõltus eluvaldkondade digitaliseerimine, mis on omakorda edendanud pea igat elu tegevussfääri, on progressi viide asjakohane üldistus.   Mida rohkem ta vaatas, seda julgemalt osutas ta nähtust teistele ja neistki said nägijad. Kollektiivsete, natukene umbmääraste viidete tulemusel sündis seadus, mis ei ole seadus, kuna keegi pole selle tõelevastavust piisavalt kontrollinud. Pigem on tegemist konjektuuriga, oletusega, mis tundub olevat tõene ilma praktilise kontrollita. Seaduse nimi on siin populaarne lihtsustus.   Selline lihtsustus on loomulikult mõningaid puriste jätkuvalt ärritanud. Pole siis ime, et Moore'i seadust on  püütud korduvalt enneaegselt maha matta sõnadega, et nüüd on tehnoloogial piir ees ja enam tihedamalt transistore kokku pakkida ei saa. Iga kord on aga midagi juhtunud ja nii on teooria võtnud üha rohkem seaduse sarnase oleku. Selle najal rajatakse mastaapseid äriplaane, antakse hinnanguid ja kujundatakse otsuseid.   Üheks Moore'i tähelepanekut elushoidvaks mehhanismiks on olnud mikroskeemide komponentide suuruse jätkuv vähendamine läbi puhtamate materjalide ja nende töötlemise protsessi arendamise. Kui paarikümne aasta eest oli pisima elemendi suurus kusagil 500 nanomeetri mõõtmetes, siis täna on sama element paarkümmend korda väiksem.   Mida väiksem on element, seda vähem on vaja sellest lasta läbi energiat, millest osa muutub soojuseks. Soojus tuleb kaose vältimiseks eemaldada. Järelikult vajab pinnaühikule transistoride kasvava hulga mahutamine nende miniaturiseerimisest rohkemat. Lisaks hukatuslikule soojusenergiale on füüsikast tulenevaid probleeme teisigi ja nüüd paras aeg tulla nimetu ärimehe aforismi juurde tagasi. Unustagem keerulised nähtused ning asugem lugema raha.   Nimelt hakkab üha rohkem paistma, et teoreetikud võivad ju ette näha üha kõrgema tiheduse või tootlikkusega protsessoreid, aga raamatupidamine ütleb, et nende tootmise kulud ei tule enam kasvava jõudlusega kaasa. Teiste sõnadega ei aita seni toiminud seaduspärasus enam kiipide odavnemisele kaasa, kuna nende valmistamise keerukusest tulenev hinnatõus tõmbab majanduspiduri kaudu kogu Moore'i seaduse rongi seisma. Tähelepaneku taga on veerand sajandit mikrokiipide valmistamisega tegelenud Henry Samueli.   Pange tähele – vahepeal on Moore'i seaduse sisuks saanud väide, et umbes iga paari aastaga saab paigutada samale mikrokiibi pinnale kaks korda suurema hulga transistore ehk kaks korda suurema jõudlusega mikrokiibi. Gordon Moore’i algupärane tähelepanek aga oli seotud hinnaga. Tõenäoliselt jätkub mikrokiipide tihedam paigutamine veel mõnda aega, kuna teoorias tuleb piir ette kusagil viie kuni kümne nanomeetri suuruses. Mõned ütlevad lihtsamalt – siis kui transistore tehakse umbes kümnest aatomist. Teoorias on sinnani veel aega.   Aga praktikas on selle saavutamine väga kallis. Vaadates maailmas üldisemalt toimuvat on vist saabumas nende aeg, kellele meeldib raha lugeda. Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal. 
